Maailm, kus tegutsevad maagid ja osa
inimesi on suutelised libaks käima. Mõned hüljesteks, mõned
huntideks, mõned kullideks (need küll õigemini suudavad lindudega
mõttes kaasa lennata – seega muunduda saab enamvähem oma
suurusteks elajateks). Käesoleva teksti tegelaskond on pärit
rannaküladest ja neil on võime (see on geneetiline, mitte õpitav)
muutuda hüljesteks.
Et käimas on sõda, on nad...
eriväelased. Ja et eriväelastel on erilised ülesanded, määratakse
neile retk vaenlase jõesadamasse, kus nad peaksid õhkima kaks
valmivat raudlaeva (mis oleks enneolematu sõjajõud vaenlase
kätes!). Õhkimiseks peaksid nad kasutama maagi loodud...
lõhkeseadeldisi, mis ei tohiks samas märjaks saada (aga hülged
teadupärast ujuvad vees). Jõe peal ootavad eriväelastest
libahülgeid mitmed lõksud, vees varitsevad kõiksugu terariistad ja
kaldal patrullivad libahundid; missiooni täideviimine hakkab tunduma
üha võimatumana...
Eks see libahüljeste teema on...
värske ja mulle ehk ootamatu, mehed ja naised muudkui puristavad
vees ning vajadusel moonduvad inimesteks tagasi (noh, missiooni ajal
on see üpris raske taluda, olla alasti külmas vees või ööõhus).
Et see libahüljeste värk on geneetiline, siis iga eriväelane on
üksteisega rohkem või vähem sugulane; vast tekib küsimus, kas see
pole kaasa toonud inbriidingut või midagi (autor näeb intervjuus
neid muidugi õige kangelaslikena). Ja no maagid, neist on pigem
vaenlastele kasu... või vaenlastel ongi paremad maagid, noh, see on
kindlasti igaühele tuttav tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar