Nagu ikka triloogiate puhul, on siingi
teine osa pigem segadusttekitav, ühelt poolt on vaja tekitada
põnevuse heaks rohkem lootusetust, teiselt poolt jätta lootusekübe,
sest kolmandas raamatus tuleb ju ometi suur (ja õnnelikuvõitu)
finaal. Kui esimeses raamatus on suur tähelepanu kogu selle
inimhävituse protsessi algusel ja etappidel, siis siin raamatus on
minevikule vähem tähelepanu pööratud (noh, saab küll teada
mõnede tegelaste taustast), tegevus jääb tammuma Camp Haveni
purustamisele järgnevas olukorras, kus põgenikud peavad leidma tee,
kuidas edasi tegutseda või siis hävingule vastu sammuda. Kes jäävad
ellu, kellel on võimalik uuesti kohtuda, mida tähendab sellise
baasi kaotamine tulnukatele ja millised plaanid neil nö metsikute
inimestega edasi on. Inimkonna tulevik näib olematu.
Kui eelmine raamat oli eelkõige Cassie
raamat, siis praegu kerkib ehk rohkem esile teine tütarlaps, Ringer,
kelle saatus muutub peale otsingule minekut vägagi keeruliseks –
sest Voschi kätte langedes on sellel neiuga hoopis omad plaanid. Mis
Ringeris just ülemäära vaimustust ei tekita. Vähemalt leiab ta
rahu oma... kehaga.
Et tegu on ikkagi masendava
hävingulooga, tabab vabu inimesi mitmed valusad kaotused (tulnukad
on leiutanud uue viisi inimkaotuste tõhustamiseks) ja vigastused. Ja
tunded, mida noored kogevad, need on omas laadis üpris eepilised;
Cassie ja Evan, mis küll suudaks nende sidet tõeliselt läbi
raiuda. Jajah, niisamuti tänu Voschile jääb senini selgusetuks, et
miks ikkagi tuleb Maa peal see inimkond hävitada... või et kas
tulnukad on äkki meelepete jne. Ühesõnaga, raamat täis
meeleheidet, lootusetust ja kangelaslikkust.
Looga paremini kursis olemiseks (või
nautimiseks) tuleks vist tunda teisi populaarseid noortetriloogiaid,
vahel tundub, et tekst nämmutab mingit kamakat, millega peaks olema
noorteulmet tundes aprioorselt tuttav, ent asjatundmatule jääb
fiiling poolikuks või petlikult lamedaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar