15 mai, 2015

Witold Szabłowski – Mõrtsukas aprikooside linnast (2015)

Nagu Szczygieli puhul, nii ka selle raamatu lugemisel tekkis kahtlus, et äkki on ikkagi tegemist ilukirjandusega, kuidagi irratsionaalseks kisub aegajalt tekst. Siiski, pigem ikka ühe poolaka nägemus Türgi olevikust ja lähiminevikust. Ja pilt, mis avaneb, on üsna... vastuoluline (muidugi, see on autori valikuline vaatenurk, mida omakorda lugejana tõlgendan valikuliselt). Majanduskasv ja pürgimine Euroopa Liitu, sellele vastandiks ülim macholikkus ja naiste karm väärkohtlemine; Istanbuli homoringkond ja inimkaubandus. Küllap autorit paelubki selline ultrakonservatiivse ja moodsa eluviisi mingil määral üksteise talumine; see veider ja raju ühiskonnamuutus, mille Atatürk sooritas ja mis senini sõjaväe toel püsib.

Eks autor kirjeldab inimesi üsna soojalt ja mõistmisega, iseasi, mida need inimesed talle räägivad. Eriti masendavad on lood Türgi naistest (osa lugusid on kurdide aladelt), aumõrvad ja prostitutsioon. Kui inimestel (= meestel) puudub asjalik tegevus, siis nad mõtlevad ja jutustavad end tobedaks – ehk siis seavad au erikohale. Mis on au – et naissugulased oleks viksid. Ent põhjuste asemel tegeldakse tagajärgedega (kuigi see võib muidugi üldinimlik käitumisviis olla – kui võimalik, siis head-paremat kokku krabada, ent kui keegi sinult krabab...). Legaliseeritud prostitutsiooni toimimine on Türgis selline, et... see on naiste suhtes ikka väga jõhker. Kui oled prostituudiks (seaduslikult) tembeldatud, siis oledki bordellidele kaubaks, mida saab edasi müüa.

Selle raamatu põhjal on raske kujutleda Türgit Euroopa Liidu liikmena. Et see ida ja lääne segunemine... väljast sile ja kena, aga seestpoolt vastuoluline ja tagurlik. Üpris võõras nagu hiljuti tundus Aši romaan juudi kultuurist. Ilmalik ja sakraalne nii provotseerivad teineteist kui ka põimuvad, lihtsalt see sakraalne pärand türgi kultuuris on ikka veidi hirmutav või nii.

Nagu öeldud (aga ehk mainiks veelkord?), vaevalt et autor mõtles, et käkiks nüüd vähe Türgi kuvandit, lihtsalt mulle lugejana jääb tekstidest selline... vastuoluline tunne. Huvitav ja värvikas, aga võõras ja ärritavgi.

Kommentaare ei ole: