Võrreldes Wallanderi romaanidega
jääb see lugu pisut lahjaks. Muidugi, on rahvusvahelist ja
ajaloolist haaret ning mõrvad on igati koletislikud, aga Stefan
Lindman on selline... kahvatu kuju. Üksiklane, kardab keelevähki ja
naissõbraga igati ebalev. Samas kui Wallander oli... no selline
dramaatilisem kannataja. Aga jah, mõlemal mehel mure Rootsi tuleviku
pärast, käesolevas romaanis on siis peaprobleemiks
natsionaalsotsialism, mis pole senini välja surnud ning sellest
teadasaamine raputab sügavalt Lindmani hinge – eriti kui selgub ta
enda perekondlik seos natside ideoloogiaga. Jah, mullegi on natside
mõtteviis vastuvõtmatu, aga see Mankelli paatos on pisut... õõnes
või suisa lapsik. Et nagu täiskasvanud inimesed avastavad, et peale
paremäärmuslike skinheadide on tavalisi inimesi, kes leiavad mingit
lähedust sellise ideoloogiaga? Mankelli romaanist jääb mulje nagu
oleks tegemist ootamatu avastusega, et milliseid plekke võib varjata
rootsilik demokraatia.
Selge, et oleks igati tobe kui Lindman
oleks Wallander II. Aga kas ta peab ka nii keskpärane ja omamoodi
ärritavgi olema.... Võin ongi nüüd lugejatel hea end võrrelda
sellise kangelasega, kes on samasugune lihtinimene nagu sina ja mina.
Lugu ise siis sellest, kuidas tapetakse
hirmsal kombel üks pensionil politseinik, kes elas erakuna kuskil
pärapõrgus. Lindman, kes mõrvatuga mõnda aega koos töötas,
läheb enne keelevähi tõrjeoperatsioonile minekut vaatama, et kes
see endine töökaaslane oli. Selgub, et veidra minevikuga. Mis veel
hullem, sealsamas tapetakse veel üks mees koletumal kombel. Mis värk
on? Tervise pärast murest murtud Lindman teeb nüüd asja uurides
ise mitmeid valgustkartvaid tegusid, et selle abil on muremõtteid
veidi tahaplaanile lükata. Igal juhul, hakkab kooruma tõdemus, et
rootslaste hulgas elavad ebameeldivad inimesed jne. Jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar