Pärnits on viimasel paaril aastal
avaldanud mitmes laadis posu raamatuid seekord on tal ette võetud
absurdimaiguline noirkrimka, mis peaks siis lugejaid provotseerima ja
neis segadust tekitama. On arutu brutaalsuseni vägivalda, on
võimalikke perverssusi, on kahtlasi võimuesindajaid. Meelemürke on
samas inimlikes kogustes. Peategelaseks on detektiiv, kes saab
kõikjal ja kõigilt vastu pead, noh, on siis raamatu pealkirja
vääriline. Autoripoolne peategelase rõõmuga sandistamine käib
läbi raamatu ja muutub üsna väsitavaks; nojah, ega autor leia
temas niiehknaa midagi positiivset. On lihtsalt selline sitapea, keda
teised poksikotina kasutavad ja naeruvääristavad. Kes siis omalt
poolt vastab samalaadsete testosteroonlike katsete ja teravmeelse
suupruukimisega.
Eks arvatavalt on see teos Pärnitsa
poolt mõeldud omamoodi huumoriraamatuna, milles tegevustik on
seepärast sedavõrd üle võlli keeratud, et peaks lugejale mõnel
moel rajuhuumorina mõjuma. Selliste katsetustega on minu arvates see
probleem, et need õnnestuvad haruharva – kiusatus on muidugi suur
kõiksugu absurdi ja vängust visata, aga kas see kõik lõpuks tööle
hakkab, on ikka paganama keeruline ülesanne. Jah, tekstis on
küllastumiseni igasuguseid kilde, sõnamänge, loosungeid ja
paradokse; lisaks vajutab autor mõnuga freudistlikele klahvidele.
Ühesõnaga, lugeja peaks detektiiviga juhtuvale pahaendeliselt kaasa
kihistama, kõik need ebaõnnestumised ja tegelaste üldine närusus,
see peaks moodustama lõbusalt jälgi maailma. Ainult et see
tekstimaailm jääb üsna kaootiliseks musta huumori kangutamiseks.
Kuid eks see olegi Pärnitsa üks võte, proovida provotseerida
sipelgapesa ja näha, mis sellest võiks välja kukkuda.
Pärnits pole Eestimaal ainus selline
eksperimenteerija, kes püüab krimižanri teistmoodi kvaliteediga
täita, näiteks Kivisildnik-Anmanni ühisromaanid tallavad sama
rada. Nende romaanide või jutustustega on see häda, et tervet
raamatut on ikka ilmatuma raske ühtlaselt lööva tekstiga täita,
see läheb kas tüütult korduvaks või maitselagedaks või
punnitatuks. Muidugi – eks see sõltub eelkõige lugejast, ühele
läheb peale see ja teisele too.
Näis, millega Pärnits edasi katsetab,
tal on kirjas nii noorteromaan, lühijutte kui lastelugusid, nüüd
siis ka paroodianoir; järgmiseks võiks olla armastusromaan või
ulme või aforismikogu või poeem või elulugu või eneseabi?
Loodetavasti midagi sellist, mis tal endal vere tõeliselt vemmeldama
paneb.
“Siis on teist sorti kaotajaid, kes löödi pikali ning kes üritasid püsti tõusta. Elu ei lasknud neil midagi nautida, vaid niitis nende jalad alt uuesti ja uuesti. Miski nende peas ütles, et just nii peabki olema ja neis on midagi katki. Nad hirmutavad teisi inimesi oma rumala järjekindluse ja enesetapjaliku masohhismiga. Talupoeglikud, metsikud ja ettearvamatu loomuga. Juhm, see olen mina. Ja ma läksin tegema oma viimaseid suuri juhme tegusid.” (lk 77-78)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar