Aurupunk-märul võitlusest
miskisuguste metallist olenditega kuskil fiktsionaalses maailmas. Et
siis selline olukord, kus inimkond peab sõda masinolenditega, mis on
vallutanud inimkonnalt ulatuslikke alasid (arvatavalt ressursside
nimel, millega siis masinolendid end taastoota saavad). Põhimöll on
iseenesest läbi, on saavutatud status quo – masinolenditel ehk
sraa'l on ala, kust nad enam edasi tungida justkui ei saa; püsib
vaherahu või paus ning sel ajal püüavad inimesed uurida, et mis
need olendid õigupoolest on, selleks on kaasatud piiripatrullidesse
teadlasi ja kogutakse asitõendeid, mis siis saadetakse
uurimiskeskustesse. Selliste patrullimiste käigus tekib muidugi
konflikte sraa'ga, aga ei midagi katastroofilist. Kuni siis jõuame
selle loo juhtumiseni, kus üks patrull-laev satub väga vihase
varitsuse otsa, mille sraa on korraldanud...
Niiet tegelikult praegu loost endast
midagi ei jutustanudki, ainult taustast. Wexleri maailm on justkui
19. sajandi Ameerika maiguline, kuid tugevas aurupungi kastmes. Mööda
maad sõidavad ringi nö ratastel aurulaevad, ning kõiksugu metall
ja vidinad hiilgavad just nii nagu aurupungile kohane. Sraa puhul ei
saa vast kõnelda individuaalsusest, masinolendid toimivad nüri
arunappusega oma eesmärgi nimel (ee.. tehisintelligentsi juhitud
äkki? Või taru-aru?). Inimeste puhul on tegemist võrdõigusliku
ühiskonnaga, patrullteenistuses on nii mehi kui naisi, seda nii
ülemate kui lihtsõdurite seisuses; metallolendid hakivad neid
osadeks ühtmoodi armutult. Mis kokku teeb ühe üsna vägivaldse
jutu ehk loo sellest, kuidas üks noor ohvitser on oma esimesel
välimissioonil, mis kohe esimesel päeval läheb vägagi tuliseks...
(Intervjuus räägib küll autor, et
ratastel aurulaevade puhul oli tal eeskujuks Esimese maailmasõja
laevad.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar