“(3) Kohtudes tervitavad klubi liikmed üksteist niimoodi, et võtavad maha mütsi, kübara või paruka ja hüüavad valjusti: “Politsei – vuih!”” (lk 59)Kuna lapsepõlves pole seda raamatut lugenud, siis seepärast ehk puudub retrovaimustus. Raamat on mentaliteedilt justkui 20. sajandi alguskümnendites (nagu näiteks Jirotka), selline tilu-lilu muretu olemine. Et tõlketutvustus nimetab seda krimikirjanduse paroodiaks ja ka lastele suunatuks, siis lugemise edenedes arvasin, et surmadest ei tule üldse juttu; aga võta näpust, kõrvalepisoodides ikka räägitakse tapmisjuhtudest. Ühes kohas on ehk suisa võimalik allusioon “Kuritöö ja karistuse” tapmisele (lk 105-107). Ei mingitki märki sovetlikust eluolust (no korrakaitseorgani kõrgem ülemus on polkovnik, see ehk?). “Kollane Robert” on kihvtilt illustreeritud (nagu näha kaanepildistki). “Tiwi-wapu saladus” on ehk omamoodi mäng Sherlock Holmesi kolonialismimaiguliste mõrvalugudega.
Huvitav oleks kuulda, kas sel tõlkel on austajaid, ise ei suutnud ootustest hoolimata kuidagi vaimustuda.
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
3 kommentaari:
juhin Teie tähelepanu ühele pisikesele faktile, et urge raamatukogu link ei tööta.
Täname tähelepanu juhtimast, paari päeva eest see kohake toimis ja päris huvitavat juttu oli (nt 2009. aasta laenutusedetabel oli põnev).
Lugesin seda ilmselt millalgi teismelisena ja kuna ma polnud varem ühtegi kriminulli lugenud, siis sain alles järelsõnast teada, et see paroodia oli :D Toona mulle väga meeldis. Igaks juhuks üle lugema ei hakka :)
Postita kommentaar