Kui Asimov ja semud on üsna puised inimhingede lahkajad, siis Simak on selles raamatus hoopis selline soe ja sõbralik ja miks mitte naiivnegi oma peategelaste hingedele elu puhumisega – ja seda nimetatakse pastoraalseks ulmekirjanduseks. Ehk teisiti öeldes flower power tuumasõjaohu vastu. Umbmääraselt võiks tõdeda, et Simakis kajastub külma sõja ja Kuuba kriisi mõjud (raamat ilmunud 1963). Kõrvalt vaadates on Enoch kui mingi külaullike, kes patrab kosmosekontaktidest ja öistest külalistest – ainult et ta ei patra sellest teistele ja külalised tähesüsteemidest tõepoolest käivad. Vaat siis, vaga vesi ja sügav põhi.
Lugu siis selline. Ameerika kodusõjast tagasi tulnud mees osutub korraga UFOmeeste poolt äravalituks ehk siis meheks, kes hoiab töös kosmosereisijate transiitjaama. Mis sellega kaasneb? Esiteks ekstravagantsed sõbrad. Teiseks see, et seal üliturvatud kõrvalises kandis taluhooneks maskeeritud transiitputkas mees ei vanane, aga kui väljas käib, siis vananeb inimlikult (no ta ei käi päevas rohkem väljas kui tunnikese). Niisiis möödub vahelduva eduga sada aastat, Enoch näeb ikka välja kui kolmekümneaastane ja on olnud tunnistajaks vägagi kummalistele transiitreisijatele. Ent siis algab päev kus asjad kisuvad vägagi nihu. Nimelt on sooritanud CIA tulnukalaibaröövi. Ja hull tüdruk kisub ta naabritega tülli. Ja imaginaarsed varjuinimesed jätavad Enochi maha. Ja üleüldse ähvardab puhkeda Maal kolmas maailmasõda. Nukker ja asine Enoch käärib käised üles ja püüab probleemidele lahendust leida. Raamatu lõpp läheb päris seebiseks või campiks.
Aga siiski, tore lugemine, vaheldusrikas, pastoraalne.
“Kui ma üritan tulevikku vaadata, näen ma seda, kuidas galaktika paari tuhande aastaga üheks suureks kultuuriks kokku kootakse, kuidas galaktikast saab üks üleüldise üksteisemõistmise ala. Otse loomulikult jäävad alles kohalikud ja rassilised variatsioonid, nii see peabki olema, kuid neist kõigist saab ülemaks sallivus, millele rajatakse midagi taolist, mida tahaks meeleldi nimetada, vennaskonnaks.” (lk 230)
2 kommentaari:
Simaki "Linn" on üks mu elu kõige mõjusamaid raamatuid. Eks kiskus seegi vist kuidagi ideoloogiliseks ja pateetiliseks, aga sellega on see tore asi, et ma pole siiamaani aru saanud, mis ideoloogia või paatos selle taga on. "Linn" on väga kummaline ja arusaamatu raamat. Miks see kirjutatud on, ma ei tea. Ehk üldistub see ka teistele Simaki asjadele.
"Linnaga" seoses oleks muidugi veel üks wink-wink, nudge-nudge palve kõigile potentsiaalsetele antikvariaaditöötajatele, kes seda siin loevad. Et paluks väga kõrvale panna, kui müüki tuleb. Olen küsinud, aga leidnud pole. Lubavad küll kõrvale panna, aga tuhkagi. No võibolla seda tõesti üldse ei liigu, 1993 ilmunud asi ikkagi.
Triinule eriti üldse ulmekirjandus ei sümpatiseeri, aga millegipärast loen aastaste vahedega jälle ja jälle kas tervenisti või õhtukatkeid Simaki raamatust "Nagu õieke väljal"
Postita kommentaar