11216 lehekülge hiljem... Lugedes story arc'i sisse vaid Eriksoni teosed ja jättes välja Esslemonti lisandid. Kümme tellist hiljem. Ma pole kunagi eriline fantasy kirjanduse friik olnud ja ulme on ka külmaks jätnud. Vaid vähesed teosed kõnetavad. Näiteks Simmonsi "Hyperion" ulme vallast. Sellistes teostes, mis räägivad "võimatutest" asjadest, peab mu jaoks olema mingi ühendav joon või lehekülgede vahelt välja sirutav käsi otse minu hinge. Et see kõnetaks midagi universaalset lugejas. Mulle ei piisa lihtsalt kangelaste ja pahalaste madinad, lihtsad moraalilood ja draakonitele pihkutagumine. See teebki ju nagu muinasjutust soovunelma, et seal võidutseb alati vaprus, head inimesed on ilusad ja igavesti koos ning pahad pekstakse mulla alla:: päriselu pole sihuke.
Mitte, et Malazani seeria oleks mingi taevast kukkunud fantasy päästeviis. Kindlasti on see aga selle põlvkonna säravaim teemant muude kulinate kuhja otsas. Kuskohas LoTR seeria kõnetab paljusid neid, keda algselt fantasy ei huvitanud, on Malazani raamatutel selleks veelgi suurem võimalus. Kõik see, mis seal toimub, on kuidagi ehe ja toores. Inimlikkus, kannatamine, lootus kõige jubeda kiuste, armastuse kaotamine, unistuste haihtumine... See kõik võiks samahästi "Anna Karenina" süžeed iseloomustada, aga eks see ole ka paras ulme. Väljamõeldud tegelased väljamõeldud lugudega. Need kõik oleksid tähtsusetud kirjutised, kui neis poleks midagi lugeja hinges kajastuvat ja vastukajavat.
Lõpuosas koonduvad põhilised looliinid ühte kogumisse ja pidevalt mõtlen lugemise ajal kuidas on võimalik siit head lõppu saada? Kogu see maailm, mis üheksa tellisega üles ehitatud - ja nüüd kümnendas kokku võtta? Loen ja mõtlen, et kurat, lehekülgi on alles nii vähe... Mis sai sellest tegelasest? Mis tollega juhtus? Aga see? Ja lõpuks jõuab kohale, et osad tegelased jalutasid raamatust minema, autor lasi neil minna. Nagu me kõnnime ära teiste eludest või kõnnitakse meie keskilt. Lihtsalt öösse, üle mingi mäejalami või kaob suurlinna massidesse - oma saatusele vastu. Oma saatust valima. Ja need lahtised otsad ei jää kummitama, sest südames on rahu.
Praktilises plaanis on ilmselt mingeid järgesid oodata... mitte otseseid. Aga kõrvalliine, maailma täiustamist jne. Mingit fantastilist lõpplahendust ei saabu. Inimesed sõdivad igavesti, ükskõik kellega. Me jahtisime hunte, kuni nad olid kadunud ja siis jahtisime üksteist. Lõputu sõda ja meeleheide, kuidas selles saakski leida midagi head? Kõige selle inimväärakuse keskelt, kus on kerge alla anda oma madalamatele instinktidele? Erikson hakkas igatahes töötama prequel triloogia kallal, kus käsitleb Tiste Andii diasporaa alguspäevi. Kerge pettumus, sest see mind eriti ei huvita ja siin-seal on ta sellest ka rääkinud. Mind huvitab kõige rohkem Kellanvedi ja Danceri algus, kuidas nad seda impeeriumit üles ehitasid ja need leged vennad endale juurde koondasid. Näiteks.
Muidugi on mulle jäänud alles Esslemonti raamat, mis peaks toimuma kronoloogiliselt peale sedasamust. Ma tean, et peale seda kõike ei loe ma neid raamatuid enam pikka aega. Liiga palju emotsioone, mõtteid, asju mida seedida. Sa lihtsalt ei ootaks sellist laadungit "fantaasiakirjanduselt". LoTR ei tekitanud kunagi minus erilist austust, kuna see oli puhtalt muinasjutuline ja "haldjalik". Rohkem selline esteetide ja folkloristide märg unenägu. Olen näinud soovitusi Malazani seeria sarnaste teoste kohta, aga ma ei huvitu kuna leidsin selle, mis just vaja.
Hea on seeria juures muidugi see, et see on liialt keeruline, et igasugused kusipead saaksid sellesse sisse hüpata. No sellised lollid matsid, kes tulevad mingisse armastatud raamatu skenesse laiutama. "Game of Thrones" tundub selline eemaletõukav ja labane, uus massidele mõeldud fantasy kräpp. Eks sellest tahetakse ka juba filmi teha ja vaadata, kas avalikkus võtaks omaks. Loodan, et nii ei juhtu sest oma peas on ju kõik tiptop valmis ja "oma". Aga noh, samas miks mitte.
Üks inimlik sari. Ambitsioonikas algusest lõpuni. You heard it here first, folks!
2 kommentaari:
Mul on 3 raamatut lugemata veel. Alguses hirmsasti oli vaja edasi lugeda, aga mida edasi, seda aeglasemalt läks ja nüüd ei ole enam lõpuni kiiret.
2. osa hoop päikesepõimikusse on seitsmendaks ületamata. Mis selle kirjutise autor arvab, kas on vaja need viimased kolm osa ka läbi lugeda, tuleb sealt midagi - uut veel?
(kui igav ja palju aega on, ma meelelhautuseks ikka loen kunagi kindlasti, aga mõtlen küsimusega just seda, et kas on midagi uut ja eredat viimases kolmes osas veel tulemas, mille nimel neid raamatuid teatud pingutuse hinnaga kätte saada üritada?)
Mu arust ongi need esimesed kolm osa kõige mõjuvamad, sest sa pole harjunud laskma kirjutistel end nii mõjutada. Keskosaks oled juba seeriaga harjunud, et kiindutud tegelased kannatavad ja võivad surra ja emotsionaalne laeng on nagu kergelt maandatud.
No seal viimases kolmes hakkatakse otsi kokku sõlmima, esimesed seitse tutvustavad erinevaid tegelasi ja taustalugusid ja seavad lava üles, lõpuvaatus ja kulminatsioon hakkabki "Toll the Hounds" osaga peale. Selles mõttes kindlasti loe, et vähemalt leiab autor mingi põhjuse kannatamisele kui sellisele: et mille nimel nad üldse rabelevad ja kes see peapahalane üldse on jne. Muidugi on peaaegu igas osas Bonehuntersite marss, mis muutub iga osaga vaevarikkamaks.
Ma loeks su asemel juba praegu viimased osad ära, sest kui aastaid hiljem otsustad uuesti proovida, siis on selleks ajaks paljud detailid ja asjad meelest läinud ja siis veel eriti raske otsa peale saada.
Postita kommentaar