Sujata Massey – Zen aitab (2014)

Mõrv.

Ohver.

Või kaks.

Tokyo.

Kahtlane.

Miks.

Naine.

Hmm.

Kummut.

Tempel.

Zen.

tegemist mõrvajuhtumiga millega soovimatult seotud noor segavereline naine kes äritseb väikestviisi jaapanis antiigiga teadagi on segaverelised ja välismaalased jaapanlastele midagi kõntsa sarnast nii ka naisel ja ta šotlasest poikaystäväl probleeme jaapani ühiskonda sobitumisel kuigi naine tõesti soovib ja tahab ja proovib

Aga.

Need.

Mõrvad.

jajah mõrvad naine avastab et ta isegi on muutunud mõrvari sihtmärgiks ja see on ikka üpris ebameeldiv tunne lisaks probleemid poisssõbraga kellega ei paista ikkagi tulevikku olevat kõigest armastusest hoolimata nojah raamat ongi vast eelkõige naislugejatele mõeldud kõik need naisteprobleemid ja iseseisvus ja jaapani eluolu ja naljadki noh selline easy reading

Ent.

Tapmised.

Selguvad.

Hirmus.

Jaapanlased.

“Seejärel kuivatati tühjad kausid väikese riidetükiga, mille olid vist peaaegu kõik kodust kaasa võtnud. Mina olin nagu ebaviisakas Ida-Euroopa turist ja andsin oma kausi mungale tagasi, lootes, et tal on kavas sellega veel mingeid puhastusprotseduure sooritada.” (lk 201)

postimees 
kultuuritarbija60+

Tarmo Tuule – Mine värsse! (2013)

Keevitaja töölaul 

Mis siin laulda,
aega vähe,
panen prillid pähe,
lähen keevitama.
(lk 7)

Luuletus, mis äratab mitmeid rohkem või vähem pidulikke mõtteid. Milline võib olla keevitaja tööriietus, mis küll utsitab teda muidu laulma, ja on see laulmine ikka esteetiline elamus või niisama jorisemine. Või keevitamine ise, on see metafoor, või hoopis salasõna varjatud (ja võimalik, et haiglasesse) maailma? Kas laulda ei saa seepärast, et keevitamine toob leiva lauale? Pill tuleb pika ilu peale? Aga nagu näha, vastused otseselt puuduvad. Ja iseasi, kas nii väga tahakski teada.

EIT JA TAAT 

taat pani saha taha
eit pani kartuli maha
eit pani ette põlle
taat pani käima õlle
ja kui nemad surnud pole
panevad edasi mis kole
(lk 40)

Kivisildnik, Aarne Anmann – Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad (2013)

Kui lugeda paari nädala sees nii “Idiooti”, “Pikk päevatee kaob öösse” kui ka “Vareste pidusööki”, siis ei pane nagu suurt kaasa elama selline tekst, mis on vist katse toota kodumaist krutskiga bulvarikirjandust – sest noh, camp pole toodetav, camp tekib isetahtsi. Probleem on eelkõige selles, et tekst on igav. Üks autor kirjutab politsei toimetatavast mõrvauurimisest, teine autor püüab peibutada lugejat eelmisest osast tuntud deliirse tegelase elust suuremate seikluste ja mõtteavaldustega. Teksti käimasaamiseks oleks ehk vaja lopsakat fantaasiat, ent on selline tavaline joru, mida muidu võib vast lugeda Kivisildniku igast teisest sõnavõtust.

Sisu siis selline, et uuritakse Tartus ilmnevaid surmajuhtumeid. Emajõest leitakse peata laip; Kuu tänaval elutsevad Jelizarovi laadis noorukid (ehk “Kuu tänava ordu”), kes ammutavad olemiseks visioone Vesimehe nimelise autori teostest, nagu näiteks “Kuu viiskümmend faasi”; on kahtlane restoran, mida veab kahtlane eurooplane; on märatsevad kunstnikehingega feministid. Ja on mõned reaalsest elust tuntud inimesed, kes teevad nii head kui halba, neist nö kurikuulsaim on Mehis Heinsaar, kes omamoodi deus ex machinana lööb platsi närukaeltest puhtaks. On seksuaalmaagiat, on unemaagiat, mida iganes veel. Eks võiks huvitav olla, aga tekst jookseb nagu vesi hane selga, ootad vaid raamatu lõppu. Ehk siis kaks autorit eksperimenteerivad, aga erilist värskust just ei tooda; protsess vast neile põnevam kui tulemus lugejale.

Ei oska suurt midagi arvata sellest “Visa hinge” seeriast. Va auklik teine.

“Mis on aga kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel rassistlik-ksenofoobilistel asjaoludel? Kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel asjaoludel on surm. Mitte tavaline surm, vaid eriti vastik, häbiväärne surm, millest isegi õudusfilmide lavastajad midagi kuulda ei taha.” (lk 83)

“Teiseks on uni niikuinii maha visatud aeg, aga nüüd saan ma oma uned sisustada kvaliteetse seksiga. Unenägude kontrollimine ja juhtimine on mul juba kaunikesti käpas, nii et Ithaka, nimetagem teda edaspidi u-Ithakaks, ei ole enam see, kellega mina teen kõike, mida ma tahan, vaid ühtlasi ka see, kes teeb minuga kõike, mida ma tahan. U-naised on inimkonna tulevik, selles pole vähimatki kahtlust.” (lk 158)

sirp

Undinė Radzevičiūtė – Ei mingit Baden-Badenit (2014)

Külm proosa. Huvitavalt kirjutatud, ent hingetu. Võibolla olen liialt tuim või rikutud lugeja, aga sellimist emotsioonitut lugemist just tihti ei koge – loed lühiloo läbi ja ütled endale “ahah”, ja ongi kõik. Et sellest emotsioonitusest vabaneda, lugesin paar päeva hiljem jutukogu uuesti läbi, aga ikka ei läinud kirjutatu korda. On mingid narratiivid, on mingid probleemid, on mingid puändid, ent ei sünni mingit kaasamõtlemist. Lihtsalt osavalt kokkuseatud proosa. Vähemalt puudub autoripoolselt mõni tobe pateetika.

Raamat ehk neile, kellede südant soojendavad Pavici või Kadare loome. Üht lugu võimalik siit lugeda.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Peter V. Brett – Päise päeva sõda (2014)

Möh. Millegipärast olin mõistnud, et tegemist on triloogiaga ja nüüd kolmanda raamatu edenedes üha imestasin, et kuidas küll autor lõpuks tegevusliine kokku seob, ja mis imenipiga suurem osa pingeid maandatud saab. Sest noh, toimumas on ometigi Suured Asjad. Ja siis tuleb viimaks käesoleva raamatu finaal... mis nagu annaks lahenduse ühele enamikke tegelasi ärritavale probleemile (kindlasti pole seegi antud küsimuses lõpplahenduseks), aga mis saab siis peaprobleemist ehk siis need iidsed jamad deemonitega? Deemonite kuninganna on ometi munemas? Ei, megavõitlus inimkonna vabaduse eest peab jätkuma! Viimase maapõuest imetud maagiapiisani! Või midagi sellist.

(Kuigi tõepoolest, kui triloogia lõppekski nii, siis oleks niivõrd ebatraditsiooniline lõpetamatus igati värskendav kogemus ulmekirjanduse vallas.) (Huvitav, kas tegemist on nö postapokalüptilise maailmaga – vahel mainitakse vana maailma (ehk siis aega enne esimest Päästjat), mil oleks ehk pidanud olema hoopiski deemonivaba maailm.) (Ent jah, võin vääralt mäletada.)

Et siis jah, Arlen ja Jardir, Jardir ja Arlen, kumb on see õigem mees inimkonna deemonite ahelatest vabastamiseks (on küll hetki, mil soovinuks Päästjaks hoopis kolmandat tegelast – kuid kes teab, kui raamatusari teosammul edasi veereb, siis ehk jõuaks seda Päästjavärki ümber mängida, võimalusi oleks). Ning tõepoolest, kumbki mees omandab enneolematud võimed deemonitega tegelemiseks, nad hakkavad ise maa-alust maagiat ammutama (Arlen saab kohe päris radikaalseks neis asjus – sutsti siin ja sutsti seal, ei iial ette tea). Jardir leiab, et tema peab olema The Päästja (seda siis kalli kaasa Inevera aastakümneid kestnud mahitusel), keda pikisilmi oodatud. Arlen ei taha Das Päästja olla – tähtis on inimeste ühtsus, mitte üks ettekuulutatud kangelane! Meie kõik oleme päästjad!

Ma nüüd tõesti ei mäleta, kas eelmistes raamatutes oli Krasia kaunil hallil kardinalil Ineveral omaette tegevusliini, igatahes nüüd saab ta tegemisi jälgida plikapõlvest kuni Maailma Tähtsaimaks Naiseks moodustumiseni. Mis siis omakorda seletab seda, miks Jardir on teinud igasuguseid otsuseid (nagu Arleni reetmine) jne jne. Eks see ühelt poolt ärata muidugi sümpaatiat Inevera vastu, nähes ta kogetud raskusi, millega kasvades on kokku puutunud. Ja see andunud võimuvõitlus Jardiri nimel – kuni korraga Jardiri niuded ihkavad seda häbematut kahvanägu.

“Ahmann uskus ehk tõsimeeli, et üritab maailma päästa, kuid seda sihti püüeldes oli ta halastamatu ja otsustanud, et Leesha – või vähemalt Leesha jalgevahe – on tema värav põhjamaale. Ta mõrvab igaühe, kes proovib Leeshat puudutada.” (lk 401)

Üldise kangelaslikkuse juures on romaanil kaks tahku, mis vahel silma torkavad ning erinevaid emotsioone lansseerivad. Näiteks see, et tegemist justkui fantasy-lembekaga, tegelased on nüüd täisealised ja kõiksugu rõõmud ja mured hingesuhetega, ning muidugi järglastevärgid. Arleni ja Renna lemblemine läheb üsna läägeks, ja ega teistegi tegelaste puhul see suurt parem ole (nojah, võibolla viimaste kuude Abercrombie, Martini ja Tänavi lugemised on võõrutanud nunnust armastusest). Teine tahk on muidugi usuküsimus, mis on autori poolt eriti lõunalaste asjus luubi all, ja eks see uskude vastuolu meenuta mõneti islami-kristluse probleeme (vallutatud Rizon kui omaaegne mauride vallatav Hispaania jne). Autor pole niivõrd põhjalaste usu eestkõneleja kui lõunalaste usu ebakohtadele osutaja. Natuke üllataval kombel on üpris aktuaalne homoseksuaalsus, aga seda ennekõike lõunalaste juures – kuna noh, nad on sellised usunormide poolt allasurutud, meeste-naiste suhtlemine on vaevaline ja see muidugi ei mõju üleüldse heasti ühiskonnale.

““Kes valitseb patjade vahel mehe niuete üle, valitseb ka meest,” ütles dama'ting, “ja pealegi võite nõnda endale naudingu tagada. Enamik mehi teab hädavaevu, kuhu see asi pista, ja kui neile vabadus jätta, kargavad nad teid nagu lihtlabased koerad.”” (lk 154)

“Seaõgijast khaffit on käpardlik väljend, sa lollpea, mõtles Abban. Khaffit tähendaski “seaõgijat”, sest Evejah keelas sealiha söömise ja vaestele khaffit'itele oli muu liha harva taskukohane. Muiet maha surudes värahtas Abbani huul märkamatult. Siin saalis polnud kellelgi aimu, millest nad olid ilma jäetud. Siga oli võrratu loom, keda keelati inimestele lihtsalt sellepärast, et Kaji poolvend oli kolm tuhat aastat tagasi kostitanud Päästjat mürgitatud põrsaga. Kaji kuulus jõud ei alistunud surmale, aga ta oli – tõenäoliselt pahurusest, kuna veetis mitu tundi kemmergus – sea ebapuhtaks kuulutanud, keelates lugematutele narride põlvkondadele seda maitsvat magusat liha.” (lk 600)

Peale Martini lugemist mõjub Bretti kirjutatu üsna traditsioonilise fantasyna – jah, on kangelaslikud mehed ja naised, kes püüdlevad mingite ülevate eesmärkide poole, neil on mitmekesised sõbrad ja kõikvõimalikud vaenlased ning peategelaste on vahel on mitmed vastuolud, mis ähvardavad haprat helget tulevikku lörri keerata. Aga noh, lõpuks ikka susserdatakse midagi positiivset. Ühesõnaga, Bretti lugemine ei paku midagi uut fantasykogemusse (noh, kui see homoseksuaalsete suhete mingil määral aktsepteerimine välja jätta). Valitseb selline meeleolu, et millalgi saabub ikka positiivne lahendus ja peategelaste heaolu just erilist muret ei tekita (noh, käesolev raamat lõppeb küll cliffhangeriga, aga ma millegipärast ei usu, et see radikaalselt muudab Bretti loodud maailma korda – nagu nt Starkide isa-poja või Tywin Lannisteri hukk). Eks romaan ole paras tellis ja vahel tekib lugemisel probleeme fookuse hoidmisega (no tõepoolest, kõik need Arleni-Renna lemblemised või Inevera lõputud kasvuaastad), abiks oleks niisamuti eelmiste osade peajoonte mäletamine. Eks näeb siis, kuhu autor “Deemonite triloogiaga” edasi läheb.

ulmekirjanduse baas

Mervi Marttila – Paranenud ravist hoolimata (2008)

Et siis mida on kirjutanud soome meditsiinitöötajad oma aruannetesse.

“Sotsiaaltöötaja otsis patsiendile korteri ja kolis sinna sisse.” (lk 7)
“Palume mitte kasutada kuuldeaparaati, kui on väga vaja.” (lk 9)
“Patsient lahkus polikliinikust ilma loata kõbusamalt kell 18.” (lk 11)
“Kõrvalestast tehakse koopia ja saadetakse patsiendile kodusel aadressil.” (lk 13)
“Voodihaige söömine võib tõesti raske olla.” (lk 15)
“Aastaid põdenud oma vana haiget meest.” (lk 19)
“Mõne koera lakkumine tekitab nahale punne, kuid mitte oma koera lakkumine.” (lk 29)
“Kaks nädalat löödud kirvega kuklasse.” (lk 37)
“Seisund: imestab oma kõhu kuju üle, mis on lõtv. Kõht katsudes pehme, rahulik õllekõht.” (lk 39)
“Patsiendil tuleb hoiduda seksuaalsest läbikäimisest nii kaua, kuni me uuesti mu vastuvõtul kohtume.” (lk 59)

Chad Oliver – Ghost Town (Cities in Space, 1991)

Maailmaruumi vallutamine on niivõrd kaua (ja küllap ka edukalt) toimunud, et mõned algselt terraformitud planeedid on aja jooksul inimestest tühjaks jäänud ja niisiis maha jäetud. Vahel külastavad neid tontplaneete (mis võivad olla ka tehislikku päritolu) nö tulevikuarheoloogid, kes siis otsustavad kontrollkäigu järel, mida nendega peale hakata – kas hoida mõnda aega alles (ons seal midagi tarbitavat järel) või siis hävitada.

Ja noh, loo alguses jõutakse jälle ühe sellise rohelusest pakatava planeedi juurde. Arheoloogid asuvad uurima... ja näevad puude vahel vilksatamas üht kahejalgset. See on üllatav, tavaliselt on mahajäetud planeedid koos inimeste lahkumisega ka muudest imetajatest tühjaks tehtud. Ja nüüd siis korraga... šimpans. Arheoloogid siirduvad sinna uurimisretkele, ja peagi tabab nende ninu... lõkkelõhn. Kus suitsu, seal tuld – peagi avastatakse seltskond inimesi lõkke ümber istumas, kes pakuvad arheoloogidele lõkkel küpsetatud liha. Tegemist on päris kiviaegse kooslusega, ehk siis milline vapustav üllatus! Mahajäänud inimesed on läbi teinud korraliku regressiooni ellujäämise nimel, lisaks paistab, et inimestega pea sama domineeriv liik on šimpansid, kes puude vahel hiilivad. Kuid selgub, et nende kehaliselt vaevatud vanainimeste ninamehel on omad plaanid nende ulmeliste külalistega...

Jällegi, tekst pole mingi tippsaavutus, kuid selle kogumiku loetud lugudest vast kõige huvitavam. Mis küll on see, mida seal planeedil pärandatakse?

Maniakkide Tänav – Õnne ja õnnetuse valitseja (2013)

Tänavi viimane romaan oleks ehk pidanud olema 100 lehekülge mahukam, mis on esmapilgul ootamatu soov. Nagu selgub autori sõbra arvustusest, sai romaan trükki antud kiirustades (sest noh, muidu võtab Kultuurkapital munad maha) ja suurte muudatustega. Ja tõepoolest, tekst on kahele peategelasele keskenduvate peatükkide rodu, millest on samas justkui mõned peatükid puudu, mis annaksid selgema pildi tegelaste ühtedest või teistest motiividest (muidugi, autori asi, kui palju ta oma loodud maailma lugejatele avab); ja seda eelkõige romaanis teises pooles, nagu on sellele tähelepanu juhtinud mõni lugeja. Nojah, ma suurt ei usu, et Kultuurkapital oleks kasvõi ühe lisakuu pärast väga lõrisema hakanud – aga muidugi, kes teab, kuulu järgi olevat seal kord bürokraatlikum kui aastaid tagasi (lisaks niisamuti möödunud jõuluajal ilmumine, millega kirjastus vast lootis mõningast müügiedu).

Tegevus toimub maailmas nimega Iidmaa, mis peaks olema tuttav “Surmakarva” lugejatele. Aga kuna ma suurt sellest romaanist midagi ei mäleta (peale hea lugemisemotsiooni), siis ei saa kindlalt väita, et siinses tekstis viidatakse “Surmakarvas” juhtunule. Noh, loogiline oleks, et mõned seosed oleks, kuid jällegi – kes teab.

Loo keskmes on kaks lapsepõlvesõpra, kelle elutee kulgeb üsna erinevat rada. Kuna üks on ülikupoeg, siis temal läheb võrdlemisi nö hästi. Talunikupoeg samas ohverdatakse ja temast saab midagi ebasurnu sarnast, kes on alamaks ebasurnute maailma vägevatele (kes/mis on samas ühtlasi oma üleloomulike võimete tõttu liidripositsioonidel elavate maailmas). Iidmaa on koht, mis on sõna otseses mõttes inimverest tühjaks voolamas – sest inimesi ohverdatakse rohkema või vähema mahuga verehimulistele lummutistele (ebasurnute esinduslik fraktsioon), kes/mis tagavad siis oma inimestele (õigemini küll ülikutele, kes alamrahvast valitsevad) teatavat kaitset teiste inimeste, ebasurnute või siis niisama võimsate konkureerivate lummutiste eest.

“Hallpead austa, kulupead kummarda, pealuu ees langeta pea.” (lk 64)

Mitte kuidagi ei saaks öelda, et Iidmaa inimeste unistuseks oleks miski maapeale ruraalne paradiis – jah, eksisteerib küll põllupidamine, millega alamad toidavad ülikuid ja võimuaparaati, kuid inimeste (ehk sõjameeste) unistuseks on eelkõige mõõga (või lummutiste abil) nänni kokkuajamine. Tõsi küll, see pidev ja korrapärane inimohverdamine lummutistele tekitab aegajalt küsimuse, et kui palju ikkagi võib kulutada seda aeglaselt taastuvat ressurssi, ehk oleks parem otsida kaitset mõnelt selliselt lummutiselt, kes tahaks vähem inimohvreid. Kuid... kindlustusfirma vahetamine on väga kallis lõbus lõbu, siis tuleb algul moosida uut lummutist väga suurte ohverdustega. Ja nii tekib mõne üliku peas hoopiski mõte, et kui ühineda ebasurnute vankumatute ridadega, saaks nänni ja võimu kokku ajada veelgi suuremas mahus ja pea mõõtmatus ajaperspektiivis (kuigi ebasurnudki on mõnel moel hävitatavad).

“Esimene surm teeb meheks. Kui su poeg on samuti surnud, too ta ära, ma panen poisi jalule, siis on tal terve maailma aeg omale ise, mõõk käes, valdused hankida ja pärimismure langeb ära. Nii saad ka hea liitlase. Surnuid ümbritsegu surnud, elavad on rivaalid, toit või orjad. Muud võimalust ei ole.” (lk 69)

Ja nii on tekkimas (või õigemini tegemisel) inimestele oma lummutis – Veritaak ehk õnne ja õnnetuse valitseja, kes siis peaks pakkuma inimeste õnnetustele vastutasuks õnneraasukest (kui üks peategelane Veritaaga kummardajatega esmakordselt kokku puutub, siis selle järgijad vigastavad end enne lahingut, et nii vältida hiljem lahingutegevuses osalemisel hukkasaamist). Aga et Veritaak on uus (ja salajane) nähtus lummutiste õõvastavas maailmas, siis tuleb tema tugevdamiseks (või õigemini sissetöötamiseks) teha üsna muinasameerikalikke massiohverdusi (valmiv ohvrialtargi meenutab asteekide templit) – kõik selleks, et luua inimestele nende oma jumal. Nojah, paratamatult tekib mõnele inimverelisele kiuslik küsimus, et kas asi on ikka seda kõike väärt. Ja pealegi, kui Veritaak lööks õitsele, siis... millised inimesed üldse järel oleks?

Tänavi Iidmaal puudub idealism meie ninnunännulikus mõttes. Siin ei heietata revolutsioonidest, et kogu inimkonda paremaks luua. Tähtis on vaid see, mis ülikutel oma kogukonna raames, hmm, oluline on. Ja tore on, kui selle teostamiseks saaks nime tehes võidelda ja hävitada ja saaki kokku krahmata! Ühesõnaga on tegemist väga vastiku ja näruse maailmaga. Et see maailm meie veelgi südantpööritavam oleks, on kohanimed ja isikunimed väga eestipärased (õnne tõlkijale, kes peaks seda teistes keeltes lahti mängima), justkui pärit mõnest paralleelkeskaegsest Eestist (kuigi kuskilt ei loe välja, et tegemist oleks miski läänemeresoome maade mütoloogia arendusega – see on sõltumatu (larpist inspireeritud?) maailm, mille puhul on autor mõnuga kasutanud eesti keele nimeloomise võimalusi).

No hea küll, tegelt siin postituses polegi juttu romaani sisust ehk kahe peategelase seiklustest ja kõiksugu probleemidest, millega nad elavate ja ebasurnute põimunud maailmas kokku puutuvad (uh, kolpadest torn). Romaanis juhtuv pole just eriliselt sobilik nõrganärvilistele, sest noh, tegemist on verise ja mädase maailmaga, kus nalja mõistetakse. Viimastel aastatel on Tänav muutunud üsna kahenäoliseks autoriks – nö tänapäevased või ulmelised lood, ee, peenema maitsega lugejatele, ja siis, hmm, tõsine splätter (või dark fantasy) vabameelsematele lugejatele. Ja see on tore, et pole harrast ühe alasi tagumist.

reaktor 

ulmekirjanduse baas
kirjanduslik päevaraamat

George R.R. Martin – Vareste pidusöök. Teine raamat (2014)

Kuulu järgi võinuks “Vareste pidusöök” juba 2012 tervikuna ilmuda, aga noh, läks nii nagu läks (täname kirjastust vähemalt sellegi eest, et ta kõiki tüsedamaid raamatuid poole kaupa välja ei anna). (Hea küll, see oli see kohustuslik siunamine poolikute raamatute avaldamise pärast.) Fännide hulgas on päris palju räägitud, et milline pettumus see raamat oli peale vägagi tormilist “Mõõkade maru”, kuid tegelikult peale teistkordset lugemist (ja muuseas taaskord märkides, et teose teine pool on põnevam kui esimene pool) võib sedastada, et “Vareste pidusöök” on üsna hea vahepala ning annab panoraamsema vaate kuningate sõja tagajärgedele peamistel lahingutandritel, ja seda siis läbi Jaime ja Brienne'i silme, kes neil laastatud maadel rändavad ja otsivad. Ja avanev vaatepilt on kole, kõle ja õõvastav; troostitust lisab peagi saabuva talve ootus (See Talv!).

Ning mitte et Westeros oleks sõjavaba peale Põhja langust ja Stannise ümbergrupeerumist – ikka on veel pinnuks tagumikus need kaks Stannise põlist tugipunkti... ja raudsaarlaste ootamatu vallutusretk otse Westerose pehmesse kõhualusesse. (Selles raamatus jääb käsitlemata Põhjas toimuv ning Dany ja teiste tegevused Westerosest väljapool: aga neile kahele liinile on pühendatud pool viiendast raamatust, mis – saladust reetes – on niisamuti eelmäng suurtele madinatele.) Niisamuti hakkab paljastuma Dorne'i aastakümnete pikkune salamäng Lannisteride vastu, aga noh, sellest samuti veidi rohkem viiendas raamatus (ja milline dramaatilisus!).

Niisiis kannavad selle raamatu raskuspunkti pisut teised tegelased kui varasemates teostes – Cersei, Brienne ja Jaime. Jaime ja Brienne on sõja- ja otsinguretkel Jõgedevahes, ning muidugi rõõmustab meid kõiki Jaime'i metamorfoos heaks valitsejaks – lahendab ellujäänud ülikute tülisid, aitab nõrgemaid, ütleb tõtt näkku ja, noh, vahel säästab inimelusid. Ja ikka kummitab teda Tyrioni vihast kantud tiraad Cersei üleaisalöömiste kohta (õnneks on nüüd Jaimel uus sõber – timukas Payne). Brienne aga omakorda unistab Jaimest, aga noh, eks see üks kurb lugu ole. Cersei ent lammutab kuningriiki ja seda mõneti kiiremalt kui Petyr seda ootas (lk 351), kuid eks Pisinäpule sobi see Cersei tekitatud kaos – konkureerimine noorkuninganna Margaery'ga (Kärnkonna-Maggy ennustus!), asjatundlike riigimeeste puudumine, usumeeste relvastatud ordu lubamine ja mis kõik veel. Cersei on kahtlemata kaunis naine, aga mõned asjad tal alati ei õnnestu (võiks muidugi arutleda teemal, et kas Martin on seksist).

“Võim kuulus Cerseile ja ta ei kavatsenud sellest loobuda enne, kui Tommen täisealiseks saab. Mina ootasin, nii et oodaku temagi. Ma ootasin pool elu. Cersei oli mänginud kohusetruud tütart, ujedat mõrsjat, leplikku naist. Ta oli talunud joobnud Roberti käperdamist, Jaime armukadedust, Renly pilkeid, Varyse itsitusi, Stannise lõputut hammastekiristamist. Ta oli võidelnud Jon Arryni, Ned Starki ja oma jõleda reetliku kääbusvenna vastu, kogu aeg endale tõotades, et ükskord jõuab kätte tema tund. Kui Margaery Tyrell kavatseb mult mu kõrghetke röövida, siis mõelgu enne paganama hästi järele.” (Cersei, lk 26)

Raudsaarlaste tahumatu admiral Victarion on omal moel tore, paratamatult tekib põnevus, kas Euron mängib end Suurte Tegijate hulka. Paar peatükki on Starki neidudest, aga noh, need on sellised uimased värgid. Ja kas Müür saab täiendust Tullyde alamatest? Ja mis saab ürghundist juhitud hundikarjast? Aurane Waters, kuhu tema purjetab? Rääkimata suurmeister Marwynist ja tema vihjatud salaplaanid? Huvitav, kas Cersei on kunagi palganud mõne Näota Mehe (lk 44)? Aemon vihjab paaril korral Dunk & Eggile, muuhulgas avaloole (lk 66). Ajapikku on ununenud, kus kandis võib Kuuema (lk 213) peajumalaks olla. Kas Robb Starki lese esivanemaks võis olla Cersei õudusunenägu Kärnkonn-Maggie?

“Westerlingide suguvõsa oli vana ja uhke, kuid emand Sybell ise oli pärit Spicerite, tõusikutest kaupmeeste soo ühest harust. Jaimele meenus uduselt, et tema vanaema oli olnud keegi poolhull nõidnaine idast.” (Jaime, lk 395)

Fännide üks kuumemaid arutelusid on, et mis sai Sandor Clegane'st; Hagija ellujäämisse uskujad (sest kes muu saaks vastu Robert Strongile?) viitavad ikka sellele kohale:

“Kõrgemale jõudes nägid nad kolme poissi, kes karjatasid lambaid, ja veel kõrgemal möödusid nad kalmistust, kus Brienne'ist suuremat kasvu vend rassis hauda kaevata. Tema liikumisest paistis selgesti, et ta on lombakas. Kui ta labidatäie kivisegust mulda üle õla viskas, rabises osa sellest vastu tulijate jalgu. “Ole väheke ettevaatlikum,” manitses vend Narbert. “Sa oleksid peaaegu seitsmik Meribaldil suu mulda täis visanud.” Hauakaevaja langetas pea. Kui Koer teda nuuskima läks, pani ta labida käest ja sügas looma kõrva tagant.
“Noviits,” selgitas Narbert.” (lk 162-163)
/-/
““See on siis tõsi,” lausus ta tuhmilt. “Sandor Clegane on surnud.”
“Ta on nüüd rahus.” Vanemvend vaikis hetkeks.” (Brienne, lk 170)

Jaime võib püüda ja olla ja ennustada (oli ta üldse teadlik raudsaarlaste invasioonist?)... aga noh, parem kasvõi varblane peos kui tuvi katusel.

““Kulla Jaime,” sõnas tädi teda kõrvast sikutades, “ma tunnen sind sellest peale, kui sa olid imik Joanna rinna otsas. Sa naeratad nagu Gerion ja võitled nagu Tyg ja sinus on midagi Kevinist, sest muidu ei kannaks sa seda mantlit... aga Tywini poeg on Tyrion, mitte sina. Ma ütlesin seda kord su isale näkku ja ta ei rääkinud minuga pool aastat. Mehed on ühed tohutud lollpead. Ka sellised mehed, keda kohta vaid kord tuhande aasta jooksul.”” (Jaime, lk 209)

“Tal oli millegipärast tunne, et meistrid ei hakka oma kroonikaid kirjutades teda prints Aemon Loherüütliga segi ajama. Ometi tundis ta kummalist rahulolu. Sõda oli samahästi kui võidetud. Lohekivi oli langenud ja ta ei ei kahelnud, et üsna varsti langeb ka Tormiotsa, ja olgu Stannis siis pealegi Müüril. Põhjalased ei hakka teda rohkem armastama kui tormiisandad. Kui Roose Bolton teda ei hävita, teeb seda talv.” (Jaime, lk 401)

Eks siis mis muud kui jääda ootama viienda osa tõlkimist (millal see küll juhtuda võib?) ja kuuenda osa ilmavalgust (millal see küll juhtuda võib?). Kõik ei saa ju ometi... halvasti lõppeda (nojah, kuidas kellelegi, muidugi). Vähemalt on lubanud Martin, et kuuendas osas ei lisandu uusi tegelasi, kelle vaatenurkadest tema loodud maailma loovida. Asi seegi.

ulmekirjanduse baas
err kultuur
i killah

Bret Easton Ellis "Imperial Bedrooms" (2010)

“He was simply someone who floated through our lives and didn't seem to care how flatly he perceived everyone or that he'd shared our secret failures with the world, showcasing the youthful indifference, the gleaming nihilism, glamorizing the horror of it all.”

Järg teosele "Less Than Zero". Mina pole seda lugenud, selle võtsin kah sõbra soovitusel ette. Asi toimub filminduse maailmas, tänapäeval. Clay on egoistlik, emotsionaalselt lapik ja nüristunud kirjanik, kes toodab skripte. Tegelastel on omavahel backstory, mis esimese raamatu tulemus. Seda väga vaja teada polegi. Maailm on selline võlts, inimesed on võltsid ja kõik tahavad feimi. Põhiliselt jääb kõle ja eemaletõukav mulje peaaegu igast tegelasest. Ellise stiil on minimalistlik ja detaile väga polegi. Mis on hea. Keda huvitab mida keegi kannab või mida mingi lõhn meenutab. Selles mõttes kerge lühike lugemine, fookuses.
   Peategelane on hale kuju, isegi mitte antikangelane. Hingetu koll, kes inimesi ära kasutab. Natukene meenub Welshi "Filthi" peategelane, aga Welshi tüüp oli ägedam. Ellise stiil on veel selline, et peatükk lõpeb järsult, just kui huvitavaks kisub. Ebamäärane wärk. Ahvis Chandlerit, ma lugesin. Krimielement on asjal juures, kaovad näitlejad ja toimuvad salapärased intriigid millest Clay aru ei saa. Peategelane on nii enesekeskne ja tuim, et ta ei jaga millesse ta sattunud on. Lõpp on ikka torture porn ja nihilism, kellelegi lükatakse rusikas perse ja kellegi piinamist filmitakse ja pannakse netti. Masendav.
   Ei teagi, mida arvata. Kuna ühegi tegelasega ei samastunud ja kõik jäi emtosionaalselt kaugeks, siis väga muljetavaldav ei olnud. Peeretus öös.

"This isn't a script," Julian says. "It's not going to add up. Not everything's going to come together in the third act.”

Robert Silverberg – Blindsight (Cities in Space, 1991)

Lugu, mis algselt ilmunud 1986. a. Playboys, kuid loos endas pole erootilise riivatuse vinetki. Tegevus leiab aset satelliitmaailmas nimega Valparaiso, mis on sihtkohaks neile inimestele, kes tahavad privaatsust enda korraldatud jamadest. Ning maailma külastavad pearahakütid, kes neid põgenikke otsivad. Kuid see otsimine läheb väga kalliks, sest pagulaste makstav turvaraha on tehismaailma omanikule stabiilselt kena sissetulek. Aga noh, õige summa eest on võimalik nii mõndagi saavutada ning altkäemaksud on seal maailmas osa igapäevastest väljaminekutest.

Ühel hetkel saabub Valparaisole mees, kes paistab olevat sünnist saati pime. On, ja ei ole ka. Farkas on nimelt hiinlaste illegaalse looteeksperimendi ohver – eksperimendi käiguss taheti emakõhus lõigata valmis selline inimene, kes lisaks tavanägemisele on öönägemine. Aga võta näpust, sündis pime laps. Kel hoopiski nö pimenägemine, millega tunnetab end ümbritsevate asjade tõelist olemust (ma nüüd ei saanud täpselt aru, kas see võiks olla midagi sarnast sellega, kuidas näiteks nahkhiired ümbritsevat peilivad). Farkas tuli niisiis Valparaisole, et leida see operatsiooni teostanud hiinlasest arst. Ja kes nüüd 15 aastat paomaailmas elanud ning omandanud aja jooksul pagan teab millise välimuse. Ja kes teab, millise kaitse all ta elab. Kas Farkas tuli kätte maksma või on mehel selle hiina arstiga hoopis omad plaanid? Ons doktor Wu senini Valparaisol? Jne jne.

Jällegi võrdlemisi keskpärane lugu, ja nagu kogumiku üldteemaks paistab olevat maailmaruumi vallutamine, nii on siingi selle teemaga möödaminnes flirtimist.

ulmekirjanduse baas

Charles Stross – Külmem sõda (2013)

Kogumiku tekstid on päris fantastilise sisuga, ja seda siis sellega, et mingil moel meile tuttavast olukorrast kistakse lugeja hoopis teistsuguste reaalsusreeglitega maailma. Nimilugu siis sellest, kuidas luuravad ameeriklased on avastanud, et alates kuuekümnendatest on nõukogudelastele lisandunud hoopis uus relvaliik – selleks on Lovecrafti kirjeldatud jätised (šogotid, Cthulhu), ning tasahilju kasutatakse neid nö biorelvadena Afganistanis ja mujal. Ameeriklastel pole sellele ürgõudusele vastu panna muud kui võimsad tuumalõhkepead, ning neilgi palav soov Antarktikast mõni jõletis sõjaliseks otstarbeks saada, ent see plaan on viljatu. Seeasemel saavad nad ligipääsu mingisse teise dimensiooni, mis kulub igati marjaks ära, kui puhkeb tuumasõda ning tähtsamad pead saavad varjuda sinna teise dimensiooni Maad tabanud mitmekordse hävingu eest. Kuid ega seegi pole lahendus...

“Raketikeelutsoon” leiab aset kauges tulevikus ja hoopis kauges universuminurgas, seal on tekkinud inimkonnal kokkupuude kujuteldamatu võõrtsivilisatsiooniga – tähendab, kui vaid maalased nendega kontakti saaksid. Juhtus siis nii...

“Kõik teavad, et 1962. aasta teisel oktoobril kell kolm viisteist ja kaksteist sekundit Greenwichi aja järgi jäid kõik kellad seisma, satelliidid kadusid, tähistaevas muutus, üheksateist reisilennukit ja nelikümmend kuus merel olnud laeva jäid lõplikult kadunuks ning järgmisel sekundil leidsid nad, et on Linnutee galaktikas asuvalt keralt sattunud oletatavasti Väikeses Magalhaesi pilves asuvale kettale. Samal ajal on Linnutee galaktika – me oletame, et see ikka on see – silmnähtavalt muutunud. Palju metallidest tühjendatud tähti, märgid makroskoopilistest kosmilistest ümberehitustest, sellised asjad. Ametlik seletus on, et külalised külmutasid aja, koorisid Maa ja asetasid koore siia kettale.” (lk 89)

Niisiis, inimkond on paigutatud mingile kujuteldamatult suurele kettalaadsele planeedile, ja arvutuste kohaselt pidanuks see ümberpaiknemine toimuma 200000 aasta jooksul (lk 64). Ainult et... alles ju oli 1962. aasta. Sel kettal (Mr Costello on seda ketast oma postituses selgitanud) on niisugune läbimatu atmosfäär, mis ei lase kaasatulnud kosmosetehnikal taevaavarustesse tõusta, mistõttu ei saa ka kasutada satelliite ja sellega seonduvat sidetehnikat, mistõttu inimestele tundub, nagu oldaks tagasi 18. või 19. sajandis (tõsi küll, koos mõningase tuumaenergiaga). On mandrid ja meeletult suured ookeanid nende vahel, ja miskid jäljed varasematest tsivilisatsioonidest – muuhulgas avastavad nõukodugelastest maade-uurijad (sest ikka toimub külm sõda) Gagariniga eesotsas ühelt mandrilt tuumasõjast laastatud Ameerika (jälle selle tabamatu supertsivilisatsiooni mingi haige eksperiment?) ja mõndagi muud. Ameeriklased leiavad ketta asustamise käigus mõndagi. Ja nagu selgub, siis ketast asustavad liigid... need on juba mõnda aega tegelenud fossiilmaalastega. Päris õudne tulevikufantaasia.

Elamused Strossi loomega on kuidagi langustrendis. Esimene loetud lühijutt tekitas vaimustust, “Accelerando” oli hea, hilisemad kogetud raamatud jäävad kas liialt skemaatiliseks või siis meelelahutuslikuks. Ehk on Strossi puhul probleemiks see, et ta pole just särav kirjutaja (v.a. lühijuttudes?), ta jääb kuivaks, ei teki kaasaelamist – võrreldes selliste saurustega nagu Asimov, Bradbury või Simak, kelle lühijutte olen viimasel ajal lugenud (hea küll, üks asi on lühijutt, teine romaan). Sisu on, ka isikupärane vorm, aga seda va hinge napib, või siis, ma ei tea, loomisrõõmu?Ei teagi.

mr costello

ulmekirjanduse baas

nuxxbooks

Tiit Aleksejev – Kuningad. Näidend aastast 1343 (2014)

Hiljuti on kirjutanud Kusnets Jüriöö ülestõusust üsna huvitava romaani, nüüd siis Aleksejevilt mõneti modernsem lähenemine ainesele. Saame teada, kuidas tegelikult moodustus eestlaste neli kuningat ning mis intriigipesa sellega kaasnes, kes keda petab ja kuidas see omasoodu ajalukku kirjutatakse. Nagu ikka, on ajaloosündmusest midagi õilsat raske leida (ent Aleksejev poleks Aleksejev, kui siin poleks midagigi hingekriipivat).

Autor ajab kolme asja – kuidas kirjutatakse ajalugu (ehk siis tõlgendab omapoolselt lahti noorema riimkroonika võimalusi), teatud moel on see pateetiline armastuse ja isamaa lugu, ning siis eelkõige iroonilises võtmes võimuga seonduva bürokraatia ja intriigide kirjeldamine (noh, seda tänapäevases võtmes). Ei oskagi öelda, mida autor selle näidendiga öelda tahtis – on see kiires vormis mõne oma nägemuse esitamine (nö vahepala triloogia kirjutamisele)? Mingi järelkaja “Eesti ajaloo II” raamatule (ma pole küll seda veel lugenud)? Või noh, rõõm kirjutamisest?

ÜLEMPREESTER: On aga ordumehi. Nagu kirpe karu kasukas. Ja kõik on uhkelt riides ja näevad väga otsustavad välja. Ilus on surra isamaa eest, kui oled juba vana. (Ohkab.) Aga teist, poisid, on küll kahju.
SALANÕUNIK: Pole see esimene lahing ega viimane. Muistne vabadusvõitlus alles algab!
ELUTARK AMETNIK (võitlejate seast): Pange lippe tähele, härrased! Meie vastu on tulnud kuulsad isandad! Kahepoolsetes suhetes on täna suur päev!
(lk 68-69)

sirp

Jaan Kaplinski – Jäljed allikal (1964)

“TURSK ÕLIS”

Seltsimees Tursk,

miks te ütlete, et see on maailm;

see koht, kus elate ja mis iga hommiku

samana paistab te silmi:

ümarik, lame ja madal;

plekist taevas ja taevarand,

plekist põhjal õline meri

ja seal õlimeres, just keset õlimerd,

keset ümarat, sooja rahulikku maailma

oma tõdede ja tõekspidamiste, luude ja lõpustega

teie, seltsimees Tursk.

Seltsimees Tursk,

need, kes vaatavad teie maailma

väljastpoolt,

kutsuvad teda konservikarbiks.

(lk 49)

Fjodor Dostojevski – Idioot (1975)

Põhimõtteliselt on see lugu sellest, kuidas kaks naist rohkem või vähem tahtlikult keeravad lootusetult sassi kahe noore mehe elud. Ja tulemus on teadagi traagiline. Need kaks naist on parajad inimhingede lammutajad – üks on femme fatale Nastasja Filippovna (hull) ja teine Lizaveta Prokofjevna (ullike), üks hävitab inimhinge kosmilisi sidemeid, teine hävitab argitasandil. Ja vürst Mõškin (ullike) ja Rogožin (hull) kannatavad kui katseloomad. Muidugi ei saa tehtus süüdistada vaid naisi ennast – süüdi on konkreetselt meeste- ja võimukeskne ühiskond, mis muutsid nad sellisteks psühhopaatilisteks tuulelippudeks – üks on lapsest peale armukeseks kasvatatud, teine aga peab oma turjal perekonda ühiskonna koorekihti vedama. Aga – eks neil naistel loomus ole... selline impulsiivne.

Okei, nali naljaks. Tegelt on muidugi raske mamma Lizavetat pidada miskiks kaootiliseks bad ass mutiks, lihtsalt seekordsel taaslugemisel hämmastas, kui palju jamasid ta oma pidurdamatu käitumise ja arutute hirmudega nii Mõškinile kui ka eelkõige oma perekonnale põhjustas. Tõeline katastroofikülvaja.

Psühholoogilise realismi asemel võiks seda romaani nimetada psühhedeelseks realismiks, tegelased visklevad saatanlikkuse ja ingellikkuse metamorfoosides (tõsi küll, muidugi on erandeid), vahel on hullude tegude põhjenduseks vaid “aga miks mitte?”. Võiks öelda, et tegelased jagunevad mitmesse gruppi – nö stereohääled (ehk siis tegelased, kellelt võib avastada mitmeid erinevaid külgi või motiive; Mõškin, Rogožin, Lebedev, Ganja, Lizaveta, Ippolit, Jevgeni Pavlovitš, Keller), monohääled (ehk siis tekstis üsna muutumatud suurused; kindral Ivolgin, kindral Jepantšin ja ta tütred, Kolja, Varja) ja siis selline kahtlane rühm, kes nagu oleks stereo, aga samas nagu pole – eelkõige Nastasja ja Aglaja (Aglaja justkui saab mitmesugust väljendumist, aga see on selline... jätkuvalt lapsik; Nastasja on pigem kõrvaltegelane ja üsna vähese väljendumisega, autor eelkõige kirjeldab ta hingeseisundite palanguid, aga muud me ei tea kui Mõškini veendumust, et tegemist on haige inimesega – aga mis nende 6-7 kuu jooksul temaga tegelikult juhtus, see jääb tegelikult päris varju).

Dostojevski on muidugi võrratu autor, ja aja jooksul on üha huvitavam avastada ta humoorikamat külge (või siis tänapäeval mõjuvad mõned tollased käitumised selliselt). Ja vist esmakordselt torkas silma, et romaani nö avapäev kestab tervelt 197. leheküljeni. Eks praegu kratsiks heameelega maha selle Ippoliti pika hüvastijätukirja, aga noh, selline see romaan on, täis kõiksugu arutlusi ja meeletuid tundepuhanguid.

Vürst jagab hinnanguid:

“Vahepeal pidasin ma teid juba päris kurjategijaks – ja siis te tegite mulle korraga nii head meelt; see oli mulle õpetuseks: ei tohi hukka mõista, kui ei tunne. Nüüd ma näen, et teid ei saa mitte ainult kurjategijaks, vaid isegi mitte üdini rikutud inimeseks pidada. Te olete minu arvates lihtsalt nii harilik inimene, nagu veel olla saab, ainult et vististi väga nõrk ja mitte põrmugi originaalne.” (lk 137)

Nojah, mitteusklikule on see ilus, aga ikkagi võõras mõttekäik:

“Tunni aja pärast võõrastemajja tagasi minnes kohtasin rinnalapsega naist. Naine oli alles noor, laps umbes kuuenädalane. Laps naeratas, ema tähelepanekut mööda esimest korda oma elus. Ma nägin, kuidas naine lõi nii hardalt-hardalt risti ette. “Miks sa seda teed, noorik?” küsisin ma. (Ma pärisin siis ju kõike.) “Sellepärast,” ütles tema, “et just samasugune nagu ema rõõm, kui ta oma lapsukese esimest naeratust näeb, niisugune on ka Jumala rõõm iga kord, kui ta taevast näeb, et patune inimene kõigest südamest tema ette palvetama tuleb.” Lihtne naine ütles mulle seda, peaaegu nendesamade sõnadega, ja see oli nii sügav, nii tabav ja tõeliselt religioosne mõte, mõte, milles avaldub korraga kogu kristluse olemus, see on kogu käsitus Jumalast kui meie lihasest isast ja Jumala rõõmust inimese üle, mis on isa rõõm on lihase lapse pärast – Kristuse peamine mõte! Lihtne naine rahva seast!” (lk 243-244)

Kaasaegsed arvavad, miks vürstile võiks Nastasjaga abielu kasuks tulla:

“Vürsti juurest väljudes ütles arst Lebedevile, et kui kõik sellised hoolduse alla panna, kust siis hooldajaid võtta? Kui Lebedev kirjeldas traagiliselt ligemal ajal toimuvat sündmust, vangutas arst kelmikalt ja kavalalt pead ning tähendas viimaks, et kõnelemata sellest, “kes kellega abielluda võib”, olevat kütkestaval daamil, niipalju kui tema kuulnud olevat, “peale võrratu ilu, mis juba ise võib varakat inimest võluda, ka kenasti raha Totskilt ja Rogožinilt, pärleid ja briljante, salle ja mööblit, ja seepärast ei ilmuta kalli vürsti eelolev valik kaugeltki mitte nii-öelda erilist, silmatorkavat rumalust, vaid annab hoopis tunnistust peene seltskonnainimese mõistuse ja arvestusvõime terasusest, soodustades järelikult vastupidist ja vürstile kõigiti meelepärast lõppotsust...” See mõte rabas ka Lebedevi: sellega jäigi ta rahule, ja nagu ta vürstile ütles: “Nüüd ei näe te minu poolt midagi muud peale andumuse ja verevalamise; selleks ma siia tulingi.”” (lk 644-645)

Väike õpetus arendamaks kõrvaltegelasi:

“Ometi jääb veel vastamata küsimusele: mida teha romaanis tavaliste, täitsa “harilikkude” inimestega ja kuidas neid lugejale esitada, et nad oleksid natukenegi huvitavad? Sootuks vältida neid kuidagi ei saa, sest tavalised inimesed on kogu aeg ja enamasti hädavajalikeks vahelülideks eluoluliste sündmuste ahelas; neid vältides hävitame järelikult jutustuse tõepärasuse. Täita romaani üksnes tüüpidega või huviavuse mõttes ka lihtsalt kummaliste ja erandlike inimestega oleks ebatõenäoline ja võib-olla ka ebahuvitav. Meie arvates peab kirjanik katsuma leida huvitavaid ja õpetlikke varjundeid isegi igapäevasuste seast. Kui aga näiteks mõne igapäevase isiku olemus avaldub just nimelt püsivas ja muutumatus igapäevasuses, või kui mõni selline isik paremal juhul, hoolimata oma suurtest jõupingutustest tavalisuse ja rutiini rööpast iga hinna eest välja pääseda, lõpetab siiski sellega, et jääb muutumatult ja igavesti rutiinseks, siis kujutab selline isik endast koguni mõnel määral omamoodi tüüpilisust – kui igapäevasus, mis ei taha mingi hinna eest jääda selleks, mis ta on, vaid tahab tingimata saada originaalseks ja iseseisvaks, omamata seejuures iseseisvuseks väiksemaidki eeldusi.” (lk 505)

Eugene O'Neill – Pikk päevatee kaob öösse (1972)

Ega siis ainult Kane või Gombrowicz ole kirjutanud vapustavaid ja hingekriipivaid näidendeid, ka realism rokib ehk siis see tekst on üks mu lemmiknäidendeid, vahevalus tekst, mis lugemisel alati noa edukalt südamesse lööb. Ühesõnaga, pisarakiskuja pere-seppuku. On väliselt edukas perekond, kus siis joodikust pereisa, morfiinisõltlasest ema ja kaks täiskasvanud joodikust poega. Nagu iga teine perekond, keda meil õnn tunda või taluda.

Et kuulu järgi näidendil tegemist võrdlemisi autobiograafilise ainesega, võib noorimas tuberkuloosihaiges pojas natuke aimata autorit ennast. Noorim poeg on ühtlasi selline, kes pole otseselt-tahtlikult teistele perekonnast halba teinud – kuigi jah, vahel leiavad teised, et just noorima poja sünnitusest tekkinud terviseprobleemid muutsid ema vaimsete probleemidega morfiinisõltlaseks. Noh, omaette küsimus ka selles, et vanem poeg võis olla süüdi veel ühe varalahkunud poja õnnetus surmas. Või et mis siis üldse on see abielu, mida kuulus näitlejast isa noorikuga sõlmis, kas see hävitas ema unistused (või oli naine juba siis vaimselt tasakaalutu?). Või kas emapoolsest suguvõsast võib pärineda tuberkuloos, mida noorem poeg põeb (ja millest ei saa emale rääkida, kuna selle isa omakorda suri tiisikusse). Või siis isa, mis elu tema elas, kas ta hoolis naisest või poegadest, või vaid oma naba heaolust. Kes mida mäletab, ja milliseid mälestusi peidetakse. Jne jne jne.

Kõikjal on valusad küsimused, millele lihtsalt ei ole selgeid vastuseid. On teatud selgusehetked, mil pere suudab rääkida omavahel asjadest... aga lõpuks avavad needki jutuajamised pigem uusi haavu. Kõik nad hoolivad teineteisest, aga samas... see pole täpselt see, ikka krigisevad vanad haavad. Ja nii see valus ööpäev möödub. Purjutavad mehed ja morfiiniuimas naine, pidev pendeldamine raevu, valu ja härduse vahel. Aga selgust, seda ei saabugi. Sumbume öösse, mõtleme end paremateks inimesteks.

Inimesed, kes ei taha teistele valu teha, aga ilma ei saa. Sest neil on saladused ja minevik, mis neid rõhuvad. Süütunne. Hirmud. Unistuste luhtumine. Aastatega kujunenud kaitsekiht ja ventiilid, millega frustratsiooni välja lasta. Süütunne üksteise ees, viha selle tunde pärast. Ja kõigest hoolimata lähedus. Või midagi sellist.

Väga valus näidend.  

Jüri Kolk – Ära mine valguse poole (2013)

Kolgi seekordne luulekogu on kuidagi mõtteis lagunev poeesia või siis tõepoolest – ehk on need tekstid eelkõige ta kahele kadunud lugejale (lk 8-10) mõistetavad. Kuhugi on kadunud vahe ja mänglev luule, asemele on tulnud miski tinane äng või suisa (pateetiliselt öeldes) eksistentsiaalne masendus. (Uh, samas postitusi sirvides selgub, et viimane kogu on mulle heamelanhoolselt mõjunud, no mitte ei mäletanud – seekord on samas nagu hapnikukraan täiesti kinni keeratud.)

“kus te olete mu mõlemad lugejad
kuidas ma teid ometi leian
te ju olete ikka olemas
ma ei pea teid pidevalt
paari odava naljaga üles ostma
kus te ometi olete mu mõlemad lugejad”
(“kus te olete mu mõlemad lugejad?”, lk 8)

Miski hämune aimus ehk ütleb, et mõnede luuletuste puhul on tegemist laulusõnadega (kas Kolk on miskis bändis?), aga ehk ajan midagi segamini. Õnneks leidub siin ka üks positiivsem hetk:

õhtul 

tüdinud väikestest võimumängudest
karjakaupa klähvivatest koertest
kollektiivsest alateadvusest
võimetusest lõikuda läbi tööpäeva
elegantse puhta joonega
pidada paari väikest
endale antud lubadust
puruväsinud päevast
valgusest
varjudest
pullisitast
mis pritsib raevukalt vastu tuuleklaasi
mõtled
nagu väga paljud enne sind
võimatu on olla masenduses
kui sul on õhupall 

mul on õhupall rsk
(lk 19)

Isaac Asimov – Kadunud robot (1965)

Lood ilmusid esmakordselt umbes seitsekümmend aastat tagasi, ning eesti keelde tõlgituna pea viiskümmend aastat tagasi. Seega võiks need jutud rahumeeli pensionile saata retroulme juurde. Või noh, eks need tekstid ole seal ulmeparadiisis juba ammugi, ja õnneks üsna nähtaval kohal (arvatavasti?). Olin pikka aega kindel, et sellise retroraamatu peale ei hakka aega kulutama (pealegi et tegu jutukoguga & Fantaasia avaldatud tetraloogia erilist huvi Asimovi vastu ei tekitanud), aga juhuse avanedes päästis asja see, et lugusid ühendavad korduvad tegelased (kaks tähevallutajat ja juhtiva robotikorporatsiooni asjapulgad) ning et Asimov oskab tegelt päris kaasakiskuvalt kirjutada (mis sest, et tuleviku olustik on ikka üsna neljakümnendate hõnguline).

“Ta vajutas lülitile ning kostis ragisev müra. Kaks inimest kummardusid murelikult oma loomingu kohale.

Esialgu oli märgata ainult nõrka liikumist – roboti jäsemed tõmblesid. Siis tõusis pea, robot toetus küünarnukkidele ja libistas end kohmakalt laua pealt maha. Ta samm oli kobav ja seotud kõne asemel tõi ta kuuldavale paar ragisevat häälitsust.

Lõpuks omandas ta ebakindel ja kõhklev hääl kuju: “Ma tahan tööle hakata. Kuhu ma pean minema?”” (“Mõtleja”, lk 35)

Kõik lood keerlevad robotite ümber, kes on saanud liialt intelligentsuslaksu, kuna vajadusel on Asimovi robootikaseadusi väheke modifitseeritud kohandumaks eripäraste oludega (näiteks nimiloos on probleem selles, et robotid võivad pidada kosmosekiirguse käes töötamist inimestele liialt kahjulikuks, ja ei laseks inimesi isegi lühiajaliselt (mis oleks vist võrdlemisi ohutu) sellises keskkonnas viibida). Ühesõnaga, hoiatusjutud sellest, et pidage kinni Asimovi sedastatud seadustest! Või muidu läheb hapuks ja tehisintelligents võib hakata omasoodu neid seadusi tõlgendama. Näiteks loos “Mõtleja” leiab värske robot, et tema on loonud Looja ja ta on täiuslikum kui inimesed. Või “Valelik” - kogemata kombel inimeste mõtteid lugeda saav robot hakkab inimestele rääkima seda, mida need oma sisimas kuulda igatsevad, ja sel pole kahjuks reaalsete oludega suurt pistmist ning põhjustab piinlikku segadust. Või no tõepoolest – kas isetute ja inimestele head soovivate robotite tegutsemine juhtivatel kohtadel (“Tõendus”) võiks osutuda... millekski enam kui tervitatavaks?

“Ma armastan roboteid. Ma armastan neid palju rohkem kui inimesi. Kui loodaks robot, kes suudab töötada valitsusaparaadis, oleks ta parem kui ükski poliitikategelane. Robootika seaduste järgi ei saaks ta inimestele kahju teha, ei ole võimeline türanniaks, korruptsiooniks, nürimeelsuseks, eelarvamusteks. Ja pärast seda, kui ta on teatava aja teeninud, lahkuks ta, kuigi on surematu, sest ta ei saaks teha inimestele haiget teadmisega, et neid on valitsenud robot. See oleks ideaal.” (“Tõendus”, lk 129)

Kokkuvõtlikult, Asimov fantaseerib mitmelgi teemal, mis veel tänagi ulmeline ja omamoodi erutav. Siin on ühtaegu lapsikut õhinat (no tänapäevasest vaatenurgast) kui ka hoiatavaid toone (jajah, Asimovi robootika seadused, ärge jamage nendega). Nagu öeldud, pole tekstid ilukirjanduslikult midagi eripärast, aga ometi on siin teatud soe võlu ja kaasaelamine. Ja see on alati ja igal juhul positiivne. Robots go wild!

ulmekirjanduse baas

Stanislaw Jerzy Lec – Sugemata mõtted (1977)

Poolaka möödunud sajandi mõtteteri, mõned on küll sellised poolpidused ja igituttavad, aga samas leidub ka päris teravaid hetki. (Ja no muidugi see nõukogude aja ridade vahelt lugemine.)

“Kõik on inimese kätes. Sellepärast tuleb käsi tihti pesta.” (lk 6)
“Ära poe nahast välja, kui oled selgroota!” (lk 7)
“Mõelda, et tulel, mida Prometheus varastas jumalatelt, põletati Giordano Bruno!” (lk 13)
“Kui rahval pole häält, on see ka hümni laulmisel kuulda.” (lk 20)
“Alati, kui inimene endas kõhklema lööb, ütleb ta sellise rumaluse, mis teda vaimustab.” (lk 24)
“Öördaja pidas ennast puht tagasihoidlikkusest grafomaaniks.” (lk 25)
“Paljud püüdsid luua tarkade kivi mõtte kivistamise abil.” (lk 29)
“Rohkem räägivad ajastust need sõnad, mida ei tarvitata, kui need, mida kuritarvitatakse.” (lk 37)
“Maailm ei ole hull, kuigi ta pole normaalsetele inimestele sobiv paik. Ta on mõeldud normaliseeritud inimestele.” (lk 45)

Nesin Aziz – Hull pääses lahti (1968)

Et siis. Türgi huumor. Kuuekümnendatest ja varasemast. Pole just enam naljakas! Suisa igav. Kuigi lühijutud. Aga eks see ole tavahuumori saatus. Iganeda. Utiilistuda. Kõvervaateid türgi ühiskonnast. Korruptsioon ja võimumehed. Inimeste rumalus. Ühiskondlikud kitsaskohad. Ilmalikkus islamimaal. Paar mõistujuttugi. Sekka ka autori asend kogukonnas. Ja kuidas kirjutada huumorit. Ega jah, mis siit jutukogust muud võtta kui pilguheit lähimineviku Türgi ühiskonda, ajastu kui selline. Või midagi sellist. LRis on parematki vanamoodsat huumorit ilmunud (no ses suhtes, et pole miski klassika staatuses vms).

Heidi Raba – Lili Remma ja purpurkuulased (2013)

Ei hakka triloogia lõpptulemust matrossovlikult varjama – Lili Remma ning ta sõprade ja liitlaste eepiline võitlus Varivürsti vastu leiab mingil moel positiivse lõpu (jee!), ning soovi korral saaks autor sellele triloogiale nii eel- kui järellood kirjutada, võimalusi oleks mitmesuguseid (purpurkuulaste elu ja võitlused, Remma probleemne tähelend jne; rääkimata niidiotstest, mida ma tegelt siin postituses matrossovlikult varjan). Iseasi, kas kohe järjekordne romaan, algul piisaks ka jutust-kahest.

Kui triloogia kaks esimest osa toimuvad üsna lühikese aja jooksul, siis seekordne romaan jaguneb pea pooleks – esimene pool on rahulik undamine septembrist juunini (ehk siis Remma viimane aasta põhikoolis, mis Varivürsti sekkumiste tõttu kohalikku külaellu on tütarlapsele üsna halvamaiguline) ning teine pool plahvatab actioniks peale neiu põhikooli lõpetamist ja on täis möllu ja murranguid, autor lahendab üsna dramaatilisel moel Remma mitmesugused probleemid (või jätab siis lahtised otsad).

Ja noh, peale apokalüptiliste jamade on Remmal süvaprobleem oma kahe andunud austajaga. Näiteks leiab tüdruk end valmis olevat süütust Tomile loovutama, ainult et... võib juhtuda, et mõne juhuse läbi võib selle kaotada hoopis Rivole. Noormeestes äratab see olukord muidugi segadust ning ka Remma sõbrad elavad sellele valuledes kaasa. Mis sellest armukolmnurgast saab, ei hakka vihjamagi. Eks see natuke... ohtlik ole, et peategelaste arvates saab nende armastus maailma muuta jne, no üldiselt tabab see Õige Armastus inimesi ikka täisealistena, ja noh, ehk isegi paar korda. Aga jah, tegemist muidugi fiktsiooniga.

“Lili ei tea, mida öelda. Ta korjab radiaatorilt teksad, pluusi ja jope ning läheb trepist üles. Enne viimast astet keerab ta ringi ja silmitseb Rivo laia selga. Jah, ta ei tunne seda poissi, pole kunagi tundnud ega saagi vist lõpuni tundma. Normanis on tuld ja jääd, ärritavat ja paeluvat. Ta on poiss, kes viib Tomi endast välja ja paneb Lili ausatest ülestunnistustest õhku ahmima. Hoolimata õrnusest ja hoolitsusest, mida tüdruk täna koges, kardab ta Normanis lõõmavat tuld.” (lk 87)

Omaette ooper on see paralleelmaailmade teema (kui nii võtta, siis võib Lili Remma vägagi reaalselt eksisteerida!) ja millised olendid või tegelinskid neis elavad. Noh, neid olevusi on igasuguseid, ja mõnigi ehk autori omaloome. Remma külastab nii mõndagi kohta, mida ei saa keegi muu külastada; vähemalt mulle jäi arusaamatuks, miks see maailmapuu peab paiknema kõige elutumas maailmas – läbi lillede viide, et welcome to the desert of the real, elu ongi hoomamatu hädaorg? Nojah, Remmat tabanud kõiksugu õnnetused ja armusegadused on tõepoolest päris traagilised, aga samas nii mitmedki muud tegelased pole niivõrd kannatuste piitsutada.

“Kui sa nüüd veidi järele mõtleksid, ei usu ma, et sa ise oleksid teinud meie asemel teisiti, teades, mida koletut Varivürst suudab korda saata. Meil on tema takistamiseks vaid üks võimalus. Ja see oled sina, Lili Remma. Sinu tahtmised ei puutu asjasse.” (lk 165)

Tegelaste probleemiks on ehk mõneti see, et väljaspool armukolmnurga kirglisi palanguid jäävad mitmedki tegelased üsna üheplaanilisteks – Varivürst ja tema tumedad semud, purpurkuulaste üllas kamp, kasvõi see nunnu Grint. Ma nüüd ei oska öelda, kas eraldi peatükid kajastamaks Varivürsti linnapeakandidaadi tegemisi oli niivõrd vajalik romaani jaoks (samas, sissejuhatusena oli see ronkmehe peatükk igati mõttekas, ent sellest oleks ehk piisanud); välja võinuks jääda verevandujate vastase vandenõu osaliste peatükk. Et noh, mingis mõttes sellised katkestused ei lähe kokku selle romaani harmooniaga. Aga jah, autorile oli vaja anda tegevusele laiemat vaatenurka, lisada dramaatilisust oodatavale apokalüptilisele kokkupõrkele headuse ja kurjuse jõudude vahel. Ja et tegemist noortekirjandusega, eks siis seetõttu pea kõiksugu omapärasemad tegelased viskama kildu ja olema oma tüübile vastavad. Nagu öeldud, jääb dramaatika eelkõige noorte armunute kanda.

“Lili sõrmed pigistavad mehe pihta. Parem kui Animus vait oleks, tüdruk ei taha rohkem midagi kuulda. Veri koosneb tema teada vereplasmast, punastest ja valgetest verelibledest, vereliistakutest. Aga võlujõud, kus see kõige selle seas end peidab? Kui kuueaastane Lili bronhiidiga haiglas oli, ei näidanud tema verepilt midagi ebatavalist. Aparaadid seega maagiverd tavalisest inimverest ei erista.” (lk 255)

Nojah, päris muljetavaldav, et autor sellise triloogia valmis kirjutas, kõik see fiktsionaalse maailma loomine ning arenemine läbi romaanide. Eks tulevasel lugejal veab, kui saab kohe kõik kolm osa läbi lugeda, nii jäävad esimeste romaanide murrangulised ettekuulutused ja olulised legendid paremini meelde.

Clifford D. Simak – Suur eesõu (Lilled Algernonile, 1976)

Paralleeltekst samas (legendaarses! vapustavas!) kogumikus ilmunud Simaki “Lõplik ravi” loole – mõlemas juhtub nii, et lihtinimene satub kogemata kombel kontakti maaväliste jõududega ja tekib küsimus, et kuidas siis käituda. Kui “Lõplik ravi” lõppeb üsna hoiatavalt ja musta huumori laadis, siis see lugu on ehk positiivsem (aga tõepoolest, miks ei võiks siin niisamuti lugu kurjalt edasi minna? Jälle parseldatakse inimkonnale midagi kaela...).

“Ta võiks terve päeva nuputada, mis tema keldriga on juhtunud, ega saaks arvatavasti sugugi targemaks.
Tema rahategija jänkihing protesteeris sellise kohutava ajaraiskamise vastu.” (lk 191)

Lugu siis sellest, kuidas kuskil Ameerika kolkalinnakeses elab üksik mees koeraga omaette majas. Mees nimega Taine putitab linlaste katkist tehnikat ja äritseb niisamuti vanavaraga. Ühel ööl käitub koer kummaliselt, ja hommikul avastab mees, et keldrilagi on kaetud kummalise ainega. Veel huvitavam, parandamist ootav katkine tehnika hakkab millegipärast tööle ja paistab... et keegi või miski on neid korda teinud (tõsi küll, omal moel). Mees on hämmeldunud ja leiab endalegi üllatuseks, et küllap on asunud tema majja tulnukad pesitsema. Taga hullemaks, koer on hakanud lähedal metsatukas välja kaevama mingit kanistrit, ning rahu saamiseks läheb Taine koos kohtlase sõbraga koera kaevamist üle võtma. Lähemal uurimisel paistab see imelik asjandus olevat samast läbimatust materjalist, millega on kaetud keldrilagi. Mees mõtleb, et ehk on tegemist... tulnukate lennumasinaga?

Aga üks ei jää teiseta ehk siis metsast veidra paagi või lennumasina juurest õhtuhämaruses tagasi tulles avastab mees, et ta pool maja on deformeerunud – või täpsemini osutub see deformeerunud pool nö portaaliukseks tundmatusse dimensiooni või teise maailma, mis on selline enamvähem elutu kõrb (kuigi hingatava õhuga jne). Peagi kaob koer sinna kõrbe ja Taine suundub autoga teda otsima (seal kõrbes näeb mees ehk neid portaaliehitajaidki), kuid lõpuks naaseb koer ise tagasi. Majaga juhtunut ei saa teadagi varjata ning peagi on kohal meedia ja uudishimulike mass, keda peab Rahvuskaardi abil majast eemale hoidma, sest meie kangelane ei taha niisama heast peast vanast perekonnamajast loobuda. Ta sulgub sõbra ja koeraga uste taha ning vaatab veelkord seda maailma. Sealt aga...

“Taine istus ja jälgis nende tulekut ning mõtles tuppa vintpüssi järele minna, kuid ei liikunud siiski paigast. Ta leidis, et püssist ei tuleks midagi head. Seda tuua oleks mõttetu tegu, veelgi enam – mõttetu hoiak. Parim, mida inimene sai teha, mõtles ta, oli võtta neid teise maailma olendeid vastu tühjade ja puhaste kätega.” (lk 229)

Tulnukad tulevad ja tahavad maalastega äri ajada, õigemini ideid kaubaks teha. Kaupa teha Taine oskab, aga millist ideed võõrolenditele kasulikult maha parseldada?

Simakil pole eesmärgiks näidata, kuidas võiks tehniliselt võimalik olla selline kohtumine, ta tahab pigem illustreerida seda, milliselt see võiks toimuda juhuslikul ja inimlikul tasandil Võõra kui sellisega. Mis juhtuks, kui su eesõu korraga osutukski portaaliks tundmatusse reaalsusse? Eks see lugu muidugi õige naiivne ole, et võõrad nii inimliku välimusega ja kontaktialtid, aga noh, ega siis optimism paha ole.

ulmekirjanduse baas