Siin kogumikus trükitud
ulmejutuvõistluse teise kümne lood. Vast teistest enam kerkisid
minu jaoks esile Andresoni, Friedenthali ja Jekimovi tekstid – SF,
veiderulme ja märul. Eks ole huvitav näha, kas siin trükitud
autorid jõuavad edaspidi raamatu väljaandmiseni (nagu Friedenthal
ja Pettai), nende loodud maailmu loeks teinekordki. Aga kiiret pole
kuhugi, enne vaja sadu lehekülgi toimetada, ümberkirjutada,
kustutada ja luua.
Harjumatul kombel on seekord
Krošetskini kaaneillustratsioon selline, mis mulle isegi meeldib,
ning tuletab meelde seda õnnist aega, kui Täheaeg 7-10 olid üsna
müüdava välimusega (einoh, täpselt sama kirjutasin eelmises
Täheaja kokkuvõttes). Eks küljendaja on pidanud selle kogumiku
puhul tegema üsna tänamatut tööd ehk siis leheküljed võimalikult
maksimaalselt ära kasutama, nii on lehe üla- ja alaserv õige
napid. Selge see, et kirjastusel pole raha jne.
Peale eesti autorite tekstide on siin
kogumikus veel kaks tõlget.
Orson Scott Card “Kingituste sõda”
- jõuluteemaline ulmelugu, Ender Wiggin on geenius, kes end kokku
võttes lahendab Lahingukooli kaaslaste painajalikud hirmud. Vägivald
on nõrkus, usk peab olema õigetel alustel. Noh, südamlik ja
moraalne värk. Hea, et loos on kolm peategelast, mis annavad siin
toimuvale laiema vaatenurga.
Henry S. Whitehead “Paani rahvas” -
üsna lapsik või vanamoodne lugu kadunud helleni rahvast, kes
aastasadu elanud Kariibi mere aladel, ning nüüdseks pelgupaiga
leidnud väikese saare mäesügavikku rajatud nö
multifunktsionaalses varjendis (selle olevat ehitanud omal ajal
rahvas, kelle tegevus hävitas Atlantise?). Eks see on siis selline
maa-alune paradiis oma puuviljade ja hõrkude inimolenditega, ainult
et... hellenid hiilgavad vaimselt kerge ebastabiilsusega. Asja satub
uurima puueksporti korraldav ameeriklane (eesmärgiks saar
väärispuidust vabastada, maa-alustel hellenitel pole midagi selle
vastu), kel lähevad silmad kilama nii nähtud kultuurist kui
kullast.
2 kommentaari:
Puutööstur lükkas kivimüraka ümber ja hellenid surid. Neil hellenitel joppas ikka ropult, et vahepealse nelja-viie tuhande aasta jooksul mitte ükski loodusnähtus seda kivi ei puudutanud.
See oli juhus!
Postita kommentaar