04 mai, 2015

Kauksi Ülle – Nõsõq rõõmu mõrsija (2001)

Võro keel on selline... et kõigest ei saa aru. Aga need luuletused on naistest ja naiseks olemisest (ok, esimene ehk universaalsem, aga ma pole kindel). Ja seega võin ontlikult tõdeda, et kõike ei mõista, kasvõi nende samade tekstide puhul, mis siin postituses ära toodud lugejatele nautimiseks – luuletuste esimene pool on mulle enamvähem arusaadav, ja siis korraga teine pool muutub vägagi hämaraks või hägusaks.

HALLÕ LUUJA 
Paar' palvid maaimäle
et tä hoitnu et tä kaicnu
et ei hallu tiiss jalollõ
millega Tä ast umma tiid
kui Tä juhtus sadamagi
vaoq pehmes maakõnõ
kui sa saat är tekuq hallu 
tõnõ paar' taivaesäle
palvid olnuq coskata
peada saoq vähändä vihmaq
käänäq tuuli mahembas
et tä tii es olnuq ni vilu
käüä vasta tuuli hingen
ujju vasta vessi süämen 
maaimä ni taivaesä
kaikskõ tiiq ku ma äräq väsü
astun ausa hinge iin
saisõn uhkõ süäme takan
läteq minun kuivas jäämän
kiibä süänd ei jahutagi 
Hallõ luuja hallõ luuja
(lk 36)



IMÄ OPPAS

Tütregene
miä ma sinolõ soovi
miä paku pallõldõn
kui läät mehele minemä
kui tahtijaq tulõva
ociq mõc tii pääle
varik jätaq vahelõ
kui päset puu taadõ
sys ei olõq suq umanõ
kui rago varigu vahelta
vai löüd tii tulõlda
sys annaq kolmi tüüdä
kui tege laja leevälaua
ja kand aita laja sängü
sys lasõq kedägi karista
kui om säidse kõrd hilleste kiildnõ
ni kacõndal võtt niidist piidsa
ni sys lüü poolõ jovvuga
sys võit kaema jäiäq
paeda poolõ jovvuga
ei innembi ei innembi
(lk 48)



JUMMALHOITKU 
Jummal hoidku toda näido
Maarja kaicku toda kapo
Kiä piät elämä miiq aigu
Ära värmitas täl hiusa
mahaq lõigatas kossakõsõ
toonitadas tukakõnõ
Ärä rikutas klaariq näoq
puna puistatas palgõlõ
sinet säetäs silma pääle
kidsutassõ kulmukõisi
Ümbre tettäse rinnakõsõ
kellel pall'o pantas pääle
kinkal liiga lisatassõ
silikooni süstitässe
rasvakihti imetässe
celluliiti haetassõ
äräq lõigatas kindsukõsõq
tagaocaq tahvicadas
ei jääq kotost tugõdagi
ei jääq perst peeretädä
(lk 50)

Kommentaare ei ole: