Houellebecqi romaani lugemine pole just
suurem lõbu ega mõnu. Loosunglik, tihe tsiteeritavus, kõle
pessimism ja järelejätmatu provotseerimine, selline vastu voogav
tingel-tangel on üsna väsitav. Samuti name-dropping, mis eeldaks
lugejalt kümne ja enama aasta taguse kultuuri ja Prantsusmaa olude
mäletamist, tõsi küll, see on peamiselt teose esimeses pooles.
Tekst on häiriv või ärritav vastavalt maitsele.
Lugu jaguneb kaheks, kenasti vahelduvad
kummagi poole peatükid. Esimene pool on koomik Davidist, kes elab
tänapäeva näruses maailmas. Teine lugu on Davidi kahest
järjestikusest kloonist (kui üks kloon lõpetab elutegevuse,
alustab seejärel järgmine 18-aastase kehas, raamatu esinevad
kloonid on jõudnud 24. ja 25. isendini – kuidas see taassünd nii
kiirelt toimub, jääb selgusetuks), kes kommenteerivad oma esiisa
tegemisi ja mõtteid (kuna see on oma eluloo kenasti kirja pannud)
ning elavad neohumaanide elu kahe (?) tuhande aasta pärast
tulevikus. Koomik pole just elurõõmus inimene (see olevat koomikute
puhul tavaline), kes on lükanud üha provotseerivamate töödega oma
tähelendu kõrgemale. Kuni viimaks on David materiaalselt täiesti
kindlustatud ja mees leiab oma neljakümnendatel elusaastatel, et tal
pole enam huvi ega jaksu selle masendava tööga edasi tegelda.
Ühtlasi saabub tõdemus, et nüüd on ta ka vana. Ja eakus, see on
lõpp. Naine pole enam see nagu mõned aastad tagasi tutvuse algul,
kas neil üldse tõelist armastust oligi. Mõne aja pärast satub
David kokku noore armukusega, kellega kogeb veel võimsaid lihalikke
hetki, kuid seegi ajutine nähe – sellele naisele on ta üks
seiklus teiste seikluste seas.
Neil mandumise aastatel saab ta üha
lähedasemaks ühe üsna jabura ususektiga, mis jutlustab
individuaalsust, hedonismi ja taassündi. Selleks tegeleb sekt
klooniuuringutega – eesmärgiks siis elada niikaua kuni tõelist
elujõudu jagub (neljakümnenda, viiekümnenda eluaastani?), siis
planeeritult surra ja lasta kloon ellu äratada. Ja nii kloonide
vaheldumisega saavutadagi surematus – või no vähemalt nii kauaks,
kuni taevast tulevad Maa peale tagasi elohimid (kes/mis on sekti
järgi kunagi maapealse elu loonud). Kloone on geenmuundatud, neile
on eluks vajalik päike ja soolane vesi. Nagu selgub, tabab tulevikus
Maad ränk tuumasõda ja muud kataklüsmid, ent need kloonid jäävad
püsima ja neist on saanud neohumaanid – Maale on alles jäänud
käputäis taasmetsistunud inimesi, kes elutsevad oma räpases ja
võikas eksistentsis.
See on nüüd romaanist umbmäärane ja
segane kirjeldus (muidugi jäid kirjeldamata olulised hetked ja
teised tähtsad liinid). Ühelt poolt Danieli võrdlemisi...
provotseeriv elu ja naudinguteotsing, teiselt poolt ihadeta kloonide
steriilne eksisteerimine. Mõlemal puhul armastusetus; arusaamatus,
mida eluga peale hakata. Koomik nüpeldab lääne ühiskonda ja selle
moraali ning noorusekultus, oma osa saavad ka juudi ja moslemi
kultuurid. Ja no muidugi seksuaalsus kui inimkonna alustala, ja
võimalused rahuldamiseks. Eks siis autor provotseerib edasi ja nii
mõnigi olukord on vastuvõtmatu – aga selline see lääne ühiskond
on, üha tuimenevaid meeli tuleb turgutada aina äärmuslikumalt.
Sellest lähtuvalt on Houellebecqi
kujutatav tulevik... lohutu (postapokalüptiline, düstoopia?). On
neohumaanide pesad, kus nad ühekaupa elavad ja soovi korral
omasugustega suhtlevad. Erilist huvi selleks pole, sest noh, seksi
pole neile vaja, on vaid intellektuaalsed nö vajadused oma
esivanemate mälestuste uurimiseks (ja sellest lähtuvalt enese
loomiseks, ka kloonid kirjutavad detailselt üles oma elukogemusi) –
millest kasvab välja mõistmatus meieaegse ühiskonna toimimise
kohta. Steriilsed neohumaanide kaitstud alad, mille ümber laiub
metsikus, kus halvemal juhul elavad metsistunud inimesed,
inimjäänused tuumakatastroofide ja sellele järgnenud kataklüsmide
ajastust. Inimesed elavad neohumaanidega üsna samas võtmes – ka
neile pole vajalikud elujõudu kaotavad isendid, kes siis hävitatakse
ja näiteks süüakse ära. Ja nii edasi. Neohumaanid võiks
meenutada pisut Tarlapi urfüüte (jajah, nood hoopis lõbujanulisemad
ja pealegi kuue jäsemega; huvi pärast võiks keegi võrrelda
kummagi autori nägemusi inimkonna toimimistest).
Autori nägemust olevast ja tulevast on
terav ja lohutu. Ja vastik ja ebamugav. Natuke naiivne tundub
visandus islami usu kokkuvarisemisest sarnaselt nõukogude režiimi
lagunemisega; või selline prantslasliku sekti üleilmne võidukäik
– kuigi nagu Lotman on sedastanud, siis perifeeriast tulevad
impulsid, mis muudavad tsentrit. Eks alati võib mõelda, et
autoritel on kõige selle negatiivsuse juures miski oma, peidetud
positiivne programm (kasvõi McCarthy “Tee” puhul), aga selle
romaani puhul... nagu hästi ei usu. (Ses suhtes on huvitav
Vikerkaares ilmunud Houellebecqi surmakäsitlus, mis näeb
lõpplahenduses headki või nii.)
“Ma nägin nüüd selgesti, kuidas võtab kuju cosa mentale, viimne piin, ja sel hetkel võisin ma lõpuks öelda, et ma sain aru. Seksuaalne nauding pole mitte üksnes nii rafineerituse kui vägivalla poolest üle teistest naudingutest, mida elu võib pakkuda; see pole mitte üksnes ainus nauding, mis ei kahjusta organismi, vaid aitab hoopis selle vitaalsust ja jõudu hoida parimas vormis; see ongi tegelikult ainus nauding, inimelu ainus tegelik eesmärk, ja kõik teised naudingud – olgu need siis seotud rikkaliku toidu, tubaka, alkoholi või narkootikumidega – on üksnes naeruväärsed ja meeleheitlikud kompensatsioonid, tillukesed enesetapud, mida ei juleta õige nimega nimetada, katsed hävitada kiiremini keha, millel polnud enam ligipääsu ainsale tõelisele naudingule. Niisiis oli inimelu korraldatud kohutavalt lihtsal moel ja paarkümmend aastat pilnud ma oma stsenaariumite ja sketšidega teinud muud kui tiirutanud ümber tegelikkuse, mida ma oleksin võinud väljendada paari lausega.” (“daniel1, 25”, lk 293)
tilda ja tarakanid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar