Mingis mõttes sarnane “Kõrge ristiretkega” - tulnukas satub planeedile, mille eluolu on tema
jaoks pea hiliskeskajas. Kui romaanis haarasid kohalikud kohe härjal
sarvist ehk kihutasid ellujäänud tulnuka abil kosmosesse (tõsi
küll, algne plaan oli kõvasti tagasihoidlikum), siis siin läheb
teisiti – kosmoselaev on niivõrd kahjustatud, et tulnukas (kes on
kohalikele sarnane inimene) jääb siinsesse kolkariiki nö
koduaresti, muutudes religiooni huvides omamoodi taevasaadikuks.
Ülikutel on kasulik rääkida, et tulnukas on tulnud sealt ülevalt
ja sellega kaasneb taeva kaitse jne; niimoodi saab lihtrahvast
paremini kontrollida.
Ent kui sinna kolkariiki satuvad
kaugelt meresõitjad-maadeuurijad, tärkab mõnel kohalikul idee, et
äkki... laseks kosmoselaeva korda teha ja läheks siis rüüstama
taevaseid valdusi? Tulnukaski saab innustust, arvates, et võõrad
meresõitjad võivad talle tuua galloni elavhõbedat, mille abil
saaks kosmoselaevaga taevasse tossutada. Ent läheb veidi muudmoodi.
Lugu ei leia aset
alternatiivajaloolisel Maal. Selle planeedi asukad on arvatavasti
välja kasvanud neist, kes on olnud väljasaadetud sellest tulnuka
ühiskonnast, järglased on siis ajal jooksul oma planeedieelse
ajaloo unustanud (tõsi küll, ehk veidi kajastub seda jumalasõna
tekstides). Kui see lugu ilmunuks “Taevarahva” kogumikus, oleks
see ehk kenasti keskmike hulka kuuluv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar