Luulekogu sisaldab hulganisti
pühendusluulet autori sõpradele ja muidu olulistele inimestele.
Pühendusluulet on teadagi keeruline lugeda, sest võib nii juhtuda,
et ei mõista, millest õieti luuletatakse. Autor kirjutab nii riimi
ja rütmiga kui ka vabavärssi – pikad luuletused korrapäraselt
riimis, lühemate luuletuste puhul on käigus vabavärsi hulga
dramaatilisem võttestik. Taas ei leidnud raamatule kaanepilti, siin
asub keset rohelust üks valge lillenupp. Et internetti mitte täis
kirjutada, on siin toodud luuletused need lühemad vabavärsid.
Kõnelen hämara
õhtuga hilisvarjudest
ja ööde truudusest.
(lk 21)
Sulan öödega lummavalt kokku
ning naerjaks saab õhtune tuul.
Lüüa võiks lennukalt lokku,
kui aihtubki viimane luul.
(lk 25)
Öö laulab
päevaste viiside kaja,
linde on
puul.
Väsis tuul
tukkuma!
(lk 31)
Vajan vahel
õnnetooste.
Elu siis ei lähe
rooste...
(lk 47)
Kuhu jõuad:
veel ei teagi.
Elusein on
püsti ees.
Ja võib-olla
sa ei peagi
teadma: oled õige mees!
(lk 53)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar