Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.

Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.

Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 

Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.

Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.

August Kitzberg - Kelmikülas (Külajutud, 1971)

 

Puhtalt traagiline lugu lombakast Luisest, kes töötab Kelmikülas õmblejana ja kellelt üks kingsepast seikleja raha välja pettis, lubades naisega abielluda. Luise lootis, Luise armus, Luiset ootas elu Tartus, aga ta peigmees kadus koos Luise säästudega. Ja lombakas Luise jäi ikka üksi oma Kelmiküla üürituppa, vaadates töö kõrvalt aknast, kuidas teised abielluvad ja lapsed ning tema on ikka üksi, ikka oma tühjas toas, teistele õmblemas ja õmblemas - ning naabrinaised arvavad, küll tal on ikka nii kerge elu!

Huvitav, kas Viljandis oli tõesti Kelmiküla? Tekstis mainitakse Viiratsi kanti, ehk siis sealpoolses linna otsas? Igal juhul, huvitav linnaelu pildike. Ja Luise, oh Luise.

“Kingsepp oli Luise käe oma pihku võtnud - pea teise käe najale toetades kuulatas Luise muiul suuga ja tuksuva südamega.

“Et sul teine jalg lühem, mis sest siis on? Ega me ju kahekesi tantsida taha. - Terves Tartus ei ole ühelgi nii magusat näokest, ja mis armas, usin laps sa oled! Minu isa hoovi peal seisab vana kastanipuu, tema alla võid sa suvel istuda ja õmmelda ja talvel toas pottahju kõrval. Noh, ja mis pruugin mina siis palju ilma mööda ümber joosta. Mulle on ka kõige armsam, kui kodus võin olla. Ja kodustes talitustes - vaata, Luise, laps, sa oled viksim oma karguga kui kümme teist tervete jalgadega. Sellest ei ole viga, - kui sul muid põhjusi selle vastu ei ole ja sa mulle veidike hea oled, ma arvan, siis teeme asja läbi. Mis sa arvad?”

Kui ta läks, nimetas ta Luiset oma “väikeseks pruudiks”, oma “armsamaks” ja sõrmes oli temal Luise isa laulatusesõrmus; selle oli Luise värisevate kätega kummutist temale toonud, sõna suust ta ju uina õnne pärast muidugi ei saanud. Luise jaatas ainult peaga, kui teine ütles: “Rahvas ei pruugi sellest ju veel teada, mu laps.”” (lk 157)

Manfred Kalmsten - Mõõgad ristatud - igaveseks! (Elekter meie vahel, 2025)

 

Et sellele tekstile eelnes Suuki ulmeline põnevuslugu, siis millegipärast ootasin ka siit midagi sarnast - ja eks olegi kolm kuud ja eriline terasrüü ja leegitsevad mõõgad; kuid see tundub pigem fantaasialoomena.

Lugu on sõdalasest nimega Liica, kes on sõjas Kaosega vahetanud poolt ning tegeleb nüüd nö üksiku hundina (kelle kaaslaseks ongi hunt) kirikute hävitamisega. Naine teab, et ta tegevus ei saa kesta igavesti, üks hetk langeb temagi; mingil hetkel jääb üks vaenupooltest peale ning sellele järgneb uus vastasseis mõne teise jõuga jne jne. Aga noh, Kaose soovid on ta nüüd endale võtnud kohuseks ja nii on tal nüüd vaja hävitada piirkonna suurim kirik.

Nagu mitmegi loo puhul selles kogumikus, siis jääb sisse kerge rahutus - tekst võiks olla pikem ja põhjalikum, jutustuse või romaani mõõtu, siin on alged huvitavast maailmast (lisaks kolmele kuule on ökosüsteemgi mõneti erinev); lugu algab huvitavalt kuni korraga avastasin, et misasja, vaid kolm lehekülge lõpuni ja lõpplahendus ei saa nii umbmäärane olla jms. Ühesõnaga, kas on vaja sedavõrd palju kirjutada lühijutte, ehk võiks ideid rohkem edasi arendada. Või nii.