Umberto Eco - Olematu number (2017)

Mingis mõttes võiks seda romaani nimetada jandiks inimliku nõmeduse ainetel, põhinedes Itaalia lähiajalool ja poliitikal. Või noh, teisiti öeldes põnevik Eco loome austajatele - kuigi sellisena on romaani raske võrrelda “Foucault pendliga”, mis on vähe… tuumakam kui käesolev teos.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine kirjatsura palgatakse kirjutama lugu sellest, kuidas üks ajaleht pannakse kinni. Ainult et see ajaleht pole veel ilmavalgust näinud - nimelt plaanib ajalehe väljaandja teha sellist ajakirjandust, et tal sunnitaks toimetus sulgema… ja nii võetaks kõrgseltskonda vastu. Ühesõnaga, peategelane palgatakse selle fantoomlehel toimetusse, kus siis valmistutakse tegema tõelist uurivat ajakirjandust… ainult et takkajärgi (lehed dateeritakse varasema ajaga, peamine, et oleks mingi tõestusmaterjal ajalehe “käigusolemisest”). Ja nagu selgub, ei kõlba salapärasele omanikule nii mõnigi teema, millega see fantoomlehe toimetus tahaks süvitsi uurida - kuna nii võib kõrgseltskonnale varbale astuda jms.

Kuid üks toimetuse liige tegeleb lisaks oma uurimisteemaga, ning ta jagab tulemusi ja mõttekäike raamatu peategelasega. Nimelt huvitab seda ajakirjanikku, mis tegelikult Mussoliniga juhtus, kas ta tõepoolest hukati 1945. aastal või osutus laibaks keegi teine ning Mussolini toimetati viimaks Argentiinasse, et sobival hetkel… taas Itaalia (marionett)valitsejaks tuua. Asjasse on segatud ameeriklased ja Euroopa erinevad natsionalistid, kõik ikka seepärast, et Moskva ei võtaks Euroopat enda kontrolli alla. Jne jne. Asi lõppeb sellega… et nii mõnigi fantastilisena tunduv vandenõu kirjeldus paistab vägagi reaalselt olemas olevat.

Loed romaani läbi ja mõtled, et kas Ecol mõlkus muudki meeles kui ühe põneviku kirjutamine. Sest… kui Itaalia lähiajalugu ei köida, on keeruline siit midagi intrigeerivat välja lugeda (ja vaevalt, et põnevikelugejad selle romaani kallale satuvad). Nojah, muidugi on ka jant kui selline. Kui nii võtta, siis see olekski… itaalialik romaan; pealegi tagasivaade kadunud maailma ehk elu enne internetti.

kruusatee

sehkendaja

Karen Joy Fowler - Halfway People (Beyond the Woods, 2016)

Fowler interpreteerib omal moel Anderseni muinasjuttu “Metsluiged”, ehk siis väga dramaatiline lugu tütrest ja ta isast, kes on vaesed ja jäävad turismihooajal rannas suvitavatele rikastele turistidele jalgu. Ning seda kuningriigis, kus mingid luigepõhised inimesed on mingil moel kuningavõimuga seotud - inimestele (või õigemini võimukandjatele, kes kujundavad avalikku arvamust) see just meelepärane pole. Aga tütar on niisugune üksik ja kui ta luikmeestega kokku puutub (no seda ajal, kui ta juba keskeas vanatüdruk, kes hoolitseb oma väeti isa eest), siis ta avastab, et need luikmehed on toredad ja ta kadunud emal oli nendega seosed jne.

Ühesõnaga, kuna ma seda algupärandit ei tunne ning Fowleri lugu on selline traagiliselt kurb, siis jäi see tekst vähe kaugeks. Vähese lugemuse pealt tundub, et Fowler kirjutab kas puhast kulda või liialt kirjanduslikku… kuntsi. Eks hinnata tuleb seda, et igati stiilselt kirjutatud jms - selles saab ise veenduda kuna Lightspeed on selle loo uuesti avaldanud.

Keith Bennet: Raketlastel on karvased kõrvad

Raul Sulbi Veenuseteemalise kogumiku avalugu.

Lugu, kus Veenusel on džunglimaastik, intelligentne elu ning sellisel hulgal maalastele tundmatuid liike, et võtab juba sellele mõtlemisel imestama. Aga kui mina lugejana ootasin, et nüüd juhtub igasuguseid asju, sain rämedalt petta.
Jutt on kirjutatud hoopis võtmes "maalased ohtlikus keskkonnas" ja kõik, mida võõraste eluvormidega ette võtakse, on tapmine ning parimal juhul ka nimetamine-mõõtmine-kaalumine-pildistamine.

Selline tuim militaarulme, kus tegelased on eranditult meessoost ning midagi asjalikumat kui tapmine, ei tee. Loo lõpp natuke õigustas seda eelnevat nüri trampimist, ent üldiselt oli jutt nii kuradi igav, et isegi aastal 1950 võinuks ikka midagi asjalikumat kirjutada. Või tollal OLIGI valitsevaks arusaam, et kui midagi uut näed, tuleb see likvideerida ja oma maailm, oma lugu ning väärtused kõikjale ja kõigele peale suruda?

Kui nii, siis õõvastav pilguheit toonasesse valge mehe mõistusesse.

BAAS

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole (2017)

Ulmelisest teemast hoolimata ei nimetaks seda raamatut otseselt ulmeromaaniks (kuivõrd ulme algab hoiakust?) - tegemist on humoorikalt teostatud vaatlusega inimühiskonna toimimisest, seda siis veerand sajandit taguse Barcelona ja selle elanike näitel. Kuigi tulnukad on kahtlemata fantastilist päritolu (on võimelised end moondama ja lõhustama jms), kuid nad ei esine kui Võõras, vaid pigem kui Teine - nii erinev ja nii sarnane meile.

Lugu siis sellest, et kuskilt galaktikast maandub salaja Maale uurimislaev, kus siis kaks puhta intellekti kujulolevat olendit kehastuvad ümber inimesteks. Et üks neist valib endale võrgutava naise kuju… satub ta kohe meesolendite tähelepanu alla ning minajutustajast tulnuk kaotab ta silmist. Ülejäänud romaan ongi siis sellest, kuidas üks tulnukas otsib teist (tekst on üles tähendatud päeviku vormis) ning ühtlasi tutvub Barcelona eluga, kehastudes selleks mitmeks surnud või elusolevaks tuntud inimeseks. Miski inimlik ei jää talle võõraks (muidugi, tõlgendamise ja reageerimise küsimus), nii sukeldub temagi inimeste ihade ja soovide ilma - lõbutsedes söögi- ja joogikohtades, tarbides arutult ning soovib võita naabrinaise südant.

Kuivõrd tegemist tulnukaga, puuduvad tal käitumistõkked (aga ta õpib ja kohaneb), mistõttu ta juhtumised võivad kõrvaltvaatajatele tunduda õige destruktiivsed (kunagi oli päris hea sari “Kolmas kivi päikesest” - noh, siinse raamatu kangelane on hulga segadusttekitavam) ning mõnelgi puhul satub ta seetõttu seadusesilmade tähelepanu alla, millest ta aga õpib kiiresti vabanema (alati aitab ümberkehastumine). Kuid jah, eks ta omajagu märatseb era- ja ühisomandi kallal, ent niisuguses elust pulbitsevas linnas nagu Barcelona jääb see muude linnasaginate kõrval varju. Võrdluseks üks kunagine tšehhi ulmekas (19. sajandist!), kus minevikku sattunud kangelane ei suutnud sugugi uute vanade oludega hakkama saada.

Põhirõhk on niisiis nö kommete komöödial - milline elu on Barcelonas anno 1990, mil muuhulgas valmistuti lähenevateks olümpiamängudeks. Loosungid, mille varjus toimub erinev sahkerdamine; kõik need turisti- ja kultuuriobjektid, mis peaks valmima 1992. aastaks... aga vaevalt. Inimesi on muidugi igasuguseid, ja eks hispaanlaste vitaalsus on vähe erinev põhjamaade päikesevaegurite omast. Siiski rõõmus ühiskond, mis elas veel Fukuyama ajaloo lõpu värske ennustuse tingimustes.

Raamat on meelelahutuseks igati tarbitav, eks küllaga ole tekstis ka mitmesugust situatsioonikoomikat. Kuna tekst on küllalt napp, on see paras päevane lugemine (ühtlasi ei pea silmi kulutama tiheda tekstiga!). Tore, et Toledo kirjastus jätkab niisuguste tõlkeromaanide kirjastamist, igal juhul teistsugune maailmatunnetus kui angloameerika kultuuriruumi tõlgetel.

“Inimesed seevastu sarnanevad putukatega: kui neil enne aeg otsa ei saa, läbivad nad kolm arengujärku. Esimeses järgus olevaid inimesi nimetatakse lasteks, teise järgu omasid töötajateks ja kolmanda järgu omasid pensionärideks. Lapsed teevad seda, mida kästakse; ka töötajad teevad seda, aga neile makstakse selle eest; pensionärid saavad samuti pisut raha, kuid neil ei lasta midagi teha, sest nende käed värisevad ja asjad kukuvad neil sageli käest, kui tegu pole just jalutuskepi või ajalehega. Lastest on väga vähe tolku. Vanasti kasutati neid selleks, et sütt kaevandada, kuid progressi tõttu on selle ülesandel nüüd kriips peal. Nüüd näidatakse neid pärastlõunati televiisoris ringi kargamas, ülbitsemas ja arusaamatut slängi rääkimas. Nagu meilgi, on ka inimestel neljas arengujärk, mille eest ei maksta, millesse jõudnuid nimetatakse laipadeks ja millel pole mõtet pikemalt peatuda.” (lk 78-79)

lugemiselamused 

Kelly Link - Travels with the Snow Queen (Beyond the Woods, 2016)

Järjekordne muinaslugu on edukalt rikutud, seekord saab vatti “Lumekuninganna” lummav lugu (vanasti oli sellest ikka päris vägev telelavastus, muidu küll lugu suurt ei mäletaks; praegu pidavat olema mingi kole “Frozen” multikas). Igal juhul, seda teksti lastele vast ette ei loeks - kui just pole soovi täiskasvanute maailma nihilistlikumat või õigemini köögipoolt tutvustada.

Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad Kay ja Gerda on noorena abiellunud ning avastanud ajapikku, et ega neil tegelikult suuri tundeid või vajadust teineteise järele pole; mis tekitab koduses elus üsna pingelise olukorra (kaasa ei aita seegi, et kord kinkis Kay naisele rääkiva kassi, kes siis jutustas Gerdale mehe seiklustest teiste naistega). Ühel päeval peale järjekordset tüli lahkub Kay kodust, ning ei tule tagasi. Gerda kuuleb peagi, et poe juures läks mees saanile, kus istus uhke blondiin ja mida vedasid valged haned (no kus on rääkiv kass, seal võivad ka valged haned saani vedada).

Gerda jääb ootama mehe tagasitulekut, sest tahab mehele veel nii mõndagi öelda (tal on nimekiri valmis kirjutatud), aga nojah, Kay ei naase ka paari kuu pärast. Viimaks otsustab naine teda otsima minna (see oleks ka reisimise eest), ning ees ootavad teda olukorrad nagu ikka selles huvitavas muinasjutus tavaks on… ainult et vähe tumedamas võtmes (eks siia on sisse segatud elemente teistestki muinaslugudest), kõiksugu üksikud eided ja nõiutud põhjapõdrad.

Lõpuks leiab Gerda selle jäälossi ning sealt siniseks nõiutud Kay, kes soovib, et naine teda suudleks ja nii saaks mees nõidusest vabaks ja nad saaks siit külmast pärapõrgust minema ning elaksid õnnelikult elu lõpuni. Gerda… pole sellest mõttest just vaimustunud (mis õnn neil tegelikult ennegi oli?; pealegi on ta seikluste jooksul nimekirja kaotanud, mida tahtis mehele ette lugeda) ja kui ta näeb lumekuningannat, siis…

Ohjah, vahel need lahkuminekud ja partnerile tõe näkku rääkimine võivad ikka eriliselt vaevaliseks osutuda - eriti kui partner on mingi blondi bimbo (nagu Gerda arvab) poolt röövitud ning kõik märgid (nagu teekonnal kohatud inimesed talle rõhutavad) viitavad sellele, et mees pole just pühendunud nende abielule. Kui lugu algab vähe mittemidagiütlevalt, siis edenedes kerib see päris hästi üles ning Gerda juhtumised lähevad õige feministlikuks. Muidugi, need autori kommentaarid muinasjuttude üldistest vajakajäämistest (mis mõttes tegelased ei kurda jalahädasid peale kõiki neid rännakuid?) on ka päris elustavad.

ulmekirjanduse baas

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Tegemist ulmedebüüdiga, mis võiks võita eesti romaani Stalkeri. Hoiatusromaan tehisintelligentsi asjus, raamatu lõpetab peategelase arutelu, miks inimkultuur on rikkalikum ja toitvam kui tehisintellekti pakutav inimkonna majanduslik nivelleerimine. Muidugi, siit võiks edasi utoopiasse kalduda ja mõelda, milline ärgitav mõju on inimtegevusel oma elukohale ehk planeedile nimega Maa. Aga noh, selle romaani eesmärk on inimkonna päästmine tehisintellekti küüsist.

Tegemist on tulevikku (21. sajandi lõpp) paigutuva põnevikuga, kus üks võimulolijate heaks töötav supertehnik Roald on avastanud, kuidas maailm tegelikult toimib (Gygese viirus!), ning ta põgeneb oma superlaborist, et minna inimesi hoiatama - neid inimesi, keda pole tehisintellekti mahitusel “laiendatud” (meie teadatuntud infotehnoloogiahiiud hakkasid eksperimenteerima tehisintellektiga… kuni see viimaks ohjad üle võttis ja oma korra kehtestas). Sellele järgneb insener Roaldi armutu tagaajamine ning mees avastab, et tehisintellekti vastupanu osutajate hulk on kõvasti vähem kui ta lootis ning Roaldi jälitajad harvendavad halastamatult seda veelgi. Siiski leidub üks varjupaik… kus Roald kaotab südame kaunile naisele. Kuid ega see paopaik kaua püsi ning põgenemine jätkub ja jätkub, kuni Roald jõuab viimaks uute kaaslastega vabade inimeste viimase kantsini, kuid…

Tegevuses leidub nähtamatuid roboteid, mehhaanilisi koeri ja karusid, eksoskeletiga lendamist ja betoonist allveelaevaga arktilise mere kündmist, droone makro- ja mikrosuuruses, tehisreaalsust ja supervõimetega inimestega (transhumanism?), mechad ja isesõitvad autod. Aga see pole kõige olulisem - küsimus siiski selles, mida tehisintellekt võib kokku keerata, kui ta avastab end tobedate inimeste alluvusest.

Natuke keeruline on uskuda, et esikteose kirjutaja kohe sellise tüseda romaani valmistab, kus on põnevust, armastust ja teaduslikku fantastikat. Tegelasgalerii on päris lai, õnneks pole peategelased üheülbalised kangelased; autoril on eriline vunk läinud peategelaste heterotundeprobleemide kajastamisele (no vahel see tundub vähe YA olevat, aga jah, eks tehnikust noormehel on puudunud vastavad kogemused). Kindlasti on lugejaid, kes arvavad, et romaan võiks kompaktsem olla, kuid sellega pigem ma ei nõustuks, autoril ei paista olevat soovi kirjutada üheülbalist põnevikku või hoiatusromaani (kuigi eelnevalt olen siin sellises võtmes kirjutanud), sellest siis aegajalt tekivad unelevamad pausid. Tekstis tunduvad niisamuti olevat viiteid mitmetele ulmeteostele ja filmidele, ehk loodetavasti keegi nopib välja, millega täpselt tegemist on. Hea, et tekst on jagatud üsna lühikesteks peatükkideks (vahel jäi mõistatuseks, miks küll juttu kahe peatüki vahel poolitati); kukalt paneb kratsima raamatu pealkirja valik - küllap kihutasin lugemisel sellest kohast mööda, et aduda niisuguse pealkirja sümboolsust vms.

Kokkuvõtlikult - hämmastavalt tihe raamatudebüüt mulle tundmatult autorilt, kes pole mingitpidi seotud Fantaasia kirjastuse taimelavaga, kust viimasel ajal tundub enamik uusi ulmeautoreid võrsuvat. Eks mingisuiguseid paralleele võiks tõmmata Feldmanise debüüdiga, aga tegemist siiski eriilmeliste tulevikunägemustega.

“Kõik see elu eest põgenemine, kõik need teadmised tema peas, kogu see nälgimine ja värisemine ja janu ja külmetamine, kõik need surnud, need keerulised küsimused ja vastuseks on ainult 42? Mida kuradit hakkab ta peale saekaatris? Kui kaua võtab aega, kuni ta siit üles leitakse?” (lk 45)

Manjula Padmanabhan – Sharing Air (The Big Book of Science Fiction, 2016)

India climate fiction 1984. aastast, mis kirjeldab millalgi tulevikus vaba hapniku järgset ühiskonda - õhku küll hingatakse, aga seda kontollitult hapnikumaski sisaldava kiivri abil. Sünnitamise asemel on inkubaatorid. Kõike jagub, sest miljardite asemel elab nüüd Maal kaks miljonit õnnelikku hapnikutarbijat.

Üheks uusinimeste retromaiguliseks lõbustuseks on tellida 20. sajandi õhust maitseproove - see pole hingamisel ohtlik, lihtsalt närvikõdina mõjuv doos (nii on loo jutustaja endale tellinud näiteks õhulõhna, mis on kokku segatud New Delhi, Bombay, Mexico jt linnade näidistest). Aga nagu ikka igas ühiskonnas, on ka seal ekstremistid - siinsel puhul sellised, kes tahavad proovida autentset, vanamoelist õhutarbimist, hapnikumaskita. Selleks kasutatakse mingit iidset tuumajaama puhastusseadet, millega siis pumbatakse ruum vanamoodsat õhku täis ning ekstremistid võtavad koguni maskid eest… ning suhtlevad koguni omavahel otsa, ilma mikrofonide ja kõrvaklappideta. Ka loo jutustaja kutsutakse osa võtma ühest sellisest hullude kokkusaamisest - ta avastab, et see õhk ei tapagi jalapealt, on vaid erakordselt jälk ning keerab pea sassi, tollased inimesed… polnud normaalsed.

Lugu pole teab mis hüpersuper teaduslik fantastika, aga tulevikust pärit jutustaja vaatenurk, tema tõlgendused tänapäeva ühiskonna toimimisest on päris painavalt ja huvitavalt kirjutatud, see meie enesehävitustung. Esmapilgul lihtne lugu, aga üsna tinaselt rõhuv.

„But I don’t hold by such accomodating arguments. The simple fact is, those governments sanctioned polluting industries: QED, they controlled the air supply. The only thing that doesn’t make sense is that most government functionaries themselves breathed the same poisons. So perhaps there is some validity to the argument that polluted air causes personality changes as well as the gross physical damage we are all so concerned about. Maybe if you breathe enough toxins, you can no longer distinguish between well-being and ill health. So you make decisions which will only result in more toxins. And so on and on until you set the stage for total civic breakdown. Which is what happened.“ (lk 925)

Tanith Lee - Red as Blood (Beyond the Woods, 2016)

Õige tume lugu Lumivalgekesest ja ta suguseltsist, nimelt seekordses versioonis on neiu emaliini pidi… vampiiriks. Ning mitte selline nunnukas, vaid noh, päris õel. Et siis ka kuninganna oli seesamune elajas, siis tema valitsusajal võimutsesid kuningriigis mitmed ravimatud ja salapärased surmahaigused - kuid kui kuninganna Lumivalgekese ehk Bianca sünnitusel suri, kadusid ka need haigused.

Kuninga teine naine oli nõid, kes mõistis, et peab Bianca hävitama, kuivõrd see pole inimsoole teps mitte kasulik olevus (ning pealegi ihkab ise kuningannaks saada). Selleks lööb nõidkuninganna liitu… langenud ingli ehk Saatanaga. Jahimees peaks Bianca maha lööma, aga ega siis vampiir rumal ole, 13-aastane neiu pääseb mängleva kergusega atentaadikatsest ning metsa jäädes manab endale abiks seitse… olevust. Nõidkuninganna näeb, et nurjatu elaja mõrvamine ebaõnnestus, ning Saatanaga tehingut sõlmides saab naine midagi õige… kristlikku, et Lumivalgekest mürgitada. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, väga tume värk, vana muinasjutt on kokku segatud vampiirinduse ja kristliku mütoloogiaga (jajah, Lumivalgukest äratav prints pole tegelikult prints, vaid…). Ükski tegelane pole just selline, kellele tahaks pöialt hoida, kõik võiks puhastustules põleda (kuningas, vana tobu, milliseid naisi sa endale abikaasaks saad?). Aga jah, läheb nagu läheb. Kui esmatutvus Lee’ga oli õige morjendav, siis see lugu on küll vahva.

ulmekirjanduse baas

Rich Larson - You Make Pattaya (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Nagu antoloogia koostaja raamatu eessõnas kirjutab, on Larson kahe viimase aasta kõige parem lühijuttude kirjutaja (senikogetu põhjal sellega just ei nõustuks). See tekst… no rõhk on ehk välisel ehk siis tuleviku kujutamisel ja põneval tegevustikul; ei saa öelda, et teksti lugemine annaks midagi… hingele!

Lugu siis lähituleviku Taist (pole nii ulmeline kui Cockburni puhul), kus möllavad kõiksugu nutiseadmed, infot voolab vajadusel igast peeglist või prillist või mis iganes vidinast jne. Loo peategelaseks on kelm, kes erinevate skeemitamistega püüab koorida Pattayat külastavaid turiste. Nüüd aga selgub, et üks kuulus ärinaine on salaja tulnud siia puhkama - kelmile on selge, et eks siin seks on mängus ning ta plaanib oma lemmikprostituudi (naiseks opereeritud tehtud poiss, nö tavapärane lõbustustehnika) abil ärinaise sellelaadse tegevuse lindile salvestada, et siis hiljem selle eest lunaraha nõuda või kollasele meediale maha müüa. Kõik läheb nagu plaanitult, aga…

Ühesõnaga, lähitulevikku paigutuv kelmilugu, kus põhirõhk kõiksugu tehniliste vidinatega möllul ning muidugi tulevik ise… selline arendatum variant tänapäevast. Ei oska lubada, et niisuguse teksti lugemine just maailmapilti avardaks, on selline traditsiooniline põnevk.

Sam J. Miller - Last Gods (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Esimene Milleri lugu, kus puudub LGBT külg. Ja selline tekst, mis esimesel lugemisel ei tekitanud mingeid emotsioone, kuid ülelugemisel avanes päris heaks elamuseks, ning paneb mõtlema, kas anda kuus või seitse punkti kümnest.

Lugu siis tulevikust, kus arvatavalt kliimamuutuste tagajärjel on veetase niivõrd kõrgeks tõusnud, et enamus maismaast on veega kaetud (tekstis on viiteid, et kliimamuutusele on kaasa aidanud mitmekülgne inimtegevus). Järelejäänud inimesed elavad rannikutel jää peal ning elatuvad kalapüügist… mida ajavad randa mõõkvaalad (“orca”?). Need veeloomad on muutunud ellujäänutele jumalateks, uue usu preestrid tõlgendavad oma kogukondadele seda, mida jumalad tahavad ja keelavad. Keelatud on näiteks võrkude või püüniste tegemine - kui jumalad seda näevad, tungivad nad jää alt inimestele kallale, või uputavad kalapaate. Inimesed, kes rikuvad ellujäänute kogukonna stabiilsust, ohverdatakse jumalatele.

Loo peategelaseks on 16-aastane kätetu orvust neiu, kes soovib preestrinnaks saada. Ta on armunud oma surnud venna sõpra; noormehel on aga plaan jumalatele vastu hakata, selleks on tal kava muretseda tõestusmaterjali, et jumalad on kõigest veeloomad ja ei enamat, neid saaks inimestele allutada nagu seda vanasti tehti. Et plaan õnnestuks (inimeste mässule kihutamine!) on noormehel mõte see kätetu tüdruk anda orjaks mehele, kes on kokku krabanud kõiksugu vanaaja asju ning kel on mitmesuguseid “valgustkartvaid” materjale. Armunud tüdrukul on nüüd dilemma - kas olla noormehe embuses või hukata ta, et niisugune blasfeemiline info nende ühiskonda ei jõuaks.

Sünge postapokalüptiline maailm, kus ellujäänud inimesed sõltuvad nö looduse armuandidest - õigupoolest karistaks loodus neid justkui eellaste vigade eest. Milleri lahendus sellisele probleemile… on mõneti üllatav, neiu motiivid on ühtlasi mõistetavad kui ka hukkamõistu väärt. Aga eks esimese kivi visaku see, kes… Ehk võiks “Calved” olla omamoodi eellooks siinsele manduvale maailmale.

“The bunkers had been built back when men still thought they could outsmart the sea, find a safe place to carry on the sinful lives that had displeased the Gods so much They made the sea swallow up all that we had. Those men never finished their safe place. They vanished like sand under the waves, fighting and clawing for the last little bit of land. Only a handful learned that the only way to survive was to make peace with the sea. And with the Gods. And that meant a Priesthood to learn what behavior angered Them, and keep each settlement in line. Because Gods never gave warnings. If we displeased Them, we died.” (lk 139-140)

“The sweet kind child-Kelb was real, but so was the savage monster. Kelb was both. A gentle boy who loved me fiercely, and a wicked murderer who would sell me into slavery. An idealist who loved humanity and wanted us to be free of backwards superstition… who didn’t care who died in the puirsuit of his ideals.Kelb was both, and so was I. A devout believer and a wicked sinner.We were the same. We were animals who wished we were more than that.The gods were just animals.” (lk 147)

Madeline Ashby - Panic City (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Kui sellest tekstist midagi aru sain, siis on see lugu tehisintelligentsiga põlvkonnalaevast, mis otsustab ohjad tugevamalt oma kätte võtta - mitte et ta reisijatel sellest mingitki aimu oleks. Selleks tuleb siis üha paljunevat inimestest abipersonali hulka vähendada, lastes neil õnnetuste läbi surra (põhiklientuur on igati kiibistatud ja nende järelkasv on reglementeeritud). Muidugi oleks laeva võimuses selliseid õnnetusi ära hoida, aga jah, milleks?

Loo probleem siis selles, et laev mehkeldab oma süsteemidega, tema üllatuseks / kurvastuseks leidub üks noor, laevas sündinud abitööline, kes proovib laeva tekitatud (mitte et noormees seda teaks) probleemi tarmukalt lahendada, astudes üle takistustest, mida laev talle ette veeretab. Mitte et laev seda nii väga tahaks (sest poiss on tubli ja korralik ja käitub laeva suhtes hästi), tähendab see poisile surmaotsust.

Tekst on siis selles laadis, mis mulle üldiselt suurt huvi ei paku, mingi tehisintellekt möllab oma reaaliates, siin siis mõrvarliku ema rollis. Eks muidugi Võõra mõistus on huvitav jne… aga tihti sellised teadusliku fantastika laadis loodud võõrolendid väsitavad, ja see lugu kipub seda mustrit kordama.

“It was true. Nothing was ever lost. And nothing was ever forgotten, no matter how painful. The city was like a heart that way. She had four chambers, too. She had arteries that led in and out. She kept things moving. She kept the oxygen flowing in and out, in and out, clean for dirty, dirty for clean, the filthy midnight whispers for the purest morning prayers.” (lk 130)

Ali Bader - The Corporal (Iraq + 100, 2016)

Lugu, mis esimeses pooles on puiselt mittemidagiütlev, aga siis loo teises pooles saab peegeldumise läbi teistsuguse võtme. Ühesõnaga, 100 aasta pärast ilmub tuleviku Iraaki tüüp, kes väidab enda kohta, et ameerika snaiper lasi ta 2003. aastal maha. Ja nii algab teksti mitteüllatav osa ehk see kahtlane sõjaväelasest mees räägib, millistes Iraagi konfliktides ta osales (Iraan, Kuveit, kurdid, Ameerika sissetung), missugune oli tollane meeleolu jne. Ja kuidas ta lootis ameeriklaste sõbraks saada, aga need lasid ta maha. Mistõttu sattus ta - nagu Saddam Hussein oma sõduritele lubas - jumala aujärje… järjekorda. Nimelt on taevas pooleli alles Aleksander Suurega seotud konfliktides osalenute sõjameeste saatuste vaagimine, seega enne kui järjekord temani jõuaks… no ta saadetakse tagasi Iraaki, kus on aga 100 aastat möödunud.

Ja tuleviku Iraak! Teistsugune! Religiooni kummardamine on kadunud (kuivõrd see põhjustab konflikte), jumal on küll endiselt au sees. Selle mittekummardamisega on mindud koguni niikaugele, et Iraak, Iraan ja Saudi Araabia on tuleviku maailma nö  vabaduse verstapostid; neile vastandub Ameerika kui ülejäänud maailma religioossete ekstremistide kants (mistõttu siis toimub ameeriklaste siia kanti emigreerumine) - ning vaba maailm on koostamas plaani, kuidas Ameerika vabastada sellisest jubedusest.

Ühesõnaga… esmapilgul ootuspärane oleviku ja mineviku üle halamine keerab omal moel jumalavallatuks satiiriks, mis on muidugi kiiduväärt lahendus. Meeldiv üllatus, teksti esimeses pooles tõepoolest ei mõistnud, miks sellist teksti õieti niisugusse antoloogiasse kaasati. Natuke sarnane Blasimi versiooniga… ainult et siin on rahulikult veelgi äärmuslikumalt probleem lahendatud - mis hiinlaste hegemoonia, kohalikud rahvad ise saavad religioonikummardamisest loobudes vaimult ja jõult suureks!

Amos Tutuola - Palmiveinijoodik (2015)

Romaani võiks nimetada mõnukirjanduseks, niivõrd kenasti erinev läänelikust jutustamisviisist, mõnusalt vaimustav või harjumatu - tegelastega juhtuvad üha pöörasemad juhtumised justkui mütoloogilises aegruumis (milles on küll kaasaja hõng juures). Juhtuvale ei anta seletusi või ei mugandata meile tuttava maailmaga, siin pole harjumuspärast sissejuhatust või sündmuste ülesehitust, tegelased pööravad lihtsalt ümber nurga (õigemini jõuavad järgmisse tihnikusse) ja ongi uus olukord neid ootamas - mitte et see neis suuremaid kahtlusi või moraalseid dilemmasid tekitaks (no ütleme nii, et peategelane abikaasaga ei kõhkle linnatäit inimesi tapmast või leida erinevaid võtteid oma veidrast järeltulijast vabanemiseks jne jne jne), tavamoraali järgi tehakse niisuguseid tegusid et… aga samas muidugi, see maailm ongi niisugune… tume trikster.

Kuivõrd on see originaalne või just aafrikapärane kirjandus, seda ma ei oska kogemuste puudusel hinnata. Või millist mõju võisid avaldada kirjastajad ja muud Euroopa kultuuri mõjutajad - pigem on seda romaani mõnusam võtta kui ühe autori loomistrippi. Löövaid tsitaate ja lõbusaid jutustamisvõtteid on siin muidugi küllaga, postituses toodud tsitaadid on ses suhtes üsna juhuslikult valitud.

Ahjaa, lugu sellest, kuidas rikkuri palmiveinijoodikust poja palmiviinavalmistaja sureb ning poeg jääb seetõttu ilma igapäevasest kvaliteetsest purjutamisest, mistõttu ka poja senised joomakaaslased loobuvad temaga koos trallitamisest. Et teadagi on hinged surmajärgselt mõnda aega maa peal, otsustab noormees seda viinavalmistajat otsima minna - et veenda teda naasma. Sellele järgneb siis üle kümne aastane rännak, mille jooksul joodik kaotab oma surma, leiab tarmuka abikaasa ning kohtub erinevate ilgete või toredate olenditega, kes püüavad teda nülida või poputada jne. Odüsseia aga jätkub ja jätkub, kuni...

“Minu üllatuseks hakkas aga kaurikarp preilna kaelas kohe kummaliselt põrisema, kui ma olin teda härgkonna otsast püsti aidanud, ja preilnat valvanud pääluu tegi silmad lahti ja lasi vilet, mispääle terve pääluupere kohale tormas ja preilna ja minu sisse piiras, ja et nad nüüd ka mind märkasid, kiirustas üks pääluu kohe ühte kõrvalasunud urkasse, mis oli kaurikarpe pungil, haaras säält ühe kaurikarbi, tormas sellega minu juurde ja tahtis seda mulle kangesti kaela ümber siduda. Aga enne kui ta seda teha jõudis, moondasin ma ennast õhuks ja nõnda ei suutnud nad mind tabada, ehkki ma neile säälsamas otsa vahtisin. Arvasin, et küllap oli pääluupere vägi just sinna kaurikarpidesse peitu pandud ja inimese jõud kahanes sedamaid, kui talle sihuke kaurikarp kaela siduda, pääle selle et inimene seeläbi tummaks jäi.” (lk 21-22)

 “Nõndaks, tahan veel öelda, et enne, kui meid tolle valge puu sisemusse veeti, jõudsime me ukse pääl kellelegi oma surma maha müüd, seda hinnaga 70 inglise naela, 18 šillingit ja 6 penni, ja niisamuti laenasime oma hirmu intressi pääle välja, milleks oli 3 naela, 10 šillingit ja 0 penni kuus, nõnda et me seejärel oma surmast enam sugugi ei hoolinud ja hirmu me ka enam ei tundnud. Kui me valge puu sisse kohale olime jõudnud, leidsime end suurest majast keset suurt ja ilusat linna, käed aga juhatasid meid ühe vana naise juurde, kes sääl tooli pääl istus, ja siis käed haihtusid. Vana naine istus suures salongis, mis oli ehitud paljude hinnaliste esemetega, ja kui ta meid nägi, palus ta meil istet võtta ja nõnda me siis tegimegi. Siis küsis ta, et kas me ka teame, mis tema nimi on ja meie ütlesime, et me seda ei tea, ja tema ütles siis, et tema nimi on TRUU-EMA ja et ta aitab ainult neid, kes on raskustesse sattunud ja peavad palju piinu taluma, ehkk nad ise kedagi tapnud pole.” (lk 51-52) 

“Kuna ta (kuningapoja tapja) mõistis, et kuningas oma poja tapja sedamaid hukata laseks, et tahtnud ta tunnistada, et tema ise oligi kuningapoja tapnud. Seepärast palus ta meil linna (ja mitte Koolnute Linna) jõudes oodata, kuni ta läks ise kuninga juurde ja teatas talle, et keegi oli tema (kuninga) poja tihnikus maha tapnud, tema (kuningapoja tapja) oli need kurjategijad aga nüüd linna toonud. Kuningas saatis sedamaid kolmkümmend teenrit kuningapoja tapjaga kaasa ja too juhatas nad meie juurde, kes me kompsu otsas istusime. Seejärel veeti meid paleesse ja kui me sinna olime jõudnud, seoti komps lahti ning sääl sees oli tõepoolest kuningapoja (ehk printsi) surnukeha. Ning kui kuningas nägi, et nii see oli, käskis ta oma teenritel meid ühte pimedasse tuppa luku taha kinni panna.” (lk 70-71)

sirp
lugemissoovitus
trakyllmaprokrastineerinj2lle 

Joe Abercrombie - Small Kindnesses (Sharp Ends, 2017)

See tekst juhatab sisse Shevi ja Javre jututsükli ning annab seeläbi kõvasti konteksti kahele varem ilmunud jutule: “Two’s Company” ja “Tough Times All Over” (seda olen senini pidanud Abercrombie kõige igavamaks looks - no mis teha kui kontekstitult sukeldud mingisse maailma, mis on tuntavalt täis igasuguseid seoseid; näis, et kui neid tekste üle lugeda, kas siis võiks neist juttudest ka uuesti kirjutada). Kui “A Beautiful Bastard” oli selline… poolkena ülbitsejate õukonnalugu, kus jõuti valada paar tilka verd (enne lahingut), siis selles jutus tuleb päris korralik veresaun ning peategelasi ootab vaid jätkuv ohuseisund ning pidev elu eest põgenemine. Kui järele mõelda, siis vaid õukonnaga seotud tegelased pole pidevas loomalike reaktsioonide (“põgene või võitle”) vallas, õukonnas valitsevad mingisugusedki seadused, mis tapmisi kammitsevad.

Aga jah, Shev on neiu, kes peab närust kõrtsi ja peab plaani oma senisele karjäärile kriipsu peale tõmmata - ta on nimelt Westporti parim varas. Aga varga elu on pahatihti napp. Seekordne probleem siis selles, et linna valitseva sitapeast ülema veel hullem sitapeast poeg ilmub koos ihukaitsjatega Shevi kõrtsituppa ning nõuab, et see varastaks talle ühe eseme. Või muidu ootavad neidu erinevad ja väga ebameeldivad ebamugavused. Shevile ei jää muud üle kui minna vargust sooritama; kuigi ta omastab soovitud eseme, pole linna valitseja sitapeast poeg üleüldse neiuga rahul ning soovib Shevi eluküünalt lühendada. Kuid nüüd sekkub tegevusse Javre, salapärane amatsoon. Ja läheb nagu läheb.

Ühesõnaga, tegemist siis alustekstiga Esimese Seaduse maailma ühest senikäsitlemata tahust - kohanimed jms on muidugi tutavad, kuid tegelased täiesti uued. Kangelannad on omamoodi vahetee Abercrombie senistele juhtivatele naistegelastele ehk metslaste ja õukonnadaamide vahele.

“Shev didn’t know, after all the shit had been done to her, why she still felt the need to do small kindnesses. Maybe because of all the shit that had been done to her. Maybe there was some stubborn stone in her, like the stone in a date, that refused to let all the shit that had been done to her make her into shit.” (lk 26-27)

Hassan Blasim - The Gardens of Babylon (Iraq + 100, 2016)

Soomes elav välisiraagi autor kirjutab tuleviku Iraagist, mis sisaldab tagasivaateid tänapäeva ja autori enda omamüüti. Kui tänapäeva Iraak on teadagi… väga räsitud paik ning autori omamüüt on peamiselt teda tundvatele lugejatele, siis Iraagi tulevikuvaade on näiteks üpris erinev Anoudi nägemusest.

Blasimi tulevik on hiinlaste hallata. Iraak on Hiina protektoraat, ning kummagi maa inimesed võivad võtta embkumb kodakondsuse. Hiinlaste eestvõttel on ehitatud kuplialused linnad, mis pakuvad turvapaika Maa ökoloogilisele lagunemisele (näiteks Iraagis on meeletud liivatormid ja kuivus). Hiinlased transpordivad puhast vett Põhja-Euroopast, ning vastavalt majanduslikele võimalustele saad vett tarbida kas hädapärasteks vajadusteks või kasvõi basseini täitmiseks - selline ebavõrdsus tekitab muidugi pingeid, ning on veeäärmuslasi, kellele vee raiskamine ei meeldi.

Kuid muidu on kuplialune Baabülon kena koht… seda eriti tänu virtuaalvõimalustele. Inimesed enamasti elavadki virtuaalis ning Baabülon on üle ilma kuulus oma programmeerijate poolest. Loo peategelane teenib igapäevast leiba mänguloojana, tema ülesandeks on luua mänge ajalooliste raamatute põhjal - nii näeb ta vaeva ühe Soomes elanud iraagi autori jutustusega, mis on igati traagiline ja tähenduslik vaade 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kodumaa oludesse. Peategelasel pole inspiratsiooni, kuidas sellest kasvõi igavat mängu luua, ning viimase hädas annab ta (virtuaal)bordellis töötav sõbratar mehele Brasiilias toodetud mõnusitika, mis ronib su peakolusse ja tekitab huvitavaid visioone. Sellest on kasu…

Blasim (kes selle kogumiku koostaja ning kes loodab niisuguse antoloogiaga anda tõuget iraagi nüüdisulmele) on püüdnud luua heatasemelist ulmet, miksides kokku tulevikunägemusi, lähiajalugu ja üksikisiku draamat eri ajajärkudel. Kuigi tuleviku Iraak on pealispinnalt klantspiltlik (kõik see viimase peal tehnoloogia ja virtuaalsus), peitub selle all… iraaklaste traagika, rahvuse kaotus üksikisiku heaolu nimel. Hiina põhimõtteliselt karjatab sealset maailmajagu ning… ei või just kindel olla, et hiinlaste eesmärgiks on omakasupüüdmatult maailma juhtida. Muidugi, mineviku (ehk oleviku) Iraak on tulevikunägemusega võrreldes (või võrreldamatult) hullem elupaik - ja eks osaliselt võib selles vaid iseend süüdistada.

Mari Kukk - Lood (Värske Rõhk 49, 2017)

Autori neli lühilugu on… löövad ja häirivad. Sarnasus samas numbris ilmunud Zilmeriga, sugulus Lõhmusega. Nii “Ene” kui “Pöial-Liisi elu” puhul võib rääkida horrorist; “Mina olen mees” ja “Sinilill” võiks olla Lõhmusega ühes voolusängis - ehk selline minapildil põhinev raju analüüs olukorrast inimriigis (millest ei saa siis välja lugeda ei roosilisi ega ninnunännulikke järeldusi). Eks selline alasti (kompromissitu?) teksti loomine viib küsimuseni, et kui kaua on võimalik selle pealt kirjandust luua (jajah, suured narratiivid on surnud ja midagi uut pole võimalik öelda), millal see läheb lihtsalt sauterdamiseks.

Nii võttes on kahe esseelikuma lühiloo kõrval mõneti intrigeerivamad kaks õuduslugu. “Ene” on lugu naisest, kes toob koju sünnitushaiglas väljastatud platsenta, kuna internetifoorumites soovitatakse nii teha. Süüa ta seda ei taha, külmkappi külmuma kah süda ei luba, nii kallab Ene platsenta klaaspurki ning ajapikku tekib neil sõbrasuhe, mis aga hakkab pikapeale Ene elu segama, kuna platsental on naisele üha suuremad nõudmised. Ühesõnaga, olukord läheb jamaks.

“Pöial-Liisi elu” on lugu tuntud muinasjutu kangelannast, kelle abielu printsiga pole just õnnelikumate kilda kuuluv. Pöial-Liisil on omad vajadused, printsil niisamuti. Avalikkuse ees esinetakse armunud noorpaarina, aga omavahel olles… on lood närused.

Kukk ja Zilmer on head näited sellest, miks tasub lugeda Värsket Rõhku - vahel lõõtsutavad vastu rõõmustavad proosatuuled (või tuleb tänada ajakirja proosatoimetaja Tõnis Vilu kätt?), Kuigi need tekstid tekitavad pahatihti ebamugavust, ei saa vähemalt kurta leiguse pärast (muidugi, proosa ei pea alati raputama, vahel on vaja loovida ka tüünel ookeanil - et sellevõrra rohkem hinnata teravamaid emotsioone ja vastupidi). Kiusatus oleks tõdeda, et Kukk on feministlik autor, kuid see oleks liialt piirav lähenemine (ja muidugi ma olen feminismi sõber), autor lihtsalt katsetab… elu sumedust.

Kristel Zimmer - Nekretiin (Värske Rõhk 49, 2017)

Kas seda teksti võiks nimetada dark fantasy’ks? Või ikka vanamoodsalt õuduseks? Või tegemist hoopis vaimuhaige kujutluspiltidega segatud reaalsusega? Jutt siis sellest, kuidas noormees (või poiss?) otsustab suveööl naabri maja juures, et vaja ronida seal elava naabritüdruku juurde, kuna tal on neidise järgi iha. Mõeldud-tehtud, selleks tuleb ületada mõnedki takistused - kuidas saada rõdule, rõduukse lahti muukida ja kuidas naabri kassist mööduda. Õnnelikult pärale jõudnud noormeest ootab aga veider üllatus, kui naabritütre voodist… Ja seejärel läheb tal õnnetult.

Nagu öeldud, tegu võib olla vaimuhaige kujutlusmaailmaga, kuivõrd autori keelekasutus pole teps mitte korrektselt kirjakeelne, jäljendades üsna… teistmoodi krobelist mõttemaailma; ka teise tegelase kõnepruuk on samamoodi veidrake (muidugi, tegemist võib olla minajutustaja filtriga, mis tõlgendab kõne selliseks nagu see on). Mida rohkem sellele loole mõtlen, seda haigem sealne maailm mulle tundub. Niisiis huvitav ja häiriv lühilugu; õudus pole mu teetass, aga minikoguste kaupa võib tarbida.

“Sõnaga, selle kõutsi tõttu pidingi otsetee asemel ringiga minema. See ei tähendanud trajektoori muutmist linnulennult, vaid teekonna kõrguse varieerimist. Liiguksin üle vaiba, kõuts mind näeks. Seetõttu olin sunnitud tarvitama vaibaalust teed. Venitasingi oma kämbla pikaks nõnna, et pöial puutus pealage ning osutissõrm jalataldasid. Paari pingutamisega pigistasin oma keha lapikuks ning sellisena suutsingi hõlpsasti põrandakatte alla pugeda.” (lk 60)

Paul Raud - Kärbes (Värske Rõhk 49, 2017)

Esmatutvus Raudiga oli lootustandev, üllataval ja meeldival kombel on ka seekordne lühilugu igati loetav. Kui veel võiks mõelda (kuigi võib ka mitte mõelda, sest nii on lihtsam), et tegemist on ulme või slipstreami või horroriga. Igatahes.

Igatahes on lugu selline, et loo peategelane avastab peale uinakut, et toas miski häirivalt sumiseb. Sügisene kärbes. Naine ja lapsed otsivad majast kärbest, aga ei kuskil, pealegi ei usu teda. Öösel mõistab mees, et see sumin on tema peas - ehk siis kärbes on seal. No teadagi, seda ei usu keegi; vaid psühhiaatriga saab järgnevatel kuudel sellest kärbsest rääkida - senikaua kuni psühhiaater kevade poole uurib, et äkki on tegemist hoopis mesilasega. See ajab viimaks mehel hinge täis (ega ta mesitaru pole!) ja otsustab ise kärbse välja opereerida. Selleks tuleb võtta kirves ja pea kaelast lahutada. Tõepoolest… see on lahendus.

Ulme mis ulme. Loo lõpp läheb veidi lahjaks, kärbse vaatenurk seletab nii mõndagi, aga otseselt midagi juurde ei anna, pigem ahendab tõlgendusvõimalusi. Kuivõrd tekstis esineb mõni võikus, ei saa seda soovitada õrnahingelistele lugejatele. Näis, millega Raud edasi üllatab.

Anoud - Kahramana (Iraq + 100, 2016)

Antoloogia, kus iraagi päritolu autorid kirjutavad sellest, milline võiks olla Iraak 100 aasta pärast (lisaks sellele on antoloogia koostajal Hassan Blasimil unistus, et selline antoloogia võiks ühtlasi olla iraagi nüüdisulme alustalaks). Selle loo autor näeb tulevikku status quo jätkumises - osa riigist on ameeriklaste hallatav (Kurdistani ja Bagdadi alad), Loode-Iraagis paikneks aga nö kalifaat (loos küll nimega “the Islamic Empire of Wadi Hashish”, laiskuse huvides nimetan seda siiski kalifaadiks), kus valitsevad ranged islamiseadused ja mille eesmärgiks on kogu Iraagi territoorium oma valdusse saada ning okupeerijatest ühel või teisel viisil vabaneda.

Loo peategelaseks on 16-aastane imeilus neiu Kahramana, kes pidi paari astuma selle kalifaadi juhiga, aga pulmaööl torkas neiu mehel silma välja ning põgenes seejärel okupeeritud alale. Mis ei tähenda siiski lõplikku pääsemist - põgenikelaagris asutakse uurima, kas Kahramana on tõesti vägistamisohver (kuid pulmaöö jäi poolikuks) ja kas ta räägib oma põgenemise põhjuste kohta tõtt (neiu vaikib põhjusest, miks ta tegelikult mehel silma välja torkas ning seejärel põgenes; seeasemel on tal väljamõeldud lugu, kuidas mees vägistas teise naise ning pidi seejärel Kahramana kallale tulema) või tuleks ta tagasi deporteerida kalifaati. Et Kahramana on niivõrd ilus ja tema seotus vastaspoole juhiga on mingil moel avalik, siis saab tast omamoodi põgenikelaagri kuulsus, mis teeb aga sealsed laagrinaised kadedaks.

Vihane kalifaadijuht ei jäta kätte maksmata, lastes oma ajalehe esilehel kuulutada, et Kahramana polnud tegelikult neitsi ning hooras meeste-naistega jne (rahvast kutsutakse vaatama, kuidas need kaashoorajad järgmisel päeval hukatakse) - ning üleüldse peavad nüüd kõik naised lapsi sünnitama, et saaks massiga ameeriklased välja kihutada. Lugu teeb veel mõned käänakud… aga traagilisest lõpplahendusest pole pääsu.

Lühike ja masendav nägemus Iraagi tulevikust, kus jätkub samasugune vägivaldne ja lootusetu segapuder nagu praegugi. Lisaks katsetavad ameeriklased bioloogilist relva, et vastaspoole naised nii steriliseerida, aga soovitud tulemuse asemel saab hoopis kliima ootamatu põntsu. Ja ikka on korruptsioon ja sahkerdamised lihtrahva kallal, lihtsalt vahel on neil läänemaine maik man.

Naomi Novik: Välja juuritud

Kui lugu alustasin, tundus, et ma ju tean seda juba: G.B. Shaw oma unustamatus näidendis "Pygmalion" on asja juba ära näidanud ("My Fair Lady" on ikka nii vale, täiesti jubeda lõpplahendusega) ja kuigi mul on omamoodi tore lugeda seda varianti, kus kohmakas külatüdruk sattub oma väga haruldase loomuliku ande tõttu erakliku võluri õpilaseks, alguses on kõik valesti ja halvasti, aga tasapisi õpib, ja võlur kiindub tasse, ma väga palju siiski ei oodanud. Sest kuidagiviisi, kirjanduslikest traditsioonidest rikutuna, ootasin ikkagi, et see pagana võlur jääb kuni raamatu lõpuni neist kahest Selleks Tugevamaks ning päästab torisedes ja vastumeelselt päeva.

Aga üldse nii ei läinud.
Esiteks kasvas peateglane täiesti uude suunda, mitte sinna, mis tundus mulle "meheliku maagiana" ehk kindlate vormelite ja täpselt mõõdetud koguste suunas, vaid "naiselikku võlukunsti" mis töötas peamiselt sisetunde peal ja mida juba Pratchett oma nõidade teksti läbi iseloomustas kui "pole tähtis, mida sa just kasutad, oluline on, mida sa seejuures ise teed ja tunned", poole.
Teiseks oli raamatus VIIMAKS OMETI raudne naistevaheline sõprus.
Ma olen päris pisikesest peale armastanud raamatutes meestevahelist sõprust: kuidas nad hoiavad üksteist või elu hinnaga ja naeravad ning patsutavad üksteist õlale vahepeal. Tõenäoliselt ka joovad koos. Kuidas nende vahel on TÕELINE side.
Sellega võrreldes tundusid armumised ja taskurätikukese üleskorjamised, lillekeste kinkimised jms alati äärmiselt igavad ja pealiskaudsed. Aga samas polnud raamatutes kunagi - kunagi - naistevahelist sõprust. Naistevahelised suhted, kui neid üldse kirjeldati, olid peamiselt vaenulikud à la Tuhkatriinu ja tema võõrmasema-võõrasõed.
Miska me oma parima sõbraga defineerisime ka oma sõprust kui "nagu meestel". Kuigi selles polnud tegelikult midagi mehelikku, lihtsalt oma kultuuritaustaga me ei teadnud, et naiste vahel esineb ka sääraseid sõprusi.
Ja nüüd, 20 aastat hiljem, ma viimaks saan lugeda sellisest naistevahelisest sõprusest, mida ma üleni usun, mis on ehtne, raudne ja üldse mitte teisejärguline võrreldes sekssuhete ja muu taolisega.

Mulle nii meeldisid selle raamatu naised! Nii ehedad, nii elus, nii päris naiste, sellistena nagu ma neid tunnen, moodi!

Kolmandaks oli ses teoses peapahaks Mets.
Nagu - mets.
Ma olen eestlane, üleni ja üdini, ja minu arust ei saa mets olla paha. Võõras, jaa, aga halb? Nääh. Ja ometi ja ometi - lugesin ja hakkasin tundma, kuidas Mets ongi õudne, ongi ohtlik, ongi midagi, mida siiralt ja üleni karta. Kui siis selgus, miks kõik oli nii nagu oli, olin siiralt üllatunud.
SEDA ma ei oodanud.
Neljandaks oli raamat lihtviisil põnev.
Ja viiendaks: riiginimed ikka viitasid selgelt Poolale ja Venemaale. Slaavi hõng tuleb raamatut ja autorit tutvustavast tekstist palju rohkem välja kui raamatust endast, peamiselt sain ma sealt seda nimede (Baba Jaga nt) kaudu, aga riikide omad lehvisid kogu aeg selgelt silme ees ja olid seal omamoodi põnevad, "ka niimoodi saab neist asjust mõelda"-ideedele juhtivad.

Raamatul oli ainult üks miinus - tolles maailmas ei eksisteerinud uriini ja eksremente. Olin kohati täielises hämmingus, et oot, kuidas saab keegi mitu päeva liikumatult istuda ja ikka säravvalges kleidis püsida? Mida?

Aga muidu: vaimustus, vaimustus.

Reaktor
Tüdrukute raamaturiiul
Lugemissoovitus
Loteriis eelmisel korral
Digital Nerdland
Pere ja kodu
Siiliste raamaturiiul

E. Lily Yu - The Witch of Orion Waste and the Boy Knight (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Lugu nõiast, keda kasutati ära ning see muutis ta kurvaks. Elas kord tüdruk, kes pidi tegema kõiksugu raskeid töid. Ükskord saadeti ta Orion Waste nimelisel tühermaal elavale nõiale kaupa viima ning nõid pakkus korraga, et tüdruk võiks tema asemel kohalikuks nõiaks hakata. Neiu nõustus (parem kui senine orjamine), ning nõid andis talle vajalikud esemed ja oma senise hüti, ja vanamoor lahkus lavalt. Neiu õppis hoolsalt nõiaraamatu tarkusi ning aitas kohalikke - või peletas eemale öösiti ukse taga kobistavaid inimesi, kes soovisid kurja korda saata.

Siis tuli aga üks kena noor rüütel, kes soovis lohe tapmiseks oma relvadele võlujõudu (miks, ka sellel on põhjus). Nõid oli nõus, kui saab vastutasuks mehelt musi; peale musi sooritamist aitaski tuunida kena rüütli varustust. Et rüütel oli vähe skeptiline oma võimaluste suhtes lohe tappa ning seejuures ka ellu jääda, nõustus nõid saata teda lohetapmisele - tingimusel, et saab rüütlilt regulaarselt musisid. Neid neid teekonna jooksul ka sai (nõid pole veel cooneylik ihatarbija). Loheni jõudes lõi rüütlil süda saapasäärde, sest oli veendunud, et siin ootab teda maise teekonna ots. Ta keeras magama, samal öösel läks nõid ja tappis selle kardetust väiksema lohekese. Rüütel polnud pärast just õnnelik, aga mis siis ikka, sammuke eesmärgi poole astutud. Järgmise, suurema lohega kordus sama lugu. Kolmanda lohe puhul tõttas rüütel viimaks kapates surmasuhu, aga nõid päästis ta viimasel hetkel hukust. Et kolmas lohe oli keerdunud lossi ümber, ilmus sealt lohetapu järel välja kaunis neidis, kelle vastu hakkas rüütel tundma suurt poolehoidu, mis omakorda peagi põhjustas mehes nurinat, et sellist nõiaeite pidi ikka veel musitama. Noor nõiake muutus kurvaks, eriti kui sai aru, kes see päästetud kaunitar tegelikult on… ja kui too rüütliga plaanitses nõia kaela kirvega katkestada, siis…

Aga sellega lugu ei lõppenud. Jällegi üks segikeeratud muinaslugu (Novik! El-Mohtar! - tõepoolest, see lugu võinuks vabalt ilmuda “The Starlit Wood” antoloogias, näiteks Gregory jutu asemel) ja no mulle kohe meeldib selline kiivas maailm. Nagu ikka, võitjaid sellises loos õieti pole, ebaõiglust on küllaga ning peategelase motiivid ei pruugi just kristalselt kõige eetilisemad olla. Mis moodustab - nagu öeldud - kokku ühe ütlemata meeldiva lugemiselamuse; igal juhul erinev tekst kui lood inglist või herilastest.

Usman T. Malik - Emperors of Jinn (The Djinn Falls in Love, 2017)

Õuduslugu noorukitest, kes huvituvad džinnidega seonduvast… aga see pole just tark mõte. Ühe Pakistani rikkuri valdustes pesitseb džinn selle rikkuri seestunud tütres. Noored sugulased on sellest saladusest teadlikud, ning millegipärast soovivad džinni näha. Nende õnnetuseks on rikkur ostnud endale vana raamatu, mis räägib džinniga tegelemisest - tema olemusest, ohjamisest  ja erinevate džinnide esilekutsumisest. Et noorukid on tuulepead, on rikkuri poeg selle raamatu endale näpanud ning proovivad… midagi (aga see raamat pole lihtsalt raamat). Noorukite tegemisi jälgib (vist) selles seestunud tüdrukus peituv džinn, kes/mis tahab uusi ohverdusi. Midagi head siit oodata pole, lapsed päästavad valla midagi õige kahtlast…

Tekst tundub olevat folklooririkas ja horror horror horror. Kui Hossainilt oli selline Bangladeshi düstoopia, siis Malikil puhas Pakistani etnoõudus (muidugi, ehk võiks mõelda, kas lood on kirjutatud lääne lugejatele või vaid enda vajadustest lähtudes). Maliki tekstis tänapäev segatud kokku iidse maagiaga, ühtaegu on kasutuses iPhone kui džinnid. Niisamuti klassiühiskond, kus rikkurid võivad võimu teostada õige tumedate vahenditega.