Marten Kuningas - Sabata koma (2021)

 

Tekste võiks nimetada õdukompuslikeks - küllaga sõnamänge ja julgeid kujundeid, kindlasti Kompusest narratiivsem; kuid lugejasõbralikum kui Kompuse pea sakraalne seosemurdmine. Aga jah, see elurõõm, millega autor keelt käsitleb, see on omamoodi südantsoojendav nähe.

Säte

 

Summata jänes kosib rehvinaelu üheülbalisest lüpsikust

jääjärve pulstunud kopsus.

 

Naerupahvaku-maitseline korstnasse kirjutatud luupainaja

nüpeldab jääralikku polstersinki.

 

Lürp! Siivsana pahuksisse puhkusele jäämine talletub

kui lest kõrvarõngaisse.

 

Jumalakartlik, kuid koogile vaatamata õnnelik,

hunnitult kaheksajalgsem,

kui pikim sada aastat ning lisaks mainitule veel

suursuguse hoiakuga džoki.

 

Nii ehk naa – presbüterlus rebastes on määratud

rikkumata rahule.

 

Rööbiti valgurikas konjakisuu rehmab iga vilunud

nätsumälumise alla, tulgu või ükssarv ise,

tulgu või USA kabatšokikoondise kapten – õrn viiger –

tema jätkab tuurapüüki.

(lk 31)

Ave Taavet - Valerahategija (2020)

 

Ausalt öeldes ei saanud ma mitmel pool kiidetud Taaveti juttudega suurt ühele lainele (raamatu poole vaatamiseks sain tõuke kasvõi siinses blogis käsitletud kogumikus “Eesti novell 2021” loo tutvustusest). Pealtnäha on pea kõikides tekstides igati huvitav ja eriskummaline maailmaloome, aga midagi jääb minu jaoks vajaka või siis ei satu ühisele soonele (või siis probleem selles, et pea nädal aega lugesin seda öösiti, mil tihti tuli vaeva näha lihtsalt päevaväsimusega jändamisele). (Aga samas tihti saabki nii vaid lugeda.)

Teadagi on kohustuslik määratleda kõiksugu (arvatavaid) mõjutajaid; nagu mujalgi pakutakse, ikka Heinsaar ja teatud retroromantika. Mitte et autor oleks epigoon, lihtsalt tundub, et ta fännabki sellist kadunud maailmakorda, kõik see külaelu või nõukogude aja eritingimused; noorelt autorilt on midagi sellist omamoodi ootamatu kohata. Või üldse sellist … klassikalist kirjanduslikku positsiooni. Samas oleks päris põnev näha, kuhu Taavet oma järgmise kogumikuga võiks jõuda, patt oleks annet vaka all hoida.

Minu lemmikuks on ehk see kakuliste eriskummalise uurija lugu … midagi on selles tekstis õige õõvastavat.

sulepuru

trakyllmaprokrastineerinj2lle

sirp

looming

Theodore W. Adorno „Valik esseid kirjandusest“, SA Kultuurileht (2019), tlk Krista Räni

Adorno keelefilosoofias on keelel kaks tahku „märk“ ja „kujund“ (selline lõhestus olla luule teaduse uusaegse lahutamise tagajärg; mulle meenutab see religioossuse kadumise teemat „Ulro maas“), kus esimene on otsesemalt seotud keelevälise tegelikkuse representeerimisega, teine aga tegelikkuse sümboolse tõe ehk inimkogemuslikuga, kui nii võib öelda. Kirjanduse roll on justnimelt selle viimase eest hea seista, oluline pole faktiline täpsus vaid olemuslikum tõeväärtus, millegi sellise väljendamine, mida teaduse ja filosoofia keeles väljendada ei anna. Oma „Esteetikateooria“ väljatöötamisel on Adornole olnud oluline(suure) kirjanduse nautimine ja sellest kirjutamine (muusika loomulikult ka, aga see kogumik on kirjandusest). Seda siis sissejuhatusest.

„Valiku esseid kirjandusest“ juhatab väga sobivalt sisse essee essee vormist, mis tõdeb essee vabadust avatult otsi lahti jätta ilma vajaduseta kõike metoodiliselt ja ammendavalt defineerida ja süstematiseerida – on ju essee oma olemuselt mõttekäigulik ja tema lühidus ei lubaks teadusliku uurimuse põhjalikust, nagu ei saa talt nõuda ka ammendava tulemuseni jõudmist; aga samadest omadustest tuleneb ka paratamatu enesekesksus, sest vormi selgrooks on konkreetse arutluse mõttelõng ja nõnda peab ka sisu seda järgima, ilma laiemate viidete väljade konteksti liialt laiali hajumata. Nõnda siis on essee voorus omamoodi mosaiigikillulisus, mille paigutumine või isegi kaasatus hilisemasse suuremasse konteksti võib jääda määratlemata  …

Vaieldamatult võluv on essee kirjavahemärkidest – näiteks leiab ta, et kiillause paigutamine mõttekriipsude vahle on oluliselt parem, kui sulgudesse, kuna esimene väljendab korraga nii sidustatust kui eraldatust, teine aga sulustatust. Lõpptulemusena tõdeb ta, et kirjavahemärkidega on üks igavene häda, „Sest kirjavahemärgistuse reeglite nõudmisi ning loogika ja väljenduse subjektiivsete vajaduse nõudmisi ei ole võimalik ühildada“. Mida võib siis võtta ka nii, et kirjuta kuidas sa kirjutad, ikka nõuab väljenduse vorm oma ja miski, mis välja tuleb ei ole lõpuks enam päris see. Nõnda siis on parem kasutada kirjavahemärke nii vähe kui võimalik. „Iga hoolikalt välditud märk on kummardus, mille kiri teeb häälikule, mille ta lämmatab.“

„Bibliograafilistes mõlgutustes“ tõdetakse nukralt, et turumajandus on raamatute välimusele halvasti mõjunud, kuna raamatute väljanägemise ajendiks on olla pilkupüüdev, kaubaksminev, mitte sisuga harmoneeruv ja vääristav. Samuti on komme loobuda tiitellehele ilmumisaasta ja koha märkimisest loobumine (aasta on pigem ära mainitud autoriõiguste juures) raamatult tema individuaalsuse riisumine, tema taandamine lihtsalt üheks vastava žanri esindajaks. See mõlgutus raamatute teemal on muidugi üldse igale lugejale mõnus lugemine ka siis, kui filosoofilisematest esseedest läbi närida ei viitsi. Näiteks:

Raamatute eraelu on võrreldav sellega, mida naiste seas levinud ja tundepaisutatud usk omistab kassidele. Kassid on kodustamata koduloomad. Eksponeeritud omandina, nähtaval ja käeulatuses, armastavad nad hoida omaette. Kui nende peremees keeldub oma raamatuid raamatukoguks korrastamast – ja vaevalt võiks keegigi, kellel on raamatutega hea suhe, tunda end raamatukogudes, isegi enda omas, hästi-, siis ütlevad need raamatud, mida ta kõige tungivamalt vajab, ikka ja jälle lahti oma iseseisvusest, poevad peitu ning ilmuvad taas välja ainult juhuse tahtel. Mõned kaovad nagu vaimud, enamasti sel silmapilgul, kui neil on eriline tähendus. Veel hullem on vastupanud, mida nad osutavad, kui neist midagi otsitakse: nad justkui tahaksid kätte maksta leksikaalse pilgu eest, mis kobab neid üksikutest kohtadest, rakendades sellega vägivalda nende sõltumatule kulgemisele, mis ei soovi kohanduda kellegi teise tahtega. (lk 62)

Veel tuleb juttu Thomas Manni ja Siegfrid Kracaueri ja Walter Benjamini isikutest, mis on kindlasti eriliselt huvitav, kui olla nendega põhjalikumalt tuttav, „Fausti“ lõpustseenist ja Proustist.

Hasso Krull kirjutab lõpetuseks veel Theodor W. Adornost, tema kunstiteooriast ja tõdemusest, et „ajalugu on tõe sees; tõde ei ole ajaloo sees“. See viimane võib tänapäeval ehk tunduda juba iseenesestmõistetav (vähemalt teoreetiliselt), kui oleme harjunud ajalugude paljususega (kasvõi iga riik kirjutab oma ajalugu, siin pole isegi küsimus faktitäpsuses, vaid selles kuidas narratiiv ehk lugu on kirja pandud), katsetega ajaloo valgeid laike märgata (näiteks tagantjärele oluliste saavutusteni jõudnud naiste sissekirjutamine suurde lukku, kuna varasematel aegadel ühiskondlikud olud lihtsalt tingisid meestekesksema narratiivi) jne jne. Noh, muidugi peaasjalikult kirjutab ta nn tume inimeselaps olemisest ja Hegeli ja Nietzche mõtlemise suhtes positsioneerumisest, sestnoh, ma võin siin ju komajuttude ja bibliofiilia ja kirjanikejuttude juures vaimustuda, ent räägime siin ju ikkagi ühest XX sajandi väljapaistvaimast filosoofist…

/…/ luuletusi saab [pärast Auschwitzi] kirjutada küll, aga see on barbaarne – vähemalt kuni luuletus ei võrsu negatiivsest mõtlemisest, mis läheb asjastumise vastu sõtta ja teeb temast negatiivse luuletuse. „Kunst ei tähenda mitte alternatiivide rõhutamist, vaid mitte millegi muu kui oma kuju kaudu vastu seismist maailma kulgemisele“ /…/ Kunsti ideeline sisu ei suuda vähematki asjastunud mõtllemise vastu, sest see sisu asjastuks kohe ka ise ja pöördusk seega iseenda vastandiks. Seevastu negatiivse vormiga kunst langeb asjastunud mõtlemisest välja ja sunnib kriitilist vaimu nägema tõelust väljaspool reaalsuse ja ratsionaalsuse identsust. „Maailma tumenemine muudab kunsti irratsionaalsuse ratsionaalseks: radikaalselt tumenenuks.“ Kui kunst ei taha, et teda müüdaks pelga lohutuse allikana, peab ta saama sarnaseks ümbritseva maailmaga, et selles maailmas toime tulla: „Tänapäeval on radikaalne kunst ühtlasi pimeduse kunst, sest taustavärv on must.“ Auschwitzi-järgne luuletus on seega purunenud, negatiivse vormiga luuletus, mille pragudest paistab läbi tema tume taust . see on tumeda inimeselapse luuletus.

Seepärast ongi Adorno jaoks poliitiline üksnes kunst, millel on radikaalselt negatiivne vorm. Selline kunst saab olla üksnes täiesti autonoomne, olemasolevast reaalsusest sõltumatu, sest muidu ei suudaks ta purustada asjastunud maailmapilti ja identsusmõtlemist. Selline kunst ei põhine mitte „reaalsuse“ kriitilisel või utoopilisel kujutamisel, vaid pigem teataval dissonantsil kogu ühiskondliku ja poliitilise tegelikkusega. Ainult tänu sellisele dissonantsile sisaldabki tõeline kunst „õnne tõotust“ /…/ pimedus ja süngus [tähendab] Adornol helgust, sest see annab ainsana lootust paremale. (lk 152-253)

Hettel Pross - Rändaja (2021)

 

Kui sisust ei hakka rääkima (mõtteid kodumaast ja inimsuhetest ning kaasaegse ühiskonna probleemidest), siis tahaks korraks mõtiskleda luuletuste vormistuslikust küljest: kui mul võimalus oleks, siis ma ei paneks 80% juhtudel iga luulerea lõppu koma (muidugi, see võib olla autori poolt igati taotluslik). Minu meelest see jubedalt hakib nii lugemise kui etlemise rütmi (proovitud), tekitab tarbetuid lisapause. Kui eesmärgiks pole just eksperimentaalset lüürikat pakkuda, võiks vast vabamalt võtta. Muidugi, see on vaid ühe lugeja arvamus, ehk on see mu veider kiiks või nii.

Igatsus

Ma igatsen metsa

ja igatsen kodu,

oma pärispaika,

hällilaul veel kohiseb kõrvus.

Ma igatsen teadmisi

ja mineviku õnnerohkust,

lihtsuse võlu,

saaste peale kohkun.

Ma igatsen elu,

millel sügavus,

otsin midagi,

mil puudu jääb sõnuist.

(lk 4)

 

Jõud

Andesta endale,

kasvõi arusaamatus,

ei ole kindlat aega,

on vool läbi tundra.

Naine, ära kaota usku,

jõud sinust iial ei kao,

kaunis kosmiline olevus,

uute teadmiste jutustus.

Pimedus saab musu,

soojus südamesse surub.

(lk 32)

 

Tehnolained

Kuidas mõista inimest,

kel peas on sada rada,

ta mõtleb kõigest korraga,

ja unustab, mis tundub hea.

Tehnoloogiaajastu jama,

mis hulluks ajab mõne pea,

kaitsta end saab mitut moodi,

esmalt loobuda põgenemissoovist.

Rippu lase kristallikee,

suple puhtas vees,

paljajalu kõnni teel,

päike silme ees.

Lahendus on igaühes,

lihtsam see kui analüüsiühted,

olla omaenda moodi,

inimene, kelleks sind loodi.

(lk 43-44)

Patty Smith: M-Rong

Keeruline ja samas mittemidagiütlev raamat. Keeruline kokku võtta. Samas mulle ei rääkinud muud erilist uut, kui et

* Patti Smithil on väga romantiline ja kirglik suhe asjadega. Ta armastab neid, pildistab üles kuulsate inimeste esemeid mitte seepärast, et kuulsus oleks tema arust mingi tähtis asi, vaid ta siiralt tundub mõtlevat, et need ja teised inimesed andsid maailmale midagi erilist. 
Ning nagu sellest juba küll ei oleks, tunnetab ka nende inimeste asjadest õhkuvat - midagi. 
Ta austab sama omaduse raames ka haudu, külastab ja korrastab neid - mitte oma lähedaste, vaid ammusurnud jaapani kirjanike omi näiteks.

* Et orkaanid teevad ikka märgatavat kahju isegi siis, kui inimohvreid pole. Mitte et poole aasta pärast keegi ei mäletagi, vaid rongiliinid katkevad ja jäävadki kadunuks ka aasta pärast.

* Patti Smith pole ka iial endast mõelnud kui muusikust, ta on alati kirjutaja olnud oma mõtteis.

Põhimõtteliselt raamat jooksvast hetkest (kuskil 2010, ma arvaksin?), mis sukeldub vahel sujuvalt mälestustesse just nii, nagu me kõik elame korraga praegust momenti ja samas lupsab me minevik täiesti suvaliselt läbi, tuletab end meelde ja ON kohal moel, mida on raske salata. Vahel nähakse und (me kõik näeme vahel und), vahepeal reisitakse täiesti suvaliselt ja sellele erilist tähtsust omistamata Islandile või Jaapanisse või (eriti tavaline) Euroopa ja Ameerika vahel.
Mulle on omane ja meeldiv autori pidev üksindaolek. Ei ole ühtegi väga olulist teist inimest autoriga aktiivselt samas suunas koos elamas. Ta joob oma kohvi, vaatab oma krimkasid ja loeb Murakamit üksinda. Ostab maja. Koristab kassiokset. Nii on.
Samas on selline üksindaolek minu arust elu normaalne seis ja midagi üllatavat polnud. Murakami mulle ka korda ei lähe. 
Maitea ... no on mingi raamat. 

Naistelehe nupp, kerige natuke alla

Anna Kaare - InteГрация (2021)

 

Raevukas ja poliitiline luule, õige ajakajaline ja otseütlev. Aga mitte ainult. Päevapoliitikast vaat et olulisem on identiteediküsimus, mis siis luuleminast lähtub eesti, vene ja roma narratiividest. Üheltpoolt küüditamine, teiselt poolt Leningradi blokaad, kolmandalt poolt romade sõjaaegne hävitamine. Milline kannatus on see kõige õigem (jajah, Teine maailmasõda kui ise üks identiteet). Või noh, mida me õieti teame romade kogemustest.

Aga on veel kolmas ja veel olulisem teema - ehk naise roll, nii poliitilistest tõmbetuultes kui ajaloolises taagas. Naine kui objekt, kui vahend, kui elustiil, kui toode. Autori sirgjoonelisus võib küll vahel olla ehmatav või naiivne (intervjuus räägib ta eelkõige irooniast), aga sellele ei oska kuidagi vastu vaielda. Valusad hümnid ja põhjatud kannatused, luuletaja ei vaiki.

Kahtlemata vajalik luulekogu. Ja need illustratsioonid, eksole, huvitavalt teostatud.

rongi rattad ragisevad

bioloogilise kella tiksumise rütmis

trahh trahh trahh – kas kuuled?

see on see rong, millest oled maha jäämas

naine, kolmkümmend

sünnitamata lapsed kummitavad

kaabudega arvamusliidrite kõnedes

ära koorma ühiskonda! sünnita nüüd ja kohe!

oma rippuvate tissidega – kolmkümmend ju! –

oled rongist lootusetult maha jäänud

tühjal ooteplatvormil kurvalt

muidugi kurvalt, kuidas siis veel?

või oled naudinguid otsiv kurwa? maakeeli lits

meite maal ikka ainult seda keelt räägitud

aastasadu

nii peab ka jääma

või muidu!

peida ripptiss push-up-rinnahoidjasse

ja leia mees

parem, kui on vastutustundlik

kui ei ole, pole lugu

sinisilmne blond aaria Kalevipoeg

ehitate üles uue eesti wabariigi

käsikäes vagunisse

ikka eesti raudtee, mitte rail baltic

rong see sõitis tšuhh tšuhh tšuhh

rahvuskonservatiiv oli rongijuht

tagasi tagasi tagasi

parema mineviku poole

(lk 10)

 

rongkäik

eesti eest

tõmban nina täis

nii et ikka ila suunurgast tilguks

pidupäev!

eesti eest

täidan ajaloolise vanalinna bensiinihaisuga

odavast hiinast tõrvikust

sülitan lärtsti tänavale

ja kusen monumendi kõrvale

häda ei anna häbeneda

valge mees valgel maal

peremees

eesti eest

varjun viikingijumala nime taha

ehk ei panda tähele

karistusregistrit

õigekirjaoskuse puudusi

eluülikoolis seda sitta ei õpetata

kütan muulasele pasunasse

suures rõõmujoovastuses

küll senjöör andestab

sest eesti eest ikkagi

eesti eest

annan kodus naisele vastu hambaid

et vähem näägutaks

avan uue pudeli

homme viib punane laev üle lahe

on veidi aega patriootlikku pohmakat ravida

… eile nägin minagi Eestimaad

või noh, midagi ma igatahes nägin

(lk 26)

 

armasta oma ligimest

nii ütleb raamatute raamat

armasta

naabrinaise d-korvi

ja tema tiinekast tütre pepulegi võid möödaminnes

armastava laksu anda

see on loomulik

armastus on ju nõnda kaunis!

ka sündimata lapsi võid armastada

keegi ju peab neidki

kaitsma ja armastama

eriti kui nad su enda omad pole

armasta oma riiki

rahvust nahavärvi

lippu ja vappi ja saku õlut

mu isamaa on minu arm

nii peabki

kes ei armasta, saab vastu molli

jawohl

armasta seapraadi ja ahjukartulit

sest salatid on eitedele

armasta jaanipäeval viina võtta

küll saab naise hiljem rooli panna

aga eelkõige

armasta ikka oma ligimest

võõraste vastu võid tõsta rusika

kivi püstoli täägi kurika

noh nende, mujalt tulijate

kes teist keelt ja teist värvi

teist usutunnistust ja maailmavaadet

teistsugust armastust

neid ei peagi armastama

need on vaevu inimesedki

ligimesed kindlasti mitte

armasta oma ligimest

endasugust

(jumala eest mitte enda sugu)

sina tead paremini

ja armastus on ometigi

nõnda kaunis 

(lk 38-39)

sulepuru

Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

 

Ootamatult lööv mütopoeetiline luulekogu, mis isikupäraselt vajutab loodusrahvamüüdi pedaalile, seda küll isiklikust vaatenurgast: Aalmanni paganlus on makro, see on omaette pesake tänapäeva infoühiskonnas. Autor loob küll tugeva maailmakujundi, aga … see on eraldiseisev, igaüks meist on jumalanna oma mätta otsas.

Aga millised kujundid. Juba kogu avaluuletus avab mütoloogilise igatsuse, kõik see alguse loomine ja alguse täitmine (aga mis oli enne seda). Muidugi, kujutan ette, et mingil erilisel küünilisuse või destruktiivsuse hetkel võiks siit loetu tunduda paraja jamana (jajah, kas luulelugemine eeldab erilist vastuvõtlikkust ja valmisolekut?), aga vähemalt minule on siin küll sellisel hulgal mulle meelepärasel viisil esitatud märksõnu, et tekib … ma ei tea, igatsus asjade ja aja alguse järele (rohi rohelisem või nii).

Ja milline maitsekas kujundus. Selged värvid, tühjad lehed, kaljopõllulikud illustratsioonid. Kas Aalmann oleks nüüd just Kristiina Ehini mantlipärija, aga kauge sugulane küll, ja loodetavasti on järgnev tee täiesti oma voolusängis.

põle, mu päike põleta

see vana maa las tuhast

tõuseb lind las muneb

pühad pojad las haub

uhked tütred meie

maailm ei jaksa

ei kuule, ei näe

põle, mu päike

põle luud teistpidiseks

põle ennast pahupidi

põle loojang koidikuks

põle lombid vihmasajuks

too uus laul

anna uus viis

seo häälepaelad lahti

ja haruta ja punu

õpeta meid laulma

uue maa keeles

(lk 7)

meie maad on üsna soised, meie härjad

jäärapäised, meie naised mitme väega, meie

mehed kuldse käega.

meie maad on rabedad, meie naabrid kadedad

meie loomad usinad, armastame sosinal

kusagilt voolas siia me veri, silmapiiril

loksuv läänemeri

sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid

ja järvi

värvis maastiku koduvärvi

kasvatas endast hiied ja loopealsed

kandis samblamantlid ja rahnud

pärast tõrva, tuhka, tuld

pussnugadest põimit' pilvi

ja kõigest hoolimata

pole me lahkunud

(lk 23)

lakun sõrmed südamest puhtaks

tule lähemale, loom

tule söö mu haavad magusaks

tule maitse, mis on olnud

tule vaata, kelle käed mu kõri ümber

ja kui väga ihkan imbuda

järgmisesse jõkke

mis mind kuhugi ei vii

tule astu aeglaselt, tule jälgi

sinust võib saada pärija

minust võib saada müüt

(lk 84)

sülitan jändriku pärna alla kalasiluetid

siin on mu jumal ja ilmapuu sosin, homme

voolab jõgi üles

mina – vana päikest kummardav neidis

kasevitste ja pohlaõite kleidis

otsin taga olnut ja olematut

taamal sookailude piiril

vaatab mulle vastu aja nõrguv mälurasvane raip

määrin ta pilguga oma nahka ja nägu, kuulan ja mäletan

pean ootama veidi

enne kui vaikib kuu

(lk 90)

sulepuru

värske rõhk

Mia Lisette Tamme - Mahamüüdud hinged (Täheaeg 20, 2021)

 

Selle loo autori noorusega seoses meenub muidugi Airika Harrik, kes sarnases vanuses avaldas YA triloogia, mis oli üsna … pöörane. Tamme tekst on pigem klassikalisem YA õuduslugu, kus teksti markeeriks justkui vampiirindus, aga tegelikult on see kahe noore õige õnnetu armastuslugu.

Et noorteks osutuvad kasuõde ja kasuvend, annab loole õige veidra maigu, seda enam, et hiljem moodustub koguni armukolmnurk koos järgmise kasuvennaga. Aga et tegu on justkui 19. sajandi laadis briti aadliga (tegelikult pole muidugi mingit pistmist meie maailmaga), siis küllap sellised kirgede tormid olid ka mingil moel võimalikud. Mitte et sellest oleks just kõige meeldivam lugeda.

Aga muidu - surmaähvardusega keelatud nõidused, needused, deemonid ja viimaks nekromantiagi … Noored katsetavad surematuse loitsu, ja tõepoolest, vampiir ju peaks olema surematu: mis, noh, on katsetajatele õige ebameeldiv üllatus.

Loo plussiks on autori uljus sedalaadi asju kokku kirjutada, sest kogenumad kirjutajad kardaks midagi nii peadpööritavat liikuma panna ja oleks ehk (lisaks muidugi armastusele) piirdunud mõne üksikule teemale süvitsi lähenemisega. Eks niisugune pöörasus tekitab justkui ebausutava maailmaloogika, aga karta on, et kui autor jätkab kirjutamist, võib ta seda midagi õige huvitavat kokku kirjutada.

ulmekirjanduse baas