Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013)

Huvitaval kombel on Fantaasia kirjastuse töö Strossi tutvustamisel eesti lugejatele vilja kandnud ning Varrak alustanud Strossi selle Vürstkaupmeeste sarja tõlkimisega, kus siis ulmebaasi järgi on ilmunud kokku 6 romaani (no loodetavasti ei lähe nii nagu Robillardiga, ja loodetavasti ei tule mingit poolitamist!). Algselt tegi mind ettevaatlikuks võrdlus Zelazny Amberi sarjaga, sest need visandlikud hämaromaanid ei suutnud kuidagi lõpuni köita (kui järele mõelda, pole ükski Zelazny eestindus erilist muljet jätnud – lihtsalt ei mõista, mis on neis tekstides kirjanduslikult erilist). Ent Stross on siiski 21. sajandi autor ning tekst on tummine – ja mingil juhul ei saa öelda, et avaromaani saab võtta iseseisva teosena, ikka väga palju segadust ja niidijuppe jäi laiali. Ehk mis siis edasi saab?

Loostki kaks lauset. On kolmekümnendates iseseisev naine, kes ajakirjanikuna töötades sattus üht õige tumedat rahapesuskeemi uurima, ja kes tulemuste tutvustamise peale minutipealt vallandati Majanduse Ilmajaamast (nati napakas nimi). Viha ja segadus missugune, asja ei tee paremaks anonüümsed ähvardused, et ta edasi ei uuriks. Miriam pöördub oma kasuema poole, kes lohutab... ja annab talle karbi väljalõigetega naise tõelise ema surma kohta. Kodus üksinda karpi uurides tuleb sealt välja vanamoodne medaljon, mida silmitsedes satub-imendub Miriam paralleelmaailma (okei, sellist võimalust tuleb pimesi uskuda). Naine loodab ajutisele meeltesegadusele, aga ei, edasistel katsetustel selgub, et ta suudab ikka ja jälle sellesse vanamoodsasse paralleelmaailma sattuda. Kuni pill tuleb pika ilu peale ehk Miriam röövitakse rapsti une pealt. Sinna keskaegsesse maailma, mis tegelikult ei olegi nii keskaegne... ja naine osutub surnuks peetud printsessiks! (Jajah, kõlab napakalt, aga kui tegemist kolmekümnendates teravmeelse naisega, siis see pole nii lapsik.)

“Armas päevaraamat. Nelikümmend kaheksa tundi tagasi lonkisin ma metsas ja olin õudselt õnnelik fotode üle, mis ma olin teinud rustikaalsest, keskajast pärinevana tunduvast külast. Ma uurisin, avastasin midagi uut ja see oli suurepärane, minu ees oli mõistatuslik maailm, terve uus lugu. Nüüd saan ma teada, et see küla kuulub mulle, nagu ka veel sada samasugust, ning mul on sõna tõsises mõttes võim nende elanike elu ja surma üle. Ma võin anda sõduritele käsu minna ja seal kõik maha tappa, kui mul selline tuju peaks tulema. Tähendab, kui Klann mu iga-aastasel kogunemisel ametlikult omaks tunnistab. Ja oletades – nagu Roland ütleb –, et keegi mind ei tapa. Siin printsess Beckstein, Majanduse Ilmajaama või võib-olla Business 2.0 erikorrespondent. Jeesus, kes oleks osanud arvata, et ma saan peaosa mingis “Tuhkatriinu” väärastunud uusversioonis? Või et see kõik nii veidraks pöörab?” (lk 103)

Miriam osutub niisiis Klanni kuuluvaks – ja seal kas pead osalema või tõepoolest, konkurendid-sugulased-vihavaenlased (kellest Miriamil pole muidugi aimugi) võtavad su maha. Ja naisel on vihaseid uusi sugulasi palju... ning kohalik ristiisa soovib Miriami naita nii, et tema osa Klannist saaks veel mõjuvõimsamaks (asi on paljugi Miriami originaalvanemate päranduses, mis on sealse maailma kontekstis ootamatult rikkalik). Mis on Klannis omapärast? Selle privilegeeritud (õigemini vastava geenikombinatsiooniga – ikkagi sihikindel aretusprogramm) liikmed saavad liikuda oma maailma ja meile tuntud maailma vahel. Ühesõnaga, Klann tegeleb vahendamisega – toovad oma keskaegsesse maailma vajalikku (ülikutele nt ravimeid ja automaatrelvi) või siis vahendavad meie maailmas kaupu, mida pole mõtet tollis deklareerida. Ehk siis uimasteid.

Krapsakas nüüdisnaine pole just ülemäära rõõmus oma tuleviku väljavaadete pärast – elada keset aristokraatide totakaid (ja surmavaid) võimumänge, olla naiseks mõnele kaugemale sugulasele, toota erilisi lapsi ja tunda rõõmu narkootikumide vahendamisest. Ja noh, üleüldse on kahtlane veel see, et mingid tundmatud jõud püüavad Miriami elunatukest lõpetada – naine jõuab järeldusele, et sel on mingi seos ta ema tapmisega. Nagu eespool öeldud, on raamatus küllaga kõiksugu lahtisi otsi ja Klannist kellegi usaldamine on pigem ilmalikku lõppu kiirendav tegur. Ent naine peab riskima, mõistes, et tal pole enam Klannist pääsu – kas sure, muutu nende sarnaseks või... püüa Klanni muuta. Ja loogiliselt võttes hakkab Miriam tegema seda, millest ehk järgmistes raamatutes rohkem aimu saab.

Nojah, väga skemaatiline kokkuvõte teosest, pole siin juttu Paulette'st, Rolandist ega Brillist. Või kuidas see maailmade vahetamine toimub. Või milline see paralleelmaailma ühiskond on, mis suguvõsad seal intrigeerivad. Ja paljust muuski. Raamat on päris põnev, esmapilgul pole küll tegemist jalustnõrgaksvõtva ulmega (aitäh, Amber!), aga üle keskmise eskapismiga kindlasti.

ulmekirjanduse baas

need read
postimees
nuxxbooks

Geoffrey Roberts – Stalini väejuht. Georgi Žukovi elu (2012)

Raamat siis Teise maailmasõja kõige edukamast väejuhist – kes aga sai olla selline edukaim vaid nõukogude armee ja sellise sõja tingimustes (hmm, aga Esimese maailmasõja Verdun jms?).

“Nõukogude väejuhina käsutas Žukov erilist armeed, mis koosnes napi haridusega ja ainult kõige üldisema sõjalise väljaõppe saanud sundvärvatud talumeestest. Paljud neist mundris talupoegadest olid koos oma vanemate ja vanavanematega üle elanud sundkollektiviseerimise traumad. Mõni oli küll kommunismiürituse siiras ja pühendunud toetaja, kuid paljud oli vaenulikud, hoolimatud või ükskõiksed. On raske mõista, kuidas niisugune sõjavägi võinuks taluda hirmsa Nõukogude-Saksa sõja kohutavaid võitlusi ilma karmi distsipliini ja näidishukkamisteta. Karm ja halastamatu see igatahes oli. Nõukogulased hukkasid sõja ajal jahmatavalt palju oma sõdureid, 158 000 meest. Kümneid tuhandeid saadeti niinimetatud karistuspataljonidesse, kus neil oli võimalik heastada oma kuriteod ja üleastumised, kui neil õnnestus hinge jääda kahurilihaüksustes, mille koosseisust hukkus 50 protsenti. Pole ainsatki vihjet, et Žukov olekus kunagi kahetsenud karme karistusi, mida ta määras, või neid langetades kõhelnud.” (lk 332)

Autor muidugi ütleb, et sellistes tingimustes oli halastamatu lähenemine paratamatu ja äärmiselt vajalik, samas toob näiteks Rokossovski, kes oli masside käsutamisel inimlikum (kuigi – mis erilist vahet sai olla nõukogude sõjamasina toimimises, kas on toodud mingeid vahesid erinevate rinnete mahalaskmiste hulgas või karistuspataljonide kasutamise vahel, oli olemas “inimlikumaid kohti”? On see uuritav?). Žukov sundis ja piitsutas alluvaid ning masinavärk töötas, niipalju kui võimalik. Lisaks õnnestumistele oli väejuhil ka kohutavaid lüüasaamisi (suvi 1941, operatsioon Mars), ent ikkagi jäi ta pinnale, Stalin usaldas. Aga jah, Teine maailmasõda, mida uut siin ikka üldplaanis avastada.

Ses suhtes on päris huvitav lugeda Žukovi karjääri kulgemisest alates kodusõjast. Kõik need teenimised ja koolitamised, kindel edasiliikumine nõukogude süsteemis, usk kommunismi ja juhtidesse. Sellele vastandub sõjajärgsed aastakümned oma pendeldamisega võimu tipus ja pagenduses olemisega, probleemiks ikka see – nõukogude edukaim väejuht, kes pealegi pidaski end parimaks ja ei hoidnud saavutusi vaka all. Nojah, selge see, et “võrdsete ühiskonnas” mõjus see huntidele lambanahas kui punane rätt härjale. Rääkimata siis sellisest alfaisaste seltskonnast kui sõja võitnud marssalid (ja parteilised tegelinskid). Ühesõnaga, Žukov jäi hammaste vahele krigisema nii Stalinile, Hruštsovile kui Brežnevile – kes siis vajadusel nii kasutasid tema sõjamehekuulsust kui ka seda sarjasid või unustusse tõukasid. Huvitav on see, et lühikestel võimuperioodidel viiekümnendatel oli Žukov pingete lõdvendamise poolt ja pooldas Ameerikaga avatud taeva projekti rakendamisest. See jäi küll teostamata.

Eks Žukovil oli eraelugi, kaks abielu ja kolme naisega neli tütart (sõja ajal võis olla teisigi “ustavaid ja hellu” (lk 327) kaaslasi). Vast ehk huvitav, et ta omaaegsel parteilisel kritiseerimisel sellist naiste vahel pendeldamist ette ei heidetud – aga noh, eks see kõik toimus liigsete ekstsessideta, esimene abikaasa oli üpris mõistlik.

Raamatu lõpetamisel jäi selline väheke ebalev tunne sisse. Et noh, huvitav elu, aga tegemist polnud just erakordse inimesega, oli selline tavaline tippjuhist töll – kuigi, ega tavaline inimene niisama tippu ei jõua, ja tööd tegi Žukov kõvasti; tahtejõu ja oskuste triumf. Aga eks parteibürokraatia jahvatab omasoodu.

Urmas Alas – Kaunis Kannibaalia (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Päris põnev näide rohkem kui kahekümne aasta tagusest tekkivast eesti žanriulmest, mis algselt ilmunud miskis noorteajakirjas ja nüüd siis taasavaldatud üheksakümnendate antoloogias. Alase tekst on kui ühenduslüli kahele teise autori tekstile – eelneb Sheckley tondilugu ja järgneb Trinity planeediarmastus; ent vahelülina on ta siiski mõlemast tekstist kirjanduslikult nõrgem (tõsi küll, noorteajakirjas ilmumine pole sama mis esinduslik tõlkeulmeantoloogia või kvartaliajakiri).

Ehk siis lugu sellest, kuidas planeetidevaheline julgeolekuagent saadetakse uurima, kuhu kadusid jäljetult ühelt värskelt planeedilt 150 kolonisti koos varustusega. Sõidab üksi kohale ja selgub, et planeeti katva ookeani väikesed saared on tegelikult mõistuse ja mitmesuguste võimetega ning heameelega valmis tarbima toiduks kõiksugu orgaanilist. Noh, agendil õnnestub läbi suure häda kurikavala saare käest pageda, abiks on kosmoselaev, mis ei lase saare õhutusel end hävitada ja kõigest hoolimata tunneb oma õige peremehe ära. Selline nooruslik fantaasia niisiis, üsna süüdimatult hoogne ja multifilmilik.

Huvitav oleks mõelda, milline võiks olla nullindate eesti ulme esindusantoloogia. Aga õnneks pole niipalju lühijutte lugenud.

ulmekirjanduse baas

Alice W. Flaherty "The Midnight Disease" (2004)

Ma olen kirjanik. Aga ma ei tea, miks ma kirjutan. Loov kirjutamine on isiklik kogemus, selline imelik ja põhjendamatu. Jättes kõrvale igasugused tavalised põhjendused (et edastada sõnumit, jagada fantaasiat), siis on see suhteline müstika. Minu jaoks küll. Otsin alati vastuseid igasugustele metafüüsilistele küsimustele ja nii leidsin sihukese raamatu.
   Psühholoogina läheneb autor kirjutamisele kaheti: teaduslikult, ehk aju-uuringutele toetudes ning loominguliselt. Ta ise pöördus kirjutamise poole peale isiklikku tragöödiat ning peale lühikest psühhoosisessiooni avastas endas sunduse kirjutada. Jutt pole siinkohal grafomaaniast, vaid üldisest inimlikust vajadusest end kirjanduslikult väljendada. Filosoofilist mõttelendu on siin vähe, rohkem on siin ajupiirkondade kirjeldusi ja samas näiteid päriselu kirjanikest. Tuuakse ära erinevad sündroomid, kus kirjutamine kõõlub vaimuhaiguse ja loovuse piirimail.
   Evolutsiooniliselt on kirjutamisoskus natukene kummaline. Samas on inimene ainus olend, kes oskab kirjakeelt ja siis vaatabki autor seda iga nurga pealt... Väga huvitav raamat, kuna see puudutab isiklikke teemasid. Suur rõhk on siin ka writers block'il. Mis see on ja kuidas sellest üle saada? Mis teeb kellestki kirjaniku, kuidas see meetod ajus käib ja muud head. Tegu pole eneseabiraamatuga, vaid uurimusega teadusliku ning autori isikliku külje pealt. Soov ennast väljendada on inimlik, mis ulatub tihti haiguse mõõtmetesse. Mis seos on epilepsial, religioossetel nägemustel ja kirjutamisel?
   Raamat läks kiiresti, ladusalt kirjutatud. Mõtteainet jagus paljukski. Pole päris igapäevane, lihtne lugemine aga see on selle teose puhul vaid plussiks. Siia lõppu veel Google Booksist võetud kirjeldus.

"What underlies the human ability, desire, and even compulsion to write? Alice Flaherty first explores the brain state called hypergraphia - the overwhelming desire to write - and the science behind its antithesis, writer's block. As a leading neurologist at a major research hospital, Flaherty writes from the front lines of brain research. Her voice, driven and surprisingly original, has its roots in her own experiences of hypergraphia, triggered by a postpartum mood disorder. Both qualifications lend power to Flaherty's riveting connection between the biology of human longing and the drive to communicate.
The Midnight Disease charts exciting new territory concerning the roles of mind and body in the creative process. Flaherty - whose engagement with her patients and lifelong passion for literature enrich each page - argues for the importance of emotion in writing, illuminates the role that mood disorders play in the lives of many writers, and explores with profound insight the experience of being "visited by the muse." Her understanding of the role of the brain's temporal lobes and limbic system in the drive to write challenges the popular idea that creativity emerges solely from the right side of the brain. Finally, The Midnight Disease casts lights on the methods and madness of writers past and present, from Dostoevsky to Conrad, from Sylvia Plath to Stephen King.
The Midnight Disease brings the very latest brain science to bear on the most compelling questions surrounding human creativity."

Derry Nairn – Viva la revolution! Rahvarevolutsioonide ajalugu 30 näite varal (2013)

Igati päevakajalisest ainesest inspireeritud raamat, mis siis tõuke saanud Araabia kevadest, Occupy liikumisest ja teistest selle 2011. aasta aktsioonidest, ning mis proovib ajalooliste paralleelidega näidata, et kas ja mis võiks ees oodata. (Kas sel aastal enam suurt mäletatakse Occupy värki?) Revolutsioonidega paistab juhtuvat kolm varianti – need kas täiesti ebaõnnestuvad, väga ebaõnnestuvad, või siis revolutsionäärid lähevad õnnest ja paranoiast ja võimust segaseks. Aga takkajärgi on hea heietada, mis kõik võinuks saada.

Ajalooraamatuks on seda teost raske otseselt nimetada, autor ikka tuhiseb oma päevakajalistes võrdlustes ja seega tema nägemused vananevad iga päevaga – kui Nairn muidugi prohvetiks ei osutu! Eks autori valik on huvitav nii mõnegi vähetuntud aktsiooni esiletoomisel (bagaudid?) ja nüüdisajaga seostamisel. See kahe aasta tagune meeleolu võimendas meedia abil muljeid mujalgi, nii oli Eestiski selle järelkajana paar meeleavaldust.

Nojah, mis siin muud ikka kirjutada (tekst ei pannud peas ühtki elavat tulukest tööle). Kes teab, mis meid ees ootab. (Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada?)

“Just nagu 1988. aastal algas demokraatiaepideemia levik keskusest kaugel eemal ja jõudis viimaks Moskvasse, nii on ka suured rahvademonstratsioonid jõudnud nüüd Ameerika linnasüdametesse. Pole küll mingit põhjust arvata, et USA-d tabaks sama totaalne kokkuvarisemine, nagu juhtus NSV Liidus aastail 1989-1991. Siiski tasub Ühendriikide seaduseloojatel ajaloo õppetunde meeles pidada.” (lk 116)

“Kas bagaudid ja teised nendetaolised kinnitavad tõdemust, et revolutsioonid tekivad lainetena? Kui arvestada sellega, et Lääne-Roomat ootas ees lõplik langus, võiks esitada küsimuse, kas kohalikud revolutsioonid ning üldine süsteemi kokkukukkumine on omavahel otseselt seotud. Kas 2011. aasta revolutsioonide laine annab märku sellest, et allakäiguteel pole mitte ainult konkreetsed valitsused ja riigijuhid, vaid lõpp võib oodata ka mingit suuremat süsteemi? Kui see peaks nõnda olema, siis tuleb endalt küsida, kas kaduvikuteele on määratud globaalne majandussüsteem või hoopis eksisteerivad geopoliitilised hierarhiad. Mõlemad rahvusvahelised süsteemid on kahtlemata seotud Lähis-Idas, Euroopas ja mujal toimunud mässude ja meeleavaldustega. Mõlemat on ühel ajal tabanud kriis. Vastust me veel ei tea. Kuid vahest piisab ka küsimuse tõsiseltvõetavuse tunnistamisest.” (lk 196-197)

Anne McCaffrey – Lohelaul (2001)

Autori fantasymaailm on õige muinasjutulik ja pöörasusi siin suurt ei leidu. On üks õnnetu tütarlaps Menolly kauges asunduses, kes peaks olema selline nagu ühtehoidev kogukond soovib – traditsiooniline töötav inimene. Mis aga kogukonnal harja punaseks ajab, on see, et neiu on andekas muusik ja laulja (aga jah, õiged loojad saavad olla mehed, ja parem, kui mitte meie kogukonnast – nii on töökäsi vähem). Nojah, eks talle veerevad mitmed raskused selga ning eks ta lõpuks saab siis olla... looja. Seal, kus inimestel on vabadusi ehk siis Perni eliidi patuurkas. (Hea küll, tegelikult pole patuurgas.)

Seekordses teoses on siis lohedele lisandunud tulisisalikud, kes on olnud pea müütilised väikeelajad (ja lohedega suguluses), ent nüüd peale taasavastamist on nad pälvinud loheratsurite tähelepanu. Milleks? Et tegelda tõuaretusega, pakkuda neid minilohesid Perni ühiskonna tähtsamatele esindajatele – et nemadki mõistaks, kui tore on lendavaid sisalikke lemmikutena omada (õigete lohede asemel, niisiis) ja kui õige on loheratsureid ülimaks pidada. Tulisisalikud oleks umbes nagu papagoid – otse suhelda (nagu ratsurid oma isiklike lohedega) ei saa, küll aga saavutada teatavat üksteisemõistmist. (Miks küll inimeste suured sõbrad lohed oma väikestest sugulastest midagi oma omanikele ei maininud, ei tea. Ehk jäi lugemisel miskit tähele panemata.)

Peale kahe teose lugemist võib armulikult tõdeda, et McCaffrey maailm ja loomine mulle suurt ei istu, näib kuidagi vanamoodne või lastekirjanduslik. Et noh, kõik need seiklused, mida Menolly peab läbi elama, jäävad kuidagi... pinnapealseks, kõik kulgeb niiehknaa õnneliku lõpu poole, ees ei oota just mürisevaid või hingematvaid üllatusi. Aga noh, ega alati peagi lugedes halle juukseid juurde muretsema, eksole.

ulmekirjanduse baas

Sam Kean – Haihtuv lusikas (2012)

Raamat siis elementide perioodilisustabeli ajaloost, omamoodi populaarteaduslik kokkuvõte keemia ajaloost ehk mis on see, millega keemikud tegelevad ja mis sellega kaasneb. Kuidas reageeritakse senitundmatule, kuidas otsitakse senitundmatut, milleks ollakse valmis, et saada esmaavastajaks. Ei saa öelda, et keemikud oma eripärasustega oleks inimeste hulgas miski eriklass – tõsi küll, neil ehk esineb vast keskmisest enam kõiksugu ebameeldivaid surmajuhtumeid. Aga eks igal elukutsel ole omad ohud.

Kuigi tegemist populariseeriva ülevaatega, võtavad need katsed ja kirjeldused vähe jalad nõrgaks, ja millega ometi tegeldi juba 19. sajandil. Et keskkool on jäänud aegade hämarusse, siis, nojah, kõiksugu prootonite pillerkaar jääb häguseks. Raamatust jääbki ehk kõlama mõte, et peale vasktorude ja kloorivee tasub inimestel vähe ettevaatlikum olla sellega, mida igapäevases elus vabatahtlikult perioodilisustabelist tarbida. Kõiksugu imerohud ja kaalulangetajad ja lihasmassi suurendajad jne... parem üheksa korda mõelda kui üks kord neelata. Millest on muidugi kahju.

Aga jah, tore raamat, virgutab mõtlema mitmes suunas. Ja pole igav.

vein&raamat&saun

õhtuleht

Anne McCaffrey – Lohelend (2000)

Nagu teada, on planeetide asustamine inimkonna üks progressiivsemaid unistusi. See raamat on Perni nimelisest planeedist, mis peale Maalt saabunud kolonistidega asustamist unustusehõlma vajus, ja mis aegade jooksul arenguga keskaega liikus. Ehk siis lugu lohedest ja nende paaritumistavadest: vana emalohe asemel on uus naislohe, kes siis peaks uusi väikseid lohekesi välja munema, ja kõik loheratsanikud on nii erutunud – kelle lohe saab naislohega paarituma, selle juht saab ühtlasi loheratsanike kui planeedi tugevaima-autoriteetseima jõu liidriks. Ja peale selle saad magada uue emalohe hoidjaga (kes aga ei pruugi nii ihaldusväärne olla).

Nojah, milleks tegelikult on neid lohesid seal planeedil vaja – nimelt tiirleb Perni ümber Punane Täht, mis püüab oma eluvorme planeedile ümber asustada. On sellised eosed, mis langevad taevast ja nende vastu on parimaks puhastusvahendiks lohe hingeõhk, mis leegitseb tänu tulikivi mälumisele (munejalohed samas ei saa tulikivi tarvitada). Eosed saabuvad siis, kui taevakehad on teineteisele kõige lähemal. Nüüd on aga käes pingelised ajad – juba 400 aastat pole Punaselt Tähelt eoseid langenud, lohede ja ratsanike arv on vaid kuuendik viimase eosesõjaga võrreldes, ning maa-aadel tahab feodaalsest korrast edasi liikuda – miks toita priileivasööjaid, kes vaid patravad mingist ammusest ohust, mis on tõenäoliselt oma loomuliku otsa leidnud. Ja märgid viitavad sellele, et nüüd peaks lähenema Punane Täht ja selle eosemissioon...

Võrdlemisi lihtne fantasy – lohedega on võimalik ruumis liikuda, kasutades selleks miskisugust vaheolekut (lohed on suisa aretatud selliseks?). Ja kui äkitselt avastatakse, et lohedega saab ka ajas liikuda, lähevad asjad veelgi lihtsamaks; ja selguvad nii mõnedki ammused saladused. Peategelaste vahel on pinget, kuid see jääb kuidagi pinnapealseks – miks nad omavahel sellised puupead on, noh, see pigem viitab normaalse lapsepõlve puudumisele, mis siis tekitab asjatuid pingeid inimsuhetes. Ja need lauluread! Et siis selline retroromaan.

ulmekirjanduse baas

Robert Anton Wilson "Illuminatus! Trilogy" (1998)

Kultusteos. Valgustav. Humoorikas. Õpetlik. Segane.

   Kes autorist täpsemalt teab, seda kergem talle see raamat lugemiseks on. Mulle on ta mitteilukirjandus rohkem meeldinud. Siin annab ta läbi ilukirjanduse edasi ehtsaid saladusi illuminaatide, okultismi ja maagia kohta. Filosoofia ja ühiskonnaõpetus. Kõik eluks vajaliku. Aga see on nagu seotud suhteliselt fiktiivsesse tegevusse, kus tõene segatakse vähem tõesega ja siis pead omaenda aju kasutama, et kaasa minna või paigale jääda. Üldse on raamat täis seksi, satanismi ja anarhismi.
   Lugesin ühte arvustust, kus blogija arvas, et sellest aru saamiseks peab pilves olema. Kuna tekst pidi olema siuke narkomaanilik sonimine. Pigem on tegu sellega, et RAW on haritud, huumorimeelega persoon ja et seda teksti mitmel tasandil õigesti hinnata, peaks ise kah arenenud olema... paljudele tundubki selge ja mõistlik keel sonimisena. Noh, eks mulle kah Burroughs või Joyce ei meki, aga RAW parodiseerib seda selgesti. Tekst on ajaliselt ja sisuliselt hakitud, demonstreerimaks aja olemust ja reaalsuse mitmekülgsust jne.
   Kuna see raamat kirjutati 1975. aasta kanti, siis on osa selle huumorist aegunud. Saad nagu aru, et tol ajal oli see mingi popp ütlus, aga nüüd on see niisama iganenud. A noh, retro. Palju on siin vandenõuteooriatega mängimist ja igasugu teoreetikute naeruvääristamist. Ehk siis seda, et need, kes kahtlevad valitsuses ja usuvad igasugu vabamüürlasi, ei kahtle kunagi enda uskumustes jne. RAW ja Shea on siin mänguliselt kokku visanud tõelise ja vähem tõelisema (a mis on tõeline?) ja kokku tuleb harjumatu narratiiv. Pole detektiivikas, triller ega õudukas. Ehk tulevad selle raamatusarja lugemisel kasuks taustateadmiste pagas maailmaasjade kohta. Ja mõtte- ning analüüsivõime. Ja huumorisoon.
   Alguses läks raskelt, aga siis tuli pimedusse valgus.

Mõistatuslikud Faktid #3 (2013)

Ajakiri on nime väärt. Nii ilmuvad siin anonüümsed lood, kuskil pole märgitud, et kust tõlgitud või kes on autoriks (arvatavasti keegi Venemaa avarustest, nii jälgivad taevast meid sputnikud jms). (Ühes hämaramas artiklis on ka üks eestilik nimi, kuid seegi pigem tõlkelugu.) Ei saa ka öelda, et kõik artiklid oleksid täielik umbluu või paranormaalsus – paaril korral lõpetab muidu täiesti fantastilise mõttekäigu tõdemus, et ega see nii ikka olla ei saanud.

Sisuliselt jagunevad artiklid ehk kolme suunda – on puhtalt ajaloolised ülevaated kurioosumitest (nt sõjalaevade maskeerimine, Krimmi poolelijäänud tuumavarjend või naiste duellide ajaloost); siis on “kiiksuga” ülevaated näiteks Sardiinia saladuslikust esiajaloost, vabamüürlaste kurjakuulutavate plaanide järgi ehitatud linnadest (Washington! Pariis! London!), Gambia võimalikust maavälise päritoluga lennuväljast ja ühest Ameerika neetud kosmodroomist. Ja siis on artiklid inimestest ja üleloomulikest aspektidest – mis on unenäod, kus käiakse varjusurmas, kuidas võivad tulnukad inimesi ära kasutada, millised on lemmikloomade telepaatilised võimed. Vaatenurk ikka sama – üleloomulik, muud võimalused juhtumite seletusteks on nadid. Lõpupoole on üks esseelikum kokkuvõte NASA teadlaste (mitteametlikust) hoiatusartiklist seoses tulnukakontaktidega – ühesõnaga, Maa tuleb meil endil päästa meie tekitatud ökokatastroofist, või muidu... meisse soojalt suhtuvad tulnukad pettuvad ja lasevad halbadel tulnukatel vabalt möllata.

Vast omapäraseim artikkel on piiblis leiduvate koletiste ja juuraajastu seosed, mis heidab kõiksugu spekulatsioone õhku (kas Kesk-Aafrika väheuuritud metsadest võiks senini sauruseid leida? Milline vee-elukas neelas Joonase alla? Kas vaaraote lemmikloomad olid eeskujuks piiblikoletistele?), et siis artikkel ikkagi lõpetada tõdemusega, et need on inimeste väljamõeldised, midagi sellist siis ei saanud olla – aga noh, eks intrigeerivad pealkirjad müü ajakirja paremini.

Selline on siis kiire sutsakas maailmapilti, kus kunagi eksisteeris Atlantis, tulnukad on kasutanud Maad lennuväljana ja takkajärgi võib unedest leida ennustusi juhtunu kohta. (Kaanepildi puudumisel on illustreeriv pilt siit.)

para-web foorum

Robert Girardi – Vaporetto 13 (2005)

Ega mis siin ikka kirjutada, täitsa loetav romaan. Isiklike probleemidega börsimaakler saadetakse Veneetsiasse komandeeringussee, et ta kirjutaks pangale ülevaate Itaalia poliitilisest olukorrast. Mees läheb, avastab linna ja ei saa magada, varahommikul mürisevad akna taga kanalitel kaubaveopargased jms. Ja linn ise, see kummaline linn oma turistide ja kohalike ning muidugi ajalooga. Magamatus ajab ta viimaks öösiti linnatänavatele kondama, kus ta kohtab kord kummastavat naist, kes toidab tänavakasse. Võrgutavalt salapärane naisolend, keda täidab kahvatu külmus. Mehel hakkavad tööasjad logisema ja ülemus teeb peapesu, aga tal on vaid silmis see kummaline naine, kes keeldub endast rääkimast (peale kõiksugu krüptiliste märkuste) ja keda kohtab vaid öösiti. Lõpuks nad siiski langevad võrgutuste kaissu.

“Kui vongole ja veel paar huvitavat poosi välja arvata, oli Caterina voodis vaimustavalt algatusvõimetu. Ta ei andunud eksootilistele toimingutele, mida Cynthia ja teised ameeriklannad, kellega ma olin olnud, pidasid iseenesestmõistetavaks – tänapäeva Ameerikas ei olegi seksi, mis poleks mingil määral rüvetatud pornograafia, õigemini selle reklaamiga. Naised sooritavad teatud seksuaalakte – võtavad suhu, nõuavad kinnisidumist ja piitsutamist, lasevad pärakusse panna; mida tahes – mitte sellepärast, et see tuleb loomulikult, vaid sellepärast, et kõik on lugenud sellest Cosmopolitan'ist või Penthouse'i lisast, näinud seda Playboy alaealistele keelatud kanalilt, kuulnud raadiost selle või teise kuulsa seksiterapeudi loengut täisverelisest ja aktiivsest seksielust.” (lk 59)

Töö läheb untsu, naise salapärast ei õnnestu läbi tungida – mees kuuleb vaid mõistatuslikke lugusid Veneetsia ajaloost. Nojah, viimaks saav mees naise päritolust vähe targemaks ja ühtlasi peab ta tagasi Ameerikasse naasma. Kus alustab uut elu (ja ikka need saladused meelt painamas).

“Ühtäkki olin ma väsinud iidsetest kirikutest, ajaloo kurbadest sosinatest, kõigest, mis polnud uus eg läikiv, müntidest, mida polnud vormitud eile, kõigest, mis polnud plastist ega elektroonikaskeeme täis, Veneziast, kogu tema kadunud hiilgusest ja vajuvatest paleedest, haisvatest laguunidest ja pilliroogu kasvanud saartest, mida tõusud pikkamööda olematusse uhtusid. Venezia oli nagu vakladest kihav roiskuv korjus, nagu mürgitatud naine, kelle käsi hakkab parajasti siniseks tõmbuma ja haisema. Ahmisin õhku, ma ei saanud hingata.” (lk 146)

ulmekirjanduse baas

Dodie Smith: Ma vallutan lossi

Raamat aastast 1949.

Küll ma lugedes üritasin ajastut paika saada ja küll see oli raske! Ühest küljest on selge klassiühiskond, teenijad ja teenitavad. Daamikleidid ja mitte-daamikleidid. Härrastemajad.

Teisest küljest mõjus kogu minategelase mõttemaailm väga elusalt, tuttvalikult, kaasaegselt. Too minategelane on 17-aastane tüdruk ja kuigi ta näeb kahtlaselt noor välja, tema mõttemaailmast küll kahtlast nooruslikkust ei paista. Ta on kaine terava pilguga, irvhambaline, aga üldiselt suhtub inimestesse hästi.
Ka kõik teised tegelased tunduvad läbi selle muigava leebe pilgu - noh, ehtsad. Päris.

Kusagil ei ole klishee-lahendusi, ning pealtnäha vastuolulised omadused on tegelastesse väga hästi kokku mängitatud. Nii hästi, et peaaegu kahtlustaksin romaani juures autobiograafilisust - aga autor oli selle ilmumise ajal juba üle 50 ja ajastu on väga spetsiifiline: täis mälestusi härrastest, aga samas laseb noorel talupojapõlvkonnal muretult kunsti- filmi- ja kirjandusmaailma sisse astuda.
Kui Dodie Smith, kes sündis aastal 1896, oli 17, käisid asjad vist veidi teistmoodi veel.

Roosade murtudsüdametega kirjatud kaane järgi ootasin armastusromaani, aga sain pigem ajasturomaani, loo inimeste ja kunsti vahekorrast ja sellest, kuidas on boheemlikul moel vaene olla ning lihtsalt, käed rippu, vaadata kuidas nälg suu ääres haigutab, samas selle pärast eriti muretsemata.(See boheemliku vaesuse teema tekitas mus suures hulgas meeldivat äratundmisrõõmu ja veenis autori vinges elutundmises, muuseas.)
Muidugi on olemas ka armuliinid, aga need asuvad raamatus sel kohal, kus nad enamasti asuvad ka päris elus - nimelt kõige muu vahel, haarates kõik mõtted ja leheküljed vaid ajuti, ekstreemsetes olukordades (nt siis, kui miski väga kukele hakkab kiskuma).

Hästi armas, lobedalt kirjutatud ajaviiteraamat inimesele, kellele meeldib ajaviide, mis intelligentsusele ei sülita.

M.C. Beaton – Sarmika mehe surm (2013)

Kurvavõitu krimiromaan sellest, kuidas Hamishi ja Priscilla kauaoodatud kihlus pöördumatult lörri läheb. Üks tahab, et mees oleks edasipüüdlikum, teine tahab, et naine oleks intiimsem. Nagu ikka, põhjustab südantmurdvaid probleeme seksipuudus ja suhtlemisvigasus. Ja nii on, armastamine võib tekitada uskumatut valu.

Aga muidugi on siin raamatus ka pealkirjas tähendatud mõrv. Ühte kolkakülla tuleb elama rikas kaunismees, kes keerab kõik kohalikud keskealised prouad ümber oma sõrme. Ja olukord läheb kiirelt hapuks, kui selgub, kuidas mees naisi nurjatult ära kasutab. Muidugi, abielumehedki pahased, ega sarvekandmine ole meeldiv tegevus(etus). Ning juhtub nii, et õel kaunismees kaob ja üks külanaine kukub surnuks. Mis paistab õnnetusjuhtumina (ja ka mehe kadumine on justkui lihtsalt külast lahkumine), ent Hamish ei usu seda teps mitte, ning ta võtab puhkuse ja hakkab asja omal käel uurima (ühtlasi kindlustades seda, et kihlus Priscillaga ikka kindlasti ebaõnnestuks). Eks viimaks selgub mõrvar ja mõndagi muud Šotimaa ajalukku puutuvast. Ja mis siin rõõmustavat ikka on, ega siis krimiromaanide sari või pakkuda lugejatele miskit õnnelikku unelmat.

postimees

Johann Gottfried Seume – Apokrüüfid (2005)

Autor (1763-1810) pole niivõrd universaalsete elutõdedega kui Leopardi, rohkem ikka päevakajaline – mis küll saab sakslastest ja Saksamaast ning miks Napoleon luhtas võimaluse saada tõeliselt vägevaks valitsejaks. Ning pärisorjandus on halb.

Jutlustage aga alati kenasti kannatlikkust, ja ongi teil orjapõlv käes! Sest kannatlikkuse juurest tõestuseni, et te peate kõik ära kannatama, on kelmusel lihtne minna. (lk 22) 

Ühiskond lubab meile sageli liiga palju, seda teeb ta aga selle liiga palju eest, mis ta meilt võtnud on. (lk 24) 

Kui öeldakse, et mõni rahvas ei suuda vabadust taluda, siis tähendab see, et suurem osa sellest rahvast koosneb lurjustest, narridest ja lollpeadest, või et üksainus inimene mõistab neid lurjused, narrid ja lollpead teha. (lk 26) 

Meie vürstid ja aadlikud on võõra despoodi kõige kuulekamad alamad, et päästa privileegide mõttetusega oma armetult häbiväärset eksistentsi – see ongi seletus meie rahva saatusele. (lk 44) 

Noorelt hoorad, vanalt palveõed; noorelt elumehed, vanalt müstikud. Müstitsism tuleb enamasti närvinõrkusest ja maokrampidest. (lk 58) 

On vaja palju näha ja mõelda, enne kui jõutakse Horatiuse Nil admirari'ni, või siis ollakse loomu poolest algusest peale laiskvorstiks loodud. (lk 67)

musta kassi mõlgutused

Giacomo Leopardi – Mõtted (2008)

Masendus ja pessimism on ikka selleks, et seda laiemalt levitada. Leopardi elas aastatel 1798-1837 ja oli üks kurva saatusega mees, nagu võib lugeda tõlkija järelsõnast. Aga ometi, sulg lippab ja pea kõige kohta on arvamus. Siit mõned lühemad mõtteavaldused.

VI
Surm ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos hüvedega ära ka ihad. Vanadus on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimeselt ära kõik naudingud, jättes hirmud alles; ja ta toob kaasa kõik valud. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada.
(lk 13) 

XXIV
Ma kas eksin või siis on meie sajandil haruldane see laialt ülistatud inimene, kelle kiitus poleks alguse saanud tema enese suust. Nii suur on egoism, ja nii palju on kadedust ja viha, mida inimesed üksteise suhtes tunnevad, et soovides endale nime teha, ei piisa kiiduväärsete tegude kordasaatmisest, vaid neid tuleb ka kiita, või siis, mis teeb sama välja, leida keegi, kes sinu asemel neid aina jutlustaks ja suureks puhuks, laulaks neid valju häälega publikule kõrva ja sunniks inimesi oma innuka ja püsiva eeskujuga kiidulaulu kordama. Ära loodagi, et nad lausuksid spontaanselt sõnakese sinu ülesnäidatud vapruse või tegude ilu kiituseks. Nad vaatavad ja vaikivad igavest; ja kui võimalik, takistavad teisi seda nägemast. Kes tahab esile tõusta, olgu või tõelise voorusega, jätku tagasihoidlikkus sinnapaika. Ka selles suhtes sarnaneb maailm naistega: tagasihoidlikkuse ja vaoshoitusega ei saa temalt midagi.”
(lk 34) 

XXXI
Igal maal peetakse inimeste ja inimühiskonna universaalseid pahesid ja kurjust selle koha eripäraks. Ma pole kunagi olnud paigas, kus ma poleks kuulnud: siin naised tühised ja truudusetud, loevad vähe ja on kehva haridusega; siin tunneb avalikkus huvi eraelu vastu, on väga lobasuine ja kurja keelega; siin saab kõike raha, soosingu ja alatusega; siin valitseb kadedus ja sõprus pole kuigi siiras; ja nii läheb jutt edasi; justkui käiksid mujal asjad teisiti. Inimesed on närused paratamatult, ja on otsustanud uskuda, et nad on närused juhuse tõttu.
(lk 41) 

XLVIII
Seda, kui suure armastuse endasarnaste vastu on meile andnud loodus, võib näha sellest, mida teeb ükskõik milline loom või siis kogemusteta kass, kui ta komistab oma peegelpildi otsa: uskudes, et tegu on samasuguse olendiga nagu tema, satub ta raevu ja vihavahku ning püüab seda olendit igal viisil kahjustada ja isegi tappa. Kodulinnud, olgu nad oma loomult ja käitumiselt kui tahes taltsad, suruvad ennast raevukalt vastu peeglit, kriiskavad, tiivad laiali ja nokk pärani, ning toksivad peeglit; ahv aga, kui ta vähegi saab, viskab peegli põrandale ja trambib jalgadega puruks.
(lk 60) 

LVIII
Argadel pole vähem enesearmastust kui ülbetel; pigem on neil seda rohkem, või öelgem siis, et see on tundlikum; ja seetõttu nad kardavadki; nad püüavad teisi mitte salvata, ent mitte seepärast, et neil oleks rohkem lugupidamist kui häbematutel ja söakatel, vaid et vältida nende endi salvamist, sest nad kardavad tohutut valu, mida iga salvang neile teeb.
(lk 70) 

LXI
Noorusest välja kasvades jääb inimene ilma võimest suhelda ja niiöelda innustada teisi lihtsalt oma kohaloleku kaudu; ja kui inimene kaotab selle mõju, mida noor ümbrusele avaldab ja mis teisi temaga seob ning tema suhtes ikka mingit tõmmet tekitab, tunneb ta uudse valulikkusega, et on seltskonnas kõigist eraldatud ning et elusolendid tema ümber on tema suhtes vaid veidi vähem ükskõiksed kui elutud.
(lk 73) 

LXXV
Ka mitmel muul moel on naine selle võrdkujuks, milline maailm üldiselt on: sest suuremale osale inimestest on omane nõrkus; ja see muudab hulgad nende väheste vastu, kel on jõudu südames või kätes, samasuguseks, nagu naised tavatsevad olla meeste vastu. Nii on võimalik naised ja inimsugu oma valdusse saada samasuguste võtetega: õrnusega seotud söakusega, äraütlemisi taludes, kindlameelselt ja häbitult vastu pidades jõuab eesmärgile nii naiste kui ka vägevate ja rikaste juures, suurema osa üksikisikute ning ka rahvaste ja ajastute juures. Nii nagu naiste puhul tuleb oma rivaalid alla heita ja enese ümber üksindust luua, nii on ka ilmaelus tähtis võistlejad ja kaaslased maatasa teha ning minna edasi üle nende laipade; ja rivaale võidetakse samade relvadega, millest kaks põhilist on laimamine ja naer. Naiste ja meeste juures ei jõua kuskile või saab suure ebaõnne osaliseks see, kes armastab neid tundega, mis pole teeseldud ega leige, ja kes asetab nende huvid enda omadest kõrgemale. Ja maailm kuulub, nagu naisedki, sellele, kes teda võrgutab, teda naudib ja talle pähe astub.
(lk 87)

sirp

orkaani südames on vaikus

Sirly Hiiemäe – Elu hinnakiri (2012)

Hämmastav, millest võivad (või tahavad) inimesed romaani kirjutada – siin on peategelaseks noor ajakirjanik Saree, kes saab korraga peatoimetajalt vabad käed millest iganes elulisest kirjutamiseks. Ja tema hakkab kirjutama surmast ja sellega seonduvast. Millised vaated on surmale, kuidas käituda sel puhul või millest koosneb matus, millised kogemused ja reageeringud on inimestel erinevate lahkumistega, millega tegeleb kohtumeditsiin jne. Mõneti kui laiendatud essee.

Artiklite jaoks materjalide kogumisel on Sareele suureks abiks õena töötav Filena, kelle mitmesuguseid häirivaid või eriskummalisi kogemusi haiglatöös saab artiklite kirjutamiseks kasutada. Igas peatükis noor ajakirjanik uurib ja mõtiskleb surma eri aspektide üle (ning isiklikke kogemusi sellega) ning peatükke lõpetab mahukas artiklikavand, mille siis peatoimetajale lugemiseks annab (kui aus olla, siis need Saree artiklid mõjuvad kirjandi või esseena (või vahel referaadinagi), aga mitte just... artiklina). Ja uut peatükki alustab toimetuse või lugejate reaktsioon, ja siis jälle uued küsimused ja mõtted uueks artikliks ja taas materjalikogumine ning seejärel tabab Sareed inspiratsioon ning vehib valmis järgmise artikli.

Ühesõnaga, täielik morbiidproosa, sünge mis sünge. Kui hiljuti üks teine autor kirjutas üpris... surmavalt, siis käesolev teos ületab oma tinasusega. Hiiemäe tekstil pole just eripärane keelekasutus, pigem püüdlikult korralik, justkui referaat mõtetest. Mis siis väheke kahandab ilukirjanduslikku powerit – ent tõepoolest, mis erilist literatuurset tulevärki peaks nii tõsine teema pakkuma? Igal juhul, ootamatu tekst... malbelt morbiidne, algusest otsani. Paistab, et autor sai raamatuga oma surmateema käsitletud, ning sellest siis säändne finaal romaanile.

Lõputsitaat jutust, mille Saree kirjutas endale sahtlisse (selle mõttega, et, ee, kunagi postuumselt võib keegi muu seda juttu lugeda):

“Üks surnusahtlitest tõmmati lahti, kõhna tüdruku oma. Ta tõsteti vist kirstu ja veeretati välja. Rohkem ei kuulnud ma temast enam midagi.Ja ega seal enam suurt midagi ei juhtunudki. Mind maeti maha, kuulsin, kuidas Heliret ja minu tütar nutsid, aga see ei morjendanud mind enam eriti. Ma olin tundetu, kuulsin küll kõike, aga korda see mulle enam ei läinud. Aegamisi muutus see füüsilis-bioloogiline aine looduseks, minust hakkasid kasvama läbi rohujuured ja aja möödudes läksin ma naturaalsesse ringlusse. Kuid ma teadsin kogu aeg, et ma sünnin uuesti, et teen taas läbi selle muundumisprotsessi ja saan millekski või kellekski.  

Surm pole kole, sest midagi ei muutu. Kõik kordub. Nii, nagu enne, ja nii, nagu pärast. Enne kui minust sai teisele kaldale mineja, olija ja uuesti tulija.” (lk 137)

postimees

Kaie Ilves – Vanaisa maja (2013)

Tegemist ehk lastekirjandusega? Fantaasiat siin tõepoolest on, nagu tagakaanel lubatakse, aga mitte just sellisel kujul, et täiskasvanulikuks ulmekirjanduseks muutuks. (Jah, autor tunnistab, et kirjastus on reklaamiga vähe isetegevust teinud.)Autoril on läinud põhiline aur tegelaste kirjeldamisele, otsest tegevust nagu ei toimugi ning ajaliselt mahub kogu tegevus vaid kahte päeva. Ja noh, peamine on siis see, kes siis ikkagi Lodumetsa talu neil novembripäevil asustavad (või on see tekst tekstis?), mis siis raamatu lõpuks ka enamvähem selgub. Iseenesest võiks raamatule järjegi kirjutada (midagi Uspenski laadis?), kõiksugu lahtisi otsi jäi enam kui küllaga.

Lugu siis sellest, kuidas Lodumetsa tallu oodatakse külla Ameerika tädi, kes on juba pikemat aega lubanud tulla, ent ikka midagi muud ette tulnud. Aga nüüd ta siis tõesti liigub Lodumetsa poole – lennukiga New Yorgist koos oma veidrate kaaslastega, kes põhjustavad pardatöötajail kummalisi segadusi või ka nägemusi. Samal ajal Lodumetsas elu keeb (seda küll eelkõige köögis), saabub teisi külalisi ja talvitujaid ning kõik on muhe ja tore, ikka ahi praksub ja tehakse häid roogi ja näägeldakse sõbralikult üksteise kallal; maailm on helge. Ameerika tädi seltskond ajab lennukis neid teenindaval mehel ja naisel viimaks juhtme tõsiselt kokku ning peale lennuki maandumist kaovad nemadki pardalt; meest tabab rännukihk, mida ta ei oska endalegi seletada. Lõpuks jõuab kauaoodatud tädi seltskond Lodumetsa, aga... kes ja miks on kadunud? Tallu jõuavad ka need lennuki mees ja naine ning nüüd selgub nii mõndagi, aga mitte üldse kõik.

Ühesõnaga, igati elurõõmus lugu, millel põhiaur läheb kõiksugu kirjeldustele ja tutvustustele. Läbilõige kahest päevast, mis jätab mehele ja naisele kustumatu mulje ning ehk muutis neid paremateks inimesteks. Tekst jääb täiskasvanud lugejale ehk liialt lapsikuks, samas kompenseerib seda tihe segadus tegelaste ümber. Või kes teab. Kummastav raamat, mis muud, kas tegemist romaani võ jutustusega, ei oskagi öelda.

lääne elu

reaktor

Andrus Kivirähk - Päkapikk ja merisiga (Kaka ja kevad, 2009)

Öösel ilmus aknalauale päkapikk. Õlal kandis ta pulgakommi, justkui hiiglasuurt kirvest. Ta tassis pulgakommi ähkides Triinu sussi juurde ja upitas selle sinna sisse.

“Korras!” pomises ta endale nina alla. “Uhh, küll väsitas ära!”

“Äkki soovite natuke puhata?” küsis keegi.

Päkapikk ehmus. Kas keegi on teda märganud? Päkapikud peavad ju sussi sisse kingitusi panema päris salaja, nii et ükski laps seda ei näeks.

“Tulge siia, ma pakun teile õuna ja porgandit,” jätkas hääl. Päkapikk küünitas aknalaualt alla vaatama. Oh õnne, see polnudki inimene, kes kõneles. See oli hoopis merisiga. Ta viipas päkapikule oma kastist ja lehvitas salatilehega.

Päkapikk ronis mööda kardinat alla ja hüppas merisea majakesse.

“Hea meelega kinnitaksin natuke keha,” ütles ta. “See kommide tassimine on jube väsitav.”

“Aga palun!” rääkis merisiga lahkelt. “Tõstke ette! Mul on siin palju toitu. Ja vett võib ka lakkuda.”

“Oh kui hea!” tänas päkapikk ja limpsis natuke. “Mul oligi janu.”

Siis sõi ta porgandit ja hammustas õuna peale. Seejärel tänas kenasti, pühkis heinaga suud ja sättis ennast minekule.

“Kas te homme ka tulete?” küsis merisiga.

“Ikka tulen,” vastas päkapikk. “Igal öösel peab ju midagi sussi sisse panema. Niikaua kuni jõulud käes.”

“Aga astuge siis homme ka minu juurest läbi,” palus merisiga. “Ma teen teile kapsatorti.”

“Tulen rõõmuga!” lubas päkapikk. Ja seda ta ka tegi. Ta hakkas meriseal külas käima igal öösel. Päkapikust ja meriseast said suured sõbrad. Vahel viskas päkapikk pärast porgandi söömist heintele sirakile ja tukkus natuke, aga merisiga piiksus talle unelaulu.

“Küll on teie juures mõnus!” kiitis päkapikk. “Saab nii hästi süüa ja puhata.”

“Aga tulge minu juurde elama!” pakkus merisiga. “Mul on ruumi küll!”

“Ei saa, ma pean tööl käima,” vastas päkapikk.

Aga siis saabus jõululaupäev ja päkapikk tõi Triinule viimase kommi. Ja kui ta pärast selle sussi sisse toppimist merisea kasti ronis, oli tal kaasas kohver ja üle õla kitarr.

“Mul algas puhkus!” ütles ta. “Enne järgmist detsembrit pole mul vaja kuhugi minna. Kas ma tohin seni teie juures elada?”

“Muidugi! Kui tore!” rõõmustas merisiga.

Hommikul kui Triinu merisea eluaset puhastama tuli, avastas ta oma üllatuseks, et heinasõimes istub hommikumantlis mehike ja mängib kitarri. Merisiga aga oli ühe heinakõrre üle kasti vedanud ja riputas sinna kuivama kellegi pükse, kampsunit ja tutimütsi.

“Tere hommikust, Triinu!” ütles ta tüdrukut nähes. “Saa tuttavaks – päkapikk. Ta tuli minu juurde suvitama. Lakkusin tal riided puhtaks, nüüd panen kuivama. Saad sa meile edaspidi veidi rohkem porgandit anda? Ja hiina kapsast ka.”

“Muidugi saan!” lubas Triinu. “Väga vahva, et sul selline külaline on! Tere, päkapikk!” Ta võttis merisea kastist välja, et teda kõrva tagant sügada. “Päkapikk, kas sind tohib ka sügada?”

“Jaa, habeme alt,” õpetas päkapikk. Triinu sügaski ja päkapikk lõi nurru.

Kivisildnik, Aarne Anmann – Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd (2013)

Tekst, mis vast peaks oma hoogsusega lugejatele kõiksugu madalaid rõõme pakkuma ja muidu ärritama väikekodanlasi. Eks oleneb lugejast ja tujust ja ajahetkest. (Hetkel olid kõik nullis ja seepärast on alljärgnev sisutu postitus.)

On politseinikud Sahk ja Mürk ja (eradetektiiv?) Pajos, kes proovivad miskit veidrat sektikuritegu lahendada. Õigemini küll Sahk ja Mürk lahendavad ning Pajos püüab riigiraha eest oma elurõõmsat deliiriumi pikemaks kaubelda (milleks tuleb siis hoiatada riigivõime... väljamõeldud sektidest). Tegevus lendab Pärnumaalt Valgasse ja sealt Tartu ning Pajose seiklusrikkas maailmas vilksatavad aegajalt reaalsed inimesed (Lill, Matjus, Kahu jt), kes vast argielus nii ei käitu kui siinses tekstimaailmas. On kauboisid, on vanamutte, on eksprostituute; sitt, nikk & kräkk. Kõiksugu raamatus toimuvate ristilöömiste ja paugutamiste taustad saavad lõpuks selgemaks, aga kas nüüd täielikult (no tegemist siiski avaraamatuga). Ning Sahk ja Mürk ei sõidagi Pajosele molli (õnneks on olemas eraettevõtjad).

Tundub, et autoritel oli kirjutamisega lõbu laialt ja fantaasiat ei püütud suurt kammitsas hoida. Pajosi deliirsed osad on ehk kirjutanud Kivisildnik ning Sahki ja Mürki tegevusrikkamad peatükid Anmann – aga vast eksin. Et siis pooleldi selline splattervärk, tõsi küll, mitte nii värvikas kui mõned Maniakkide Tänavi hooletumad hetked; praegu on selline segu sotsiaalkriitikast, tapjakondoomist ja Vuorinenist; tekstimasin veel turtsub. Selgusetuks jäi, mis seksuaalmaagiat Pajos praktiseeris. Või mis see nüüd oligi. Kindlasti oleks siit raamatust kõiksugu lühitsitaate välja noppida, ent raamat oli vaid korraks käes ja polnud aega miskit välja märkida.

Rogha Danta: seitse iiri luuletari

Nagu me ilmselt kõik teame raamatust "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" ei loe luulet keegi. Isegi luuletajad loevad teiste luuletusi ainult siis, kui tunnevad, et see aitab neil endi omi avaldada. 
Või noh, sinnakanti. Mina ikka vahel loen, aga enamasti ainult siis, kui mulle neid kingitakse, autoriks on mõni tuttav või on mul parasjagu kurb meel. Siis tirin riiulist välja mõne Kareva kogu, teen suvaliselt kohalt lahti ja vaatan, kas tal on midagi mulle öelda.

Raamatu "Rogha Danta" sain kingituseks ja kuna mulle meeldivad raamatud, olin täitsa tänulik, tegin ilusa oranži-rohelise kirju teose suvaliselt kohalt lahti ja asusin kiiresti lugema. 
Esimes luuletuse järel tundsin hämmeldust. Teine luuletus ainult süvendas esialgset üllatust ja kolmanda järel ei suutnud ma enam sapiseid repliike alla suruda.
Iiri luuletarid tundusid esmapilgul üsna rumalad, kohmakas keeles kõnelevad ja tüütud ning kuigi ma jätkuvalt sain aru, miks mulle see raamat kingiti, olin täiesti rabatud sellest, et teos üldse avaldati. See paljusõnaline ohkimine emade vastikuse ja ebapiisavuse teemadel?

(ema sa terrorist
sõnnikuema mudaema
sina närisid mu puruks
sina sülgasid mu välja

ema mu allakugistaja
mu hingelinnu kitkuja
imetaja enesepilastaja
öömaatriks, kütitar

ema kes sa pidasid
kalendrit ja võtmeid oma käes
märkides viljakuspäevi
vilja luku taga hoides...

jne 10 salmi
 
Paula Meeham)

 
See ohjeldamatult põhjendamatuid kujundeid täis tuubitud eblakas eneseimetlus?

(Laps kardab saari, nende kuivi
kuuvalgeid õlgu, näeb sügaval rentslis
kivi, sõlme ojas,
ta tajub vrakkide hingeldamist,
kormorane ja majakaid...
 
Eiléan Ni Chuilleanàin)

 
Kõik see loba on vajalik milleks? 
 
Igaks juhuks kontrollisin tõlkijat. Sest noh, luule on habras materjal ja oskamatu tõlkija suudab ta kergel käel täielikult ära rikkuda. Tõesõna, kas siis eesti keeles tasub kasutada sõna "armulauakarikasus"?

(...Nad langevad valgusttoovasse
keelde, kuni kogu valgus

valguses, petlik kui päeva lehelang
une pealt surnud puult,
pakub rahuldust oma armulauakarikasuses.

Medbh McGuckian, minu paksendus.)

 
Ei, see peab olema tõlkija käkk. Otsigu keegi, kes luulest aru saab ometi!
Aga kuram, selgus, et Kareva ise tõlkis.

Tegin sünge järelduse, et iiri luuletarid armastavad hägust väljenduslaadi, kuhjuvaid kujundeid ja ennekõike vastandumist. Kui ema on Iirimaal püha mõiste, peksame teda sõnadega. Neli luuletust järgemööda. Kui luuletaja üldjuhul armastab raamatuid, on hea alustada luuletust sõnadega: "Raamatukogu uksest sisse jalutada on nagu saada sõjaväest vägistatud". Kui miski sulle meeldib (mees, usk, laps), räägi sellest, kuidas see sureb või vähemalt sandistub. 
Lugesin luuletuste vahele läbi ka järelsõna, lootes, et see kuidagi selgitab mulle asju, aga järelsõna osutus jaburfeministlikuks (ja seda ütleb feminist, kes ei häbene seda tiitlit) heietuseks sellest, kuidas Iiri luule oli meeste poolt juhitud vale, kuni tulid naised ja tegid ta ausaks ja tõeliseks ja näitasid, kui ekslikud olid meesluuletajad olnud.

"IirI meesluuletajate moonutatud ehiskujund, mis pidi sobima nende poliitiliste kavadega, sai kõrvale tõmmatud ning karm tõde paljastatud. Ajaloomüütide lammutamine on valus, aga hädavajalik samm tõe avamise ja tunnistamise teel."

Miriam Mellfatrick 


See kõik tegi mu raamatu suhtes üsna sapiseks - aga kuna see raamat oli mulle ikkagi kingitud (ja pealegi ilusat värvi), lugesin ta siiski süstemaatiliselt otsast lõpuni läbi. Ning leidsin, et lisaks armulalakarikasustele olid seal ka mõned luuletused, mis minuga rääkisid. Eriti muidugi need, mis rääkisid alasti meestest, sellest, kuidas mees on muusa, kuidas 

Olete meessoost, pikkade jalgadega ja bi-
lingvistiliste oskustega? Luule annab tööd võrdseile võimalustele.
Aiandusoskus ja korralik biitseps on prioriteet.
Ohake pealegi, aga pidage meeles, poeedid hindavad muskleid.

Mary O'Malley 

 
Aga ka need, kus räägitakse lugusid: muinasjutte või niisama jutte, ilma lõputa, koleda lõpuga või ripakilhelgeid. Kohe hea oli lugeda - nagu Alver, mis siis, et riimita.
Tuttavlikkus haarab kaasa, mitte võõrikus. Lugema haagib just sarnasuse tunnetamine, mitte tajumus, kuidas autoril pole mulle (ega mul talle) midagi puudutavat ütleda, sest me elame erinevates maailmades ja meie ühisosa on seal, kus ma sellest nagunii ei hooli - nimelt minevikus, virisemise ja lakkamatute ahastuste maailmas.  
Õnneks sarnast siiski oli, rohkem, kui esialgu tundus =)

Ning üsna-üsna lõpus veel see:


Regulaararmee

Nüüd, kus kannan oma ema oda,
õe kuldset kõrvarõngast,
kõnnin tulevikku, tulvil uhkust
kuulumisest sõdalaste leeri,
valmis täitma oma osa, kaitsma oma rahvast,
olen varmalt tõusnud üles tarkussängist,
et vestelda luuletajatega, kes
praegugi tunglevad tänavail,
silmad põlemas, värsskõnest kurnatud,
psalmidest nälginud, janunemas ürglaulu.

Paula Meehan

 
Mis ütles mulle, et tegelikult oleme me ikkagi vennad ja õed, armunud ja armastajad, vahel ebaõnnestume, ent vahel ka õnnestume - ning lollfeministlik järelsõna räägib vast ikkagi vaid iseenese, mitte luuletaride ja nende loomingu eest.
Ning see, et kõik ses raamatus pole kuld, ei tähenda, et kullateri üldse ei leiduks =)

Robert Graysmith "Zodiac Unmasked" (2003)

Üks Ameerika kurikuulsamaid sarimõrvareid, keda põhimõttliselt ei tabatudki. Väga sünge. Sattusin kõigepealt filmi nägema, kus Gyllenhaal ja Robert Downey Jr. mängisid ja jäi nagu hinge. Pikk, sünge, pingeline film. Tellisin raamatu, millel film põhines ja mitu päeva oli täidetud õõvaga. Raamat on ühe sotsiopaadi mõrvaseeriast ja politseinike saamatusest teda tabada. Kurjategija malemäng võimuorganitega kestab aastakümneid. Kuritööd jaotusid üle erinevate maakondade, nii et põhimõtteliselt põrkusid erinevad politseiosakonnad ja muu nõmedus. Esines lohakust ja oskamatust infot jagada, sorteerida jne.
   Autor on keskendunud ühele kahtlusalusele, kelle süü tõestuseks kaudseid tõendeid kuhjab. Täiesti hämmastav, et selline tapja vabadusse jäi. Raamatus on tapja kirjad, saadetud koodid ja igasugused kaardid. Mul pole sarimõrvarite koha pealt erilist vaimustust, kuid see juhtum tõmbas tähelepanu. Film oli päris hea ja raamat oli kah sünge. Sellest polegi midagi pikalt rääkida - detailidega täidetud raamat, mida politseiuurijad isegi hiljem kasutasid. Ei tea, kui kallutatud see autori pilk tollele kahtlusalusele oli aga paeluv lugemine igatahes. Suhtelisent sünge.

Andres Tarand – Klooga ranna külastatavuse sõltuvus ilmast (Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1969, 1971)

Et Kloogarannaga seostuvad lapsepõlvest mitmed helged mälestused, siis juhuslikult sellele artiklile komistades ei saanud seda lugemata jätta.

Tarand tõestab kenasti, et rannakülastustest (uuritav periood on ajavahemikus 1964-1967, kui ENSVs saabus viiepäevane töönädal) on võimalik kirjutada valemite keeles, aga neid valemeid ja koefitsente ei hakka siin tsiteerima, lihtsuse huvides on artiklist ära toodud vaid püstitatud ülesanne ja kokkuvõte järeldustest.

Ja kõik, mis vahepeale jääb, on samuti huviga loetav. Elagu plaažiteadus.

“On hästi teada, et suvised päikesepaistelised ja soojad, nõrgast kuni mõõduka tuulega ilmad on supelrannas puhkamiseks kõige sobivamad, järelikult on niisugustel päevadel kõige suurem ka plaaži külastajate arv. Iga puhkaja annab ilma kohta hinnangu (ilus ilm, halb ilm jne.) arvestades kõikide meteoroloogiliste tegurite koosmõju. Kaugemal asuva plaaži korral lisandub valitseva ilma hinnangule veel ilma tõenäoliste muutuste ennustamine plaažile jõudmiseks kuluvaks ajavahemikuks. See toimub suurelt osalt kogemuslikul alusel. Kogemuslikult planeeritakse puhkepäevadeks ka lisatransporti ning enam kasutatavate puhkerandade kaubanduslikku ja kultuurilist teenindamist. Puhkajate teenindamise parandamiseks ning liiklusvahendite optimaalseks planeerimiseks on vaja leida täpsemad seosed plaaži külastatavuse ja seda mõjutavate tegurite, sealhulgas ka ilma vahel. Niisugused uurimused seni puuduvad.
/-/
Seetõttu on käesolevas töös vaadeldud Klooga ranna külastajate arvu sõltuvust teatavatest üksikutest ilmaelementidest, et leida, milliseid ilmategureid peab plaaži külastaja tähtsateks ja milliseid ebaolulisteks. On leitud ka külastajate arvu sõltuvus mõnedest ilmaga vahetult seotud mõjuritest ning külastatavuse seos teatavate biometeoroloogiliste karakteristikutega, millega iseloomustatakse ilmu inimese soojatunde seisukohalt.” (lk 86-87)

“1. Suurt mõju plaaži külastatavusele avaldavad peale suve ilmastiku mõned ilmast sõltumatud tegurid: transpordiolud, antud ning teiste kasutusel olevate puhkepaikade sanitaarsed tingimused, reklaam jne.
2. Plaažihooaja algus (tallinlastel juunikuu II dekaad) on rahvarohkem hooaja muudest osadest seepärast, et suve on kaua oodatud, ning on suhteliselt sõltumatu muidu olulisest õhutemperatuurist.
3. Üksikutest meteoroloogilistest elementidest avaldab puhkajate arvukusele suurimat mõju hommikune üldpilvisus lähtepunktis (Tallinn). Oluline on ka pilvisus kuni lõunani, sellest olenev ennelõunane sademete hulk ning kestus ja päikesepaiste kestus, samuti päevane õhutemperatuur. Ebaoluline on tuule kiirus, merevee temperatuur, relatiivne niiskus.
4. Ametlikku ilmaprognoosi võetakse arvesse, kuid suurel määral koos isiklike täpsustustega samal päeval. Umbes sama suur mõju on eelmise päeva ilmal. Ilmamuutuste täpsem ennustamine tõstaks usaldust prognooside vastu ning oleks üks põhilisi abinõusid puhkajate teenindamise parandamisel.
5. Samal eesmärgil oleks puhkepäevadeks vaja anda detailiseeritud ilmaprognoosid andmetega enam kasutatavate plaažide kohta. Selliste andmete saamiseks on vajalikud mikroklimatoloogilised mõõtmised plaažidel.
6. Biometeoroloogilistel karakteristikutest sobivad plaažil valitsevate soojustingimuste iseloomustamiseks ainult päikesekiirguse termilist mõju arvestavad karakteristikud. Tegeliku soojatunde iseloomustamiseks vajavad ilmajaamade andmete alusel arvutatud biometeoroloogilised karakteristikud täpsustamist mikroklimatoloogiliste andmete põhjal.” (lk 99-100)

Veronika Kivisilla – Ernst (Looming 2/2013)

Seda lugu võib võtta õuduskirjanduse või slipstreamina populaarse vampiirikirjanduse piirimail. Ent kes teab, kohustused puuduvad. Stiililiselt natuke Heinsaare ja Merese kanti, aga pigem mitte. Tekst räägib siis poeetiliselt ühe naise hullusest, luulude maailma vajumisest, meele ümberkujunemisest ja kohanemisest; põhimõtteliselt on see kui järg Normeti Une-Mati lugudele – jutustaja kui täiskasvanud Maili (kel läks Matiga suhe lörri) ja ingel Ernst kui lapsepõlve peidetud mälestustekambrist välja tunginud Une-Mati, kel on nüüd täiskasvanumana käsil nipernaadilik periood (küsimus muidugi, kas selline maagiline olevus vananeb, kuid küllap inglina on tal erinevaid petuvõimalusi surelikega suhtlemiseks).

“Meenutamine on raske töö. Selleks tahan minna oma radadele, saalidesse, tunnelitesse, käikudesse, kambritesse.” (lk 183)

Une-Mati tungis tagasi Mailisse (tekstist ei selgu, kust ingel tuli), tegi ta ümber ehk avas uksed hullusse:

“Nii märkas Ernst üsna kohe, et kõik minu mehhanismid ja süsteemid, mis olid mulle endale tundunud nii veatud, vajavad kapitaalremonti. Ta monteeris mu hinge oma tundlike kätega lahti – see oli peen töö – ja pani hiljem teisiti kokku. Kõik vedrud ja hammasrattad, kogu kellavärk käis nüüd uutmoodi, Ernsti moodi. Ta pani mind teisiti hingama ja tegutsema, tekitas minus vajadused ja harjumused, mida enne polnud, kaotades ajapikku vanad. Ernst nokkis mu hinge vermeile. Paksu naha asemele tekkisid verisuled. Nende asemele aga kasvasid lennusuled. Ernst viis mu uutesse kõrgustesse.” (lk 187)

Selge, see naine on seestunud. Ja kui Une-Mati paratamatult kadus (see legendaarne lendur, poeet ja piirideületaja – lk 186) – nagu ikka sellistel karlssonitel kombeks – ei saanud Maili enam haigest ämblikuvõrgust välja, ta hakkas jooma ning viimaks lahkus linnast ja kannatavast Matist, valas oma uue energia Ihasoo mulda, hullusega togis ennast ümbritseva vohama, meeles kõlkumas veel mõnud Une-Matiga jms:

“Nüüd olingi Ihasoos ja mu ees olid maa ja muld, palju pimedust ning pikka ootust. Ja miski mu pealuus tagus lakkamata, et sellesse mulda ma oma mineviku kaevan ja tuleviku loon, siis mängin veel mõnedki mängud – ja mängimist pidin ma ometigi Ernsti ajast veel mäletama –, siis viimaks võiks kuskil läbi otsatu pimeduse hakata veiklema ka valgus. Mullast pidi saama mu lunastus. Mul oli vaja tuhandeid labidatäisi ja veremaitset iga labidatäie juures. Mul oli ise vaja luua oma õied, veevulinad ja liblikad. Lõhnad ja värvidemängud. Uus paradiis selle asemele, mis oli äkitselt kadunud. Uskusin vähemalt, et olin paradiisi näinud, seal olnud.” (lk 185)

Jaa, kahtlane-kahtlane. Et siis selline on lapsepõlvelugude saatus. Mitte küll tihti.

David Klecha, Tobias S. Buckell – A Militant Peace (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Visioon lähituleviku maailmast, kus ühiselt võetakse ette Põhja-Korea neutraliseerimine – ja seda rahuvalvajatega, kes ei tohi mingil moel vägivalda põhjustada või veel hullem, ühtki põhjakorealast tappa. Kuidas on see võimalik sellise ülimilitariseeritud riigi puhul, kus armees tervelt üheksa miljonit inimest? Ikka ülimusliku tehnika abil. Tehakse kavalaid petteoperatsioone ja ja selle varjus lennutatakse Põhja-Koreasse suur üksus, kes loob tõelise turvaala, kuhu ülikiirelt ehitatakse asuala, mida katab energiakilp (energiat saadakse väiksemast tuumajaamast, mis kohapeal kokku monteeritakse) – tõrjumaks põlismaalaste kahurituld jne. (Turvaalasid rajatakse mitu erinevatesse kohtadesse.)

Mõte siis selles, et põhjakorealased saavad põgeneda sellesse turvaalasse (infot saaksid näljahädas kohalikud mobiiltelefonidest, mida aasta varem miljonite kaupa riigi kohal alla lennutati; karistustest hoolimata jäi mingi osa rahva kätte) ning ajapikku need turvaalad laieneksid ja laieneksid kuni põlismaalastel poleks enam jõudu ega mõtet nende vastu võidelda. Parem on teha tööd ja osta tooteid, mida pakuvad rahuoperatsiooni sponsorid ehk erinevad suurkorporatsioonid.

“Mai shakes that away and looks around. The fleet of recycling trucks is covered in advertising logos. “Does everything have advertising built into it?” she asks the engineer, looking to change the subject.

He shrugs. “Why not? If all goes well, what will the refugees see every day? Logos for Ford and Nissan, McDonald's and Dannon, Apple and Samsung. What better advertisement than being the ones who brought them peace and prosperity?”” (lk 417)

Ahjaa, rahuvalvajad on nö Kolmandast Maailmast (Aasia, Aafrika, Ida-Euroopa), sest muul maailmal on ameeriklaste senistest operatsioonidest halb maik suus. Nii on selle operatsiooni juht Vietnamist (hiinlased on muidu igati esil) ja lugu jutustatakse ühe vapra vietnamlanna Mai silme läbi. Põlismaalased pommitavad eemalt turvaala, rahuvalvajad katavad end erilise turvasoomusega (mis tõrjub kuule jne) ning lähevad käed avali (nemad ei ole relvastatud, nemad ei ole agressorid!) tulepositsioone üle võtma – ja kohalikud sõdurid põgenevad sellise rahumeelse aktsiooni eest, kuidas võidelda, kui relvadest pole mingit kasu.

Kõik on ilus ja kena, kuni meesse kolksatab esimene tõrvapiisk – turvaala lähedalt avastatakse hukatud tsiviilisikud, kes arvatavalt püüdsid rahuvalvajate kaitsva ja toitva tiiva alla jõuda. Ja järgmiseks tulevad põhjakorealased välja kavala plaaniga ja tõmbavad turvaala energiakilbi maha... ning püüavad sinna sokutada hiiglasliku pommi. Peategelane Mai läheb endast välja ja eirab otsest käsku, sööstes seda pommi kahjutuks tegema – mille käigus paar militaarset põlismaalast hukkub. Rahuvalveoperatsiooni juhid on marus ja nõuavad avalikkuse pahameelt kartes kangelanna pead – no mis teha kui kogu operatsiooni striimitakse avalikult vabas maailmas. Ja naise sõjaväekarjääril on kriips peal.

Et siis... päris ulmeline lugu.

ulmekirjanduse baas

Yasutaka Tsutsui – The Girl Who Leapt Through Time (2011)

Peale rabavat esmatutvust Tsutsui loomega on ühtviisi rabav lugeda midagi hoopis teistsugust – no ega ma ei teadnud, et tegemist on noortekirjandusega või noh, young adult värgiga (kaanel muidugi vastav märge, mida ei pannud tähele). Sisututvustus kah selline, et kes nüüd täpselt teab, millisse meeleheitemülkasse võid sattuda. Aga eks võimalikult valge lehena olegi õigeim raamatuid lugeda.

Raamatu nimilugu on Kazuko'st, kes laupäeval peale tunde loodusteaduste klassis kohmitsedes sai kogemata võime ajas ja ruumis liikumiseks (mm, lavendel). See põhjustab noorel korralikul neiul suure segaduse ja hingetrauma, kui satub piinlikesse olukordadesse või kui kogeb deja vu päevi. Tüdruk ei taha olla teistest erinev. Lõpuks räägib Kazuko sellest seletamatust painajast oma kahele sõbrale ning peale mitmeid tõestusi tüdruku eriskummalise võime toimimisest, lähevad nad abi paluma oma toredalt füüsikaõpetajalt. Mees kuulab, vangutab pead ja räägib omalt poolt kummalistest juhtumitest, kus inimesed on haihtunud ja teadus pole osanud seda lahti seletada. Õpetaja soovitab Kazukol minna tagasi sellesse hetke, kui ta esmakordselt tajus muudatust. Neiu läheb ja kohtub... eksperimenti sooritava ajaränduriga 27. sajandist! Ja selgub nii mõndagi (nt noormees on neidu armunud), aga kõik tuleb siiski unustada.

“No. Kazuo Fukamachi is a name I gave myself for living in this time. I have a different name in the future.”
“And what's that?”
“My name is...” Kazuo fell silent. “It will probably sound odd to you. But my real name is Ken Sogol.”
“Ken Sogol?” Kazuko repeated the name a few times to herself. “It's a nice name.”
“Thank you.” (lk 96-97)

Tõesti selline viks noortekirjandus, noored räägivad kenasti ja aupaklikult, ning riietus on igati sünnis. Ole selline nagu teised ja usalda vanemaid inimesi! Teine lugu “The stuff that nightmares are made of” on kui psühholoogia õppetund noortele – mis on hirmud, kus on hirmude juured ja kuidas hirme nullida. Tuleb end kätte võtta, tuleb olla tubli! Kes kardab pimedust, kes kardab ämblikke, kes kardab kõrgust – selle taga on mingi põhjus, afekt lapsepõlvest, mida tasub välja uurida ja teadvusest juurida. Tsutsui kirjutab kui didaktilist proosat, ent samas justkui kumisevad taustal painajalikud alatoonid – kõigest korralikkusest hoolimata on maailm tegelikult vigane ja häiriv, või ka haiglane. Nojah, arvatavalt miski freudistlik värk. Vast abjektideta.