09 märts, 2011

Milan Kundera – Naljakad armastuslood (1965)

“Mul jäi mulje, et mu ees on laud “Kolme kivistunud pardiga”. Ma ei tea, kas pardid ka teie südant liigutavad nagu minu oma. Haned mitte. Silmitsege hanesid! Hani on, iseäranis oma noka tõttu, rumaluse kehastus. Samal ajal on part, ja jällegi just oma noka tõttu, süütu ja heldimapaneva rumaluse kehastus. Sellest ajast peale, mis ma Janat tundsin, nimetasin teda vaheldumisi haneks ja pardiks. Sel päeval, kui astusin üles kättemaksu kõrgendiku poole, muutusin ma halemeelseks ja leplikuks ning suhtusin temasse kui pardisse.” (“Olen õnnetu looja”, lk 11)

Kundera jutustab lugusid sellest, kuidas kunstiinimesed armuasju ajavad, on sellised kergelt moraalitud juhtumid (mida ei mõisteta sirgjooneliselt hukka!), ikka üks üleaisalöömine ja võrgutamine ning armuhaavade tõttu jamadesse mässimine. Esimene lugu “Olen õnnetu looja” on sellest, kuidas natuke rumala blondiiniga näppu lõigata (mis küll Kunderal nende blondiinidega on?). Aga armukolmnurka sattunud naine osutub kõvemaks pähkliks kui armunud mehed ja lööb nad kogemata uppi. Ohjah, murtud südamete krigin ja ragin kostab senimaani. Aga lahe, nii mõnus kerglane mängulisus. Kui avalugu oli üldinimlik (ja ajatu) armukatastroof, siis tõlkevalimiku teised lood “Minu õdede õde” ning “Ja keegi ei naera” on vast vähe rohkem oma ajas kinni, tuleb natuke tunda totalitaarse süsteemi ahistust (ajuvaba, mida paganat ma sellega mõtlen?), noh, Kundera on looja asemel kirjanik. (Ok, rohkem ei kirjuta.)
Irooniline autoripositsioon, metafiktiivne värk. Ja süüdimatu kerglus, mis on eriti mokkamööda valiku avaloos (mis on üleüldse esimene armastuslugude tsükli maimuke, nagu selgub 2011. a tõlke järelsõnas).

“Jah, kusagil kolmekümne ja kolmekümne viie vahel on nähtamatu piir, mis tõenäoliselt tähistab elu keskkohta. Kui te sellest piirist üle astute, muutub kõik teie ümber. See on, nagu astuksite te mäe harjale. Elu, mis enne seda oli varjul silmapiiri taga, mis oli nähtamatu ja salapärane ning millelt võis oodata mida tahes, ilmub äkki teie silme ette kogu oma vapustavas piiratuses. Teie pilk haarab teie jõu ja võimaluste lõppu ja teil on korraga selge, mida te oma elus veel teete ja mida te enam ealeski ei tee. Teie süda kisub kokku, sest te tunnetate äkitselt oma elu tõelisi mõõtmeid ja veendute, et need on vaid normaalsed inimlikud mõõtmed, väikesed ja virilad, sügaval teie unelmate maailma all. Ja kui te siis heidate pilgu oma elu lõpule, on teil tunne, nagu teeksite te läbi oma esimest surma, mingit eelsurma, suremise küpsuseksamit.” (“Minu õdede õde”, lk 25-26)

08 märts, 2011

Piret Hiie – 1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal (2010)

“Timotheus Grünthali ja Johannes Poopuu 6. detsembril avaldatud üleskutsele Rahvaväkke astumiseks, mille aluseks oli Eesti Ajutise Valitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsioon, ei reageerinud ükski saarlane.” (lk 25)

Ei mäletagi, et keskkoolis oleks sellest mässust rohkem kui 1-2 lausega räägitud (aga ehk puudusin tundidest). Seda muljetavaldavam on avastada, et kohe esimesel mässupäeval hukati 23 mõisnikku ja nende käsilast (no selge see, et sattus süütuid hulka). Sündmustest lugedes näeb see mäss välja kui jabur (või poisikeselik või poolpidune) mängusõda, ainult et... kuidagi väga tõeliste tapmistega. Justkui muistses vabadusvõitluses, saarlaste malevad tiirutasid ringi ja valmistusid suureks manöövriks (nagu “Ümera jões” see Võsu vallutamine jne). Kui mandrilt saadetud Eesti Ajutise Valitsuse karistussalgast sai surma üks liige (pluss veel üks vist Kuressaare kaitsja), siis mässajad kaotasid nendega lahinguid pidades ja hiljem mahalaskmiste läbi 163 inimest (lk 96), karm.
Mässu põhjused? Maaküsimus (mõisnikud!) ja kommunikatsiooniprobleemid (perifeeria!).
Gurmaanidele pakub ehk huvi, et saarlastele maitseb inimliha (lk 51). Ei ole kurjemat inimlooma kui saarlased.

07 märts, 2011

Orlando Figes – Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal (2010)


“Ühiskorteris võis rääkimine väga ohtlik olla. Hanejevskite pereema Nadežda oli praktiliselt kurt, kuid oma nõukogudevastaseid vaateid ei hoidnud ta vaka all. Ta selgitas tütardele, et tsaari ajal oli elu parem olnud, ja tegi seda karjudes. Tema mees Aleksei, kes kohutavalt kartis naabertoas elavaid Sazonoveid, manitses teda: “Sosinal – või meid kõiki arreteeritakse!”” (lk 222)

Figesel oleks vast väga meeldinud tsaari-Venemaal elada, kasvõi mõnes idüllilises külakeses. Raamat on muidugi otsatu hunnik traagilisi lugusid; inimene, kes sooviks kirjutada mõne loo keerulisest peresaatusest, võiks siit pea pimesi midagi inspiratsiooniks välja valida, ava vaid raamat suvaliselt lehelt. Endale ehk põnevaim see, kuidas 1920-30ndatel pered (või jäänused neist) Venemaa avarustes võimuorganite eest põgenedes odüsseiasid sooritasid (paar kuud vabaduses, mõned aastad asumisel, paar kuud vabaduses, siis kuskil laagris jne jne). Inimeste portreed on huvitavad, kuidas küll vanasti osati nii hästi poseerida.

“Zinaida ja tema kolm last – Nelly, Angelina ja nende väikevend Slava – kolisid Sovetskaja tänaval asuvasse ühiskorterisse. Nad elasid 11-ruutmeetrises toas koos Zinaida ema, venna Tolja ning vennanaisega, kellel oli kaks väikest last. Zinaida oma kolme lapsega magas ühes voodis, Tolja oma naise ja pisitütrega teises voodis ning vanaema Tolja teise lapsega kolmandas.” (lk 497)

Ja lõpuks midagi positiivset:
“Mul on alati äärmiselt palju õnne olnud, eriti minu elu rasketel aegadel. Mul vedas, et minu isa ei arreteeritud; et õpetajad minu koolis olid head; et ma ei võidelnud Soome sõjas; et mind ei tabanud ükski kuul; et ma oma kõige raskema vangistuseaasta veetsin Eestis; et ma ei surnud Saksa kaevandustes töötades; et mind ei lastud desertöörina maha, kui Nõukogude võimumehed mu arreteerisid; et mind ei piinatud ülekuulamistel; et ma ei saanud surma töölaagrisse konvoeerimisel, kuigi ma kaalusin ainult 48 kilo ja olin meeter kaheksakümmend pikk; et ma viibisin Nõukogude töölaagris siis, kui Gulagi õudused olid juba taandumas. Ma ei ole kibestunud oma läbielamiste tõttu ning olen õppinud võtma elu sellisena, nagu ta tegelikult on.” (lk 651)

05 märts, 2011

Indrek Hargla – Koobassaare heinaküün (Mardus 1/2000)

1968. aasta juuni... summer of love... ja tõepoolest, peategelane rändab Võrumaal... ja kukub unesegaselt kogemata kombel heinaküünis võõra näitsikuga... armurõõme ennastunustavalt nautlema... Sest mis teha, kui üks hetk on soe naiseihu su kõrval... hopsti tõuseb iha... Aga... ööpimedus ja heinaküün... silm suurt ei seleta... Mis esimese valgusega selgub...! Hirmus. Seks tõeliselt inetu tondiga! Küünis, mis tegelikult ammu maha põlenud! Selline etnoõudus siis.

“Olin hirmust ja jooksust jõuetu ning rammetu; lebasin, pea samblas ja keha värisemas. Kogusin jõudu ja vaprust, et tagasi vaadata. Nägin ainult heinamaad ja udu. Küüni ei paistnud. Ajasin ennast püsti, õigemini sundisin tõusma. Seljakotti mul enam polnud, ent miski vägi ei suutnud mind praegu küüni poole tagasi sundida. Mets tundus samuti liiga kõhe ja pime – liikusin kobamisi, komistades ja raskelt hingeldades mööda metsaveert suunas, mida uskusin olevat lääne. Mõtlemast ma keeldusin.” (lk 58)

04 märts, 2011

Jane Austen – Watsonid (2003)

“Ruumi külm ja tühi väljanägemine ning selle ühte otsa kogunenud naistesalga tagasihoidlik olek hakkasid varsti taanduma. Kostis teiste tõldade virgutavat müra, pidevalt lisandus väärikaid saatjadaame ja peenelt riietatud noorte tüdrukute ridu, aeg-ajalt nende sekka eksinult ka mõni uus härrasmees, kes, olemata piisavalt armunud, et end mõne kena olevuse kõrvale sättida, paistis rõõmuga kaardimängutuppa pagevat.” (lk 14)

Saab siis lugeda väikeaadli ballikommetest, kes kellega tantsima peaks ja muud vastavad kombed. Sarnane teema “Uhkus ja eelarvamusega” - ikka vaesed aadlineiud ja rikkad noormehed/täismehed. Watsonite peres on hunnik täisealisi poegi ja tütreid, kellest enamik otsib tulevikuks paremat eluolu. Tähelepanu all on Emma Watson, kes neist järeltulijaist kõige meeldivam ja mõistlikum ning kes peale 14 aastat tädi juures elamist naaseb koju – maa-aadlike ihaseguste pilkude rõõmuks. Nojah, tegemist on lõpetamata looga (paistab, et Austenist on niisiis enamvähem kõik eesti keelde tõlgitud, kui juba sellised selgelt poolikud tekstid käiku lähevad?), nii ka see postitus lõpeb kuidagi tavaliselt.

03 märts, 2011

Ebe Padu – Kolmekümneaastane kapten (2011)

Tagakaane tutvustuse järgi hõlbustaks kindlasti selle raamatu lugemist Verne'i “Viieteistkümneaastase kapteni” tundmine, aga kahjuks ma ei mäleta sellest tuhkagi. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane Leonella sõidab esmakordselt Rootsi, aga juhtub nagu nii, et üks hetk asub reisilaev uppuma. Neiu päästab madrus Jaanus, kellega koos Läänemerel hulpides satutakse äkitselt laevale, mis kuulub kuulsale piraadile Dick Saldile ja ta kurikuulsale kambale. Noormees ja neiu, tõepoolest, vangistatakse. Dickil sünnib põnev otsus viia oma isale – Jeemeni šeigile – see neiu seitsmendaks abikaasaks ja noormees kaugele lõunamaale tööorjusse, kõik see lepituseks või nii. Leonella ja Jaanus satuvad ärevusse – neiu ei taha seda vanamehenässi oma käperdajaks ja noormehelgi paremat teha kui orjana rügada. Nojah, piraadid asuvad tagasiteele Jeemenisse (vahepeatusega Londonis), ja seda siis ümber Aafrika purjetades (logistiliselt tasub tõepoolest nii kaugelt põhjast orje muretseda). Aga. Piraatide hulgas on kaks kurjamit, kes soovivad Leonellat vägivaldselt omada. Dick ei ole üleüldse nõus, tema tahab isale tipp-topp korras naist (võiks öelda – võõrasema) viia. Kurjamid solvuvad ja teevad mässu ja saavad laeva endale. Dick ja ta sõbrad ja Jaanus visatakse paati Aafrika külje all, Leonella on meeleheitel – mis temast saab nende kurjamite kätes?!? Ta hüppab merre. Tõesti, nii juhtub. Loovib lainetel niikaua kuni Dick ja Jaanus ja semud ta merest paati korjavad. Jõutakse Mustale Mandrile ja asutakse Gabonist Egiptusse rändama, et sealt lennukiga Jeemeni kihutada. Plaanid ikka samad – neiu nässile kaasaks ja madrus orjaks! Kuidas see lugu edasi läheb ja mis veel Lõuna-Ameerikas sai, sellest lugege ise.

Padu ei kuulu just osavaimate sõnameistrite hulka. Kui eelmise raamatu puhul oli selline lihtsameelne väljendumine huvitav ning aitas suurendada hirmsa loo õõva, siis siin paneb see kukalt kratsima ja mõtlema, et kas kuulus kirjanik Põder hoidis toimetajana veel suurema monotoonsuse ära (või mida ta üldse toimetas). Leonella on, võiks öelda, kergelt rumal ja psüühiliselt ebastabiilne kangelanna, tema äsamisi ja kriiskamist on pika peale raske taluda. Jaanuski oma intellektuaalsete võimetega on pigem häbiplekiks merekooli kuulsatele kasvandikele. Kahju, et ei hakanud raamatu algusest kokku lugema neiu ja noormehe erinevaid (ja sarnaseid) põgenemiskatseid ja selle käigus oma vangistajate peksmisi, see katsete arv on kokkuvõtteks kindlasti muljetavaldav. Tekstil puudub igasugune psühholoogiline usutavus, lugu on kui sajanditagune põnevusjutt noortele lugejatele. Aga – ei saa autorile öelda, kuidas ta kirjutama peaks, see on tema enda asi; lugejana kas nokid rohkem või vähem kaasa ja kõik.
Alljärgnevalt ohtralt tsitaate raamatuga tutvumiseks.

“Just siis tõstis Dick nagu juhuslikult pilgu üles ja vaatas aknasse, mille taga oli Leonella. Nagu hirv hüppas naine aknast eemale vastu teist seina ja tema süda peksles, nagu oleks ta näinud madu.” (lk 33)
“Jalutanud elava liiklusega ja rahvarohke tänavani, nägi ta üht politseinikku kõnniteel seismas. Ta tahtis juba tema juurde minna, kui märkas, et politseiniku ainsateks relvadeks olid raadiosaatja, gaasiballoon ja kumminui ning mitte mingit relva, mis pauku teeks. Oli mõttetu tülitada rutiinse rahuga harjunud politseinikku, see võis ainult asja hullemaks muuta.” (lk 34)
“Vana naine vatras kogu aeg oma surmast, nii et Leonella mõtles, et temagi oleks võinud surnud olla, oleks võinud koos laevaga merepõhja minna, siis ei oleks ta pidanud end praegu võõral maal ilma dokumentideta mingite kurjade meeste eest varjama, kes tahtsid tema elu täielikult ära rikkuda.” (lk 41)
“Loomulikult oli ta sellest teadlik, sest Eestiski oli naisi, kes alandasid naissugu oma ihu müümisega, kuid seal oli see kõik ainult jutt, siin aga nägi ta oma silmaga ehtsat musta prostituuti. Leonella mõtles, et maailm on ülekohtune paik, kus naised on sunnitud laskuma nii madalale, ja et teisal jälle röövitakse naisi ning sunnitakse neid vägisi meestega vahekorras olema. Maailma suurim probleem näis olevat seotud just naiste tagumikuga.” (lk 79)
“Kui Ray juba liikumatult maas lebas, krabas Leonella, ikka veel viha täis, tal kahe käega turjast kinni ja lohistas ta trepist üles tekile. Seal veeretas ta mehe reelingu serva ning toppis selle vahelt läbi, nõnda et mees lõpuks vette kukkus. Leonellat nagu ei huvitanudki, mis Rayst edasi saab. Sest ta oli kahtlemata halb mees, kuna tal oli plaan Leonellat vägistada, ja kuna mehed, kes naisi vägistasid, ei hoolinud ükski naiste tunnetest ja sellest, mis neist naistest edasi saab, siis ei hoolinud Leonella antud juhul ka Rayst – kas ta pääseb kaldale või ta langeb siinsete krokodillide saagiks. Selline mees oli Leonella meelest rämps ega olnud paremat saatust väärt.” (lk 123)
“Dick soovitas Leonellal igaks juhuks mitte aknast välja vaadata, et röövlid tema pärast autot ründama ei tuleks. Leonellal oli niigi hirm metsikute mustade meeste ees ja ta puges nii varju, kui sai, tundes samal ajal südames tohutut ahastust ja nutuvajadust, ikka sellepärast, et tema kui naine ei võinud rahulikult mööda maailma ringi rännata, vaid pidi kartma kogu meessugu. Leonella arvates oli maailm naiste suhtes ebaõiglane. Korra kihvatas tal soov revolver haarata ja tulistada nende kaabakate pihta.” (lk 128)
“Lennuväljal ütles Leonella Dickile vaikselt, et ei unusta teda, ja kui Dick küsis, kas Leonella tahaks temaga abielluda, vastas naine, et mitte iialgi ei tahaks ta elada Jeemenis, kus naised ainult sünnitavad lapsi ja lähevad paksuks ning kannavad selle paksuse varjamiseks musti ürpe. Et tema tahab elada ainult Eestis.” (lk 161-162)
“Leonella istus lennukiistmel ja mõtles möödunule. Kui kiiresti oli ikka aeg lennanud. Alles see oli, kui ta oli noor ja Jaanusega Aafrika-retkelt koju saabus, ja nüüd oli aeg juba nii kaugel, et ta tütar Helle on seitsmeteistaastane, isekas ja iseteadlik kaasaegne teismeline. Pärast koju naasmist oli Jaanus tahtnud, et Leonella temaga abielluks, kuigi teadis, et Leonella südames on esikohal kapten Dick. Aga võib-olla ei teadnud ka, arvas, et ainult alateadvuses oli see tal kõik alles. Või teadis küll ja ka seda, et kunagi ei saa Leonella abielluda Dickiga, sest tema kodumaa on Jeemen. Ja sellise kindla teadmisega abiellus Jaanus Leonellaga.” (lk 163)
“Samal ajal nautis Leonella ilusat vaadet, ta lihtsalt istus toolil ja imetles vaikides võõrast ja ülevat linnamaastikku. Jaanus istus tema kõrval ja vaikis samuti. Kuid tema vaikis sellepärast, sest naine vaikis. Kuid Jaanusel polnud siiski kuigi kannatlikku meelt vait olla.” (lk 168)
“Nähes, kuidas kõik asjad värisesid ja mõni maha kukkus ning kuidas maja tundus koost lagunevat, seisid nad tardunult keset põrandat ja ootasid, mis küll edasi saab. Nende puhkust oli segama tulnud tülikas maavärin.” (lk 169)
“Leonella südamest käis kade kihvatus läbi, kui ta mõtles, et äkki Kristal õnnestub tulevikus Dickiga abielluda. Jaanus seisis keset põrandat ja jälgis naisi, kes suurema prao juures tunglesid ja püüdsid üksteist eemale lükata, et paremini Dicki näha. Ta vaatas ja mõtles, et mis küll Dicki juures säärast on, mida temal ei ole. Ta oli ju Dickist juba noorena pikem ja tugevam, aga see nähtavasti ei lugenud midagi.” (lk 186)

Raamat lõpeb niivõrd ränga seebiooperliku finaaliga, et paneb tõepoolest ahhetama ja veelkord loetut ümber hindama. Võibolla on siiski tegemist Verne'i ja muud seikluskirjandust ülimalt parodeeriva tekstiga? Ei tea, müstika, mõistusel on sussid püsti. Kui see on paroodia, siis välja kukkus päris camp. Kui pole paroodia, siis, ma ei tea, vast tegu hommage'ga.

02 märts, 2011

China Miéville – Linn ja linn (2011)

Varrak teeb aegajalt tõlkeid uuemast ulmekirjandusest, mis jäävad sutt harju keskmiseks (õigemini küll fantaasiavärk – Robillard, Rothfuss, Brett, Pehhov), ent seekordne verivärske ulmeraamatu eestindus on küll vinge teos. Kui algul on esmamulje nagu loeks mõne briti moodsa krimisarja käsikirja (ja tõlketöö tundub sutt kahtlane), siis kõiksugu asjaolude paiskumine ja lagunemine osutub peagi... põnevaks, kaasakiskuvaks. Lugu on natuke raske seletada. Ühesõnaga, leitakse laip, kes muidu oli naine. Uuritakse-puuritakse, selgub, kes. Ja veel milline kes. Mnjah, ja nüüd tuleb öelda, et linn, kus lugu toimub, on omamoodi kaksiklinn, teineteist vihkav siiami kaksik, häguselt sarnane jagatud Berliinile või Valga-Valkale. Suletud maailm, kus imikust peale õpitakse igati ignoreerima teise linna eluolu – mis sest, et nende piirialasid ei eralda miski, kasutatakse samu tänavaid ja platse jne (eestikeelsed arvustused räägivad järjekindlalt paralleelmaailmadest). Ent vastaslinlased ignoreerivad teineteist. Mis veel hullem, lõplikku korda valvab Läbitung, kes/mis karistab korra vastu eksinuid kiirelt ja halastamatult. Läbitung? Mis see veel on? Keegi ei tea täpselt, aga noh, olemas ta on ja tapab üleliigset rõõmu. See kaksiklinn on omamoodi hullumeelsuse enklaav muidu normaalselt (või täpsemalt – teadatuntult) toimivas maailmas, lõpuks küsibki üks ameerika ärimeeski neilt linlastelt, et segi olete vä, keda kotib teie linnriigikeste jama. (Sisu jutustatakse kenasti siin ümber.)

“Võiks eeldada, et Ul Qomat külastav Besźi kaubik torkab seal silma, just nagu Ul Qoma oma torkaks silma Besźelis. Tõde seisneb selles, et kui keegi just esiklaasil lubatähte ei märganud, eeldavad inimesed, et sedasorti võõras sõiduk ei viibi nende kodulinnas, ja nii jääb see nägemata. Võimalikud pealtnägijad ei teakski, et oli üldse midagi näha.” (lk 141-142)

Nojah, et siis mõrv... mille muudab keerukamaks (ja uurijatele arusaamatuks) see, et laip on toodud öövarjus teise linna rulaparki. Ennekuulmatu! Võimatu! Aga juhtus noh. Politseiuurija asub, eks ole, uurima. Ja milline saladuste kuhil avaneb, millised petuskeemid ja mis kõik veel. Tuleb välja, et salaja tehakse linnades kõiksugu pättusi. Ühesõnaga, selline intellektuaalne ulme, täiesti loetav ka painajaliku kriminaalromaanina. Head on pahad ja pahad on pahad, aga paar lootuskiirt eksleb ikka ringi, mõni jääb ellugi. Tekstis leidub kõiksugu viiteid tänapäeva eluolule ja muidu viimase saja aasta Euroopa ajaloole. Jegorovi kaanekujundus on igati õnnestunud.  

01 märts, 2011

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (2010)

Hargla on selle poolest huvitav autor, et kirjutab nõnda erinevates žanrites. Ja loogiline on muidugi ka, et kõik pole just väga õnnestunud. Kuigi selles võin ka eksida... Kui ma näiteks poleks kuulnud vastupidiseid arvamusi, poleks ma iial ise selle peale tulnud, et "Frenchi ja Koulu" teine osa võiks mingitpidi mõttekas või hea olla.

Igatahes, apteeker Melchiori teine lugu (kahjuks pole esimest lugenud) on selline poolõnnestunud. See, kas vägivalda ja parverssusi oli raamatus palju ja ülepakutult või mitte, on ilmselt maitse asi. Minu maitse loodab, et edaspidi saab seda vähem olema.

"Poolõnnestunud" Melchiori loo kohta tähendab seda, et lugu ei kulgenud loomuliku vabadusega. Võimalik, et autor tahtis hoida kinni žanripiiridest ning see pärssis vabadust. Lõpplahendus ei lõpetanud kõiki harulugusid: mis sai lõbutüdrukust, kelle üks noormees pidi ära kosima; mis lugu nende eesti nõidadega ikkagi oli; mis salapärane hoog või hullus see oli, mis peategelast aegajalt tabas jne. Melchior ise oli täiesti ilmetu ja isikupäratu tegelane. Kuidas teda iseloomustada? Mis oli temas erilist? Isegi tema hämmastav võime saladusi lahendada ei paistunud väga silmatorkavalt välja.

Varem pole ma seda Hargla juures tähele pannud (pole teda ka aastaid lugenud, kui välja arvata see sama "French ja Koulu"), kuid Melchiori loo dialoogid olid häirivalt ebaloomulikud. Ma lugesin, kuidas kaks tegelast omavahel vestlesid, kuid ei näinud seda. Tavaliselt tegelased vestluse vahepeal pööritavad silmi, sügavad nina, tõusevad püsti, naalduvad ettepoole ja aegajalt kostab väljast koera haugatusi ning vankrite müra. Kuid vaatamata sellele, et paar korda tegelased köhatasid ja noogutasid, jäi siiski mulje justkui nad püsiksid liikumatult ning kõneleksid vaid suud liigutades.

Lisaks ei saa Hargla tegelaste puhul kordagi unustada, et nad pole inimesed nagu meie, nad on inimesed keskajast! Nad mõtlevad vahetpidamata jumalale ja nimetavad teda igas teises lauses. Nad teavad arstiteadusest algelisi asju. Ja enamasti püüavad olla mitte patused.

Paralleelidest. Mingi hetk tuli pähe, et see teos on pisut sarnane Akunini nende krimiromaanidega, mille tegevus toimub samuti minevikus. Näiteks "Altõnn-Tolobass", kui ma õigesti mäletan, paigutus ajaliselt isegi samasse sajandisse. Sarnasused on tegelikult pealiskaudsed, lisaks žanrile ja ajale ka õhkõrnalt mõni element kirjutusstiili juures (noh, kirjeldused näiteks). Küll on Akunini stiil sujuvam ning haaravam, ka märksa peenemalt vaimukam. Hargla huumor pole just.. minu maitse. Ja kuna käesolev on tõsiselt žanripiire järgides tõsine romaan (kuid kes ütles, et krimis ei tohi nalja olla?), siis ei tule ette ühtegi vaimukat kohta. Või siis nagu võiks olla, kuid naerma ei aja. Keegi küll kusagil arvustuses mainis, et esineb kohti, mis on tõsiselt mõeldud, kuid mõjuvad naljakana. Kuid nii kaugele ma ei läheks, selline iseloomustus kõlab juba nagu camp. Mida Hargla muidugi pole.

Jaan Krossi "Kolme katku vahel". Noh, paik on muidugi sama, kuid sellega asi ka piirdub. Krossi tegelased on üldinimlikult loomulikud ning erinevalt Harglast ei laiuta nende ja meie vahel ääretu ajakuristik. Kui eesti kirjandus poleks nii väike, tunduks suisa patt neid kahte raamatut võrrelda.

Üldiselt ja kokkuvõtvalt. Jäi selline kahvatu mulje. Kui välja arvata vägivald. Kuid teost ei taha ju jätta meelde sellega, et oli palju vägivalda. Nii et... nagu polnud väga tore.

Louis-Ferdinand Céline – Reis öö lõppu (2011)

Sedapsi, noored kirjandushuvilised ja teised vaimuhaiged, see on üks raamat, mida tuleks lugeda ja seedida. Või siis jätta lugemata ning elada edasi oma võluvas bling-bling maailmas, suurt midagi ei muutu. Tegemist on tõeliselt vihase raamatuga, mis virutab heaolumakku mis hullu (ja vale pole see mitte). Tekstis on niipalju tavakäitumise eemaletõukavaid hetki või tabamisi, et tõepoolest, tunned mõneti solidaarsust Céline'i raevu või jälestusega. Raamatu esimene pool (sõda, Aafrika, Ameerika) on kui palavikuunenäo košmaar, romaani teine pool on kui Prantsumaa nimelise mülka argiõudus (oh, suured sõnad!).

Ehk siis lugu umbkaudu selline, et raamatu algul hüppab peategelane Bardamu rõõmuga I maailmasõtta marssivasse kolonni, ja noh, õige pea saab šoki sellest... sõjast. Järgneb hingeline põrutus ning satub vaimuhaiglasse paranema või nii (posttraumaatilise stressiga Švejk, eksole). Noh, lõpuks saabki sõjaväest vabastuse ning seilab edasi Aafrikasse... sinna sõites ja seal olles kogeb järgmisi, hmm, apokalüptilisi kogemusi ja konservielamusi. Seejärel toimetatakse ta laevale, millega aerutab Ameerikasse (Uus Maailm ongi vast ulmelisem osa raamatust, kõik see orjus ja muud juhtumid). Tüdineb sealgi seiklustest ja armastusest ning tagasi Prantsusmaale, kus omandab lõpuks arsti ülla ameti. Ehk siis möödub kuus aastat. Teose teine pool ongi siis, hmm, seiklemine sealses mädas ja roiskumises ja võrdlemisi moraalivabas ühiskonnas.

Natuke ajuvaba on jutustada tegevusest, sest kõikse aeg käib üks sumbunud või palavikuline nihverdamine ja peetimine. Kõigest sellest inimsitamassist mõjus kurblikuima hetkena hoopiski seaga juhtunu (lk 305). Mitte et tegemist oleks šokiproosaga, aga noh, eks tegelt nati on ka. Ja need esseelikud heietused elust võivad pakkuda nii mõnelegi avastamis- või äratundmisrõõmu (ent eks leidu kah autori väikekodanlikke mõttekesi, see ei ole äärmuslikeim lahknemine inimsusest). Ja milline stiilsus (siin toodud kaks tsitaati on küll tavakirjanduslikud, normaalsed, muidu on Céline'l ikka gaas põhjas).

“Ma olin alati kartnud, et olen seest tegelikult nagu tühi, et mul ei ole ühtegi tõelist põhjust olemas olla. Nüüd olin ma faktide toel oma olematusele kinnitust saanud. Selles keskkonnas siin – liiga erinevas mulle oma väikesel viisil harjumuspäraseks saanust – olin ma silmapilkselt nagu ära lahustunud. Ma tundsin ennast tõesti olemasolemise piiril, lihtsalt ja labaselt. Kohe kui minu ümber ei räägitud enam harjumuspärastest asjadest, ei takistanud miski mind üleni langemast mingisugusesse võitmatusse igavlemisse, vaiksesse, hirmuäratavasse vaimsesse katastroofi. Vastikus.” (lk 214)

Päris hullumeelne tõlge (peaks uuesti lugema!), sutt samast ooperist Hilsenrathi mölinamaailmaga. Või natuke võrrelda Griškovetsiga – ühel selline tiira-taara muhe semulikkus ja hinges oigamine, teisel näkku lõrisev tung&torm ja nihilistlik minnalaskmine. (Ajalooliselt oleks teksti ehk huvitav kõrvutada Camus “Võõra” või miks mitte ka Remarque'i pateetikaga.) Tore, et kirjastus lasi tõlkijal nii pika järelsõna avaldada, sai kah selgemaks, miks mõned nimed olid just sellised, et äratasid ähmast äratundmist. Ja mis tunne võis küll olla päevast päeva seda maailma tõlkides, respekt ja kummardus. Kui üldiselt on ilukirjanduses kõnekeelne väljendumine lugemist hõlbustav, siis see romaan on juba avalehtedest parajalt tiine ja põrplev, mida ei läbi just ülikiirelt lenneldes (no tegelt saab ka nii). Tõlge on päris füüsiline, kõik haiseb, lõhnade orgia (lk 292) ja pulbitsemine; või nagu tõlkija mainib – pudruline algmateeria, millest formeerub... midagi. Hullu? Tegelt mitte. Ju?

“Ta kaugenes iga minutiga elust ja enam me teda kinni ei hoidnud. Higi tuli ta näo peale nii suurte tilkadena, et ta oleks nagu terve näoga nutnud. Sellistel hetkedel on kõhe tunne olla muutunud nii vaeseks ja nii kõvaks, nagu sa oled muutunud. Sul pole enam peaaegu midagi järel, millega võiks aidata teist inimest surra. Sinus on alles ainult need asjad, mis on vajalikud igapäevaseks eluks, mugavaks eluks, ainult iseenda jaoks, lühidalt, kõnts. Sa oled tee peal kaotanud kogu usalduse maailma vastu. Sa oled peksnud selle vähese halastuse, mis sul veel oli, nii sügavale keha põhja kui said, nagu mingi vastiku väikese tableti. Sa oled surunud ta pärasoole lõppu, selle halastuse, koos sitaga. Mõeldes ise, seal on tema koht.” (lk 522)

Nojah. Tekst pole just soovitav lugemine näiteks isamaaliselt meelestatud kodanikele (aga kui vihkad prantslasi, siis küll). Või noortele emadele ja muudele sellistele. Suvalised idioodidki võiks raamatut mitte kätte võtta. Või noh, üleüldse, tasub lugeda. Tõesti.

Muammar al-Kaddafi – Roheline Raamat (1993)

Põhimõtteliselt võiks väita, et tegemist mõne eestlase mõttetööga, kes siis varjunud ühe teadatuntud nimekuju taha; pole siin ei tõlke originaali ega tõlkijat märgitud. Ja see eestlane kirjutab, milline peaks tõeline demokraatia olema (vabandust, aga ei viitsinud raamatut läbi lugeda; nt viimases kolmandikus on põnev peatükk naise rollist ühiskonnas (lk 50-57), mida oleks mõnus tervenisti tsiteerida... aga ei viitsi).

“Parlamendi peamiseks tegevuseks on esineda rahva nimel, mis juba iseenesest on ebademokraatlik, kuivõrd demokraatia tähendab rahva enda võimu, mitte aga nende võimu, kes esinevad tema nimel. Parlamendi eksisteerimise fakt ise tähendab võimu ilma rahvata. Tõeline demokraatia on võimalik ainult rahva enda, mitte aga tema esindajate osavõtul.
Parlamendid on saanud seadustatud tõkkeks, nad ei lase rahval endal teostada oma võimu, takistavad masside vahetut osavõttu poliitikast ning on haaranud enda kätte võimumonopoli. Rahvale on jäetud võltsdemokraatia puhtväline avaldusõigus – oodata valimisjaoskondades pikkades järjekordades pääsu valimiskastide juurde.” (lk 7)
“See kehtib ka parlamendi kohta, kus iga partei saab teatud arvu kohti. Neid kohti hõivanud saadikud on oma partei, mitte aga rahva esindajad. Parteikoalitsiooni poolt moodustatud võimuorganid esindavad parteikoalitsiooni võimu, mitte aga rahva võimu.
Taoliste valitsusrežiimide tingimustes muutub rahvas parteidevahelise võitluse ohvriks. Omavahel võitlevad poliitilised jõud, kasutades võitluses võimu eest rahvast, ekspluateerivad ning petavad teda, et hankida võimalikult rohkem hääli. Inimesed liiguvad aga nagu palvehelmed nurisemata pikkades järjekordades, et visata valimiskastidesse oma valimissedelid – täpselt nii, nagu nad viskavad paberitükke prügikasti. Selline on tänapäeva maailmas valitsev demokraatia, olgu need ühe-, kahe- või mitmeparteilised süsteemid või süsteemid, kus parteisid üldse ei ole. Siit järeldus, et PARLAMENTLIK ESINDUS ON PETTUS.” (lk 8)
“Partei on tänapäeva diktatuur, tänapäeva diktaatorlik valitsemisvahend, kujutades ühe osa võimu terviku üle. Partei on diktatuuri uusim tööriist. Kuna partei puhul pole tegemist üksikisikuga, siis tekib saadikute istungite või komiteede organiseerimisega, samuti parteiliikmete kihutustöö abil näiline mulje demokraatiast. Partei ei ole mingil määral demokraatlik instrument, sest ta koosneb inimrühmast, keda seovad kas ühised huvid, ühised vaated, ühine kultuur, ühine territoorium või ühine ideoloogia. Need inimesed loovad partei oma huvide realiseerimiseks või oma vaadete pealesurumiseks ühiskonnale ja oma ideoloogia maksmapanekuks. Oma programmi realiseerimine on neil ettekäändeks, et saavutada võimu.” (lk 9)
“Partei tekib kui rahva huvide esindaja, seejärel muutub partei juhtkond parteiliikmete huvide esindajaks, hiljem aga saab partei liidrist partei juhtkonna huvide esindaja. Selge, et parteimäng on demokraatia maskeeringus silmakirjalik jant, mida ajendab omakasu ning vägivald, mille hoobadeks on manööverdamine, trikid ja politikaanlus. Kõik see kinnitab, et parteiline süsteem on tänapäeva diktatuuri instrument. Parteiline süsteem on diktatuuri avalik, varjamata vorm. Kuna maailm pole seda staadiumi veel läbinud, oleks õigem nimetada see meie ajastu diktatuuriks.” (lk 10-11)

Autor esitab oma nägemuse (lk 15-23), milline on tõeline rahvademokraatia, mis on sõnades ilus, aga noh, nojah ja oh.

28 veebruar, 2011

Manuel Puig – Mingitud musikesed (1993)


Päris nukker ja sentimentaalne lugu. Aga jään kohe toppama: millest lugu õieti on? Nojah, armastusest, võiks öelda. Erinevad tegelased armuvad, unistavad, fantaseerivad, leiavad ja kaotavad, igatsevad. Teevad valikuid, kuluvad argiaskeldustes, vananevad, lepivad, surevad. On elu erinevatel etappidel nii õnnelikud kui õnnetud.

Või siis on see lugu sellest, kuidas valitsevad väärtused panevad inimesi mingit moodi unistama, otsima, fantaseerima jne. Kuidas antud juhul 30ndatel Argentiina provintsilinnakeses alguse saav lugu näitab tuure koguva popkultuuri, machokultuse, seisusliku hierarhia, lihtsalt vähese hariduse mõju inimestele. Justkui näidatakse, et sellise kokteiliga kasvades on õnnelikuks saamise võimalus paljudel pehmelt öeldes nadi. Et siis justkui nagu ühiskonnakriitiline teos, popkultuurikriitika, feminism lausa kohati? 60ndate lõpul kirjutatud ka. Võimalik, aga siiski ühekülgne tõlgendus.

No mis ma keerutan, Puig, nagu lugeda võib, jumaldas juba lapsest saati filmimaailma fantaasiat, selle pahede ja väärtuste müütilist sulamit. Inimeste võõrandumisega üldisemas popi vastuolulises mõjuväljas, kuhu kuuluvad lisaks filmimaailmale nukrad tangod-bolerod-milongad, seebiooperlikud raadiokuuldemängud, naisteajakirjad jms, ta siin suuresti tegelebki. Tore on, et seda tehakse seejuures mitte kuidagi üleolevalt, vaid kaasatundvalt, kuidagi sallivalt. Tegelastegalerii on kirev ja koosneb üsna stereotüüpsetest kujudest ja sündmustest, justkui seebiooperist, samas ei ole nad grotesksed lamedad karikatuurid, igaühes on oma helgus ja tumedus. Melodraamadega üles kasvanud, on need tegelased hiljem oma illusioonidega ikka mingis osas kokkusobimatud ja seega õnnetud või pinges, nii et kes on apaatne, kes alp, näeme ennasthävitavat käitumist, toimub kiremõrvugi.

Tõlkija saatesõnas räägitakse Puigist maagilise realismi mõjuväljas – et kuigi ta tegeleb kaasajaga, on ta mõnes mõttes samuti maagiline realist. Puigi teoses täidab selle fantastilist-müütilit osa Hollywoodi glamuur, mis on uus ihalus, uus müüt ja Olympuse mägi, mille mõju all kasvavad üles uued (õnnetud, õnnetumad?) põlvkonnad.

Huvitav on romaani vorm. See koosneb saadetud (ja ka saatmata jäänud kirjadest) kirjadest, haiguslugudest, politseiraportitest, kohtudokumentidest, hauakirjadest, ajaleheväljalõigetest, samuti tegelaste mõtete, kõneluste, nähtu, unenägude, emotsioonide kirjeldustest jms „leitud materjalist“, mis on justkui lihtsalt kokku pandud ja lugejale antud. Mitmehäälne ja seega objektiivne on see lugu, võiks arvata. Nojah, tegelikult päris hea näide sellest, kuidas igasugune lugu on alati kellegi poolt jutustatud ja subjektiivne. Tegu on ikka valikuga. Kõiketeadev jutustaja on siin materjalid väga hoolikalt valinud ja järjestanud, üldsegi mitte juhuslikult. Ja jutustaja on paras tsensor kohati, näiteks ühe meestegelase nilbevõitu mõttevoo esituses ei kohta ühtegi rõvedust, küll aga on lüürilisi fraase, nagu „küll ma selle emarebase sabapidi kinni kraban.“ (100) Või mõeldigi 30ndatel nii netilt, ei usu.

Nii et ühelt poolt oleme tegelastele hästi lähedal, aga teisalt ei pruugi kõik päris nii olla, nagu meile näib. Ikka ilmneb üha uusi tõsiasju. Mõni fakt näib uute „tõendite“ lisandumisel hoopis teises valguses, ses mõttes on see eepiline, aastakümneid hõlmav lugu kohati päris üllatav, pettumust ja rõõmu pakkuv. Tegelased konstrueerivad oma elu tuttavate, naabrite ja eelkõige enda jaoks. Ja kui jutustaja meile siis midagi paljastavat ilma kommentaarita „näitab“, võib see olla päris valus. Faktid räägivad enda eest, aga alati ikka mingis kontekstis, mingis loos, illusioonis, eluloos.

26 veebruar, 2011

Maarja Kangro – Puuviljadraakon (2006)

Enne kui Kangro kriitikute lemmikuks sai, kirjutas ta hoopistükkis lastele draakonist. Hirmus? Hirmus. Veider, et naisautoritele ei anna Gojira teema rahu, ikka üks falloslik jurakas peab maa peal ringi tampima ning ohtralt tuld ja sodi välja sülgama. Lugu siis järgmine – põllutööde käigus lohistatakse mingi munajas kivi põllu äärele ja ajapikku see soojeneb päikese käes ja üks hetk koorub vupsti salaja pisike draakon, kes vudib kohe Õuna kuningriiki värskelt küpsenud õunu ahmima. Ja sealt edasi Pirni ja Ploomi ja Banaani kuningriiki, jättes enda järele laastatud puuviljaaiad. Oh häda! Ei keegi talle vastu saa! Maailm on killustunud ja pole korporatsiooni, mis oma huvide nimel selliseid banaanivabariike oma võimu all hoiaks. No ühesõnaga, probleem missugune, peagi pole millestki veini valmistada, rääkimata vähemtähtsatest asjadest. Kogunevad kuningad ja otsivad lahendusi, aga miski ei sobi! Lõpuks ühe aruka poisi õhutusel loobuvad pisiriigid draakoni tapaplaanidest (sest tõepoolest, tuumapomm võib maamunal nii mõndagi ebameeldivat põhjustada) ning purakas puuviljadraakon meelitatakse üksikule paradiisisaarele, kus teda nüüdsest siis puuviljadega toidetakse ja vahtimas käiakse. Ja nüüdsest maksustatakse kõiki kuningriike ühiselt draakonimaksuga.

Loo õpetusiva on lihtne ja selge – lapsed, ärge sööge inimliha, see teeb paksuks. Puuviljadraakon teab.

25 veebruar, 2011

Merike Jürjo – Mälestusteta maja (2008)

Omamoodi stiilne on lugeda romaani naiskodukaitsjatest, esmapilgul tundub selline aines olevat tänapäeva kirjanduses päris ainulaadne; rahvuslikkus ja kord ennekõike! Noh, nali naljaks. Romaanis on kaks vaatepunkti, mis tulevad kenalt abielupaarilt. Naiskodukaitsja Edda kaudu näeme vabariigiaegset kodust ja organisatsioonilist eluolu, politseinik Sven uurib mõrva ja satub aruteludesse Euroopa üleüldise seisundi kohta aastal 1938. Mõlemas vaatepunktis on rohkesti juttu 30ndate sisepoliitikast (mis ühtlasi annab aimu järgnevate ajalooliste sündmuste hingeelust), ei oska just öelda, kui adekvaatne see on, aga mõjub küll usutavalt, vaikne ajastu kui selline.

“Peaks Edda käest täpsemalt uurima, sest ämm räägib neil teemadel vaid mokaotsast ja annab ühesilbilisi vastuseid. Vahest pelgab ikka mu politseiniku elukutset, aga ka politseinikel on eluterveid arusaamu ja inimlikke sümpaatiaid.” (lk 73)

Aga jah, lugu siis ise selline, et ühel päeval avastatakse kuuliauguga üksik vanapapi, kes polegi enesetappu sooritanud. On see tõesti võimalik? Sündmus on muidugi erakordne selles väikelinnas, ja üleüldse esimene mõrvauurimine Svenile. Läheb veel erakordsemaks – tuleb välja, et papil puudub minevik, elas teine võltsitud isikutunnistusega. Kes ta oli? Mida ta ometi I maailmasõja ajal tegi? Kes on koksaja? Jah, pikalt vaevab see noore abielupaari päid. Nii mitmegi võimaliku koksaja puhul aimab Sven õigesti, et nii pole teps mitte, arvaku ülemused mida tahes. Lahendus saabub äkisti ja pisut segaselt. Nojah. Ent raamat pole vaid morn kevadine mõrvamüsteerium, leidub rõõmsamaid toone ehk siis kuidas Naiskodukaitse kohalik organisatsioon valmistub üheks elu tipphetkeks ehk suureks paraadiks ja laulupeo toitlustamiseks. Mis lõpuks laabub igati kenasti.

23 veebruar, 2011

Ott Kilusk - Oktoobrikuine tuuker (2010)

Tegu on ühega viimatise Alveri-auhinna nominentidest - žürii liikme Andres Ehini jaoks oli see raamat favoriit, žürii teine liige Sandra Jõgeva suutis kirjanike hulgas pisut kahinat tekitada tunnistusega, et ta raamatut läbi lugeda ei viitsinud (kuigi tunnistab, et luuletused, mida jõudis lugeda, olid sümpaatsed). Uurisin netist pisut tausta (kui alasti me kõik Google'i ees ikka oleme...) - ta on lõpetanud Viljandi kolledži raamatukogunduse ning saanud Tartus kirjanduse magistriks, töötab Vanemuises inspitsiendi (või lavameistrina) ning teeb teatris bändi nimega Õõvastus, lisaks kirjutab aeg-ajalt kirjanduskriitikat. Kiluski tekstile - mis leidub ka raamatus - on ühe laulu teinud ka Kago (ilmselt Lauri kolledžituttavate hulgas ma olengi teda varem näinud, sest ta nägu tuleb mulle tuttav ette). Aga seda kõike sain ma teada pärast raamatu lugemist, nii et mu mulje raamatust kujunes üsna neutraalselt pinnalt. Ja see mulje on hea.
Riimis ja mõõdus (enamasti kahesalmilised) luuletused, kus humoorikuse tagant paiskub esile õudusesähvakaid (ma pole ansamblit Õõvastus kuulnud, aga oletada võib, et nad laulavadki Kiluski tekste). Just selle jubeduse pärast pean seda raamatut heaks, sest kohati tundub, et see õudus on kuidagi päris, või vähemasti on Kiluskil võime see ehtsana mõjuvaks kirjutada; ja näib, et õuduseäng on selle luule juures algne käivitav jõud ning huumori osaks on seda leevendada (st eesmärgiks pole olnud nalja või pulli teha, vaid naljaga asja kuidagi sotsiaalsemaks ja vastuvõetavamaks toonida). Taustal mängib kogu aeg ka mingi lootusetult alkohoolne teema ("Läbi nädalase piiritusemüha / tunnen lähenevat surmapohmelust"), mis näib kogu seda õõva-kalduvust kuidagi "seletavat" (kas mitte raamatu pealkirigi sellele ei viita, kui arvestada, et oktoober=viinakuu?). Raamatus on ka Tõnu Kiluski mõjuvad ja detailsed pliiatsijoonistused (üsna otsesed luuletuste "realistlikud" illustratsioonid). Mõnes mõttes mõjub see riimilisus muidugi retrolikult, aga samas näib, et asi on mehel suht käpas, päris veenev, poleks arvanudki. Õrnalt meenus mitmeid 90ndate nähtusi, nagu noor riimiline Serpent või Villem Valme "Artur Tõhu unenägu" (mis vist küll seisneb põhiliselt ühises Viljandi-nooruse kohavaimus - see on raskesti põhjendatav, aga mulle näib, et mul on selle peale nina).
Mis seal raamatus siis on? Alguses vabavärsilisi perekondlikke meenutusi (nt kuidas vares viis ära isa mahalõigatud sõrme), kuni asi läheb päris lahti luuletusega, kus meenutatakse, et lapsena pimeduse saabudes "üksi liivakastis mängides / sain ma hinge sisse ühe tunde / mis hoiab ärkvel kõigis sängides"; luuletus sellest, kuidas ema käskis kevade tulles aiatoolid õue tuua, kuid õhtuks sadas lumi maha; vanemad lähevad tädi matustele, aga üksi koju jäänu - "sorin isa ema sahtlites / mis mulle keelatud on väga rangelt / seisan pikka aega peegli ees / seisan tõesti kaua - väga kangelt" (see on luuletuse lõpp); beierlik maapoisi igatsus linna kunstikooli läinud tüdruku järele; "viin on selge nagu allikas / suudlustel on hapupiima maik"; "mu kütmata kõledas köögis / kus Sisyphos kartuleid kooris"; saja-aastane mees, kes suleb puukuuri ukse ja mõtleb, et kõik tõeline on alles ees; hallitanud küla, mille määrdunud rüüs pastor tunneb, nagu kuskil kaugel sünniks midagi kohutavat, aga küla ise magab rukkiviski-und. Ja nii edasi. Raamatu võtab tabavalt kokku lühike luuletus "see maja oli minu sõber / ja suurest rõõmust / langes mulle kaela".
Üks luuletus tervikuna ka:

MÖÖDA TASAST VÄGA TASAST JÕGE
pärivoolu triivib surnud kala
silmavaade osavõtmatu ja sõge
möödub sildist - looduskaitseala

möödub tühjast paadist vanast pajust
tuhat võpatust ja hirmuhetke
läbi lõpuste on põgenenud ajust
maailm hämardub ja kala jätkab retke

(niimoodi üksikuna ta nagu ei tundugi nii väga mõjus, aga raamatu kui terviku kontekstis mu meelest küll.)

Jane Austen – Leedi Susan (2001)

“Mu kallis Reginald, ma nägin seda ohtlikku olendit ja pean teda Sulle kirjeldama, kuid loodan, et saad varsti ise tema üle otsustada. Ta on tõesti erakordselt ilus. Kuigi võid kahelda leedi veetluses, kes pole enam noor, pean tunnistama, et olen harva näinud nii armsat naist kui leedi Susan. Ta on õrnblond, ilusate hallide silmade ja tumedate ripsmetega, ning välimuse järgi ei peaks keegi teda vanemaks kui kakskümmend viis, kuigi ta tegelikult peab olema kümme aastat vanem. Ma polnud kindlasti valmis teda imetlema, kuigi olin alati kuulnud, et ta on ilus, kuid ma ei saa midagi parata, mõeldes, et temas on sümmeetria, sära ja graatsia ebaharilikus liidus.” (lk 13)

Seekordne Austen on midagi muud kui viimati loetud nooruslikult särtsakas iroonia või “Uhkus ja eelarvamuse” klassikaline romaan. See raamatuke on kuidagi... tume. Pisut saatanlikki, või sapine, tegelased ongi teadlikult kurjal teel. Leedi Susan on selline paras milf, käib ja võrgutab ja hullutab noormeestest pärijaid (tänapäeval on muidugi raske uskuda, et 35-aastane naine ei võiks veetlev olla). Peale selle, et leedi põhjustab varakates suguvõsades ahastust ja tülisid, püüab ta ka maha parseldada oma 16-aastast tütart, kelles ema ei näe erilist lootust tippklassi võrgutajannaks saamises. Nojah, emad ja nende soovid, teadagi.

Et siis toimub üks pidev võrgutamiste karneval (millele saame kaasa elada asjaosaliste kenade ja südamlike kirjade abil), lõpuks head võidavad ja leedi Susan abiellub samuti. Noormehega (kuidas siis muidu). Pole just de Laclos, aga pandav lugemine ikka. Austen on kihvt.

20 veebruar, 2011

Jane Austen – Armastus ja sõprus (2003)

“Mu loomulik tundlikkus oli juba väga häiritud õnnetu võõra kannatustest ja niipea, kui teda esmakordselt nägin, tundsin, et temast sõltub mu tulevase elu õnn või Õnnetus.” (lk 8)

Lugu siis sellest, kuidas romantiliselt meelestatud noorikud astuvad vastu vanematele ja muudkui armuvad ja abielluvad ning põgenevad vanemate või hooldajate juurest ära. Sest muuhulgas need õrnahingelised armastajad ka näppavad või õigemini laenavad süüdimatult varanatukest (ah, kui kurb lugu avaneb lk 41!). Aga neil on selleks igati õigus, sest tundlikud hinged põlevad igikestvas armastuslõõmas. Muidugi. Ja sõprus, mis ei tunneta piire.

“Kunagi pole ma näinud nii liigutavat Stseeni kui Edwardi ja Augustuse kohtumine.
“Mu Elu! Mu Hing!” hüüatas esimene. “Mu jumaldatud ingel!” vastas viimane, kui nad teineteisele vastu tormasid. See oli liig Sophia ja minu tunnetele – me nõrkesime teineteise järel sohvale.” (lk 15)

Toredalt jabur (ja masinlik) lugu, vaimustav, et nii noor inimene miskit sellist kirjutab. Rikutud inimesena muudkui mitteteadlikult ootad de Sade sarnase monstrumi paiskumist õnnetute neidude kallale, aga ei, Austen oli ikkagi Inimene! Raevuhoogudega enese tervise korras hoidmine (lk 34) tuletab sutt meelde Foucaulti kirjeldusi hullude ravist möödunud aegadel. See raamat võiks olla raadios kuuldemäng, nii galantset tunnetemöllu kuulaks häämeelega.

“Tal polnud aega mulle vastata, sest iga mõte tegeles nüüd meie ees toimuva õudse etendusega. Kaks Härrasmeest, kõige elegantsemalt riides, kuid oma veres püherdamas, oli see, mis me kõigepealt Nägime – me lähenesime – need olid Edward ja Augustus... Jah, kalleim Marianne, need olid meie Abikaasad. Sophia karjus ja minestas – mina karjusin ja läksin otsekohe hulluks... Me jäime nii vastastikku oma tunnete kütkeisse mõneks hetkeks, siis rahunesime ja jätkasime jälle. Tund ja Veerand jätkasime sama õnnetut tegevust – Sophia nõrkes iga hetk ja mina läksin sama sageli hulluks.” (lk 31)  

19 veebruar, 2011

Enda Naaber – Kastemaa (1993), imandra lake – seesamseesam (2010)

Sarnast lühiproosat sai vist viimati Runnelilt loetud, aga Naaberi etüüdid ja lühijutud on teadagi palju lüürilisemad. Ja üleüldse, tekstid on nii isiklikust maailmast lähtuvad, et autorit isiklikult tundmata on raske sellist loomingut kommentaarida (sest tahaks ju muidu öelda – päris camp värk). Ja muidugi – siingi raamatus kirjeldatud Saaremaa fenomen on midagi sellist, millest ma aru ei saa, miks küll seda kohta nii eriliseks peetakse.
Nojah, alljärgnevalt nüüd mõned näited Naaberi aforismidetsüklist meie ühisteks mõtiskeluhetkedeks.

“Mäleta maad, kust on korjatud Sulle lillepärg. Ja kui jõudu jätkub, meenuta ka lillelast.” (lk 32)
“Kes ei mahu marjamaale, sõitku Saaremaale.” (lk 34)
“Igatsen veel vaid... hõbeuiske...” (lk 35)
“Seal, kus lõpeb laul, kogud sõnatuse sülle ja ruttad teelistele vastu. Esimesel tulijal on tormilatern käes.” (lk 37)
“Õnnel on maalõhn, sest ta on värvide mosaiik.” (lk 37)
“Minu süü on kasepuuladvas, sest... astusin ta juurtele.” (lk 38)
“Igal sõnal mu lauseis on pingutamata pinget, on lootusi, on heleda päeva paistet, millele kukulind loob omad viisid.” (lk 39)
“Pimedad puud hakkasid astuma – see on lõpp.” (lk 41)
“Valude maailm on kohati hämar, kohati varjunditega, kuid ikka täis lootusi.” (lk 44)
“Aasade lopsakusest ei saada iialgi isu täis: inimene on õgija!” (lk 45)
“Kodukumedusse kaon ja tänan hiiepuid!” (lk 45)

Kuna selle raamatu kaanepilti netist ei leidnud, tuleb postituse illustreerimiseks kasutada Imandra Lake'i plaati.

See plaat tekitab minus segadust. Pia Fraus on viimasel neljal-viiel aastal leidnud väga sooja koha mu muusikamaailmas. Aga nüüd see plaat. Siin on kaks väga head laulu – albumit avav “öö laul” (ehk kõige piafrausilikum lugu) ja teadagi “vajun” (kui see on lembelaul – kui muidugi sõnadest aru sain – siis igal juhul üks ilusamaid palasid minu eesti muusika sees; tõepoolest, tahaks vajuda, vajuda, kuhugi). Siin on väga häid ja kummitavaid osasid lauludest - “liugle liugle”, “seesam”, “igane”. Ja siis on sellist monotoonsust, mis teeb nõutuks – sest muusika võiks teadagi vaheldusrikkam olla, või anda hingetõmbepausi, või noh, pakkuda avastamisrõõmu. Aga need valjud trummid mõjuvad nüristavalt, lugudes 2-4 käib selline aeglane tampimine, et see väsitab. Ent siis tuleb monotoonsuse tipp ehk eelpool siiralt kiidetud “vajun” ja pühib meeled paremaks. Pagana ameerika raudtee (aegluubis). Ja “külm” ei ole kahjuks just albumi tipphetkede hulka kuuluv, tuim mesisus ammendub (või ongi eesmärgiks nullida Johansonide lugu?), ETV luuleminutite kõllist olekski justkui piisav. Rohkem vaheldusrikkust, palun... “majades” saab loo algul 6 sekundit feedbacki, oh oleks vaid rohkem ja pikemalt selliseid muusikavooge (selline duokooslus tuletab muidugist meelde Windy & Carl'i, aga jah, see 6 sekundit feedbacki vist jääbki nende kahe koosluse ainsaks sarnaseks hetkeks). Kahjuks pole Imandra Lake'i laivis kuulnud, praegune stuudiotoode tundub üleliia kontseptualistlik (“ja taipasin, et ei saa aru, mida sellega öelda tahtsin”) olevat (või tuleb süüdistada Forwardsi stuudiot, kes volüümi põhja keeranud nagu TPRI puhul?). Koorilaul on vahel nõrk, aga jumala eest, eesti keeles laulmine rokib mis hullu, kahju, et Pia Fraus lõpuni vaid ingliskeelseks jäi.

Ei tea ühtki albumit, millel kõik lood/laulud mulle meeldiks. Aga Imandra Lake'i mittehittlood on selles suhtes kummalised – mulle meeldivad sealt hetked (mõned teevad sentimentaalseks, mõned ümisevad või rulluvad mõttes edasi), aga siis need trummeldavad löökriistad röövivad kuulamisrõõmu (lauset kirjutades mängis “majades” ja see monotoonne trummeldamine on vast plaadi hulleim, kõrvaklappidega võimatu kuulata). Ma tahan, et see plaat mulle meeldiks, aga vahel see tõukab mind eemale. Hmm. Aga “vajun su embusse”, tahad või ei taha, “mu maailm vajus kokku sinu silme ees”.

18 veebruar, 2011

Holger Kaints – Mardika umb ehk minu väike hullumaja (2010)


Kui raamat algab peategelase ülestunnistusega, et kõik teda ümbritsevad inimesed (või noh, arvatavalt kogu maailm) on ühel või teisel moel hullud, siis see mõneti nullib järgnevalt juhtuva erilisuse – noh, et mingi hullude värk, ja mis siis? Tüübid teevad raha jumalikustava sekti, no las siis teevad – ega see pole tavaliste inimeste irdumine või vabanemine normaalsusest (sest enda kogemuse järgi on ümbritsevas massis hulle nii veerand või viiendik). Teose lõpuks selgubki, et raamatu mõistmiseks peab hull olema (lk 248). On meeldiv tõdeda, et olen vaid täiesti tavaline hall inimene. (Huvitav, kui puudunuks sellised ees- ja järelsõnad, mis siis raamatust arvanuks?)

“Kirjutamine laabub kõige paremini siis, kui kirjutad millestki, millesse sa päris hästi ei usu, aga mis sulle täitsa vastukarva ka ei ole. Nii nüüdki – ma puistasin näiteid nagu käisest.” (lk 224)

Algul jääb autorist mulje kui selline lugejaga vestleja, hakkab nagu millestki rääkima ja siis vajub jutuga pisut mujale. Aga see on muidugi sissejuhatav värk, talutamine hullude maailma. Peategelase Matti kodune elu on päris värskendav, sellist ükskõikset vabameelsust tihti ei kohta. Kaintsi maailm ühendab justkui Kausi ühiskonnakriitilisuse ja Runneli (ainult et nagu... täiskasvanulikus võtmes) jaburuse, ongi pisut äraspidisel viisil rahvalik jant.

Lugu siis sellest, kuidas üks tuulepeast tüüp võtab pähe, et tuleb raha kummardada, aitab võltshäbist, tegelikult me kõik armastame raha. Asjale hakkab teoreetilist baasi kirjutama Matt, kes asjast suurt ei huvitu, aga noh, midagi peab tegema (muidu ta vist vabakutseline? On selline poolvedel kuju). Asi läheb käima, ühinevad sõbrad-tuttavad-tundmatud, kes kõik hakkavad raha kummardama, kes riietega, kes ilma. Usk levib massidesse, see müüakse Euroopasse, asjal on jumet. Samal ajal elavad Matt ja teised pea kirevat eraelu, eks see hullude värk ole, teadagi. Noh, asi lõpeb nii nagu korporatiivses maailmas juhtuda võib. Aga ei ütle, kuidas. Tuleb kiita autori loodud Matti, kes mõtleb kui üks noor imbekas, ikka mina-mina-mina, huvitavalt tabatud kiiksuga egoism. Ja muidugi samas võtmes meenutatud nõukogudeaegne eluolu tahud. Ei saa vanamoeliselt öelda, et kedagi sellest tegelasgaleriist võiks hukka mõista – lihtsalt on sellised tegelinskid ja kõik. Las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta.

Eelnevast urinast hoolimata tuleb rahumeeli tõdeda, et tekst on ladusalt ja loetavalt kirjutatud. Peaks vaatama, mis Kaints veel avaldanud on. Sest miks mitte.

sehkendamine
kiiksu lugemisarhiiv
sirp
lugemik

17 veebruar, 2011

Kuusealune – Tegu ja tagajärg (2009)

Üks väegade kurblik raamat. Alveri preemia määrajate arvates oli see 2009. aastal üks silmapaistvamaid debüüte ja tõepoolest, tegemist on omapärase raamatuga. Kolme laadi tekstid – lõuna-eesti või setu külajutud (ainese poolest vast autorile lähedasemad ja sellest tulenevalt ehk kogumiku paremad tekstid), haiglalood (noh, normaalsed) ja sotsiaalse tooniga tekstid (jäävad ehk liialt naiivseks, nt “Leping” - kuidas rikkur kihlveo pärast prügikolli elu proovib, või avalugu “Aferist”). “Mured ja rõõmud” on üks hull setu angsti lugu. Üleüldse on tekstides palju juttu surmast ja ka muidu südamevalu ja nukrust, ent vahel läheb tegelastel pareminigi. Kuid midagi masendavamat kui “Veera” annab otsida, kõik muudkui surevad ja surevad. Jutud saavad juured pahatihti esimese vabariigi ajast (kus olid kõiksugu mured), siis tuleb II maailmasõda oma tagajärgedega, ja noh, tore kui ühekäeline ja nõder pereisa üleüldse sõjast naaseb. Ja siis algavad kolhooside moodustamised. Ja kui kolhooside aeg läbi, tulevad erastamised.
Autori keelekasutus on mõneti nurgeline.
Aga jah, omapärane raamat.

16 veebruar, 2011

Winnebago lood: Vembuvana. Jänes (2004)

Nüid siis saab viimaks tiada, miks peab inimene tööd tegema ja muidu vaeva nägema (Aadamast ja Eevast on alljärgnev kaugel):

“Õhtul proovis Jänes oma väge asjade üle, ja kõik, mis vanamees rääkis, oligi tõsi. Enne magamaminekut ütles Jänes: “Nüüd ma tahan ilusat naist,” ja kohe oligi seal väga ilus naine. Jänes aga ütles: “Ma tahtsin päris ilusat naist.” Naine läks ära ja tema asemele tuli teine, veel ilusam kui eelmine. Jänes aga ütles ikka, et tahab päris ilusat, nii et seegi naine läks ära. Jälle kutsus Jänes ilusat naist, ja jällegi läks see ära. Lõpuks tuli üks naine, kes oli iseäranis ilus. Teda Jänes nikkuski. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi midagi nõuda neli korda järjest. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi väe hoidjat puudutada, nüüd aga Jänes nikkus teda!
Küllap oli tal ükskõik, millist naist ta nikub, ta oli ju maganud isegi oma vanematega. Ometi nikkus ta nüüd ainust naist, keda ta ei tohtinud puudutada. Jänese sõnakuulmatuse pärast peamegi nüüd palehigis tööd tegema, kui meil midagi vaja on. Kui Jänes oleks sõna kuulanud, oleks meil tänapäevani alles seesama vägi, mis talle anti. Jänes sai väe küll kätte, aga kaotas selle ka ära. Sellepärast ei olegi meil väge asjade üle.” (lk 80)

Vembuvana ja Jänes on kui ühe lõputu õuduste festivali õhtujuhid või staarid, käivad ja laamendavad ja sülitavad üldisele heakorrale; nii mõnigi jaapani õudusfilmide tegija leiaks siit endale ainest. Aga juhtub sedagi, et muuhulgas ja sihilikult või kogemata korrastatakse maailmakorda. Näljast ja kiimast ajendatuna.
Tuleb tänada ka vöötoravat, kes disainis mehe suguorgani selliseks nagu see parajasti on ning seepärast ei pea seda organit seljas kandma või märssi kokku voltima – kuna vöötorava näkitsemiseta oleks organ niivõrd püütonlikult suur (lk 41-42). (Oravapartei sakib, mitte küll vöötorava tõttu.)