15 mai, 2011

Urmas Vadi – Kirjad tädi Annele (2010)

Lühijuttude jälestajana tuleb ausalt-sirgjooneliselt-vankumatult tunnistada, et Vadi oskab neid kirjutada ja tegemist on Vadi parima raamatuga, seda eelkõige 3 erineva jutu õhutusel - “Tartu surm” (nö kirjanduspreemialik ilukirjandus ehk muuhulgas Ehlvesti mütologiseerimine), “Revident” (vaimukas omamoodi külaelu thriller; mind paneb ikka hämmastama, et niimoodi sundkorras on võimalik teksti välja imeda) ja “Toonesepad” (tõeliselt humoorikas lugu, nalja nabani, mingil moel kui “Tartu 7 venda”). Pea igas loos kirjutab autor kirjanik Vadist, aga selline “staaritsemine” pole üldsegi häirival moel, tegemist pole hulluva eneseimetluse vaid kirjandusliku mänguga. “Mitte sulada...” ja eelkõige laulupeo vahepildid on vast kogumiku nõrgemad tekstid, jäävad sutt suvaliseks lugemiseks muu raamatuga võrreldes (mõlema puhul tegemist selge tellimustööga?). Aga noh, põhimõtte värk.

Tuleb siis kurbusega tõdeda, et Vadist romaanikirjanikku ei saa. Mis siis ikka, elu läheb edasi. (No tõepoolest, “Toonesepad” on just-just õige pikkuse ja raskusega.)

“Kas see oli noorima onupoja vastuhakk või lihtsalt eneseväljendus, aga peale seda, kui ta oli käinud Norras, roninud koobastes ja mägedel, oli ta nagu vähe veidraks muutunud. Tema hakkas meisterdama aeda puust päkapikke. Võibolla oli ta saanud mõne ilmutuse osaliseks? Paljud täie aruga inimesed räägivad peale Norra mägesid, et päkapikud on olemas. Aga tema päkapikud, keset vanima onupoja sõjatehnikat, nägid oma tahumatuses välja veelgi jubedamad kui tavalised aiapäkapikud. Ta tegi neid alguses puuhalgudest, aga siis sai innustust juurde ja mida aeg edasi, seda suuremaks läksid ka toorikud ja päkapikud andsid juba jõuluvanade mõõdu välja. Mu õde hoidis kätega peast kinni, keskmine onupoeg oli nagu tavaliselt, kusagil sõjatehnika ja päkapikkude vahel, ja ei öelnud ikka veel midagi. Vanim onupoeg aga andis korra ühele päkapikule jalaga ja see lendas kompostihunnikusse. Seda pealt näinud noorim onupoeg oli aga nutu äärel ja lubas:
“Päkapikud seda asja nii ei jäta. Nad tasuvad kätte!”” (lk 190)

14 mai, 2011

H.P. Lovecraft – Hullumeelsuse mägedes (2011)


“Täiesti kindlalt jalutasime me keset surma, mis oli siin valitsenud vähemalt 500 000 aastat ja suure tõenäosusega kauemgi.” (lk 59) 
“Kui ma vihjan sellele, milline nägi välja sündmuste tervikpilt, võin ainult loota, et mu ülevaade tekitab neis, kes mind üldse usuvad, pigem kainet mõistust ja mitte suuremat uudishimu. Oleks traagiline, kui kedagi meelitaks sellesse kuningriiki, kus valitsevad surm ja õudus, seesama hoiatus, mis oli määratud neid heidutama.” (lk 64) 
“Kindlasti viibisime me kõike kummalisemas, inimvõõramas ja õudusttekitavamas planeedi nurgas. Kõigi olemasolevate kuivamaakohtadega võrreldes oli see paik lõpmatult iidsem ja meis süvenes veendumus, et see võigas kiltmaa peab olema tõepoolest müütiline luupainajalik Lengi kiltmaa, mida isegi “Necronomiconi” autor mainis suure vastumeelsusega.” (lk 78) 
“Meie edasiste käitumismotiivide selgitamine on midagi sellist, mille ma jätan psühholoogidele. Nüüd me teame, et laagris toimunud võigas tragöödia pidi olema leidnud lõpplahenduse selles kottpimedas iidvanas matmispaigas ja seetõttu ei saanud me enam kahelda, et ees ootasid meid sõnulkirjeldamatud ja vägagi reaalsed õudused.” (lk 88) 
“Mõeldes tagasi sellele hetkele, ei suuda ma täpselt meenutada, millised olid meie uued emotsioonid ja miks teravdas meie järgmine konkreetne eesmärk ootusärevuse äärmise piirini. Me ei kavatsenud kindlasti kohtuda näost näkku sellega, mida me nii väga kartsime, kuid ma ei eita siiski, et meil võis olla ähmane alateadlik soov jälgida teatavaid asju mõnest sobivast varjatud vaatluspaigast.” (lk 91) 
“Veel kord olen ma jõudnud jutuga kohta, kust on väga raske jätkata. Ma peaksin siia jõudnult olema juba karastunud, kuid on mõningaid üleelamisi ja vihjeid, mis jätavad sügavaid paranematuid haavu, ning neist jääb inimese sisse ainult ülim tundlikkus, nii et mälestused elustavad taas kogu esialgse õuduse.” (lk 101-102) 
“Kui see saatus, mis meid varjas, oli meie vastu armuline, siis see, mis lasi meil vilksamisi näha jälitajat, oli täiesti vastandliku loomuga, sest see ebamäärane nägemus, mis kestis ainult sekundi murdosa, on vastutav vähemalt poole selle õuduse eest, mis on meid sellest ajast peale kummitanud.” (lk 108)

Ja nii edasi. Kui seni oli mul skepsis Lovecrafti loome suhtes (loomulikult peale ühe raamatu lugemist), siis see raamat on küll vinge ja äratab arusaamist. Tagasivaade Antarktika ekspeditsioonile, mille käigus avastatakse ootamatud korjused ning seejärel hoopistükkis uus... maailm, miljoneid-miljoneid aastaid vana (Atlantis jms on ikka väga värsked nähtused selle kosmosest pärit tsivilisatsiooniga võrreldes). Kosmosesellid on päris võika välimusega (lk 24-27). (Oh, ja need koopahiidpingviinid.) Morbiidse arhitektuuri ja kunstiajaloo austajatele arvatavalt meeldiks selle maailma ehitus ja mälestusmärgid, ikka viisnurgad ja raidkirjad. Ja muidugi see Lovecrafti kasutatud painajalik meie-vormis jutustamine, mis süvendab lugejas õudust või nii. Ühesõnaga, moraal selline – ärge torkige Antarktikat! Ja miks mitte.

Uue sarja avapauk on paljulubav, näis, kui kauaks tegijatel jaksu jätkub. Igal juhul, huvitav lugemine ka õudusehuvita inimesele, pioneeri ausõna.

13 mai, 2011

Evert Gregori – Kesk surnud lilli (2009)

Nojah. Lugu siis sellest, kuidas noormehel kipub elu kihva kukkuma. Ema sureb, ülikoolis vajakajäämised, nõudlik isa, nukker eraelu. Ta lahkub kodust ja lõpuks leiab kutsumuse lõikelilletööstuses ning armumises oma hulluarsti kaunisse seltsilisse. Kes on see võluv preili, küsinuks antiikkreeklane oraaklilt? Internet vastab, et võimalik näitlejahakatis. Lauri tutvumine Stellaga on paras stalkerlus (ameerikalikus mõttes), aga tõepoolest, kuidagi peab selle suhtega algust saama. Armutakse kõrvuni! (Poleks vaja olnud!) Korraga aga... hakkab tööandjast lõikelilletööstur rääkima oma tütrest, kes elab Itaalias vastse poja ja itaallasest armsamaga (kes pole üldsegi armas mees). Lauri mõtleb, nii-nii. Miks? Pole aega mõelda, kõik ta maailm kuulub Stellale. Ent ikkagi...

Veider naiivne naistekas või õigemini ei oska seda teksti kuidagi lahterdada – naistekas, arenguromaan, olmeromaan, noortekas? Samas raamat lõppeb sellise üllatuspommiga, et ohhohoo! Võikad enesetapud! Rikutud lapsepõlved! Petlikud isad(used)! Autor on stiililt üsna ökonoomne ja kuiv kirjutaja, pole siin suuremat belletristlikku tulevärki või väljendusrikkust ega midagi – ent samas ka mitte grafomaanlikku maotust (teksti puänti teades muidugi võib leida õigustuse sellele vaiksele (või labiilsevõitu?) tekstihullusele). Vahel tundub (aga enamjaolt mitte) nagu olnuks selle raamatu kirjutamine autorile teraapiline tegevus – umbes nagu psühhiaater soovitab oma jaburavõitu vestluses (lk 57-58). Nojah, ootamatu raamat.

“Veel üks faktor pitsitas, kuid samal ajal ka erutas Lauri südant. Ta oli kord kohtunud Solveigiga, kes, samuti musta riietatud, oli Stellaga kohtumisele kaasa tulnud. Naine, kes nägi välja kui tütre tulevikumudel, jättis Laurile erakordselt sümpaatse mulje. Tema sõbralik naeratus ja tasakaalukas jutt näis meeldiv ja kohane. Ta ei peljanud millestki kõnelda ning jutt ei muutunud ebameeldivaks ka pealtnäha sobimatute teemade puhul. Niisiis oli tulevase ämmaga hea kontakt aegsasti loodud. Kuid Lauri südant näris tema teinepool – doktor Samuel, kes Lauri jaoks oli seni ju vaid arstionu. Temaga ei olnud Lauri kui väimees veel kohtunud. Siinsamas pubis, Solveigi ja Stellaga kohtudes tunnistas Lauri viimaks ka Solveigile üles fakti, et tunneb doktor Samueli, kelle juures on käinud rasketel aegadel hingeabi otsimas ja seda ka saanud.” (lk 185)

11 mai, 2011

Tuuli Taul – Täiuslik ja turvaline (2010)

Blogi kõige esimesel hääletusel sai teatavasti Taul valitud Ilusaimaks Eesti Kirjanikuks – mis on tõesti tõsi (ah, olid ajad kui ETV luuleminutites esinesid kenad neiud). Lõpuks siis raamatki loetud (täiuslik ja turvaline, just nagu see blogigi) ning sellest koorus paar mittelöövat sabatut lauset.

Luule noore naise muredest ja rõõmudest, teksti katkendlik voolavus on kuidagi agressiivne – või teisiti mõeldes, proosalik luule, mis viib muidugist mõttele, et Taul võiks unustada luulega tegelemise ning pühenduda tõelisele loomele ehk Romaani Kirjutamisele. Milleks küll luuletada kui leidub paremaid tegevusi nagu hea tahke proosa loomine? Mis on tõeline loomevabadus? Proosa! (Tegelikult draama samuti, aga see on kõrgem pilotaaž.) Ja kõiksugu proosaideid leidub siin raamatus küllaga, lase aga vaid lool joosta. Ja et selge oleks – eelnev jutt pole mingi salvav iroonia vms; tõepoolest luulet lugedes tekkis kujutelm, et see kõik võiks hoopistükkis proosana eksisteerida.

Huvitav, et Tauli pole märgitud copyrighti omanikuks või noh, ametlikuks tekstide autoriks – ju siis saab neid tekste vabalt oma huvides kasutada, kasvõi näiteks kellegi teise nime all avaldada. Ja see on tore, Värske Rõhk viib luule massidesse.

10 mai, 2011

Helmut Roewer – Hammas hamba vastu (2011)

Raamatu alapealkirjaks siis “Saksamaa ja Nõukogude Liit külmas sõjas” ehk kuidas käis üks igavene luureteenistuste ringmäng Saksamaade, Nõukogude Liidu ja ta satellliitide ning lääneriikide vahel; erinevad organisatsioonid tegelesid mõrvadest mustamiseni ning õnnelikud pääsesid vaid vanglakaristusega (või toimikud jäänud avastamata). Sakslased armastavad reeta Saksa riike, nad hindavad nuhkimist ja spioneerimist, võiks sedastada ülemeelikult. Autori iroonia kõiksugu reeturite kohta on kohati maitsetu või labane, aga noh, vahel naljakas ka. Tegemist pole just tõsiteadusliku uurimusega.
Põnev lugeda, et Briti luure transportis luurajaid meritsi Baltimaadesse tervelt 1955. aastani, mil viimane retk maabus edukalt Saaremaale (lk 40-41).

“Kaugeltki kõik rahupooldajad ei leppinud kommunistide domineerimisega vestlusringides ja -klubides, sest viimaste vaidlustaktika oli heausksetele võõras. Seda lihtsat võtet oli edukalt kasutanud juba Vladimir Lenin. Otsuse langetamist lükati tühja lobaga nii kaua edasi, kuni enamus – normaalsed inimesed olid koosolekult minekut teinud ja vähemus selle vastu võttis. 1960. aastate lõpust juurdus säärane demokraatiavorm Lääne-Saksa ülikoolides, mille tagajärjel üliõpilasesindused võtsid vastu hämmastavaid otsuseid.” (lk 155-156) 
“Kui mõni Nõukogude diplomaat paistis väljaspool oma kogukonda silma joviaalsuse, keskusteluvalmiduse ja tolerantsusega, siis võis kindel olla, et ta esindab KGBd või GRUd. Teine kindel kriteerium oli vaadata, kuidas keegi raha kulutab. Luurajad andsid marku lahtise käega välja ka pornoajakirjade eest, teised veeretasid poes iga penni näppude vahel.” (lk 168)

09 mai, 2011

Meelis Oidsalu – Koertepõud (2008)

Luulekogu maaelust pintsaklipslastele, ikka ilus ruraalne stseen, veri ja eksistentsiaalne äng. Elu on mujal, mõtleb keegi. Kus näed kujundit, püüa seda argiseks väänata. Pisarad läbi naeru või kuidagi.

AED

vanaema ulatas kirve
palus mind ja mu kaksikvenda tappa
supi jaoks kana
asetasime linnu pakule
aga ta pääses
me lapsikute löökide alt
hüples õue mööda katkise kaelaga
pea naljakalt ripnemas
keksisime tal järel
kaelad kõveras
kööki naastes olime rammestunud verised ja rõõmsad
kuhu kana jäi küsis vanaema ja
liipas ohates aeda
(lk 28)

08 mai, 2011

Richard Dawkins – Luul jumalast (2011)

“Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.” (lk 11)

Jumalat ei ole ja pole olnud. Eestis selline täppisteave just suuremat meeleliigutust ei peaks tekitama, aga mujal ehk küll. See raamat pole tõsiusklikele, sest, noh, neid ei saa ümber veenda (jumalasse tuleb uskuda jne), küll aga kõigile teistele, kel vähegi huvi religiooni ja/või loodusteaduste vastu. Keskel on 1-2 peatükki, mil mul juhe vähe kokku jooksis (mis pole muidugi eriline näitaja), aga muidu on igati arusaadav tekst. Eks siingi raamatus on mitmeid väljendusi, millele saaks nagu vastu vaielda, aga noh, kui lähtutakse loodusteaduslikust vaatepunktist, siis on rõhud vähe asjalikumad kui minusuguse rahvusromantilised vaated eluolule. Õigemini ongi raamatu point kokkuvõetav alltoodud tsitaatidega.

Ahjaa, kas üleüldine moraal põhineb pühakirjal, nagu väidavad usklikud (pole usku, on anarhia)? Ei põhine, ütleb Dawkins, moraalireeglid kujunevad niiehknaa ühiskonnas vastavalt Zeitgeistile (lk 265-273; seal ka toredad “ateisti 10+4 käsku”).
Raamat suurendab õudust Ameerika ees selle fundamentalismi pärast – tavaliselt vaatad sellist “tsirkusest” mööda kui (endale) mitte tõsiseltvõetavast totakusest, aga tegelikult on see ikkagi hämmastavalt jube.
Dawkins on muidugi paras jutustaja ja kõrvalepõigete austaja, nii saab lugeda nii mõndagi seltskondlikku ja muidu poleemilist. Natuke päevakajaline samuti, suisa veel ilmumisaasta juhtumistele on viiteid.

“Selle asemel defineerin ma jumala hüpoteesi märksa kergemini kaitstavamalt: on olemas mingi üliinimlik, üleloomulik mõistus, kes tahtlikult kujundas ja lõi maailmakõiksuse ning kõik selles sisalduva, kaasa arvatud meie. Minu raamat toetab alternatiivset lähenemist: ükskõik milline loov mõistus, mis on piisavalt keerukas, et midagi kujundada, saab olla tekkinud vaid pika järkjärgulise evolutsiooniprotsessi lõpptulemusena. Loov mõistus, tekkinud evolutsiooni teel ja seetõttu ilmunud universumi alles üsna hiljaaegu, ei saanud kuidagi selle kujundajaks olla. Selliselt määratledes on jumal luul, ja nagu näitavad selle raamatu edasised peatükid, üsna ohtlik luul.” (lk 41-42) 
“On üsna kulunud klišee (ja nagu paljude klišeede puhul, nii puudub ka selles igasugune tõetera), et teadlased tegelevad rohkem “kuidas”-küsimustega ning teoloogid on pädevad vastama “miks”-küsimustele. Mis siis on see “miks”-küsimus? Iga ingliskeelne lause, mis algab sõnaga “miks”, ei ole ju tõsiselt võetav küsimus. Miks on ükssarvikud seest õõnsad? Mõni küsimus lihtsalt ei väärigi vastust. Mis värvi on hajameelsus? Kuidas lõhnab lootus? See, et küsimust saab esitada grammatiliselt korrektses inglise keeles, ei tee sellest veel sisukat ega tõsist tähelepanu väärivat küsimust. Ja isegi siis, kui küsimus on asjakohane, ei tähenda teaduse suutmatus sellele vastata veel seda, et religioon on selleks suuteline.” (lk 66) 
“Fundamentalistid teavad, et neil on õigus, sest nad on pühast raamatust tõde lugenud ning teavad juba ette, et mitte miski ei suuda nende uskumusi kõigutada. Püha raamatu tõde ei ole saadud mitte arutluskäigu tulemusena, vaid see on puhas aksioom. Raamat on tõde ja kui tõendid tunduvad sellega vastuollu minevat, siis tuleb kõrvale heita tõendid, mitte raamat. Vastupidiselt sellele usun mina kui teadlane midagi (näiteks evolutsiooni) mitte püha raamatu lugemise põhjal, vaid seetõttu, et olen uurinud vastavaid tõendusmaterjale. Tegemist on täiesti teistsuguse lähenemisega. Evolutsiooni käsitlevaid raamatuid ei usuta mitte selle tõttu, nagu oleksid need pühad. Neid usutakse selle tõttu, et need esitavad tohutul hulgal igakülgselt toetatud tõendusmaterjali. Põhimõtteliselt võib iga raamatu lugeja selle tõendusmaterjali ise üle kontrollida. Kui teaduslik raamat millegi suhtes eksib, siis on vältimatu, et lõpuks keegi selle vea avastab ning järgnevates raamatutes on see juba parandatud. Pühade raamatute puhul on asjalood ilmselgelt teistmoodi.” (lk 284) 
“Kristlus, just nagu islamgi, õpetab lastele, et küsimusi mitteesitav usk on voorus. Sa ei pea oma usku kuidagi kaitsma. Kui keegi teatab, et mingi asi käib tema usu juurde, siis laialt juurdunud tavade kohaselt on ühiskonnal kohustus “austada” seda ilma küsimusi esitamata ning hoolimata sellest, kas see kuulub ka nende usu või mõne teise usu juurde, või ei ole üldse usuga seotud; seda tuleb austada kuni selle hetkeni, kui see ilmutab end mingi kohutava verevalamise läbi, nagu seda oli Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine või Londoni või Madridi pommirünnakud. Sellele järgneb vastuvaidlejate koor, kui vaimulikud ja “kogukonnajuhid” (kes nemad üldse selleks valis?) üritavad seletada, et ekstremism on “tõelise” usu väärastunud vorm. Kuid kuidas saab tegemist olla usu väärastumisega, kui usul, millel puudub igasugune objektiivne põhjendus, ei ole mingeid kindlaksmääratud standardeid, millest kõrvale kalduda?” (lk 308)
 skeptik
sirp

07 mai, 2011

Veiko Märka – Põletada pärast lugemist (2009)

Kultuuriajakirjanik Märka on aastatega tõsisemaks muutunud, või noh, pole ammu ta avalikke esinemisi näinud. Mõnede päevakajaliste luuletuste puhul annab mõelda, et mis on mis ja kuidas (nt räuskav Tarand ja kraanajuht Kägu, lk 35-36). Võiks hakata Ji sarja koguma, saaks riiulisse nummerdatud raamatuseljad, oleks kohe mida vaadata.

ARNO PIJPERSI LAHKUMINE

Kui see olex minu teha
mida teex ma pijpersiga?

amsterdami ajax
(lk 10)

TÕDEMUS 12

kokutaja
ilus unistus:
valgevene-vene-venezuela
sõjaväemanöövrid
(lk 24)

VÄIKE PERENAINE
(maxi version)

Olen väike perenaine,
kasvan rõõmuks perele.
Lõigun nii, et näppe lendab,
küürin küüned verele.

Olen tubli perenaine,
keedan, küpsetan ja koon.
Õhtul, siis kui tööd on tehtud,
ennast mäluauku joon.

Röster välja lükkab üha
uusi kassipoegi.
Viina kõrvale neid kulub
nii et ära loegi.

Kes seal röögib, kui ma köögis
potte-panne kasin?
See on vanaema, teda
peseb pesumasin.

Olen tubli perenaine,
kuid mu mees on siga.
Mööda kööki jahin teda
nüri vikatiga.

Täpselt torkan tera makku,
kui saan kätte taadi.
Siis ma, sõbrad, teidki kutsun
sööma notsupraadi!

06 mai, 2011

Irena Tarvis – Tasakaalu Tiivad (2006)

Luulekogu on välimuselt selline nagu õige luulekogu olema peab – tõeline DIY. Mõnusalt kokkuklammerdatud, taskupärane ja ei mingitki märki väljaandmise kohta – täiesti tõsiselt, selline lähenemine mulle meeldib (siiski leidub üks ajaleheartikkel, mis paljastab saladusi). On omaette küsimus, kas sellise trüki puhul on tarvis illustratsioonideks just värvilisi digifotosid kasutada (sest paberil pole tegemist just arvutiekraani kvaliteediga), aga – miks mitte. Kahjuks ei leidnud netist kaanepilti ja laiskus takistas seda ise tekitamast; no seal on foto merelainest.

“Siis kui kurb on kallim, vend või õde,
ikka lohutan: “On laul Su parim sõber!”
Laul annab päikest, külvab hingesooja,
on rõõmude ja naeratuste looja.
Läbi pisarate ikka edasi,
õige lauluga on asi sedasi!

Siiski ainult rõõmuga ei minda -
on neid, kelt nõuab laul ränkrasket hinda.
Kui annet antud, oskust hääli seada,
pead kaunist looma kurjaga ja heaga.
Läbi pisarate ikka edasi -
õige lauluga on asi sedasi!”
(lk 5) – sellist entusiasmi on tore kohata, oleks vaid rohkem inimesi, kes teisi niimoodi masendusest välja rebiks. Õige lauluga on asi sedasi!

“Sinu kõrval võiksin saada vanaks
käia sama teed võin, kuni tuksub rind.
Olla igavesti ainult sinu omaks -
ainus unistus, mis ikka painab mind.

Oled kirgas nagu tähistaeva valgus,
sama soe kui jaanituleloit,
nõnda erutav kui hommikune algus,
päevakelme, päiksekullas koit.

Sinu kõrval ma ei jäägi vanaks,
olen alati kui karske vesiroos!
Kui vaid tean, et, armsam, sinagi jääd
samaks
ja me lähme läbi elu koos.”
(lk 7) - “karske vesiroos”, hea leid. Tarvis on üpriski vanamoelise harrastusluule esindaja, ja vahelduseks on seda mõnus lugeda.

“November

Ma armastan Sind,
Sinu raagus valguses
lõputult kuivavaid pesusid,
millelt taevased tuuled
on puhunud ära
loputusvahendi imala tehislõhna.

Ma armastan Sind,
Su niiskeis hommikuis
haledalt kaebavaid tuuli
ja talve ootavaid puid.
Nende siirast häbitut alastust,
mis laseb paista mu aknasse
kuivavaid pesusid.”
(lk 22) – siin on autor liialt moodsaks läinud ja kohe luuletus lonkab neljal jalal. Aga see võib olla muidugi taotluslik, “loputusvahendi imala tehislõhna”-rida on nii karjuvalt loperdav, et tõepoolest, kes teab!

Palju õhkavaid ja erootilisi ja naiselik-emalikke värsse on eelkõige luulekogu viimases tsüklis “Unistuste tiivad...”, kus kordub ikka teemana suvise armuöö veetmine (eelkõige looduses), mille järel üks asjapooltest on hommikul igaveseks kadunud, ja nii suvest suvesse. Nojah.

05 mai, 2011

Julio Cortazar – Salarelvad (2011)


Julge tõlkevalik “Ajavaimu” sarjas, pole raamatu väljaandmist toetanud Kultuurkapital ega mõni muu institutsioon; ei kujuta ette, et sel raamatul oleks just palju lugejaid, tegemist pole ju Dahli või mõne muu väikekodanlikumale maitsele sobiva lühijuttude koguga. Aga kes teab, eksida on rõõm ja postmodernism toidab vaimu. Sest tegemist on mõistmist avardava raamatuga. Või kantseliitlikult väljendudes – kultuuripilti rikastav tekst. Mis on, tõesti, tõsi.

Minu jaoks hakkas raamat tööle alates kolmandast jutust; “Ema kirjad” on taastõlge ning “Hea teeninduse” puhul kerkis pähe mõte, et Cortazari tõlke lauseehitus on huvitav ja irriteeriv (mis on õigupoolest terves raamatus eriskummaliselt huvitav; nihkes, üleliigne, rütmitu, külluslik, ebamugav – ehk siis hea). “Saatana ila” tekitab oma nihkuvuses muidugi üleüldist segadust. Sommer on oma proosaga vast pürginud sellise kõnepruugi või deliirse normaalsuse poole, mis paiskub esile “Tagaajajas” - ja see lugu on tõsine meistriklass ka minu labasele maitsele, seda lugedes meenus see narkootiline laks, kui sai viimati tõsiselt head teksti avastatud (selle laksu tagaajamine / kordamine muutub üha raskemaks; see lugu on ehk üks selle aasta tõlkeelamusi, vapustav (skisofreeniline?) tekstivoog pilves vaimuhaige muusiku auklikku maailma. Stiil! Lõpulugu “Salarelvad” on paras x-files või väärastunud lõige reaalsest välja.

Mitteromaanide veerimine on tüütu, ent “Tagaajaja” on ikka nii hea proosalaks, et oiga mõnust.

“Nüüd möödub üks suur valge pilv, nagu kõik need päevad, kõik see loendamatu aeg. Mis öelda jääb, on alati üks pilv, kaks pilve, või pikad tunnid täiuslikult puhast taevast, nööpnõeltega minu toa seinale kinnitatud imepuhas ristkülik. Seda nägin ma silmi avades ja neid sõrmedega kuivatades: puhas taevas, ja siis üks pilv, mis sisenes vasakult, demonstreeris aeglaselt oma kenadust ja kadus paremale. Ja siis veel üks, ja mõnikord seevastu muutub kõik halliks, kõik on üks tohutu suur pilv, ja äkitselt krabisevad vihmapritsmed, tükk aega näeb pildi peal sadu, nagu tagurpidi nuttu, ja vähehaaval pilt selgineb, ehk tuleb päikegi välja, ja jälle sisenevad pilved, kahekaupa, kolmekaupa. Ja tuvid, vahetevahel, ja nii mõnigi varblane.” (“Saatana ila”, lk 70)
sirp

04 mai, 2011

Ain Väät – Rähni uus telefon (2002)

Illustratsioonid on lihtsad ja selged ja kergelt muhedad, nagu luuletusedki. Värssides on palju kordusi, aga nii vist jääbki lastele paremini meelde? Autorit võiks “süüdistada” liigses minimalismis, natuke mänglevamad ja sisukamad ta luuletused ehk olla võiks – aga samas, ega ma laps ole, vist. Peaasi, et kena helge maailm.

Heliredel

Ümberringi kõik on vakka,
kasvõi ise laulma hakka!

Heli magama läks lakka,
redeligi tõmbas takka. 
(lk 15)

Talvel

Talvel tihti praksuvad puud,
praksuvad õues
ja praksuvad toas.
Ei juhtu siis midagi muud,
kui külmemaks läheb õues
ja soojemaks läheb toas.

Toas ainult peab ahi olema
ja puud peavad ahjus põlema.
(lk 38)

03 mai, 2011

James MacKillop – Keltide müüdid ja legendid (2011)

Sobilik raamat neile, kes otsivad inspiratsiooni fantaasiakirjanduse loomiseks, kõiksugu ripakil ja hägusaid lookatkeid või variatsioone on siin enam kui küllaga, võta vaid kätte ja asu klaviatuuri kündma. Olemata ise küll keldihuviline (aga väike uudishimu ikka, et millega siis tegemist), on siin raamatus esitatud lugusid ja tõlgendusi päris põnev lugeda, vanasti ikka inimestel katus sõitis.

Tegemist on igati teadusliku tekstiga, mitte mingi viirukipõletajate uinamuinaga (nii saab näiteks teada, et tänapäeva druiidivärk on ikka päris juurtetu, no vot, milline üllatus). Üpris lõbus lugeda, kuidas autor viisaka irooniaga kommenteerib uurimusi ja tähelepanekuid, mida on teinud erinevad müütide ja legendide uurijad. Kahju, et raamatus puudub igasugune pildimaterjal keldi taiestest, millest pikas sissejuhatuses palju juttu.
Jeerum, ei viitsi ja ei taha mõistlikku juttu kirjutada.

Kõige coolim keldi vägilane:

“Nagu mainitud eelmises peatükis, kus Finnabair kirjeldas inimesi oma emale Medbile, kujutati Cuchulainni sageli ette lühikest kasvu, tumedat verd, habemetu ja alati heatujulisena. Kirjeldused tekstides erinevad, kuid enamasti arvati, et ta juuksed on kolme värvi: juurelt pruunid, keskelt veripunased ja otsast blondid. Mõned tema tunnused on rohkem maagilist laadi ega meenuta tingimata nägusa mehe omadusi. Tal oli mõlemal põsel neli eri värvi lohukest: kollane, roheline, vaarikpunane ja sinine. Tema mõlemal silmal oli seitse pupilli. Tema kätel oli seitse sõrme ning mõlema jala seitse varvast andsid talle kulli või greifi haarde. Kuigi sellised tunnused võivad kõlada eemaletõukavana, nimetatakse teda enamasti nägusaks ja naiste silmis väga köitvaks. Võib-olla ei kujutanud muistse iiri kirjanduse lugejad alati kangelast üksikasjalikult ette.” (lk 220)

Kuidas sõpra õigesti tappa:

“Võitlus kestab neli päeva ning sisaldab nii kiidukõnesid ja solvanguid kui ka pidevat käsivõitlust. Mehed raiuvad üksteise küljest lapsepea suuruseid tükke, mis tekitavad nii suuri haavu, et neist võivad linnudki läbi lennata. Igal õhtul saadab Cuchulainn Ferdiadile kaane ja ravimtaimi haavade tohterdamiseks – ulsterlane ei taha, et tal oleks parema ravi eelis. Ferdiad omalt poolt jagab Cuchulainniga toitu. Kolm päeva ei suuda kumbki edu saavutada ning selle aja vältel kasutavad nad teineteise vastu viskeodasid, kergemaid ja raskemaid odasid ning võimsaid mõõku. Neljandal päeval võtab Cuchulainn kasutusele salapärase ja võimsa relva Gae Bulga, mille tarvitamist ta õppis amatsooni Scathachi käest. See oda siseneb ihhu ühest kohast, kuid avaneb siis ja tekitab kolmkümmend haava. Veel enne seda, kui Cuchulainn jõuab midagi ette võtta, torkab Ferdiad oma mõõga tema rindu ning Cuchulainn heidab oda läbi Ferdiadi südame, nii et see ulatub poolenisti seljast välja. Surmahoop aga alles tuleb. Vankrijuhi Laegi abiga heidab Cuchulainn Ferdiadi pihta Gae Bulga, mis tapab ta. Cuchulainn hakkab otsekohe halama oma peaaegu venna ja sõbra surma pärast, kuid ka ta ise ei suuda haavade tõttu ennast püsti ajada.” (lk 232-233)

Huvitav, mida suudavad nüüdisaegsed kaksteist luulekogu avaldanud autorid:

“Fian'i liikmeks olek oli eksklusiivne, aga mitte pärilik. Liikmeks soovija pidi end näitama nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ta pidi olema eeskujulik luuletaja ja kaheteistkümne luuleraamatu autor. Muude katsete seas pidi ta seisma puusani maa sees, käes ainult kilp ja sarapuukepp, samal ajal kui üheksa sõjameest heitsid üheksa vao kauguselt tema pihta odasid; kas või ühe haava saamine tähendas läbikukkumist. Taotleja lükati tagasi, kui relv värises ta käes, kui rippuvad oksad suutsid muuta tema patsi punutud soengut või kui ta astus läbi metsa sõites kuivale oksale. Ta pidi olema suuteline jooksult ületama kulmu kõrgusel seisvat puutüve ning suutma vaevata minna läbi põlvekõrguse puutüve alt. Üks raskemaid katseid nõudis okka väljatõmbamist jalast jooksu pealt, ilma tempot aeglustamata.” (lk 245)

Monty Pythonil on paar väga head keldilikku sketši.

sirp

02 mai, 2011

Jaan Kruusvall – Nokturn järve ääres (1991)

Võib-olla

Inimesel peab olema mingi saladus või unistus tagavaraks; ta peab olema armunud või lootma, et teda ootab ees midagi – kangelastegu näiteks, oma elu rängematel hetkedel peab ta siis vastu, säilitab jõu ja värskuse.
See on nooruses nii.
Kuid vanemaks saades kaob kõik. Kõik on ükstaspuha. Ees ei oota midagi. Elu muutub rängaks katsumuseks. Kogu aeg võid välja lennata orbiidilt, lüüa saada.
Tegelikult aga ei juhtu võib-olla midagi hullu. Oled nagu päike, nagu kuu – vahel loojas, vahel särad. Rada on tuttav.
Pigem oled komeet, tohutu suure sabaga – liugled laotuse all, tekitades hirmu: enesele ja teistele. Jah, ka enesele.
Kuni kaod läbipõlenuna teadmatusse, lõpmatusse, jättes vaid (võib-olla halva) mälestuse. (lk 28)

Autsaideri ülestähendusi

Patuteel, mis põrgusse viib, teeb inimene aeg-ajalt peatusi paradiisis. (lk 55)

Elu jooksul näidatakse sulle, milline tühisus sa oled. Kui sa seda suudad vältida, on see lihtsalt ime. Ja sind imetletaksegi, seatakse eeskujuks. Tihti ilmaasjata. (lk 56)

Ma ei tunne iseennast ära. Ja ma ei otsigi enam iseennast. Keegi peab tulema ja mind mulle enesele tutvustama.
Ja võib-olla ta ei tulegi – see keegi.
See keegi, kes tunneks mu ära. (lk 56)

Mind ei huvita, mis on pärast surma, sealpool elu. Mind huvitab, mis oli enne elu. Mind huvitab, kas ma olin kunagi lill, puu, liblikas. Selles tundub lohutus olema, kui ma teaks, et olin kord midagi taolist. (lk 58)

Tundeid on võimatu kirjeldada. Kuid seda tuleb siiski teha. Selles seisnebki kunst. Ja selle võrra on kunst alati vaesem, kui elu. (lk 61)

Otsin iseennast. Kuhu ma kadusin. Jäin minevikku. Sealt ei saa ma end enam kätte.
Pean suunduma, ruttama tulevikku.
Sealt ei saa teised mind kätte. Nii näib. (lk 63)

01 mai, 2011

Frédéric Beigbeder – 17,90€ (2011)


“Sa ei virise: kui sa kokat ei nuusiks, oleksid sunnitud helendavas kombinesoonis benžihüppeid tegema või grotesksete põlvekaitsmetega rulluisutama või hiina restoranis karaoket laulma või skinnide seltsis värvilisi peksma või koos vanade poosedega võimlemas käima või üksipäini spordilotot mängima või tegema diivaniga psühhoanalüüsi või taguma petistega pokkerit või surfima internetis või mõtlema sadomasohhismile või saleduskuurile või kodusele viskidieedile või aiapidamisele või murdmaasuusatamisele või urbanistlikule filateeliale või buržuaabudismile või taskumultimeediale või käsitöökursusele või anaalorgiatele. Igaühel on vaja midagi, millega stressi maandada, kuid sa saad vägagi hästi aru, et tegelikult kõik üksnes siplevad.” (lk 54)

Autoriga esmatutvus oli üsna jama, oli selline ilane lora prantsuse armastuse korrapäradest, ning selle avaldamine sarjas “Moodne aeg” ei pannud just vaimustusest oigama. Aga kui tõele au anda, siis võinuks käesolev tõlge hoopistükkis selle asemel säändses sarjas ilmuda. Käib kah üks armastuseloba, aga vähemalt segi teravama ühiskonnakriitika ja üleüldise hooramisega (mitte et see tähendaks, et värske kirjandus peakski olema kindlasti kriipiv ja vürtsikas).

Lugu siis sellest, kuidas kokaiinihuviline kopiraiter Octave soovib tööst vabaneda (kui juba rasedast sõbrannast sai lahti) ning koondamistasuga aega veeta. Aga ei lähe mitte õnneks, hoopis hullem, kõigest segasepanemisest hoolimata hinnatakse teda üha enam. Ning peale kokaiinivõõrutust jätkub peosegune karjäär, kuni...

Ei mõju just avastuslikuna, et reklaamiinimene on tegelt reklaamivastane jne, või mis hullem – peategelase ambitsiooniks on kirjutada romaan (võeh, kas pole tüütu lugeda sellest, kuidas mõnes järjekordses teoses mõtleb minategelane raamatu kirjutamisest?). Iseenesest ongi tekst üks hüüdlausete ja sloganite paraad, teadagi, jutt pahast reklaamist ja üleüldisest allakäigust jne, ent võrreldes Abbotiga ei jäta lugemine vähemalt leigeks, autori edvistamine (tõepoolest!) käib aegajalt (või pidevalt) närvidele, aga siiski loetav tekst ning finaal on rõõmsalt deliirne ja pretensioonikas. Ja see jabur mõrv ning jälgede peitmine, toredalt totter.

Tõlkija on vast kõiksugu sõnamängudega päris palju vaeva näinud; pesupulbrireklaamijad, haarake talendist kinni.

lugemik

30 aprill, 2011

Tule, sõber! (1987)

Valimik venetsueela lasteluulet, nothing flashy, ehk üllatavalt palju on käesolevas valikus taevanähtustele pühendatud. Ja muidugi Laretei illustratsioonid, mis on löövad.

Jõgi

Jõgi
on otsekui
rõõmus, rutakas rong,
mis kaugusi
ihkab
võita.

Imelik
ainult, et
jaamast senini pole
suutnud ta välja sõita!

(Ernesto Luis Rodriquez, lk 17)

Komeet

Pikk tulesaba taga,
meist kähku mööda lendas
üks pisike komeet.

Hulljulge, hulkuv, vaba -
vist päikesele rändas
see pisike komeet.

(Enrique Hidalgo, lk 30)

28 aprill, 2011

David Abbott – Klaverimängija (2011)


Vabandust, aga täiesti sisutühi postitus. Tegemist siis mingi perekonnadraamaga, mille lugemisest ei oska midagi arvata. Edukate vanematega pere on kunagi pooldunud ning mõned aastad hiljem tabab neid kõiksugu jamasid. Ja on kõrvaltegelased, kes just üleliigse õnnelikkusega ei hiilga. Tõlkijad väidavad, et tegemist tänapäevase ühiskonnakriitika ja filigraanse kirjutamisega. Ju vist, ei tea; kui raamatuga poole peale jõudsin, oli endal ikka samasugune emotsioonitus nagu avalehtedel. Hea küll, raamatu lõpp fiktsiooniliselt viks ja viisakas ning autor oskab jutustamisega mängida. Ent enda leigus jäi – mis iseenesest ei tähenda midagi jne. Eks allpool lingitav ütleb enamat.

27 aprill, 2011

Sarah Kane – Crave (Complete Plays, 2001)

Võõrkeelselt öeldes – one of the most disturbing monologues i know.

A: No one but you.

B: Addicted to sickness.

A: It's not you, it's me.

C: It's always me.

A: I want to sleep next to you and do your shopping and carry your bags and tell you how much I love being with you but they keep making me do stupid things.

M: It's not me, it's you.

B: Pointless fucking

M: Time sheet.

C: Six month plan.

A: And I want to play hide-and-seek and give you my clothes and tell you I like your shoes and sit on the steps while you take a bath and massage your neck and kiss your feet and hold your hand and go for a meal and notmind when you eat my food and meet you at Rudy's and talk about the day and type up your letters and carry your boxes and laugh at your paranoia and give you tapes you don't listen to and watch great films and watch terrible films and complain about the radio and take pictures of you when you're sleeping and get up to fetch you coffee and bagels and Danish and go to Florent and drink coffee at midnight and have you steal my cigarettes and never be able to find a match and tell you about the tv programme I saw the night before and take you to the eye hospital and not laugh at your jokes and want you in the morning but let you sleep for a while and kiss your back and stroke your skin and tell you how much I love your hair your eyes your lips your neck your breasts your arse your

and sit on the steps smoking till your neighbour comes home and sit on the steps smoking till you come home and worry when you're late and be amazed when you're early and give you sunflowers and go to your party and dance till I'm black and be sorry when I'm wrong and happy when you forgive me and look at your photos and wish I'd known you forever and hear your voice in my ear and feel your skin on my skin and get scared when you're angry and your eye has gone red and the other eye blue and your hair to the left and your face oriental and tell you you're gorgeous and hug you when you're anxious and hold you when you hurt and want you when I smell you and offend you when I touch you and whimper when I'm next to you and whimper when I'm not and dribble on your breast and smother you in the night and get cold when you take the blanket and hot when you don't and melt when you smile and dissolve when you laugh and not understand why you think I'm rejecting you when I'm not rejecting you and wonder how you could think I'd ever reject you and wonder who you are but accept you anyway and tell you about the tree angel enchanted forest boy who flew across the ocean because he loved you and write poems for you and wonder why you don't believe me and have a feeling so deep I can't find words for it and want to buy you a kitten I'd get jealous of because it would get more attention than me and keep you in bed when you have to go and cry like a baby when you finally do and get rid of the roaches and buy you presents you don't want and take them away again and ask you to marry me and you say no again but keep on asking because though you think I don't mean it I do always have from the first time I asked you and wander the city thinking it's empty without you and want what you want and think I'm losing myself but know I'm safe with you and tell you the worst of me and try to give you the best of me because you don't deserve any less and answer your questions when I'd rather not and tell you the truth when I really don't want to and try to be honest because I know you prefer it and think it's all over but hang on in for just ten more minutes before you throw me out of your life and forget who I am and try to get closer to you because it's beautiful learning to know you and well worth the effort and speak German to you badly and Hebrew to you worse and make love with you at three in the morning and somehow somehow somehow communicate some of the / overwhelming undying overpowering unconditional all-encompassing heart-enriching mind-expanding on-going never-ending love I have for you.

C: (Under her breath until A stops speaking.) this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop (Then at normal volume.) this has to stop this has to stop this has to stop

A: Don't they understand? I've got important things to do.

C: It's getting worse.

26 aprill, 2011

Oskar Kallas – Vanavara kogumisretkedelt 1. (2006)

Kallas käis koos M. Ostroviga 1888. aastal Vaivara ja Jõhvi kihelkonnas vanavara kogumas ning hiljem pidas sellest ettekande, mis omal ajal trükitunagi ilmunud. Ja tõepoolest, tegemist on toreda ja humoorika lugemisvaraga, vast vaimukaim selles sarjas ilmunud raamatuist, käib ikka üks jant naiste ja lauljatega, omamoodi kui Kallas olnuks vanavarakogujate J.K.Jerome, rõõmsad killud sähvavad sinna-tänna.
Ning Kallase fotod Saare- ja Hiiumaa oludest 19. sajandi lõpul, kas neid on lisaks veel mõnes raamatus suuremal hulgal avalikkuse ette toodud? Va vinged teised.
Tore raamatuke.

“Sammusime nüüd Narowa kaldale, kus wanade kindluste waremete pääle ilusad rohtaiad ehitatud on. Kus enne kroonumees püssiga ümber käis ja waenlasi wahtis, sääl jalutawad nüüd weel wägewamad waenlased, Narwa nägusad neiud, ennast näitamas ja teisi waatamas, ja kui ka mitte enam seda karta ei ole, et waenlase tuul kedagi trehwaks, siisgi wäikese waenlase noolte eest siin keegi kaitstud ei ole.” (lk 21)

24 aprill, 2011

George Perec – Ruumiliigid (2011)

Eesti Perec tõlkis George(s?) Pereci. Ruumiliigid? Riimiluugid? Tekstid ruumist, ehk siis tähelepanekud meid ümbritsevatest asjadest, mis peaks aprioorselt nii tuttavad olema, aga tegelikult? Hmm. Kui esmapilgul tundub raamat olevat kujuteldamatult igav ja pretensioonikas, siis rahulikult sisse elades (nt mitmetunnisel rongisõidul ja peale avapeatükki) avastad, et nii ep ole mitte, päris muhe jutuveeremine oma ruumi piirides (nii hakkad trükiapsakategi puhul mõtlema, et kas need Pereci vimkad või). Raamat klassikalise euroopluse eluolust – mida arvaks siinsetest kirjeldustest kolmanda maailma slummides elaja (no endalgi tekkis tunne, et kultuurikiht vahel õhuke), on ehk iseasi, sealsed korra seaduspärad on vast pisut teistsugused. Ja õnneks pole Perec täiega maaniline kirjeldaja, rahumeeli esineb vimkasid ja kõrvalekaldeid. Ja see on tore. Ja mis veel on tore? Saare järelsõna. Ja tõlge ise (nt lk 45-47, lugedes tuli remondihigi otsaette). Ja meenus, et juba aastaid tahtnud Bachelardi lugeda. Ja rohkem juhulauseid sest raamatust ei kirjutu.

“Tuul puhub merelt: Euroopas kannab see linna südantpööritavad lõhnad ida poole, Ameerikas lääne poole. Sel põhjusel asuvadki rikaste kvartalid Pariisis (16. linnaosa, Neuilly, Saint-Cloud jne.) ja Londonis (West End), läänes, New Yorgis aga (East Side) idas.” (lk 80)

lugemik

22 aprill, 2011

Eve Laur – Aloise (2011)

Ilmunud on uus täht eesti rüütliromantika taevasse, ehk siis näide sellest, kui ristata Pähkel Harglaga ning lisaks pookida sutike Lembet. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane printsess / troonipärija on kuskil pärapõrgus jahiretkel ja ühel hetkel avastab end üksi... huntide piiramisrõngas! Ta püüab neid ammuga maha nottida, aga üpris edutult, tulemuseks on hoopis see, et nendega jännates eksib ta üha enam ära. Kuni... satub ühte külla. Kus ta põhimõtteliselt vangistatakse – sest külamehed teavad midagi, mida printsess Aloise ei tea. Ta põgeneb esimesel võimalusel. Teda saadetakse jälitama Andreas ning mees püüab neiu hundi abil kinni. Ning jutustab loo neiu isast, kes tegi mehe suguvõsaga nii mõndagi. Printsess... kahvatub. Aga veenab siiski meest, et see ta tagasi kuninglikku jahilossi viiks. Nende vahel tärkab usalduslikkus, Andreas viimaks nõustub ja saadab neiu jahilossi lähedusse.

Seal aga õue peal röövib neiu kuri ülik, kes tahab sundida printsessi endaga abielluma, mille teostumisel oleks tee valla tulevikus kuningaks pärjamisele. Neiu pole nõus. Ülik kabistab seepeale teda sõjameeste juuresolekul, ja neidis mattub häbist ja hingesegadusest pisaratesse. Ta on vangistatud teist korda sama päeva jooksul. Algab õhtu. Aloise joob vangitornis ja kaotab meelemärkuse, kuri tiirane ülik on jooki kihvtitanud. Aga siis... on hommik, printsess avastab end hoopiski... kuskil salapärases koopas! Ta on jälle röövitud! Sellele järgnevad lahingud, reetmised, kahevõitlused, võimu krabamised ning hunnikutes intriige kui õhkamisi kui ka ootamatut armuvalu. Raamatu lõpp on ootamatult hea, arvasin, et tuleb üks harju keskmine, aga võta näpust, lõpp keerab ikka niivõrd ära, et on kohe kõhe; kõik need viimased ellujäänud santlaagrid loivamas kuhugi edasi, pooleldi mikroapokalüptiline. Aga väike armastus siiski jääb õilmitsema.

Teose pluss on, et autoriks on naine ja elame kaasa peategelasest neiu naisena eneseleidmisele (aga millise verevalamise saatel). Machokirjanduse austajad leiavad kindlasti seitseteist viisi virisemiseks, aga kamoon, tore on lugeda harjumuspäraseid asju teise vaatenurga läbi. On mitmeid kohti, mis panid mind sisemiselt puhkima, aga... miks mitte? Võib ka niimoodi, kuidas mehed teavad, milline see naiste sisemaailm tegelikult on. Algusest peale võime näiteks lugeda neiu enda seksuaalsuse avastamisest, mis küll saab bravuurika avapaugu üpriski vägivaldsel moel teise vangistuse ajal (kuri ülik!). Loeks sellist teksti meesautorilt, siis noh, naeraks ja sõimaks. Aga Lauri puhul? Jumal küll, miks mitte, jutt on siiski rüütliromantikast (raamatu tagakaan soovitab seda teksti rüütliromantika hindajatele, sellest siis vastava sõna kasutus). Autor ei rõhu ajastu usutavusele vaid pigem actionile ja erootikale. Kui skaala ühes otsas on Jelineki jõhkrus, siis teisel poolel asub kuskil Lauri soft core (paaril korral pidi kohe mõtlema, et mis siis nüüd juhtus, oli see eelmäng või võidukas finiš), ehk siis erootika naistele ja kaunishingedele. Sutt on ka masohhistide jahimaa.

Raamatu algusest jääb painama mõte, et kas Aloise ja Andreas on lähisugulased või mitte. Kuni lõpuks Aloise'i isa jutustab tütrele, kuidas ja millistel asjaoludel blond tütreke eostati ja mida isa-ema üldse kahekesi harrastasid. Võib vast mainida, et Aloise'i perekondlike saladuste järkjärguline avanemine on omamoodi lõbusalt seebiooperlik. Ja millised kosilased tal veel on! Ootamatult naturalistlik kuju on Kaspar, keda pannakse ja kes tahaks panna Andreast või Aloise'i. Ja kuningas Karl, millega tema tegelikult tegelenud on? Saladuslik.

Ühesõnaga, omapärane lugemiselamus, värskendavalt vildakas traditsioonilise mõõgatärina suhtes (või – ma ei tunne üleüldse sellelaadseid keskajalikke naistekaid?), need 350 lehekülge möödusid küll kiirelt ja mõte ütles vahel ohhoo. Autor võiks fantasyt proovida, ent see vast liialt nišitoode lugejamenu jaoks.

“Ta mõtles veidi aega. Ma tundsin, kuidas tema kuum hingeõhk mu põske kõditab. Ja märkasin korraga, et ta on käed mu piha ümber pannud. Millal ta pani? Ja millal olin mina oma käed tema kaela ümber tõstnud? Püha taevas, ma ei pannud seda isegi tähele!” (lk 263)
autor raamatust

yuki lugemispäevik