Neil Gaiman “M is for Magic”, Bloomsbury (2008)

“M is for magic” on nooremale publikule orienteeritud, kuid loomulikult ka vanema poolt loetav lühilugude kogumik, mis on äratuntavalt Gaimanlik, ehk siis selline segu tumedate nootidega segatud imelisusetundest. Kõige viimane lugu "Instructions" on kujult luuletuse moodi, ent pealkirjalt on tegemist lihtsalt juhistega, ja need on juhised, mis meenutavad kõikvõimalikke muinas- ja rahvajutte ning seda kuidas neis käituda, olles samas ka justkui saatesõnad elus toime tulemiseks, kuid sellises Gaimanlikult või siis muinasjutulikult imelisust ja süngust täis elus, aga kus lõpus on siiski pool kuningriiki või väike hütike või midagi ja kui vaadata avalugu, mis lastesalmide jaburas maailmas ringi lustib, siis ongi kogumik kuidagi (jällegi üsna Gaimanlikult) sellise lastefolkloori ja fiktsionaalsete maailmade raamis. Ega siis Bradburyle pühendatud pealkiri ja oktoobrilugu kah sellest meelestatusest välja lange.

Kui nii võtta, siis mõned lood on ikka ka üsna tumedates toonides, nagu juba mainitud “October in the chair”, kus väike poiss põgeneb kodust, leiab lõpuks ometi hea sõbra ja mängukaaslase ning siis otsustab tolle juurde jäädagi, ainult, et … see mängukaaslane pole Halloweenikuule kohaselt mitte just elavate kirjas ja nõnda on poiss ju iseenesest leidnud lõpuks ometi hea koha oma elus, ent teisalt, mida selline valik siis reaalsuse keeled tõlgendades tähendab? Või siis “Troll bridge”, kus kuidagi kummaliselt ja vääramatult on seotud argireaalsus ja elu kogu oma pettumuslikkuses ning inimene ise kogu oma pettumust valmistavas reetlikkuses ja näiteks tolle paadimehe lugu, kes sulle korraks aerud annab ja siis igavikuks jõele sõudma määrab, ainult, et vahel võib aerude haaramine olla ka valik. Natuke meenutas see “Ja tee lõpus on ookeani,” kus üks hästi või halvasti, kuidagi me argises hallis reaalsuses oma elu elab, kuid õnneks saab kinnituse, et see elamine on siiski piisav, et lapsepõlv ja kõik oli ikkagi seda väärt.

“The Price” ja “Don’t ask Jack” on sellised õudusloolikud, sestap seal peabki sünget elementi olema. Mulle päris meeldis mõte heateost ja isetusest ja isekusest ja et see kõik võibki nii olla ning “Don’t ask Jack” tuletas seda Netflixi sarja “Haunting of the Hill house” meelde, kus oli kah üksjagu üleloomulikku ja ohtlikku, muidugi märksa suuremal skaalal kui üks väike mänguasi, ning lapsi, kes pahaaimamatult sellesse sattusid ja sellest ei pääsenud.

Avalugu, “The case of the Four and Twenty blackbirds” oligi siis puhtalt lustimine erinevate inglise vanade lastelaulukeste/-salmikeste + vana kooli detektiivilugu teemadel. Õnneks oli üksjagu neid tuttavad ja teisi guugeldasin siis lisaks, et asjale pihta saada. Ka pealkirjas figureerivad musträstad on ühest sellisest laulukesest pärit ja muidugi seal laulukeses ongi teemaks nii kuninganna nina kui rästastest küpsetatud pirukas ja muu. Alguses muidugi ei saanud asjale kohe pihta ja hakkas nagu kummaline detektiiviparoodia ja vähehaaval hakkas kohale jõudma, et sünge lugu puudutab kahtlaselt palju Humpty Dumptysid ja nende müürilt pudenemist, mängus on “all the kings men and all the kings horses” ja muud taolist…

“Chivalry” on see-eest selline üdini õdus ja muhe lugu üleloomulike elementidega, kus kena briti vanadaam kolapoes puha graali kaasa ostab, sest see sobiks hästi tema kaminasimsile, aga siis ilmub kohale hõbedases turvises ümarlauarüütel Galaad, keda loomulikult koheldakakse igati vanadaamiliku ja kombekohase viisakusega koos meilegi tuttava ehtvanaemaliku kostitamisega, sest noored mehed peavad ju ometi korralikult sööma, ning palutakse paari väikese argise asjaga aidata, sest toda kappi oleks vaja nihutada või muud taolist. Rüütel on omakorda muidugi rüütellik, mis tähendab, et ei mingit graali rabamist simsilt, tuleb galantselt otsida sobilikku vahetuskaupa, et vanadaam soostuks oma sisekujundust muutma. Aga loomulikult ei avalda kõikvõimalikud eksootilised, hinnalised ja suurte raskustega toodud träni mingit muljet, sest pole kas sünnis või siis ei sobi simsile ja … ühesõnaga, loo selgrooks on see briti huumori tore omadus muuta väikesed viisakused ja argimugavus olulisimaks asjaks maailmas, mida eriti miski kõigutada ei suuda.

“How to Sell the Ponti Bridge” on sihuke väike kelmuselugu, mis koorub lahti saavutustega hooplevate kelmide klubis, võib-olla mitte just ülimalt originaalne, aga samas, miks ka mitte.

“How to talk to girls at parties” on jällegi muhe lugu sellest, kuidas teismelise noormehe tütarlastega seotud ujedus saavutab kosmilised proportsioonid. Ja iseenesest on ju ka õpetlik iva täiesti olemas – et näiteks, kui päriselt vesteldes kõrvad lahti hoida, siis võiks sest ju isegi kasu olla, kas siis päriselt tütarlastega suheldes või kosmilise valvsuse seisukohalt. Aga no muidugi, kus sa siis saad mingile kommunikatsiooniteooriale keskenduda, kui hormoonid ja nii edasi, eksole.

“Sunbird” on kah pisut morbiidne lugu, aga igati pealkirjakohaselt aimatavalt tsükliline. Kui epikuurlaste klubi tõeline maa sool Crawcrustle nii harjutamise mõttes hõõguvaid süsi krõmpsutas, siis tuli muidugi kohe “Küürselg sälg meelde”. Tõesõna, lapsepõlvest saati, pärast viimatimainitu lugemist olen jäänud hõõguvaid süsi hoopis teistmoodi pilguga vaatama, sest nad tõepoolest kõlisevad nii isuäratavalt, kui neid segada ja nad on parajasti hästi ära põlenud ent kuumalt hõõguvad. Eks see ole midagi sarnast nagu pärast lähedasemat kokkupuudet rohusööjatega hakkad haljendavat ädalat ning hiirehernesegust loopealseheina hoopis teise pilguga vaatama…

Eelviimase loona "The Witch's Headstone" lõpetab kogumiku aga tükikene hilisemast “Kalmisturaamatust”, täpsemalt siis see nõia hauakiviga seotud episood sealt, mis iseenesest on ju päris tore – segu lindgrenlikust iseteadvast tegutsemisest, koos mineviku süngete sündmuste iseenesestmõistetavuse, asjade õiglaseks seadmise soovi ja samas ühe asja saamiseks teist sorti ebaõigluse paratamatusega.

If an eagle gives you a feather, keep it safe.

Remember: that giants sleep too soundly; that

witches are often betrayed by their appetites;

dragons have one soft spot, somewhere, always;

hearts can be well hidden,

and you betray them with your tongue.

Do not be jealous of your sister:

know that diamonds and roses

are as uncomfortable when they tumble

from one's lips as toads and frogs:

colder, too, and sharper, and they cut. (lk 248)

Abraham Sutzkever - The Gopherwood Box (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Poeetiline hingekarje on muidugi igati hinnatav, aga et see tekst oleks näide modernse fantaasiakirjanduse varasalvest, paneb veidi kukalt kratsima.

Müstik saab Vilniuse juudi getos ilmutuse, et ühele surnuaiale on peidetud karbitäis teemanteid. Ta läheb otsima seda karpi, aga leiab midagi muud, midagi sellist, mida ei teadnudki endal kadunud olevat.

Autori tutvustuse järgi võiks see kujundlikult kujutada elu sõjaaegses Vilniuse getos (lugu ilmus algselt Iisraelis 1953. aastal) - nagu öeldud, igati poeetiline lühilugu, aga … kas nüüd just tingimata fantaasiakirjandus.

Freeman Wills Crofts „Mürgi vastumürk“, Tammerraamat (2021)

Ah, ma ei väsi ütlemast, et sel Briti raamatukogu krimiklassika sarjal on ilusad kaaned – retro raudteepostrid oli ilmselgelt hea valik. Kuigi, selle raamatu kaanepilti mul netist tuvastada ei õnnestunudki, tegelikult mind nüüd suisa häirib, et kaanepildi kohta igasugune info puudub (ehk ingliskeelses väljaandes on mingigi viide), ja isegi originaalkeelset pealkirja („Antidote to venom“) ma tõlkest seekord ei leidnud, kuigi esmakordse ilmumise andmed olid nt inglise keeles ära toodud…

Nii tagakaanel kui saatetekstis rõhutatakse pöördloolist ülesehitust, mis on kahtlemata tõsi – algab see raamat peategelase ning teda ümbritseva tutvustusega, kirjeldatakse finantsprobleemide süvenemist ja kuna lugeja ju ometi teab, et tegu on kriminaalromaaniga, siis seisneb esimene osa esmalt rahulikult peategelasega tutvumises ja siis hüplevas aimduses, kes ohver võiks olla… ning raamatu lõpuosa jällegi kujuneb uurijate jõupingutusile kaasaelamises.

Tegemist on sellise hea rahuliku õdusa krimilooga, võiks öelda, et muhekrimiga, kui juba lugemisgrupis nii hääletati, kuigi, eraldiseisvalt sõna muhe ma selle kirjeldamisel just esimese asjana ei kasutaks, aga õdusus klapiks küll – nagu Inglismaale ja ajastule kohane figureerivad einestamised, klubis käimised, jõukama klasside argirutiinide ja sündsuse ning viisakuse olulisus, kaminatuled, lõõgastavad viskilonksud, teejoomised ning väljasõidud looduskaunitesse kohtadesse ja ka väike maamajake, mil ukse ees roosid pole siit puudu…

Esmajoones tahaks aga kirjeldamiseks kasutada hoopis sõna metoodiline – juba algusest peale on kõikvõimalikud kirjeldused täpsed ja detailsed nii asjade paiknemise, kellaaegade, argirutiinide, inimeste iseloomude ja muu taolise suhtes, kõike on piisavalt, et luua sündmuskoht, olustik, inimesed ja nende elud koos paraja lisainfohulgaga, et lugejal ja uurijail oleks midagi, mille seast olulist välja sõeluda, kuid fookus on selgelt juhtumil ning kõikidel väikestel üksikasjadel, millest sõltub nii täiuslik kuritegu kui ka juhtumi edukas lahendamine, selline muhedate ning omanäoliste karakterite eraldiseisev sära pole siin ei eesmärk ega fenomen.

Pöörtloolisuse juures, mis seisneb siis selles, et lugeja esmalt elab kaasa kuriteoni jõudmisele, kuid päriselt kõikenägev ta pilk ei ole ja nõnda saab paralleelselt uurijate jõupingutuste jälgimisega ka kaasa elada mõrva toimumise üksikasjade mõistatuse lahenemisele … et siis pöördloolisuse juures oli lahe veel see aspekt, kuidas kõik hoolikalt läbi mõeldud ja pealtnäha lollikindlad üksikasjad, mida nii alibi kui ka muidu asjaga seostamatuse tarbeks ette valmistatakse ja mis esmalt laitmatult töötavad, kõik need samad üksikasjad hakkavad tagantjärele aga hoopis teise nurga alt vaadatune jälle vastu töötama, justkui oleks kurikaelad kõige täiusliku plaanimisega lõpuks ikkagi üle pingutanud … või võib muidugi ka olla, et siiski pisut liiga vähe pingutanud, sest kõik see värk on justkui omamoodi kaardimaja – piisab esimesest varisevast kaardist kusagil ja …

Lõppkokkuvõttes ei puudu asja juures muidugi ka (kristlik) moraal – eks sellega klapib ka hästi, kui siin inimese kurjale teele kaldumise ning süükoorma psüühilise raskuse (vt Valgevene muinasjutt varastatud härja mittekosutavusest või Dostojevski „Kuritöö ja karistus“) protsessi kõrval mingit ülemääraselt eksitavat muhedust juurde pole pandud. Ühesõnaga selline kena asjalik detektiivilugu ja natuke ikkagi kumab seda kiirustamiseelse (muidugi, nii tundub ainult tagasivaates, olevikus on kiirustamisega nagu hukas noorsoo ja koltunud rohugagi) ajastu mõnusust, kus rahulikud jalutuskäigud ja õhtused malemängud ja igasugused seltskondlikud viisakused õdusust loovad, rääkimata jalgradadest ja väravatest ja sellisest nostalgilisest linnaruumist… Aga teisalt jälle ei ole seda õdususe ja täiendavalt värvika muheduse osa minu jaoks piisavalt, sest noh, see tegelaste eludesse vaatamine ja igasugune loo lahendamisega kaasnev täiendav trall on minusuguse lugeja jaoks, kel mõrvar enamasti kohe peale tagakaane kinni langemist jälle ununeb, ikka oluline!

Tsitaat sedapuhku pühendatud viskisõpradele. Sulgudes on minupoolsed aliased isikunimedele, mis muidu alatul kombel sisu ette ära reedaksid. Muidugi säherduse reklaami peale, sest kõigil ei pruugi ju imeravimist eemale pelutavaid musti saladusi olla, tuleb vist lisada hoiatus, et enne viski tarbimist pidada nõu arsti või apteekriga…

Vandesõna pahvatanud, tõusis (musta südametunnistusega inimene) äkki, valas endale kahe sõrme jagu viskit ja kõigest tilgakese-paar soodavett ning kummutas selle kurku. Alkoholi mõju avaldus kiiresti. Ta mõistus selgines.  (mõrvaohver) ja tema taunivate silmade pilk hajus, eluvaade muutus jälle normaalsemaks. Juba mõistis (musta südametunnistusega inimene) , et tal ei tarvitse muretseda, minevik oli selja taha jäänud. Pealegi ei ole see vana maailm sugugi paha paik. Las ta naudib seda, kuni veel jaksab. Ja nüüd, kui talle on raha tulemas, saab ta nautida seda nagu ei kunagi varem.

Ta kallas äraolevalt endale teisegi kahe sõrme jao viskit, lisas soodavett ja läks tagasi toolile kamina ees. „Mõnus rüübe, see viski,“ mõtles ta vähehaaval maitstes. Kui kipud pisut morbiidseks muutuma, siis aitab see ennast koguda. Jah, seni kuni leidub viskit, on keha alati rahul ja meeled vagurad. Imepärane jook!

Samas välgatas ta teadvuses uus mõte, ta asetas klaasi lauale oma tooli kõrval. Narr! Narr, et ta üldse niisuguseid mõtteid mõtleb! Viskist ta lunastust ei leia. Kartlikult meenutas ta alkoholi teistsugust toimet. See vallandab inimeste keelepaelad.“ (lk 180-181)

Lembit Uustulnd „Avameri 2 : kalamehe mõrsja“, Varrak (2019)

Tegemist on Avamere triloogia teise osaga. Kuidagi läks kogemata nii, et kolmanda muljed said jagatud enne teist...

Raamatu alguses on nooruke kapten Jaak suutnud küll müüginormi ületada, aga mitte päris nii suurelt nagu ta ise sooviks. Püügireisi lõpuni jäävad loetud päevad, ees ootab dokkimine ja remonditööd Angolas Luandas ning meeskonna vahetus Kanaari saartel Las Palmases, mis kõiki meremehi rõõmustab, sest see on unistuste sihtkoht, kus kohapeal kulutamiseks väljamakstava valuuta eest nädalapüksikuid ja muud defkat kraami soetada, õllest ja igasugu öisest meelelahutusest rääkimata.

Kolhoosis on aga peainsener Kalle Karask ja püügiosakonna juhataja Olev Räim – mõlemad nutikad sellid ja viimane, nagu selgub, ka suurepärane kõikvõimalike varjatud andmete välja nuhkija ja osavalt ära kasutaja –, pingsalt ametis illegaalse babiidi nimelise metalli välismaale sahkerdamise afääri tagajärgedega ja muidu Kolhoosi asjade ajamisega, sest on vaja leida viise, kuidas normide osas silma paista ning viise, kuidas kolhoosi plaanimajanduslikest ressurssidest vajalikku kraami suunata, kuidas toota kraami, mille eest kallist valuutarubla teenida jne. Endine särav ja edukas esimees Aivar Sink aga maadleb nii vaimse ebastabiilsusega kui on ka hädas südametervisega mitmel tasandil – Anu on läinud, elu mõte näib olevat samuti kadunud. Küsimus, kas temast saab veel elulooma või mitte jääb lahtiseks.

Segadused peakontoris tingivad muidugi ka pisut segadusi suhtluses kalalaevadega ja nõnda, kuigi kapten Volmeri tubli hakkamasaamine uue rolliga on pälvinud igati tunnustust, saadetakse välja raadiogramm, mis Roobaku meeskonnale üsnagi nigelat valuutatasu lubab ja nõnda avaneb Jaagul veelkord võimalus selgroogu näidata – tema poolt saadetud vastuse krõbedust rõhutatakse korduvalt. Aga see on alles algus! Kui esimeses osas maadles Jaak ootamatult kaela sadanud kaptenikraadi väärimisega seotud kõhklustega ning suutis end ja püüki lõpuks enam-vähem jonksu saada, siis teises osas saab ta alles õieti hoo sisse, rakendades veelkord endale kaela sadanud nuhtlus-peidetudvarandus tüüpi akustiku suurepäraseid võimeid erakordse saagi püüdmiseks ja sealt omakorda kasutades pihku jäänud väärtkala võimalusi täies mahus ära nii baaslaevalt püügikviitungi väljakauplemiseks kui edaspidise natuurapistise vääringuna.

Dokk Luandas, kujuneb samuti ootamatuks katsumuseks, mis aga bondiliku aplombiga eeskujulikult lahendatakse nii, et mängus on ka järjekordsed kaunid ja hakkajad daamid ning loomulikult osav laveerimine erinevate bürokraatlike, militaarsete ja sahkerdavate osapoolte vahel. Kolhoosikohtoris jääb üle ainult imestada.

Katsumuste viimaseks tipuks on pompoliidi ehk poliitilise kasvatustöö eest vastutava isiku poolkogemata saatmine kalalaevale. Jaan Rang on sealjuures veel haruldus pompoliitide seas – tema nimelt on sellisest puust mees, kes tõsimeeli ja truusüdamlikult ka usub kõigesse sellesse, mida ta räägib. Imemees Jaak, aga suudab sellestki nuhtlusest vastu ootusi parima välja pigistada…

Samal ajal areneb muidugi edasi ka „Kalamehe mõrsja“ liin, kapten Volmer muretseb aeg-ajalt tema hoolde usaldatud saadetise üle ning kuival maal üritab Major Loogan täielikus salastuses ülejäänud kolleegide eest tasapisi asjade jälile jõuda, samas kui Olev Räimel on kindel kahtlus, et mängus peab olema midagi tõsisemat kui tühipaljas babiit, mille välismaale sahkerdamine on üsnagi ebatähelepanuväärne viis välishüvesid teenida, millega tegelevad ju kõik…

Muus osas jätkuvad raugematu hooga pootsmani saare murdes lorijutud.

Ühesõnaga, sujuv jätk esimesele osale, selgub ka, et kes või mis see kalamehe mõrsja siis õieti on, suurele saladusele liigutakse vähehaaval lähemale ning kapten Jaagu tegutsemisest on lust lugeda. (Ja väikemees, loomulikult, ei jää niisama lihtsalt lebama, kuigi … pärast sellise raamatu lugemist, kus valdav osa tegevusest selles seisnebki, tundub see nüüd juba nagu nii põgusa osana, et tea, kas tasubki mainida).

„Anatoli Jurjevitš,“ pöördus Volmer naljatamisi baasi ülema poole, „millega te nüüd koju lähete?“ Teise järgu kapteni nägu väljendas imestust. Ta jättis isegi leivakoorukese närimise pooleli, pühkis puru huultelt ja päris:

„Jaak Aleksandrovitš, millest te räägite?“

„Ma mõtlen seda eileõhtust kingituselugu.“ Karpov vaatas arusaamatuses ühe ja siis teise mehe otsa. „Millise kingituse lugu?“ päris ta.

„Suure sõpruse tagatisena kinkisite eile õhtul oma reidikaatri mulle. Kuidas te nüüd koju saate? Kas viskan teid ise ära?“ jätkas Volmer võõra lollitamist. Küsivalt vaatas Karpov endist relvavenda, ajas silmad suureks ja päris sosinal:

„Kuule, kaptenleitnant, kas ma tõesti kinkisin oma kaatri ära?“ Rjabuškin noogutas ja lisas:

„Anatoli Jurjevitš, mitte üksi kaatri. Te lubasite baasist tuua lisaks kaks automaati ja kasti granaate.“ Teise järgu kapten vajus näost ära ja jäi murelikult otsmikku käele toetades lauda põrnitsema:

„Seda ma mäletan, et me laulsime „Siin Siberis Baikali taga …“. Aga millal ma kaatri ära kinkisin, vaat see mulle küll ei meenu.“ Nukralt sügas Karpov otsmikku: „Muidugi, kaptenleitnant, kui sina ka tunnistad, küllap siis nii oli.“ Otsustavalt ajas mees end sirgu ja kuulutas paatosega: „Kui ohvitser lubas, siis ohvitser täidab – kaater on teie, Jaak Aleksandrovitš.“ (umbes 89% juures Ellus)

Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…

Angélica Gorodischer - Mr Chaos (Trafalgar, 2020)

 

Kohtuvad taas Trafalgar ja ta kroonik ning … mehel nagu polekski millestki jutustada. Ärireis, kus ta käis, oli igati õnnestunud - sõitis kohale, võeti vastu, kaup sobis, korralik kasum. Igav. 

Trafalgari võõrustaja ei anna muidugi asu - miks ta sellest siis üldse rääkima hakkas, mis seal tegelikult juhtus. Selgub, et selline liiga hästi sujumine ei andnud mehelegi kohapeal asu ning ta otsustas pikendada paari päeva võrra oma peatumist sellel korralikul, aga äärmiselt igav planeedil. Ta läks raamatupoodi ning planeedi mõttelaadi uurimiseks ostis kaks raamatut: ajalooülevaate ja romaani. Selgus, et tegu on täiesti konfliktivaba ühiskonnaga juba kiviajast saati - on küll loodusõnnetused jms, aga ei mingeid sõdu ega jumalatega sekeldamist jms. Elu on lihtsalt vaikselt ja tasapisi edenenud kiviajast kuni trükikunsti leiutamiseni (mis muidugi võttis olulisemalt kauem aega kui näiteks Maal) ning kui viimaks saabusid külalised teistelt planeetidelt, võeti neilt üle kõiksugu avastusi, jäädes sisimas siiski konfliktivabaks ühiskonnaks.

Kuid … juba esimesel päeval oli Trafalgar korraks kokku põrganud ühe vabalt liikuva hulluga. Et selline asi torkas hilisema kogemuse puhul paratamatult vägagi silma, asus ta seda meest üles otsima ning avastaski “härra Kaose”, kelle olemasolu vaevu aktsepteeriti ning kelle tahtmatuks missiooniks näis olevat selle ühiskonna murendamine ehk siis kaasajastamine.

Seniloetud lugudest vast selle raamatu parim tekst, autori ja Trafalgari algne kergemeelne kassihiiremäng, mis viimaks viib konflikti avamiseni. Ideaalne ühiskond, milles aga puudub igasugune konflikt ja loomingulisus. Ja noh, kas sellesse peaks õieti sekkuma ja kaost utsitama, eksole.

Abiš Kekilbajev - Kaev (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Antoloogia seniloetud tekstidest mõneti erinev lugu: kui eelmised lood olid kindlalt nõukogude ajaga seotud, siis see jutt on rohkem rahvusromantilises laadis lugu kaevukaevajast ja tema elukäigust.

On üks rahvakilluke, kus mehed teevad traditsiooniliselt kaevukaevamise tööd. Sellises kandis kahtlemata ülivajalik töö, aga ega sellest liigset tänu ega õnne leia. Ka peategelane Ensep jõuab viimaks selle töö peale ja saab õige hinnatuks tegijaks, kes võib endale töid valida, mistõttu tekitab ta kohalikes kadedust. Kuniks tuleb veel kõvem tegija ning Ensepi tellimused kuivavad kokku. Kuniks saab ta võimaluse teha kaev eriti kivisele platoole - seda arvatavalt kõige sügavamale senistest kaevudest, vähemalt kahesaja sammu sügavusele! Ja tõepoolest, ta aimas õieti, et valitud koha peaks kuskil sügavustest voolama maa-alune jõgi. Ja ta kaevab ja kaevab ja leiab oma kaevukaevaja otsa. Aga tõepoolest, seal on jõgi.

Ses suhtes nö rahvusromantiline tekst, et kiita saavad nii kasahhi mehed kui naised, elavad teised kui kungla rahvas, ikka austusväärsed džigitid ja salapärased kaunitarid. Kirjeldatud aeg võiks olla enamvähem keskajast 19. sajandini, ja eks siit kuule kõiksugu rahvalikke tarkusi, mis võiks olla ajatud.

“Inimese hing on nagu vana kruus kerjuse käes, kes seisab karavanitee ääres, mida mööda sagivad edasi-tagasi inimesed. Peaaegu igaüks viskab midagi kruusi. Nii on ka hingega - kes tilgutab mürki, kes mett. Paljast mürgist oleks inimene ammu otsa saanud, aga selle najal elu püsibki, see teebki ta magusaks, et pole-pole - ja äkki pillab ihnur-saatus talle tilga mett. Sellepärast ei annagi inimene alla, et ta aina millegi poole püüdleb, millessegi usub, eneses petlikke lootusi kannab.” (lk 53-54)

Donna Kauffman „Püüa mind kinni, kui saad“, Ersen (2021)

 Mõtlesin, et lugesin siin nii suure elevusega neid „Avamere“ seksistseene, et tegeleks siis sellest aspektist võrdleva lugemisega ja võtaks mõne vähe vürtsikamat laadi romantika randa kaasa, aga ilmnes, et seksiga vürtsitatud romantika asemel rabasin uudiskirjanduse riiulist hoopis romantikaga vürtsitatud seksi (kui kaanel poolpaljast musklis meest pole, siis ei oska ju lootagi, et kohe nii mahlakas kraam) ja kui ma seda seal rannas siis lugesin tuli kohe meelde see sõprade osa, kus Joey ja Rachel parajasti korterinaabrid on ning Joey Racheli öökapikirjandust avastab…

Sissejuhatuseks kulub umbes 70 lehekülge, kus esmalt tutvustatakse lugejale meespeategelast, tolle isa ja nende keerulisi suhted, perekonna päritolu ning pärimisüllatusena välja ilmunud salajast investeeringut  Šotimaal; ja teiseks muidugi ka peategelannat, kelle liini alustab värvikas stseen isikliku küljesoojendaja ja parima sõbranna siivututele harrastustele pealesattumisega. Kui ma arvasin, et see on lembekirjandus seksivürtsiga, siis küll imestasin pisut stseeni otsese kirjelduse peale, aga arvasin, et asi on ikka ainult puhtalt peategelanna emotsionaalse haavatavuse huvides. Edaspidi, muidugi, kui üsnagi ebamugav ja mõnevõrra eluohtlik olukord väljavaatega keset pakast ja lumetormi autos ööbida nagu iseenesest raskestitaltsutatavaks (ent ontlikult turvasekslikuks) vastastikuseks erutusseisundiks kujuneb, sai see seksi ja romantika vahekord (noh, pun intended, loomulikult) juba üsna ilmseks.

Mingeid võrdlevaid tähelepanekuid muidugi niimoodi väga teha ei sobi, aga sellegipoolest on selge, et kui „Avameres“ seisnes kuum seks ikkagi oskuslikes daamides, kes muudku väikemeest uuele elule turgutasid, siis „Püüa mind kinni, kui saad“ alustab tavaliselt ikka korra või paariga, kus esmalt daam galantselt „üle ääre“ (raamatu sõnastus) aidatakse džentelmeni võtmekehaosa astub mängu enamasti kõige viimaks, kui see eriti lõplikult üles kruvitud ja võimekas on. Mis raamatu žanri arvestades muidugi ka igati loogiline on. Sarnasusena võib välja tuua jällegist erakordse loomupärase osavuse seksuaalse erutuse küsimusis, mida ühes raamatus kõik need võluvad daamid üksteise järel demonstreerisid ja millega siin raamatus esineb muskliline ja päevitunud akadeemikust antropoloog, kelle eksootilisusele keerab veel vinti peale suguharupealiku neitsilike tütarde punutud krokodillihammastest kaelaehe. Mitte, et muidugi punajuukseline šoti neidis kah osav ei oleks, aga see pole peamine point.

Mis romantilist vürtsi puudutab, siis loomulikult ei ole tegemist mingisuguse tavalise seksiga, vaid asjasse puutub ka mõlema osapoole klannide vahelised suhted ja aastasadade taha läbipõimitud saatused, mistap pole ka midagi parata, et need leheküljed, mil nad üksteisest käsi eemal jaksavad hoida on harvad ja loetud ning igasugused kulminatsioonid tähtedele lennutavad – kui ikka saatuse salapärane jõud mängus on, siis lihtinimene selle vastu ei saa!

Ka loo käigus tuleb natuke vanu häid klassikalisi nippe rakendada – esiteks peab daami otsustav käitumine illustreerima tema põhimõttekindlust ja tunnete sügavust, teiseks peab olema ajutist vaenu ja umbusku külvav arusaamatus, mis aitab näidata vastastikuste tunnete saatuslikku paratamatust, sest isegi kõige selle juures ei suudeta käsi eemal hoida.

Raamatu lõpus toimus aga midagi sarnast sellele, mis romantilisegi kirjanduse lõpus sageli toimub. Nimelt tihti ilmub lõpuks neid paarikesi välja rohkemgi ja kui on tegemist romantikaga, siis kipuvad kõik kõrvaltegelasedki sellele kaasa elama või ise parajasti jube romantilised olema, sest kogu raamatu teema on selline. Noh, siis lõpus on sarnane õhkkond, aga romantika on muidugi jällegist pigem seal vürtsi osas… Mis loomulikult, ärge saage valesti aru, on igati žanrikohane.

Noja põhimõtteliselt võib raamatu muidugi kokku võtta ka lausega – mees saab ootamatu päranduse sõidab Šotimaale, leiab oma elu armastuse ja seksib. Korduvalt. Või siis lausega – naise elukaaslane petab teda, aga pole hullu, sest kohe saabub isiklikust seksijumalast elu armastus ja kui selle asjaga juba korras, küll siis kõik muugi laheneb.

Rannas ei suutnud kuidagi ära otsustada, et kas talvine Šotimaa tekitab kuuma liivaga meeldivalt jahutava kontrasti või siis kas ikka võib jahutavaks lugeda raamatut, kus kireleegi müstiline lõõm isegi lumetormid teisejärguliseks taandab.

Kuidas mees oma suure keha ilma tõsiste vigastusteta nii väikese auto tagaistmele vinnata suutis, polnud Maural aimugi. Kuid ta ei hoolinud sellest, vähemalt mitte praegu. Mees nihutas ennast nii, et jäi istme keskele, ja tõmbas naise üle enda nii, et too jäi kaksiratsa talle sülle istuma. Sviitrid naise käest olid kukkunud jumal teab kuhu. Kõik, mis naine teadis, oli, et kaks suurt sooja kätt hoidsid tal pihast kinni, ja ta ise oli silmitsi piinlikult küllusliku, laia lihaselise rinna ja õlgade einelauaga. Tema ainus dilemma oli, kas rünnata esimesena või lasta mehel kursile tüürida.

Kui vaid kõik muud dilemmad ta elus oleksid sama kerged. „Sul on kõige hurmavam nahk,“ ütles mees, võttes otsustamise naise käest, liigutades enda omi nii, et pöidlad liuglesid ta ülakeha keskele.

„Mul on hea meel, et sa nii arvad,“ suutis naine öelda, ohates vaikselt, kui mehe käed peatusid ta rindade all. „Need anti mulle paketiga kaasa, nii et ma ei saa seda au endale võtta.“ Jeesus ja Maarja, need käed olid soojad ja laiad, sõrmed pikad ja tugevad. Nibud peaaegu valutasid juba, ihates mehe puudutusi. Mehe süles istudes oli talle üsna selge, et neid mõlemat painas iha. Tavaliselt vajas ta otsest stimuleerimist, kuid ta oli üsna kindel, et on orgasmist õrna puudutuse kaugusel. Siiski pidi ta end vägisi vaos hoidma, et mitte põgusa puusaliigutusega sellest teadlikuks saada. (lk 98-99)

Fritz Leiber - Hukatuslik kohtumine Lankhmaris (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Kui eelmistes lugudes oli vihjenid, et kumbki noormees ootab taaskohtumist (esimene kohtumine oli siis, kui Fafhrd oli kaasas ühel piraadiretkel), siis viimaks kohtutaksegi: juhuslikult, sest kumbki oli valinud sama sihtmärgi röövimiseks. Ainult et sihtmärgiks on Lankhmari Varaste Gildi röövsaak … ja seda topeltröövi tunnistab Varaste Gildi palgatud sortsi abiline. Kuid röövi käigus viimaks kohtunud noormehed ei pööra sellele suuremat tähelepanu ning üheskoos minnakse võitu tähistama Hiire peidupaika.

Kus siis saavad kokku ka noormeeste armsamad Ivrain ja Vlana, ning Fafhrdi armsam Vlana õrritab noori oma kättemaksu (millest siis pikemalt juttu “Lumenaistes”) täide viima: Varaste Gildi peamees tuleb hukata. Pole just kõige mõistlikum plaan, aga viimaks on purjus noormehed nii üles köetud, et nõustuvadki seda tegema.

Mis ei osutu mingil juhul heaks mõtteks, nagu nad peagi avastavad.

Nagu lubatud, siis noormeeste koostööl pole sügavamat sisu kui parema elu himu ja nooruslik uljus (mis on omal moel humoorikaski). Muidugi on neil ka armsamad, kelle eest tuleb hoolt kanda, aga vaevalt, et keegi ootaks sellistest tüüpidest pereisa rolli kandmist või muud sellist. Nad on … tööriistad, kes tänu oma hulljulgusele ei tegutse just kõige arukamalt. Eks see Lankhmari linn meenutab kergelt justkui Ankh Morporki Pratchetti-eelset aega (kui ma nüüd ratast ei leiuta (jajah, “Swords & Dark Magic” sissejuhatuse järgi leiutasingi)).

ulmekirjanduse baas

Sarah Pinsker - Remembery Day (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu mälust ja kaotamisest. Peategelane on tüdruk, kelle on ema on ratastoolis sõjaveteran. Veteranid on ühiskonnas igati austatud ja neid koheldakse erilise … tähelepanelikkusega. Nimelt on olemas miski moodus (“the Veil”), mis pühib neilt olnust mälestused, kuid mingi hetk need siiski  naasevad. Ema nö selgematel hetkedel üritab tütar siis uurida, milline oli ta ema ja isa minevik. Vahel ema vastab, enamasti blokeeritakse sellised mälestused.

Jällegi lugu, millest siis tasapisi koorub välja õuduäratav reaalsus. Sõja kui selline jääbki selgusetuks, see oli kusalgi mujal ja sellest ei tohi rääkida. Eks küsimus ka selles, kas siin kirjeldatud “tõkendit” kasutatakse veteranide posttraumaatilise stressi leevendamiseks või on see võimudele mingiks peitemehhanismiks.

Neil Gaiman - Suits ja peeglid (2021)

 

Fantaasia kirjastuse kaks ulmesarja Sündmuste Horisont ja Orpheuse Raamatukogu pakuvad oma tõlkevalikutega üldiselt laia emotsioonide skaalat. On asju, mida ei võtagi lugemisplaani (ja tegu pole vaid ulmeklassika), on tõlkeid, mille ilmumine paneb siiralt ja üllatunult kulme kergitama - ja miks valiti välja Gaimani esimene suurem jutukogu … oleks huvitav põhjust kuulda. Igal juhul, väga meeldiv valik ja kuivõrd tegu esimese niisuguse koguga, siis ju oleks veel kaks suuremat jutukogu (ja huvitav, et ükski kirjastus pole veel tõlkinud romaan “Anansi Boys”) … Aga jah.

Ligi kolmandiku tekstidest oli mul varem loetud, nende hulgast ehk kogumiku parimad lood (“Rüütellikkus”, “Kui me läksime vaatama maailma lõppu”, “Beebikoogid”, “Lumi, klaas, õunad”), kuid häid lugusid lisandus veelgi (“Pulmakink”, “Muutused”, “Shoggothi Vana Pentsik”, “Me teeme teile hulgihinna”).

Gaimani teksti iseloomustab ehk atmosfäär (puänt pole niivõrd oluline), fantaasia ja horrori vahel pendeldamine (ehk paari teksti võiks kogeda teadusliku fantastika võtmes) ning mäng eluloolisusega (enamvähem kõik lapsepõlvelood oleks justkui Gaimani enda kogemusest lähtuv (kelle siis muu, eksole) - mis näiteks Moorcocki teksti puhul saab õige sünge lisavärvingu). Fantaasia ja horrori puhul tuleb muidugi juttu töötlusi müütidest ja muinasjuttudest (Püha Graal, Lumivalgeke, ka Cthulhu). Vast mulle enim mokkamööda tõeliselt lühikeste ja heade tekstide kirjutamise oskus (“Beebikoogid”, “Nikolaus oli …”, “Ära Jaagult küsi”, “Öökullide tütar”), sest noh, väga lühidalt lummamine on ikka eriliselt kiiduväärt oskus.

Üks, mille kohta mul selle raamatu puhul puudub õieti arvamus, on Gaimani luule - on selline 20. sajandi modernismi laadis kirjutamine, aga ei originaalide ega tõlgete kogemine tekita minus erilist äratundmist millestki märkimisväärsest, pigem selline harrastusluule, mis elab autori nimest. No ulmeluule … ei kuulu just üldtunnustatud klassika- või nüüdisulme kaanonisse, (minu meelest) liiga väike kandepind, et tõelised lilled saaks sõnnikust võrsuda.

Pulmakink 6/10

Rüütellikkus 7/10

Nikolaus oli … 6/10

Hind 6/10

Trollisild 6/10

Ära Jaagult küsi 5/10

Kuldkalatiik ja teised jutud 5/10

Muutused 5/10

Öökullide tütar 5/10

Shoggothi Vana Pentsik 6/10

Tüdrukut otsides 5/10

Kõigest jälle maailma lõpp 5/10

Me teeme teile hulgihinna 6/10

Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga 5/10

Unenägude pühkija 6/10

Võõrad osad 6/10

Hiir 5/10

Kui me läksime vaatama maailma lõppu 6/10

Maitsmised 5/10

Beebikoogid 7/10

Mõrvamüsteeriumid 5/10

Lumi, klaas ja õunad 6/10

reaktor

Dulat Isabekov - Šojõnkulak (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Lugu traktoristide töisest elust (uudismaal?) ning nende töömeeste raskusest romantikat kogeda - sest noh, pole just palju naisi, kes puutuks kokku välilaagris elavate traktoristide brigaadidega. On paar kokka ja … arst. Aga nagu üks arsti armunud traktorist oma abilisega avastab, siis on naine oma südame hoopis kellegi teisega sidunud. Ning murtud südamega traktorist kaotab justkui meelemõistuse. Aga noh, üldiselt parandab aeg õige mitmed murtud südamete juhtumid.

Lugu pole sedavõrd sotsiaalkriitiline nagu Dosžanovi lambakolhoosi lugu - aga ehk ongi tegu selles, et lambakasvatajate elu on-oli üsna traditsiooniline, samas miski traktoribrigaad on enamvähem võõrastest kokku klopsitud ajutine kogukond. Eks siin jutus juhtu ka traktoristidel tööõnnetusi, aga eks ongi keeruline oodata öövahetuse kündjatelt lõputut filigraansust.

Fritz Leiber - Ebapüha Graal (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Lugu siis Hiire kättemaksust oma õpetaja tapmise eest … ning selle teostamiseks võtab ta kasutusele musta maagia - selle, mille eest ta õpetaja oli oma õpilasi hoiatanud. Aga noh, kuidagi peab Hiir oma naha päästma, sest ka tema kui õpilase elu jahitakse niisamuti.

Kui Fafhrdi eellugu oli pea kolm korda pikem tekst, siis sinna mahtus ka mitmekesisemat infot selle Nehwoni maailma kohta (kuidas üldse “nowhen” eesti keelde tõlkida?). Nii ei saa siin Hiire päritolust õieti midagi teada; draama hertsogi ja tütrega pole kindlasti samas kaaluklassis Lumeklanni tegemistega ja asendist maailmas. Noh, tumedat draamat on muidugi kõriauguni, aga see meeleheitlik kättemaksuoopus ei hakka minu jaoks õieti tööle.

ulmekirjanduse baas

Lembit Uustulnd „Avameri I : kapten“. Varrak (2018)

Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu „Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi) elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned, õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.

Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi (suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine, nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega – skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed – Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …

Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone. Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi, millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see, et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba piisav manitsus kuulekusele.

Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva, kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.

Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks „Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas, loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati teist korda veel!

Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB? Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel filmilindil?

„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.

„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“

„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)

Sarah Pinsker - And We Were Left Darkling (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Naine näeb unedes last, oma last. Keda ta pole küll sünnitanud, aga see laps on tema (mitte kui omand, eksole). Vahel on laps imik, vahel vastsündinu, vahel mitmeid aastaid vana. Tal on sellest tundest, unenägudest keeruline oma armastatud abikaasale rääkida. Internetis on leht, kuhu on kirjutanud teisedki samasugused vanemad, kuid ta ei uuri seda lähemalt enne, kui ühel hetkel on laps lahkunud. Nagu teistelgi.

Ja nende vanemate lapsed ilmuvad välja Los Angelesi lähedal rannal: ookeanist ilmuvad mitusada last. Üle Põhja-Ameerika tõttavad nende vanemad sinna rannale, neid saab rohkem kui on lapsi. Meedia haistab järjekordset uudist.

Abikaasa jõuab samuti sinna rannale, nad on nüüd rahast lagedad ja töid kaotamas, kuid peategelane ei ole nõus sealt rannalt lahkuma, tema laps on seal veepiiril, ta ei saa lahkuda.

Jällegi üks atmosfääriline, õige painajalik lugu, mis ehk ulme asemel sobiks rohkem õõva žanrisse. Teksti mõne viite puhul on tunne, et ei suuda esitatud kujundeid lahti mõtestada (mis pagana O’Keeffe’i pilvelõhkujad?). Veider ja painajalik tekst.

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“, Toledo (2020)

Näe, tuleb välja, et sellest ühest ja samast asjast – külade üleujutamisest, saab kirjutada küll mitmeid ja mitmeid raamatuid ilma, et teema ammenduks… Tegelikult muidugi „Kollane vihm“ ei rääkinud külade üleujutamisest, vaid lihtsalt tühjenemisest, lagunemisest, võssakasvamisest, maha jäämisest … endiste aegade kadumisest, aga kuna mõlema raamatu järelsõnas mainitakse veehoidla põhjast esile kerkinud kunagise koduküla kummituslike varemete nägemist vapustusena, mis Llamazarest üldse kirjutama pani, siis võib võtta ka „Kollast vihma“ laiendusena kaotatud koduküla loole ning külade üleujutamise küsimust omakorda kui erijuhtu üldises urbaniseerumise ja juurtetustumise kontekstis.

„Kuidas vaadata vett“ kirjeldab tegelikult üht põgusat hetke päikeselisest suvepäevast kunagi küladega täidetud orgu rajatud veehoidla kaldal. Õigupoolest ei juhtugi seal raamatus muud, kui et ühe vana mägilastõugu Hispaania talupoja vastu igasuguseid kristlikke traditsiooni tuhastatud põrm ootab vettepuistamist ning tema naine, neli last, lapselapsed, mõned laste ja lastelaste kaasad (või endised kaasad) ootavad samuti vaadates ühte ja seda sama maastikku, mõeldes ühe ja sellesama inimese elule, saatusele ja oma suhtele temaga ning olgugi see vaatepilt ja see lahkunud inimene üks ja seesama, ometigi on igal vaatajal oma erinev koht ja elukogemus ja sellest tulenevalt on ka nende vaikimisi mõlgutatud järelhüüded sarnased, kuid ometi nõnda erinevad.

Domingo elu keskseks vapustuseks on loomulikult sunnitud lahkumine pikkade põlvkondade vältel peetud kodutalust, esivanemate külast ning ümberasumine mägedest võõrale ja kõledale lauskmaale, ja sellele lahkumisele järgnenud häving, armutu vesi ja kõigele settiv muda, mis tähendab, et lahkumine ei ole mitte pelgalt teise kohta siirdumine vaid täielik ja järsk äralõigatus, mineviku tühistamine, identiteedi muutumine paljalt sõnadeks ja mälukatkeiks ilma maapinnata, mis seda tõendada ja kinnitada võiks. Nõnda siis mõtisklevad ka kõik matuselised selle teema üle, identiteedi ja juurte üle, noile talupoegadele osaks saanud ülekohtu üle ning mida nooremaks ja kaugemalseisvamaks muutuvad mõtisklejad, seda vähem puudutavaks muutub ka minevikus aset leidnud juurte läbilõikamine.

Lõpuks ei jääda vastust võlgu ka pealkirjale – viimane veehoidla veerelt lahkuja avaldab lugejale sellegi saladuse ning koos selle saladusega ka midagi väga lihtsat ja olulist, mis võib kergesti suurte kaotuste ja traumade varju ära kaduda... Minu jaoks jäi kajama see, et olgu selle mineviku mäletamise ja möödaniku traumadega kuidas on, siis unustada ei tohi ka seda, et kodu on ikkagi siin ja praegu, selles elus, mida päriselt elatakse, selline tasakaal, et on oluline mäletada, aga vähemalt sama oluline ka elada, täie kohaloluga, et koht ja pärand on oluline, aga päriselt kõrval olev teine inimene on veel hoopistükkis midagi teistmoodi olulisemat ... või midagi sellist.

…minu suguvõsa jaoks elavad nemad väljaspool tõelust, hoides irratsionaalselt kinni mälestustest ja sellest kadunud kohast, kuhu nad ei saa enam tagasi muidu kui – nagu mu äi praegu – pärast surma. Ja olgu öeldud, et ma mõistan seda juurtetuse tunnet ja armastust kunagi neile kuulunud ja neilt ära võetud maa vastu, aga pärast nii pikka aega tunduvad mõlemad mulle ülemäärased.

Võib-olla on asi selles, et nende läbielamised jäävad mulle kaugeks. Võib-olla minu elu, mis millegi poolest ei sarnane nende omaga (minu vanemad ja vanavanemad on kõik Barcelonas sündinud ja ma olen tundnud vaid seda linna), on pannud mind kõike teistmoodi vaatama, ei paremal ega halvemal viisil kui nemad, aga teisiti. Isegi oma abikaasaga tunnen mõnikord kaugust, mis on rohkem seotud meie elukäigu kui sellega, mida me kumbki tegelikult mõtleme, vähemalt minu puhul.

Mina näiteks ei mõista, et üks inimene saab elada, vaadates minevikku; selle asemel, et vaadata tulevikku nagu kõik teised. Ämm ja äi on elanud nõnda kogu aeg… (lk 67-68)

Roger Zelazny: Igikelts ja tuli

Roger Zelazny on mulle mitmes mõttes oluline autor.
Tema "Valguse isand" (hiirde kirjutasin samuti, pole sama tekst, mis Loteriis) on mu absoluutsete lemmikraamatute hulgas ning midagi samasugust ja samaväärset korraga ei tea ma üldse. Tähendab, sarnast ja üpris head ka mitte. 
Seisab omaette oma postamendil.

Zelazny Amberi-lugudega on mul keerulisemad suhted. "Amberi üheksa printsi" oli mu absoluutsete lemmikute seas, kui olin 17 ja just ülikooli astunud. 
Vihkasin sporti. Mõtlesin keskkooli lõpus, et jai! Vähemalt ma ei pea enam KUNAGI pikka maad jooksma!
Ent just tollal astusin suhtesse oma esimese meessõbra-taolise-tootega, tema hindas kõrgelt nii sporti kui vormis kehi, mina tahtsin talle meeldida - ja kui mõtlesin printsidele, sain paar kilomeetrit järjest joostud. Corwin, Julian ja Random mõtetesse ja läks. 
Neil oli raske. Mul oli ka. 
Öösiti tegin suitsu ja nautisin iga sigaretti "nagu armulugu" (kah tsitaat "Amberi üheksast printsist").

Tollal ei olnud internet veel selline kodustatud suur ja kindlate reeglitega loom kui praegu. Sain talle ligi ülikooli arvutiklassis, mis oli aga ööpäev läbi lahti, sest metsikud üheksakümnendad. Ning samas osutus selles metsikus netis metsikutel üheksakümnendatel võimalikuks leida Amberi-lugude viis viimast osa inglise keeles ja ma istusin kuu aega arvutiklassis kümnest õhtul mingi kellani (nt 4) hommikul, et lugeda. Läksin iga kord koju hunniku väljakirjutatud ingliskeelsete sõnadega, millele pabersõnastikust tähenduse taha otsisin, sest ega ma inglise keelt ka veel väga ei osanud, ja ülikoolis eriti ei käinud, sest olin VÄSINUD. 

Ajaks, kui need Amberi-sarja viis viimast osa lõpuks eesti keelde tõlgiti, oli mu amberivaimustus aga lahtunud. Phmt leian nüüd, et kaks esimest osa (printsid ja "Avaloni püssid") annavad laheda põhja, maailma ning tunnetuse, aga kõik edasine on lattide alt läbijooksmine ja suvaline fanfic võiks paremgi olla. 

Ja siis on "Needuste allee", mis oli nii šokeerivalt halb, et võtsin ta kümme aastat peale esmalugemist uuesti käsile, sest ei suutnud uskuda, et nii halb raamat mitte ainult et olemas on, aga Roger Zelazny kirjutatud. 
Teate, uskumatu. Lugesin uuesti läbi ja oli täpselt sama halb kui enne. NII halb!

Olgu, eelnev oli sissejuhatuseks, enne kui selle teose kallale asun nüüd.

Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut laiuv "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui  kolleegi mõtete lugejale huvitav.
Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.

Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani".
Ma kirjutan nagu torust tuleb, žanri panevad teised, kui tahavad. Minu jaoks ei muuda see midagi. Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu!

Kas on siis head lood?

Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia. 
On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah. 

Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.)
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne. 
Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse,  ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.
Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
 ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. 
VÄGA hea lugu. 

Terve raamat ... jah, võib lugeda küll. Tore, et selline eriti-kirjanikele asi ilmus. 

Reaktor

Sulepuru

Digital Nerdland