Venda Sõelsepp – Rõõmus supp (1969)

KANGE SELL

Mina olen, mina olen petersell,

peenra otsal kasvan mina, kange sell.

Elukutselt olen mina supijuur,

olen ma siis väikene või olen suur.

Siis kui supil puudub just see õige maik,

mina juba tean, kus on mu õige paik!

Sest ma olen, sest ma olen petersell,

peenra otsas kasvan mina, kange sell!

(lk 14)

Ferdinand von Saar – Reekviem armastusele (2002)

Võrdlemisi omapärane kirelugu sensuaalsest keskealisest femme fatale'st, kelle ümber mehed ikka tiirelda tahavad ja kes seda mitte just pahaks ei pane, hoolimata abieluseisusest ja truuduse vannetest. Sest mõned naised on sellised hukatuslikud kärbsepaberid, elu nektariks neile on flirt. Eks mõni konservatiivsem inimene peaks seda vähe patoloogiliseks (jajah, tähelepanuvajadus jms).

“Ta nägi küll ahvatlevamaid naisekehi, lopsakamaid vorme, õhetavamaid põski – ent neis puudus see salapärane miski, mis tegi selle haiglaselt hapra, närtsinud naise nii vastupandamatuks.” (lk 24)

Lugu on jutustatud viiekümnendates eluaastates viimaks tunnustuse leidnud helilooja poolt, kes äkitselt märkab Viinis oma aastakümnete taguse armastatud naist, kellele on ta süda senini omasoodu põksuma jäänud. Tol ajal oli preili 18 ja tunnustamata geenius 36, ning mees ei näinud lootust kaunitari südame võitmiseks, ja seega loobus parema kavaleri kasuks (eks oma osa seegi, et tegelikult imetles ta neidu vaid eemalt, lähemalt tutvumata). Peale mõningast piiramist ja enesepiinamist nad nö taastutvuvad ja sealt edasi kujuneb suhtlemine natuke teistsuguseks kui mees vaimusilmas on ette kujutanud... Ühesõnaga, algul paistab tekst olevat selline kurblik hingehäda ja malbe melanhoolia, ent autor surub sellesse salakavalad vardad. Igal juhul, hea ootamatu leid siit sarjast, tasub niisama raamatuid lapata.

“Milline narr ta oli küll olnud! Bruchfeld oli ju kohe esimesel vestlusel ära tabanud, kui vähe oli tema truu kiindumus naisele korda läinud, oli ära tabanud, kui vähe oli naise olemus kooskõlas ettekujutusega, mis mehel oli nii kaua temast olnud – ja ometi oli ta, hoiatavaid hääli oma rinnas summutades, kuulmatul kombel pimedusega lööduna sellest mõttetust armastusest kinni hoidnud, kuni sai täna lõpuks hundipassi! Mehel käis tuline judin üle selja. Aga mida sai tema sinna parata? Mis läks talle korda naine, kelles ta oli nii hirmsasti pettunud – kelle rinnas ei hõõgunud ainsatki üllama tundmuse sädet! Naine, kes polnud muud kui südametu kokett – kui mitte hullem, vaatamata kummalisele abielulisele truudusele, mida ta oma abikaasa vastu üles näitas!” (lk 42)

Phan Tu – Vennad (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Nagu kodusõdades aegajalt juhtub, võib vaenlase ridadest kohata vanu tuttavaid seltsimehi. Või siis nagu käesolevas loos – väikevenda vaenlasemundris. Aga selles tekstis pole küsimus lähisugulasi tabanud ideoloogilises lõhes – nimelt taheti mõlemat venda värvata Lõuna-Vietnami armee ridadesse, kuid ema kauples välja, et sõjaväkke võetakse üks vend. Ja noorem vend ohverdab end, et vanem vend saaks ühineda Vietkongi partisanidega ja sinna hiljem ka väikevenna munsterdada. Ent elu läheb väheke teisiti, vennad ei kohtu enne kui vanem vend satub oma elu esimesse lahingusse, mille käigus hõivatakse vaenlase kontrollpunkt. Ja sealsest pelgupaigast tuleb üllatuslikult välja... noorem vend, vaenlase mundris ja relvaga. Mis teha – maha lasta näiteks? Ei, vanem vend saadab noorema venna oma ülemuse juurde, et see peale ülekuulamist otsustaks tolle saatuse. Ning juhtub see, mis juhtub.

“Kes toppisid tema õnnetu väikevenna marionetliku sõjaväe vormi? Surusid talle pihku ameerika püssi? Panid ta valvama ameerika ohvitseri autot? Sundisid teda tulistama Cami? Ameeriklased! Ikka ja jälle ameeriklased! Kuid hiigelvõrk, mille nad aastate eest laiali laotasid, jääb aina tühjemaks. Cam põikas sellest kõrvale. Nüüd vabanes püünisest Suu. Kui palju nende eakaaslasi viskleb veel selles? Ja kui palju inimesi sellel maakeral, kellele needsamad verised käed on toonud surma, häda ja viletsust, kuulatavad pingsalt meie Lõuna Vabastuse püsside häält!
Nagu lahustamatu sade vajub hommikuse tujuka kohtumise kibedus Cami hinge, lisandudes järjekordse kihina kõigele sellele, mida tema kõrv ameerika fašismi kuritegudest kuulnud ja silm näinud on, ning äkitselt, nii nagu välgusähvatus öös valgustab hetkeks imperaatorilossi väravale maalitud tiigri verejanulist lõusta, tajub endine pühvlikarjus selle kiskja inimvihkajalikkuse loomupärasust. Ta tuleb hävitada. Ähmaselt tunneb ta, et tema esimestel laskudel vaenlase pihta möödunud ööl on suurem ja sügavam tähendus. See avaneb talle järk-järgult, sedamööda, kuidas tema püssi hoidev käsi lahingutes kindlamaks ja vaim karastatumaks muutub.” (lk 176-177)

Kristine Kathryn Rusch – G-Men (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Seekord saame lugeda alternatiivajaloolist juttu kurikuulsa J.E. Hooveri mõrvamise ööst ja milliseid spasme see Ameerika kõrgeimates võimuinstantsides äratas – nimelt tahab Robert Kennedy omandada Hooveri salajasi pabereid, mille abil siis selgitada oma venna mõrvamist ja ühtlasi varjata üldsuse eest Kennedyte suguvõsa kindlasti põnevaid saladusi. Niisamuti tahab Hooveri järelejäänud pabereid president Johnson, et enda tumedamaid saladusi varjata. Ning ühtlasi kindlustada hoobasid võimu käeshoidmiseks. Peale omavahelist titaanide nurgatagust kokkupõrget jõuavad Johnson ja Kennedy kokkuleppele, kuidas Hooveri paberite abil järgmised 16 aastat võimul püsida.

Ja samal ajal toimub kuriteopaigal võrdlemisi diskreetne uurimine – piinlikkustäratavalt selgub, et Hoover koos kaaslase ja ihukaitsjatega löödi maha peale põrandaaluse homoklubi külastamist. Ning seda tegi keegi FBIst. Kes just, selgub samuti. Ning kõigile on selge, et juhtunust ei räägita tõtt mitte kunagi. Jne. Ameerikalik värk.

ulmekirjanduse baas

Anh Duc – Linnuaia-Tu unenägu (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Seekordne lugu on siis sellest, kuidas külarahvas võitleb ameeriklaste napalmpommide põhjustatud kahjutule vastu. Nimelt pommitatakse üht metsaparadiisi, mida kured ja haigrud kasutavad pesitsuspaikadena... ja mille kaudu Vabastusarmee toimetab oma vägesid ja varusid rünnakuteks Ameerika ja selle käsilaste vägede tugipunktidele. Vanamees Tu, kes on aastakümneid seda omapärast looduskaitseala nö majandanud, näeb nüüd, kuidas päevade kaupa pommitatakse seda imelist linnuoaasi – ent ühtlasi saavad suuremas plaanis niimoodi eelkõige vatti vietnamlaste varustusteed. Metsatulekahjusid tuleb peatada, kõik ei tohi maatasa põleda, ja nii on moodustatud rahvakaitseväelastest (kes enamasti naised) päästekomandosid, kes siis peale napalmirünnakuid ruttavad metsa kraave kaevama, et sellega pidurdada seda meeletut tulelaviini (teised rahvakaitseväelased lasevad samal ajal püssidest lennukeid, et need liialt julgelt end ei tunneks). Kangelaslikult kraave kaevates õnnestubki nii osa metsa tulest päästa, ja Vabastusarmee asub tänu sellele järjekordsele rünnakule, mille käigus saab okupantide tugipunkt hävitatud. Ainult et paistab, et linnud lahkuvad selliselt pommitusalalt... Kuid võit on võit.

Andrus Kivirähk - Sitikas Peeter (Kaka ja kevad, 2009)

Väike sitikas Peeter oli seda hommikut kaua oodanud. Seepärast tõusis ta kiiruga, pesi ennast üle kere ning pani selga uhiuue ülikonna. Kaela sidus ta pisikese lipsu ja seisis siis tükk aega peegli ees, et näha, kas kõik on ikka korras.

Peetri õed ja vennad, kes olid veel pisemad, kõõlusid rohukõrte otsas ja vahtisid oma vanemat venda suure uhkusega. Küll ta nägi kena ja viisakas välja! Aga eks see pidigi niimoodi olema, sest Peeter läks ju täna esimest päeva tööle. Loomaaeda! Nagu oleks ta mõni suur ja tähtis loom, aga mitte väike sitikas.

“Kas sa süüa ei tahagi?” päris ema ja pakkus Peetrile tükikest paiselehte, aga Peeter raputas pead. Tal polnud sugugi isu, ärevus oli nii suur! Ja ega tal polnud aegagi, loomaaed tehakse ju varsti lahti. Peeter kallistas ema, lehvitas õdedele ja vendadele ning asus teele.

Peeter oli alati tahtnud loomaaias töötada ja selle nimel palju vaeva näinud. Ta oli õppinud pähe luuletusi ja harjutanud tantse, et neid siis loomaaia külastajatele näidata. Praegu kordaski ta mõttes kõiki neid ilusaid salme ja muretses ise kangesti. Kas kõik on ikka korralikult peas? Küll oleks kole, kui ta külastajate ees midagi segi ajaks!

Hirmsasti pabistades jõudis Peeter viimaks loomaaeda. Külastajaid veel polnud. Nüüd tuli leida vaba puur. Näe, seal karumaja kõrval oligi üks!

“Vabandage, kas see puur seal on vaba?” küsis Peeter viisakalt. Aga karu ei vastanud midagi, ainult vedeles uimaselt päikesepaistel, käpad laiali. Peeter otsustas, et küllap tohib ta siiski sinna puuri minna. Ta kõndis trellide vahelt ilma vaevata läbi – oli ta ju vaevalt sõstra suurune. Puuris kammis ta tundlaid ja jäi erutatult külastajaid ootama.

Juba tulidki ühed – ema, isa ja laps. Peeter ajas ennast sirgu, kummardas ja hakkas luuletust lugema. Aga inimesed ei teinud teda märkamagi. Nad kiirustasid hoopis karu puuri juurde ja laps hüüdis:

“Oi, kui tore mõmmi! Vaadake, kui armsasti ta magab!”

Peeter jäi vait ja oli natuke õnnetu. Ta ju nii püüdis, aga inimesed vahivad hoopis karu, kes mitte midagi huvitavat ei tee, ainult põõnab! Aga sealt tulid uued külastajad ja Peeter otsustas neile tantsida. Ta alustas uljalt, hüppas ja kargas, aga inimesed ei vaadanud tema poolegi, vaid läksid jällegi karu juurde. Ja nii juhtus ikka ja jälle. Inimesed tulid, Peeter luges neile luuletusi, tantsis ja laulis, aga mitte keegi ei pööranud talle tähelepanu. Üks mees ütles isegi: “Näe, täitsa tühi puur!”, samal ajal kui pisike Peeter seisis lausa kikivarvul ja luges valju häälega omaenda kirjutatud luuletust! Kõik tormasid vaatama paksu karu, kes päev otsa ainult magas ja kellel polnud uut ülikonda ega midagi!

Õhtuks, kui loomaaed kinni pandi, oli Peetril hääl ära ja ta oli hirmus väsinud. Aeglaselt kõndis ta kodu poole ning oli väga kurb.

Väravas jooksid õed ja vennad Peetrile vastu.

“Lõpuks ometi!” hüüdsid kõik kooris. “Lõpuks oled sa kodus! Küll me igatsesime sind!”

Ja kõige pisem õde küsis hästi haleda häälega:

“Peeter, kas sa homme lähed jälle loomaaeda?”

“Ei lähe,” ütles Peeter.

“Küll on tore!” hüüdis väike õde ja kõik teised sitikad olid samuti hirmus rõõmsad. Ja siis luges Peeter neile oma luuletusi ning pärast tantsisid kõik koos ja see oli üks väga tore suveõhtu.

Aleksandr Beljajev – Viimane inimene Atlantisest (2013)

Kui eelmine Beljajevi tõlge oli ajatult tore meelelahutus, siis nüüdne raamat on selline nõukogude seikluslik noortekas, mis jutustab Atlantise leidmisest ning seejärel sealt avastatud kirjavara järgi kokkuseatud jutustusest Atlantise hukust. On head ja pahad ja klassivõitlus (tõsi küll, tekst pole nii mustvalge, headel on mitmeid vigasid või kahtlasi motiive). Ei saa kuidagi öelda, teksti retro oleks kuidagi eriline, või noh, ehk on mingi isiklik vastumeelsus Atlantise teema ümber käiamise kohta, see müüt pole kuigi inspireeriv ja äratab tobedaid vandenõuteooriaid (õnneks siin tegemist puhtalt fiktsiooniga, ei mingeid kahtlasi ambitsioone).

Algul siis lugu sellest, kuidas ameeriklasest tühise hingega miljärdär organiseerib kadunud maailma otsimist, noh, lõpuks peale vaevalisi otsinguid see leitaksegi professor Larissoni juhtimisel. Kes siis omakorda leitud käsikirjade põhjal kirjutab nö dokumentaalse jutustuse, mis järgnevalt ära tuuakse (tekst tekstis, mis ei tähenda miskit moderni trikitamist – nagu öeldud, tegemist on vaid fantastilise seiklusjutuga).

Suurem osa raamatust käsitleb siis Atlantise viimaseid päevi, ja need viimased päevad on siis saarestikus vallandunud hukatusliku vulkaanilise tegevuse tõttu. Maa on suur ja vägev ning täis mitmeid hoomamatuid imesid ja rikkusi – ent valitsejate võim on mõttevärskuse ja kasumliku hoo kaotanud. Ärksamale osale atlantislastest käis siis närvidele sealne orjanduslik ühiskond; see ei võimaldanud käsutuses oleva ajupotentsiaali paremat ekspluateerimist ega armastuse vabadust (kapitalism on, kuid pole näilikke präänikuid ekspluateeritava massi rahuloluks). Ja nii mahitati mõnede ülikute kaasabil orjade ülestõusu (eksisteerib teinegi eliidi vandenõu, mille eesmärgiks võimu ümbermängimine), mis siiski maha suruti. Ent vulkaanide vastu võim ei saa ja nii see vapustav Atlantis sügavikku vajus.

Mõningane vastuolu tekkis sellega, et kui Atlantis oli tollase maailma supervõimu rollis ja võttis vastu alluvaid kuningaid nii Skandinaaviast, Aafrikast kui Aasiast, kuidas siis raamatu lõpul selgub, et Lääne-Euroopas valitses hoopiski kiviaeg? Keda nad siis õieti allutasid, või kuidas niisugused kiviaegsed ühiskonnad samaaegselt antiiksetega eksisteerisid. Ühtlasi viitab autor ettevaatlikult sellele, et Atlantise viimane inimene, kes Euroopa kiviaegseid harima asus (tõsi küll, ports saarlasi läks Lääne-Aafrikasse), andis oma jutustustega ainest Noa laeva ja ehk veel mõne idamaa või piibli legendi tekkeks. Ent tõesti, pigem tegemist Beljajevi fantaasia lennukusega, et tekst vajadusel dramaatilisem oleks.

Aga jah, kahjuks ei saa öelda, et selle raamatu lugemine just meeliavardavalt mõjus. Orpheuse Raamatukogu teosed jagunevad üsna pooleks – nüüdisaegsed tekstid (Stross, Martin, Reynolds, Bacigalupi) ja nö ulmeklassika (Lovecraft, Clarke, Beljajev, Howard); kui nüüdisaegsed tekstid panevad huvituma, et milliseid mõtteid vaetakse, siis klassikalisemate tekstide puhul on natuke raskem leida seda (peale enamasti campiliku hetke), mis üldinimlikult kõnetaks. On lihtsalt selline nišiklassika.

“Orjad tõmbusid eemale ja berberi ori viskas oda Aksa-Huamile otse rinda.
Aga enne, kui see ihusse tungis, kostis rahva seast naisterahva meeleheitlik karjatus ning kellegi keha viskus Aksa-Huami ja lendava oda vahele.
Oda tungis noore naise rinnast läbi.” (lk 81)

ulmekirjanduse baas

Maureen F. McHugh – Special Economics (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Lugu lähituleviku Hiinast, mis on üle elanud laastava linnugripiepideemia ja kaotanud märkimisväärse osa elanikkonnast (mida epideemia mujal maailmas korda saatis, jäi vist selgusetuks). Kõigest hoolimata on Partei endiselt nimeliselt võimul – kuigi tähtsamad hoovad asetsevad majanduses, kus siis peale epideemiat on mõningal määral tööjõupuudus.

Kas see jutt nüüd eriliselt ulmeline on, eks see ole iseasi – lugu on siis nii, et ühte Hiina suurlinna saabub neiu paremat elu otsima, kus siis tööotsingul satub ta biotehnoloogiat tootvasse tehasesse, milles valmistatakse riistapuid, mis siis... bioloogiliselt toodavad elektrit (kallis ja öko, sobib Ameerika turule). (Tehases on samuti eriosakond, kus luuakse bioarvuteid.) Nojah, probleem selles, et tegemist rohkem orjatööga, kus nii seatud, et eluaseme ja toidu jms eest tuleb tööandjale maksta hingehinda (lisaks veel trahvid tööprotsessis käkkimise eest) ja nii on töötajad juba esimesest palgapäevast väljapääsmatus võlaorjuses. Kangelanna tahab sellest olukorrast välja rabelda (töölt põgenemise eest karistus kuni 20 a) ja ootamatult puutub ta kokku Partei vähetähtsa ametnikuga, kes omasoodu tahab selle firma saladustele jälile jõuda ja riigi (või kellegi oligarhi?) käppa peale panna. Ühesõnaga, tööstusspionaaž. Nojah, juhtub seda ja teist. Tegelikult võrdlemisi tavaline lugu, kirjutatud vast sel ajal, kui pead oli tõstmas linnugripihirm.

ulmekirjanduse baas

Vo Huy Tam – Puri (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Lugu sellest, kuidas Vietnami sõja ajal satub kaluritest eite-taati kimbutama ameeriklasest eriväelane – ronib nende paati ja nõuab süüa. Vanakestel kohe suure mure, vaja anda kooperatiivi teistele kaluritele ohust märki ja ühtlasi see automaadiga gringo maha lüüa. Ent ameeriklane on ettevaatlik, konfiskeerib paadist leitud terariistad ja laseb eide valmistatud sööki taadil esimesena süüa (eide üks plaan oligi vihatud okupandile praetud värskeid mürgiseeni sisse sööta, ent kogemata kombel olid nad paati kaasa võtnud söödavad seened). Ühesõnaga, eidel-taadil on jama kaelas, endamisi mõtlevad, et ehk tuleb oma elu hinnaga kooperatiivi seltsimehi hoiatada. Ent taat on siiski üks kaval rebane, kes juba aastakümneid varem jaapanlaste ja prantslastega võidelnud... ja võimalus ameeriklase tapmiseks leitakse nüüdki.

Maniakkide Tänav – Mehitamata inimesed (2013)

Tänav on aastate jooksul muutunud, kuidas nüüd öeldagi, täiskasvanalikumaks autoriks. Mis on muidugi paratamatu ja inimlikult loogiline. Rõõm ühest ilusast (ja jälgist) veretööst on asendunud... murega rahva ja riigi võimalike arenguteede üle. Kui varasemat Tänavat võib siin raamatus aimata ehk Täionu tegevustes (ja goretroonikas), siis nüüdisaegne Tänav räägib hellalt kaotatud armastusest (oh, Sirts!) ja valutab südant mõeldes Eesti kitsaskohtadele (riik olgu inimestele). Ühesõnaga, autor läheneb tavakirjandusele, iseasi, kas tavakirjandus oskab ootamatut poega vastu võtta.

Minu arust pole see romaan (minu jaoks) täistabamus, see on liiga “romaanilik”, liiga ilukirjandust meenutav – liiga korralik, liiga kirjutatud, Tänava senise loome kohta... konservatiivne? Ja seda ootamatut tunnet tekitab eelkõige peategelase murelikud oleviku- ja tulevikumõtted; korraga puudub eelmise romaani või kogumiku vabadus, teravmeelsetest olukordadest hoolimata valitseb miski kaine meel, kadunud on lugeja vastupanuvõimet raspeldavad nihilistlikud uperpallid või mõistuse üle võlli loopimine. Võibolla see Euromandi tsükkel mulle lihtsalt suurt ei istu, avaloost puuduvad nagu eredamad erilised mälestused. Samas Ippoliti ühismaailm istub kenasti.

Aga jah, lugu selline, et tuumajaamaõnnetuse järel on Eestit tabanud ütlemata niru olukord. Virumaa on radioaktiivne keelutsoon ja peale Vene-Hiina sõda on rahvastik muutunud eestivenehiinakeelseks. On Talsingi kui midagi metropolilaadset (oo, mitmetasandiline liiklus) ja muu Eesti kui üks hädaorg (tõsi küll, juttu on vaid Tartu-, Jõgeva- ja Virumaast), rääkimata kiiritusest, mis põhjustab erinevaid letaalseid haigusi ja õõvastavaid mutatsioone. Kõiksugu tehnoloogiat on küllaga (toredaim vast see, et nüüd köetakse maaküttega linnatänavaid – no seal, kus selleks raha on. Tõsi küll, selline ilmakütmine põhjustab näruse ilma) ja vaikselt tegeldakse võimalusega inimese taasloomiseks. Peakolus paikneb niiehknaa meediakiip.

“Sellest hoolimata neid Jõgeva maakonna piiridest üldiselt väljaspool ei oodatud, ei tahetud, et värdjad solgiks vähest, puhtana säilinud genofondi. Otseselt liikumist piirata muidugi ei saanud, aga kõikjal koheldi vaesekesi nii, et kööbakad heaga oma kiirguskoldesse tagasi tulid. “Koertel ja jõgevlastel sisenemine keelatud!” rippus kõikjal Eestis üsna selgelt õhus. Ainult ülisaastunud Virumaale oli neil tee lahti.” (lk 51)

Ja peategelasel ongi väike soov muuta oma hukkunud armastatu mälufailist taas inimeseks (igasugune elundivahetus on küllalt tavaline praktika) või mis iganes oleks võimalik tulevikus sellega toimida. Ainult et probleem selles, et ports mälufaile (koos armsama omaga) on röövitud, ja vanad vaenlased ihkavad redutavat kangelast ikka veel kasti lüüa. Ning nii puhkebki quest mälufaili leidmiseks ja ühtlasi atentaatide vältimiseks, mis viib peategelase neetud Jõgevasse, ta sünnipaika (romaani esimeses pooles on kõiksugu anti-Jõgeva hüüdlauseid varasema Tänava vaimus, hiljem see kaotab tähtsuse), kus nüüd tegutseb salapärane tehnoloogiafirma. Tegevus nii virtuaalmaailmas kui Virumaa Tsoonis, häkitakse ja paugutatakse vanamoodsaid tulirelvi. Jalutu saab jalad, failist valmib koer.

“Jõgeva haigla kohta räägiti muidu üsna ühemõtteliselt, et kui tahad leida lihunikku, siis mine ja vali see Jõgeva arst, keda peetakse parimaks. Asjalikud inimesed on ammu Soomes, ülejäänud aga pigem mootorsaemõrvarid kui arstid, ebakompetentsed ja ükskõiksed.” (lk 79)

Vormistuse poolelt on huvitav, et peatükk 5.8 paikneb 5.1 ja 5.2 peatükkide vahel ning 5.9 üldse puudub – sisuliselt on see tõepoolest loogiline, küllap on tõepoolest tegemist vormistamise küsimusega (5.9 siis üldse käsikirjast välja visatud). Romaanil on mõneti tavapäratult autoripoolne ees- ja järelsõna, mis selgitab lugejale nii mõndagi. Kaanepilti ei oska hinnata, hea, et vähemalt autor ja pealkiri on selgelt loetav.

ulmekirjanduse baas
reaktor
sirp

Thuy Thu – Tibatilluke puusandaal (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Dramaatiline lugu sõdurist, kes on Lõuna-Vietnami armee teenistuses ja peab osalema oma kodumaa inimeste terroriseerimisel. Mis on muidugi äärmiselt vastumeelne tegevus. Ja mis on Lõuna-Vietnam?

“Kui millegagi vääratasid, võeti sind kinni ja saadeti “ideoloogilisele ümberkasvatamisele”. Kui astusid tänavale, rõkkasid sulle vastu okay'd, kirendasid karjuvad värvid, lõnkusid kauboid. Kõik see imbus minu hinge, näris ja kulutas seda vähehaaval, nagu paadipõhja külge klammerdunud teokarbid närivad ja kulutavad puud.” (lk 117)

See ei ole loomulik, see ei ole see, mille pärast prantslaste vastu võideldi. Nojah, aga mis jääb vaesel mehel üle, kui on sund armees teenida? Nii peab ta võtma osa ühest järjekordsest vastikust missioonist, kus üht küla on pommitatud seepärast, et see tegevat koostööd partisanidega. Nende rühm siseneb seejärel külla, koguvad ellujäänud ülekuulamiseks kokku ning seejärel tegelevad sõdurid rüüstamisega; nii ka kangelane luusib laastatud külas ringi ja tunneb end traumaatiliselt. Ja ühest pommitatud majast leiab ta pisikese puusandaali. Kes oli see väike tüdruk, kellele see kingiti, kui rõõmus ta võis olla selliste kauniste sandaalide pärast, on ta elus või siis surma saanud sellises elajalikus rünnakus?

Edasi satub ta ülekuulamisele, kus üht eite süüdistatakse partisani aitamises. Piinamise järel eit sureb. Vapustatud peategelane taarub sealt ära, oksendab ohjeldamatult ja näeb marodööritsevaid sõdureid, kuskilt on taas kuulda pommitamist. Hiljem läheb ta tagasi ülekuulamismajja, seekord on vahepeal end purju joonud rühmaülem ette võtnud partisani naise, keda ilmselgelt ootab vägistamine. See on peategelasele liig, viimane piisk, ta tungib rühmaülemale selja tagant kallale ja peksab püstolipäraga ta pea sodiks, kinniseotud poolpaljas naine vaatab seda õudusega pealt. Posttraumaatilise stressiga mees vaarub onnist välja, ükski sõdur ei peata teda, ning ta koperdab järgmise küla suunas, sealtpoolt on kosta lõunavietnamlaste pommitamist.

Robert Reed – Five Thrillers (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Päris tore ulmejutt oma moraalsete konksudega. Viis lugu sellest, millised arenguteed võivad inimkonda ees oodata – tavalistest inimestest tekib kaks haru, modifitseeritud ja siis... nö homunkulused, arendatud liigid, kes üha kaugenevad inimeste välimusest, muutudes näiteks putukasarnasteks vms. Ühtlasi on nad tänu muudatustele paremini kohandatud kosmosevallutusteks, ja sinna nad levivad ja moodustavad kogukondi. Probleem selles, et sapiensid (modifitseeritud inimesed) ja Taassündinud (need inimestest kaugenenud olevused) põlgavad teineteist ja võitlevad ülemvõimu pärast.

Nendevahelist võitlust illustreeribki tekstide kangelase lugu – tegemist sapienside omamoodi üli James Bondiga, kel nimeks Joe Carroway. Esimeses loos on tutvustav kokkupuude nii sapiensi kui taassündinuga, kes meiesugustes traditsioonilistes inimestes äratavad ühtviisi rohkem või vähem võõristust. Teises loos on taassündinud vähehaaval paljunenud ning kaitseks inimeste eest plaanivad nad inimkonda ähvardada surmava viirusega. Kolmandas loos on jõutud aega, kus sapiensidel ja taassünnilistel on käsil pikaajaline verine konflikt ning Joel on väga kangelaslik (ja morbiidne) roll selle mingil moel lõpetamiseks. Neljandas loos on Joe superkangelase rollis ja teda kasutatakse ära sapienside võimuvõitluses... ent Joel on omad plaanid. Ning viimases loos ongi Joe sapienside nö peasekretär, tehakse kaastööd taassündinute planeetidega, ent nüüd tabab meie Päikesesüsteemi hoopis uus oht... ja karmil Joel on karmid nõuanded selleks, kuidas kollapsi eest kätte maksta.

Ühesõnaga, möllu ja intriige siin jätkub, teksti laiendades saaks võimaluse kasvõi täiemahuliseks romaaniks (noh, midagi Strossi “Accelerando” laadis). Sentimentaalsusteks suurt aega pole, õhustik on suht noir, raevuka võitluse ja petmiste keskel on alati cooliks arendatud Joe, kes mingil veidral moel otsib tasakaalu vaenupooltele. Iseasi, kas sellest kõigest lõpuks kasu oli... Ent kes teab, millal lootus sureb.

“But I'm not a person, am I? In your eyes, I'm just another animal.”

What she was was a long, elegant creature – the ultimate marriage between human traditions and synthetic chromosomes. Four bare arms were restrained with padded loops and pulled straight out from the shockingly naked body. Because hair could be a bother in space, she had none. Because dander was an endless source of dirt in freefall, her skin would peel away periodically, not unlike the worn skin of a cobra. She was smart, but not in the usual ways that the two or three thousand species of Rebirths enhanced their minds. (lk 216)

ulmekirjanduse baas

Bui Hien – Arm (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Lugu siis vietnamlaste vabadusvõitlusest Prantsuse võimu vastu. On külake ja seal elavad kaks poissi, kes on ja ei ole parimad sõbrad. Käivad karjas, mängivad ja tülitsevad; ent suurem teeb väiksemale vahel liiga. Ühel ööl koputatakse suurema poisi hurtsiku uksele – kaks rahvaarmeelast on hädas ja vajavad ööks pelgupaika. Ema ei taha neid sisse lasta – äkki on tegemist reeturitega või siis jäädakse nendega koos olles prantslaste haarangule vahele, aga noh, lõpuks need mehed sisse lastakse. Poiss kuulab ja imetleb vapraid võitlejaid, langeb suisa ühele kaela ja saab selle teo eest vopsu vastu pead. Vahetatakse ja uuritakse uudiseid, kuni viimaks minnakse magama, järgmisel päeval lubatakse neid kohalike partisanide staapi juhatada.

Ühel hetkel kurdab poiss emale kõhuvalu ja lipsab hurtsikust välja – ning tormab väiksema poisi elupaiga poole, teadaandega, et tema juures ööbivad kaks vaenlaste nuhki! Kuidas ta sellest aru sai – kaela langedes selgus, et võõras lõhnas kuidagi mitteomaselt, ja kui poiss vopsu sai, oli kah selge – rahvaväelased lapsi ei löö, nad hoopis kaitsevad lapsi. Ühesõnaga, tegemist on peaaegu kindlasti reeturitega. Ta veenab väiksemat sõpra rahvakaitseväelasi kohale tooma, et need reeturid vangistaks. Ja noh, nii lähebki. Lõpuks peale kõike seda möllu (hommikul ründavad küla prantslased, ent nad lüüakse tagasi) jõuavad poisid teineteise suhtes mingile järeldusele – ainult prantslased ja reeturid löövad lapsi, õiged sõbrad nii ei tee. Tõesti, on õige see.

Jüri Valge – Kas siis selle maa keel...? (2013)

Teatrilavale on seda kultuuriloolist teksti natuke raske ette kujutada, kuigi autor on seda igati näidendlikult kirjutanud (ehk siiski mõnele aatelisele väiketrupile?). Eks tegemist ole ka siseringi tekstiga, mille võimalikke allhoovusi tunnevad vast eelkõige keeleteadlaste ja kiibitsejate seltskond. Aga mitte ainult, teksti võib lugeda niisamuti nö eestluse vaatepunktist, mingil moel kumab siit lausa rahvusromantismi vaim, millist kirglikku kaitsetööstust näevad endi tegevuses Wiedemanni auhinna laureaadid! Ja ega sellele vastu vaidlegi.

Näidendis puudub südameid ragistav konflikt, kõik tegelased on enamvähem sõbralikud ja vajadusel tögavad teineteist muhedalt (pole see teadlaste seltskond ühtigi mingid kuivikud), mehed ja naised püsivad traditsioonilistes soorollides. Eks selline konfliktipuudus ole kahe teraga mõõk, ühelt poolt hea rahulik lugemine, teiselt poolt jääb (väljaspool siseringi vihjeid) ehk liialt üheülbaliseks – targad mehed ja naised saavad kokku, tutvustavad oma vaateid ja räägivad ajalisest kulgemisest, kõiki ühendab sügav respekt selle heatahtliku vana Wiedemanni suhtes. Aga miks mitte, alati ei pea urgitsema inimhinge või ühiskonna allhoovustes.

Ühesõnaga, omal moel vaheldusrikas lugemine. Ikkagi kultuurilugu!

sirp

Alfred Bester – Kuidas ma kuradiga tehingut sõlmisin (Pikker 4/1973)

Tuleb välja, et ulmeklassikut on varemgi maakeelde tõlgitud. Käesolev lugu pole nüüd küll millegipoolest tähelepanuväärne, üsna tavaline vanamoodne humoresk kapitalismi teemal. Mees vallandatakse töölt ja et ta tunneb end hädavaresena, otsustab ta oma muidu vääritu hinge kuradile müüa. Aga ega see nii kerge olegi, vastavaks teoks näiteks demonoloogia alasest kirjandusest õigeid juhiseid ei leia – ent õnneks on olemas telefoniraamatud, kust leiab abi kõigile pakilistele küsimustele. Aga-aga, kui viimaks Kuradiga suusõnaline eelleping seotud, takerdub asjaajamine üha enam, ning mees langeb kapitalistlike kuradite ja inglite bürokraatia sasipuntrasse. Nojah, suurt nalja sellest loost enam välja õngitseda ei õnnestu.

ulmekirjanduse baas

Nguyen Hong – Kollane peni (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Kerge näide vietnami krimi- või karmkirjandusest ehk lugu sellest, kuidas kaks noort moraalitut päevavarast otsustavad pimedalt kerjuselt selle kogutud raha röövida. Ainult et takistuseks on kerjuse kollane peni, kes ei lase noortel kriminaalidel pimedale takistamatult läheneda, et need saaksid siis ta salajase rahatasku endale napsata (ja nii finantseerida mängupõrgu külastamist). Otsitakse võimalust, aga ei midagi: truu koer on järjekindlalt valvel nii päeval kui ööl ning pätid ei saa pimedale ligi. Lohutu olukord. Kuni otsustatakse koer mürgitada, ja nii tehaksegi, näljasele krantsile söödetakse negatiivse mõjuga riisipalle. Järgneb südantlõhestav hetk, kui kerjuse ustav koer vaevleb mürgikrampides ja ta juurde komberdanud pime taipab, et koos koera otsaga ähvardab ka tema ots saabuvat – seepeale üks pättidest hüppabki ta juurde ja haarab rahatasku... Aga sellega veel lugu ei lõpe. Nurjatud!

Piret Lai – Varitõde (2013)

Kirglik põnevuslugu rikka pärijanna ja veetleva salaagendi okkalisest armumisest. Kõik võiks ilus olla, kui ainult poleks igasuguseid juhtumeid ja arusaamatusi, mis ei lase nende armuleegil täiel jõul lahvatada. Küll saab naine kogemata kombel mehe asemel korralikult peksa või on mehel agenditöö tõttu miilustamised teiste naistega, mida siis armumises mitteveendunud kangelanna juhtub pealt nägema (naljakas, et kangelast vahel häirib, et kangelanna on temast paarkümmend sentimeetrit lühem – no see on tõesti kriteerium, mille järgi suhet proovida). Põnevust ka justkui on (ikkagi ülisalajase luureorganisatsiooni tegemised Ameerikas ja laias maailmas), kuivõrd tekst poleks tempolt maha krutitud tänu sellele, et autorile on vaja tekstis juhtuvast rääkida mõlema peategelase vaatepunktidest – algul ühe versioon, siis teine omakorda üksipulgi juhtunust (eks versioonid on mõnevõrra erinevad, aga no seda saanuks vähe kiiremalt-ökonoomsemalt markeerida). Raamat lõppeb iseenesest puändikalt – või oleks selliste raamatute puhul seda õiget lõppu oodata järje puhul?

Natuke harjumatu, et autor tarvitab tekstis niivõrd tihti peategelaste täisnimesid – sedaviisi korduvad Marta Eavans kui Willie Douglas nii autori jutustuses kui tegelaste sisekõnedes. Ehk veidi üle keskmise on arutlusi suguelundite eri erutusseisundite ja aistingute kohta (omaette ooper on Willie Douglase 24h seks 8 ejakulatsiooniga ja need kubemepeksmised, mida teostab ta kallal Marta Eavans). Tekstil on nii toimetaja kui korrektor, kes võinuks käsikirja nii mõnegi koma lisada, aga eks stiil ole stiil. Ühtlasi tekib muidugi mõte, et ehk tegemist naistekate paroodiaga, teatud nullstiil ja samas ülepakkumine? Kes teab, võib olla nii või naa ning teisiti.

“Ta oli kuulnud kusagilt suruõhuhaamri tüminat ja taibanud siis, kui müdinast hakkasid eralduma üksikud mütakad, et see oli hoopis tema kurku tõusnud süda.” (lk 81)

“Kui ta lõpuks pärastlõunases palavuses tukastas, nägi ta segaseid unenägusid, milles figureerisid nii tema ülesandega seotud ohtlikud inimesed, heledapäised jumalused kui ka väike habras haldjas, kes tiibade väreledes sinitaevasse tõusis, jättes tema longus riistaga tühjusse seisma.” (lk 145)

Roberto Bolano "Antwerp" (2012)

"I wrote this book for myself, and even that I can't be sure of."
Bolano varajane novell, mis jäi mulle taas kummaliseks tekstikogumikuks. Õhuke raamat koosneb miniatuuridest, mis on omavahel kuidagi seotud. Kujutage ette polaroidi fotosid, kümnesekundilisi käsikaameraga filmitud kaadreid, suvalisi audiolindistusi mööduvate inimeste lausetest ja autori heietusi, mis kõik kokku visatud.
 
"The language of others is unintelligible to me. "Tired after being up for days" ... "A blond girl came down the stairs" ... "My name is Roberto Bolaño ... "I opened my arms" .."

"The camera zooms in: impassive faces that somehow, without intending to, shut you out. The author stares for a long time at the plaster masks, then covers his face. Fade to black. It's absurd to think that this is where all the pretty girls come from. Empty images follow one after the other."

Ilmselt on hea, kui see läbi lugeda ühe ropsuga, mis võtaks vast normaalses tempos kusagil pool tundi. Mina manustasin novelli tükiti, reisides mööda Tallinnat ning sain aru, et nii lugeda on seda kui tükke tükeldada. See on eksperimentaalne, spontaanne kirjandus ja autor on selle novelli üle uhke.
   Üksindus haaras, nagu käiks võõra linna tänavatel peale pimedat vaimuna. Kuuled pealt ühte vestlust, siis vaatad mõne minuti kellegi aknast sisse ja hõljud tänava kohal. Siis satud metsarajale ja mingi küürakas ajab välismaalasega juttu. Unenäoline.

Pierre Boulle – Mees, kes vihkas masinaid (Prantsuse novell, 1973)

Üsna wanamoeline lugu mehest, kes vihkas masinaid. Ehk siis insener, kes avastas, et masinate tekitatav white noise ja hullem kära on neile viis suhtlemiseks, mis on kangelasele häiriv. Ja mees pöördub looduslapseks ning püüab masinatele vingerpusse keerata. Oleks, et siis lihtsalt tehnika hävitamine, aga ei, selle käigus hävineb niisamuti inimesi kui maist vara. Ühesõnaga, mees tunnistatakse vaimuhaigeks, ent hullumajaski leiab ta võimaluse tehnikat tuksi keerata. Kui ta vabaneb, satub ta tööle veidrikust rikkuri juurde, kes vaimustub... arvutitest. Endine vaimuhaige püüab rikkurile tõestada, et tema mõistus töötab paremini kui arvutitel. Kuni ühel hetkel... mees avastab, et võistlev arvuti on ta hüpnotiseerinud ja nö rivist välja löönud – ning veel hullem, selle tagajärjel on nüüd mehel üks ajupoolkera läbi kärsatatud. Ent ta jätkab allesjäänud ajupoolkeraga võitlust tehnika vastu.

Võrdlemisi jabur lugu, mis kulgeb katastroofi poole. Nägemused kõikvõimsast arvutist on sellised, nagu need kunagi olla võisid – mis siiski nüüdispilgule suht humoorikad. Muidugi, iseasi, mida võisid nõukogude aja lugejad sellistest tehnikate kirjeldustest arvata, moeröögatus missugune.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – Hulpivad koerad (Täheaeg 1, 2002)

Ulme, mis ongi ulme – pole siin mingit juttu inimestest või Maast või muust tuttavast. Või noh, laipade posus võib leida humanoidseid skelette, aga ega tegelased selles kindlad ole. Nojah – kes on tegelasteks? Tehnoelajad või robotloomad või nagu nad ise kutsuvad end – olevused. Tuttavad loomad nagu kass, okassiga, pesukaru jne – aga modifitseeritud sõjapidamiseks, täiustades nende liigilise eeldusi (okassea okkad on nö automaatpuhkpüssideks, kass kui luuraja jne). Selliseid olevusi kasvatatakse tehislikult – hiiglaslikus kultivaatoris nimega mammavaator, kus nad siis saavad vajalikud oskused ja teadmised, et täita... inglite käske.

Nii on see olevuste kamp paisatud ühte kuuma punkti, kus nad liiguvad oma ülesande poole – hävitada vaenlaste (teiste inglite?) mammavaator. Teekond ülesande täitmiseks kulgeb okkaliselt ning ekspeditsiooni juhtiv pesukarumoodustis kaldub endamisi üha eksistentsiaalsemate küsimusteni – kes nad on, milline on nende olemus, mida on inglid nendega teinud. Ja nii edasi. Ulme mis ulme. Loo lõpp on selline lillelapslik.

ulmekirjanduse baas