Luulekevad 2013 (2013)

Võistutöödest meeldis mulle enim luuletus, mis kogumikus kohe avatekstiks ning mis siis alljärgnevalt tsiteeritud. Aga muidu jah, noored ja vanad räägivad tunnetest ja üksindusest ja luuletamisest, mõned vanemad härrad on natuke ajaluulelikumad (kuigi eelmises lugemises oli valikusse va päevakajalist vist rohkem sattunud). Ehk võinuks koostaja mõnedest luuletustest näpukaid parandada – või samas, las olla autentne. Meeldiv, et autoritest on pilte, Eestimaal leidub kauneid luuletare.

ELAVHÕBE (Triin Sepp) 

armastus on nagu peotäis elavhõbedat 

sul on tunne
et teda saab panna armumeetri sisse
ta istub seal taltsal
ja näitab sulle kui palju teda on
millal rohkem
millal vähem
ja ta on ilus ning särav
silmale kena vaadata
pakub esteetilist naudingut
nii sulle kui teistele 

ent ta pöördub su vastu
samal hetkel
kui puruneb illusioon armutermomeetrist
ja armastuse kätketavusest
kütketes hoidmisest ja käsitlemisest
ning hakkab mõrkjaid mürkaure eritades
mööda põrandat sinu poole roomama
kusjuures iga auk
mille ta põletab põrandalaudadesse
põletub seeläbi ka sinu hingekangale

Evan Wright "Generation Kill" (2004)

“They kill hundreds of people, those pilots. I would have loved to have flown the plane that dropped the bomb on Japan. A couple of dudes killed hundreds of thousands. That fucking rules! Yeah!”

Peale Vietnami raamatut "Dispatches" võtsin ette hilisema konflikti kirjelduse. Tahaks ikka reaalseid nägemusi sõjakolletest, mitte CNN-i või Postimehe uudisnuppe. Kõik teavad, et see Iraagi asi on ikka persses lugu, aga kui persses? Wright on Rolling Stones ajakirja reporter, kes Iraaki tungimise eel merejalavälaste Bravo kompaniiga liitus ja nendega keset tapatalguid sõitis. 

   Käsitletud üksus oli ameeriklaste rünnaku "odaots": nende ülesandeks oli sissetungijõududest eespool sõita ja kõik varitsused ja lõksud aktiveerida. Nad olid pettemanöövriks või selliseks diversiooniks, kes pidigi herilasepesa jalaga lööma ja siis edasi kihutama. Põhimõtteliselt olid nad uudne lähenemine sissetungitaktikale ja muidugi meestele nende missioone ei seletatud. Nii on reporter kaasas meestega kaks kuud, kuni Baghdad on "vabastatud" ja üksus laiali saadetakse. 

   Siin pole sõjaromantikat ega idealismi, vaid videomängude ja MTV peal üles kasvanud noored, kellele tapmine ja lahing on uus põnev kogemus ja enamasti ongi üksuse liikmed seal oma piiride testimiseks ja niisama trotsist või igavusest. Neil on ükskõik, kui õiglane see sissetung on ja pooled on iseeneest sõja vastu. Samas on nad üksteisega nii seotud, et nad võitlevad oma sõbra elu kaitsmiseks ja pohhui mingid moraalsed seletused. Esimesed kokkupõrked tunduvad ebareaalsed ja paljud tunnevadki ennast nagu sõjafilmides. Lahingu ja surma piiril olemise mõjusid tavainimestele kirjeldatakse hästi ja kunagi ei minda liialt moraliseerivaks. Selles mõttes ei topi  reporter sisse oma heietusi eetikast või mõista kellegi üle kohut. Küll aga edastab ta sõdurite dialooge ja mõtteid. Tihti ei tunne sõdurid tappes midagi ja küsivad, kas see on hea või halb?

"[in response to a child letter]
Corporal Josh Ray Person: Dear Frederick, thank you for your nice letter, but I am actually a US Marine who was born to kill whereas clearly you have mistaken me for some sort of wine-sipping Communist dick-suck. And although peace probably appeals to tree-loving bisexuals like you and your parents, I happen to be a death-dealing, blood-crazed warrior who wakes up every day just hoping for the chance to dismember my enemies and defile their civilizations. Peace sucks a hairy asshole, Freddy. War is the motherfucking answer."

Kõik ongi perses ja raamat kirjeldab pidevat varustuse puudumist või rikkiminemist, ülemuste idiootsust ja kogu Iraagi operatsiooni idiootsust. Tapetakse tsiviile ja vastaseid, kes kasutavadi naisi ja lapsi inimkilpidena ja üldse on raske vastasel ja tsiviilil vahet teha. Kui lõpuks küladesse jõutakse, siis ei suuda sõdurid uskuda et tänapäeval keegi veel mudast onnidest elada suudab. Pealinna sisse murdes ei suuda nad korda kehtestada. Lõpuks püüavad rühmaülemad lihtsalt oma meeste elusid säästa. Nad vihkavad viletsaid ja vaeseid iraaklasi, oma ülemusi kes nad sinna missioonile saatsid ja tervet Lähis-Idat. Sealsed inimesed ei tea, mis on vabadus (kui see pole just rüüstamine ja kaaselanike terroriseerimine). Iraak on mülgas ja sealsed kogukonnapead annavad sõduritele nõu, kuidas tsiviilide seas korda luua: andke neile peksa ja kohelge neid nagu koeri, nad on sellega harjunud. 

   Kokkuvõttes on see lugu ühest üksusest ja seal olevatest isiksustest. Kunagised tsiviilid, kes saavad riigi loaga toime panna ühiskonna tabusid: tappa massiliselt inimesi ilma karistuseta. Ühe rünnaku ajal arutavad nad, et nad teeksid ise samamoodi kui keegi Ühendriikidesse tungiks. Kõik nagu mõistavad kõiki, aga tapmine jätkub ja kõige õudsam on see, et lahendust pole näha. Suht rock'n'roll. 

George R.R. Martin – A Storm of Swords (2011)

Nagu ikka olen endamisi kedranud, on see raamat kolme esimese osa kliimaksiks – avanevad mitmed saladused ja hunnik tähtsaid päid lükatakse tegevusest (kui nad muidugi hiljem surnud peast üles ei ärka). Draamat pakuvad eelkõige Starkid ja nende kaotused – Robb näeb võimalust Põhja tagasi vallutada, aga ei; Aryal võimalus emaga Vetevool kohtuda, aga no ei; Sansal tekib lootus abielluda mingil moel huvitava mehega, aga ei; Catelyn loodab tütreid tagasi saada, aga hoopis järjekordne põrgu pääseb valla. Nojah, ja siis Brani jalutus ning Joni teadmatus. Eks näis, milline fuuria on Catelynist saamas.

“From the way Robb looked at her, she could tell that it had been a long while since anyone had dared speak to him so bluntly. “When they told me Winterfell had fallen, I wanted to go north at once,” he said, with hint of defensiveness. “I wanted to free Bran and Rickon, but I thought... I never dreamed that Theon could harm them, truly. If I had...”
“It is too late for ifs, and too late for rescues,” Catelyn said. “All that remains is vengeance.” (Catelyn, lk 200) 

“She is old enough to be Lady of Winterfell once her brother is dead. Claim her maidenhood and you will be one step closer to claiming the north. Get her with child, and the prize is all but won. Do I need to remind you that a marriage that has not been consummated can be set aside?” (Tyrion, lk 437) 

“She lowered her big brown eyes and mumbled, “I'm Arya Stark.”
Jaime had never paid much attention to Arya Stark, but it seemed to him that this girl was older. “I understand you're to be married.”
“I am to wed Lord Bolton's son, Ramsay. He used to be Snow, but His Grace has made him Bolton. They say he's very brave. I am so happy.” (Jaime, lk 999)

Siit algab siis Dorne'i intriigide esiletõus, mis järgnevas kahes raamatus aina rammusamaks läheb – miks see Martinile nii oluline on, pagan teab (samas on siin Greyjoy'd tagaplaanil). Oberyn on muidugi eepilist mõõtu ebaõnnestuja, aga milline tegevusse sisenemine ja duell! Võitlus Müüri pärast on parem kui Kuningalinna lahing – osalt vist seepärast, et siin osaleb kõiksugu mammuteid ja värke, ning kuna Kuningalinnas näeb paljut Sansa silme läbi, naised ja nende palvetamised ja intriigid, see pole just täiega lööv. Ja mida küll Stannis reaalselt loodab Müüri abil teha, kuulsust koguda riigi kaitsjana Teiste eest? Lannisterid saavad võimule, aga kuidagi... sihitult; see sihitus hakkab sügelema siis peale tunnustatud ja tunnustamata ideoloogide kaotust (aijaa, jällegi pigem järgmiste raamatute teema).

“I dreamt I saw a shadow with a burning heart butchering a golden stag, aye. I dreamt of a man without a face, waiting on a bridge that swayed and swung. On his shoulder perched a drowned crow with seaweed hanging from his wings. I dreamt of a roaring river and a woman that was a fish. Dead she drifted,with red tears on her cheeks, but when her eyes did open, oh, I woke from terror. All this I dreamt, and more.” (Arya, lk 302) 

“But who would be mad enough to contest Joffrey's rule now, after what had befallen Stannis Baratheon and Robb Stark? There was still fighting in the riverlands, but everywhere the coils were tightening. Ser Gregor Clegane had crossed the Trident and seized the ruby ford, then captured Harrenhal almost effortlessly. Seagard had yielded to Black Walder Frey, Lord Randyll Tarly held Maidenpool, Duskendale, and the kingsroad. In the west, Ser Daven Lannister had linked up with Ser Forley Prester at the Golden Tooth for a march on Riverrun. Ser Fryman Frey was leading two thousand spears down from the the Twins to join them. And Paxter Redwyne claimed his fleet would soon set sail from the Arbor, to begin the long voyage around Dorne and through the Stepstones. Stannis's Lyseni pirates would be outnumbered ten to one. The struggle that the maesters were calling the War of the Five Kings was all but at an end.” (Tyrion, lk 814)

Beric on ja jääb üheks parimaks tegelaskujuks, lihtsalt, eksole, eepiline. Beric & Thoros, need me sõbrad kahekesi. Ja no ei saa jätta tsiteerimata seda ühte ja sama lõiku, see väsinud mälu ragin ning maailmaväsimus.

“A scarecrow of a man, he wore a ragged black cloak speckled with stars and an iron breastplate dinted by a hundred battles. A thicket of red-gold hair hid most of his face, save for a bald spot above his left ear where his head had been smashed in. /-/ One of his eyes was gone, Arya saw, the flesh about the socket scarred and puckered, and he had a dark black ring all around his neck.” (Arya, lk 463) 

“Can I dwell on what I scarce remember? I held a castle on the Marches once, and there was a woman I was pledged to marry, but I could not find that castle today, nor tell you the color of that woman's hair. Who knighted me, old friend? What were my favorite foods? It all fades. Sometimes I think I was born on the bloody grass in that grove of ash, with the taste of fire in my mouth and a hole in my chest. Are you my mother, Thoros?” (Arya, lk 536)

Nagu ikka, ei saa mainimata jätta, et Daenerys on igav ja tüütu. Sest nii see on ja parata pole midagi. Oli hall lootus, et ehk teleseriaalis saab parema elamuse, aga ei, samasugune tüütus nääps oma ogarate unistustega.

“No squall could frighten Dany, though, Daenerys Stormborn, she was called, for she had come howling into the world on distant Dragonstone as the greatest storm in the memory of Westeros howled outside, a storm so fierce that it ripped gargoyles from the castle walls and smashed her father's fleet to kindling.” (Daenerys, lk 106)

Pisinäpp... see saatan. Värdjastunud Napoleoni kompleks?

“Why should I wish him dead?” Littlefinger shrugged. “I had no motive. Besides, I am a thousand leagues away in the Vale. Always keep your foes confused. If they are never certain who you are or what you want, they cannot know what you are like to do next. Sometimes the best way baffle them is to make moves that have no purpose, or even seem to work against you. Remember that, Sansa, when you come to play the game.” (Sansa, lk 841) 

“You told me to put the tears in Jon's wine, and I did. For Robert, and for us! And I wrote Catelyn and told her the Lannisters killed my lord husband, just as you said.” (Sansa, lk 1114)

 ulmekirjanduse baas

Peeter Sauter – Snark (Looming #6/2013)

Sauteri loomet algusest otsani küll ei tunne, ent käesolev tekst on vast mõneti erandlik, võiks nimetada lausa ulmeliseks ja molutamiskaanonisse mittekuuluvaks. Autor jutustab siis loo sellest, kuidas kirjanik Peeter saab mõned kuud peale suremist uuesti nö Maad külastada; ja tema sooviks on näha, et kuidas tema armastatul Laural läheb. Ei lähe üldsegi hästi, vedeleb teine teadvusetult voodil ja naine tuleb haiglasse tilgutite alla toimetada. Peeter on muidu Peeter nagu ikka, ainult mõnede erinevustega – tal ei ole enam enda välimust, ta saab nähtamatuks muutuda, läbi seinte kõndida ja lennata (ühtlasi võimalusega inimkehade transportimiseks). Ja ta ei tohiks sekkuda teiste inimeste ellu, see osutub siiski mõneti probleemseks. Lendava ja nähtamatu “zombiena” on Peetril ikka inimlikud huvid – kas juua saab, kas keppida õnnestub, kuidas suits maitseb, kas mahajäänud käsikirjadest on asja. Ja kas jamades sõpru õnnestub aidata. Vastused neile ja teistele küsimustele selguvad enamvähem loo jooksul.

Aga tõepoolest, veider morbiidne lugu, justkui viltune unenägu; kui palju ikka nähakse visioone enese võimalikust surmajärgsest olekust. Sauter on ühelt poolt askeldamas paranormaalses maailmas, kuid teiselt poolt lähtub ikka kirjutajale kõige lähemast ainesest. Tekst pole just meelelahutus, vahel on paar melanhoolset naturalistlikku hetke, ega autor muudmoodi saa.

“Laura lamas liikumatult, aga kuidagi vibuna kangeks tõmbunult. Krambis? Alukaid tal jalas polnud ja jalgevahest rippus tampooni nööriots. Kes teab, kui kaua tal mingi vana tampoon juba sees on. Ega see ka hea ei ole.” (lk 754)

 ulmekirjanduse baas

Sylvia Plath "The Bell Jar" (1989)

“I felt very still and empty, the way the eye of a tornado must feel, moving dully along in the middle of the surrounding hullabaloo.”

Plath on omandanud müütilised mõõtmed, eriti feministide seas. Olin juhtumisi mõnda tema luulerida näinud ja tahtsin veel. Löövad, tabavad, kandvad. Ostsin ühe tema kogumiku isegi oma sõbrannale. Ise ostsin selle raamatu. Mul on mehena keeruline sellest rääkida, või mitte keeruline vaid pigem imelik. Tegu on siiski inimlikest omadustest ja käikudest kõneleva teosega, kuid see on antud läbi ausa naise silmade.
   Ehk on kohmetus tingitud sellest, et see pooleldi autobiograafiline teos sai kirjutatud kuuekümnendatel, millal naised patriarhaadi kanna alt välja vingerdama hakkasid ja kus naisi veel sitasti koheldi. Mul on sellest piinlik lugeda (siiamaani hakkab paha, kui kuulen kuidas naisi alandatakse) ja ma tahaks tervele tollasele ühiskonnale molli anda. Jätkem nüüd see jonn ja viha, süveneme sisusse. Sissu. Steve Zissou.

“To the person in the bell jar, blank and stopped as a dead baby, the world itself is a bad dream.”
   Tegu on kahekümnendates aastates neiuga, kes satub äkitselt psühhiaatriahaiglasse. Ameerika kuuekümnendatel on veel tohutult konservatiivne ja naiste õigustest räägitakse vaid köögi terminites. Aga see naine on paljulubav ja kummaline, ta on kujunev isiksus. Läbi mitmete seikade kirjeldab Plath oma tegelase eluetappe ja maailmanägemust, mis ei sobitu lihtsalt sellega mida ühiskond temast ootab. Üsna pea viib tema kummaline käitumine ta psühholoogide pilgu alla ja varsti üritab ta endalt elu võtta. Mitte hüsteeriliselt, mitte emotsioonde najal vaid kalkuleeritud ja kõike eemalt jälgivana. Depressioon.
   Tema kirjastiil on nii süütu, nii lihtne. Mingi kuuekümnendate vibe on tunda keelekasutusest ja mõtteviisist, mõttemallidest. Tihti on tegelane naiivne, siiras ja manipuleeriv. Nagu noor tüdruk. Mehed on oma rollides mahasurujad, vägistajad ja pealiskaudsed domineerijad. Naised on kodukanad ja elavad, et teenida. Masendav. Ilmselgelt oli Plath kirjanduslikult andekas, kuid ei sobinud tollastesse vormidesse ja intelligentsel inimesel on ikka raske tolkamite keskel elada. Teatud mõttes on ta tegelane ekslev ja kadunud, püüab end leida. Kui ta vaid aktsepteeriks oma rolli meeste maailmas, siis saaks ta edukaks ajakirjatoimetajaks või millekski muuks "oluliseks". Vaim ei taha silmakirjalikkusele alluda ja nii ta lämbub ja plaanib end tappa. Erilisi põhjendusi nagu polegi ja mis seal ikka analüüsida. Kui tahad, siis tee ära.
   Võiks arvata, et kui ta oleks sündinud tänapäeva ühiskonda, siis oleks tal kergem. Ma tahan uskuda häid asju, mis lunastavad inimeste kannatused. Plath ise oli korduvalt antideprekatel ja kui ta oma pea 30-aastaselt ahju pani, siis oli tal kaks last.

“I saw my life branching out before me like the green fig tree in the story. From the tip of every branch, like a fat purple fig, a wonderful future beckoned and winked. One fig was a husband and a happy home and children, and another fig was a famous poet and another fig was a brilliant professor, and another fig was Ee Gee, the amazing editor, and another fig was Europe and Africa and South America, and another fig was Constantin and Socrates and Attila and a pack of other lovers with queer names and offbeat professions, and another fig was an Olympic lady crew champion, and beyond and above these figs were many more figs I couldn't quite make out. I saw myself sitting in the crotch of this fig tree, starving to death, just because I couldn't make up my mind which of the figs I would choose. I wanted each and every one of them, but choosing one meant losing all the rest, and, as I sat there, unable to decide, the figs began to wrinkle and go black, and, one by one, they plopped to the ground at my feet.”

Külli Laikre – Maa laulab (2013)

Tekst pole just ülemeelikult voolav, pigem on tähtsad kõiksugu mõttepausid, mil tuleks lugejal-kuulajal endasse väljendatut sadestada. Lihtlausete ohter kasutamine pole vast kõige lihtsam viis loomiseks (tõsi küll, kogu teises pooles on rütm natuke varieeruvam); ent alati ei peagi lihtsamat teed minema. Palju loodusehõllandusi, mõned armastusluuletused; selline põhjamaine luulekogu.

Ja võrdluses teiste omakirjastuslike luuleraamatutega on kujundus asjalik.

“Mets 

Mind katab roheline tekk.
Mu padjal on karikakrad.
Mu linal on mullalõhn.
On roosihekist tapeet,
tammelehtedest lagi.
Lesin samblasel vaibal
ja tunnen:
Olen üks.
Olen suur.
Olen mets.” (lk 8)

“Hajun, hajun

Üksindusse vajun, vajun.....

Udu sisse hajun, hajun......

Kus on minu pelgupaik?

Väsind hinge puhkepaik?

Tule udu – hajun, hajun.

Sinu salapära tajun.

Rammestunult istun maha.

Korra vaatan seljataha.

Üksi olen jäänud siia.

Kas võiks keegi kaasa viia?” (lk 21)

Liis Koger – Vana kuu hea and (2012)

Kogeril on päris meeldesööbivate väljenditega poeesia, mida pisut nullib see, et läbi kogu tegemist vaid armastusluulega – kõik läheb liialt ühte väravasse, natuke vaheldust pole kunagi paha.

Raamatu kujundus on päris värskendav.

SA KÜSID KUS MA TAHAN ET SA OLEKS 

ma vastan lähedal
sinu kõrval on kõik seadused
kivist jumalad 

vanal vinüülil kui mängib aeg
oma kummalisi keerdkäike
keset ööd 

sa astud sisse vana veini lonksust
ja sammudest pimeda akna all all
mälestused on

lumest valgemal

HINGAD ÖÖ LÄBI MU KÕRVAL

suitsuse viski lõhna välja

hingan sisse

ja mõjub nagu kohv

hommikul ärkad üles

ja ütled:

nagu väike roheline põõsas

oleks öösel kõrval olnud

sirp

Brian Keene, Nick Mamatas "The Damned Highway" (2011)

Sai ostetud puhtalt seetõttu, et ma olen nii Lovecrafti ja Thompsoni austaja. Raamatu kaas ütleb kõik: HST ja HPL miksitakse kokku, niiet stiil on Thompsoni, kuid raamistik Lovecrafti. Selle asemel, et Las Vegasesse suunduda ja Ameerika Unelmat otsida, läheb mees seekord Arkhamisse Ameerika Õudusunenägu uurima. Muidugi on see seotud Cthulhu ja Nixoniga. Thompson sööb Yuggothi seeni ja tripib nii et vähe pole. Demokraadid, republikaanid, shoggothid... Whatever.
   Pmst on autorid võtnud mingid HST põhiväljendid ja stiilinäited ja copy-pastenud need sellesse HPL raamistikku. Mõlemaid autoreid on alati ahvitud ja see on siis selline ülim luuseritribüüt kahele alguses underground, nüüd kvlt autorile. Kokkuvõtteks pole palju öelda. Lugege parem HST või HPL'i teoseid, see ei tohiks aga kellelegi erilist lugemiselamust pakkuda. Eks selle raamatu alatoon on pigem poliitiline, aga mis siis? Parem oleks olnud, kui nad oleksid läinud päris absurdi ja ulmesse: siis oleks vähemalt see mõnda Thompsoni päris trippi meenutanud.

Belami – Hetked tuhandeks ööks (2012)

Tegemist siis noore inimese arusaamisega armastusluulest, kus kirglikkus väljendub iga koma ja ohkega; samuti teatud hoolimatusega keelelise kujundusrikkuse kasutamise vastu. On kirepuhang või joovastus või valupaus, ja see tuleb autentselt ja pühenduslikult paberile saada! Eks mitmed motiivid korduvad, kuid samas, on värsketki lembeluule kangutamist. Igal juhul, kindlasti tuleks autori eessõna lugeda, mis jääb vähe segaseks või tõlgendustiineks.

Midagi enamat 

Elus on enamat kui Volvo,
midagi palju-palju enamat. 

Elus on enamat kui Volvo,
midagi palju rohkem kenamat. 

Elus on enamat kui Volvo
midagi suurel hulgal paremat. 

Elus on enamat kui Volvo,
ma ootan Sind keset tänavat. 

Elus on enamat kui Volvo,
tajun huultelt tunnet, palavat. 

Elus on enamat kui Volvo,
koos alustatud uut nädalat. 

Tunded mu hinges kihavad,
silmad Sul seepeale sinavad. 

2011. dets (lk 6)

Minu Kõrgeausus

Sinu hingepeegel

hele-snirohekas,

sinu käeviibatus

igati on andekas !

Sinu jumalik talent

on kuradi-loov,

Sinu naeru-suu

on päikest toov !

Sinu silmades

kogu maailma soojus,

Sinu südameis

terve ilma loovus !

Sinu kehasoojusest

ei tahaks lahutada,

Sinu naisolemust

peab saama armastada !

2012. mai-jun (lk 9)

Kompliment I 

Sa oled kui kuuvalgus,
mille lummus mind hulluks ajab.
Sa oled kui vertsapost,
mis mulle teed rajab. 

Sind võiksin hoida-armastada
-nõnda kirglikult hellitada.
Sa oled kui looduse kunstiteos
Sulle anne antud juba eos. 

Sinu peale oma sõnu raiskaks
oma kiindumist avalikult hõiskaks,
kui oled tüdinend ning väsind
siis hoiaksin Su õrnu käsi. 

Ja kui mind Sa vähegi hindad
-, siis kingiksin Sulle soojad kindad ! 

(lk 11)

Armuke

Ma poleks lihtsalt mees

vaid ka armuke,

- et Sul kindlam oleks.

Ma poleks lihtsalt mees

vaid ka armuke,

- et Sul süümepiinu poleks.

Ma poleks lihtsalt mees

vaid ka armuke,

- et meil seiklus oleks.

Ma poleks lihtsalt mees

vaid ka armuke,

- et Su moraal ei sureks.

(lk 23)

Margus Kivimägi – Kingitus (2010)

Üpris selgemõtteline luulekogu, mis jagab juhiseid või nõustab lugejat paremaks olemiseks. Mõned tekstid tunduvad olevat pühendusluuletused ja jäävad seega autorit mittetundvale lugejale vähe krüptiliseks (kuid pühendunuile kindlasti... selged). Aga eks elu ongi saladus.

Luuletusi illustreerivad mitmed värvikad loodusfotod.

LIIKUDES 

Liikudes sa rõõmu tunned,
tantsides end väljendad.
Tegevustes kõik sa annad,
veelgi rohkem vastu saad. 

20.08.2009 (lk 7)

LAULDES

Lauldes ennast avad,

laul sul hingest tuleb.

Laul võib olla aval,

lauldes silmad suled.

20.08.2009 (lk 13)

NOVEMBER 

Hall ja pime on november.
Aastaaeg on selline.
Vaevu näeme enda ümber
hirme külla tellime. 

Tuleks juba lumi maha
läheks valgeks maa.
Viiks kõik hirmud taeva taha,
et vaid rahu hinge saaks. 

22.11.2009 (lk 16)

METSAVANA

Kes käib metsas julgelt ringi?

Kes ei tunne muret mingit?

Metsavana käib seal ringi,

metsaande heldelt kingib.

16.05.2009 (lk 31)

VAIKIDES 

Vaikides rohkem ütelda võid,
sõnad vaid varjavad mõtteid.
Väljenda selgelt, mis maailma tõid,
otsime enese lätteid. 

11.12.2009 (lk 55)

Michael Herr "Dispatches" (2002)

Üks brutaalsemaid sõdu, mida katab sõjakorrespondent Herr. Viljeledes Uue Ajakirjanduse žanri, kirjeldab ta otsesõnu kogu õudu ja surma ja elu, mis selles persses riigis toimumas oli. Tegu on tema märkmete ja päevikutega, kuna lehtedesse saadetud tekstid siluti ja ilustati lugejale vastvõetamaks ja nii läks see vähenegi tõde kaotsi. Ma läksin lugedes vahel nii tigedaks ja vihaseks, või kurvaks? Kuidas on võimalik, et inimkond on nii persses? Valetavad kindralikd, valetav riik ja samal ajal mehed surevad ja surevad.
   Herr mõjutas oma teosega mitme kuulsa Vietnami filmi stoorit ("Apocalypse Now, Full Metal Jacket"). Tema karakterite ja ümbruse kirjeldus on tihti reaalne, mis muudab teksti paradoksaalselt ebareaalseks. See tähendab, et kui sind ümbritsevad kehaosad, hirm, paanika, õud ja psühhoos, siis sa ei saa seda ratsionaalse analüüsi abil edastada. Sa ei saa jääda erapoolikuks ega objektiiveks. Objektiivsus on müüt. Tema keelekasutus muutub tihti poeetilis-psühhedeelseks, sest ta ei elanud enam normaalses ühiskonnas, vaid keset inimloomuse paljastunud õudust ja kurjust. Ma võiksin tsiteerida tervet raamatut, seal onlehekülg lehekülje järel voolavat puhast geeniust mis sind endasse mässib.
   Ei mingit romantikat, ilu ega päästvat elementi. Mitte keegi ei tahtnud seal olla. Kindralid elasid teisel planeedil ja ühe jalaväelase elu maksis 18000 dollarit. Psühhoos on õhus nagu parfüüm, kus inimesed pinge all murduvad ja muutuvad millekski enamaks. Kahekümneaastased poisid muutuvad nädala viiesajaaasta vanusteks. Merejalaväelased, kes tapavad öösiti üksteist. Faktid, mis propagandas ära silutakse. See ebaausus, ebamoraalsus ja ebainimlikkus, mis Ameerika ja Vietnami noorte peale nende valitsuste poolt lahti päästi. Nendel aastatel oli peamiseks noorte surmapõhjuseks Ameerika Valitsus, kes poisse hakklihamasinasse saatis ja ise veriselt naeratas.
   Herr liigub ühest kohast teise ja teda sõimatakse, nimetatakse hulluks. Miks keegi vabatahtlikult sinna sitaauku roniks? Sõdurid ei mõista ja Herr ei saa eriti suurt honorarigi. Mees murdub mitmel korral, kaob piir ärkveloleku ja unenäo, elamise ja suremise vahel. Kuidas sa sellest välja tuled?
   Ka on kohutav, kuidas meedia seda sõda kajastas ja kuidas kodused sellest midagi kuulda ei tahtnud. Taheti võitu ja head tunnet, kuid Ameerika veritses ja kaotas. See oli inetu ja jube, mida kõik unustada tahtsid. Ainult et tagasitulnud sõdurit tõid kaasa kõik kummitused.
   Kui keegi huvitub sellest sõjast ja tahab üleüldist ülevaadet, siis on see just SEE raamat, mida lugeda. Lihtsalt kohutav.

Venda Sõelsepp – Pikk nina (1969)

ROBOTITE NÄÄRID

Astub robot-näärimees

killa-kõlla nääriööl,

juhtmed, võtmed, tangid vööl.

Robotite maja ees

viimaks peatab sammu.

Majas juba ammu-ammu

ootab väike Kübernelle,

kas ta saab nüüd ikka selle

nikeldatud nuku,

elektroonse Juku...

Transistaavo – vanem veli -

päevast päeva unistab,

pilgutab ja sumistab,

et monteeriks näärivana

talle sisse ultraheli.

Pereema Robotinna

liigub vaikselt siia-sinna:

tema tahaks üsna vähe -

ainult uut antenni pähe...

Sellevastu Robotandril -

pereisal – suured soovid:

raadiojaamu igalt mandrilt

tema ammu kuulda proovib,

kuid ei kuule hästi neid -

pole päiksepatareid...

Vanaisa Robot aga

kriuksub aatomahju taga:

“Oleks hea, kui keegi nääriks

minu kaelaliigest määriks...”

Terves robotite linnas,

igas raudses robotrinnas

traadid pingest võbisevad,

klahvid, lukud lõgisevad,

kasvab mootorite tuks...

... kuni lahti läheb uks.

Nüüd me robotite majas

saabki igaüks, mis vajas.

(lk 23-24)

Lothar Frenz – Üksildane Jüri ehk liikide kadumine (2013)

Liikide väljasuremisest on maakeeles mitmeid ängistavaid raamatuid, ja Frenzi teos on teistega võrreldes ehk selline... natuke mõrkjalt meelelahutuslikum, plussiks on see, et andmed on üpris värsked, viimased veel 2011. aastastki. Aga jah, liikide väljasuremine kiireneb märgatavalt kõikjal, kuhu inimjalg satub, olgu tegemist siis eurooplaste või metslastega. Ehk siis nurgapoodide kaootilise valiku asemel saagu valitsema supermarketite reglementeeritud valik. Huvitav teave on indiaanlaste kultuuri hävingu seosed Euroopas olnud paari sajandi taguse väikese jääajaga (või noh, üleüldse see kujutelm indiaanlastest kui looduslastest põhineb nö indiaanluse riismetel).

“Kuhu olid jäänud indiaanlased? Esimestel maadeavastajatel nagu de Soto tekkis Ameerika põlisrahvastega ikka ja jälle sõjalisi konflikte ning tänu tulirelvadele jäid nad enamasti võitjaks. Mis veelgi hullem – nad tõid endaga kaasa haigusi: rõuged, leetrid ja gripi. Indiaanlastel puudus immuunsus nende haigustekitajate vastu. Seetõttu surid paljud inimesed senitundmatutesse tõbedesse sageli juba enne, kui nad jõudsid eurooplast oma ihusilmaga näha. /-/ Paljudes regioonides elas de Soto ja La Salle'i reiside vahele jäänud aastad üle pelgalt neli protsenti elanikkonnast. (Võrdluseks: isegi keskajal möllanud katk tappis keskmiselt “kõigest” kolmandiku Euroopa rahvastikust.) Kokku varises kogu indiaanlaste asustuse struktuur ja kultuur. Vähemalt kergendasid hispaanlaste mahajäetud hobused ellujäänute elu ratsanomaadidena – kuni tänapäevani on meil indiaanlastest kinnistunud nimelt selline pilt.
/-/
Pärast indiaanlaste väljasuremist ei hakanud paljunema mitte üksnes nende saakloomad, vaid ka söötijäänud maa kattus jälle metsadega, mis sidusid oma puitu suures koguses atmosfääris sisalduvat kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. Ameerika geokeemiku Richard Nevle'i arvutuste kohaselt võisid uued pealekasvanud metsad siduda Maa atmosfäärist kuni 17 miljardit tonni süsinikdioksiidi – nii palju, et selle tulemusel temperatuurid märgatavalt langesid. Just nendes idarannikule kasvanud tuhandetel kilomeetritel laiuvates metsades leidsid küllaldaselt toitu rändtuvide hiidparved.” (lk 22-23, 24)

“Trend osutab selles suunas, et loomad, kes on inimese eluviisiga mingil viisil “ühildamatud”, lihtsalt kaovad ning kõikjal tekivad primitiivsemad elukooslused, milles domineerib väike hulk kogu maailmas levinud suure isendite arvuga liike. Alles jäävad universaalsed liigid või iseenesestmõistetavalt ka sellised, mis on millegipoolest kasulikud. Mõned teadlased ennustavad uue aegkonna, nimelt homogotseeni saabumist maakeral – see on aegkond, mille raames esinevad kogu maakeral ühed ja samad looma- ja taimeliigid ning väike hulk otsekui normeeritud ökosüsteeme. Teised räägivad profaansemalt biosfääri mäkdonaldsistumisest. Sellise arengu võitjatena levivad üle kogu maailma liigid, kes muutuvates tingimustes hõlpsasti toime tulevad: rotid, kitsed ja sead, küülikud ja rebased, tulisipelgad, herilased ja rändkarbid nagu ilusa uue loomamaailma Big Macid, Whopperid ja Coca-Cola. Globaliseerunud merede ja mandrite ökosüsteemides vohavad leetpõõsad, eukalüpt, vesihüatsindid ja mürgised vetikad.” (lk 298)

Kristine Kathryn Rusch – Craters (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Lugu lähitulevikust, kus jätkub madin läänemaailma ja nö terroristide vahel. Samasuguse edukusega nagu praegu on jagatud demokraatiat järgmistesse riikidesse ning samavõrra on täiustunud pommiplahvatused lääneriikide sümboolsete objektide hävitamiseks (ja viimasel ajal on lemmikobjektideks kuulsaimad kunstimuuseumid). See on see ebakonventsionaalne sõda või mis see ongi.

Staarajakirjanik satub viimaste seletamatute plahvatuste põhjuste otsimisel viimaks ühte (paljudest) põgenikelaagrisse, mis tekkinud diktatuuririikide vabastamistel. Seal hakkab ajakirjanikule selguma üsna hirmutavavõitu uus lähenemine plahvatuste korraldamiseks – nimelt on sünnitushaiglates paigaldatud vastsündinuile selline kiip, mida on võimalik vajadusel detoneerida. Et asi perfektsem oleks, pole vanemad oma võsukese tulevasest märterlusest üldsegi teadlikud. Ja nii siis pannakse noored lapsed siin ja seal plahvatama ning üha täiustuvad lääneriikide turvasüsteemid on võimetud sellist ohtu avastama.

Mingil irratsionaalsel ja tänamatul moel päris usutav tulevikustsenaarium.

ulmekirjanduse baas

Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga (2013)

Vanapõhja on lööv sõna, polegi varem sellist väljendit näinud kui nüüd siit tõlkija saatesõnast. Aga milliseid kujutelmi küll äratab üks tühipaljas väljend, puha mõistusetaguseid. Siinses raamatus niisiis kaks näidet vanapõhja saagadest, mis lugemiseks on niisamuti kõlbulikud. Avasaaga on selline verine vanapõhja väheke kommete komöödia, kus siis õigluse ja võimu küsimused, kord üks ja teine peal.

“Esimesel talvel kasvatas ta vasikaid ja kitsetallesid ning sai sellega nii hästi hakkama, et peaaegu kõik, kelle eest ta hoolt kandis, jäid ellu. Võib öelda, et kevadeks oli igal lojusel kaks pead.” (lk 30)

Aga Ussikeele saagas on nii shakespeare'likku löövust kui jaburat camphuumorit, solvangud ja mõõgad ja värsid muudkui lendavad või paitavad kõrvu. Lugu siis sellest, kuidas ühe mehe unenäo põhjal ennustatakse talle häda ja viletsust, mis on mehe raseda naise kõhust tulemas – tuleb tütar, kes tekitab vägevate hulgas paksu verd. Mees tahab seepeale tütrest vabaneda, aga noh, naine kavaldab ta üle. Lähevad aastad ja tütrest saab Ilus Helga, kellega hakkab plaani pidama noormees Ussikeel, kes on oma nime vääriline ja mitte just kõige alandlikuma meelelaadiga. Isa ei taha Helgat noormehele anda, sest noh, kutt ei paista neidu väärt olevat. Kutt siis tahab tõestada end ja läheb kolmeaastasele kauplemistuurile, et tagasi tulles näidata oma tõelist väärtust. Reisid viivad ta Norra, Rootsi ja Briti saartele, vahel tekitab skaldist Ussikeel oma värssidega häda ja viha, vahel jälle õnnestub kuningaid meelitada. Ja ta satub ühtlasi kokku teise skaldiga – kel nimeks Hrafn (need ja need on ta vanemad jne). Ussikeele arvates on ta parem skald kui Hrafn. Too arvab vastupidi.

Va luuletajad lähevad riidu. Ja Hrafn kiirustab tagasi Islandile, et kättemaksuks Ilus Helga endale kosida (Ussikeelgi kuuleb sellest kavatsusest). Ta plaan õnnestub, kolme aasta möödudes pole Ussikeel ikka tagasi jõudnud – Inglismaa kuningas vajab vapra skaldi sõjalist nõu taanlaste ähvardava invasiooni vastu. Lõpuks jõuab Ussikeel Islandile, ja noh, tõepoolest, Ilus Helga on vastutahtsi munsterdatud Hrafnile. Kuid õnne pole see õuele toonud – Helga on õnnetu, Ussikeel on masendunud, Hrafn ei ole rahul. Viimaks otsustavad mehed surmani võidelda, kuid oh õnnetust, kohalikud võimumehed keelavad sellised kahevõitlused ära, mingi naise pärast pole vaja üksteist ära veristada. Seepeale otsustavad mehed Helga eest surmani taplemiseks väljaspool Islandit kohtuda. Mis edasi juhtub? Juhtub nii nagu Helga isale ennustati. Ja Helga sünnitas palju lapsi.

“Torsteinn hakkas seepeale norralasesse halvasti suhtuma ja too läks suvel minema ning nüüd on ta saagast väljas. /-/
Ja Torgerdr muretses Torvardile koha laeval, mis asus teele Merikarbilahest, mis asub põhjas Steingrimifjordis, ja andis talle vajaliku teevarustuse. Torvardr läks siis välismaale ja on nüüd sellest saagast väljas.” (lk 43, 44)

“Kõik need, kellest siin on nüüd juttu olud, elasid kõik ühel ja samal ajal.
Selle aja paiku toimus see kõige parem, mis kunagi siin Islandil juhtunud on, nimelt et kogu maa pöördus ristiusku ja kogu rahvas ütles vanadest uskumustest lahti.” (lk 47)

“Veidi hiljem hakkasidki liikuma kuuldused Gunnlaugi tagasisaabumisest. Helga muutus seepeale Hrafni vastu nii tõrksaks, et mees ei saanud teda enam oma kodus pidada ja nad pidid minema tagasi Linnusele. Hrafn sai Helga embustest vähe rõõmu tunda.” (lk 66)

P.I. Filimonov – Thalassa! Thalassa! (2013)

Filimonovi esikromaan on olnud kahtlemata viimaste aastate üks värskemaid eesti kirjandusteoseid, ja nii oli enne käesoleva romaani lugemist ühtviisi ootus järjekordsest löövast lugemiselamusest kui ka võimalik pettumus, et sellist inimlikk rõõmu ei saa korrata ega ka ületada. Ja noh, eks nii enamvähem läkski. Rõõm on, aga mitte taevalik. Kuigi, see on vaieldav, kuid sellest siin ei räägi, väljendudes mõneti autorlikult. Aga kes teab. Keegi.

Autor on kokku kirjutanud 4 tegevusliini, mis raamatu jooksul rohkem või vähem haakuvad teineteisega. On Georgi ja Adam ja Jean-Paul, kes otsivad Georgi neidu, kes ühel hetkel lihtsalt lahkus (ja selgub va kummalisi seiku neidise tegemistest). On Arkadi, kes pärandust saades unistab ideaalse pornofilmi väntamisest (aga kõik läheb nii, nagu targemad mehed teavad). On Blutussov, kes tuntud muusikuna läbib keskeakriisi. Ja siis on Esimene Veekandja, kes on käima lükanud mittereligioosse Veekandjate liikumise, kel siis eesmärgiks saada või lahustuda kõik üheks, või midagi sellist. Meri! Meri?

Et ideoloogi jutustus on kaldkirjas ja võrreldes teistega toonilt hoopis, ee, tõsisem ja kuivem, siis see tekst ehk hakkaski mulle avanema alles lõpus, varem oli selle lugemine ikka paras telliskivi järamine teiste vendade, võiks öelda, lahedate juhtumiste vahel. Sest noh, Georgi-Arkadi-Blutussov on võrdlemisi süüdimatud tegelinskid, kes puutuvad-põrkuvad kokku Veekandjate liikumise eri tahkudega. Nendega lihtsalt juhtub. Üks kaotab naise liikumisele ja püüab neile vastu hakata, üht aitab liikumine vaimset pornograafiat teha, üht kasutatakse hümni kirjutamiseks. Käib üks rohkem või vähem dramaatiline tramburai, mida siis kainestab Esimese Veekandja mälestused ja arutlused. Seda raamatut peaks vast kaks korda lugema, saaks viimaks rohkem pihta, et mis side siis kahe tegelase vahel oli ja on. (Ja ega poleks võimatu lugeda raamatut kaldkirjapeatükkideta – a la “Meister ja Margaritat” ilma inkvisiitori nüristavate osadeta. Või noh, nagu viimati lugesin “Jää ja tule laulu” Dany peatükkideta.) Ning kõikjal on veekandjate haarmed, kui võid, ära usalda kedagi. Aga kes sellest ikka teadlik on.

Filimonovi trumbiks on kahtlemata dialoogid, mis on ühtaegu argiselt arulagedad kui ka... muinasjutulised (miks nii ütlen, ei oska põhjendada – mitteteadvuse värk). Ei mäleta, kas esikromaanis autor samamoodi teksti ja tegelasi seletas, igatahes nüüd on päris tavaline, et jutustaja lahkelt vestleb lugejaga, andes teada tegelaste võimalikest motiividest või üldse eesootavast (kuigi vahel luiskab, muidugistki). Postmodern, eksole, lisaks veel ajaga kruttimine, millal valmis hümn ja reklaamfilm. Lihtne oleks ehk öelda, et pisut pelevinlik müstika, kuigi see pole tõesti tõsi. Või hoopis sohu karata arvamisega, et Veekandjate liikumise hingesugulaseks on ehk väikestviisi Martini raudsaarlaste Uppunud Jumal. Ja mis see nüüd kõik kokku on, tõepoolest, ei oskagi arvata. Igal juhul tubli tükk moodsat kirjandust.

“Georgi ei olnud üldiselt rumal noormees. Tegelikult, ma ei olekski hakanud kirjutama lollpeast, ehkki ka see on omamoodi huvitav, selline autori lähteülesanne, kirjutada põnevalt lollpeast, nii et lollpead ei peaks teda enda hulka kuuluvaks ega solvuks. Aga sellest hiljem, mitte siinkohal.” (lk 242-243)

“Ka Tema rääkis mulle, et peab liikuma. Ta rääkis mulle, et peab liikuma, et unustada. Et mitte mõelda. Et mitte mõelda, peab Ta liikuma. Liikumine aitab mitte mõelda. Mõelda on valus ja kahjulik. Kahjulik sellepärast, et on valus. Mõttelage, lõputu, võimalik isegi, et sihitu liikumine aitab mitte mõelda. Ma ammutasin selle mõtte Temalt.” (lk 467)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 

Roberto Bolano "Nazi Literature in the Americas" (2010)

Kummastav teos, kus Bolano koostab fiktiivse biograafia erinevatest kirjanikest (keda pole olemas olnud), kes on kuidagipidi seotud natsismiga. Omamoodi entsüklopeedia väljamõeldud inimestest, tõmbab see kiiresti lugeja endasse. Iga autor on omaette peatükk, kus tuuakse lühidalt ära tema elukäik ja avaldatud teosed. Nii loob Bolano ise tosinaid kirjanikke ning kolm korda sama palju teoseid.
   Kuskohas osade autorite seos fašismiga on selge, on teiste puhul see hoopiski arusaamatu. Kuskil ei paista neil olevat seost Füüreri või muu ideoloogiaga. Ühe autori natsism väljendub vaid tema veendumuses, et Argentiina jalgpalli on seestpoolt õõnestamast juutidest bolševikud. Kõigele on taustaks Lõuna-Ameerika poliitiline ja sotsiaalne olukord, millest mina kunagi väga teadlik pole olnud. Tsitaate ma ei leidnud, kuigi tsiteerida oleks palju. Bolano ei too kunagi tsiteeringuid kirjanikest, keda kirjeldab. Ta võtab nende teosed vaid lühidalt kokku, mainib kas neid saatis hea vastuvõtt või mitte ning liigub edasi.
   Nii loob ta autoreid kui raamatuid ilma neid loomata. Kõik on fiktiivne. Loed järjest neid elulugusid ja varsti on nagu ükskõik, kas need on "päriselt". On traagilisi armulugusid, on Lõuna-Ameerikasse pagenud natsidest sõjakurjategijaid, töötuid kodutuid, rikkaid luuletajaid (Eesti mõttes absurdne ja võrdväärne fraasiga 'süütu vanaema'), pakse poetesse, sarimõrvaritest kriitikuid... Jah, lõpp läheb kuidagi veidraks ja toimub üleminek teistele Bolano romaanidele "The Savage Detectives" ning kurikuulsale "2666"-le. Üks kunstnik/kirjanik, kelle elulugu ta kirjeldab, paneb Tšiili sõjaväes kokku fotonäituse ning laseb väikses korteris ükshaaval tuppa seersante kui ka oma ajakirjanikest sõpru. Seinad on kaetud fotodega... no ma ei ütle päris ette.
   Raamat on tulvil erinevaid elulugusid inimestest, kes on kunstnikud ja kirjanikud otsimas kunsti olemust ja kuidas seda väljendada. Ja kuhu selliste inimeste iseloom ja looming neid elus viib. Kui see oleks ilukirjanduslikus vormis, siis poleks see eriti eriline. Kaks faktorit teevad selle raamatu huvitavaks ja ajukeppivaks: et see on esitatud tõese teatmiku näol ning et selle on kirjutanud Bolano.

Robert Reed – Roxie (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Roxie on laika, üks iseloomuga vahva koer. Temaga ei ole lihtne, kui vaja, seisab ta enda eest ja sellega peab arvestama. Aga eks see teeb Roxie eriliseks, temaga suhtlemine on kui täisvereline inimsuhe, et midagi saada, tuleb midagi vastu anda. Ent aastad lisanduvad elaja turjale ja koer hakkab füüsiliselt väsima, enam ei jaksa niipalju jalutada ega joosta ning vajab mitmesugust ravi. Aga need silmad, need on Roxiel senini kõnekad.

Ent lisaks Roxiele on siin loos ka Shelby. Tema on taevakeha, mis suundub Maa poole. Nagu ikka väiksemate taevakehadega, möödub neid Maast pidevalt. Kuid Shelby trajektoori täpsustudes suureneb üha hingemattev võimalus, et see võib hoopiski Maad tabada. Ja niimoodi õnnetult. Tekib küsimus, et kas on mõnd kohta, kus võiks üle elada sellele kokkupõrkele järgnevad kataklüsmid. Kes teab. Arvatava kokkupõrkeni jääb veel pea kaks aastat.

Kui esimene kogemus Reediga pani õlgu kehitama ja teine oli huvitav lugemine, siis seekordne lugu paneb taas... õlgu kehitama.

ulmekirjanduse baas

Ted Kosmatka – N-Words (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Lugu lähitulevikust, kus lammaste ja mammutite kloonimisest on astutud sammuke edasi – Korea laborites on kloonitud paras ports neandertaallasi, ning et Koreas on peale kodusõda paras segadus ja neandertaallased lihtsalt tänavale lastud, siis tuuakse / lapsendatakse need olevused Ameerikasse (uued kodanikud on võrdlemisi sarnased, sest nende kloonimiseks kasutati kaheksat esivanemat). Nad on tõepoolest meist väheke erinevamad oma võimsa torso, pea ja jäsemetega (ning kõigil sinisilmad ja hele nahk – üldsegi mitte sellised, nagu muuseumide vahakujud). Nagu aastate jooksul selgub, paikneb võimsas peas võimas aju – ja inimesed hakkavad seetõttu vaikselt alaväärsust või võõraviha tundma; tulevad neandertaallased ja on spordiski meist palju paremad. Naised on nõrgemad (mis teha, need uued vanad kahejalgsed on mehemad) ning nii tekib segunemine inimeste ja neandertaallaste vahel ning segalapsed on pikemad, võimsamad ja veelgi taiplikumad. Aga seda laiem üldsus ei tea.

Laiem üldsus seevastu teab, et need jõulised sinisilmsed kahvanahad on vastikult erinevad, aga ei oska uue olukorraga midagi peale hakata; siis on alati abiks mõningane vägivald Teistsuguste vastu. Lugu on jutustatud naise poolt, kes lapsepõlvest saati on jälginud neandertaallaste imbumist maailma – kuni ta ülikoolis ühega kohtus ja selle vapustava isendiga pere lõi. Mees osutus andekaks teadlaseks ja neandertaallaste õiguste eest võitlejaks, mis omakorda tõi viimaks kaasa inimeste poolt mahalöömise. Naine sõidab siis nende kaheaastase järglasega mehe matusele, kuulab jutlust ja meenutab 21. sajandi murrangulisi ja isiklikke hetki. Tulevik on neandertaallastevereline. (Kuigi autori järgi jäid kunagi nad kunagi ellujäämisvõistluses sapiensitega kaotajateks, kuna meiesugused vajasid ellujäämiseks vähem ressursse.)

ulmekirjanduse baas

Juzef Livšits "Kes ta on - huligaan" (1967)

Lappan ikka neid leitud nõukaaegseid vihikraamatuid. Mitmed panin pliidi alla ja ajasid punast suitsu välja. See on selline huvitavam, kuna haakub hetkelise tänavapildiga. Noh, et meil poisid ja poisikesed laamendavad, joovad ja peksavad õues... huligaanid! Mida siis '67 aastal sellise asja kohta öeldi? Karmi NL korra ajal. Kuna tegu pole päris ilukirjandusliku teosega, siis jäägu arvustuse suureks osaks väljatoodud mõtteterad ja tsitaadid.

Miks on huligaansus ühiskonnale ohtlik?
   Kusagil pargis peksis grupp ulakaid noorukeid läbi noormehe ja tütarlapse, ühes kommunaalkorteris ajas joobnud naaber taga ehmunud kaaselanikke, lärmitses ja sõimas ebatsensuurselt, teisal otsustas keegi "nalja teha" elatunud haige naise arvel, teatades telefoni teel, et ta tütar on rongi alla jäänud ja surma saanud... Kui palju traumeeritud eluisud, sügavaid hingelisi vapustusi on niisuguste kuritegude tagajärjeks, mida on hakatud nimetama "huligaansuseks".

...

Huligaansus on inimeste ühiselu elementaarsete normide jalge alla tallamine ja sotsialistliku  avaliku korra jäme rikkumine. Sõprusele ja seltsimehelikkusele, vastastikusele abistamisele ja toetusele, mis on kujunenud nõukogude inimeste käitumisprintsiipideks, vastandab huligaan egoismi, küünilisuse ja nahaalsuse.

...

Nii näiteks kod. S., kes koos oma sõpradega viibis viinastunud olekus Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku klubis peoõhtul, tungis kallale kod. P-le, paiskas viimase pikali ja peksis teda jalgade ja rusikatega. See toimus siis, kui tantsuõhtu oli kõige suuremas hoos. Vähe sellest, et kannatada sai üks puhkeõhtu külastaja, õhtu oli rikutud ka paljudel teistel kodanikel, kes olid kogunenud oma puhkeaega kultuurselt veetma. Jultunud huligaan peeti kinni, toimetati miilitsaorganite kätte ja teda karistati hiljem kohtukorras.

...

Huligaansuse sotsiaalsed juured
Linna väikekodanlasele on  kõige tähtsam omaenese isik, isiklikud kasud ja isiklik vara. Sotsiaalsed tunded puuduvad tal täiesti. Lugupidamine inimese, inimese töö ja selle töö tulemuste vastu on talle võõras. Ta ei suuda  taluda mingisugust ühiskondlikku kontrolli ning kui ühiskond hakkab talle esitama kõrgendatud nõudeid, siis tigestub ta tavaliselt ja ilmutab amoraalsust mingites kõlvatutes tegudes. Eraomaniku psühholoogia on lahutamatult seotud arusaamaga, et võib takistamatult toime panna tegusid oma egoistlike tujude ja soovide rahuldamiseks. Eraomanike kiskjalik  hundimoraal on vahetuks allikaks selliste vaadete kujundamisele, mis lubavad toime panna tegusid, millel on mõnitavalt küüniline iseloom teiste inimeste suhtes, eriti siis kui viimased kuuluvad alamatesse ühiskonnakihtidesse.

...

Samuti karistati 15-ööpäevase administratiivarestiga E-d suguakti toimepanemise eest Tallinna linnas Tehnika tänava puiestikus möödujate, ja isegi laste, silme all.

Joobnud kodanik J. sõimles ebatsensuurselt Tallinn-Balti jaama perroonil ja huligaansetel ajenditel kiskus ühelt elektrirongi ootavalt kodanikult mütsi peast. Kui miilitsatöötajad tahtsid purjus huligaani kinni pidada, siis ei muutunud ta mitte taltsamaks, vaid hakkas käituma veel häbematumalt, püüdes igati väljendada oma lugupidamatust miilitsatöötajate suhtes. Kui jultunud huligaani taheti haarata kätest, rebis ta end jõuga lahti, lüües seejuures ühele miilitsionäärile  rusikaga näkku, teisele jalaga kõhtu. J. tegevus kvalifitseeriti õigustatult kuritahtliku huligaansusena.


Aga mis sai mütsist, seda me ei tea. Ära on toodud igasugused paragrahvid ja määrused, ning ka Lenini arvamus. Ega ta huligaanidest eriti hästi arvanud. Kui ta huligaani nägi, siis tema pead ta küll ei silitanud. Humoorikad näited need esitähega tähistatud tegelinskitest on omaette lugemisväärt, aga kogu seda pahna ei viitsi siia ümber lüüa. Enamus või siis peaaegu kõik pättused olid muidu korda saadetud alkoholi all. Mõtlemise koht.