Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond (2013)

Kokkuvõtlikult sedastame mõtlikult ja järeleandmatult, et seekordne Täheaja number on selles sarjas kindlasti keskmisest tugevam. Siin polnud küll ühtegi teksti, mis pannuks vaimustusest huilgama, kuid õnneks puudus niisamuti õlgukehitav igavus. Vast veidraim tekst on kogumiku ainus tõlkelugu Asarolt, mis pani küll vähem kaasaelama-mõtlema, kuid samas kirjanduslikult või visionäärselt on see kogumiku esileküündivaim tekst. (Kui aus olla, siis pahatihti on Täheaja tõlked... kuidagi igavad või nirult erutavad.) Siin on harjumuspäratut inimkogemust, originaalset fantaasialendu, kriipivat ebamugavust. Mõneti arusaamatu, aga huvitav, ja väheke igav.

Mis viib edasi mõttele, et eesti autorite tekstid äratasid rohkem kaasaelamist (või on asi selles, et lihtsam on nö seedida turvalisemat või lihtsamat ulmesettingut?). Ma nüüd ei oskagi öelda, kelle teksti just esile tõsta. Tänavi mahukas lisandus Ippoliti sarjale on tänuväärne, aga seda maailma oleks parem kogeda kronoloogiliselt ühiste kaante vahel (muidugi oleks soovijail võimalus teksti paljundada ja seda siis Ippoliti-kogumiku vahele panna). Kalmsten ja Altroff on mõlemad huvitavad trükidebüüdid, kelle käekirja kujunemist oleks edaspidigi huvitav jälgida. Vastuolulisim tekst on Bergi käsikirja avaldamine – tekst on vägagi lõpetamata ja paneb mõtlema, et mis kõik veel olla võinuks, kuhu oleks juhatanud see pikk sissejuhatus, kas oleks tulnud midagi põhjalikumat kui Bergi märuliulme ja “Must kaardivägi”. Kes teab.

Kogumiku lõpetab Sulbi ülevaade Jules Verne'i tuntuima romaanitsükli “Erakordsed reisid” avaldamise asjaoludest ja autori koostööst / kaastööst kirjastuse toimetajaga; tegemist igati hoole ja armastusega tehtud artikliga. Natuke küsitav on, et kas värske ulme kõrval peaks käsitlema sellist vanamoodsat ajalugu; pigem oleks ehk löövam lugeda ülevaateid kaasaegse eesti või maailma ulme hetkeseisust või probleemidest. Tuleb muidugi tõdeda, et Sulbi pikad artiklid oma ja Täheaja blogis on igati tänuväärne lugemismaterjal. Nii et jah, pisut totter vastuolu, ühelt poolt tahaks Täheaja artiklitest lugeda midagi aktuaalset ulmest, samas kirjutab Sulbi neetult normaalseid ajaloolisi ülevaateid.

Ühesõnaga, kogumiku plussiks on see, et ta on ühtlase tasemega ja pole mingit närvilist tõmblemist fantasy või õuduse või SF vahel (või siis lihtsalt – seekordsesse numbrisse valitud lood on head). Kaanekujundus on nagu on, mulle Krošetskini laad ei istu; kahju, et Fantaasia koostöö Rostoviga jäi üürikeseks. Kergelt triskaidekafoobina äratab pinevust järgmise Täheaja numbri võimalik ilmumine, aga eks see ole mägede taga.

ulmekirjanduse baas

Andra Jõgis – Teeklaas (2013)

Oleksin 15 aastat noorem, ütleksin neid luuletusi lugedes ojaa. Praegu nendiks õige: ahah. Tegemist siis noore inimese karje- ja löökluulega, mina ja maailm! Mina ja eksistents – raju, igav, lämmatav, nüri, ebaloomulik, kontideni paljas. Selles mõttes täielik luulekogu, et järgnev samalaadne loomine oleks vaid enesekordamine; see muidugi tekitab uudishimu, et mida võib Jõgis järgmisena ette võtta. Kuidas olla huvitavalt angst või otsida-avastada midagi muud. Pisut on ka entriluulet, mis on alati tore ja rahulik lugemine. Järgnevad näited on Jõgise lühemad poeesid, sest noh, parem varblane peos kui harakas katusel.

kuperjanovi tänaval
on üks park
kus on
kükitava karu kuju
kes tundub pissivat
kuidagi hea on teada
et kuskil sääl on karu
kes kõige selle peale kuseb
(lk 22)

ma olen joonud

liiga palju viina

selleks

et hinnata

väärtveine

ma olen näinud

liiga palju kunsti

selleks et

rahulduda eluga

(lk 39)

elu on nagu viiruk
müstiline
kuid
ajab pea valutama
(lk 65)

mai taha vaadata teie näitusi

mai taha lugeda teie raamatuid

mai taha kuulata teie laule

mai taha näha teie etendusi

mai taha tunda teie tundeid

mul on piisavalt probleeme

et enda omadestki lahti saada

(lk 91)

Kir Bulõtšov – Tõrge-67 (Perpendikulaarne maailm, 2010)

Äärmiselt humoorikas lugu sellest, kuidas 1967. aastal otsustatakse ülimalt suurejooneliselt tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat juubelit – ja seda siis legendaarsete revolutsioonisündmuste täiemahulise kordamisega ülemaailmses televisiooni otseülekandes. Kaunist Leningradist saab revolutsiooniaegne Petrograd ning nii linnas kui linnalähistel valmistatakse ette mitmeid mastaapseid võttepaiku. Ühesõnaga, kaheks päevaks saalivad taastatud Petrogradi tänavatel junkrud, kasakad, anarhistid, mustasajalised, punakaartlased, kodanlased, talupojad ja kes kõik veel. Nende osi täidavad tehaste, instituutide, partei isikkoosseisud; miilitsajaoskonnad muudetakse trahteriteks, tehastel taastatakse ajaloolised nimed ja aastakümneid vaikinud kirikutes hakatakse kelli lööma. Tänavatelt ja majadelt kaovad partei plakatid ja nõukogude propaganda. Ja miilitsad hakkavad kehastama sandarme – sest needki peavad olema võimuka olemisega.

Aga, kus on massid, seal on ka massipsühhoos, ning Talvepaleed kaitsma määratud Ermitaaži töötajad ja teadurid hakkavad omavahel hirmunult arutlema, et mis võib juhtuda, kui revolutsioonilises võidujoovastuses rahvamass on plaani järgi nagu kord ja kohus Talvepalee vallutanud ning seejärel valguvad Ermitaaži hinnaliste kogude kallale... Leningradi tänavatel, nõukogude kodanike seas liiguvad sellised jutud. Kunstimuuseumi töötajad otsustavad kogusid kaitsta, hoida töörahva aardeid puutumatutena.

““Kas te ei saanud aru? Seletan uuesti. Kahe päeva pärast toimub rünnak Talvepaleele. Kas see on kõigile teada? Ründama on määratud Kirovi tehas, oblasti komsomolikomitee koondkolonn, grupp personaalpensionäre ja teised organisatsioonid. Kui miilitsat kohal ei ole, võivad ründajad hoogu sattuda ja nende seinte vahele tungida...”” (lk 204)

Pealegi, nagu selgub, ka kodanlased on inimesed.

“Zosja tegi järsu pöörde, et mitte näha Kerenski suuri musti lõõmavaid silmi. Kuid isegi vaatamata tundis ta oma seljal seda pilku ja mõistis, et revolutsiooniaade on saanud esimese kaotuse osaliseks. Naislöökpataljoni komandör, ühiskonnategelane, komnoor, abikaasa ja ema Zosja Petrova, portselaniosakonnast mõistis, et tema ja tema alluvad annavad kogu oma jõu, et kaitsta peaministrit ja tolle valitsust ülestõusnud rahvamasside õiglase viha eest.” (lk 219-220)

Et tegemist on novembriga ja see pole põhjapoolkeral just meeldiva ilmaga kuu, siis tarbivad nii mõnedki osatäitjad - kes peavad kehastama Kerenskit ja teisi tollaseid parempoolseid tegelasi - nii mõningases koguses alkoholi. Ja kerges joobeseisundis tekib hasart – tulebki demokraatlikult valitud Duuma võimu kaitsta bolševistlike marodööride eest! Vaba Venemaa nimel! Taga hullemaks, värsked revolutsioonilised punakaartlased ja muud tänavatel jooksvad statistid vaimustuvad oma uuest võimukast rollist... ja nabivad kontrollpunktis kinni äsja otseülekandes esinenud Lenini osatäitja, kes liikus revolutsiooni ettevalmistamisel ühest võttepaigast teise. Sest punakaartlased ei tunne temas Leninit ära. Telerevolutsiooni korraldajad avastavad peagi õudusega, et Lenin on jäljetult kadunud ja Lenini dublant oma naise sünnipäevapeost veel purupurjus, kuid ajaloolise revolutsiooni rattad peavad edasi kerima (maailm vaatab! Hiinlased vaatavad!). Ehk siis... loomulikult ei saa lavalt puududa kangelaslik Aurora.

““Ajalehti tuleb lugeda. Kuula nüüd. Meie intelligentide hulgas on kalduvus kujutada “Aurora” kogupauku nii, nagu poleks seda tegelikult olnudki. Nagu oleks seal olnud üks signaallask, üksnes pauk. Me pidasime seltsimeestega nõu ja otsustasime neile matsu anda. Nii et kuuekümne seitsmendal olgu olla tõeline kogupauk!”

“Aga seal, Ermitaažis, on ju pildid ja nii edasi...”

“Selle pärast ära muretse. Elektroonikud on kõik välja arvestanud. Mürsud tabavad saali lääne kunstiga. Neidsamuseid... impressioniste. Erilist kahju ei teki. Kas nüüd on selge? Noh, mine ja täida käsk. Ja et mitte üks iitsatus...”” (lk 222-223)

Ja tõepoolest, lahingulastis Aurora liigub Talvepalee poole, ent enne kulminatsiooni... jääb nõukogude ikoon Neeval madalikule kinni. Sest 50 aastaga on jõepõhi muutunud ja revolutsioonietenduse korraldajad pole sellega arvestanud (või noh, kasvõi kontrollinud, kas päästepaadis on loodimiseks vajalik olemas). Ning Ermitaažis arenevad ajaloolised sündmused omasoodu, stsenaariumist natuke nihu.

“Ta tõusis püsti, paiskas kummuli tooli, ajas põrandale tindipoti ja hakkas pilkases pimeduses otsima väljapääsu vanglast, kuhu salakaval Izvitski oli ta sulgenud. Ta ei teadnud, et mahakukkuva tooli mürin sunnib vastuvõturuumis istuvad armunud teineteisest eemale tõmbuma, ei teadnud ka seda, et ehmatas ära nurgas varitseva punaste piiluri, ei teadnud, et selle mürinaga äratas tukkuvad valvurid barrikaadi juures, ei teadnud, et ärganud valvurid tormavad kuulipilduja juurde, ei teadnud, et valvejunkur, kunstiteaduse kandidaat Izvitski, arvates, et on alanud, saatis õhku punase raketi, ei teadnud, et nähes raketti, läksid liikvele punakaartlaste ahelikud, kogunedes Peastaabi malmist võre äärde; ei teadnud, et vastuseks Izvitski punasele raketile süttis samasugune Petropavlovski kahurile välja tulistada signaallask; ei teadnud, et juba minuti pärast käskis välitelefoni kõrval tukkuv Leningradi televisiooni režissöör sisse lülitada kõik kaamerad, ei teadnud, et veel ühe minuti pärast heliseb telefon unne vajunud Smolnõi hoones, mis polnud veel ülestõusuks valmis, ei teadnud, et Sverdlov käskis Podvoiskil viivitamatult väljakule kihutada ja peatada need idioodid; ei teadnud, et alustas sellesamaga Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni. Kolm tundi enne kokkulepitud tähtaega.” (lk 242-243)

Läbematutel auroralastel siiski kästakse kodanliku Petrogradi vastu lahingumoona kasutada ja ajaloolise Talvepalee asemel saab laastava kahuripaugu Smolnõi telefonikeskjaam. Ning Talvepalee ärritunud ründajad ähvardavad Ermitaaži kaitsjaid maha nottida ja muuseumi naiste kallal vägivalda kasutada, peale esimesi raevukaid rünnakukatseid tarivad proletaarsed ründajad kohale kuskilt muuseumist röövitud “Katjuša”. Puhkeb verine võitlus barrikaadidel ja muuseumitöötajad kasutavad ajaloolisi tulirelvi, millele nad ise päev varem tinast kuule valasid. Ja dramaatilise lahingu pöördehetkel jõuab üllatuslikult Talvepalee juurde kindral Krasnovi polk, mis on võidelnud end läbi miilitsa ja RAI kontrollpunktide. Mille tulemuseks on see, et kommunistliku partei peasekretär Brežnev saadab strateegilise lennuväe Leningradi pommitama...

“Rosenthal jõudis järgmisest oraatorist ette ning jooksis tribüünile.

“Kes teie niisugune olete?” küsis eesistuja.

“Ma olen Talvepalee saadik,” ütles Rosenthal.

Need sõnad avaldasid Duumale hüpnotiseerivat mõju. Niisugune etteaste polnud kavandatud, sellest polnud sõnagi programmis, mis oli saadikutele tükk aega varem kätte jagatud.

“Vaba Venemaa kodanikud!” alustas Rosenthal oma pöördumist iseendalegi ootamatult Kerenski sõnadega. “Talvepalee on ohus! Teil pole õigust seitsmeteistkümnenda aasta vigu korrata!”

“Mida ma räägin?” vilksatas mõte esineja peas. “Mind arreteeritakse ju otse siin, saalis.” Rosenthal oleks tahtnud peatuda ja saalist välja joosta, kuid seda ta ei saanud. Kui tal oleks palutud selgitada, miks ta siis seda ei teinud, oleks ta käsi laiutanud, võtnud eest paksude klaasidega prillid, need puhtaks pühkinud ja öelnud: “Teate, elus juhtub niisuguseid asju...”” (lk 263)

Ühesõnaga, kui kirjanduses kohtuvad nõukogulik riigijaburdus ja massipsühhoos, siis võib tulemuseks olla ülimalt naljakas lugu. Ühelt poolt tuleb nõukogude kodanikel kõike teha korrektselt ja hingega, teiselt poolt tuleb etendada revolutsiooni ka “pahade” vaatenurgast – aga see on ometigi eetiliselt vastik! Ja pealegi, kui üle esined, mis siis peale üritust ütleb partei? Või mida teeb liigagaratega julgeolek? Kuidas kaitsta töörahva eest töörahva aardeid? Aga mis siis juhtub, kui keegi kõrgemalt ei ütle enam, mida ja kuidas teha, ning tuleb jätkata tegevust vastavalt kujunenud olukorrale? Ja kui iidsete kirikukellade kolin otse kutsub ristimärki tegema? Ja kui proletaarlased on... tolvanid? Ja kellele meeldib olla kaotaja, isegi kui...?

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Musta Roosi vennaskond (Täheaeg 12, 2013)

Tegemist niisiis tekstiga Bergi järelejäänud paberitest, mida on siis toimetatud ja juurde kirjutatud. Seetõttu on raske öelda, kui nö bergilik see poolik lugu on, tekst on ühtaegu harjumatult kammerlik ja samas romaani mastaapsuse poole suunduv. Ühesõnaga, tegu on katkendiga romaani käsikirjast. Ehk siis lugu sellest, kuidas peategelane jõuab tagasi koduplaneedile peale 10 aastat pagulust (muuhulgas teenides 7 aastat Kosmoseleegionis) ning pika sissejuhatava kulgemise järel hakkab tekst sattuma romaani käivitavatesse intriigidesse – veetleva printsessi vastupandamatud ja püüdmatud võlud ning samas terendamas võimalik sõjaväeline karjäär võitluses Linnuteed ähvardavate võõrolendite vastu. Aga siin katkeb tekst ja edasist võib vaid arvata vastavalt fantaasiale või soovidele.

Nagu öeldud, on tekst harjumuspärase Bergi lugemiskogemuse kohta harjumatult... kammerlik. Galaktilistes võitlustes karastunud peategelane naaseb koju pärandust üle võtma ning sellele järgneb kümnete lehekülgede kaupa tutvumist maa-aadlike eluviisi ja suguvõsa pärandiga. Mis läheb veidi igavakski. On muidugi vihjeid sellele, et niiehknaa ootavad peategelast kõiksugu võitlused ja raskused (päritoluküsimus, pärandi ülevõtmine teiste sugulaste poolt, muidugi romantilised probleemid), aga nagu öeldud – tekst katkeb. Teksti makromaailm on Linnutee tähesüsteemid ja mitmesugused võõrolendid, mikromaailm aga 19. sajandi laadis aadlike elu ja kombed. Sõidetakse tõllas ja käiakse maakõrtsides, kuid aadlike teenistusülesanded on nt kosmose erivägedes. (Ulmebaasis tuuakse võrdluseks Bujoldi loodud maailm, ent Berg on kuidagi vanamoodsam; kasvõi kasutatav moodne sidetehnika on kuidagi... üheksakümnendatest; kes küll mäletab, mis on nt teleks?)

Tegelased on mõneti skemaatilised või õigemini välja arendamata, toored, on sellised tüübid: tubli kangelane, taasleitud sõber, femme fatale, erinevad käsutäitjad jne. Huvitav on sellise imelooma nagu vargi sissetoomine (ka peategelane on bastard nagu Jon Snow – pole aimugi, kas Berg võis olla tuttav Martini saaga algusega, või kuidas täpsemalt ta seda vargi ette kujutas), ent algne võimas poolhunt taandub teksti jooksul ustavaks ja osavaks koeraks. Nagu öeldud, tegemist on poolelijäänud tekstiga ja mida toimetajad omapoolselt lisasid või maha tõmbasid, ei oska aimata. Eks Musta Roosi vennaskonna moodustumise idusid võib aimata seltskonnast, kes printsess Aureliana jahiretkel osaleb. (Ohhoo, üllatusega selgub, et siin tekstis põgusa arutluse all olnud Universumi Deemon eksisteerib ühes teises jutuski.)

Natuke paneb kukalt kratsima see Belialsi & Co ettevõtmine, et varalahkunud Bergi lõpetamata lugusid hakatakse valmis kirjutama ja neist uustekstidest antakse kogumik välja. Millegipärast arvasin (kui kuulsin võimalikust raamatust), et selle projekti puhul avaldatakse varem Mardustes ja ajalehtede järjelugudena ilmunud lood, aga võta näpust, tegemist hoopis uuelaadse ettevõtmisega eestikeelses kirjandusilmas. Kas see ka kirjandusliku kvaliteedina õnnestub, on vast kahtlane. Selline see pessimistide elu on.

ulmekirjanduse baas

Helena Alexandra Altroff – Defectis (Täheaeg 12, 2013)

Altroffi trükidebüüt on lootustandev. Pole siin kodukootud õudust ega vampiire. On hoopis tuldsülgavad kosmoselaevad ja geenimanipulatsioonid. On rändteadlased, kes teevad oma tooteid kaubaks, või õigemini tekitavad oma teenustele jõuliselt turgu – ning seda üsna julmal kombel (tõsi küll, selles maailmas üpris tavapärane praktika). Ehk siis lugu kadunud (õigemini mahamüüdud) poja kojutulekust, rändteadlaste rist ühes käes ja lõhkelaeng teises käes. Kuid kodu, see on ühtlasi kohtumine... kellegagi.

Ei saa öelda, et tekst kuuluks koheselt eesti ulme (isiklike) tipplugude hulka, ent positiivseks üllatuseks on see loodud maailm küll, mingis mõttes klassikaline SF setting. Nagu teisegi Täheaja trükidebütandi puhul, oleks vähe nurisemist “korraliku ilukirjandusliku keelekasutuse” pärast ja ehk ka finaali malbuse tõttu; aga eks kasvab isikupärasus heal juhul kogemustega. Kui vaid suudaks menukirjanduse ahvatlustest sõltumatuks jääda; ehk siis ei leierdatud müstikale ja romantikale.

“Wen kandus aastasadade tagusesse aega ega kuulnud teda. Ta peas keerlesid vastakad mõtted. Osalt oli ta nõus vanad armid rahule jätma, teisalt aga õhkus haavatud südamest allasurutud viha. Langeks ta hingeline seisund vähegi tasakaalu tsentrumist välja, astuks ta ilmselt sisse oma perekonnamaja uksest ja vaataks tõtt õega, kes oli sünnitatud teda asendama. Näha, kui täiuslik too õigupoolest on, oleks vähim, miks ta selle teekonna ette võtaks.” (lk 169)

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav – Au ei olegi vaja (Täheaeg 12, 2013)

Lugu jätkub siis 10 aastat peale Tooni intsidenti – vähesed ugrivõitlejad pääsesid Kuule endiste maalaste juurde, mahajäänud inimkonnal õnnestus heal juhul varjenditesse pääseda ja ülejäänud maapealse eluga läks nagu läks. Kuulased (ehk ametliku nimega ühendus Kuu Multirahvuseline Kultuur) saadavad nüüd luuremissiooni Maale, uurimaks, mis siin vahepeal on toimunud, kas varjendites on ellujäänuid. Nimelt on selgunud, et Tooni oli hoopiski miskite võõrolendite transpordilaevaks (sest sinnagi korraldati kuulaste missioon ja alieentehnoloogia abil ehitati Maal luuramiseks ruumilaev) ja sellelt heideti Maale hiiglaslikke konteinereid, kust siis väljusid ühed veidrad olendid. Kuulaste koduplaneedi missiooni viivad ellu vanad tuttavad – estronaudid! Kangekaelsed eestlased saavutasid ühtlasi selle, et nende uurimisalaks on Eestimaa ja veelgi täpsemalt selle varjendi kant, kuhu jäi maha (või kuhu õnnestus pääseda) osa eestlasi – Virumaa Katastroofikeskus. Ent nagu öeldud, maal töllerdavad miskid veidrad ollused... Kuid õnneks on kolmetasandilises varjendis elu alles! Eestlased, meie puhtaverelised eestlased! Ja selgub, et ühe estronaudi naine ja kaks last on niisamuti elus!

“Kui vanasti oli Eesti nagu Muumiorg, siis nüüd on ta rohkem nagu Duumiorg.” (lk 107)

Aga tegelikult pole suurt rõõmustavat midagi. Varjendi kahel eraldi tasandil olevad eestlased on pea kodusõja lävel ja domineeriv grupp suurt ei rõõmustagi taevaste kaasmaalaste tuleku üle. Võõrollused (ehk varjendikeeli "maavõõrikud”) on hämmastavad eluvormid, ning kopeerivad neid tegevusi, mida nende hävitamiseks tehakse – niisiis jäljendavad nad kõiksugu relvastust, mis nende vastu kasutatakse. (Muuhulgas salajase maapealse asunduse vastu, kus elavad mõned... uutmoodi eestlased.) Ja see viib edasi katastroofini... Ning sekkuma peab kordavuntsitud Ippolit.

“Mitmed meie pinnaseuurijad on sattunud õnnetustesse, kus nad on maavõõrikutega kokku puutunud ja selle tagajärjel muteerunud. See ei olegi nii hirmus, kui esmapilgul tunduda võib. Nad ei ole enam võib-olla päris inimesed, kuid nad on ikkagi eestlased!” (lk 128)

Rohkem sisu ei märgi (sest vahel saab netilehel ruum otsa), loo pealkirigi viitab sellele, et estronaudid peavad taas tegema nii mõndagi järelejäänud inimkonna hukkamõistu väärt tegusid. Kui algul on tekstis nalja ja lootust, siis lõpp läheb õige tumedaks. Igal juhul on see intrigeeriv jätk “Saladusliku tsaari” Tooni juhtumile, ja kas see on ka õrnaks eellooks nende nö maa-aluste paratamatule allakäigule, lumpenistumisele? Samas ei mäleta, et kogumikus olnuks mingeid märke Toonilt pärit võõrolenditest vms, ehk siis kuhugi kaovad need pool- ja veerandeestlastest mutandid (nojah, niiehknaa vast probleemiks soojätkamine). Keelelisest küljest kasutab autor mitmeid pidžinväljendeid, mis vast põhjendatav sellega, et Kuul elades on neile maakeelsetele lingua franca terminoloogiat kinnistunud (eks maa-eestlasedki kurdavad, et kuu-eestlased räägivad vähe kummaliselt) – see on andnud autorile hea võimaluse mitmete uudisterminite mitteloomiseks.

Muidugi, selline Eesti-teemaline postapokalüptika (ma loodan, et kerge irvega kõiksugu tõsimeelse Eesti Asja üle!) on huvitav lugemine, kergelt samas voolus Hargla ja Kivirähki tekstidega.

ulmekirjanduse baas

Manfred Kalmsten – Põgeneda Rottidelinnast... (Täheaeg 12, 2013)

Juhtum tulevikumaailmast, mis on vist postapokalüptiline. Tegevuspaigaks on hävitatud suurlinn, mille maa-alustes käikudes elavad vähesed allesjäänud inimesed, ja seda pilvelõhkujate jäänustega varemehunnikut ümbritseb surmav piiramistsoon, mida valvab tehisintelligentsile allutatud sõjatehnika. Maailm on korralikult hekseldatud kiviklibuks ja muuks sodiks. Aga nagu ikka, allesjäänud inimesed loodavad, et äkki kuskil seal kaugel on puutumatut maailma, midagi muud kui lõpmatu häving ja tappev sõjatehnika ja jäledad mutantrotid. Pealegi on lindpriisid, kes elavad ja tegutsevad selle hävingu eikellegimaal, ning on juhtumeid, kus need lindpriid toimetavad kõva tasu eest soovijaid varemetest ära. Nii tahab ka Maria pääseda sellest hävitatud linnast, näha pea kohal taevast ja tähti, ja kogeda midagi muud kui reeglistatud punkrielu. Teda juhib läbi stalingradlike lahinguväljade lindprii Julian, kes lubab neiu viia linnast niikaugele, kuni Marial on võimalik ise edasi minna. Teekond linnast välja ja eemale on enam kui ohtlik, kõiksugu sõjatehnika peab neile jahti, kuid nad siiski jõuavad linnavälise kohtumispaigani, kus järgmine lindprii suunab Mariat edasi pommitatud tühermaale liikuma, andes kaasa kahtlase koti...

Kalmsteni loodud tulevikumaailm on vägagi lohutu hävingu tallermaa. Stalingradlikud purustused, varemete vahel patrulliv koletu lahingutehnika ning muidugi hall ja närune ilm. Nii linlased kui lindpriid loodavad, et kuskil seal, eemal, kuskil peab see segipöörtud surmaväli lõppema, ehk on seal rohkem jäänuseid tsivilisatsioonist või kasvõi natukenegi ohutum ala, viljakandvam maa. Aga kas on ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?

Võib ehk öelda, et autori eesmärgiks on olnud kirjutada ilusat proosat, olla igati väljendusrikas ja muidugi mõjuv. Kõigele lisaks on ta valinud loo peamiseks vaatenurgaks linnast põgeneva Maria oma, kes siis avastab seda uut – hävitatud – maailma, millest seni maa all vaid erinevaid kuulujutte kuulnud. Kui adekvaatne on meesautori naistegelane, ei oska nüüd öelda. Ilusa proosa puhul on ehk pisukeseks probleemiks see, et see on vaat et tavalisim viist tavalist ilukirjandust luua, mingi kiiks – loomulikult peale siinse ulmelise settingu – võiks kirjutamislaadis esineda. Lugu, see pole ainus iva.

ulmekirjanduse baas

Scott Lynch – The Lies of Locke Lamora (2007)

Fantaasiapõnevik, või siis maffia fantasy, või vanamoeliselt öeldes hoopis kelmiromaan. Camorr on Veneetsia-laadne linn – ehk siis paikneb saarestikul ning kümned saared arendavad darwinlikus laadis erinevaid linlasi. Linnas valitsevad kaks võimu – aadlist eliidi avalik võim ja varjus olevad nö seaduslikud vargad. Mõlemal on oma kindlakäelised juhid ja kontrollorganid ning salajase kokkulepe tulemusel need maailmad teineteist suurt ei puutu. Stabiilse kapitalismiga on pikaajalised tulud suuremad ja kulud väiksemad (muidugi, eks ootamatuste eest pole keegi kaitstud). Pätid ja kaabakad jagunevad kümneteks ja kümneteks gängideks, mis kõik alluvad ühele mehele – capa Barsavi, kes aastaid tagasi verise võimuvõitluse käigus ühendas selle pätimaailma ühtse juhtimise alla. Kõik kurikaelade esindused maksavad talle andamit ning kindel reeglistik hoiab linnaelu kontrollitavuse piirides. Väiksed pätid võllas ja suured pätid tõllas.

Ent on üks väike kurjategijate kooslus, kes on spetsialiseerunud pettustele – ja sellistele pettustele, mis on vägagi vastuolus kahe linnavõimu vahelise kokkuleppega. Nemad petavad nimelt aadliperedelt raha välja, aga seda niimoodi, et ohvrid eelistavad vaikida nendega juhtunust (kuigi linnas on jutud ühest tabamatust petturist, kuid pole näha, et ükski varganägudest ootamatult rikastuks). Pettureid juhib Locke Lamora, kes on pooleldi geniaalne kuritegelik aju – ja et teise geniaalse ajupoole moodustavad ta vähesed üdini ustavad ja osavad kaaslased, siis kokku on nad vägagi tegusa kamba (mis nad saagiga teevad – lihtsalt hoiustavad oma peidupaigas).

Ent juhtub nii, et korraga algab Camorri kuritegelikus maailmas salapärane mõrvade seeria, kus tapetakse vägevate kampade juhtisid (kuidas need juhtuvad, ei paljastu ühegi piinamisega, mida capa korraldab). Seda teevat mingi tegelane, keda kutsutakse Halliks Kuningaks. Ja juhtub nii, et Locke Lamora kamp võetakse järjekordse petuskeemi kõrval Halli Kuninga poolt päästmatult orki ning nad peavad kõikvõimsat capa Barsavit petma... kes omakorda tahab oma tütart Lamorale abikaasaks suruda (ehk siis selle abil kindlustada, et peale Barsavi surma saaks tütar ta poegade asemel kuritegeliku maailma juhiks). Omakorda selgub, et aadlivõimu nähtamatu ja julmalt tõhus salateenistus on jälile saamas Lamora kamba tegemistele. Kutid kleepuvad üha kindlamalt neid ümbritsevasse ämblikuvõrku. Kõigi nende intriigide ja võimumängude tulemuseks on jõhker hunnik laipu head ja halbade hulgas ning mõlemad linnavõimud kogevad mitmeid katastroofe.

“Amazing how every time I think my tolerance for this affair has reached a final low, I find something new to hate.” (lk 461-462)

Raamat on üpriski põnev ja verine, lisaks maffialikule poolele on siin veel mängus karm must maagia ning 13 jumaluse mitmed kummalised usundid. Lisaks põhiloole on tekstis nö vahelood sellest, kuidas Locke Lamora ja gängikaaslased kujunevad sellisteks, nagu nad on – ning eks tekib küsimus, et milleks nende mentor neid õieti voolis. Aegajalt on raamatus juttu nende kamba ainsast naisliikmest Sabethast, kellesse Lamora lootusetult armunud on, ent naine on kuskil mujal missioonil (ka õppepeatükkide ajal on ta alati kuskil mujal, salapära-salapära); eks siis järgmistes raamatutes ole näha, mis vahekord kujuneb Lamora ja Sabetha vahel (puritaanlikul kombel on see üsna seksivaba maailm – YA värk?). Ja ehk selgub see saladus, et kes Camorri ehitasid ja mis nende eellastega juhtus, et nad korraga kadusid. Mis siis muud kui to be continued.

ulmekirjanduse baas

Ilja Varšavski – Kannike (Diogenese latern, 1976)

Tulevik! See on vägev maailm! Ehitised, mis kõrguvad pilvedest kõrgemale! Päikeseenergia! Maasoojus! Funktsionaalsus! Linn, mis laiub Põhja-Jäämerest ekvaatorini! Kõike on võimalik kohapeal toota! Aga loodus... päike... heinamaa... Seda enam linlased ei koge, see on kauge minevik. Koolilastele korraldatakse ekskursioone looduskaitsealale – ja seal paistab looduslike taimede peale see ainuõige päike, mis on laste üllatuseks ütlemata mõnus kogemus. Kaitsealal kasvab viiskümmend nisutaime, kaks puud, pisut kannikesi ja lapike rohtu. Rohkem pole liikidest säilinud (sest lillelõhnu ja muid sarnaseid kogemusi saab vabrikutes toota). Üks õrnahingeline poiss avastab loomuliku looduse kui ime... Kahju ainult, et see on kaduviku teed kadumas.

ulmekirjanduse baas

Eric Brown – Vahejaam (Täheaeg 1, 2002)

Mõne aasta eest tulid tulnukad ja pakkusid inimkonnale surematust, selle saamiseks tuleb lasta endale pähe panna implantaat, mis laseb tulnukate tehnoloogiat kasutades sind ellu äratada või midagi sellist (õnneks vist mitte nii jõhker seadeldis kui Simmonsi ristimärk). Ühesõnaga, vapustav areng, nüüd on kogu universum inimkonnale valla! Ent kui implantaati ei pane, kärvad üks hetk nagu tavaline, vanaaegne inimene.

Jeffrey on õpetaja, ja üks hetk satub ta tudengite hulka Claudine, kel pole implantaati. Ta on lihtsurelik, tõeline relikt uussurematute seas, ja seega äratab koolis kõiksugu soovimatut tähelepanu. Jeffrey (kelle naine sai surma enne tulnukate saabumist) huvitub omapärasest neiust ja neiugi huvitub keskealisest mehest. Ja nad saavad lähedaseks ja võiks öelda, et leiavad armastuse. Ent Claudine pärineb katkisest perest ja tal pole usku armastuse jätkusuutlikkusse. Ning noor inimene läheb radikaalseks ja uputab enda, hüvastijätukirjas soovib ta armsamale mõnusat igavikku ja äraolemist. Niisiis selline pisarakiskuja looke.

ulmekirjanduse baas

M.C. Beaton – Riiukuke surm (2013)

Järjekordne kurb ja lohutamatu peatükk Hamishi ja Priscilla lootusetust armastusest ja selle kaduvusest. Ja parandamatu mägismaalane langeb taas lõdva püksikummiga kaunitaride ohvriks ning seda muidugi Priscilla ja küla silme all. Lootusetu värk. Samas Hamishi lugudele ebatüüpiliselt juhtub siin mõrv kohe raamatu algul – kui muidu võib tapmiseni jõuda alles nt poole raamatu läbimisel. Eks vürtsi ja vunki lisab see, et kogemata kombel osutub Hamish ise üheks kahtlusaluseks – sest parandamatu mägismaalasena ei saa ta lubada enese häbistamist tulevase mõrvatu poolt. Kuigi eks neid kahtlusaluseid ole õige mitu meile tuntud külaelanike seast, ja kes teab... Igal juhul, Hamishi elu ja ametikoht ripub vahel õige hapra niidi otsas; keskmise Hamishi raamatu kohta on siin ehk keskmisest rohkem actionit, on paugutamist, kihutamist ja jalustrabavaid hukkamisi. Ühtlasi selgub siin, et Hamishi koer Towser on hiljuti surnud (kas midagi juhtus eelmises raamatus?). Ja muidugi, kas frigiidsus segab normaalseid peresuhteid? Armastajad eelistavad sellest mitte rääkida.

Dan Simmons "Children of the Night" (1992)

Imestan tihti duaalsuse üle, mis Simmonsi loomingus valitseb: keskpärased raamatud kõrvuti täitsa geniaalsete üllitistega. Lugesin hiljaaegu ka tema "Fires of Eden" raamatut, mille tegevus toimub Hawail ja seal maadeldakse ärganud jumalatega. See siin on samas laadis klassikaline klišee, kus pahaaimamatu ja tugev naine satub kokku meeskangelasega, kellega koos tohutute jõudude vastu astutatakse ja raskuseid ületades saadakse jagu ka mineviku painavatest mälestustest ning koos lennatakse minema plahvatusest, mis kõik pahad õhku laseb.
   Tegu on diktaatorist vabanenud Rumeeniaga, mille Ida-Euroopalik atmosfäär peidab endas õudust nimega Vlad Tepes. Vampiirimüüt saab teaduslikuma spinni ja igasugused vereteadlased nuputavad kuidas see asi ikka toimib. Röövitakse lapsi, tapetakse eksabikaasasid, süütud saavad surma kuid lõpuks lunastab armastus kõik. Dracula lehvitab veel järele. Täitsa möga, ma lihtsalt tunnen sundust kõik ta raamatud läbi lugeda aga see on vist sama mage, kui "Carrion Comfort". See pole tegelt eriline õudukas, isegi 90ndate alguses oli see vaid thriller with supernatural undetones. Lugesin nõnda, et skippisin igasuguseid ilma-, maastiku- ja musistseenide kirjeldusi ning hüppasin tegevuse juurde mis oli kõik ette teada lugematutest klišeedest. No ma ei tea, 3/10.

Dylan Thomas – Piimmetsa vilus (1970)

Argise ülevaks ülendamine, rituaalsus, igapäeva poetiseerimine. Uned ja surnute hääled. Häälte koor moondub häälte risoomiks, ei ole algust, ei ole lõppu, on unelmatest unistustesse virgumine. Väiklane, ülev, lihalik, rahvalik, ihaldav. Muidugi, meiesugustele on see mõneti romantiline nägemus külaühiskonna ehast koiduni toimimisest, kõigi oma armsate veidruste ja ullikestega. Lihunik, kes on küla suurim valevorst ning väidab müüvat kassi- ja koeraliha. Mees, kes plaanib oma naist mürgitada. Armastajapaar, kes iial ei kohtu ja kelle kirju loeb postiljon. Kõrtsipidaja, kes õnnetult armunud õpetajannasse. Preester, kes elab ülevas eepilises ilmas. Jne jne. Ühesõnaga, igati mõjus kuuldemäng mitmele häälele. Häguselt on teadmine, et teatriüliõpilased on seda Eestiski lavastanud.

Günter K. Koschorrek - Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindel 1942-1945 (2013)

Tegemist siis ühe ellujäänud saksa rindemehe sõjateega aastatel 1942-1945; käidud saab Venemaal, Prantsusmaal, Itaalias, taas Venemaal, Rumeenias, Poolas, Taanis ning muidugi Saksamaa erinevates laatsarettides, puhkepaikades ja kaitselahingutes. Sõdimist sel vanal rindehundil jagus, ning sõja lõpuks oli ta juba kõikenäinud 22-aastane. Võrreldes eelmise rinderaamatuga (mis ongi vaid sõjaaegne päevik) on selles teoses nö päevikumälestused segunenud autori hilisemate tõdemustega või teadetega – et keda semudest enam ei näinud või kel õnnestus ikkagi ellu jääda. Kui üldiselt on raamatus päevik kenasti dateeritud, siis Venemaalt taganemine (või õigemini ülepeakaela põgenemine) 1944. kevadtalvel on hiljem laatsaretis kokku kirjutatud, ja selline takkajärgi kirjutamine on moodustab ühe košmaarse ja (heas mõttes) kirjanduslikult mõjuva elamuse. Tõeliselt hull sõjakogemus võrdluses sama autori kogetud teiste ränkade taganemiste kõrval.

“Esimest korda mitme päeva jooksul oli möirgamine meie taga vaibunud, selle-eest nägime mõlemal pool edasimarssivaid sovette enamvähem käeulatuses. Nad ei võtnud enam vaevaks positsioonidele asuda ning meie räpaseid ja väsinud edasikomberdavaid kogusid tulistada. Küll aga võtsid nad endale vabaduse oma kõikvõimalikku kraami täis väikestel hobuvankritel meid võitjapoosis ähvardada. Mulle tundus see lausa groteskne, kui vaenlane minu lähedalt mööda marssis ja mina, selle asemel, et võidelda, nägin vaid nende ähvardavaid rusikaid, kuulsin pilkeid ja solvanguid.” (märts 1944, lk 291-292)

Algselt tagasihoidlikust ja alkoholi põlgavast noormehest kasvab ajapikku kogenud rindehunt, kes enam ei põlga veinijoomist ja tutvub meelsasti eri neidudega (tõsi küll, võrdlemisi aumehelikult, põlgust äratavad nii sovettide kui fašistide rüvetamised vallutatud aladel). Kui algul puhus natuke võitlusvaimu kasvõi propaganda, siis hiljem kannustas vaid ellujäämine, pääsemine nõukogulaste käest kui ka ustavus kaasvõitlejatele. Vahel on indu võitlemiseks, vahel viskab kõik täiega üle, jääb vaid automaatselt toimiv rindemasin. Ja mis sellest rindeelust siin ikka ümber jutustada, seda jõhkrat väsimuse ja pinge maailma on kõrvaltvaatajal raske sõnastada. Raamatu jooksul igatahes hakkad hoidma pöialt, et mees võimalikult palju saaks rindelt eemal olla (ja tundub üha uskumatum, et ta ei lange või köndistu sõjamöllus).

“Kõik unistavad veel headest hobuseliharoogadest, mis kolme päeva jooksul meie katelokkidesse jõudsid. Ja Wichert meeliskleb koguni sellest, et külasse võiks tulla uus hobustel luureüksus. Teda ei morjenda isegi kolme päeva tagune kõhulahtisus. Neil päevil hõivab nälg nii tugevasti kogu meie mõttemaailma, et pidev mure meie elu pärast jääb tagaplaanile ja jutt keerleb üksnes toidu ümber. Ma näen seda isegi öösel unes ja kuulen mahlaka prae särinat ahjupotis. Seda ebameeldivam on ärgates avastada, et see hääl on hoopis meie tühjade kõhtude vali korisemine.” (3.12.1942, lk 109)

“Olen pettunud. Vaikne lootus on luhtunud. Kui kiiresti võivad küll inimese tunded millegi osas muutuda. Alles mõne nädala eest unistasin kuulsusest ja kangelastegudest ning olin võitlusvaimust lõhkemas. Ja nüüd igatsen ma vigastust, mis mind koju saadaks. See tundub olevat ainus võimalus sellest segasest demoraliseerunud kambast vähegi auväärsel viisil lahkuda ja niiviisi sellest jubedast maast ja selle kohutavast talvest vähemalt mõneks nädalaks pääseda.” (15.12.1942, lk 145)

“Pärast nii pikka rindel oldud aega, nagu mul selja taga, ei võidelda enam füüreri, rahva ja isamaa eest. Need ideaalid on ammu kustunud. Siin ei räägi enam keegi ammu natsionaalsotsialismist või muudest poliitilistest asjadest. Meie vestlustest tuleb selgelt välja, et võitleme peamiselt enda ja oma semude elu eest. Aga mõnikord ka ülemuste eest, nagu seda on meie ülemleitnant, kes oma eeskujuliku tegutsemisega väsinud ja täiesti nüristunud võitlejatele uut jaksu annab.” (lk 323-324)
/-/
“Nüüd sai siis meie ülemleitnant pihta. Just tema, kes mulle viimastel nädalatel ja kuudel andis uut jõudu hoolimata kõhklustest, seesmistest vastuoludest ja võitlusväsimusest edasi minna. Kindlasti langevad paljud sõdurid tagasi endisesse kindlakskujunenud kulgemisviisi, nüridusse ja ükskõiksusse, mis laseb meil harjumuspäraselt võidelda, sest oleme sõduritena selleks kohustatud ega taha argpüksidena paista. See on automaatne kaasa tegemine, ilma hädavajaliku tõukejõu ja tegeliku eesmärgita. Aga neile, kes meid enda eesmärkide nimel põrgusse saadavad, on põhimõtteliselt täiesti ükskõik, mida me mõtleme, seni, kuni me võitleme ega kuuluta oma mõtteid liiga häälekalt.” (29.04.1944, lk 327)

Anar – Dante juubel (1975)

Ütlemata masendav lugu ühe andetu vananeva näitleja argipäevast, kõrvalosade käkkijast. Ent eks igaühel ole unistusi ja tunnustamisvajadus; kui seeasemel olla pilkealuseks nii tööl kui kodus, pole just meeliülendav meelakkumine. Hea süda ja alandlik meel, need vaid pehmendavad ängi. Oh, Käbirlinski, sa andetu mutter.

“Kui sa iga päev kuuled nii ränki, nii solvavaid sõnu, kaotavad nad vähehaaval oma tähenduse, muutuvad harjumuspärasteks, ei haava ega tee valu. Väsitavad ehk väheke, seda küll.” (lk 29)

No eks lõunamaades ikka ole seda ärisoont.

“Kuula, mis ma ütlen: näitlemisest ei tule sul midagi välja. Mine hakka mullaks, elad nagu härrasmees kunagi, allahiga pole sul mingit pistmist; usu või ära usu – su oma asi. Kui mina koraani oskaksin lugeda, ei istuks ma enam päevagi teatris. Pole tobedamat elukutset kui draamanäitleja oma. Pillimees olla, või ašuug, või mulla – vaat sellel on mõtet. Pulmadest ja matustest muudkui voolab raha sisse.” (lk 24-25)

Louis-Ferdinand Céline – Vestlused professor Y-iga (2013)

Stiilne virisemine seotud sortsu eneseirooniaga, Celine kirjutab kui kolmekordse kiirendusega Griškovets, tekst kui kõnekeele väänatud rööpad. Keegi (igav stiilireetur?) on öelnud, et kunstis on kõnekeele (või ka vandesõnade) kasutamine problemaatiline sellepärast, et inimesed tajuvad keelt erinevalt, see mis teose autori arvates võib ilgelt (!) täpne või mahlane olla, on vastuvõtjale näiteks puine või lapsik või lihtsalt möödunud sajandist (see tähelepanek käis vist küll teatri kohta). Ühesõnaga, see Celine'i ekstaatiline rahmeldamine... on lööv ja samas väheke kunstlik (ikkagi kultuurrahva esindaja – prantslane; pärandi raskus ei anna vabaks); kui kaasaegseid häiris kolme punkti kasutamine, siis endal ajab meele mustaks hüüumärkide küllus. Nojah, küsimus on temperamendis?

Tegemist on siis kujuteldava intervjuuga, mida nõuab Gallimardi kirjastuse boss Gallimard, et Celine saaks tuntumaks autoriks ja seeläbi võimaldaks kirjastusel rohkem raamatuid müüa. Autor toogu raha sisse. No tegelane Celine siis valib endale võrdlemisi okkalise ja umbuskliku intervjueerija, kellele siis seletab oma teeneid inimkonna ees ning näitab, milliseid eesrindlikke samme on ta astunud kirjanduse või õigemini laiemas plaanis inimkonna päästmise nimel. Nimelt, ta on avastanud kirjutusstiili, mis päästab meid pseudonähtuste käest! Intervjuu kulgeb üle kivide ja kändude ning päädib intervjueerija hullumisega (kuidas autor seda markeerib – lihtsalt kordustega). Ning tegelane Celine otsustab ise kirjutada nö autoportreeloo. Hull värk.

“Hästi... aga ettevaatust, professor Y.! pange tähele! nad on juba kõik raadiouimas, kogu see klientuur! Kiiritatud!... veel lollimaks tehtud kui muidu!... minge proovige neile oma “kõnekeele emotsioonist” rääkida!... vaadake, mis nad ütlevad!... “kõnekeele emotsioon” puudutab lüürikat... ag pole olendit, kel oleks lüürika või emotsioonidega vähem pistmist kui “lugejal peldikus”!... lüürikust autor, ja ma tean, millest ma räägin, saab proledelt nii et on saadud, eliidist rääkimata!... eliidil pole aega lüüriline olla, see sõidab ringi, õgib, tüseneb, peeretab, laseb krooksu... ja siis läheb jälle uuele reisile!... eliit loeb samamoodi ainult peldikus ja mõistab samamoodi ainult pseudot... ühesõnaga, lüüriline romaan, see ei mängi välja... see on täiesti selge!... lüüriline žanr tapab kirjaniku läbi tema närvide, läbi tema veresoonte, läbi terve maailma vaenu... ma ei tee niisama sõnu, professor Y.!... ma räägin tõsiselt!... “transponeerida emotsioon” romaani, see on uskumatu piin... emotsiooni on võimalik tabada, seda on võimalik kirja tuua ainult läbi kõnekeele... läbi kõnekeele kaja! ja ainult lõpmatu kannatlikkusega! mikroskoopiliste märkidega!... proovige järele!...” (lk 15)

““Olgu! Olgu! laske aga edasi... väga huvitav just pole!...”
“Ah, kas tõesti? kas kohe tõesti mitte? aga mitte miski pole eriti huvitav, härra professor Y.! pange tähele! kirjutage ometi midagi üles!”
“Misasja?”
“Lihtsalt kirjutage!... et kui poleks sõda, alkoholi, vererõhku ja vähki, sureks meie ateistliku Euroopa inimesed igavusest!”
“Aga mujal?”
“Aafrikas on neil malaaria, Ameerikas hüsteeria, Aasias on nad kõik näljas... Venemaal on nad peast segi! kõigi nende kummituste peale igavus ei hakka...”
“Põrguvärk! Põrguvärk!”
“No mis siis nüüd!... ma üritan huvitav olla! mängin klouni!... kas me teeme interwjud või ei?... Ah?... kurat? põrgu?”” (lk 22-23)

““Teil on ju ometi raadio?... kolonel, on ju?... hästi! kas olete minuga nõus?... et jubedamat kuulamist annab otsida kui armastuslaulud! kas pole? masendavalt depressiivsed meloodiad! mida selle kohta peaksid ütlema rästad? vindid? ööbikud? nende armastuse surnumissade kohta?... isegi varblased, ma ütleks?”
“Nüüd olete siis armastuslauludel turjas?”
“Oh! absoluutselt mitte! aga mulle ei meeldi kokkuvarisenud trubaduurid...”” (lk 44)

““No kuulge ometi! ma ju rääkisin teile tehnika lahti!”
“Õige jah! õige jah!”
“Teil juba kõik meelest läind?”
“Oh ei! oh ei!... mul on kõik meeles: emotsioonide rööpad! metroo! kolmepunktiline ekspress! ühe minutiga Pigalle-Issy!”
“Ja veel?”
“Kõik lugejad ära tehtud!”
“Hästi! aga see pole veel kõik! see pole veel kõik!”
“Eritöötlusega liiprid!”
“Täpselt!”
“Murtud emotsiooni geenius! võimas ilukirjanduse revolutsioon!”
“Ja veel, kolonel! veel!”
“Enfin Céline vint!”” (lk 73)

lugemik

Kai Aareleid: Vene veri

Ega need moorlased minu vittu ei räsi, kui sind kinni nabitakse.

Lugesin ühest romantilisest,naisõiguslikust põnevikust seda lauset.

Vaat selline otsustus: vitt võib öelda, aga neeger ei või. On ropemgi veel!

Otsustus tõi minuni Kai Aareleiu nime ja huvi tema vastu – ta oli tõlke toimetaja.

Tema oli otsustaja.

„Vene verd“ lugesin uudishimust, selgest tunnetuslikust huvist – kes on see Kai Aareleid. Mis liikus tema peas, kui ta valis taolise tõlkelahenduse? Selline tõlge mulle ei meeldinud, aga valiku taga võis olla mitu erinevat kaalutlust või ka kaalutluse puudumine – seda viimast ma eriti ei uskunud.

Olen veendunud autori meelelaadi, loogika ja hoiakute nägemise võimaluses ilukirjandusliku teose põhjal.

Seekord jäin hätta. Mul oli võimatu eristada ühte raamatu peategelastest autorist. Senistes arvustustes on see minategelase autor-olemise küsimus jäetud tähelepanuta või tunnistatud otsustamatust.

Romaan (ja romaan see on – on jagatav seisukoht) koosneb olupiltidest, mis üsna ühtemoodi nukrad, mõtisklevad. Osa ja terviku vahekorra ja millegi-tähtsam-oleku-küsimuse lahendab tõdemine, et ehki pildikesed olid kõik pealkirjastatud, siis sisukorda ei olnudki.

Senised lugejad, kelle arvamustega olen netis tutvunud, toovad põhiliselt välja oma lugemisega kaasnevaid tunded. Ja tundeliselt on see kirjutatud – täpselt ei mäleta, aga vist poetasin minagi millalgi pisara.

Nii, et romaan tunnetest. Romaan „väikese inimese“ tunnetest suures ajaloos. Algus lubab ka sõnastust: väikese inimese tunnetest kohtumisel suure vene rahvaga. Mis omakorda koosneb väikestest inimestest.

Tunnete taga on ka lugu. Tegelikult kaks lugu – lugu loo sees. Et nagu matrjoška.

Kolm lugu?

Ja kusagil seal sees peaks olema olemas ka autor?

Eesti diplomaadi naine sõidab mehega ja lastega Peterburi.

Algul sõnastatakse:

• Minategelasel puudub mehega automaatne meie-tunne. Tema eristab oma tahet ja oma otsustust, oma mina. Jutustatakse, et teised naised räägivad kogu aja meie ja meie. Minategelasel meiet ei ole – on mina ja tema. Ja meie puudumise tähelepanek.
  • Mehega on vastastikuste punktide kogumine ja loendamine (algul vaidluspunktid, siis armastuskirjapunktid, suhet ja selle hetkeseisu iseloomustab skoor). Skoor on sporditermin ja spordihuviline küsib automaatselt: kelle kasuks?
  • Kogu raamatus on mees taustal, kolmandajärguline. Teisi mehi kah ei ole – mitte ainult ei ole, vaid neid ei nähta kah – soolisus on vaid emana, suhtes lastega. Suhe lastega on vaatlev, respekteeriv, mitte kantseldav, õpetav – emotsionaalse distantsiga (välja arvatud viimane laps).
• Minategelasel on vene rahvasse vastuoluline suhe. Temas endas on kaheksandik vene verd ja palju tuttavaid (sõpru?), kel õigustatud viha (sallimatus) venelaste suhtes. Romaani käigus selgub tal olevat ka armastav erisuhe Vene kirjandusse ja kirjanikesse.
  • Raamatus (ja selle arvustustes seda enam) on palju sõnu „vere“ ümber. Kohati tundub selle kujundi kasutus ületavat hea maitse ja terve mõistuse piiri – justkui mõni arvakski  olemas olevat erilise ja müstilise sarnase DNA tõmbe ja venelastel ainuomase geneetilise aine.

Algul sõnastatakse ka kaks eesmärki: teha endale selgeks oma vanavanaema olemus ja sellega seoses ka suhe Vene rahvasse. Vanavanaema kohta on hulk materjali (mälestusi?), mille alusel siis asutakse konstrueerima. Vene rahvaga kohtutakse Peterburis, nendest kohtumistest peaks kristalliseeruma tõde.

Veider.

Veider on püstitada selline eesmärk, selle Vene rahvasse puutuv osa. Justkui oleks siin maal juba kõik selge – paljudes sigadustes, mis on tehtud venelaste poolt ja nimel, on vale süüdistada ühte rahvust ja suhtumises tuleb ikka lähtuda üksikisikust, süüdi on riik ja mitte rahvus/rahvas...

Normaalne eestlane tuttava venelasega poliitikast ei räägi – milleks tülitseda – ootame, vaatame altkulmu ja ootame. Mitte, et meie ei oleks nõus andeks andma, vaid nemad ei ole nõus andeks andma(!) – me ei olla piisavalt tänulikud vabastamise ja kultuuritoomise eest.

Veidramgi veel on raamatu vastuvõtt. Kõik on vaimustatud olupiltide kirjutamise kvaliteedist, nende tundelisest jõust, aga sellest Vene küsimusest minnakse mööda. Arvustustes on sõna „vene“ vaid raamatu pealkirja osana toodud.

Ju siis on tegu ikka väga valusa kohaga. Et raamatu kirjutajal on rohkem julgust kui lugejatel? Julgust kratsida haava. Julgust pigistada välja mäda.

Esiema lugu.

Esiema oli venelane. Ta oli teenijatüdruk Simbirski lähedal mõisas. Tal oli (platooniline?) armastuslugu mõisniku sugulasega. Teda armastas eestlasest mõisa aednik. Mõisa omanikud avaldasid esiemale survet ja selle tulemusena otsustas ta eestlasega abielluda. Tuli sõda, tuli revolutsioon – terve mõistusega inimesed lasid Venemaalt jalga. Tema mees oli terve mõistusega ja ta sõitis oma mehega kaasa. Ta elas Eestis elu lõpuni – 1961-l aastal. Tema suhe järgmise sõja ajal ja sõja järel toimunusse puudub (seda ei olnud raamatus).

Ta ei kohanenud Eestis – ei õppinud selgeks keelt, ei võtnud omaks riietusstiili ja mattagi ei lasknud ta ennast oma mehe ja laste juurde, vaid neist eraldi, Vene kalmistule „omade juurde“. Kuigi kirjutaja kahtleb oma vanavanaema kirjaoskuses, siis tundub, et Eesti keele ja kultuuri omandamatuse põhjuseks ei olnud vaimsete võimete puudus, vaid hoiak – põlgus eestlaste suhtes. Meie-tunnet ei olnud mehe ja laste suhtes, meie oli vaid „meie, venelased“.

Vaene õnnetu, kes oli sunnitud barbarite keskel elama! Kaasa tundmist jätkus nii autoril kui ka lugejatel.

Minategelase lugu.

Minategelase lugu on sisemine lugu. Välised sündmused on vaid markeeritud ja kohati on nende ajaline järgnevus kahtlane.

On identiteedikriis.

On aasta 2007! Ta läheb talvel Peterburi koos mehega ja usub end olevat kaitstud rahvusvahelise õigusega (Viini konvensioon). Hüüete „Rossia!“ ja „Vsjo naša!“ saatel rüüstatakse kevadel Tallinn. Vene riik soosib (organiseerib?!) saatkondade ja diplomaatilise personali ründamist. Nii palju siis turvalisusest venelaste juures.

Kriis süveneb. Kogu romaani jooksul ei samasta, ei seo minategelane end kordagi Eesti rahva ega riigiga. Ta nendib vaid, et temal kodu puudub. Tema lapsed arvavad küll, et Eesti pinnale prahti ei loobita, lastel on isa ka.

Ta jalutab Peterburis ja näeb palju viletsust ja ebaõiglust.

Millalgi sünnib neljas laps. Õrnus ja hellus. Lapse ja kogu maailma suhtes.

Mina-pilt on kogu aja eba-adekvaatne.

• Ta olevat keevaline nagu tema esiemagi. Kogu romaani jooksul tõstab kumbki neist korra laste peale häält – rohkem ei midagi! Keevalisus on vaid sõnaline.
• Konfliktikäitumine on minal esiemaga sarnaselt ühekülgne – vältimine. Esiema puhul polegi nagu millestki rääkida, aga minategelane põgeneb ühe korra füüsiliselt ja suhetes venelastega on valinud üheülbalise malli – teeselda keeleosakamatust. Ta on võiduka strateegia leidmise üle uhkegi – õpetab seda sakslastele.
  • Konfliktimudeli puhul tekib küsimus selle rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust. Kas ta käitub nii, sest on eestlane, venelane või teenijarahvast pärinev? Või on sotsiaalne ja rahvuslik omavahel seotus? Mispidi?
• Kuigi austatud ja armastatud Vene kirjanikud on olnud (ebameeldiva) tõe rääkijad, siis oma tõe väljaütlemiseni ei jõua ta kunagi. (Sest?) tõerääkimisele on ikka kaasnenud rääkijate vaenamine ühiskonna poolt. Ja seda ta ei taha?
• Tõde, mida välja öelda, tundub olevat ebameeldivalt palju. Linn ei ole piisavalt heas korras, linna elanikud ei naerata piisavalt palju, armastatud kirjanike mälestust ei jäädvustata piisavalt hästi... Isegi ühe jumaldatud kirjaniku isiklik tuttav ei mäleta teda piisava austusega! Aga see tõde jääb endasse.
• Kuigi ta kuulub selgelt vaimse eliidi hulka (lugemus, kirjanduslik maitse ja keelteoskus), siis materiaalse eliidi suhtes on tal vastuoluline hapude viinamarjade suhe. Mitu olupilti on pühendatud rikaste naeruvääristamisele ja põlgamisele, samal ajal oma kaubamärgiteadlikkust demonstreerides.

Isiksuse arengut, minategelase muutust romaani jooksul ei ole. Kui selleks mitte lugeda lõpupoole tekkivat positiivset suhet Linna (Peterburi) vastu.

Kohati tundub, justkui oleks enesetsensuuri tõttu tagantjärele teksti ühetaolisemaks kohitsetud.

Hirm?

Vene rahva lugu.

Vene rahva lugu on antud nii otseütlemiste kui vihjetena.

Kindlasti ei ole ma piisavalt erudeeritud kõiki neid vihjeid mõistma. Kindlasti ei ole ma piisavalt hea mäluga siin kõiki otseütlemisi mälu järgi loetlema.

Mõned siiski.

Umbes kolmsada aastat tagasi rajati kaks linna Peterburi ja Simbirsk. Üks soome-ugride aladele, teine tatarlaste omadele. Venelastel on tavaks arvata, tegemist olevat iidsete vene aladega. Iidsus saavutati endiste elanike äraajamisega, erinevatel aegadel eri intensiivsusega – aga aastasadade arvestuses järjepidevalt. Impeerium ikkagi. Tundub, et viimase saja aasta jooksul toimus venestamist enam kui eelneva kahesaja jooksul.

Miks Narva on praegu Vene linn, enne sõda elas seal ju palju eestlasi?

Peterburi ümbruse soome-ugrilisust toonitab autor korduvalt – kohanimede loetelu, ingerlaste kollektiivse saatuse lugeja ennastmõistetava teadmise hulka arvamisega.

Peterburi valged ööd – oh õhkamist! Aga need valged ööd on erilised vaid neile, kelle jaoks ei ole tegemist põlvkondade jooksul tavaliseks kulunuga. Eestlaste jaoks on valgete ööde olemasolu normaalne – meie oleme alati elanud sellel laiuskraadil, meie ei ole hiljuti kaugelt lõunast tulnud!

Sada aastat tagasi toimus Venes suur mäss.

Pärast seda hakati impeeriumi (taas)laiendama. Autor räägib soomlastele kallale minekust.

Teistest mitte? Või siiski – Tallinna pommitamine, eesmärgiks tsiviilelanike hävitamisega hirmu külvata.

Suure mässu järel leidus üksikuid, kellele toimuv ei meeldinud. Nende elu tehti kibedaks. Tihti võeti elu ära.

Venelased ei saanud impeeriumi juhtimisega hakkama. See lagunes laiali.

Venelased süüdistavad siiani sakslast sõja ajal juhtunus, aga ise ei ole nad mitte milleski süüdi.

Venelaste elu Venemaal oli endiselt vilets, aga usk oma erilisusesse säilis. Eriline impeeriumieesmärk on ikka tähtsam kui mingid lepingud, kui mingi (rahvusvaheline) õigus, kui au ja moraal...

Venelaste elu Venemaal on endiselt vilets, aga selles on süüdi kõik teised – võõramaise välimusega autojuht Peterburis, eestlased Eestimaal…

Oletus minategelase kohta...

Minategelane valib väljendeid.

Minategelane vaatab tulevikku.

Minategelane näeb kustumatut usku impeeriumisse ja on otsustanud ellu jääda.

2007-nda aasta aprillisündmuste kirjeldamisel kasutab ta Kremli-retoorikat (mäluvalvurid). Ettevaatlikku ütlemist on mujalgi. Tihedalt.

Poliitkorrektsus!

Tuleviku nimel?

Kunagi tuleb (võib tulla) aeg, mil kusagil keldris tuleb ülekuulajatele aru anda. Aru anda oma teksti kohta. Oma mõtteviisi kohta.

Mida sa tegid sel ajal? Kuidas sa suhtusid nendesse sündmustesse? Kuidas sa suhtud venelastesse?

Ma armastan venelasi ja arvan, et Tallinna segipeksmine oli õigustatud!

Ma olen ise ka venelane!

Ma näen enda jaoks kahte erinevat autorit. Sõltuvalt sellest, kas lugeda minategelast autoriks või tema loominguks.

• Juhul kui minategelane on autor, siis ta mulle ei meeldi. Ei meeldi tema ettevaatlikkus sõnade valikul. Tekib tunne, et ta üritab korraga kõigile meeldida. Sedavõrd kõigile meeldida, et kaotab oma mina. Selgroo asemel on kummipael. Romaani keel annab väga hästi edasi korraga mitmes suunas kummarduja mõttelaadi.
• Juhul kui minategelane on autori looming. Autori looming kõigi oma häirete ja ülipüüdliku poliitkorrektsusega, siis see autor tekitab minus vaimustust.
• Minu jaoks ei ole põletavat ja põnevat suhe vene rahvasse. Minu jaoks on põnev romaani vastuvõtt, milles mindi venelane olemise küsimusest täiesti mööda. Autor, kes valib teema, mida lugejad veeretavad nagu kuuma kartulit suus, on julge ja austusväärne. Ei saa alla neelata – valus on, ei julge välja sülitada – piinlik on. Julge ja austusväärne, sõltumata sellest, kas autori seisukohad langevad minu omadega kokku või mitte.
• Teema on tuline. Kirjutatud on väga hästi. Nii et, sõltumata sellest, kas autor mulle meeldib või mitte – tegemist on väga hea raamatuga! Kuigi ninnunännutsevate arvustuste järgi seda ei arvaks.

Täiendavat lugemist:

• Allik, J., Realo, A., Vene hinge otsingul. Akadeemia, 2013, nr 8, lk 1413 – 1458
• Vene, I., Äravalitud rahvaste teemal, Sirp, 2013, nr 38, 11.10.2013, lk 40

Naljakas tähelepanek: „Vene veri“, lk 134: „Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel mind raamatus ei üllata, mõistate, ül-la-ta, siis ei aita mitte miski...“

Allik oskab keelega väga hästi ümber käia.

Allikul ei ole sellist nägugi, justkui võiks ta midagi karta.

Ramón Gómez de la Serna – Gregeriiad (1974)

“Ripnevad nööbid on nööpide nutt.” (lk 15)

“Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks.” (lk 15)

“Norsata – see on süüa luristades une suppi.” (lk 17)

“Nagi on pahane, et me teda jalutama ei võta.” (lk 18)

“Harjamise juures räägib hari meile midagi vaikse häälega.” (lk 20)

“Kuke raevukas laul tähendab tõlkes: “Neetud olgu nuga!”” (lk 21)

“Elektri rinnad on uksekellade metallkuplid.” (lk 22)

“Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant.” (lk 25)

“Habemeajamispeegel on kalgilt pahatahtlik, sest ta ainus soov on näha, kuidas me endale sisse lõikame.” (lk 31)

“Aju on muserdatud mõtete pakk, mida kanname peas.” (lk 33)

“Pääsuke on salapärane nool, mis otsib üht südant.” (lk 34)

“Ooperis on liigutav vaadata, kuidas kogu koor lohutab nuuksuvat lauljat.” (lk 35)

“Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: “Ma panen ennast riidesse.” (lk 38)

“Kui me rongi liikuma hakates vaguniaknast välja vaatame, röövime lehvitusi, mis pole määratud meile.” (lk 39)

“Magada oskab too, kes surub padja õla ja lõua vahele, nagu oleks see unenägude viiul.” (lk 40)

“Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna.” (lk 43)

“Avar dekoltee on korgita lõhnaõlipudel.” (lk 45)

“On näha, et tuul ei oska lugeda, sest kahmates tee pealt raamatu, lehitseb ta seda tagurpidi.” (lk 47)

“Igatsus on ämblikuvõrk, millesse jäävad rippuma meie mälestused.” (lk 49)

“Orav on sõltumatuse saavutanud saba.” (lk 52)

Steven Erikson "Forge of Darkness" (2013)

Pole vahepeal siia arvustusi üles pannud, kuigi lugenud olen küll. Põhimõtteliselt alustasin Malazani seeria taaslugemist ja iga siiani loetud kolm osa. Siis nägin juhtumisi Rahva Raamatus seda uut ja hankisin. Nüüd kui see on loetud, tuli tahtmine seda siiski arvustada. Olen ju terve seeria korduvalt läbi käinud ja nüüd oleks narr katkestada. Esslemonti raamatud on sellised lahjapoolsed ja Erikson on ikkagi seeria südameks. Samas on see raamat prequel, puudutades Tiste rahva kodusõda ja muud tausta. Ei saanuks öelda, et sellele väga suure entusiasmiga lähenesin. Salamisi ootan lugusid malazanlastest, nagu Kellanvedi ja Dassem Ultori tegemistest ja kuidas nad kõik kokku said ja impeeriumi ehitasid jne.
   Esimene veerand raamatust on suhteliselt puine, isegi Eriksoni kohta. Seda lugesin revüüdest juba enne, et siin on igal talupojal sügavad mõtted ja introspektsioonid. Tosin uut tegelast toimetavad oma maailmas, kus on raske neid meeles pidada ja tihti loed tegelasest ning mõtled, et oot kes ta oli? Õnneks läheb huvitavamaks siis, kui saad peaseerias tuntud tegelaste backstory juurde. Kõige keskmes on siiski legendaarne Anomander ja kaudselt ka Tiste Andiide tohutu pikk kurb epohh. Raamat räägib Tiste rahva kodusõjast, mis peegeldab muidugi probleeme moodsas ühiskonnas, kus keegi nagu tapmist ei soovi aga kuidagi on lõpuks riik lõhki kistud. Rumalusest ja ahnusest. Paljastub inimese julmus, igavene kurbus ja lõplikult kaotatud illusioonid. On süütute vägistamist ja alandamist ning koledust kamaluga, nii et süda lõhkeks. Arvustajal muidugi süda puudub ja seega saan edukalt teose dramaatika kohta raporteerida.
   Teos on esimene osa triloogiast ja järgmine osa peaks saabuma 2014. Ei saaks öelda, et ootan seda pikkisilmi nagu peaseeria osasid. Selle ainus väärtus on seeria mütoloogia seletamises ja nüüd, kui suundun taas "Midnight Tidesi" lugema, on mul kergem aru saada. Just MT paiku hakkavad ilmnema Tiste rahva killustumise tagajärjed ja seega on nüüd tekst arusaadavam. Et kes reetis keda ja kes käis kus jne. Ka on vägev vaadata jumalate teket ja nende suhet kummardajatega ja inimeste armetust üldisena. Tegevus toimub mu teada sadu tuhandeid aastaid enne põhilugu ja siin on paljud legendid alles poisikesed.
   Üldiselt on hämmastav, et Erikson suudab igale väiksemale tegelasele anda tohutu tausta ja see näitab muidugi lugeja ebaõiglust nimetada tegelasi suurteks või väikesteks. Erikson kui poeet osutab iga tegelase olulisusele, kuigi see on vast paljude jaoks liialt süvitsi minek. See detailsus ongi vast see, mis Eriksoni lugejaid kahte lehte jagab: ühtede jaoks liiga puine ja teised kaotavad end mõnuga sinna sisse ära, tõmmatud teise maailmasse mida saab selle detailsuse järgi uskuda. Vahel lasin tegelaste kaamoslikud sisekaemused pilguga üle ja hüppasin päris dialoogi või actioni juurde. Ja ega siin actionit väga palju pole, kuigi tegu on ju kodusõjaga ja lõhkikistud rahva looga. Ega selles midagi ilusat ja eeposlikku ses mõttes pole, et kuidas sa vennatappu ikka ehid.
   Peace out!

Hando Runnel – Punaste õhtute purpur (1982)

Sind tervitan, Kohalike Omavalitsuste Valimised, mõne lihtsa luulereaga!

MEIE KES ME OLEME
kutsutud ja seatud
oleme kes oleme
absoluutselt veatud
vaevalt megi oleme
ikka on meil teatud
punktid kus me oleme
palgetud ja peatud
(lk 18)

SÄÄLPOOL HÄÄD JA KURJA

säälpool tõtt ja valet

tõstetakse tooste,

vannutakse valet,

mängitakse malet

siin me saatustega,

säälpool tõtt ja valet,

säälpool hääd ja kurja.

Meie jõud ei nurja

elu seda palet.

(lk 53)

LOOMULIKULT, ME LÄHEME ÄRA.
Tagasi puudesse, põõsaisse, rohtu.
Läheme ära, me enam ei kohtu.
Läheme ära. Teid jätame ohtu.
Võiksime jääda, kuid läheme ära. 

Loomulikult, me läheme ära.
Tundke siis endid ja enestest hirmu.
Tundke siis eneste õelusest hirmu.
Seda me tundsime, tundmata hirmu.
Oleme vabad, me läheme ära. 

Loomulikult, me läheme ära.
Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu.
Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu.
Tundke siis lõbu või leina või lohtu.
Tuleme taas, kui lähete ära.
(lk 54)

KUI OTSID INIMEST,

ent leiad tõpra,

siis meenuta

mõnd olnud sõpra!

(lk 56)

MAA TULEB TÄITA LASTEGA
ja täita lastelastega
ja lastelastelastega
maa tuleb täita lastega
ja laulude ja lastega
ja kõige vastu võidelda
mis võõrastav või vaenulik
mis vaenulik või valelik
ja võidelda kus võimalik
kus võimalik ning vajalik
sest elu kõik on ajalik
ja lastele jääb tulevik
ja maa ja kõik see minevik
maa tuleb täita lastega
ja lastelastelastega
kui olev tahab olemist
ja tuleviku tulemist
maa tuleb täita lastega
maa oma enda lastega
ja laulude ja lastega
maa tuleb täita lastega 

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.
(lk 96)