Scott Lynch – The Smoke of Gold Is Glory (The Book of Swords, 2017)

Kauge järglane „Kääbiku“ loole ehk kuidas saada võitu lohest, kes istub ilmatuma varanduse otsas ning pole üldsegi varmas sellest loobuma. Sarnaselt Tolkienile on lohejahiseltskonda võetud üks võõras (kes pole küll kääbiklikult ametikauge, aga siiski… võõras), kelle ülesandeks on… no see selgub loo lõpuks.

Iseenesest üsna staatiline tekst, mis kirjeldab ühte episoodi loo kangelase elus. Kui Parkeri loo puhul võib eeldada, et peategelase minevik on midagi vägagi erilist ning Hobbi puhul tema tulevik võib olla… kummaline, siis Lynchi meistervargast peategelase elu tipphetk rullubki lahti siin ja praegu – asjad, mis juhtusid enne või pärast lohejahti pole niivõrd olulised.

Aga jah, lohe istub oma varanduse otsas (mille ta on aastatuhandete jooksul kogunud) ning peibutab õnnekütte endaga jõudu proovima – tapad lohe, saad rikkamaks kui kujuteldagi oskad. Noh, ja ühed legendaarsed koletisetapjad otsustavadki oma viimase ja kuulsaima tapatöö just selle (muidugi viimase) lohega korda saata: kuulsus on see, mis pikas perspektiivis maksab. Madalseisus viibiva peategelase õnnetuseks krabatakse ta kaasa ning lohe varakambrini jõudmine on täis erinevaid maagilisi seiklusi lohe seatud lõksude ja olenditega.

Niipalju kui Lynchi lugenud olen, siis sellist… lohelugu pole küll kohanud (kuigi jah, üks kurikuulus linn asus vist lohe skeletis) – muidu on ikka võlurid ja muidu kelmid, kes püüavad igasugu asju teha, et elus püsida. Aga et niisugune tolkienlikus laadis olendiga kokkupuude… nagu ei. Antoloogia senistest loetud lugudest on Mõõga osakaal… mitte nii esil, mis on muidugi kena vahelduseks. Ja nagu näha, siis Strahan on valinud selle loo oma uue aasta parimate antoloogiasse.

Peeter Volkonski – ISBN 978-9985-9980-6-9 (2009)

Kuskilt kuulsin, et Volkonski autobiograafia olevat päris tore ja nii siis saigi ette võetud – sest austusest härra Volkonski vastu võib kasvõi niisugust pühaduseteotust teha nagu lugeda elulooraamatut. Ja oma kõikuvas tasemes ja fookusepuuduses on see päris tore teos.

Ega siit suurt midagi teada ei saa, härra Volkonski ajab aegajalt lihtsalt joru või katsetab kirjanduse loomisega (mõne loo puhul võiks ääriveeri arutleda ulme kirjutamisest), on ka eluloolisi mälestuskilde, aga need ei vii õieti kuhugi – autor hakkab midagi jutustama ja siis jutt katkeb (kuid tõepoolest, kas saab midagi nauditavamat olla ühest meeldivast haigla haigevoodist?). Vast selgema pildi saab nõukogude aja koolimälestustest. Aga mida tegi härra Volkonski Eesti Raamatu kirjastuses või teatrites, ei midagi, see on saladuskatte all.

„Sama kooli laval tegin ka oma esimese rolli: kükitasin kuuse taga ja olin piiksuv linnupesa.“ (lk 17)

Raamatu vooruseks on kahtlemata heliplaat, kuhu on talletatud ühe tuumasõjavastase kontserdi lindistus – ja tõepoolest, muusikapalade sissejuhatustes seletab härra Volkonski kenasti lahti, miks tuumarelvad on halvad. Ja kui halb võiks olla kvarkpomm (see oleks universumi lõpp!). Muusikaline pool on nii ja naa, sellise kaheksakümnendate rujatsemisega (ehk nagu plaadil öeldakse – metarokk) ma üldiselt suuremat lähedust ei tunne.

Kuid tõepoolest, kokku moodustab nii raamat kui plaat mitme õhtu õdusa kaaslase. Ning värske prillikandjana olin kahtlemata õnnelik, kui raamatus esines aegajalt suurema šriftiga luuletusi.

K. J. Parker - The Sun and I (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Huvitav tekst, mis on tähelepanuväärne eelkõige seepärast, et kirjeldab Invincible Sun religiooni tekkimist - ehk see religioon, mis Parkeri paljudes lühitekstides on olemas; seega omamoodi Parkeri Kettamaailma algus või alus.

Muidu on see tüüpiline Parker - peategelane on haritud ja vaene kelm, kes koos nelja semuga mõtlevad äraelamiseks järjekordse petuskeemi ehk siis luua religioon, millega kergeusklikelt raha välja petta. Värk toimiks niikaua kuni küllalt nodi käes ja on aeg põgeneda. Ainult et… juhtub nii, et sõjast väsinud inimestele päris meeldib see Invincible Sun nimeline usk, ning heameelega annetatakse krosse “usukuulutajatele”. Et petturid on mitmekülgse haridustaustaga ning seetõttu annavad panuse religiooni mitmekesisusse - üks neist on meditsiiniharidusega, millest on siis kõvasti kasu, kui linna tabab nakkushaigus ning see pettur pakub korraga arstimit, mis aitab terveneda. Ja ega see siis ainsaks õnnelikuks kokkusattumiseks ehk imeks jää.

Veel hullem, peategelase unedes ilmutabki end see Invincible Sun jumal, kes selgitab, miks on sellised petturid enda esindajaks valinud ja millised ülesanded neile on. Religioon areneb mühinal, ning petturite seas tekivad probleemid, kui loo peategelane kasutab talle usaldatud finantse veidi vääral eesmärgil. Neli semu viskavad peategelase kiirelt kirikust välja ning mõne aja pärast ähvardab teda seetõttu… hukkamine. Kuid jumalal on omad plaanid…

Nagu öeldud, tegemist tekstiga, millega peaks hakkama teisi selle maailma (kõik seni Parkerilt loetud tekstid pole Invincible Sun maailmast) tekst lahti harutama, et geograafiat, ajalugu ja mütoloogiat selgemaks saada. Iseasi muidugi, on see nii oluline ja kas autorilegi on see mingil moel tähtis.

 “He shook his head. “If I’m God, I can do anything,” he said, "and that includes being born of a fallible human. Besides, it’s not so hard to believe in, is it, that I should choose to come into existence through you. Seeds grow best when they’re planted in rotting shit. No offence,” he added gravely.“None capable of being taken,” I replied. “But in that case, why me? Why not be made up by a holy man, a true holy man? There’s pkenty of those.”“A holy man wouldn’t stoop to fraud and deceit. Therefore he wouldn’t have made me up, therefore I could never have been made.”” (lk 317)

Brandon Sanderson „Oathbringer“. Collancz, 2017

Selle raamatuga oli mul kindel jõuluplaan – et võtan pühade ajal ette ja elan paar päeva rahumeeli raamatus. Mõni tõsisem või lühem raamat selleks ei sobikski. Plaan tuli hästi välja ka – ainult und tuli pärast pisut järgi magada.

Stormlighti sari ongi osutunud selliseks heaks meelelahutuseks – kui tahaks vahepeal kuhugi rongilt maha astuda. Mind vist eelkõige veetlebki epic fantasy puhul see turistitamine mingis suures laias väljamõeldud maailmas, kus koguaeg on midagi avastada ning järjepidevalt võib oodata ka uusi imetegusid ja avastusi maagia vallas. Sandersoniga on see asi, et tema tegelased on kohati ... parema väljenduse puudumisel kergelt „nedflanderslikud“ ja mõningad vaimukad dialoogid on sellised USA teismelise stiili vaimukad. Aga samas on see minu jaoks meelelahutusliku raamatupuhkuse puhul ka päris heaks plussiks, sest tänu sellele ei lähe (või vähemalt ei ole senini läinud) see maailm rusuvalt süngeks. Halbu asju muidugi juhtub ja üksjagu tegelasi kaotab vägivaldselt elu, aga see ei mõju nii, et kuidagi tõsiselt hinge peaks minema vaid ikka pigem nii nagu fantaasiaseikluste kohustuslik osa – mis lugu see oleks kui pooltel tegelastest poleks hingel suurt taaka ja traagikat, et emotsioonide puntrast hästiajastatud hetkel läbi murda ja siis võidukalt ja dramaatiliselt kurjale vastu astuda vmt.

Mis mulle selle maailma puhul veel hästi meeldib on see hea vs paha teema segiajamine. On tegelasi, kes olid pahad ja hakkavad heaks ning vastupidi ja kunagi pole kindel, kas see on lõplik. Headel tegelastel on halbu külgi ja ka suures plaanis on kõik asjad ähmased, sest noh, keegi veel ei tea, mis siis ikkagi täpselt toimub ning arvestades seda, et ootuspärane oleks suurema pildi avades asjade järjekordne peapeale keeramine, siis ei või milleski päris kindel olla. Tegelaste sisemise motivatsiooni ja asjadest arusaamisega on kah nii, et selguvad või meenuvad uued faktid, vanad elueesmärgid muutuvad kasutuks ja uusi on vaja kasvatada (kogu see teema on muidugi ka superpoweritega seotud, kuidas siis muidu. Sest teadagi sõltub maailma saatus tihtipeale emotsionaalselt ebastabiilse kangelase võimekusest iseendaga rahu teha või õiget motivatsiooni leida vmt ;) ).

Mulle meeldib ka see, et kogu maailm ja taustsüsteem on üüratult suur ja seoses ja läbimõeldud. Ning mul ei ole vähimatki tahtmist sellesse põhjalikult süveneda. Palju ägedam on lugeda nii, et ma päris täpselt ei tea ega mäleta, aga tunda on, et mingi suurem loogika on olemas. Tõsisem süvenemine oleks ju ka tõsisem aja- ja mõtteinvesteering ja siis, ma kardan, hakkaks ehk asi liiga õhuke tunduma. Pigem õpiks juba mõne uue keele ära või midagi...

Maailmade väljamõtlemine on ilmselgelt Sandersoni tugevaim külg. Mis puudutab tegelasi ja nende psühholoogiat, siis on mul ikkagi tunne, et seda kõike on täpselt niipalju kui tegevustiku jaoks vaja, ning kuigi on osavalt kasutatud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid (nii mineviku traumad kui oleviku ebakindlused, sisemine motivatsioon ja moraaliküsimused ja mida kõike veel) ajuti võib end ka ühes või teises tegelases ära tunda, siis sellist mõtet, et hakkaks ühte või tegelast kohe päris realistlikult analüüsima ikkagi ei teki. Ega vist fantaasiakirjanduse puhul tingimata ei tekigi, või ei peagi tekkima. Põhirõhk on ikkagi seiklusel ja muud asjad on ja las ollagi selle teenistuses. Aga samas muidugi ei tähenda see seda, et poleks olemas nt Shallani vihkajate ja Shallani toetajate leerid, nagu ma oma üllatuseks netis konnates avastasin. Ka Shallani armuelule on entusiastlikke kaasaelajaid. Ma siinkohal leian, et romantiliste suhete kujutamine pole kindlasti Sandersoni tugevaim külg – ütleks et need jäävad, või vähemalt on senini jäänud, ka selles sarjas samale tasemele nagu Mistbornis. Mitte, et sellest vähimatki midagi katki oleks, sest seda kõike on jällegi täpselt niipalju nagu loo kulgemiste ja seikluste jaoks vaja läheb ja las ollagi.

Üldiselt tundub mulle, et Stormlight läheb teksti poolest järjest paremaks. Kuuldavasti olevat seda raamatut enne avaldamist veel 10% jagu kärbitud, et ikka ühte köitesse võimalik panna oleks ja seda just läbi keele tihendamise. Arvan, et see oli hea otsus, sest tõepoolest oli mõnusalt tempokas ja tihe lugeda – diagonaalis libistasin üle vist ainult poolest leheküljest, kus ühte emotsionaalset traumat minumeelest tüütult pikas korduses läbielati ja teisest poolest leheküljest, kus Bridge 4 mingeid USA teismelisenalju viskas. Muidugi on mul endiselt veel pisut häda selles, et Sandersoni kirjeldused jäävad kohati lahjaks või väheusutavaks (või olen mina lihtsalt liiga vana juba?), sellist pisut poeesiahõngulist kaunist looduskirjeldust kuluks ühte maailmaehitusraamatusse ära küll. Praegu on raamatus nagu kerged õhuaugud, kus vahest tekib küsimus, et kas ma ikka peaksin just sellele aega kulutama... Aga kuna see on väga ühtlaselt tempokas ja pidevalt juhtub ja selgub midagi uut, siis ununeb see küsimus paari järgmise lõiguga.

Ja olgu pealegi, et meelelahutus ja midagi väga tõsist kaasa võtta ei ole, siis lõpetuseks ikkagi hoopis üks tarkusetera. Teise võiks veel panna, aga see oleks natuke ka juba spoiler. Mulle tegelikult meeldib, et suur osa suurtest teemadest ja edasiviivatest asjadest on selline ... filosofeerimine. Nagu kogu see Way of Kingsi teema ja radiantide sõnad, mis nad järgmise taseme saamiseks leidma peavad jne. Käsitleb see raamat ju ka süütunde ja vastutuse ja miks mitte ka leina teemat nagu hiljuti loetutest nt Tarjei Vesaasi „Jääloss“ ja Julian Barnesi „Kui on Lõpp“. Seda ühest küljest hoopis teises stiilis ja žanris, aga terve (väljamõeldud) maailma jagu mõtet on taga ning see, mis sest päriselu kontekstis arvata on juba igaühe enda teha.

Tarkusetera siis:
„The trick to happiness wasn’t in freezing every momentary pleasure and clinging to each one, but in ensuring one’s life would produce many future moments to anticipate.“
(et siis õnnelik olemisega on see nipp, et ei tule mitte iga naudinguhetke talletada ja selle küljes rippuda vaid korraldada hoopis asju nõnda, et elus olus oleks palju hetki, mida oodata)

Ja miks mitte boonuseks veel üks - kõigile fiktsioonide lugejaile:
„One can believe in a story without believing it happened.”  
(Selleks, et uskuda lugu ei pea uskuma, et see juhtus)

Peter S. Beagle - Underbridge (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Ega ma senini ei mõista seda, kas Beagle on üle keskmise autor või mitte (teine selline autor on Michael Swanwick). Võibolla on ta lühijutud nii… ameerikalikud, ehk siis lähedased eelkõige ameerika lugejatele - ameeriklase vaatenurk kohamaigulisele fantasyle.

Lugu siis sellest, kuidas keskpärane õppejõud (kel erialaks ajalooline lastekirjandus) pole enamat kui erinevate kolkaülikoolide asendusõppejõud ning seetõttu on semestri kaupa Ameerika igasugu võsaülikoolides tööl. Kuid korraga on talle õnn naeratanud - pakutakse asendamist enamvähem normaalses Seattle’i koolis, koos lubadusega, et võimalik oleks ka pikem töösuhe. Kohale jõudes sukeldub ta töösse, elukohaks saab asendatatava korter, kus talle hoole alla jäetud tüütu kass. Peategelane avastab, et Seattle polegi nii mõnus koht elamiseks, uneprobleemide tõttu hakkab ta öösiti hulkuma ja alkoholi tarbima.

 

Ta avastab ühe silla alt huvitava atraktsioni - tsemendist valatud suur troll (mütoloogiline olend, mitte ühistranspordivahend), mis on oma koleduses kõiksugu turistide pildistamiskohaks. Ühel ööl avastab õppejõud, et trolli juures tegeleb üks kummaline kodutu, kes hoiatab teda - öösiti on ohtlik trolli läheduses olla, kuna troll… No kõlab tobedalt, aga mõned nädalad hiljem avastab peategelane, et troll tõepoolest… ja kodutu annab sellele.... Ning kuna õpetlane on tuttav skandinaavia mütoloogiaga, tsiteerib ta trollile… Ja nüüdsest hakkab samuti.... muuhulgas hooldatava tüütu kassi. Kassid, koerad, muud tänava- ja koduloomad. Elu keerab segi, õpetlane kaotab kindla pinna ning viimaks nõuab endale ülikoolilt püsivat kohta (olles maha maganud võimalused mujale tööd saada), kuid… Misjärel astub ta radikaalse sammu, mis kodutule üldse ei meeldi…

Mihkel Seeder - Ernst Meele Eesti (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Mida lähemal tänapäevale, seda hellemaks muutub lugemisnärv ja autoril on seetõttu üha suuremad võimalused mõne lugeja varvastel talluda (no ekredebiil hauguks vist igal teemal). Seeder käsitleb 1937. ja 2004. aasta vahelist perioodi.

Märksõnadeks siis see, et 1937. aastal tõukab rahvas Pätsi võimult, Teise maailmasõja puhkedes moodustatakse sõjaline liit Läti ja Soomega, millele järgneb sõda natsidega (mhmh, eks siin võiks paralleele tuua Tänavi looga) ning hiljem nõukogude okupatsioon ning kaheksakümnendatel (1984?) järgneb taasiseseisvumine (Nõukogude Liit laguneb küll alles 1991. aastal). Ohjah, ja mis kõik veel selle seitsme kümnendi jooksul juhtus (kuldsed kuuekümnendad! olid õige rahvuslikud).

Eks sellisest eestlusest lugemine tekitab… veidra rahvusromantilise tunde ning loo lõpuosas hakkab autor seda veidrust lahti harutama – kuivõrd jutustaja kasutab ühe sellise eestluse kandja kirjapandud kõnet. Muidugi, samas võib välja lugeda, et see kolmekümnendate perioodi teistsugune lahendamine poleks niisamuti asju pikemas perspektiivis eestluse jaoks positiivsemat tulemust andnud. Suures plaanis on tähtsaim siin ilmas võim ja kasum ning kõiksugu rohkem või vähem vabadust rõhutavad ideoloogiad on sellele vaid kaunistavateks rekvisiitideks.

Nagu öeldud, mida lähemal paikneb altenatiivajalooline fantaseerimine, seda lihtsam on lugeja tuju rikkuda. No suured tänud. Kui Seederi jutt on enamikus ulatuses üsna selline… roosamannalik rahvusfantaasia (tähelepanu muidugi jutustajale!), siis teksti lõpp kisub kuninga alasti. Aga kas sellest midagi muutub. Ja eks sai lugemise ajal kõvasti pead murtud, et kes see Ernst Meel küll oli…

„Sellele kõigele vaatamata, kommunistide survele viimaks järele andes, suutis Sirk sellegipoolest nõuda välja garantiid, mis hoidsid ära selle, millest on räägitud mitmete teiste väikeste rahvaste puhul. Meie linnad said küll vilka sõjategevuse tõttu karmilt räsida, kuuskümmend protsenti Tallinna vanalinnast oli maamunalt pühitud, kuid mitte ainsatki eestlast ei karjatatud vagunitesse ega sunnitud oma kodumaad maha jätma.
See oli Sirgu viimane teene, enne kui ta oma kodu aknast „välja kukkudes“ oma lõpu leidis.“ (lk 308)

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav – Kolmanda Reichi triumf! (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Eesti kirjanduses on olemas üks jabur jutukogu, mis muuhulgas fantaseerib natside kuulsusrikka võidu teemal ning sellest tulenevalt eestlaste kenast tulevikust; õnneks Tänav midagi sellist siin ei loonud… kuigi lõpplahendus läheb veidraks jandiks.

Niisiis, Teine maailmasõda lõppes tänu sellele, et Saksamaa sai tuumapommi ja erinevate rakettide loomisega hakkama. Natsidele ja jaapanlastele võidukast sõjast on nüüd möödunud mõnda aega, sakslased on ka Kuule jõudnud ning seal hiiglasliku haakristi moodustanud, kuid kosmose edasise vallutamisega Hitleril (Spinrad!) rohkem plaane pole – peamine, et igal ööl saaks Maalt taevasse vaadates haakristi imetleda (ikka väga võigas kujutelm).

Kõlab kui natslik idüll, aga tegelikkuses põhineb see ja teised üllad teadussaavutused alamate rahvaste töölaagrite abil ekspluateerimisel. Nii on selle loo kangelased eestlastest vangid, kes töötavad kodumaal asuvas laagris programmeerijatena (jajah, natsidel on ka oma arvutipark). Osad peategelased on just selle Kuu-projekti tõttu seal töölaagris (Tänav jätkab estronautide teemale uute tahkude leiutamist), aga miks täpsemalt, see jäägu lugeja avastada. Igal juhul ähvardab neid IKT-sunnitöölisi mahalaskmine – kui sa pole küllalt kasulik või eksid reeglite vastu (elu neis tasuta töö kombinaatides on ikka üsna sõjaaegsetes tingimustes), siis uusi programmeerijaid saab alati töölaagrisse asemele kupatada; ega siis teiste alamate rahvaste itimeestest puudust ole. Niisiis, korraldavad meie tublid itimehed uskumatu põgenemise… Kuid sellega üllatused ei lõpe, nimelt on natside raketileiutaja asunud elama Eestisse, et siin oma uut imetehnikat rakendada…

Niisiis üpris ülevõlli alternatiivajalooline fantaasia, mis ehk naeruvääristab aegajalt esinevat natsiihalust. Kuigi teksti tundetoon on igati tõsine (soovi korral saaks muidugi rakendada musta huumorit), siis kokkuvõttes mõjus see mulle üsna jandina; eriti lõpplahendus pani mõneti kukalt kratsima, et… kas autor ikka mõtles seda tõsiselt läbi või tahtiski niimoodi jaburates toonides lõpetada, veelkord irvitada naiivse lugeja üle. Huvitav, kas Tänav on tuttav eelmainitud Tõivelemb Vallaku loomega?

„Nii nagu surmaohtlikul lennul Kuule, seal igiüksikus paigas, nimega kosmos, kaugel igasugusest väljaspoolsest inimabist, pidi ta taas tunnistama – alati ja igas olukorras olid sõbrad otsustava tähtsusega. Koos nendega võisid sa saavutada kõik. Tulla tagasi Kuult, kuhu sind oli üheotsaraketiga saadetud, või laagrist, kuhu oli samuti antud üheotsapilet, kui sa olid keeldunud Kuu viljatutel väljadel hinge heitmast. Miski ei ole võimatu!“ (lk 280)

ulmekirjanduse baas

2017. aasta parimad raamatud

2017. aasta minu jaoks kümme parimat raamatut on siis allpool ära toodud ja see on muidugi absoluutne tõde aasta parimate raamatute asjus. Nagu ikka, on siin ports SFFi, sekka mõni üksik tavakirjanduslik väljaanne. Abercrombie jutukogu ilmus küll algselt 2016. aastal, aga noh... mul õnnestus saada vaid 2017. aasta väljaanne sellest ning et teen mis tahan, siis panen selle oma eelmise aasta väljaannete lemmikuks. Sest Abercrombie on mu viimaste hooaegade lemmik. Ja lemmikud vahetuvad.

Raamatuid sai tegelikult üpris vähe loetud, postituste meeletu hulga on tekitanud erinevate juttude postitused (nagu ikka, blogile on vaja kirjutajaid, kes toodaks kvantiteedi asemel kvaliteeti). Sest ma senini ei viitsi inglise keeles romaane eriti lugeda ning ajapuudus on omaette küsimus. Aga varsti vist peab romaanide kallale asuma, sest lisaks erinevatele antoloogiatele on aasta jooksul mitmesugust põnevat kirjandust raamaturiiulile lisandunud, ning patt oleks neid niisama eemalt jõllitada. Kui vaid aega oleks.

Sel aastal loobusin ka võimalikult paljude eesti keeles ilmunud täiskasvanute SFFi lugemise – no kui autor või konkreetne teos ei istu, mis siis ikka punnitada (ja eks jõuab hiljemgi lugeda – senimaani mõtlen, et peaks Silverbergi teise jutukogu ikkagi kätte võtma, ehk ka Lovecrafti tellise; no aga Asimovi erinevad vaimuvälgatused… vast mitte). Ja no eks kripeldab, et Vadi viimane romaan pole kätte sattunud. Ja võinuks täie rauaga pühenduda Dozois’ fantasy-antoloogia lugemisele. Eks sellist nimekirja võiks siia postitusse lisaks toksida ja toksida.

Esikümnest on minu jaoks suurim üllataja Porteri leinaraamat, seda juhuslikult näppu võttes ei oodanud tõesti mitte midagi, pealkiri ja kaanekujundus äratas mingil moel tähelepanu. Niisamuti võib öelda Ishiguro romaani kohta; ma senini arvasin, et selle autori loome küll niipalju huvi ei ärata, et midagigi loeksin (kuigi jah, Ishiguro varasemad romaanid ei ärata ikka suuremat huvi). No muidugi ka lätlase noorusmälestused. Teised teosed on kõik enamvähem tuntud autoritelt ja koostajalt – ikka Abercrombie, ikka Strahan, ikka Martin, ikka Meres ja Pilv; minu jaoks pole siin ratta leiutamist, enamvähem alati tähendab nende autorite lugemine kindla peale minemist.

Muidugi oleks aus teha nimekiri kõigist raamatutest, mis muljet avaldasid (kohe torkab pähe Gaiman ja Tutuola ja Fowler), aga senini pole ühelgi aastal seda viitsinud teha ning ega nüüdki pole suuremat tahtmist kogu lugemist uuesti läbi künda.

Top 10
Joe Abercrombie - Sharp Ends
Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Eleven
Triinu Meres – Lihtsad valikud
Max Porter - See linnuke on lein
Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane
Joe Abercrombie - Pool maailma
George R.R. Martin - Tants lohedega. Teine raamat
Jonathan Strahan - Infinity Wars
Aare Pilv - Kui vihm saab läbi
Jānis Joņevs - Jelgava 94

Ja siis ülejäänud 2017. aastal ilmunud raamatud:

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid

John Wyndham – Krüüsalised

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos

Ken Liu - Paberist loomaaed

Jevgeni Hammer – Seebimullid

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

John Scalzi - Viimane koloonia  

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmuplaneet

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole

Umberto Eco - Olematu number

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa

H. G. Wells - Venemaa pimeduses

V.E. Schwab - Tihenevad varjud

Shanidar. Ulmeantoloogia

Poul Anderson - Aja valvurid

Jorge Luis Borges - Liivaraamat.Shakespeare’i mälu

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud

Steven Brust – Jhereg

Keiti Vilms - @keitivilms

Brandon Sanderson – Häda

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik

George R.R. Martin - Seitsme kuningriigi rüütel

Tuomas Kyrö - Kõike head, toriseja!

Andrzej Sapkowski - Haldjate veri

Lois McMaster Bujold – Komarr

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell

Jim Butcher – Tormirinne

Henri Zeigo - Sõnakehv

Peter S. Beagle - The Last And Only, or Mr. Moskowitz Becomes French (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Loo peategelasega juhtuv meenutab mõneti Heinsaare linnapõhiseid jutustusi ehk siis lugu sellest, kuidas üks tagasihoidlik ameeriklasest raamatukoguhoidja moondub… prantslaseks. Mis tekitab tööl probleeme, kuna ülikooli raamatukogus pole just suuremat nõudlust inimese järele, kes suhtleks vaid prantsuse keeles.Tööandja tahab teda koguni vallandada, aga kohtuprotsessi käigus saab härra Moscowitzist omamoodi kuulsus, keda kutsutakse jutusaadetesse ja kelle elulugu tahetakse välja anda. Kui tal oleks vaid mõne prantslasest elumehe välimus! Taga hullemaks, prantslane hakkab viimaks kritiseerima ameeriklaste elukorraldust ning seepeale kuivab kokku vestlussaadetesse kutsumine jms. Aga pole hullu - Prantsusmaa president kutsub härra Moscowitzi koos abikaasaga  elama uuele kodumaale; mees on sellega muidugi nõus.

Naine pole aga niivõrd rõõmus, mehe prantslaseks muutumine ei tee kodust suhtlemist kergemaks, kuna mees tahab rääkida vaid prantsuse keeles ning naisel see keeleoskus puudub. Ta küll asub õppima (küll keeleõpikutes on ikka veidrad dialoogid, aga keeleoskus jääb ikka nigelaks. Ja mehe uuele kodumaale minek tekitab küsimuse, et kes siis õieti on proua Moscowitz, milline on tema identiteet. Aga et abielupaar on siiski üksteisega lähedane, lähevad nad koos ning neid ootab ees kuninglik vastuvõtt, prantslastele on see auasi, et keegi soovib niimoodi prantslaseks saada - pealegi veel ameeriklane. Abielupaarile võimaldatakse riigipoolne ülalpidamine ja töö ning kõik läheb pealtnäha kenasti… pealtnäha seepäras, et härra Moscowitz leiab, et prantslased pole… prantslased, nad ei tea, mis on õige prantsuse sisu. Ja see tekitab nüüd probleeme.

Ühesõnaga, muinasjutt vaimuhaigest. Beagle ühendab omal moel kaasaegse ja traditsioonilise temaatika, 2017. aasta tingimustes mõjub see õige… nostalgiliselt. Oleks muidugi huvitav mõelda, et kui tundmatu autor oleks sellise loo avaldanud, kas siis leidnuks see tekst tee antoloogiasse - kas autori nimi ise on kvaliteedimärgiks?

“His dissatisfaction with the people who thought they were French grew more apparent every day. Friends, neighbours, fellow employees, and a wide spectrum of official persons passed in turn before his eyes; and he studied each one and plainly discarded them. Once he had been the kind of man who said nothing, rather than lie; but now he said everything he thought, which is not necessarily more honest. He stalked through the streets of Paris, muttering, “You are not French, none of you are - you are imposters! What have you done with my own people, where have they gone?” It was impossible for such a search to go unnoticed for long. Children as well as grown men began to run up to him on the street, begging, “Monsieur Moscowitz, regardez-moi, je suis vraiment francais!” He would look at them once, speak or say nothing, and stride on. The rejected quite often wept as they looked after him.” (lk 36)

ulmekirjanduse baas

Mann Loper – „See linn on meile kalliks maksma läinud“ (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Loperi tekst on algul kena ajalooline sissejuhatus Põhjasõja alguse aegsesse Eestimaa oludesse – kuidas sõjale eelnenud näljahäda maad laastas, mil viisil vene ohu eest Tartut kindlustati talupoegadest kogutud maaväelastega. Eriti tore on ajalooline ülevaade Tartu linnast, kõik need tornid ja tänavad ja muud olud (kas ja kuivõrd need ajalooliselt tõepäraselt on esitatud, ei oska kommenteerida). Ühesõnaga, selle antoloogia seniste lugude kontekstis harjumatult tõepärane värk (tõsi, näljahäda aastatel oli üks kummaline seik…).

Loo teine pool on justkui Kivirähki „Rehepapi“ eelloo ja Maniakkide Tänavi laadis splätteri kokku sidumine alternatiivajalooliseks mölluks Tartu vene vägede piiramisrõngas olemise asjus. Matsirahvast maaväelased ei näe oma karvade päästmiseks muud võimalust kui vanausu tarkuste poole pöördumist… ja tulemuseks on teadagi mis.

Loperi kahe fiktiivse reaalsuse ühendamine on mulle õige mokkamööda, ühelt poolt selline kergelt suigatav ajalooline proosa, ning siis korraga räme ja siiras splätter, mis kenasti põrmustab igasuguse uinamuina. Selline vastuolu… no puhas jee; mida hing muud tahta oskab? Ja ma just hiljuti kurtsin, et autor on niisuguse korraliku käekirjaga.

„Huvi ja õõvaga jälgis neid toimetusi pisut eemalt Mihkel, kes oli samuti väerüüpe hinge alla lajatanud ja valmistus nüüd seks sõgedaks tembuks, mis neil, maameestel, viimase vastupanuna veel varuks oli. Väekad sõnad Marta pehmetelt huultelt langesid kividena alla vallikraavi, kus justkui hiiglama vaglahunnik või vaenuköis liikvele läks. Sopased ja verised sõrmed paindusid rusikaiks, ligased käsivarred otsisid toetust, verised kolbad tõusid rapitud ihu varal üles ja kooljate armee pööras aukuvajunud, eluta silmad venelaste ridade poole.“ (lk 228)

ulmekirjanduse baas

Mairi Laurik – Jumala armulikkus (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Laurik loob fantasy Liivi sõja aegsest Eestimaast, kus siis Liivi ordu, Taani, Poola, Rootsi ja Vene sõjavägedele lisaks tegutsevad nende ridades mitmesugused mütoloogilised olendid (ja jumalused). Mulle jäi natuke selgusetuks, mis võim siis enne sõda Eestimaad õieti valdas, igal juhul oli see vallatud antiikmütoloogia poolt ning Võrumaa aladel pesitses Minotaurus, kelle-mille ülesandeks oli kaitsta piire idanaabri koleduste eest.

Aga jah, et Minotauruse toimimise hüvanguks tuli inimesi ohverdada, siis neid ohvreid valiti muidugi maarahva hulgast, mis tekitas meie alternatiivajaloolistel esivanematel mitmesugust rahulolematust. Ja nii andiski „Liivi sõja“ algusele ühe tõuke see, et armuvalus noormehed ei tahtnud oma armsamaid koletisele söödaks anda. Edasi siis saab ühe matsist noormehe silme läbi näha seda, milline häda ja viletsus puhkes siis, kui Eestimaa aladel hakkasid trampima mitme riigi alternatiivajaloolised sõjaväed. Ning paistis, et matsirahva vanad jumalad on lahkunud…

Sarnaselt Friedenthalile läheb Laurik õige fantastiliseks kätte, ning see mütoloogiate paljusus on igati julge samm, kuid läheb vähe segapudruks. Aga noh, plusspunktid hertsog Magnuse ja selle matsist sõjasulase seikluste eest. Ja eks Minotauruse paigutamine Võrumaale on ka omamoodi huvitav ulakus.

ulmekirjanduse baas

Meelis Friedenthal – Kasuksepp (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Kui Mahkra ja Weinbergi tekstid on kirjutatud nö tüüpilise alternatiivajaloo võtmes, siis Friedenthal ei hoia end tagasi ja lajatab õige seestunud religoonimüütilise looga, mille seosed Eestiga pole niivõrd olulised (kuigi nagu ulmekirjanduse baasist selgub, siis selline kasuksepast reformatsiooniaegne tegelane põhjustaski mitmeid õige koledaid tegusid Eestimaal) – autor katsub järele, mis õige on see taevas ja põrgu selles keskajast inspireeritud maailmas (kui see nüüd kuidagi loodud maailma olemust tabab).

Nii on siin maailm, kus kirikul on põrguga leping. Et hinged taevasse pääseks, peavad nad eelnevalt purgatooriumis jääma deemonite rüvetada. Aga mitte ainult – et see taevavõimalus oleks, tuleb kirikult indulgentse osta. Eks siis selle vastukaaluks on tekkinud vend Martini juhitav reformatsioon, mis võtab õige… reformatsioonlibaliku vormi (no lugege ise! Igal juhul on loomakasukad õige mitmeotstarbelised).

Püha jumal, eksole, Friedenthal praeb mõnuga lugejat deemonite põrgutules, sellist jumalavallatust… loeks müstitsismi põdejad õige hea meelega, ja see kõik toimub meie koduses muistses Tallinnas, minesta või ära. Jutt pole eelkõige alternatiivsest Eestist, vaid kogu maailm on õige alternatiivne.

„Oli näha, et midagi peab muutuma, nii enam asjad kesta ei saa. Ta oli hiljuti oma isa ja ema matnud, mõlemad olid väikese vahega surnud ja vastavalt kokkuleppele sattusid nad kõigepealt purgatooriumi esimesse ringi. Neid piinatakse ja vägistatakse seal väävlijärvedes ja keevas õlis senikaua, kuni määratud aeg läbi saab. Nad olid mõlemad head ja vaiksed inimesed olnud, nad ei olnud seda ära teeninud. Andreas oli oma preestriseisusele rõhudes munkasid palunud, anunud, et nad hoolitseksid tema vanemate eest, aga saanud vastuseks vaid õlakehituse. Et praegu sureb palju inimesi, nad ei jõua kõigi eest võidelda, mittekallaletungileping deemonitega tähendab, et surnud hinged peavad mõnda aega purgatooriumis olema. Ta teadis seda, ta oli seda õppinud, ja täpselt sedasama rääkinud ka inimestele ise. Ta mäletas selgelt, kuidas kanoonilise õiguse loengutes seletati deemonitega tehtud lepingute peensusi, kuidas auväärne doktor oli neile rääkinud, et vahel tuleb valida kahest halvast vähem halb, et diplomaatia on kompromisside teadus. Aga isegi siis ei olnud ta täiesti kindel, tal oli kogu aeg selline tunne, et see ei ole täiesti auväärne, puhas ja selge. Hiljem tööle asudes sai ta alles aru, miks. Kui kurvad ja murelikud inimesed tulid tema juurde, palusid oma surnute pärast, siis need sõnad, mida ta rääkis, ei veennud neid, ei veennud teda ennastki. Ta teadis, et ta lihtsalt lohutab neid, räägib neile sõnu, uinutab nende õiglustunnet – tegelikult aga ei tohiks asjad niimoodi olla.“ (lk 160-161)

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg – Vabavalla kaotamine (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Weinberg on üsna huvitavalt kokku seganud sellise ajaloolise võimatuse nagu mis juhtunuks siis, kui 13. sajandi algul oleks jõutud Eesti aladel asunud kohalike võimukeskuste ühendamiseni ning suhted Riias kinnitunud Mõõgavendade Orduga oleks olnud samasuguse iseloomuga nagu teiste naabritega ehk siis kord liitlased, kord vaenlased, vastavalt olukorrale ja vajadustele. Ning muidugi ristiusu küsimus – kui see oleks levinud enamvähem rahumeelselt ning nö ausalt konkureerinud traditsioonilise maausuga? Mistõttu siis selle jutu toimumise ajal võinuks eestlaste seas olla ühtviisi elujõulised hiietarkade või preestrite religioosne mõju. Mis paneb mõtlema selle üle, et kas kunagi Leedus toimuski niisugune ristiusule üleminek? Mitte ei tea.

Aga jah, Weinbergi ajaloolises fantaasias on Eesti aladel moodustunud Vabavalla nimeline liitriik (?), mis on jõu ja nõuga ühendanud ühtse valitsemise alla pea kõik siinsed maakonnad – loo toimumise ajal sai senisest tugevast liitlasest Saaremaast samuti Vabavalla osa, vaid Ugandi on senini eraldi. Vabavalla moodustamise taga oli eelkõige Virumaa, oluline oli Sakala juhi Lembitu toetus, lähedane liitlassuhe Saaremaaga aitas muuhulgas jõuga ühendada Vabavalda Rävala alad.

Võimuvormiks on omalaadne osalusdemokraatia – kord aastas maapäeval said kokku paarsada tähtsamat esindajat (oluline oli, et valimistel ei saanud osaleda ei hiietargad ega preestrid – kui nad polnud muidugi kohapeal valitud oma küla esindajaks), kes valisid endi hulgast peavanema, kelle ülesandeks oli siis ühtse poliitika korraldamine ja maksude jaotamine. Viimased kümme aastat oli Vabavalda juhtinud Virumaa pealik Uku Kalevipoeg (jajah, huumorit ka; eks nende müütiliste vägilistega on selles loos veel tegemist, aga sellest ma siin ei kirjuta), kel vaikselt meeles mõlkumas see ametikoht endale ja tema järglastele päriseks jätta – samas küll igati idealiseerides Vabavalla demokraatlikku ideed jne. Kuid et see jutt on ikkagi midagi muud kui olmekirjandus, siis tuleb siin vaatluse alla võimuvõitlus, ning tulemused... selle üle võib vaid fantaseerida (autori pandud pealkiri pole küll just optimismi sisendav).

Ühelt poolt siis meelisklemine teemal, kuidas muistne Eesti võinuks tegelikult aus ja hiilguses edukamalt eksisteerida. Teiselt poolt siis vähe ajatum küsimus niisuguse võimumehhanismi elujõulisusest – kas niisugune osalusdemokraatia on võimeline eksisteerima mujal kui rohujuuretasandil (ja sealgi kauem kui paar hooaega)? Ja see jõuga ühe laua surumine, kas see innustab osalusdemokraatia hüvesid innukalt kasutama? Eks Uku Kalevipoeg näeb niisamuti selle võimumehhanismi nõrgemaid külgi, näiteks vajadust asendada ühehäälne valimistulemuse saavutamine enamuse tahte võimuga ning muidu võimu ühtsemaks muutmisest (kuigi Vabavalla idee on tema silmis vajalik, samas unistab ta pärilikust valitsemisest). Rahvusromantilise roosamanna austajatele on vast okkaks kurguks Eesti alade ühendamise viis (ning tähtsamate peade sobingud) ning teatud liitlaste kasutamine võimuvõitluse käigus. Vast fantasy valda läheb see Sakala superihukaitsjate taimelava, aga eks see ole meeldiv SFF lisandus ajaloolisele fantaasiale.

Takkajärgi mõeldes päris huvitav jutt, tore, et Weinberg on kosmilistes kaugustes seiklemisest ka korraks kodumaisele fantaasiale pühendunud.

“Oli neid, kes leidsid, et iga-aastased maapäevad muutsid Vabavalla valitsemise heitlikuks, liialt ohustatuks mõne tõusiku poolt, kes võis koguda endale poolehoidjaid räpasel viisil. Kuid Uku oli kindel, et ajades valitsemise asju targalt edasi, peitus maapäeval toimuvates valimistes pigem tugevuse kui nõrkuse seeme. Vabadus, mida isandad said kasutada endile ülemat valides, tegi nad tugevaks, tegi nad ustavaks. See oli see, mis sundis neid isepäiseid sõjapealikke, kaupmehi, külavanemaid, suurtsugu isandaid kinni haarama Vabavallast. Sest see oli otsekui võrk, mis kõike koos hoidis, või siis müür, mis kaitses seesolijaid välise maailma eest.” (lk 96-97)

ulmekirjanduse baas

K. J. Parker - Safe House (Fearsome Magics, 2014)

Seniloetud Parkeri tekstidest vast lühim, kõigest 20 lehekülge. Tegemist siis kammerliku kassi-hiiremänguga (natuke sarnane džinnitekstile), Parkerile tüüpiliselt on peategelaseks üks alamat sorti võlur (kuigi see pole muidugi reegel, lihtsalt tavaliselt on peategelane millegi poolest üle keskmise võimekas… aga mitte küllaldaselt, et saada kõvaks tuusaks), kelle ülesandeks on päästa võlureid vihkavalt maalt üks võluvõimetega inimene, et see võlurite kooli õppima toimetada. Ainult et peategelane on ise sattunud võimude kätte ning peale piinamisi ootab teda ees poomissurm… millest pääsemiseks on tal küll üks õige valus meetod (mistõttu teda saadetaksegi sellistesse kohtadesse). Põgenemisel satub ta iidsesse kindlusse (kuhu kohalikud oma nina ei topi), mida viimati kasutati sajandeid tagasi suures sõjas, mille võlurid olid põhjustanud (millest siis kohalike leppimatu viha nende vastu).

Kindluses avastab võlur, et ta pole üksi - seal on neiu, kes paistab niisamuti põgenik olevat. Et niisuguseid iidseid kindlusi kasutavad vaid võlurid pelgupaikadena (sellest siis loo pealkiri), jõuab viimaks peategelane järeldusele, et neiu peakski olema see inimene, keda ta päästma oli tulnud ja kooli viima (kuigi jah, naised on harva selliste võimetega). Ainult et… neiu ei taha millegipärast kindlusest lahkuda ja on üldse vähe veider. Võluri veenmisest hoolimata hakkab olukord käest minema… ja võluril on ühtäkki vesi ahjus.

Kui esimesel lugemisel jäi loost üsna mittemidagiütlev mulje, siis uuesti kätte võttes hakkas tekst paremini tööle ning oskasin märke paremini lugeda - kuidas võlur ei noki olukorda enne lahti kui hilja… või milliseid seatempe need võlurid tegelikult teevad. Tundub, et tekst ei paigutu Invincible Sun maailma, igatahes pole seda tekstis mainitud ja need võlurite mahhinatsioonid on kuidagi… pahatahtlikumad kui muidu. Aga jah, Parkeri kohta kammerlik tekst, tegevus toimubki enamjaolt ühe päeva jooksul selles kindluses (muidugi, kõiksugu taustateave veab sinna ja tänna).

Frances Hardinge - Devil’s Bridge (Fearsome Magics, 2014)

Urban fantasy ehk lugu, mis algab kui tänapäevane tuhkatriinumäng (kooliprobleemidega orb, keda onu millegagi ära kasutab), mis pöörab aga ootamatult suguvõsaneeduse looks - ehk kuidas ühes naisliinis on müstiline võime luua “sildu” erinevatesse kohtadesse - kuid selle eest tuleb maksta sillakasutajal millegi talle kalliga. Peategelase Petra ema (ja vanaema ja vanavanaema jne) oli nimelt sillalooja, peale tema ootamatut lahkumist peab nüüd tiinekast tütar selle probleemiga maadlema - sest abivajajad (kellelt Petra onu enda tarbeks raha kasseerib) saavad oma tahtmise, kuna needus ei lase sillaloojal enam valetada (kurat tahabki, et sildasid tehtaks, nii saab tema omakorda kasu).

Seekordne “klient” nõuab püstoli ähvardusel, et tüdruk tuleks temaga kaasa, kui mees läheb tema eest peidus oleva naise juurde - et peale lahutusasjade kordaajamist saaks mees samalaadse sillaga naasta. Kuid kui tüdruk ja mees selle üleloomuliku silla abil naise turvakorterisse astuvad, on mehel korraga hoopis teised plaanid…

Esimene tekst, mida olen Hardinge’lt lugenud - ühelt poolt päris painajalik müstiline taust, teiselt poolt niisugune YA värk, Petra ja ta sõbranna lähedus jms; samas puudub püüd iga hinna eest kildu visata nagu Holly Blacki jt puhul tavaliselt on. Ei oskagi nüüd öelda, kas edaspidi Hardinge’i eesti keeles loeks, terve romaan oleks vast liiast.

“Carlton was a step behind her, but Petra did not look around. She hated him for being so stupid, for throwing away a precious piece of himself and making her responsible. She was stingingly aware of all the parts of herself that were lost forever. The colour from her hair. Her ability to lie. Her singing voice. An hour of sleep each night. She was a sponge-like mass of holes.” (lk 232-233)

Jaagup Mahkra – Tarvaste tulek (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Mahkra on teadagi päris löövate juttude autor, seekord on ta ette võtnud võimaluse, kuidas Tarbatust võinuks kujuneda põhjapoolse (valge rassi?) tsivilisatsiooni hälliks – seda tänu varasele põllumajandusele üleminekule ja ratta leiutamisele – ajal, kui Eestimaal muidu kondasid saakloomade jälil küttide hõimud. Seda tänu ühele erakule, kel oli visioon: asju saaks teha ka nii, et koguaeg poleks nälg taldu näpistamas ega mure peavarju pärast.

Eks sellise ajastu valik on päris ootamatu, pole just palju eesti autorite tekste (peale noortekirjanduse?), mis sellises igiammuses ajas võrseid ajaks. Mahkra visiooniga võiks muidugi vaielda – no kuidas siis korraga kiviajajärgsel Eestimaal elutseb pea Leonardo da Vinci visioonidega mees – aga samas, eks vahel ongi üksikisik see, kes juhuse abil ajaloorattaid vähe suunab (mitte et mul praegu mõni hea näide pähe tuleks).

Veider on see, et Mahkra jutulooming läheb üha sügavamasse minevikku suundudes aina enam… tsiviliseeritumaks, sellist pöörast splätterit nagu zombimammutid naljalt enam peale üksikute vilgatuste ei kohta (kuigi see Veenuse-lugu on senisest trükitoodangust vast kõige ulakama visiooniga tekst). Igal juhul, selline reaalsuse väänamine on alati vahva.

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Her Father's Sword (The Book of Swords, 2017)

Lisalugu Salamõrtsuka romaanidele, ehk siis tavainimese vaade sellele, kuidas rannakülades need (punalaevnike?) muudetud (sepistatud?) inimesed naastes hävitustööd teevad. Aga lugu on keerulisem kui lihtsalt olustikupilt – korraks käib jutust läbi FitzChivalry (ehk Sohik), kes hoiatab külaelanikke, et merest naasevad Muudetud (ehk siis sepistatud) tuleb tappa enne kui nad jõuavad alustada hävitustööd; neid olendeid pole enam võimalik tagasi normaalseteks muuta. Kuid loo neiust peategelanna unustab need rängad hoiatussõnad kui kohtub oma muudetud isaga - nagu juhtub seda teistelgi normaalinimestel. Muidugi, see taaskohtumine ei kulge just südamlikus laadis.

Antoloogia seniloetud lugudest kahtlemata kõige süngem – läbi peategelase silmade kogetav katastroof pole just laiamastaabilisena nähtav (mida see muidugi iseenesest on) nagu Nixi või Martini puhul, vaid mõjub eelkõige isikliku, väga lähedase tragöödiana. Pool lugu paistab Hobb justkui vihjavat võrdõiguslikkuse probleemidele (ehk miks see neiu on endast väljas, kui teda koheldakse sellisena meestekeskses ühiskonnas), kuid lõplik lahendus… läheb veidi tumedamate hingekihtide manu.

Esmapilgul justkui väga lihtne kõrvallugu romaanidele (mul vist senini kolmanda romaani teine pool lugemata - nüüd esimese poole kohta postitust lugedes… tuleks see samuti uuesti läbi lugeda, kui tahaks ikka triloogia kunagi lõpetada), ent lõpplahendus läheb õige hingekriipivaks. See neetud mõõk (mingis mõttes paralleel Parkeri looga)! Ikka mõõk!

Henri Zeigo - Sõnakehv (2017)

Vast selle aasta üks omapärasemaid debüüte, mille puhul ei oska õieti arvata, mis see nüüd täpselt oli. Igal juhul on minu jaoks raamatu plussiks üsna ootamatu temaatika ehk loosse balletimaailma kaasamine. Muus osas on tekst üsna… vanamoeline või traditsiooniline või tuleks seda loodud maailma hinnata läbi irooniavõrgu või noorusliku tuhina mälestusmärgina.

Lugu siis noorest kirjanikust, kes avastab, et tal pole õiget menu. Jutu - ja luulekogusid on küll ilmunud, aga ilust kirjutamine pole just see, mis tänapäeval laiemat lugejaskonda lummaks. Tuleb välja, et ta vajab Muusat! Selles valdkonnas üsna kogenematu noormees leiabki ühe kunstnikust välismaalase, kes ta taas sünkjatest mõtetest üles äratab. Ühtlasi leiab noormees (kelle nimeks Martin Messing), et kunagi noorena hoolsalt harrastatud ballett on senini jäänud ta hinge kriipima - kuivõrd ta pidi selle lummava harrastuse vigastuse tõttu pooleli jätma (oh need noored balletipoisid, kes püüavad üksteisele midagi näidata!). Aga ballett, see on teadagi pääs võlumaailmadesse! Ning ta otsustab sellest kirjutada ja naaseb balletikooli, kus kohtub järgmise naisega - kellega ta seal varem koos õppis ja kes on nüüdseks Vanemuise teatris balletitäheks tõusnud. Kuid pole head ilma halvata.

Eks lugejana tekitab minus ebalust selle noore kirjaniku hingeelu ja seiklused tänapäeva Tartus. Vahel võiks seda naivismikski pidada - aga tõepoolest, ehk on autoril midagi muud kirjutades meeles mõlkunud, midagi… kurikavalat, mis kohati esinevat õõnsust teisiti paneks hindama? Ehk tuleks seda teksti võtta kui omamoodi äraspidist versiooni Boris Viani “Päevade vahust”? Eneseparoodia? Või loovib see uussiiruse kõrvalhoovuses või midagi säändset? Armastuskiri loomingule? Võiks tuleks seda hinnata noorteromaani mõõdupuuga? gal juhul, minu jaoks mõneti kummaline lühiromaan, mille puhul ei saa nihelemata jätta - millega siis õeti tegemist on? Autoriga tehtud intervjuu ei anna samuti kindlamat seisukohta.

“Kui tahta temaga vestlust alustada, siis oleks olnud parem mainida kirjandusklassikute nimesid. Oma romantilise tunnetuse ja isikupära võlgnes ta suurest Puškini ja Lermontovi teostele, vahest oli suutnud provintsikirjanikku kõnetada ka ekstsentrik lord Byron.
Tänapäeva moodsa klassiku elu Tartus ei olnud kerge. Eriti siis, kui sinu vaim hõljus kaugetel minevikuradadel ja keha tammusringi 21. sajandi väikelinnas. Pealtnäha tavaline kahekümnendates aastates noormees, aga kui vaid teaks, millest ta mõelda võis.” (lk 20)

 “Sellised ootamatud mõttevälgatused olid Videvikus tavalised. Ratsionalist nägi siin tühja sõnavahtu, kuid selle aja kangelasi see ei heidutanud. Meeltesegaduses öeldust sai verbaalne seeme suurte ideede sünnile, sest millal enne on geenius sõnastanud teoreemi ühe hingetõmbega. Säärased vaimuhiiglased kohtavad oma teel sageli ebaõiglust ja vääriti mõistmist, kuni hetkeni, mil üldsus tema rumala suu õigeks mõistab.” (lk 28)

Garth Nix - A Long, Cold Trail (The Book of Swords, 2017)

Veidi erinev kogemus senistest Herewardi ja Fitzi loetud lugudest (no “Fearsome Magics” antoloogias ilmunu on miskipärast ikka pooleli ja pooleli) - kui seni rüütel ja nukk ikka kemplevad ja püüavad üksteist üle trumbata, siis seekord tegutsetakse pühas üksmeeles, et peatada üks nurjatu muistne üliolend (“godlet”?), kes kasutab enese tugevdamiseks kõigi kättesaadud elavate olendite hingi - ning ta eesmärgiks on peale ühe küla tõurastamist lähedalasuvasse linna jõuda, sealsed elanikud hingedest tühjaks imeda ning seejärel olla vägevaim tegija. (Asja komplitseerib seegi, et nüüd see olend liigub Herewardi nõiast tädi Eudonia keres - Eudonia, kes oma noort sugulast igati põlgab.)

Nojah, rüütlil ja maagilisel nukul on ülesanne seda frankensteinlikku monstrumit niikaua kinni pidada kuni saabub suur maagiline nõid, kes selle olendi vangistaks või hävitaks. Ülesanne pole meie paarile kerge kuivõrd see olend on kiuslikum kui Fitz arvab. Ent siis saabub neile appi üks tühikargaja koos väga erilise mõõgaga (kuivõrd tegemist on ikka mõõgaantoloogiaga!). Herewardile käib see tühikargaja hullult närvidele, kuid Fitz leiab, et seda meest ei saa niisama üle parda visata - eriti kui olend ongi juba linna lähistele jõudnud ning lubatud maagilisest abist pole senini haisugi.

Et siis selline tore seikluslik lugu koos Nixile omaste humoorikate lisanditega. Eks neid jutte oleks parem järjest lugeda, siin on mitmeid viiteid ühele eelmisele seiklusele koos selle tühikargajaga (“Fearsome Magics”?), ent seda pole veel lugenud.

Meelis Pärnpuu – Grafomaani laulud (1989)

Kui üldiselt on Pärnpuu luule selline nagu see on (huvitav on mõelda, kui noorelt või vanalt võis autor selle kirjutamise ajal olla?), siis luuletus hapukapsajäänustest on minu jaoks kahtlemata säravaim hetk ning paneb kujutluse kiiruga tööle. Mõelda vaid, häbelik hapukapsas, mis varjab end tünnis – selliseid kujutluspilte tänapäeval enam ei kohta (meenub endalegi, kuidas tatikana pidi hapukapsategemises osalema).

Vana hapukapsatünn seisab laoplatsil

maltsa ja kivide keskel

Viletsad roostes, kaan kadunud

ja üldse üpris üksildane

Piilun sisse. Näen:

põhja peal, kihike kapsaid pesitseb

Imelik

Ei idane

Ei mädane

Kapsas aga nurka tõmbub

Häbeneb.

(lk 18)