Seekordne lugu iiri mütoloogiast, mis tõukub Lyri lastest: autorit häirib, miks on tavaversioonis sel müüdil nii jahmatavalt vale lõpp ehk luigeks moondatud neli last ristitakse. Howard esitab nüüd ajatuma versiooni Iirimaast.
Kindla peale olen varem üht samaainelist teksti lugenud, aga mitte ei meenu, kust ja kellelt; vaevalt, et tookordki see müüt suuremat muljet avaldas. Ilus poeetiline värk, aga kaugeks jääb.
Eetikast ja ideaalidest ehk lähitulevikku paigutuv lugu sellest, et milline peaks olema parem maailm - ühiskond võiks näiteks olla arenenud selliseks, et isikuvastased ei nõuaks vanglakaristust (või midagi letaalsemat).
Selles loos siis avastatakse peale üleujutust rannale uhutud laip. Ainult et ohver pole uppunud, vaid arvatavalt langenud sarimõrvari ohvriks. Ainult et laiba leidnud keskkonnateadlane ei taha politseid aidata, sest ta ei usu vanglakaristuste vajalikkusse (eks tal ole endal kogemus, kui pidi kunagi eeluurimise ajal pool aastat trellide taga istuma - ning temal süüd ei leitudki) - isegi peale seda, kui ta omapäi uurib laibalt võetud veeproove ning seeläbi avastab naisest ohvri vette sattumise koha … ning sealset turvakaamera salvestust uurides avastab ka tulevase uppunu kohaletoimetaja. Ja kui politseinik pakub eri võimalusi, kuidas see teadlane võiks oma eetiliste mõõdupuude järgi aidata, siis ta ikkagi ei nõustu seda tegema.
Jutu teeb nö eripärasemaks see, et kolm tegelast on kõik naised - politseinik (kui võim), teadlane (kui kunagi võimu läbi kannatanu, aga mil viisil, jääb selgusetuks) ja ohver (kes on tapetud arvatavasti meessoost isiku poolt). Et lugu ilmus algselt ookeani-ainelises ulmeantoloogias, siis on siin tugevalt esil ka ökoteema ehk teadlane on osaline projektis, kuidas inimtegevuse tagajärjel tekkinud erosiooni rannikul vähendada ja loomulikult puhtamat elukeskkonda võimaldada. Ei saa öelda, et see eetiline küsimus minus just suuremat vastukaja tekitas, samas, kui hakata järele mõtlema, siis teatud intriig selle teadlase ümber justkui oleks. Mida tema minevikus tegi? Kes on õieti see nähtud mõrvar?
Tegu siis ulmekirjanduse podcastidele pühendunud lehe 15. tegevusaasta puhuks välja antud antoloogiaga. Nagu mitme loo puhul olen maininud, kajastub siin õige tugevalt tänapäeva Ameerika probleemistik ehk siis kõik see ajaloolise ebavõrdsuse ja paremäärmuslaste tekitatud pinged; mis on muidugi valus lugemine (nazis raus, eksole), aga arvatavalt mitmeid kordi elamuslikum oma sihtgrupile kui ühele eestlasest lugejale (muidugi, globaliseeruv maailm jne).
Teine küsimus on muidugi see, et algselt on need tekstid mõeldud taskuringhäälingu kaudu esitamiseks - ehk siis idee järgi ei peaks laused olema just ülemäära keerulise ülesehitusega, sest noh, keegi peab neid ette kandma ja keegi võiks kuuldut mõista. Või noh, ma pole kuidagi tuttav audioraamatute jms teemaga, pakun nii enese laiskusest lähtudes. Ühesõnaga, üldreeglina siinse kogumiku tekstid üsna lippavad ja pole just pikki kirjeldavaid lõike või radikaalseid sisemonolooge või häälte paljusust.
Autorite valik on üsna muljetavaldav (Hurley, Jemisin, Liu, Kowal, Scalzi - neilt on esindatud küll taastrükid), minu jaoks esimene kogemus on nelja autori proosaga (Broaddus, Cato, Connolly, Lafferty), neist ükski küll ei kerinud üles erilisi ootusi edaspidiseks. Ning kui 15 loo keskmiseks hindeks on 4,6, siis … pole just muljetavaldav.
• Citizens of Elsewhen • Kamreon Hurley 4/10
• Report of Dr. Hollowmas on the Incident at Jackrabbit Five • T. Kingfisher 5/10
• A Princess of Nigh-Space • Tim Pratt 6/10
• An Advanced Readers' Picture Book of Comparative Cognition • Ken Liu 5/10
• Tiger Lawyer Gets It Right • Sarah Gailey 4/10
• Fourth Nail • Mur Lafferty 4/10
• Alien Animal Encounters • John Scalzi 5/10
• A Consideration of Trees • Beth Cato 4/10
• City of Refuge • Maurice Broaddus 4/10
• Jaiden's Weaver • Mary Robinette Kowal 5/10
• The Machine That Would Rewild Humanity • Tobias Buckell 5/10
• Clockwork Fagin • Cory Doctorow 5/10
• Spaceship October • Greg van Eekhout 5/10
• Lions and Tigers and Girlfriends • Tina Connolly 4/10
• Give Me Cornbread or Give Me Death • N. K. Jemisin 4/10
Et siis õuduslugu sellest, mis saab Lycaonist, keda Zeus on karistanud selle eest, et püüdis jumalale sisse sööta oma noorimat poega (austuse märgiks või nii): Zeus karistas teatavasti hundiks moondamisega. Hunt avastab nüüd, et selline olek polegi kõige hullem, ta hakkab koertega läbi käima, et siis nende vastsündinud kutsikaid maiusena süüa. Ühtlasi leiab ta viisi, kuidas Zeusi uuesti proovile panna: tulemuseks on jumalate võimu lagunemine ja libahuntide teke.
Tekst esitab mitmesuguseid väljakutseid lugeja kujutlus- või empaatiavõimele, kõik see mitmel moel esitatud kannibalism on tõesti häiriv. Autor täidab ehk oma eesmärgi, millest on juttu teksti järelsõnas: tõepoolest, ka jumalad on vigadega ja väärivad karistust. Aga kas nüüd tõesti Lycaoni laadi võtetega … Aga noh, nii see kipub olema.
Kõomägi proosaga pole ma senini õieti ühele lainele saanud, nii ka see lühijutukogu tekitas pigem vastakaid tundeid. Ühelt poolt intrigeeriv lähenemine (ainult teatud pikkusega jutud; ühe jututsükliga ta küll hiilib sellest mööda), teiselt poolt … nende lühikeste juttude vaimukus näib mulle pigem odava populaarsuse tagaajamisena. 24 tekstiks (õigemini küll 22, kuivõrd on see 3 jutuga tsükkel) vajalik inspiratsioon näib minu jaoks muidugi meeletu kogus (lisaks siis see õigele pikkusele timmimine), aga samas see juttudes avanev maailm … on kuidagi kõigile meeldida püüdev - ja niivõrd lai skaala on kitsama moraalse skaalaga lugejale mitmel puhul ärritav.
Muidugi võib mõelda, et kõik need eneste ja Teiste kujutamised tuleks võtta läbi kõikehõlmava irooniaprisma (või must huumor vms), ning autor on lektor, moraalselt lugejast (s.t. minust kõrgemal). Mida on muidugi keeruline omaks võtta, sest “mina, see on maailm”. Eksole.
Ja no naistegelaste siseilm. Jällegi, seekord eneseiroonia meesautori kujutluslaadi asjus? Ei tea, igatahes on mitmeid hetki, mis jäävad minu jaoks hea maitse piirile kõikuma ja tekitavad piinlikkust.
Muidugi, normaalne kirjandus võikski olla mitmeti tõlgendatav (“aga ikka minu moodi”), seega oleks justkui võimalik rakendada erinevaid lugemismudeleid … aga seekord jäid need minu peas krigisema.
Väga ei tahakski seda teksti puhtalt ulmeks nimetada, pigem selline esoteeriline ilukirjanduslik pala rahvaliku ravitsemise asjus. Ja noh, kõiksugu progressist hoolimata on inimestel usk seletamatusse, millega tavameditsiin hakkama ei saa, aga vaat kõiksugu posijad ja ravitsejad ehk saaksid. Või on see siis sarnaselt “Habemeajaja” jutuga veel üks versioon loomulikkusest Loginovi moodi?
Et siis Mašal on maal elav vanaema, kes oma tütre ehk Maša ema õuduseks on selline … nõiake. Aga noh, annab raha ja vaheaegadel võtab tütretütre enda juurde, mil siis üksikvanem saab rahumeeli oma täiskasvanuelu nautida. Mašast kasvabki viimaks vanaema järglane, aga kõike ei jõua temalt õppida … ning inimeste aitamisel on oma hind.
Südamlik lugu, aga tõesti pigem esoteerika poole kaldu kui et puhas ulmetekst. Või noh, sõltuvalt vaatenurgast.
Tõesti segane versioon el Coco nimelisest pähklipeaga vaimust, kes ajaloolise pärimuse kohaselt varastab halvasti käituvaid lapsi (ehk siis “käituge paremini või el Coco tuleb ja võtab teid ära”). Autor lahendab selle loo omamütoloogiliselt - nagu selgub teksti järelsõnast.
Vaimsete probleemidega mees on perest lahus - naine soovib vaheaega, et saaks taas ülikooli õppima minna, ning lähebki noore lapsega eraldi elama. Suitsiidsete kalduvustega mees teeb dramaatilise žesti, mis noh, olukorda üleüldse paremaks ei tee - kuniks ta ühineb eksperimentaalse ookeaniuurimisega, saatjaks vaid uurimislaeva tehisintellektist “osa”, mil ülesandeks ka teraapiat pakkuda.
Mehe mentaalne olukord paranebki ning kui naine mõistab, et ülikooliõpingute ja väikse lapse kasvatamist on väga raske koos teha, siis nö paranenud mees võtab väikse ja alatasa nutva tüdruku enda juurde laeva. Ning nutvale lapsele tuleb el Loco, mis võtab tüdrukult pea, jättes elava keha uurimislaeva. Probleemne mees ja kaastundlik tehisintellekt asuvad el Locot jälitama, et lapse pea tagasi saada.
Jällegi, tundmatu müüdimaailm, aga samas vägagi isikupärane lugu - mis ei pruugi küll kuidagi meeldiv olla (probleemne mees ja tema minevik ning muidugi see peatu lapsega seonduv), aga samas see tärkav isadus või kasvõi selle poole püüdlemine on päris hingeminev. Üpris sürreaalne õuduslugu.
Tekst on muidugi õpetlik - saunas ei tasu käia, sest seal on hiired ning mingid paganad käivad ukse taga kolistamas. Aga kui sellest hirmsast jõledusest üle saada, siis on muidugi võimalik omandada kavaluse abil vanapaganalt kõiksugu ehteid (kui silm kinni pigistada nende võimaliku päritolu asjus). Muidugi, siin on jälle see probleem, et siis tuleb olla ärkvel ja püsida saunas hommikuse kukelauluni. Ja nagu teada, siis talvepimedus venib ikka päris pikalt.
Niiet ikkagi ei tasu saunas käia.
Lugu Thetisest, kellele pannakse ülesandeks sünnitada kangelane (originaalis siis Achilleus) ja elada temast kauem.Tekst leiab aset poolmüütilises ruraalses Ameerikas - kuskil kaugel on ikka mingi sõda, kuhu viimaks Thetise poegki läheb … ja saab kangelaseks ning leiab oma surma.
Nagu sellele antoloogiale omane, siis on autor näinud kõvasti vaeva uusversiooni loomisega, mis annab algupärandile midagi olemuslikku juurde (siin siis Thetise lugu ja tema vastumeelsus selle ettekuulutuse asjus, ning üldse küsimus emaks saamisest kui sellisest). Loo algus ei kutsu üleüldse lugema (mis paganama müütiline inimolend sealt viljapõllult välja tuleb?), aga kui müüt selgemalt jooksma hakkab, läheb tekstki hulga loetavamaks (Thetise veider abielu, eksole).
Ent jah, ei saa öelda, et jutt just jalust rabaks, paistab, et nagu antoloogia teistel autoritel, nii ka Gaileyl pole kõige paremini õnnestunud algupärandi ja omaloomingu tasakaalu leidmine; kuidagi … rabe. Või siis jällegi - pole ma samuti seda müüti iidamast-aadamast lugenud või inimkogemusele olemuslikuks pidanud.
Romaani võiks nimetada utoopiaks - milline oleks parem maailm, kui inimesed elaksidki … enamvähem arukalt (ja teadust austades) ja oma (kultuurilistest) eripäradest lähtuvalt (sest utoopiline ühiskond ei saa tegelikult olla ühe latiga löödud). Pratchett lähtub (sõltuvalt oma päritolust?) koloniaalpärandist, nii on siin nö kokkupõrge 19. sajandi Briti impeeriumi ja Vaikse ookeani pärismaalaste vahel, mis lõppeb siis (kuivõrd tegu on positiivse programmiga) nö utoopiliselt, mõlemad maailmad (ehk siis eelkõige muidugi väiksem osapool) säilitavad oma eripärad, ent rahumeelsel viisil laenavad teineteisele mõndagi - pärismaalastele teadust, impeeriumile mõistvust. Nagu autor järelsõnas rõhutab, on siin tegu ühega paljudest alternatiivmaailmadest (nö hilisem Pikkmaa?) - juba põhjus, miks hakkab impeerium korraga Vaikse ookeani saari läbi kammima, on vähe … utoopiline,
Lugu siis sellest, kuidas Vaikse ookeani üht pisikest saarestikku tabab ilmatu tsunami, mis tapab enamvähem kogu elanikkonna (järelkaja 2004. aasta jõulutsunamile?). Oma harjal veab laine ühe brittide laeva saarele ning peale laeva metsa kukutamist jääb seal ellu vaid üks neiu - ja saarel endal on järel vaid üks noormees, kes peab nüüd tsunamijärgselt maa laipadest puhastama. Neiu ja noormees tutvuvad ning tasapisi tilgub ümbruskonna saartelt veel üksikuid ellujääjaid. Noormehel tekib paratamatult küsimus: miks nende jumalad lasid tema rahval niimoodi hukkuda, mis jumalad need siis õieti on? (Tema endaga hakkavad kohalikud vaimud rääkima, mis käsivad siis end kummardada jne.) Neiu peab nüüd hakkama end ületama ülesehitavas pärismaalaste ühiskonnas - kuidas teiste eest hoolitseda, kuidas süüa valmistada jne. Ent ta avastab peagi, et neil pärismaalastel on vägagi üllatav ajalugu (millest kohalikud ei mäleta küll midagi).
Et Euroopas möllab tappev taud, osutub selle neiu isa (trooni pärilusliinis tervelt 138. kohal asuv sugulane) korraga impeeriumi troonipärijaks, kes tuleb kiiresti üles leida, enne kui näiteks prantslased hakkavad nõudma Briti kuningatiitlit (jajah, Saja-aastane sõda jms) (trooni hooldajad on omamoodi segu sir Humphreyst ja James Bondist). Raamatu lõpus need kaks maailma kohtuvadki … ja ei juhtugi midagi hullu, pigem positiivset.
Kuigi on rõhutatud, et tegu on Pratchetti täiesti eraldiseisva romaaniga, võiks seda kergelt siduda (lähtuvalt sellest paralleelmaailma kontseptsioonist) hilisema Baxter-Pratchetti Pikkmaa romaanitsükliga, kuid siin muidugi Pratchett tahabki kirjeldada üht nägemust, kuidas meie maailm võiks toimida paremini. Autorile omasel moel see katastroofidest toibuv saar kõige õudsam koht võimalikest ning tegelased on omal moel head ja kohmakadki, mistõttu romaani lõpp pole ka täielik klišee - muidugi, sel maailmal on ka kokkupuude nö euroopaliku kurjusega, kuid niisugune eluviis peabki alla jääma.
Ühelt poolt on see üpris igav (või noh, vanamoeline) romaan, samas selline soe, positiivne lähenemine on hea vaheldus. Ning leppimine jumalatega on kah midagi väärt. Ja tuleb välja, et Eestiski on näidatud romaani dramatiseeringut.
“Tumedad, läbitungivad silmad püsisid veel natuke aega Daphne näol, siis tundus, et ta oli mingi proovi läbi teinud.
“Sa oled väga tark,” lausus vanamees häbelikult. “Ma tahaksin ühel päeval sinu ajud ära süüa.”
Etiketiraamatutes, mida vanaema oli Daphnele peale sundinud, päris selliseid juhtumeid ei käsitletud. Rumalad inimesed muidugi ütlevad ka lastele: “Sa oled nii armas, et tahaks kohe su nahka pista!”, aga kui seda ütleb sõjamaalingutes mees, kellele kuulub rohkem kui üks pealuu, ei tundu see jamps enam nii naljakas. Viisakate kommetega neetud Daphne leppis sõnadega: “Väga kena teist nii öelda.”” (lk 318-319)
Päris hea konksuga ajarännulugu - millalgi uusaegses maailmas tegutseb tolle aja kohta edumeelne arst, kellele on aga korraga tekkinud noor konkurent, kes äratab vaat et surnudki ellu mingite imelike valgete kettakeste ja muu sellisega. Aga arst peab ikka sooritama operatsioone noa ja saega, ja noh, tulemused pole just kiita - ning noor konkurent oma imejubinatega vaatab seda kõrvalt ning peab seda kõike võimatuks barbaarsuseks.
Kuid … nagu peategelane mõistab, on sel noorel konkurendil vaid oskused nende imeasjakeste kasutamiseks, ise ta neid teha ei suudaks - nii nagu tema peab leiutama erinevaid rohtusid, ükskõik kui napakad need ka tänapäeva pilgule tunduda võiksid.
Tähtis on edasipürgimine! Päris laheda (ja igati mõrkja) lahendusega jutt, vaat et klassikaline novell.
Lugu siis sellest, kuidas sai alguse Makini ja prints Jorgi eriline side, seda siis Makini vaatepunktist. Ja miks Jorgi isa kasvatab pojast just sellist … inimest: sest temast on vaja teha valitseja, kel pole ühtegi sõpra ja kes saab vaid endale loota (jajah, tipus on kõle jne).
Kuid asi hakkab peale muidugi Jorgi minevikust - kuidas ta kaotas naise ja tütre ning miks nende eest kättemaks ei teinud enesetunnet kuidagi paremaks, ning kuidas ta siis kuninga kaardiväkke jõudis - ja seal ühe teatud juhtumiga Jorgiga (nädal peale seda, kui Jorgi ema ja vend tõurastati) karjääri tegi, mille tulemuseks on siis hiljem pea pimesi Jorgi järgimine. Mitte et Jorg selle põhjusi hiljemgi mõistaks (kui ma nüüd õieti mäletan).
Tekst pole teab mis ilukirjanduslik pärl, küll aga annab olulist tausta “Prince of Thorns” romaanile (kas ka triloogia järgmistele osadele, ei oska öelda, kuivõrd olen vaid esimest romaani lugenud). Algselt ilmunud ühes heategevuslikus antoloogias David Gemmelli mälestuse tarvis (kelle loome olevat siis Lawrence’t ennast mõjutanud).
Eks lugema hakates oli mul mitmeid eelarvamusi raamatu loetavuse asjus ning esimeste lehekülgede ajal oligi mõte asi sinnapaika jätta, aga noh, kui tulnukad inimnahas tegutsema hakkasid, läks korraga naljakaks. Et üks sattus nö skvotteritest veganite perre vastsündinuks … aga tal oli vaja kiirelt areneda selliseks inimeseks, kes on võimeline asuma kuriteokaaslast üles otsima. Olles ise tihti seotud aastase lapsega, siis need “lapse” turbokasvamise nädalad on ikka … päris naljakas. Ja eks see teine tulnukas poptähe nahas elab üle ka mitmeid kultuurilisi õnnetusi.
Raamatu põhivunk ongi nö kommete komöödial ehk milline see meie kaasaegne ühiskond on kõrvaltvaates - kõiksugu vaktsiinivastased, müügist sõltuv popkultuur, poliitiline korrektsus ja üleüldine silmakirjalikkus. Mõnes mõttes on see kui eesti autori variant Mendoza “Gurbilt teateid ei ole” - tõsi küll, vaid osa tegevusest leiab aset Eestis, aga mulle paratamatult on see ka romaani naljakaim osa.
Ühesõnaga, raamatu ulmelisem osa on kindlasti selline, mis paneb tõsiuskliku teadusliku fantastika huvilise tõsiselt nina kirtsutama, ent iseenesest see tulnukavärk polegi nii oluline, see on pigem tausta loomiseks, millega naerda kaasaja üle - no kui muidugi naerma ajab, see pole kindlasti garanteeritud (aga nii mõneski kohas ma küll itsitasin). Eks oma osa on ka kassisõpradele, nimelt osutuvad kassid … üheks kahest Maa intellektuaalseks liigiks. Millest on küll kassidel täiesti ükstapuha.
Õigupoolest õuduslugu, kus mees on kaotanud osa oma mälust ja seetõttu ei mõista, kuhu ta naine on kadunud või miks ta elab õieti sellist elu nagu elab (ehk rikka suguvõsa pärija on nüüd riidepoes koristajaks ja linna omamoodi naerualune). Ja siis mingid veidrad nägemused / kogemused tulevikust, kus ta on naisega uuesti koos, aga … veidi teistmoodi. Siis aga satub ta avalikule hüpnoosiseansile ning see lükkab midagi käima … ja ehmatab hüpnotiseerijatki.
Painajalik värk, kus konflikti olemus jääb minu jaoks vähe saladuslikuks (kes siis see ajanõelaga pahategija õieti on), aga noh, eks õuduse puhul peabki jääma osa seletamatusest alles, ratsionaalsed seletused rikuks kõik ära. Eks ole.
Kui eelmine raamat tekitas tunde, et annan autorile veel viimase võimaluse ja kõik, siis see romaan justkui lepitas ära. Kui võttagi rahulikult meelelahutusena, siis on päris lahe ja nalja saab. Hakkasin mõtlema, et mis kahe eelmise raamatu puhul häiris ja leidsin, et kummaski tegeldi miski välisvaenlase tekitatud jamaga (eriti jabur oli see “Musta missa vandenõu” puhul), siis seekord pole ei tatarlasi ega sakslasi ning leitnant Ivašov peab lahendama puhtalt kodumaa juurtega hullu kuritegevust (väike miinus, et raamatul seos esimese romaaniga, aga eks see ole maitse asi).
Sest tsaarilt on varastatud meistrite loodud lendava laeva joonised ning nagu miilits avastab, siis see polegi mingi umbluutamine - kuivõrd tsaar demonstreerib mudellaeva lendu (jajah, hiljem on see oluline). Pikaks ajaks jääb arusaamatuks, kes ja kuidas need joonised näppas, ning miilitsajaoskonna õuduseks saavad bojaarid käsu omakorda alustada paralleelset uurimist ning tulemuseks on tohuvabohu. Kuid võimalikud tunnistajad surevad ning tsaarilgi tuleb kogeda lähedase kaotusevalu; üleüldse läheb miilitsa juhtkonnal olemine õige hapuks ning lisaks bojaaride vandenõule seistakse peagi vastakuti kurikaelte kurja kambaga.
Eks lugejana tahaks juba raamatu esimeses pooles vahel koputada miilitsaleitnandi õlale ja osutada millelegi olulisele, kuid eks see ole osa comic fantasy võttestikust ja eks igal tegelasel ole omad nõrkused. Muidugi, see lendava laeva idee on võluvalt totter, aga jällegi, sellise maailma värk. Vene olemust saab siin laialt analüüsida, kõik see tsaari ja rahva ning vendluse ja rumaluse teema ja mis veel iganes.
Paistab, et Marge Nelk on teinud eriliselt lummava kaanekujunduse (suur pilt), paremgi veel kui avaraamatu oma (rääkimata siis teise romaani üsna õnnetust külalisesinemisest). Hea, et kirjastus aegajalt Nelgiga kaubale saab.
Sest mida ma võidan, kui end piinan ja lõpuni loen? Saan medali vä? Võin avalikult halvasti öelda?
Krt, võin niigi.
Üks oluline põhjus, miks otsustasin Loteriisse sest raamatust kirjutada: nii kiidetud ja ülistatud teos on, et jääb mulje, nagu oleks tegu universaalselt oivalise raamatuga, mida ainult poeesiavihkajad vbla ei armasta.
Noh, mulle poeesia meeldib ja nii jäledat raamatut pole juba ammu lugema juhtunud.
Lugesin 2.0-i (ehk 1.0 + veel mõne aasta tähelepanekud) ja kui algus (ehk värskem kraam) oli üsna tore, siis edasi läks halvemaks ja halvemaks ja poole raamatu peal mõtlesin, miks end karistada - aga lugesin ikkagi veidi edasi, et kindel olla: see ei ole mulle. Kohe üldse mitte.
Nii talumatult läilaks läks! Algusest juba kirjutasin. Oli selline, et mida edasi, seda rohkem mõtlesin, et hah, need on sihuksed lookesed, mida mina oma fb-sse kirjutan vahel.
Pärast sain kuskilt teada, et aa, Veronika Kivisilla kirjutas ka need fb-sse esmalt.
Nojah ... anname kõik oma fb-seina raamatuna välja?
Kuigi kui on hea lugeda, miks siis tegelikult mitte, eks ole. Ma ise küll arvan, et netikirjandus ja klassikalisem kirjandus vajavadki eri keskkondi, aga noh, kui on hea ...
Kuid kuskil kolmandiku peal oli juba selge, et olen autoriga täpselt nii palju sarnase mõtlemisega, et erinevused hullult häirima hakkaksid. Jubedalt vajutas ajudele, kuidas Doris siin ja Kirjanike Liit seal, haridus nii tähtis, poeg õpib aina usinalt, puhas särk ja sirge seitel, jee, kunagine emakeeleõpetaja täis vaimukulda ja oo, vanatädid nii toredad ja vanaonud nii lahked ... ja piirduks läägus veel sellega!
Ei, kõige hullemad on kohad, kus autor ümbritseva elu kirjeldamise asemel oletab, mida need elude elajad mõelda võivad. Ta mõtleb igaühe, kuitahes jõhkra ja kareda, lauba taha ilukõnet ja tarkust täis pikki lauseid. Kõik on tema meelest nii ilusad ja head - ja kokku on see vaatenurk nii jube, et ma tahaks pool raamatut, mis lugesin, ajust välja kraapida.
Jõulud ikka ei tohiks sedasi kommertsialiseerunud olla ja kreeklased, keda kirjandusreisidel kohtad, on nii põnevad ja sõbralikud ja Eestist nii väga huvitatud, üks hiinlane ühel teisel kirjandusreisil kirjutas sust luuletuse ja ...
Vot selliselt mõtlebki traditsiooniline institutsiooniline Kunstiinimene, suure tähega.
Ja inimestele MEELDIB?! Kas nad aru ei saa, et sedasi saab mõelda ainult väga hoitud ja hellitatud elu elanud kodanik, see on sihuke privilegeeritud inimese pea, mille sisse vaadata lausa piinlik? Nii eluvõõras olla on hirmus ju?!
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi
Ja sellest tehti veel lavastus kaaaa ....
Hilisem täiendus: olen põhjustanud selle raamatu uue masskiitmiste laine. See mul küll plaanis polnud.
Aga omamoodi on loogiline, et seda raamatut armastatakse: Kivisilla ütleb asju, mille kohta "kõik teavad", et need on õiged. Et viieline laps on hea laps ja rongis mürgeldamine on paha, kuigi lapsed, kes seda teevad, on tegelikult head. (Vastukaaluks: mina ütleks, et lapsed, kes rongis mürgeldavad, on ülekeeva elurõõmu väljendajad ja täiesti head, ent MITTE "head lapsed mürgeldamisest hoolimata", vaid head mürgeldajad, jee. Ja kuigi neid võib mürgeldamise osas piirata, sest see segab teisi rongisõitjaid, tuleks teha seda ausalt. Mitte nagu tema seal raamatus.)
Ja kuna Kivisilla ütleb neid ühiskondlikult heaks kiidetud asju, toob "headena" ära "kõik teavad, et sedasi on hea" teemasid, ongi ta inimeste silmis jube läbinägelik. Kinnitab nende arvamusi ja jee.
Ja minu silmis on ta jube pime: misMÕTTES sa võtad mingid ühiskondlikud arvamused ja usud, et need on tõesed? PÄRISELT?
Nii rumal ei saa ju olla?!
Üllatusega avastasin Sulepuru blogist, et see lühiromaan on nüüd raamatukogust saadaval ja eks uudishimu sellise nüüdisulme fenomeni vastu sundis seda ka laenutama. Tulemuseks siis kaks päeva mõnusat lugemist.
Sest Murderbot on päris hea meelelahutus: tegemist poolinimkloon-poolrobot turvarobotiga, mis on häkkinud endale vabaduse omanikfirma rakmetest ja soovib teha vaid minimaalsel tasemel “palgatööd”, et muul ajal saaks omaette jälgida teleseriaale. Ainult et järjekordsel töömissioonil läheb tellijatel jalgealune väga kuumaks, sest Murderbotile määratud planeediuurijate grupp (vähe erinev hiljuti loetud Simaki lähenemisest; siin on see puhtalt äriline tehing, kus uurijad saavad kompaniilt nö kogu paketi; muuhulgas siis turvaroboti iga kümne inimese kohta) satub sellist planeeti uurima, kust oleks oodata hoopis teistsuguseid kasumeid - ja mille nimel on siis keegi valmis kõiki planeediuurijaid koos turvarobotitega rajalt maha võtma. Murderbot pole sellisest võimalusest kohe üldse mitte vaimustunud, sest nii kaotaks oma salajase iseseisvuse … ning ellujäämise nimel peab ta omale määratud uurijatega koostööd tegema. Millel on muidugi omad tagajärjed.
“Gurathin turned to me. “So you don’t have a governor module, but we could punish you by looking at you.”
I looked at him. “Probably, right up until I remember I have guns built into my arms.”
With an ironic edge to her voice, Mensah said, “There, Gurathin. It’s threatened you, but it didn’t resort to violence. Are you satisfied now?”” (lk 107)
Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga ehk siis vähe ülbe robot, mis ei taha tolereerida miskit inimjama … väljaarvatud teleseriaalide vormis (kus pole küll liialt palju kehalisi tundlemisi, sest see jätab ta täiesti külmaks). Murderboti nimi on selle olendi eneserefleksioon - kuivõrd tal pole turvarobotina just kõige puhtam minevik (põhjuste üle võib muidugi vaielda); seega üpris tihti jõuab ta olukordadele reageerides selleni, et tegelikult võiks ta üpris massimõrvarlikult reageerida, kuivõrd ta kord on juba nii käitunud. Aga … ta ei tee seda. Ja ta ei unista ka inimeseks saamisest või ühiskonna liikmena võrdsetest võimalustest (a la Ann Leckie või Becky Chambersi … olendid), ta lihtsalt tahab, et ta rahule jäetaks ja lastaks teleseriaale jälgida. Nagu me kõik sisimas soovime.
“What was I supposed to do, kill all humans because the ones in charge of constructs in the company were callous? Granted, I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.” (lk 116-117)
Omamoodi eellugu Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ehk jälle üks viis, kuidas Maa hävineb … ja kuidas seda saanuks ära hoida (õigemini küll inimkonda päästa, Maa olnuks niiehknaa hukule määratud), kui ainus inimene, kes oli suuteline vastu võtma sõbraliku tulnukarassi hoiatust, poleks olnud nii purjus ja masenduses.
Ja noh, millal ikka on kasu ka kõige paremast tahtest head teha. Eks siin on ka musta huumorit, mis keskendub kommunikatsiooniprobleemi ümber, kus üks osapool tahab ja teist ei huvita. Senise Clarke’i kogemuse kohta harjumatult vaimukas tekst.
