Neil Gaiman - Snow, Glass, Apples (Smoke and Mirrors, 2005)

Gaiman jutustab „Lumivalgekese“ loo, kuid igati teistsugusest vaatepunktist ja rohkem ikka täiskasvanutele. On nõiast võõrasema-kuninganna, on printsess, on prints ja päkapikud … aga maailm kui õudusunenägu vampiirist, kelleks osutub meie kõigi armastatud, kuid antud juhul seestunud printsess. Kes imeb tühjaks oma isa (muuhulgas kasutades …), kes napsitab metsarahva kallal … ja prints valgel hobusel on muinasjutumaailma päästja asemel pigem nekrofiil.

Autor pole läinud lihtsamat teed ning loo jutustajast võõrasema-kuninganna pole miski inglike, ka tema on … nojah, selle keskkonna naine. Ta küll valitseb ja kaitseb süllelangenud kuningriiki (alamad on õnnelikudki, kui vabanevad sellest koletust printsessist), aga kasutatavad meetodid … nojah, jällegi, kas saab hukka mõista tegelast, kes käitub vastavalt oma maailma reeglitele ja võimalustele? Võiks süüdimatult teda nõiaks sõimata, aga nii need asjad seal toimivadki.

Igal juhul, päris lööv muinasjututöötlus, aga tõesti, pigem ikka täiskasvanud lugejatele.


ulmekirjanduse baas
vahel ma kirjutan