18 september, 2011

Tuudur Vettik – Koorijuhi käsiraamat (1965)

Lihtsalt mõned tsitaadid koorijuhtimise võlumaailmast, sest, ma ei tea miks.

“Koorijuhi korraldusele lauljate asetamisel peavad lauljad alistuma vastuvaidlematult. Siin ei tohi olla võõritimõistmisi, kuna iga koorijuht soovib oma kooritöös saavutada parimaid tagajärgi. Eriti naishääled võtku seda tõsiselt ja teadku: koorijuht ei saa neid kõiki paigutada esimesse ritta!” (lk 56) 
“Kui koor on lavale läinud, süveneb esinemispalavik veelgi. See on hea esinemise kurjemaid vaenlasi. Koor tunneb end ebamugavana, tema hingamine on rabe ja õhku ei jätku. Ja nii läheb kontserdi algul paar laulu ikka kuidagi aralt ja häbelikult. Mõnikord ei saavutata tasakaalu enne kui kontserdi teises osas. Sellise ebamugavuse vältimiseks ja laval kodunemiseks lauldakse kontserdi algul tavaliselt koori motot ning alustatakse kontserdikava mõne vanema, korduvalt kavas olnud hoogsama ja ladusama lauluga.Siin aga võivad lauljad, ka igaüks individuaalselt, omal algatusel nii mõndagi ära teha. Kõigepealt ärgu seistagu pingul olekus. Hoiak olgu vaba, sportlikult lihtne ja kodune. Kui on lavale asutud, lastagu kõhulihased korduvalt lõdvaks, kopsud õhust tühjaks ja tehtagu paar-kolm korda sügavat sisse- ja väljahingamist. Kõike seda tuleb teha aga publikule märkamatult.
Sellist kõhulihaste lõdvendamist ja sügavat sisse- ning väljahingamist on lauljatel soovitav teha ka üksikute laulude vahepeal. Aega selleks jätkub publiku aplausi ajal küllaldaselt.” (lk 64-65) 
“Häälepartiidest on soovitav õpetada esmajoones bassipartii kindlalt selgeks! On ju bassi hääl harmoonia vundament. Bassi julgel baasil leiavad ka ülemised hääled kergemini oma õige koha puhtas harmoonias. On bass julge, on harmoonia selge. On bass ebakindel, on harmoonia segane.” (lk 67) 
“Teises järjekorras mainime laulu toonist vajumisel ebatäpse kuulmisega lauljaid. Üksainuski selline hääl tekitab laulu intonatsioonis segadust, mis siis veel, kui neid leidub rohkem. Eriti raske on lugu siis, kui selliseid lauljaid on äärmistes häältes, sopranis ja bassis. Toonis kõikumine on siis surmkindel. Seepärast peavad koorijuhid vabanema ebatäpse kuulmisega lauljaist!” (lk 145)

Vettiku jutt õigest hääldamisest jms on tegelikult päris huvitav.

“Tükike proosat: Nenntigem tõikka, ett sõna silppide sellge häääldamine annab laulule hoooppis suurema elutukkse, tuuues ühhtlasi esile teksti mõttte sellguse ja arusaaadavuse. Kõiikke seda ülaltooodut arrvesse võtttes oleks soovitav lauulude tekkste transkibeeerida foneetiliselt!” (lk 155) 
“u-häälik on väga õrn ning nõuab laulus absoluutselt puhast hääldamist. Väiksemgi kaldumine o suunas, ja juba kuulemegi mitte u-d, vaid o-d. Aga see toob endaga kaasa päris kaelamurdvaid sõnamoonutusi, näit.: luba – loba, juba – joba, suga – soga, tuul – tool, suu – soo, suur – soor, kullane – kollane, uksed – oksed jne. Kuidas võiksime küll leppida sellise hääldamisega: No tere-tere, jomal-eme, kolla Joola! Jo ammo joba pole näinod ma sino kaonist nägo! Kas pole see lodeva ning lohaka hääldamise kõrgsaavutus ja maitsetuse tipp, nii nagu ka lause Fr. Schuberti laulust “Muusikale”, laulduna nii: Sa, kaonis konst, moll' avad taeva oksed!” (lk 170) 
“Nagu nägime, on vokaalide hääldamise vead peaasjalikult lohakus- ja lodevusvead. Koorijuhil tuleb sellisele lohakusele teha lühike lõpp! Laulja-solisti mureks olgu aga, et ta ise neid lohakusi enesele ei luba! Laulja suust kukkugu sõnad kui kuld!” (lk 171) 
“Nii oleks kontserdikava üldine plaan: algusesse kergemat ja vanemat, keskele raskemat ja tõsisemat, lõppu aga lõbusamat. Kergemaga hakkame kuulajaskonda n.ö. “kütma”, et ta muutuks raskemale ja tõsisemale vastuvõtlikuks; kui tõsisema muusikaga oleme saavutanud meeleolulise kulminatsiooni, siis lõbusaga hoiame selle lõpuni.” (lk 210-211)

17 september, 2011

Irma Truupõld – Kuidas jõuluvana leidis endale ameti (1937)

Elas kord habetunud onu, kes armastas väga väikesi lapsi. Ta käitus nendega nii:

“Onu oli lastele ütlemata armas, sest ta tegi kõik, mis nad tahtsid: ei keelanud neile midagi, ei tõrelnud nendega, ei noominud ega karistanudki kedagi kunagi. Onu võttis neid sülle, silitas nende päid, kiigutas jalal. Ta taskus leidus alati kompvekke ja pähkleid. Nad võisid lahti harutada ta pikad saapapaelad, kammida ta juukseid, ta pikast habemest tegid nad mõnikord palmikuid ja igale palmikule sidusid lehvi otsa.” (lk 3)

Mõnikord oli ta lausa käpuli ja tegi lastele ratsasõitu. Aga siis ta pani silmad kinni ja taevaisa kutsus selle enda juurde elama ja lastearmastuse eest anti onule taeva ilusaim maja. Seal oli hea elada. Ent... polnud lapsi, kelle päid silitada, pildid seintel polnud päris see. Ööingel nägi ta muret ja saatis onu lasteparadiisi. Sealsed lapsed aga naersid onu üle, kes pakkus kommi ja laskus koguni käpuli, et neid sõidutada – lasteparadiisis on küllaga maiustusi ja mänguasju ja tähehobuseid. Onu lahkus kurvalt ja jäi oma majja üksi nukrutsema. Ööingel ei kannatanud välja sellist taeva diversiooniakti ja saatis lõpuks mehe jõululapse juurde. Jõululaps otsustas rakendada onu alltöövõtjana jõulukinkide vedamisel, andis talle tööriided ja nimetas ta jõuluvanaks, ühtlasi keelates meest lapsi liialt rangelt nuhtlemast. Onu rõõm oli üüratu ja ta ei laskunud käpuli ja läks maale kinke jagama. Seal ootasid teda särasilmsed lapsed.

“Alles hommiku poole ööd jõudis jõuluvana tagasi oma pilvmajja, mille ümber laulsid tillukesed inglid. Ta ei saanud suure rõõmu pärast magama jääda, ikka jälle läks ta akna juurde ja vaatas alla maailma, kus nägi lapsukesi magamas, jõulukingid hellalt kaisus.
“Nüüd alles tunnen suurt rõõmu ja saan aru, et elan tõesti taevas,” sosistas ta õnnelikult.” (lk 19)

Lõpp hea, kõik hea, vist.  

16 september, 2011

Alide Dahlberg – Mutionu pidu (1967)

Kui seda teksti lugeda aeglaselt-aeglaselt (ja laul ja muu träna igati unustada), moodustub päris hämmastav ja hämar dronekogemus (hommikune värk, siis on kõik nihu). Igal lehel 1-3 rida teksti, midagi justkui toimuks, aga infot jumalast napilt. Ja korraga lõpeb tekst teavitusega, et “see oli päise päeva a'al pilla-palla pillerkaar”. Või nii. Miks mutt seda pidu korraldas, jääb hämaraks. Asi lihtsalt toimub, elajad laperdavad kohale. Kuidas see pidulaud korraga ilmus, ei tea, logistiline teave puudub. Miks loomad pintsakuid kannavad? Kas kõik see juhtus ennemuistsel a'al? Mis küll ometi toimub? Confusion is next.

Ent siis kaanepilti otsides selgus, et algversioon on hoopiski midagi muud... ja vastab kõigile vaevavatele küsimustele.

15 september, 2011

Steve Hockensmith – Pride and Prejudice and Zombies: Dawn of the Dreadfuls (2010)


Raamat siis inimestele, kes armastavad Jane Austeni loomingut, ning salaja loevad Maniakkide Tänavi loomet... või vastupidi, läkski nüüd segamini. Igal juhul, kui oled lugenud “Uhkus ja eelarvamust”, siis siin pea samasugune fiiling – 5 õde käituvad ikka nii nagu vaja, mrs ja mr Bennet peavad oma väikest võimuvõitlust ning nagu ikka, aadel ja ohvitserid ja õhkamised meeste ja ballikeste järele. No väike erinevus on see, et Hockensmithi Austeni Inglismaal toimuvad aegajalt üleriigilised sõjakäigud zombide vastu.

Nii ka seekord – probleem selles, et Inglismaale pikema rahuaja saabudes hakati seal mõne aja pärast surnuid matma ilma neilt pead maha raiumata ja see muudab laiba teatavasti vägagi vastuvõtlikuks zombikatkupisikule. Inimlik rumalus! Kristlik taak! No ja siis armsas Hertfordshire's hakkab tilkuma progresseeruvas tempos seesinatseid tegelinskeid. Mr Bennet kui endine zombivastase võitluse ninja hakkab seepeale kiiruga oma viit aadlipreilit koolitama Shaolini võitluskunsti eksperdiks – ta teab, mis neid ees ootab, ja see ep ole mitte kena. Mrs Bennet pole sellise asjade käiguga üleüldse rahul – keegi ei taha abielluda tibinaga, kes jookseb mõõgaga ringi ja röögib võitlushüüdeid. No kole noh. Ka mrs Bennetil on salapärane minevik...

Pereisa appihüüde peale saadab Londoni zombivastase võitluse staap omakorda eksperdi Benneti perekonda, et see koolitaks tütreist tapamasinad (Londonis ollakse pahased – ninjad ollakse eluaeg, ja lastest pidi mr Bennet niiehknaa tapjaid koolitama, mida ta polnud senini teinud, selge lepingurikkumine). Milline salapärane noormees see küll on, tütred imetlevad. Ja siis on veel lord Lumpley. Ja leitnat Tindall ja õpetlane Keckilpenny, kes saabuvad maakohta väikse väeüksuse juhtivkoosseisus. Puhkeb südamete murdumise trall, kus Jane ja Elizabeth on täiesti hädas Selle Õige idenfitseerimisega. Ning zombid tõusevad haudadest ja murravad endile uusi võitluskaaslasi, laibajäänused lendavad sinna-tänna ja mujalegi, õeksed peavad hakkama oma uusi oskusi rakendama, ja kiirelt.

“The dreadful wriggled toward her again. Just as it jerked its head up for a chomp out of her shin, she plunged her swprd through its mouth, skewering it straight down the spine. Yet still the creature wouldn't die, and it writhed wildly and bit at the blade of the katana, chipping off shards of its own jaw.
Mary walked over to the tree her sisters were sitting in and bashed the zombie against the trunk until what was left of its brain had been smeared like blackberry jam across the rough bark. At last, the unmentionable stopped moving.
“Mary, that was... astonishing.”” (lk 190)

Ühesõnaga, pulli saab, eriti raamatu teises pooles, kui läheb tõsiseks zombivõitluseks ning kõik mehekandidaadid on end kenasti teksti sisse seadnud ja liigutavad haarmeid sobiva tibi õnge võtmiseks. Lõpp saabub küll vähe ootamatult, aga sel vast seos eelmise raamatuga. Õekesed on päris hästi “originaali” järgi teostatud, siiras ja naiselik Jane (kes seetõttu saab saatuselt peksa), ärgas ja õiglane Elizabeth (kes seetõttu omandab ninjandust kergemini), nohiklik Mary ja plikalikud Kitty ja Lydia. Raamat oleks ehk väärt tõlgetki, kuigi see jääks vast hooajatooteks.

“Jane and Mr. Bennet stared at Elizabeth.
She stared at nothing.
She was facing the window at the far end of the attic, looking directly into a light she didn't really see. Even if they survived, she knew, a part of her had died and could bever be resurrected. The part of her that would hesitate. The part that knew mercy. Perhaps the part that could fall in love.
She'd better off without it. Just look at the men who'd loved her and Jane. All dead or ruined.
A world with zombies in it had no tolerance for softness or sentiment. The dreadfuls infected everything just by virtue of existing. To live in their world, one had to become like them. Dead inside.
So be it.” (lk 279-280)

14 september, 2011

Sjón – The Blue Fox (2009)


Islandi kauniskirjandust, ikka loodus ja eripärased inimesed ja muidu müstika. Downi sündroomiga südametemurdjanna, sinine polaarrebane, verejanuline kirikuõpetaja; lumi ja eriskummaline valgus.
Mingis mõttes naiselik tekst, ikka pikad ilulaused ja pisut ohkeid ja muidu üleüldine lummavus. Raamatu parim osa vast Halduri hallutsinatsioonid laviinivangis; segaseim ehk Fridriku ja femme fatale'i suhe.

“She sat on the earthen floor with her legs straight out in front of her, hunched over the tray like a rag doll. In one small hand she held a strip of potato peel that she was using to push together fish-skin and bread, which she then pinched, raised to her mouth and chewed conscientiously. She took a sip from the tin cup and heaved a sigh. At that point Fridrik felt he had seen more than enough of the unhappy creature. He fumbled for the cover to close the hatch, bumping his hand on the wall with a loud knock. The figure in the corner became aware of him. She looked up and met his eyes; she smiled and her smile doubled the happiness of the world.
But before he could nod in return, the smile vanished from her face and was at once replaced by a mask so tragic that Fridrik burst into tears.” (lk 57) 
“Now it was fortunate for Reverend Baldur that he was well wrapped up.
His mother, Nal Valdimarsdottir, had dressed him for the fox hunt. He wore thick, homespun undergarments, so well fulled that they could stand up on their own; a middle shirt of rabbit skin; two woollen sweaters, one light and the other very thick; Danish trousers; three pairs of knitted stockings; and unshaven sealskin shoes on his feet. Over all he wore leather trousers and leather coat, double-breasted with whalebone buttons.” (lk 86)

lugemissoovitus

13 september, 2011

M.C. Beaton – Uimastisõltlase surm (2011)

Huvitaval kombel pole siin Hamishil ühtegi koera ega kassi (pärastpoole on kodusoojendajaks hoopistükkis üks...). Lugu jaguneb pea kaheks, algne mõrvalugu ja sellest oma võimsa loo kasvatanud seniloetud MC romaanidest vast ambitsioonikaim lugu ehk narkomaailma jahtimine Amsterdamis ja mujal, ning Blairi ja Hamishi võitlus jõuab hoopis uuele tasemele. Vaprad külaelanikudki sekkuvad tegevusse ning teevad mõndagi head ja kasulikku kurikaelte napsamiseks. Muuseas laheneb ka algne uimastisõltlase roim. Ja kes küll seda vahendas! Priscillast leiab mainimist vaid üks peidetud foto preilist Hamishi sokisahtlis (ning mida küll see põhjustab).

“Kuidas pidi tema teadma, et roosapõskne tütarlaps, kes käib suveniiripoes abiks, on prostituut? Tüdruk oli olnud soe, helde ja armastav. Hamish oli arvanud, et tema unistused on täitunud. Ta mäletas, et enne uinumist oli ta kujutlenud Annat Lochdubhi politseijaoskonna köögis askeldamas keedunõudega, tema kanaarilind laulmas akna juurde pandud puuris.
Ta silmi tõusid peaaegu häbipisarad.” (lk 155)

Hakkan vist avastama krimiromaanide lugemise võlu – see on isetu lugemine, lihtsalt sulgud teise maailma ja oma konkreetsete argijamadega midagi suurt ühist pole (ulme puhul ka ehk nii, ent selle intensiivsus on kuidagi teine, sa pead sellega kaasa minema, mugandama endale arusaadavaks, heal juhul hakkad fantaasiamaailmas kaasa kondama vms – no krimi puhul sellist “tööd” pole, enamasti tegu enamvähem tuntu maailmaga).

12 september, 2011

M.C. Beaton – Täiusliku naise surm (2010)

Siin raamatus ilmub esmakordselt Daviot. Hamishil õnnestub viimaks Priscillat poolvõltsilt suudelda, oh seda õnne ja hilisemat kibestumist. Romaan sisaldab mitmeid hoiatavaid näiteid täiskasvanud või teises nooruses naiste riiakast ja mehikahjustavat käitumisest. Mõrvarist hakkas kahju, läks teine vabasurma asemel vabatahtlikult vanglasse, olemata vaimselt just Raskolnikovi mõõtu. Aga noh, selline see kuritöövärk on. Vahel karistatakse.

juuli raamaturiiul

11 september, 2011

Albert Trapeež – Võta suhu sõna (2011)

KUI HÄÄ
ET NAINE KÕRVAL HINGAB
MUIDU
OLEKS TA SURNU
23.06.2010 (lk 18)

Nojah, sellist tõsimeelset modernismi nüüd just tihti ei kohta. Vahel viskab Lapin päris head kildu, monumentaalsed karjatused pühaduste teemal (et siis järjekordne budistlik poeesia?), vahel jälle jääb kangutamiseks; siiras šokeerimine ja jauramine tõupulli kombel väikekodanliku kultuurikihiga lugejate lahtiärritamiseks. Palju pühendusluuletusi autori tuttavatele ja võitluskaaslastele, mõni on päris lööv (“Alveriga rukkis”, “Mati on elekter”, “Vanapaganale”). 23.06.2010 paistis olevat Lapinile hea luulepäev.

mu suust
tuleb
jälki viinalehka 
kuid kipun nikkuma
sind lehma
23.06.2010 (lk 27)

Haukude definitsioon on vist päris tabav (ja seda luulekogu iseloomustav):

“Eesti versioon jaapani haikust, kus liituvad ajaline ja ajatu. Vihjab ka vanasõnale: “Haugub, aga ei hammusta!”, mis ongi iseloomulik vaimsele kultuurile, kus loominguline radikalism ei lasku olmesse ega ka füüsilisele tasandile.” (lk 5)

10 september, 2011

Margus Tamm – Unesnõiduja (2011)

Kiiduväärt, et Tammi lood on parajalt lühikesed ja küllaltki löövad (näiteks “Kajakate sõber” on hämmastavalt hea tekst, antoloogiavääriline). Eks sellise hulga lühilugude järjest lugemisega kaob paratamatult uudsusemoment ja löövus ning tekib rutiin, ent samas moodustub tekstidest põhimõtteliselt romaanilaadne narratiiv, algab Loksa lasteaiast ja lõppeb irratsionaalse kadumisega Mehhiko pärapõrgusse, vahepeal siis juhtumid äri- ja kunstimaailmas (või – trepi ehitamine, tõsine aju ilulammutus). No lihtne oleks öelda argiabsurd. Või ühiskonnakriitika. Aga see pole ikka päriselt see, tekstis on midagi muud. Või nagu Sauter kirjutab tagakaanel, laks autoris iseendas. Sest jah, keskmine inimene (või autor) nii ei kirjutaks nagu Tamm. Ja üleüldse tekib kahtlus, et kes või mis see Tamm on, kust urkast korraga välja kargas. Kahtlane.

“Õhtul vaatan youtube'ist klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. President klõbistab läpakaga ning ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadrisse jääb Apple'i korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat – seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel – külmal ajal, kui pererahvas on tagasi linna kolinud – murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, küllap siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu – selle koha, kustkaudu sisse on mindud.” (lk 156-157) 
“San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse. Majadest möödudes köitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?
Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja mitte mingisugust praktilist väärtust omava seoseni maailma asjade vahel.” (lk 179)

kultuurieugeenika
industrial snowflake
päevaleht
sirp
sirp
tõnise lugemispäevik

09 september, 2011

M.C. Beaton – Kaabaka surm (2009)

Kui nüüd õieti märkasin, siis see raamat ilmunud pea 20 aastat varem kui esmaloetu originaal ja tõepoolest, erinevad need on – kui varane MC rõhub jutustamisele ning on seetõttu püüdlikum ja pisut raskepärasem, siis 21. sajandi MC viskab rohkem kildu ja lennutab teksti kergemalt edasi. Paistab, et enne on ilmunud veel üks Hamishi lugu, tekstis paar korda viidatakse mingile varasemale mõrvauurimisele. Nojah.

“Hamish meenutas endale ägedalt, et ta on loodud vaikseks eluks. Tal oli olnud karjäärivõimalusi, aga Hamish oli neist kõigist loobunud, sest teadis, et suures linnas elada oleks tema jaoks ebameeldiv. Tal tuleks alluda ülemusele, kes võiks osutuda samasuguseks nagu Blair. Hamish armastas oma muretut, laisavõitu elu ja ümbruskonna ilu. Lisaks kanadele ja hanedele rentis ta politseijaoskonna taga tükikest põllumaad, kus pidas lambaid. Lochdubhis oli piisavalt võimalusi kõrvalt teenida, müüa mune ja lambaid ja võita mitmesugustel kohalikel võistlustel rahalisi auhindu.” (lk 93-94)

Seekord tapetakse vähem (alguse värk, pole vaja nii verejanune olla?), aga roimaohvrid ikka ühed negatiivsed inimloomad. Natuke jabur kui Hamish diivani taga ja all vestlusi pealt kuulab. Koeraks on mingi Towser, krants vist. Paistab, et siit raamatust algab Priscilla-romantika liin. Arvatavasti olen nii fantaasiavaene inimene, et pea kunagi ei viitsi iseseisvalt mõrvakeissi lahendada, lihtsalt liigun looga kaasa. Mistõttu seekordne roimar osutus natuke üllatuseks, kuidagi liialt silmatorkav probleemide lahendamine.

juuli raamatukogu

08 september, 2011

M.C. Beaton – Teenijanna surm (2008)

Hea meelelahutus jällegi, saab nalja ääremaa omapärade ja inimliku väikluse üle jne. Tapetakse mehiselt, nii eitu kui neidu. Mõneti vast krimiromaanide kohta ebatraditsiooniliselt läheb peale mõrvade lahendamist tegevus väikse hooga edasi ja paugutatakse vahel püssi. Mõneti vast krimiromaanide kohta traditsiooniliselt otsustab kangelane Hamish jääda igavesti poissmeheks.

“Hamish vaatas teda hämmastunult. “Sul on peika? On see tõsine?”
“Me vist kihlume. Oleme käinud mõnd maja vaatamas.”
“Pat Constable, sa ei ole ainult kõlblusetu, vaid lausa kõlvatu.”
Neiu naeratas talle jälle kavalalt. “See on ju vahva, kas pole?” Ta andis Hamishile matsuva musu suu peale ja lippas minema.” (lk 242)

Mis asi see ilvese suurune metskass Sonsie on? Et nagu päriselt või? Ja Priscillast on vaid hägune mälestus.

07 september, 2011

Mats Traat – Irdinimene. Türgi oad (1977)

“Türgi oad” on üks veider lühiromaan, kui algul tundub tekst klassikul ebaõnnestumine olevat, siis mingi hetk hakkab lugu nagu tööle – mida paganat selles menage a trois veel toimuda võiks, miks see lugu just selline kandilis-irooniline jant on? Palju dialooge, mis võrdub silmaheadusega, muidugi.

Nojah, irdinimene Ollimar Arvik jätkab oma ürgset elulollust – kõigepealt peab taimetoidul närvihaige mees end välja puhkama (või muidu saadetakse hullarisse) ja selleks läheb ta Tallinna ning peatub partsti koolivenna Toomase ja selle kolme lapse juures. Toomas on hingearst ja tõepoolest, Ollimar leiab teatud selgust ja rahu. Tänaval leiab aga mehe huvitava olevat teatrikriitik Diana, kellega siis mees tutvub võrdlemisi lähedalt, käiakse teatris, vesteldakse ja muidu tundesegadused.

“Ollimar tõstis naise madalale magamisasemele. Kohisevi päi, vere soontes möllates surus ta kriitiku otsekui pihtide vahele ja suudles himuralt. Naine vehkis kätega ja rapsis jalgadega. Sellest sattus põllumajandusinsener veel enam hoogu. Kohmakalt, kuid otsusekindlalt hakkas ta naisel trikood seljast ära kiskuma.
“Mis te nüüd teete?” hüüdis Diana imestunult.
“Koolivend ütles, et siiras seks...” nohises Arvik. “Seks päästab inimese, teeb terveks...!”
“Arstid ei tea inimesest midagi... Oh teate, võtke parem käed ära,” lausus arvustaja jahedalt. “Mina olen elus mõndagi näinud ja kaks korda mehel olnud. Ma ei kahtle põrmugi teie mehelikes võimeis, aga praegu puudub õige lavaline temperatuur.”
Karjamäe mehele oleks nagu kapaga jääkülma vett krae vahele valatud. Vihaselt, näost punane, tõusis ta püsti, kohendas oma liivkollast ülikonda, silus pihuga püksiviike ja tegi minekut.
“Kuhu te lähete? Pidage ometi!” hüüdis Diana talle järele. “Miks te pahaseks saite, me oleme ometi vaimuinimesed, kes võiksid rahulikult oma juttu jätkata!... Pealegi ei passi teil kui rüütlil just siis lahkuda, kui pole veel teada, kas tulekahju on lõplikult kustutatud. Järsku jäi kuskile mõni säde, jääge siia, valvake öö otsa minu und!”
Mürtsudes tõmbas Arvik välisukse kinni.” (lk 132-133)

Ollimar otsustab seepeale tagasi Karjamäele kodusovhoosi minna (mentaalselt küllalt terve juba!), ja eks töökoda ja masinad ka oota oma juhatajat. Tööd tuleb teha (vaevalt et alluvad teda just pikisilmi ootavad)! Jõuab koju, seal ilmub aga äkitselt abikaasa Vete, kellega viimati mindi nagu lahku (sest Ollimar, teadagi, ei ole just hellasõnaline naisukesega). Aga võta näpust, naine on tagasi.

Aga võta näpust, järgmine hetk on aknast näha, et nende maja poole tüürib söögilaua ja kohvriga... Diana! Kes tuleb ja jääb nende juurde elama (ronib samamoodi nende ellu nagu Ollimar Toomase pere juurde). Diana mõistab oma suu vakka hoida Tallinnas juhtunu suhtes ja Ollimar on ühtmoodi inimvihkaja kui enne (kuigi natuke vähem!), et Vete nagu suurt midagi lahti ei noki. NaisNipernaadi Diana paiskab abielupaari elu päris segamini, küll sunnib neid sööma saiakesi või korterit remontima või muidu lähedased olema romantismuse eesmärgil, kohe häda kohe! Ja rohkem ei räägi sellest armukolmnurgast, oma silm on kuningas. Eks see Diana ole omamoodi mõistatuslik tühikargaja oma Barbade ja Grotowskitega, carte blanche.

Mis on loo moraal? Ei teagi. Traat kirjutab ikka kiiksuga asju (ja millised veidrad tegelasi küll esineb), hakka või ta suurt romaanisarja lugema.  

06 september, 2011

Mats Traat – Kohvioad (1974)

Epopöa sellest, kuidas ruraalne mutike tahab arstist minia käsul vererõhu pärast tass kohvi juua, aga ei, talvehommikuvalges selgub, et kohv otsas, päeva jooksul kolmes poes käies ei leia ka seda õiget puru ja mis kõik veel; omamoodi tragikoomiline ja lõpus ootab mingilaadne puäntki. Mutt Salme on õige tagurlik ja egoistlik, aga ehk on see Traadi peen kriitika tollaste sovhooside elukorralduse vastu, kõik pead-jalad koos jne. Võrdluseks meenutab mutike elu minia ja poja linnakorteris, mis pole ka see päris õige eluviis – pole loomulik! Nojah, nüüdisajal üpris huvitav vaade 60.-70. aastate nõukogude kuldajale, elu polnud enam nii räme kui varasematel aastakümnetel (arvan naiivselt).

“Enne kui brigadiri Aivar, see tähendab brigadiri naise Aivar jõudis poetüdrukuga pulmadeni, käis ta postkontoris. Miks ta meel äkki muutus, ei teadnud keegi. Kas oli lugu tõesti nii, et poe-Iivil oli rohkem mööblit, või kui kasutada lihtsamaid mõisteid, oli lihtsalt jõukam – nõnda räägiti. Kui see oli tõsi, siis võis noormehele vaid õnne soovida, et ta oli taibanud asjade, mitte inimeste väärtust. Sest inimene on ajaline, asi igavene; igale põlvkonnale viirastuvad vaid asjad uutes seostes, inimene on ikka sama, ta valib voodi või laua, magab algul kireund, siis lihtsalt und, sööb laualt, tukub pärast rasket päevatööd laua kohal ja lõpuks näeb undki ainult voodist ja lauast. Inimene, see tähendab naine läheb talle üha vähem korda. Mees võtab uue naise, kuid voodi ja laua võtab ta uude ellu kaasa kui midagi igielavat, katsumustes karastatut. Postkontori-Merle oli nägusam, masajam ja punapõsksem kui poe-Iivi, aga tüdruk, kelle selja taga seisis pood kraami täis riiulitega, pidigi esiplaanile nihkuma, teise palgepuna varjutama, sest kuigi pood ei kuulunud Iivile, kuulus ta mõnel määral siiski talle. Ja nii oligi Aivari poolpiduses südames lahvatanud kuum leek, kuumem kui vikerkaarevärviline raualaast tema treitera all.” (lk 19)

05 september, 2011

Valdur Mikita – Teoreem (2011)

Fantaasia-erootikakirjandus nõudlikule maitsele, “Nõia teoreemis” on isegi täheldatav ulme elementi. Lühidalt kokkuvõetuna lugu selline, et tulnukad leiavad elu igava olevat, aga näe, tühise Maa elanikel pole midagi nii igav ja peaks proovima ka sealsete moodi olemist vürtsitada. Ehk siis seksida. Tulnukate kohapealne agent (aka spermamärgutuli) Lüm jagab neile teavet, aga hakkab üks hetk topeltagendiks ja proovib tulnukaid eemal hoida. Kõiges on süüdi perse, nagu ikka. Ja tõepoolest, raamat pole soovitatav alla 16. aastastele, selgus kaanepilti otsides.

“Agent Lüm tunneb kohutavat peapööritust, samal hetkel lahkub võlujõud tema kehast ning doktor Lümi kosmoseodüsseia jõuab viimaks lõpule. Doktor Lümist saab nähtamatu tindiga kirjutatud ääremärkus lõpmata üksildastel lagendikel, mida mööda teab-kust-pärinev tuul kihutab üksikut purje ikka edasi ja edasi sinnapoole, kus paistab ähmane valgus, kus viirastub sadamakai, kus kurbus ja õnn leiavad imeliselt hapra tasakaalu, kus ootab keegi, kes ometi mõistab rändajat.” (lk 110)

Eks Mikita kirjutatut võib pidada pööraseks ja rikastavaks. “Jänesekapsa teoreemi” hargnevate teede aed on vast parem, pole nii ühte auku maniakaalne ja süsteemne kui “Nõia teoreem”, tuksub ja petab ja katkeb ja sillerdab mängulisemalt. Hajalooline.

ekspress
lugemik

04 september, 2011

Katarzyna Grochola – Armastuse avaldus (2011)

Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Kimhi särtsuv proosa, siis seekord saab vastava meki poola autorilt. Ja tõepoolest, tekstid on head, päris terav ja kompromissitu kirjutamine, ja lood on tõesti – nagu tagakaanel sedastatud – mitmekesised; infantiilsetest lastest ja psüühikahälvetest kuni lõbusa hommage'ni Christiele. Naksakas proosa, nii on, kui mõned lood jätavad külmaks, siis korraga ikka teised jutud jäävad pinnuna silma või varbavahele. Ja noh, muidugi, kõik need väsinud või sutt kiivas armastused, mis universumis loivavad.

Enda lemmikuteks ehk kogumiku nimilugu (milline vahva üksildaste kammitsetud romantika!, päkapikk Pepe Poola moodi ehk kuidas võrgutada keskealist masinakirjutajat) ja “Kojutulek”, mis on võimas argiproosa ning pani mõtlema oma vanematele, kes samuti elavad igati traditsioonides kinni, ent mida samas katkestavad mõneti irratsionaalsed rutiini/mustri lõhkumised. Nojah, tekst ongi pea selline nagu allpool olev tsitaat, ehk siis kuidas abielumees peab monoloogi ühest õigest abielust (mitte et põhimõtted nii valed oleks, aga...). Ja milline kõhe puänt on lool.

“Enne, kui ta võtme lukuauku pistis, helistas ta kella. Ta andis alati Mariale oma tulekust niimoodi märku ja naine ootas teda kas esikus või köögiuksel. See oli nende rituaal, nende kolmekümne kahe aasta pikkuse abielu kestel välja kujunenud tava. Vaid vähesed abielud võivad uhkustada sellise staažiga. Nemad võisid. Ja olgu enesekiituseta öeldud, et seda kõike tänu temale. Ta teadis, kui tähtis on traditsioon, teatavate muutumatute kooselureeglite järgimine. See püsiv, mille juurde tullakse tagasi justkui koju. Mitte korterisse. /-/
Miks ja kuhu on Maria läinud? Seda polnud varem juhtunud. Nad peavad õhtul maha istuma ja ootustest-lootustest vestlema. Ta peab Mariale rääkima, mida ta tundis, kui leidis eest tühja kodu. Kunagi pole hilja otsast alustada. Ta teadis, et tunnetest rääkimine on kõige tähtsam asi iga abielupaari elus. Aga kui vähesed oskavad seda hinnata! Ja tema, olgu ilma enesekiituseta öeldud, oli vist ainus mees, kes ei häbenenud sellest kõnelda. Otse vastupidi, tema leidis, et just see temast õige mehe teebki.” (“Kojutulek”, lk 19-20)

Möödaminnes võiks veel mainida, et raamat jaguneb pooleks, on esimese poole lühemad lood ja siis teise poole moodustab Christielugu ja see eriti pikk haigladraama, mis õieti nagu ei sobikski eelnevatega kokku. Nojah, dramaatikat samas enam kui kapaga.

nopped raamatutest
lugemik

03 september, 2011

Arturo Pérez-Reverte – Lõuna kuninganna (2011)


Tütarlapsest sirgub naine ehk 12 aastat ühe mehhiklanna elust Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aafrika narkologistikuna, prügikalast tippu. Tegemist siis fiktiivse dokumentaalromaaniga, jutustaja kõiksugu intervjuud tegelastega Teresa elust vahelduvad üksildase ja salapärase naise tähtsamate murdepunktidega karmis maailmas. Üleüldse tasuks mainida, et tegemist hea meelelahutusega, võib lugeda kui soovi põnevuse ja möllu järele, kui vaid üleüldiselt lokkavast korruptsioonist masendusse ei satu. Ja no eks omaette ooper on raamatu alguse ja lõpu Mehhiko elu, sellist just mõistusega vastu ei võta. Vihje algajatele narkomuuladele – autor annab teada, et kui tahad kuritegelikus maailmas kaugele jõuda, tuleb ilukirjandust lugeda ja seda enda jaoks analüüsida. Huvitav oleks lugeda mõne naise arvamust autori kohati süvitsi minevast kujutlusest naise siseilmast.

Ja eelkõige on tore, et tõlge hispaania meeleruumist, midagi muud kui angloameerika või skandinaavia värgid (jutustajagi kurdab mõnel korral, et kurikaelad püüavad jäljendada ameerika filme). Tõrvatilgaks on sõnaapsakad. Üks ajalehearvustus on päris totter – miks ei mõisteta narkokaubandust ja -tarbimist sõnaselgelt hukka. Tere lapsikus.

“Need, lisas ta seejärel, kes äris sees on, ütlevad – ta rõhutas eriti sõnu need ja ütlevad –, et isegi kui teed oma tööd hästi ja ausalt, oled tõsine ja sõnapidaja, lõpetad ikkagi halvasti. Sa tuled, sulandud kergesti sisse, sind võetakse omaks, hakkad nagu kogemata edusamme tegema, ja juba on konkurendid sul kallal. Seepärast läheb iga vale samm kalliks maksma. Ja pealegi, mida rohkem on sinu ümber inimesi, keda sa armastad, seda haavatavam sa oled.” (lk 43) 
“Ilmselgelt polnud ta mingi mökitaja, ja Teresa sai kinnitust, et ka viimastel tundidel võib inimesi käitumise järgi lahterdada. Ja kuigi näib, et see enam midagi ei muuda, siis tegelikult ikkagi muudab. Võib-olla polnud see mees nii elava kujutlusvõimega kui Gato, arutles ta teda silmitsedes. Vähese kujutlusvõimega meeste eeliseks oli see, et neil oli kergem sulguda, meel piinamise eest blokeerida. Need, kes mõtlesid, murdusid varem. Pool teed käisid nad ise, mõtteid takka piitsutades ja omas rasvas praadides. Hirm on alati tugevam, kui osata ees ootavat ette kujutada.” (lk 264)

Haikud. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes (1997)

Kuna järelsõna järgi on tegemist suhteliselt kaudsete teistest keeltest tõlgetega ja pigem neist tekstidest inspireeritud omaloomega, siis ei viitsinud jaapani autoreid haikude juures ära märkida.
Võiks öelda, et lõbusad haikud, järjest lugedes moodustuks kui bipolaarne narratiiv.

Kuulmata hüüdu
oleksin pidanud lumeks
tõesti ma haigrut.
(lk 8)

Oh, väike lõoke,
lõõritad päevad läbi.
See on ju nii pikk!
(lk 15)

Nõmmel metskulti
samuti pühib kõle
sügisemaru.
(lk 21)

Vesi jäätumas.
Küll on raske uinuda
naerukajakal.
(lk 22)

Pilv nad lahutab,
teineteisele pardid
hüüdvad hüvasti.
(lk 27)

Metspardi pojad,
kintsud sulgkimonotes.
Oleks vaid neil soe!
(lk 32)

Püüdetult ulbib
laia jõe laisal voolul
roheline konn.
(lk 54)

Küllap vist näeb und
karbikala vee põhjas
tõmmates uime.
(lk 73)

Riisipõld müüdud.
Veel rohkem tüütavad ööl
krooksuvad konnad.
(lk 78)

Kui süld on jäme
mõnikord pajugi, oh!
Paju ta siiski!
(lk 90)

01 september, 2011

Väike eesti kirjanduslugu debüütides

Pole ammu siia kirjutanud, nüüd 1. septembri puhul võiks ehk siis kümnekordselt tasa teha.
Olen aeg-ajalt ajaviiteks kirjutanud “Eesti kirjanike leksikonist” välja kirjanike debüütraamatuid - et kui Alveri preemia sarnast asja oleks vanasti välja antud, milliste nimede hulgast oleks siis umbes valitud. See on muidugi tinglik arvestus, sest loomulikult pole kõik omal ajal kirjandusse tulnud nimed leksikoni jõudnud (nagu nt Jyri Andreller, kelle lisasin siia nimestikku omast peast), aga mingi üldise pildi ikka annab.
Arvestasin ainult ilukirjanduslikke teoseid, seega kui mõnel autoril on varem ilmunud nt publitsistika- või esseekogusid vms, siis neid ma arvesse ei võtnud. Kuid arvesse olen võtnud lastekirjanduse (nii on nt Ristikivi debüütraamatuna arvestatud “Lendavat maailma”). Mõnel puhul on ühe autori asju märgitud mitmel korral, sel juhul on seletus juures. Arvesse on võetud ka hilisdebüüdid ning ainsaks raamatuks jäänud elutöö kokkuvõtted. Mõnede sõjaeelsete debüütide järel on märgitud, et ilmunud Venemaal - see tähendab, et tegu on punastega, kes olid Nõukogude Liitu läinud ja elasid seal oma väikest kirjanduselu. Sõjajärgse kirjanduse puhul olen paguluses ilmunud debüüdid kodumaistest eraldi pannud. Nimestiku algusots on mõistagi lünklik ja tinglik, markeerides eesti kunstilukirjanduse algusaegade hõredust ja hämarust. Lõpuaastaks jätsin 1990, sest esiteks umbes sealtmaalt pole leksikoni autoritevalik enam päris adekvaatne, teiseks hakati just sel aastal Alveri preemiat välja andma; ja kolmandaks - see siin on ju ikkagi kirjanduslooline loetelu, millel väga värskesse aega pole vaja nina pista. Uuema aja debüütidest saab mõnevõrra pilti, kui jälgida nt Vikergallupeid, mida hakati tegema vist juba 1987. aastal.

1782 Friedrich Wilhelm von Willmann “Juttud ja Teggud”
1793 Peter Heinrich von Frey “Ued Waimolikkud Laulud”
1807 Reinhold Johann Winkler “Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud”
1817 Otto Reinhold Holtz “Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks”
1837 Carl Wilhelm Freundlich “Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumissest...”
1838 Johann Schwelle “Johann Bunjani ellokäük...”
1839 Peter August Friedrich von Mannteuffel “Aiawite peergo walgussel”, Johann Thomasson “Weikise Hanso luggu tühja sare peäl” (Robinson Crusoe loo mugandus)
1840 Friedrich Reinhold Kreutzwald “Wina-katk”
1841 Suve Jaan “Wenne Südda ja Wenne Hing”
1845 Johann Voldemar Jannsen “Sioni-Laulo-Kannel”
1850 Berend Gildenmann “Kannatlikko Helena luggu”
1854 Johann Petenberg “Laul Eestima-meestele”, Friedrich Russow “Söalaul eestima tüttarlastele”
1862 Gustav Ellerberg “Wanna Jutto mees”, Martin Körber “Sörwema löoke”, Juhan Weitzenberg “Tönnis Laks ehk Eestlase Isamaa”
1863 Friedrich Kuhlbars “Wastse laulo ja kannel”
1864 Friedrich Brandt “Eestimaa Öpik”, Mats Kirsel “Essimenne Noor juttomees”, Hans Tiismann “Bethlehem”
1866 Koidula “Waino-Lilled” (ilmus anonüümsena), Georg Julius Schultz-Bertram “Peegli pildid”
1870 C. R. Linnutaja (C. R. Jakobson) “Lauliku C. R. Linnutaja laulud”
1871 Jakob Pärn “Muistena juttud noore rahwale”
1872 Ado Reinvald “Willandi Laulik”, Victor Julius Stein “Kiwi-linad ehk Wangi tornist taewa”
1873 Jaak Järv “Lillekimbukene”, Juhan Kunder “Õie-kuu ja külm elu maanteel”, Jaan Otstavel “Pernu laulik”
1874 Mihkel Veske “Laulud Wiisidega”
1875 Johann Lill “Rohtaedas lahke wanakeste seas”, Carl Martin Redlich “Lille põõsas ehk elu ja armastus”
1876 Matthias Johann Eisen “Lehekuu õied”
1877 Ado Piirikivi (Grenzstein) “Esimesed luuletused”, Jakob Kõrv “Asujad Kaanada metsas”, Lilli Suburg “Liina”, Paul Põhjand (Undritz) “Kangekaelus kautab”
1878 Eduard Bornhöhe “Rööwel ja mõisnik”
1879 Mats Tõnisson “Waimulikud Maasikad”
1881 Karl August Hermann “Salmikud”, Peeter Jakobson “Õilme nupukesed”
1883 Andres Rennit “Sakala Ööbik”, Jakob Martin Sommer “Ära müüdud Pulma kuub”
1884 Jaan Leppik “Salmikud”
1885 Andres Saal “Põgenenud kloostri kaswandik”, Eduard Vilde “Norra rannas”
1886 Jakob Liiv “Viru kannel”, Georg Eduard Luiga “Muruneid”
1887 Kaarel Krimm “Saatuste ja wale wangis”, Sergei Parmi “Ranna Rein ehk Kadeduse ohwrid”
1888 Elise Aun “Kibuwitsa õied”, Anna Haava “Luuletused”, Christian Kannike “Möldri saladus”, Jüri Orgusaar “Inimese hind ja väimehe väärtus”
1889 Peeter Grünfeldt “Õilmestik”, Harry Jannsen “Keisri ja isamaa laulud”
1890 Karl Eduard Sööt “Aasa õied”
1891 Johannes Eglon “Wiinakoda ja waenuoda”
1892 August Kitzberg “Maimu” (päris esimene raamat oli 1878 “Kodukurukesest“, aga leksikon ütleb, et see oli kodulooraamat), Jakob Tamm “Ärganud hääled”
1893 Juhan Liiv “Kümme juttu”
1894 Helmi (J. W. Ederberg) “Rohu lillekesed”, Martin Lipp “Kodu kannel”, Johannes Normann “Karja-Miku kosja lugu”, Hermann Julius Schmalz “Ööpik Võhandu kaldalt ehk Üürikese aja laululind”, A. F. Kaljuvald “Pidu-Laul 75-aastase Eestlaste orja ikkest wabastamise mälestuse pühaks”
1895 Otto Grossschmidt “Weikene Lille Kimbukene”, Liisa Reinvald “Koidu kannid”, Adam Peterson “Laulud”, Laura Suburg “Kasuema päewaraamat”, Ernst Särgava “Ei iialgi!”, August Weizenberg “Maie ja Mihkel ehk klaas weini”
1898 Andres Alver “Wõhumõõgad”, Bruno Berg “Lilleoru Elsa”
1899 Jakob Mändmets “Lepituse ingel”
1900 Ansomardi “Murueide tütar”, Rudolf Hansson “Tõde ja luule”, Adolf Rühka “Tannior”, Anton Suurkask “Elumerel”
1901 Jaan Bergmann “Laulud”
1903 Voldemar Rosenstrauch “Arm ja valu”, A. H. Tammsaare “Vanad ja noored”, Eduard Ludvig Wöhrmann “Nõmme lillekesed”
1905 Karl Ferdinand Karlson “Vale”, Christian Rutoff “Vastu vett”, Gustav Suits “Elu tuli”, Jaan Vahtra “Setu nali”
1906 Marie Heiberg “Mure-lapse laulud”, Otto Münther “Sulejoonistused”, Friedebert Tuglas “Hingemaa”
1907 Jaan Lattik “Meie noored”
1908 Mait Metsanurk “Isamaa õilmed”, Villem Grünthal “Laulud”
1909 Heino Anto “Kooliõed”, Villem Buk “Kolm suurt muret”, Ernst Enno “Uued luuletused”, Juhan Lilienbach “Ommikulaulud”, Jaan Lintrop “Igapäevane elu”, August Tõnurist “Kriipsud”
1910 Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain”, Alide Ertel “Rooste”, August Gailit “Kui päike läheb looja”, Mats Mõtslane “Kraavitajad”, Vassili Proletarlane “Sõnajalad”, Hans Pöögelmann “Jämedad jooned”, Oskar Truu “Jutud”
1911 Kustas Kotsar “Elutungi avaldused”, Mihkel Oorgu “Eluradadelt”, Karl Rumor “Sääsed tormis”
1912 Oskar Luts “Kevade”, Marta Sillaots “Algajad”, Hella Wuolijoki “Talulapsed”
1913 Jaan Kärner “Tähtede varjud”, Bernhard Linde “Heitlikud ilmad”, Richard Roht “Igaveses labürindis”, Kusta Toom “Otsijad”
1914 Sophia Vardi “Esimesed tuuled”, Rudolf Reiman “Lambi valgel”
1916 Eessaare Aadu (Jaan Anvelt) “Räästaalused”, Richard Kullerkupp “Veider kehadevahetus”, Jaan Lõo “Nägemised”
1917 Artur Adson “Henge palango”, Johannes Semper “Pierrot”, Marie Under “Sonetid”, Henrik Visnapuu “Amores”
1918 August Alle “Üksinduse saartele”, Johannes Barbarus “Fata-Morgana”, Alfred Teppan “Karjauurimisel”
1919 Hendrik Adamson “Mulgimaa”, Erni Hiir ja Albert Kivikas “Ohverdet konn” (ühisdebüüt), Erni Hiir “Täielik teoste kogu” I-II, Albert Kivikas “Sookaelad”, Mart Lekstein “Kurbus”, Milli Mallikas (Hugo Raudsepp) “Sidemed ja sõlmed”, Aleksander Tassa “Nõiasõrmus”
1920 Karl Treufeldt “Isa ja poeg” (ilmus Venemaal)
1921 Georg Tõnisson (Gori) “Kriimustused”, Jaan Metua “Kerenski ajal”, Julius Oro (Oengo) “Öö-päev”, Redik Soar “Esimesilt päevilt”
1922 Tõnis Braks “Koidu eel”, Karl Roolain “Öised varjud”, August Tammann “Kriis”
1923 Mihkel Aitsam “Koerakasvatuse eriteadlane”, Eduard Nukk “Rännakul”, Alma Ostra “Aino”, Ralf Rond “27”
1924 Valmar Adams “Suudlus lumme”, Erni Hiir “Arlekinaad” (tegelik debüüt üksikautorina, sest 1919. aasta “Täielik teoste kogu“ koosnes ainult kaantest), Juhan Jaik “Rõuge kiriku kell”, Alfred Georg Saroughe (Yri Naelapea) “Metsade laps”, Mart Raud “Kangastused”, Egon Närep (Peet Vallak) “Luupainajad”
1925 Aleksander Antson “Lapsed”, August Lukin “Võitluse helinad” (ilmus Venemaal), Jüri Parinbak (Parijõgi) “Juku ja Hilda jõulujuhtumused metsas”, Metslaps (Liis Raud) “Iti”; 
1926 Jyri Andreller “Naerev kurbus”, Karl Ehrmann “Linnutee”, August Mälk “Kesaliblik”, Jaan Pert “Õites aed”, Arno Raag “Unustuste saar”, Aleksander Sipelgas “Andesta” (debüüt eesti keeles, varem kirjutas muis keelis)
1927 Betti Alver “Tuulearmuke”, Ormi Arp (Nigol Andresen) “Gloobus”, August Jakobson “Vaeste-Patuste alev”, Mihkel Jürna “Tavalised”, Erni Krusten “Kanarbik”, Peeter Meisel “Sillal” (ilmus Venemaal), Reed Morn “Andekas parasiit”, Eduard Oja “Veski Liisi”, Ain Rannaleet “Veli” (ilmus Venemaal), Artur Roose “Võhrupesa”, Rudolf Sirge “Võõras võim”, Jaan Vorms “Punased leegid”
1928 Leo Anvelt “Viirastusi valges öös”, Evald Mänd “Inimese laulud”, Pedro Krusten “Südamerahu”, Alfred Kurlents “Loterii meetod”, Helmi Mäelo “Isata”, Virve Rännang “Luuletused”, Johannes Selg “Aegade vaim”, Johannes Schütz (Juhan Sütiste) “Rahutus”, Agnes Taar “Klu-klu”, Ella Treffner “Kaugelt tulnud jõulumees. Esimene vale”
1929 Richard Janno “Metsmees”, Pear Luide “Elagem Eestile”, August Kirsimägi “Puhastustuli”, Juhan Madarik (Johannes Lauristin) “Riigikukutajad” (ilmus Venemaal, autor ise Eestis vangis), Jetta Andevei “Sohvapadi”, Edgar Valter Saks “Kodutu”, Valve Saretok “Aga Gret...!”, Ferdinand Brauer “Õnne põrgu ehk kannatuste paradiis”
1930 Karl August Hindrey “Ararauna”, Eduard Männik “Hall maja”, Helene Ranna “Keha ja vaim” 
1931 Hugo Angervaks “Kuues lint” (ilmus Venemaal), Valter Juhkum “Musta Jaani karjapoiss” (ilmus Venemaal), Jaan Kägu “Mo elu lugu algusest piale kuni siia maani”, Peno Alnovo “Oktoobrilaulud” (ilmus Venemaal), Johannes Ruven “Võitlus”, Aleksander Saarna “Südameraasukeste agoonia”, Arnold Terijõe “Eesti vennad” (ilmus Venemaal), Meinhard Aleksa “Tulease”, Liide Grigor “Vanadekodu”
1932 Elmo Ellor “Tuulispea”, Robert Grauberg “Rahuunelm”, Leida Kibuvits “Soomustüdruk”
1933 Aret Aulis “Imelik mees Peterson”, Arnold Sepp “Punane auto”, Karl Tein “Töötatööline nr. 287” (ilmus Venemaal), Arnold Tulik “Uduallik”, Evald Voitk “Kevadtuuli”
1934 Aadu Hint “Pidalitõbi”, Eduard Kook “Päikesesse!”, Marta Kuus “Põhjakaare all”, Heiti Talvik “Palavik”, Eduard Visnapuu “Südame veski”
1935 Bernard Kangro “Sonetid”, Enn Kippel “Ahnitsejad”, Eerik Laidsaar “Kolm võtit”, Hugo (Uku) Masing “Neemed Vihmade lahte”, Karl Ristikivi “Lendav maailm”, Paul Rummo “Jõuluüllatus”, Leida Tigane “Palun seda härrat”, Enn Uibo “Kuldkõrte igatsus”, Enn Vaigur “Kraavihallid”, Paul Viiding “Traataed”
1936 Elar Kuus “Muinasjutt pöialpoisist, kotkast ja sitikast”, Friedrich Kõlli “Humoreske ja lühijutte”, Immanuel Pau “Lahutus enne abielu”, August Sang “Üks noormees otsib õnne”, Juhan Sinimäe “Isamaa”, Peeter Speek “Attaboy!”, Irma Truupõld “Rohelise Päikese Maa”, Valev Uibopuu “Väravate all”, Agnes Vesilo “Juss ja Maarja”, Elmar Õun “Kolm oravat”
1937 Harri Haamer “Vanaema inglilaul”, Johannes Hiiemets “Taeva Jaan”, Kaster Kaselo “Valges lossis”, Aleksis Rannit “Akna raamistuses” (ilmus Vilniuses), Evald Tammlaan “Valge lagendik”
1938 Juhan Kallak “Soovisõrmus”, Kersti Merilaas “Maantee tuuled”, Johannes Madar (Asta Willmann) “Ema jutustus”, Elmar Vrager “Valged rannad”, Mardikas (Voldemar Õun) “Tint”
1939 Reet Uielu (Aira Kaal) “Mamma ja mina”, Salme Kõiv “Reet Tammiku”, Märt Laarman “Kylmad rubaiid”, Emma Liiv “Painaja”, Minni Nurme “Kentaurid”, Magda Pihla “Ma olen muinasjutt”, Helga Pärli-Sillaots “Improvisatsioon mängutoosis”, Arp Rullingo “Veider armastuslugu”
1940 Gert Helbemäe “Lumikellukeste sünd”
1941 Aino Tigane “Külaline metsast”
1942 Heljo Jaik “Väikesed laulud. Kleine Lieder”, Evald Paikre “Raudteevahi poeg”, Pilvi Toomendi (Üllaste) “Leheritsikas otsib tööd”
1943 Paul Keerdo “Tasuja” (ilmus Moskvas)
1944 Alide Dahlberg “Arutalu lapsed”, Herta Laipaik “Teenijatüdruk Kärt” (raamat trükiti, kuid ei jõudnud lugejateni)
1945 Ralf Parve “Sõduri südamest”, Debora Vaarandi “Põleva laotuse all”
1946 Lall Kahas “Aknad valla”, Juhan Schmuul “Karm noorus”. Paguluses: Salme Ekbaum “Valge maja”, Raimond Kolk “Ütsik täht”, Ilmar Laaban “Ankruketi lõpp on laulu algus”, Kalju Lepik “Nägu koduaknas”, Aksel Valgma “Suure-Jaani seiklused”
1947 Reinhold Kamsen “Küll on kena kelguga” (sic!), Osvald Tooming “Kaevandus elab”. Paguluses: Sulev Tailo “Tormist kantud”
1948 Felix Kotta “Ründ”, Dagmar Normet “Maalesõit”. Paguluses: Ilmar Talve “Ainult inimene”, Arved Viirlaid “Hulkuri evangeelium”
1949 Hans Leberecht “Valgus Koordis” (tingimisi, sest originaal ilmus paar aastat varem vene keeles), Ardi Liives “Sõber Erk”, Jüri Piik “Pääsusaba lahel”, Eduard Pärna “Kaluripojad”, Madis Raju “Umbsoo veeühistu”, Veera Saar “Sõit mustikametsa”, Karl Sinijärv “Teekond õnnelikule maale”, Muia Veetamm “Silma ja südamega”. Paguluses: Ilmar Jaks “Saaremaalt Leningradi”, Arvo Mägi “Hõbedane noorus”
1950 Manivald Kesamaa “Kuuma südamega”, Kaarel Korsen “Võrsuv vili”, Aksel Tamm “Kevadäikese eel”. Paguluses: Harri Asi “Sõdalane värsivibuga”, Heino Jõe “Ränikivi”, Agu Kask “Võõra risti all”, Peeter Lindsaar “Vana hobune”, Alma Teder “Ilusad päevad”
1951 Egon Rannet “Ameerika elulaad”, Ilmar Sikemäe “Teekond jätkub”, Valmen Vaida “Novgorodi lähistel”. Paguluses: Ivar Grünthal “Uni lahtiste silmadega”, Ivar Paulson “Päikesele vastu”, Helmi Rajamaa “Varjutatud südamed”, Märt Raud “Punane hunt”, Aino Thoen “Võlaraamat”, Viktor Veskimäe “Kolmas võimalus”
1952 Vladimir Beekman “Laul noorusest”. Paguluses: Keete Ainver “Rongatare”, Arnold Mändla “Koduteel”
1953 Holger Pukk “Kaks punast kaelarätti”. Paguluses: Karl Einer “Ainult üks valge liblikas”, Ada Otema “Kuningas Heasüda”, Herbert Salu “Õnneraha”
1954 Uno Laht “Piimahambad”, Ellen Niit “Kuidas leiti nääripuu”, Mai Talvest “Sookollid”, Robert Vaidlo “Kadunud havi”. Paguluses: Johannes Kaup “Linnuseehitajad”, Einar Sanden “Tuul üle Andaluusia”, Arno Vihalemm “Kaja kivi südames”
1955 Villem Gross “Ankeet”, Silvia Truu “Mõistata”. Paguluses: Ella Ilbak “Tuvi Malm”, Hannes Oja “Koputused eneses”, Jüri Remmelgas “Tuline värav”, Aleksander Siivas “Kapteni suur võitlus”, Maret Suits “Oled kes oled”
1956 Juta Kaidla “Laanerahva talvepidu”, Voldemar Raidaru “Poisid tänavalt”, Aristarch Sinkel “Musta risti ikke all”. Paguluses: Juuli Kotkas “Põhjanael”, Veli Kudres “Koidust keskpäevani”, Raissa Kõvamees “Kahe väina vahel”, Salme Raatma “Minu karu”, Ellinor Rängel “Kullimaja Marta”
1957 Paul Haavaoks “Peipsi rannalt”, Lehte Hainsalu “Sõnajala õis”, Kalju Kangur “Mööda jalgteid”, Paul Kuusberg “Müürid”, Heljo Mänd “Oakene”, Adolf Rammo “Lapsepõlv”, Eno Raud “Nii või naa”, Rein Vellend “Rahutu kevad”, Valeeria Villandi “Päikese ring”, Heino Väli “Kui vanaema tukastab”. Paguluses: Arvi Kork “Neli musketäri”
1958 Jaan Kross “Söerikastaja”, Herta Laipaik “Hõbetähega taigas” (vt ka 1944), Lea Nurkse “Kubujuss”, Lilli Promet “Ainult puhtast armastusest”, Ants Saar “Inimene otsis õnne”, Harald Suislepp “Tedretähed”. Paguluses: Ilmar Jaks “Aruanne” (esimene puhtilukirjanduslik raamat, vt ka 1949), Jyri Kork “Lauljad klaasmere ääres”, August Pihlak “Lõputa ring”
1959 Einar Maasik “Koduküla teel”, Silvia Rannamaa “Kadri”, Marie Rebane “Kui siilil nohu oli”. Paguluses: Ellen Liiv “Ürgmets ja koolibri”, Ao Vaks “Valge Kajak”
1960 Tõnis Lehtmets “Esimesed värsid”, Leo Metsar “Unistused ei sure”, Vassili Riis “Vabaduse leek”, Rein Sepp “Viimne üksiklane”, Herman Sergo “Meri kutsub”, Luise Vaher “Emajõu jutustus”. Paguluses: Emo Mei “Ingli saatus”, Tiina Tuvikene “Aegadesse raiutud näod”
1961 Erika Esop “Päikesepüüdjad”, Helvi Jürisson “Mägedes sünnivad pilved”, Paul Kilgas “Ööbik laulis hommikul”, Aino Pervik “Kersti sõber Miina”, Milvi Seping “Heliseval sillal”, Endel Tennov “August Mõigu oma hobu”, Velli Verev “Kiviaed”. Paguluses: Ilme Ivand “Siilikuru”, Mall Künnapuu “Südamel on oma mõtted”, Anna Paas “Väikesed jäljed suurel teel”, Karin Saarsen “Sisalik kivil”
1962 Väino Ilus “Kand maas”, Ain Kaalep “Samarkandi vihik”, Raimond Kaugver “Keskpäevavalgus”, Oskar Kruus “Ma tulen Otepäält”, Jaan Rannap “Neid oli 86”, Paul-Eerik Rummo “Ankruhiivaja”, Linda Ruud “Mu südames on pühapäev”, Arvi Siig “Trompetisoolo”, Mats Traat “Kandilised laulud”, Enn Vetemaa “Häälemurre”
1963 Eduard Järs “Külm oli tuul...”, Leo Kerge “Palun, võtke edasi”, Uno Leies “Harjavars on pikem mehest”, Helgi Muller “Tähesärk”, Rudolf Rimmel “Hommik”, Juhan saar “Värviline mõte”, Aleksander Suuman “Oh seda inimest”, Venda Sõelsepp “Igal pool on vaba sõit”, Mati Unt “Hüvasti, kollane kass”, Arvo Valton “Veider soov”
1964 Aimee Beekman “Väikesed inimesed” (päris esimene raamat oli eelmisel aastal ilmunud reisikiri “Plastmassist südamega madonna“), Teet Kallas “Nii palju päikest”, Harri Lehiste “Lõbustusmaks”, Iko Maran “Lauri ja Kaie kummaline matk” (debüüt üksikautorina, varem kirjutas Lall Kahase nime all koos Bernhard Lüllega), Juhan Peegel “Saaremaa motiive”, Aino Toomaspoeg “Võtmehoidjad”. Paguluses: Ivar Ivask “Tähtede tähendus”, Elmar Pettai “Jaanilill”, Aarand Roos “Lehmatapja”, Elin Toona “Puuingel”
1965 Evald-Abram Jalak “Eesav Edvard Puuslik ja teised”, Jaan Kaplinski “Jäljed allikal”, Heino Kiik “Metsiku taltsutamine”, Viivi Luik “Pilvede püha”, Raimo Männis “Sünnipäevakink”, Mart Kalda (Heino Puhvel) “Mõnikord lauldakse sadamas”, Hando Runnel “Maa lapsed”, Ly Seppel “Igal hommikul avan peo”, Jüri Tuulik “Tund enne väljasõitu”, Ülo Tuulik “Aafrika kuum meri” (reisikiri). Paguluses: Oskar Lõvi “Kolm naist”, Helga Nõu “Kass sööb rohtu”
1966 Artur Alliksaar “Nimetu saar”, August Annist “Lauluema Mari”, Boris Kabur “Kosmose rannavetes”, Ingvar Luhaäär “Toominga atmosfäär”, Voldemar Miller “Kiki”, Helju Rammo “Salgajuht Mare”, Olivia Saar “Tere, tere, tedretähed”, Leelo Tungal “Kummaliselt kiivitajad kurtsid”, Silvi Väljal “Jussikese seitse sõpra”. Paguluses: Tiit Lehtmets “Kajakad kõrbes”
1967 Harri Jõgisalu “Käopoja tänu”, Kalju Kass “Pügatud pegemot”, Vallo Raun “Tuisus”, Loit Tiitsaar “Teekäija”. Paguluses: Eduard Krants “Tungalterad”, Leonid Trett “Torm Kadriorus”
1968 Nikolai Baturin “Maa-alused järved”, Andres Ehin “Hunditamm”, Riho Lahi “Kihva Värdi kiusujutud”, Eha Lättemäe “Oma sammude varjust”. Paguluses: Urve Karuks “Savi”, Leho Lumiste “Vargamäe Anton”, Enn Nõu “Pidulik marss”, Liidia Tuulse “Liiv ja lumi”
1969 Enn Kreem “Omapärane talv”, Ira Lember “Jannu”, Hans Luik “Kosmodroomidest kaugel”, Albert Uustulnd “Meri põleb”
1970 Vaino Vahing “Lugu”. Paguluses: Ilona Laaman “Mis need sipelgad ka ära ei ole”
1971 Liiv/Isotamm/Sang/Üdi “Närvitrükk”, Toomas Liiv “Kurbus vikerkaarest”, Jüri Üdi “Detsember”. Paguluses: Aime Maripuu “Majas rappuvad seinad”
1972 Päärn Hint “Võilill”, Johnny B Isotamm “Tekstiraamat”, Jaan Paavle “Vabaarmastus”, Kalju saaber “Romeo, Julia ja õhuhäire”, Rein Saluri “Mälu”, Ülo Tuulik “Vihm Gibraltaris” (esimene puhtilukirjanduslik raamat). Paguluses: Paul Laan “Mõttelend”
1973 Priit Aimla “Naliaad”, Ave Alavainu “Väga väike värsiraamat”, Henn-Kaarel Hellat “Fuugad paradoksidele”, Viiu Härm “Pealkirjata”, Jaan Kello “Pühapäevareisija”, Jaan Kruusvall “Armastuse esimene pool”, Maimu Linnamägi “Sügise sünnipäev”, Ott Raun “Hobusel on täna sünnipäev”, Mari Saat “Katastroof”, Jaak Sarapuu “Austusavaldus”, Eino Sepp “Vesiratas”
1974 Lembit Kivisaar (Aigar Vahemetsa) “Paradiisi Illu”, Andres Vanapa “Pihlakaviin”, Toomas Vint “Kahel pool hekiga palistatud teed”. Paguluses: Heino Susi “Üle lahe”
1975 Jaak Jõerüüt “Kaitsekiht”, Vesipapp “Aastaringist”, Erik Püvi “Vilistav eesel”, Tiia Toomet ja Jaan Kaplinski “Kuhu need värvid jäävad”, Toivo Tootsen “Jõhvi Joosepi jutupaun”. Paguluses: Katrin Jakobi “Suvekodumaa”
1976 Aivo Lõhmus “Aastarangid”, Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal”, Ants Paikre “Kirjeldamatu, asendamatu”, Priit Pärn “Kilplased”, Olev Remsujev “Homne karikakar”, Rein Sander “Piltkiri”. Paguluses: Ilmar Mikiver “Kirves ja tuiksoon”, Gunnar Neeme “Kollane vihm”
1977 Peeter Ilus “Lõbu ja himu”, Ustav Mikelsaar “Ohver”, Aino Müür “Linnuvere lugu”, Asta Põldmäe “Me”, Ine Viiding “Kümme käsku kaaskodanikele”
1978 Doris Kareva “Päevapildid”, Heldur Karmo “Unustuse jõel”, Vello Lattik “Pastoraal mummulisest kleidist”, Katre Ligi “Kõigest ei kõnni ära”, Hubert Matve “Karedad lood”, Ene Mihkelson “Selle talve laused”, Heili Müüripeal “Selma brigaad”, Endel Nirk “Mosaiikvõlv”, Katrin Väli “Eluase”
1979 Leili Andre “Hõbedakirjaga kruus”, Silver Anniko “Rusikad”, Aarne Biin “Tema Kuninglik Kõrgus”, Peeter Elbing “Asetäitja”, Mart Helme “Kolm korvi”, Villu Kangur “Tuut-tuut-tuut-tullakse”, Asta Kass “Kloun Korgitsa kodune elu”, Reet Kudu “Pannkoogipäev”, Siim Kärner “Unekaste”, Kaie Talviste “Klaasist silm ja teine ehtne”, Tiia Toomet “Värviline kosmoselugu” (debüütraamat üksikautorina), Mari Vallisoo “Kallid koerad”, Ike Volkov “Sügis äärelinna teatris”. Paguluses: Aili Helm “Kuradil ei ole varju” (Hilja Rüütli ja Helmut Tarandi ühispseudonüüm, kirjutatud Eestis ja salaja Rootsi toimetatud)
1980 Ott Arder “Bumerang”, Kalju Enniko “Roheline süda”, Rihhard Iher “Kassimärss”, Peep Ilmet “Tuulekanne”, Helle Laas “Unistame ümber”, Ann Must “Tuba”, Mihkel Mutt “Fabiani õpilane”, Alvi Schmuul “Õueringid”, Endla Tegova “Tunglejad”, Heino Tominga “Rein Raudnaski pihtimused”; paguluses: Helgi Öpik “Trooja väljadel”
1981 Eiv Eloon “Kaksikliik”, Aime Hansen “Koduaja tuul”, Madde Kalda “Seitse tähte taeva Sõelas”, Hille Karm “Semestri 99. päev”, Helgi Kauber “Viherpuu”, Mario Kivistik “Läbilõige”, Lembit Kurvits “Väike-Kamari õhtud”, Andres Langemets “Omadus”, Ülo Mattheus “X maantee”, Rein Põder “Kingitus”, Rein Raud “Paljajalu”, Ingel Tael “Merest tõusnud”, Jüri Talvet “Äratused”, Peeter Urm “Viimane raund”, Julius Ürt “Haljendav ruumala”
1982 Krista Kajar “Omaenese ukseni”, Toomas Kall “Ajaloo tajumine”, Vladislav Koržets “Üks tüdruk, nimi Merike”, Hans Laansalu “Tuuline saar”, Vaike Pilvistu “Hingeaken”, Astrid Reinla “Lihtminevik”, Maie Remmel “Laulud laugudetagused”, Kulno Süvalep “Näitemängud”, Oskar Tanner “Sõnakuulmatud”, Bernhard Viiding “Herman Kuning” (trükk hävitati). Paguluses: Ilmar Külvet “Näitemänguraamat”
1983 Juhan Habicht “Veerevad kivid rataste alt”, Sulev Kübarsepp “Maa peal”, Madli Morell “Tõsimäng”, Aili Paju “Merkuuri tütar”, Eeva Park “Mõrkjas tuul”, Toomas Raudam “Anti jutud”, Joel Sang “Abisõnad”, Kalle Suuroja “Viimane marsruut”, Viire Villandi “Kohustuslikud etüüdid”. Paguluses: Leonora Peets “Maroko taeva all”
1984 Vaino Vahing ja Madis Kõiv “Faehlmann” (Kõivu debüütraamat ainuautorina on “Rännuaastad“ 1994), Märt Luige “Tulesammal”, Taimi Proos “Elukiigel”, Ilmar Trull “Millest mõtled, seljaaju?”
1985 Annes Ihoma “Ääremeri”, Henno Käo “Suure Kivi lood”, Aado Lintrop “Asuja”, Nasta Pino “Igal õhtul Solenzaras”, Janno Põldma “Džuudopoisid”, Egon ja Vaike Rannet “Kivid ja leib” II, Anu Raud “Jutte, muist muinas-, muist muid”, Agu Sisask “Mägi ja lehvik”, Mihkel Tiks “Korvpalliromaan”, Valter Udam “Vastutus”, Tõnu Õnnepalu “Jõeäärne maja”
1986 Priidu Beier “Vastus”, Madis Kadaga (Vello Pohla) “Hetked”, Arno Kasemaa “Rannamännid”, Kalev Kesküla “Läbi linnaöö”, Harri Kingo “Lennujälg”, Aita Kivi “Usaldades”, Max Harnoon (Hasso Krull) “Mustvalge”, Tiit Kändler “Uksed akendeks”, Meri-Liis Laherand “Hannese sünnipäev”, Urmas Mikk “Eraelust akadeemilise eluni”, Kalle Muuli “Sajus”, Helju Rebane “Väike kohvik”, Ilmar Särg “Lambri laulud”, Jaanus Tamm “Täna”, Ants Viljus “Pasjanss”. Paguluses: Albert Ruutsoo “Astangud” (autor elas Eestis)
1987 Maimu Berg “Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal”, Indrek Hirv “Uneraev”, Kauksi Ülle “Kesk umma mäke”, Aleksander Lipp “Karjapoiss”, Mare Müürsepp “Lehmaga mere ääres”, Katrin Reemet “Hingedeaeg”, Rein Tootmaa “Klaverimängupüha”, Jüri Ööbik “Armastusromaan”. Paguluses: Arvi Moor “Koer ja nukk”, 
1988 Tiit Merenäkk “Sõna kuuldavus”, Henn Mikelsaar “Armas aeg”, Eve Peterson “Copia”, Avo Üprus “Aja raamat”. Paguluses: Virve Soovik-Uuetoa “Luuletusi”
1989 Sven Kivisildnik “Märg Viktor”, Mati Kuntro “Päevad ja unistused”, Luule Luuse “Tuulevahuses ilmas”, Merca “Merca by Air Mail” (ilmus Kanadas), Ringo Ringvee “Linnud mustmühisevast majast”, Karl Martin Sinijärv “Kolmring”, Tõnu Trubetsky “Pogo”, Märt Väljataga “Teine keel”
1990 Ülo Alo “Kuupaistekaasikud“, Ats (Aidi Vallik) “Ärge pange tähele”, Elle Eha “Lavastatud laul“, Ruth Jyrjo “Mänguraamat“, Jüri Leesment “Vihm ei võõrasta”, Jaan Malin “Mitu ühte”, Enda Naaber “Minekus on valu”, Liisi Ojamaa “Lõputu juuli”, Virve Osila “Mälestuste tuul”, Juhan Paju “Haapsalu detektiiv”, Aarne Puu “Ring on nii pikk” (esimene raamat eesti keeles, oli varem oma poolakeelse raamatuga saanud Poolas debüüdipreemia), Valeria Ränik “Orb” (Alveri preemia), Peeter Sauter “Indigo”, Triin Soomets “Sinine linn”, Rannar Susi “Neli lugu”, Malle Talvet “Lakkamatult, nähtamatult”, Katrin Tammik “Ussihari”, Tarmo Teder “Tumedad jutud”, Jaan Undusk “Kuum” (Alveri preemia), Tarmo Urb “Langev täht”, Hannes Varblane “Mäel, mis mureneb” (Alveri preemia 1991), Elo Vee (Viiding) “Telg”

31 august, 2011

Maarja Kangro - Kurat õrnal lumel (2006)

Leidsin selle enda üllatuseks Apollo taganurgast "kastist"- sealt, kus on nö huvitavad leiud, ehk siis allahinnatud ülejäägid ja muu selline kraam. Tõttöelda pidasin seda juba ammu läbimüüduks. Aga ega kõik raamatud mahugi päris-letti ära, saati siis mõni pool aastakümmet tagasi avaldatud luulekogu. Või nagu Kangrogi kenasti leheküljel 10 ütleb: "mõni inimene on ilus / ega teda alati nähta / mõnel on annet / ega sest saada ju alati teada" ("Võsanarkissos ootab puuke"). Kangro annet on muidugi nähtud, seda salata ei saa. Tõenäolisem on muidugi, et juhuslikult kadus üks eksemplar kuhugi riiulite vahele ära ja nüüd aastaid hiljem leiti see inventuuri tehes üles, aga mis sa selle ühe eksemplariga ikka peale hakkad, enam riiulisse tagasi ju ei pane. Aga hüva, olgu nii või olgu naa- rõõm on igatahes lugejapoolne.

"rasvased ja rohelised
nagu minu mõtted
olid lõuna ajal pilved
oleksin tahtnud nad ära süüa
nagu koer oma okse
tõesti, vaene koer,
vaesed mu mõtted-
aga nii ei jää vähemalt jõledat hunnikut läve ette maha"
(27)


"VÄIKE SÕDUR, KÜLMUNUD KONDOOM

helehalli mere äärest,
mille servad olid jääs,
leidsin külmunud kondoomi,
tillukese, justkui lapsemõõtu
kõva liiv ja kahkjas vesi
olid juba unustanud
nende jaoks käis kõik ainult uuesti

tere, väikese printsi kondoom!
õbluke, ennastsalgav sõdur.
külm on, kiiged kõõksuvad.
räägi mulle-
väike prints oli ilus ja soe?
teda usuti, vaadati härdalt
sina pidid end vahele heitma
nagu kirjavahemärk,
keda ei austata,
ent usaldatakse
pidid hoidma paigal maailma
hoidma printsi mälestust
oma elu hinnaga!
erilise austuseta
ent küll usaldades viskas
prints sind siia maha,
ja kui keegi ei osanud oodata,
väike sõber, heitsid sina
hõrgu saagi merre?
praegu on veel november,
aga hallis amneesias meri
laulab, mulle tundub, unes
juba veidrat laulu

väikese sooja printsi, püha vaimu kondoom,
kurb sõdur, kes külmus liiva-
praegu lähen ma tagasi,
istun soojas ja ootan.
lõunalauda võib ühel päeval
kosta mere võimas laul.
kui ei kosta, ei unusta ma
sind ikkagi. mitte kunagi."
(38-39)

aahh. romantika.

Peeter Grünfeldt – Mälestused Juhan Liiwist (1920)


Et siis mälestused Liivist, aga ühtlasi saab ka kena ülevaate Grünfeldti ajakirjanduslikust karjäärist ja muidu pereelust.

Politseiriik anno 1893:
““Kellest sa ometi räägid, Liiw?” küsime meie.  
“Kellest, kellest?” wastab Liiw. “Ei tea, kellest küll muust kui politseinikkudest! Ühed neist walwawad mind maal, teised walwawad ja salwawad ja halwawad mind linnas. Mine, kuhu tahad, ikka on nemad sääl risti tee pääl ees. Tee, mis tahad, aga lahti neist ei saa! Tulin maalt üsna salamahti ära, et nad mind ei näeks. Walisin üsna kõrwalised teed. Aga kuhu sa ikka lähed? Jõuad linna, juba tema ees. Seisab Peterburi mäe all ja wahib ja wahib, naerab ja irwitab! Tulen temast rahulikult mööda: tema pöörab ka ja wahib mulle järele, wahib ja irwitab! Ptui, kui häbemata! Homme päew lähen politseimeistri juure ja küsin järele, miks ta mind oma sulastel igal pool luurata laseb! Sedawiisi ei wõi enam elada!”
Nüüd teadsime kurba tõde, mis Liiwiga oli juhtund: tema põdes taga-ajamise haigust, see tähendas idee fixe, nagu ei jäetaks teda kusagil rahuse, waid lastaks teda igal pool politseinikkudel walwata.” (lk 21-22)

Kuidas Suur-Eesti ideed ellu viia:
“Siis, äkitselt, pööris ta otsekohe minu poole ja pajatas: 
“Tead, Grünfeldt? Ma olen selle asja üle nüüd põhjalikumalt järele mõtelnud ja otsusesse jõudnud, et see nii ei lähe! Mulle pakutakse juba ammu Rumeenia krooni. Aga et ma juba Poolamaa kuningas olen, kelle wastuwõtmiseks Warssawis suuri pidustusi ette walmistetakse, siis ei wõi ma Rumeenia krooni enam wastu wõtta. Lubasin selle küll juba Söötile, aga nüüd, siin sinu laua ääres istudes ja nähes, et sul lapsed on, kellele kindlat tulewikku waja, küsin ma: mis teeb Sööt kui üksik wanapoiss Rumeenia krooniga? Ei. Temale ma seda nüüd enam ei anna. Ma annan ta sulle!” 
Jälle wahtisime üksteisele üllatatust otsa.Siis ütles mu abikaasa:“Täname, herra Liiw! See kulub ära. Siis saame kord ometi ka kuninglikult kõhud täis süüa ja hästi riides käia, mis ajakirjanikuna mõnikord wõimatu on!” 
Wastus meeldis Liiwile; ta naeris waljusti ja hääsüdamlikult.” (lk 28)

1911:
“Kui ma Tapal, kus rong pikemat aega peatas, puhwetisse läksin, nägin Liiwi rongi ees uhkelt, pää püsti, edasi ja tagasi jalutawat. Nähtawasti etendas ta oma waimus parajasti Poolamaa kuninga osa, kes minusuguse hariliku pääle wõis ülewalt alla waadata.
Minu küsimuse pääle, kas ta minu seltsis puhwetisse ei soowiks tulla, wastas ta õlgu kehitades ja majesteetlikult:“Ei ole aega!”Siis pööris ta lühidast mulle selja ja jatkas oma jalutuskäiku.” (lk 32)

30 august, 2011

Ikkyū Sōjun – Hullunud pilv (2010)

Eksiradade kirgastus
algust ei ole lõppu ei ole
selline ongi mu meel
ei saa kasvada Buddha-loomuseks
selline algselt on meel
algselt et Buddhaks saab meel on kõigest
Buddha segane loba
kõigil olenditel on algselt
eksiradade meel
(lk 41)

Enesehinnang
hull munk hullus tuules hullab kui hull
sinna-tänna otsib kuid mida
kuni jääb paigale lõbumajja
kesk joojate pikka rida
oleks siin mõni olemust tajunu
püüaks mind kokku võtta
näeks minus ainult lõunat näeks põhja
näeks ainult läänt ja ida
(lk 57)

Kireneste
kaunitar Shin nagu unes ekslen
ma sinu lopsakas aias
padja peal ploomiõied ja minu
meel on ka ploomimaias
suu saabki täis seda puhast lõhna
puhtast madalast nirest
laulan uut viisi läbi hämara
voogavas kuujoas laias
(lk 67)

29 august, 2011

J.H. Rosny – Kolesuur koobasmaa (1920)


Lugu siis sellest, kuidas suundutakse otsima salapäraseid koopaid, millest on jutustanud Euroopa rännumeestele ja teadlastele Amasoonia indiaanlased. Lõuna-Ameerika padrik on teatavasti läbi uurimata jne.

“Ta wärises hää meele pärast, tundes end elektripaadil warjul olewat, mis nii hästi oli korraldet, nii hästi warustet, nii mugaw igapidi. Mitte sellepärast, et ta awantüüre, imelikke juhtumusi ei oleks armastand wõi et tal hulljulget südidust oleks puudund. Aga kõige kangelasemeelsemadki armastawad end warjus tunda ahastuste ja hirmude suurepärase luuleloo ees.” (lk 9)

Aga padrik on teatavasti ohtlik, nii langeb nende laev ühel hetkel näiteks pantrite rünnaku kätte. Hirmus öö!

“Siis, kahe wõi kolme nende liigutusega, mida silm ei mõõda, waid mille ainult silmapilkne fotograafia kinni püüab, oli rüselemist, püssipäraga löömist, - ja jaaguari nähti siruli maas, Ulglave ta pääl. Rewolwri pauk lõpetas looma.
“Sellega ei ole weel lõpp!” kisendas wõitja.
Ta näitas teisi ähwardawaid jaaguare saarekesel.” (lk 12)

Ent indiaanlastest teejuhtide abil jõutakse viimaks selle salapärase koobastikuni, kuhu saab laevaga siseneda. Avaneb seninägematu pimedusemaailm oma fauna ja flooraga. Sõidetakse tunde tontlikul jõel, kuni jõutakse kose lähedale, kus siis peatutakse ja osa seltskonada läheb jalgsi edasi. Jõutakse imepärase tasandikuni, kus mäletsevad kõiksugu hiiglaslikud lojused ja...

“Oi! need hiigla-nahkhiired, nende suured lennud kose kohal, nende edastagasi lendlemised tasandikul... Kõik lindude graatsia oli neile omane, aga neis oli midagi suuremat weel, mingisugune liigutuste waimukus, mis kõrgemate imetajate tõule omane.
“Need on selle looduse kuningad,” mõttes Ulglave. “Looduse katse – kes teab – lendawat inimest teha.”
Ja nahkhiire ja inimese keha ehituse isesugune sarnasus, mis teda nii sagedasti oli imestama pannud, waldas ta mõistust.” (lk 24)

Kes teevad nende mäletsejatega säändseid tempe.

““Hei! mul on mõte, et need loomad orjad wõi teenijad on... ma hakkan ikka rohkem ja rohkem uskuma, et need hiigla-nahkhiired kõrgema mõistusega on ja muid loomi oma alla oskawad heita, ja et nad muud endalle ei nõua, kui osa werd, mis iga loom neile peab andma, nagu meie lehma piima wõtame... nagu sipelgad oma teenijate-täide magusat mahla sööwad...”
“Wististi!”” (lk 26)

Vampiirid jälitavad rändajaid. Ühel hetkel tabab mehi rammestus, mis veel hullem, selle maa-aluse tasandiku valgus hakkab hääbuma. Inimesed vajuvad unne.

“Ta imestab, et ta enam hirmu ei tunne. Ta käsi kobab enda ümber, ta puutub ühe siidist nahaga kokku, ta tõmbab käe hirmunult tagasi. Ta saab aru, et wampiirid ta seltsimeeste pääle laskuwad, et nad pea ka tema pääle laskuwad, et end tema werest toita. Ta tahab üles tõusta, sirutab oma käsi, aga ta nõrkus on wäga suur ja ta kukub jälle maha, ta wajub sügawasse unesse, ilma et oleks omal kaelal ja rinnal pehmet leiget raskust tunnud, ühe looma südametuksumist, kes ilma waewata oma toitu looduskuningalt wõtab.” (lk 29-30)

Ärgates on nad nõrgad (aga ikkagi elus!) ja puudub proviant. Püütakse kängurut maha nottida, aga no tõesti ebaõnnestunult. Meeleheide ja lootusetus võtab tinaselt võimust. Aga siis tuleb tagasi üks vahepeal kadunud indiaanlasest teejuht ning juhatab tagasi laeva juurde, millega purjetatakse päevavalgusse ning ollakse rõõmsad ja uhked seikluse üle.

Ei saa kuidagi öelda, et oleks raamat, mida peaks lugema. Teksti võiks muidugi ümber kirjutada, rohkem lahti seletada neid vampiirhumanoide.

ulmekirjanduse baas