27 august, 2021

Willem Frederik Hermans - Hoitud maja (2021)

 

Tõesti painajalik ülesvõte inimese tühjusest, lagunemisest, sõjast. Niisiis sinust ja minust ja meist, kui kultuur ja kombed maha nühitakse. Või midagi.


Eks sellise loo puhul tahad ikka, et saaks kuidagi peategelast ülendada. Aga ei saa hästi. Või no saaks, kui tahaks. Ent siis tekib küsimus, et kas ma ikka olen sina. Või ma ei tea. Kuidas mina saan otsustada.


Ja no kellest siis võiks viimaks kahju tunda - kaladest, aretajast, maja omanikust ja ta naisest, kolonelist. Peaaegu inimvihkajalikud valikud (jajah, loogika valiks ikka tsiviilisikud ja kaitsetud elusolendid). Või siis partisanid ja natsid. Kah võimalus. Kah olid millalgi inimesed.


Lugu polegi otseselt Teisest maailmasõjast, samahästi ükskõik millisest loomastunud konfliktist, mis nühib tsivilisatsiooni maha ja asendab ainult ellujäämisega. Kui loomastumine tähendab ikka seda afektiseisundit, kus elaja enesekaitserefleks läheb bersergiks kätte. Muidugi, mis õieti viib selleni ning keda-mida õieti siis süüdistada, kes on ohver. Kukk või kana, noor või vana.


Et jah, mõtlemapanevalt meisterlik tekst. Visuaalne, filmilik.


“Siis tõusin istukile, seljaga naise poole ja toetasin lauba käte vahele. Sellest liikuva nahaga kaetud luisest kausist kõik pärit ongi: teised inimesed, maailm, sõda, unenäod, sõnad, teod, mis tulevad nii iseenesest, et inimene ei kujuta ettegi, et oleks kunagi olnud võimeline järele mõtlema; nii iseenesest, nagu oleksid inimese teod maailma väljamõeldis. Selleks on vaja teist pead, et mõista, mis see üks pea on, kuid minul ongi ainult üks - see siin, minu käte vahel, hoian seda niisugusel moel, nagu inimene mitte kunagi mitte midagi muud ei hoia. Ometi, kui õpetatud mehed nii ei väidaks, siis ei teakski, et pea on midagi muud kui käsi või jalg.” (lk 26)



26 august, 2021

Clark Prasad - Mirror-Rorrim (New Horizons, 2021)

 

Indiapärane põnevik CERNi eksperimentide teemal - nimelt on seal katsetatud sisenemist teistesse dimensioonidesse, mille tulemuseks on siis … senise maailma lõpp ehk segunemine paralleeldimensioonide ja praeguse maailmaga. Või midagi sellist.


Igatahes seiklevad siin loos CERNis töötav indialasest teadlane Adi ja tema kunagine armastatu Sana. Adi naaseb Delhisse puhkusele, et muuhulgas koolikokkutulekul ehk kohtuda Sanaga, aga avastab, et … pisiasjad tema ümber on muudkui valed. Lisaks veidrad sõnumid. Viimaks õnnestub tal Sana leida, kes on mehe õuduseks justkui nümfomaan. Või siis mitte!


Nimelt on Sana veel varem avastanud, et maailma asjad on nihu, ning nüüd on ta üldse ülivägev häkker. Sana juhtimisel tungitakse CERNi salajastesse failidesse ning vapustatud Adi avastab, et … mida tegelikult tema teadmata katsetatakse!


Edasi tuleb tõlgendada hindu mütoloogiat, sõnumeid paralleeldimensiooni Sanalt, tungida CERNi hadronite põrguti juurde ja tõlgendada veel erinevaid sõnumeid.


Kõiksugu kõvaulme mekist hoolimata on see kokku üks paras Bollywoodi põnevik.


25 august, 2021

Olga Larionova - Päike jõuab Veevalajasse (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Üllatavalt naksakas seisundiulme (no tegevust küll jätkub, aga oluline on see tegelase siseilm) vanast astronaudist, kes tahab minna pensionipõlve pidama metsikule planeedile (et siis mitte manduda üheks tavaliseks vanameheks, kes aastaid jutustab teistele oma käikudest), ihuüksi - õigemini küll võimalike (kiviaja tasemel) pärismaalastega. Ta paariline püüab küll vanameest sellest plaanist loobuma veenda, aga ei. Valitud planeedi juures lahkubki värske pensionär kosmoselaevast süstikuga, olles enne kavandanud plaani, kuidas teda enam üles leida ei saaks.


Aga nagu laeva jäänud paariline teda hoiatas, võib metsiku planeedi elukeskkond olla reaalsuses vägagi ebasõbralik … ja nii on.


Ühest küljest on siin muidugi selline valge inimese kompleks - et lähen viin metslastele tule ja teadmised; teisest küljest see kergelt jabur kujutelm rohelise loodusega planeetidest; kolmandast küljest … ökokatastroof, mille põhjustab süstiku hädamaandumise järel toimunud väiksem tuumaplahvatus. Et jutt ilmus 1981. aastal, siis vast 5-6 aasta hiljem ilmununa oleks see tuumaplahvatuse põhjustatud häda vähe anakronistlikuna mõjunud. Aga samas see peategelase veider jonnakus ning selle luhtumine on omal moel … paeluv.



24 august, 2021

Terry Pratchett - Troll Bridge (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Autor kirjeldab taas seda pinget, mis tekib uue ja vana elukorralduse vahel. Uues maailmas on elu parem (kapitalism!), aga … enam ei tehta kangelastegusid; neist vaid räägitakse õhtuti lastele enne magamaminekut.


Ja kus on kapitalism, seal on on muidugi ka aina kasvava majanduse tõttu suurem vajadus ressursside järele, nii on põllumajanduse tarbeks kasutusele võetud kõnnumaad ning puidutööstuse vajadusteks raiutakse legendaarseid metsi maatasa.


Barbar Cohen on üks neid vana maailma kangelasi, kes veel vanas eas tahab teha ühe meheteo - ehk maha lüüa mõni troll, kes kimbutab sildu ületavaid inimesi (jajah, ka Gaimanil on jutt “Trollisild”). Kui Cohen jõuab ühe sellise kivisillani, selgub, et trolli mahalöömine on veidi keerulisem kui lihtsalt üks legendi väärt tapatöö. Sest noh, ka trollil on raske elu (rääkimata sellest, et tal pole varandustki hinge taga), vaja pere ülal hoida ja puha. Ajad pole enam need.




23 august, 2021

Dmitri Bilenkin - Tema Marss (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Omamoodi edasiarendus antoloogias avaldatud Varšavski loost, ehk siis küsimus seeniorite kokkupuutest reaalsusega, millest sünnib pigem kahju - seda enam traagiline, et tegu on Marsi legendaarse uurijaga!


Ehk siis toimub ekskursioon terraformitud Marsil, kus tutvustatakse planeedi minevikku ja eripärasid. Ekskursioonil on kaasas eakas mees, kes on nö inkognito - tema oli üks esimesi, kes puutus kokku Marsi algse õõvastava eluoluga (tegu pole muidugi Andy Weiri kujutatud Marsiga, pigem ikka rohkem “Old Mars” tüüpi planeediga). Giid tutvustab kohta, kus enne maasarnastamist olid ülimalt rängad tormid, ja nüüd … austatud pensionär näeb taevas moodustumas just sellist ülitormi. Ta haarab ekskursiooni päästmiseks juhtohjad oma kätte …


Kui järele mõelda, siis ikka päris vaimukas lugu, just see kangelase kunagine lend ja samas kokkupõrge uue reaalsusega, mis toimib vähe teistmoodi kui tema harjunud.



ulmekirjanduse baas


20 august, 2021

Catherynne M. Valente - Space Opera (2019)

 

Romaan Eurovisioonile sarnasest lauluvõistlusest, milles osalevad erinevad võõrtsivilisatsioonide esindajad - eesmärgiks siis sõdimise asemel arendada nö rahvastevahelist sõprust. Kuid sel võistlusel saavad osaleda ka uued liigid - millega kaasneb küll klausel, et viimaseks jäämine peaks tähendama mitte küllaldaselt mõistuslik olend olemast ning see annab õiguse selle liigi olematusse pühkimiseks. (Muidugi, kui puudub nö uus katsealune, siis sel juhul ei tähenda viimaseks jäämine peale eneseuhkuse haavade midagi.)


Ning nagu ühel hommikul maalased avastavad, polegi nad galaktikas ainsad intelligentsed eluvormid … ja nad peavad lauluvõistlusel tõestama, et nad on küllalt head, et üldse eksisteerima jääda. Kosmilised tsivilisatsioonid on juba mõnda aega maalasi jälginud ning nad esitavad nimekirja võimalikest esinejatest, kes võiks võistlusel maalasi esindada. Kahjuks on nimekirjast elus vaid selle lõpus oleva glämmfuturokkjne-bändi kaks endist liiget, kes siis viiaksegi valgusaastate kaugusele esinemispaika.


Ja nagu lauluvõistluse reglemendist selgub, siis lisaks viimaseks jäämise vältimisele tuleb ka valmis olla selleks, et võistlejad võivad püüda sind enne võistlust elimineerida - ning see on lauluvõistluse jälgijatele vaat et huvitavaim osa kogu sellest värgist. Inimkonna esindajad … jäävad hätta.


Olin enne lugemist sattunud peale kahe eesti lugeja kogemusele selle raamatuga, mis kõikusid sügava ja pehme pettumuse vahel, ja tõepoolest, see glamuurne ulmekomöödia tekitab tuska oma barokse killuviskamise taotlemisega. Mingi hetk püüad lugemisel lauseid automaatselt lühendada, et looga edasi minna; võõrkeelse teksti lugemisel selline seedivamaks toimetamine läheb nagu liiale. Muidugi, küsimus ehk tekibki sellest, et ma ei kuulu Eurovisiooni austajate sihtgruppi ning ka hiljutine Douglas Adamsi (Valente suur eeskuju) taaslugemine pani vähe õlgu kehitama. Seega … jah. Kuid minu jaoks põhiprobleemiks jääb vast ikka see meeletu naljaviskamise kokkukuhjamine, no on see alles teerulliefekt.



19 august, 2021

Harville Hendrix: Teekond soovitud armastuseni

 

Olemuslikult on see käsiraamat suhtesolijatele teemal "kuidas paremini suhelda ja tekitada armusuhe, kus meil mõlemil on hea". 
Ei, seal ei kõnelda suhete kui selliste vajalikkusest ega küünitata mingi kõrgema ja kaugema filosoofiani, see on käsiraamat. Sealjuures isegi mitte väga geniaalse taustaga - mitmed harjutused ja ka lihtsalt autoripoolsed kirjeldused sisaldavad ideed, et mõni inimene ongi nt ülbe, kirglik, soe, eemalolev, hajameelne või mis iganes muud selletaolist.
ONGI.
Mina inimesena ei tunnista ÜLDSE selliseid paikapanemisi muul moel kui "tol hetkel tundus see peamine ja oluline", ent see ei tähenda, et mõnel muul hetkel ei võiks too kirglik inimene just ootamatult rahulik ja arusaav olla. Iseloomuomadus on tendents teatud käitumise poole, aga kindlasti ei käitu inimene kogu aeg ülbelt või kirglikult, sest ta on inimene, mitte robot teatud programmiga.
Olgu.

See oli näitena toodud, juhtimaks arvustuse lugeja tähelepanu sellele, et tegu on praktilise käsiraamatuga, mille teooria-osa on mõnevõrra kahtlane ja sellele ei tasu väga keskenduda. Mitmetel teemadel minnakse täiesti võssa, mitmeid käsitletakse pealiskaudselt, ent samas raamatu põhiidee tundub äärmiselt pädev.
Valgustavalt hea.
See on: me armume inimestesse, kelle osas alateadvus-vana aju arvab, et oh! Nüüd, temaga ja tema abil saab viimaks lahendada kõik mu lapsena kogetud valud ja vaevad! Viimaks ometi inimene, kes meenutab mulle mu vanemaid, annab mulle kõike seda, millest mul puudu on! 
Ehk phmt valitakse partner, et lahendada hädad lapseeast. 
Partner aga otsib võimalusi omaenda valusid vähendada ja haavu ravida, mitte kellegi hoolekandja olla, ning eufoorilist "viimaks ometi!" tunnet jätkub täpselt seni, kuni armumiseufooriat. 
Täpselt, sest need ongi üks ja sama.

See raamat keskendub võimalusele teadlikult teha seda, mida inimene alateadlikult ei oska ja ei suuda.  Kuidas partnerid saaksid ja võiksid ravida üksteise vanu haavu ja saada selle käigus kirglikeks sõpradeks, kelle jaoks suhe on pühapaik, soojus ja hellus, mitte lahingutanner.

Ma arvan, sellisena on raamat hea. Isegi väga hea, võibolla, sest sisaldab palju praktilisi harjutusi, mida igaüks koos partenriga kodus teha saab.
Ehk: hea raamat just täpselt käsiraamatuna paaridele.
 
Kuna esmatrükk ilmus päris ammu, kuigi vahepeal on teksti mitu korda ümber tehtud ja parandatud, on ikkagi väga sees mõiste "abielu" ja USA kristlik taust ilmub samuti kohati, aga tegelikult kehtib kõik nii samast soost kui LOOMULIKULT vabaabielus paaride puhul. 
Nii et hoolimata kohatistest teoreetilistest küsitavustest ja kreeka müütide valesti ümberjutustamisest ("valesti," sest teistmoodi jutustamine on levinud) ma soovitaksin. 

Samuel R. Delany - Aye, and Gomorrah (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Algselt on tekst ilmunud kuulsas antoloogias “Dangerous Visions” ning omal ajal olevat tekitanud furoori, kuivõrd tegu on õige mitteklassikalise kirjeldusega astronautidest. Nimelt valiti astronautide koolitusse ebastandardseid puberteete, kes siis … androgüniseeriti, kuna kosmosekiirgus mõjub tavalise füsioloogiaga inimese õige ruineerivalt. Tulemuseks siis androgüünid, kes saavad avakosmoses vabamalt tööd teha, aga vaimult pole just … tavapäraselt täiskasvanilikud. Ning suguelunditevabana puudub neil igasugune kiim.


Mis teeb nad vastupandamatuks teistele mitte-just-tavapärase-puberteedi läbielanutele, keda ahvatlevad need kättesaamatud noored täiskasvanud. Eks see valulik kättesaamatus ongi asja kiiks, ja eks astronautidelegi omamoodi närvikõdi. Selle loo lõpus arutavadki kummagi poole esindajad sellest kummalisest ligitõmbavusest (kellele “perversioon”, kellele igapäev).


Ja eks selline nurjatu astronaudikäsitlus võis tollal päris vastukarva mõjuda - androgüünsus ja pealekauba veel homoseksuaalsus ning kõigele lisaks ennast müüvad astronaudid. Kui jutu algus mõjub mõneti tobeda janditamisena, siis edasi avaneb õige traagiline ja ka vastuoluline maailm - kuivõrd need kosmosekangelased pole ka just … avalikkusele teab mis austusobjektideks.




18 august, 2021

Ilja Varšavski - Otsusta ometi, piloot! (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Melanhoolne lugu eakast kosmoselendurist, kelle tööks on nüüd olla varupiloot - aga appikutset ei tule ega tule (mis on muidugi iseenesest positiivne), kuid kõigest hoolimata on mees alati valvel - loobudes nii kaaspilootide kui naise ahvatlustest.


Teksti ilmestab muidugi saladus piloodi minevikust, millest ma ehk ei saanudki õieti aru (ei teinud ka ülelugemist, kuna noh, tekst ei tekitanud just pinget). Korraks toob autor teksti põnevuse sisse, aga siis selgub, et tegu oli … unenäoga. Iseenesest muidugi huvitav lahendus, et rõhk pigem psühholoogilisel küljel kui et teaduslikul fantastikal.



17 august, 2021

Meelis Kraft - Ühtegi üleliigset inimest (Saared, 2020)

 

Kogumiku pikim tekst on ühtlasi raamatu kõige pretensioonikam jutustus. Esmakordselt raamatut lugedes jätsin sellele pooleli, paar kuud hiljem kätte võttes otsustasin ikkagi läbi lugeda; tegu on veidra õuduslooga.


Ehk siis lugu maailmast, kus inimestele on kohustuslik teistele ruumi anda, võimaldada neile personaalset ruumi. Teise inimese lähedusse sattumine on karistatav, intiimsed kontaktid on üldse võimu poolt ülimalt reguleeritud (ja sõltuvuses surmade arvuga). Tulemuseks on koridorides monotoonselt massivad inimesed, mida vahel katkestavad hirmsad õudusjuhtumid, kus inimesed satuvad kas kogemata või pahatahtlikult üksteise personaalsesse ruumi, misjärel paanikasse sattuvad inimesed vajuvad nagu doominonupud eeskõndijate isiklikku ruumi, mille tulemuseks siis traumad või koguni surmajuhtumid.


Aga ükski ühiskond pole ka parima tahtmise juures perfektne, nii on ka siin liiguudishimulikke isendeid, kes tahavad teada rohkem selle suletud ühiskonna toimimisest või siis soovivad intiimkontakte inimestega, keda pole nende jaoks valitud. Probleem! Õigemini tekivad sellest probleemid, ja mitte väikesed. Kuid autor keerab selle loo veel edasi krussi.


Ehk siis teksti esimene pool on väärt 7 punkti, ja teine osa 5 punkti; esimest osa oleks kirjutanud justkui üliKraft, teist osa teistest tekstidest tuttav tavaKraft. Midagi nii painajalikku kui esimene osa … seda ikka annab välja mõelda (ja muidugi kirja panna, ainult väljamõtlemisest ei piisa). Ses suhtes teise osa ja teksti lõpetamine mõjub kuidagi … lõpetamata, justkui autor ei osanud seda vastavalt teha ning senised tavalahendused tundunuks ehk liialt … tavalised. Aga sellegipoolest väga huvitav eksperiment.


16 august, 2021

Georgi Gurevitš - Lohe Infra (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Vaat et sotsrealistliku vaimsusega tulevikulugu Maast, kus on üldine vendlus ja tehnoloogiline progress, aga mõnd vaevab ikka küsimus, et kas universumis võiks leiduda intelligentset elu. Üks leiutaja arvab, et vastus võiks peituda infrapunaste päikeste hulgast. Ja näe imet, Maast seitsme valguspäeva kaugusel ongi üks selline “tume päike”. Selleaegne tehnika võimaldaks sinna sõita 14 aastaga - miks mitte?


Lugu pole muidugi esitatud nii lihtsameelselt kui siin kokkusurutuna kirjas, eks siin ole ka vastuolusid ja puhast inimlikku traagikat. Aga jah, samas see Maa elu töötlemine paremaks, eks see paneb kergelt kukalt kratsima.


“Kakskümmend üheksa aastat on pikk aeg. Ma kasvasin suureks, lõpetasin kooli, valisin elukutse. Hakkasin linde aretama - töö elavnurgas polnud raisku läinud. Meie instituut töötab dekoratiivse linnu kallal. Ajalehed kutsuvad neid laulvateks lilledeks. Meie valitud tee on keerukas: paradiisilinde ristatakse tuvide ja lõokestega. Tuleb ka pärilikkuse parandamisega jännata. Aga selle tulemusena kudrutavad praegu kõikides aedades kaskedel ja mändidel tillukesed paabulinnud, sätendades kõigis vikerkaarevärvides.” (lk 19)


Aga jah, elu leitakse ja seda hakatakse lähitulevikus uurima (14 aastat sinna sõitu, aasta kohapeal töötamist, 14 aastat tagasi). Kuid see olevas mõnele teisele autorile paras edasi arendamiseks.



ulmekirjanduse baas


13 august, 2021

Joe Abercrombie - Kuningate viimane argument (2014)

 

Raamatu lõpupoole, peale kõiki neid eepilisi mõõduvõtmisi põhjalaste ja gurkullastega … jääb korraga oma 100 lehekülge loo lõpuni. Mis muidugi tuletab meelde ühe teatud Tolkieni triloogia lõpu, kus peale Sauroni põrmustamist jätkub ja jätkub lugu oma kõigi edasiarendustega, mis omal moel läheb veidi igavakski. Abercrombie see romaan on omamoodi vildakas parafraas “Kuninga tagasitulekust” - anti-Gandalf on troonile upitanud ühe õige vääritu sünnipäraga noormehe, kes saab kuningannaks, nojah, naise, kes ei taha selle mehega mingit pistmist teha.


Gurkullaste (jajah, nõrgalt kumaks siit läbi justkui “ork”; lisaks need 100 Sööjat) armee peaaaegu pühib Adua maa pealt, kui vaid poleks kaht ootamatut abijõudu, mis saabuvad hobustel (nonoh, neilgi üks naabermaa kuningas kaasas) ja laevadega (Talinsi vägedel küll hoopis teised põhjused kui ammuse võla tasumised - pigem võla tekitamine). Ja no Adua päästmisele järgnev on ikka päris nihilistlik tõlgendus Tolkieni paatosele.


Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Logeni tõus, siis Jezali tõus ja viimaks Glokta tõus; muidugi Bayazi dikteerimisel. Logenit jätkub kuuenda romaanini (aga ta võib olla elus koguni üheksanda romaani tegevustiku ajal - kuigi selline tegelase tagasitoomine oleks vist kergelt jama). Jezal kaob areenilt seitsmendas romaanis (jajah, aga tema veri voolab edasi), Glokta … loobub (rahumeelselt!) võimust alles kaheksandas romaanis. Selle romaani lõpetab aga Pike’i päritolu selgumine ja tema uus karjäär (mis tekitab küsimuse, kas juba tollal oli Abercrombiel selle tegelaskujuga kaugeleulatuvad plaanid?).


Oleks vaid aega, peaks uuesti läbi lugema neljanda ja viienda romaani, mis seovad selle seeria kahte triloogiat; mis küll õieti saab Jezali vereliinist üheksandas romaanis?


““Rahu?” mühatas Hagijas. “Mis asi see veel on? Mida sellega peale hakatakse?”

“Ma arvan… nooh… siis kasvatatakse igasugu asju ja niimoodi.”

“Kasvatatakse igasugu asju? Perse küll ja kõik surnud sinna otsa! Mida teame meie, sina või mina või ükskõik kes teine meie omadest, mingite asjade kasvatamisest? Me pole ju terve oma elu jooksul teinud midagi peale tapmise!”

Logen kehitas kohmetult õlgu. “Mingi lootus peab ju olea. Inimene saab ju õppida?”

“Kas ikka saab? Mida rohkem sa tapad, seda paremini sa tappa oskad. Ja mida paremini sa tappa oskad, seda vähem on sinust kasu kõige muu jaoks. Mulle tundub, et meie olemegi nii kaua elanud just sellepärast, et me oleme kõige paremad tapjad.”

“Sa oled tumedas tujus, Hagijas.”

“Ma olen juba aastaid tumedas tujus. Mulle teeb muret see, et sina ei ole. Meiesugustele lootus ei sobi, Logen. Ütle mulle, oled sa kunagi puutunud mõnda asja, mida sa ära ei lõhkunud? On sul kunagi olnud midagi, mis põrmuks ei muutunud?”

Logen mõtles järele. Tema naine ja lapsed,  isa ja klann - kõik läksid tagasi porisse. Forley, Kolmpuu ja Tul, kõik samamoodi surnud, mõned said surma Logeni enda käe läbi, teised tema hooletuse ja uhkuse ja rumaluse pärast. Ta nägi oma silme ees nende nägusid ja need polnud rõõmsad. Surnud on harva rõõmsad. Ja tumedad ja sünged kogud nende selja taga olid veel hullemad. Viirastuste summ. Puruksraiutud ja verine sõjavägi. Kõik need, kelle Logen oli arvanud heaks tappa. Shama Südametu, soolikad lõhkilõigatud kõhust välja rippumas. Mustvarvasoma katkilitsutud jalgadega ja põlenud kätega. See närukael Finnius, üks jalg maha raiutud ja rind lõhki. Isegi Bethod, kes oli kõige ees, pealuu sodiks taotud ja pahane nägu küljele väänatud. Tema küünarnuki tagant piilus Crummocki surnud poiss. Terve meri tapetuid. Logen pigistas silmad kinni ja kangutas siis pärani lahti, kuid näod ei kadunud tema mõtete servalt. Tal ei olnud midagi öelda.” (lk 484-485)


Tõlkija on teinud ühe õige huvitava apsaka, alles selle romaani kolmandal lugemisel torkas see silma ja sundis originaali üle kontrollima: tõepoolest, huvitav lisandus romaani maagilisse süsteemi, korraks paotub side teispoolsusega (Kolmpuu hauatagune hääl!), mis muidu vaid Üheksasõrme teemaks.





12 august, 2021

R. A. Lafferty - The Primary Education of the Camiroi (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Sobiv õppematerjal distantsõppe edendamiseks ehk lugu Camiroi nimelise planeedi laste kümneaastasest põhihariduse programmist. Maalt saabub planeedile neljaliikmeline vaatlejate grupp, et saada võimalikke nippe maalaste hariduse edendamiseks. Aga noh, kohapeal ootavad neid mitmed üllatused. Haridus on … mitmekesine ning eesmärgiks on kasvatada nii füüsiliselt kui psüühiliselt terveid inimesi (mitte nagu maalasi), kes peale põhihariduse omandamist saavad iseseisvalt hakkama ehk siis ehitavad endale ise valguse kiirust ületavaid kosmoselaevu, et omapäi elu edasi elada.


Muidugi, kui kolmandaks klassiks pole laps teatavat distsipliini omandanud, siis ta tuleb küll üles puua. Aga seda ei juhtu just paljudega (vaatlejad Maalt on sellisest lähenemisest igati imponeeritud).


Et siis igati nihilistlik värk ja pila haridussüsteemi puuduste üle. Või noh, üldse meie eluolu asjus; ei saa öelda, et autor võtaks just kindla seisukoha. Ulme.



11 august, 2021

Meelis Kraft - Hüvasti, sõbrad (Saared, 2020)

 

Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.

Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.


Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.



10 august, 2021

Mark Lawrence - The Weight of Command (Road Brothers, 2020)

 

Järjekordne teevennas peab tunnistama Jorgi läbinägelikkust, seekord siis oma nahka tapalavale viies. Mis - nagu viimasel hetkel selgub - oligi osa Jorgi Suurest Plaanist, kuidas alistada terve linn koos selle kaitsjatega ning nii end saaki täis pugida. 


Üsna lihtsakoeline tekst, aga päris kaasakiskuvalt kirjutatud - kuidas Burlow nimeline vennas leiab end mahajäetuna, kuidas ta kohalike kaitsjate poolt vangistatakse ja siis viimasel hetkel … langeb Jorgi haamer tema vangistajate kaela. Tekst ei anna otseselt midagi uut Jorgi kuvandisse, no kui, siis lihtsalt illustreerib ta minevikku.


09 august, 2021

Meelis Kraft - Pasir Hijau saare saladus (Saared, 2020)

 

Põhimõtteliselt on tegu justkui mõne Hollywoodi B-C-D-E-vms kategooria erootilise põneviku stsenaariumiga. Maailmas on lahvatanud miski pandeemia, mille vastu aitab vaid poole tunni jooksul manustatavad kaheksa vaktsiinisüsti (mille tagajärjel võib patsient ka surra, aga see on ühiskonna jaoks väike kaotus). Vaktsineerimist teostavad meedikud saavad enda käsutusse sõjaväeüksuse, ning sellise meediku staatus on teda võõrustava riigi seadustest ülim (ÜRO koordineerimise järgi ei tee meedikud tööd oma kodumaal).


Loo peategelane Mayree määratakse peale väljaõpet seda tööd tegema Filipiinidel. Töö pole just meeldiv, aga kiiresti saavutab ta professionaalsuse. Peagi saab ta salapärase sõnumi, et ühel Pasir Hijau nimelisel saarel on üks väga salapärane kogukond - kohalikud lähevad enamvähem näost valgeks, kui peavad vahendama uudishimutseva naise külastust sellele saarele - aga samas ähvardab Mayree selle väikesaare sõjaväe kaasabil hävitada, kui teda sinna oma tööd tegema ei lasta (sest vaktsineerimisest keeldujad hävitatakse).


Viimaks jõuab ta selle kogukonnani: teda võtavad vastu alasti, vaimustavate kehadega noored naised … Kelle alastiolekul on üks teatud põhjus.


Ühesõnaga, üheltpoolt on kõik see vaktsineerimispinge, mis tänapäeval valitseb. Teiselt poolt aga võib arvata, et lugu on kirjutatud enne seda koroonajama (Marek Tihhonov!). Sarnaselt nutivanadekoduloole on siin ohtralt retroõhkkonda (meesideaalideks David Beckham, Keanu Reeves ja Brad Pitt - kas keegi neist üldse teeb praegu midagi? Viimati vast kümnendi eest?). Ja no muidugi see saarega seonduv, see on tõesti nagu ühe erootilise põneviku kliimaks, mis varjutab loo esimese poole pandeemiapaine. 


Noh, veider poistekaulme, tekst võinuks vabalt eelmisel sajandil ilmuda; praegu on siuke retrolaks.



07 august, 2021

Kerli Altmart „Albioni väravad“. Tänapäev (2021)

Järjekordne uitnope uudiskirjanduse riiulist, mille lugemisest on juba üksjagu möödas. Pealkiri, kes kuningas Arthuri lugudega ülemäära kursis pole (nagu mina), on seotud kuningas Arthuri lugudega ehk siis tolle legendaarse Albioniga, mida too valitses. Kõik algabki salapärase Arthuri ilmumisega, aga fantaasiasõprade kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et tegemist ei ole siiski ajarännuilminguga Tallinna linnaliinibussis vaid kõigest enam-vähem klassikalise printsiga valgel hobusel, ja saate muidugi isegi aru, et kõikvõimalikud kuninglikud tiitlid ja kabjalised on siinkohal tinglikud. Igal juhul on olemas neidis hädas – Katrina, vägivaldse ja kontrolliva eksabikaasa poolt mutta tambitud kaunist IT-geeniusest (sest eks kipu ju ikka nii olema, et printsi väärib ainult ilus ja vooruslik, miks mitte siis tänapäeva kontekstis lisaks ka piisavalt talendikas) büroojuht, kes ahiküttega korteriuberikus sente veerib, sellal kui tema tegelik tööpanus hõlmab kõike alates kohvi serveerimisest ja koopiapaberi tellimisest kuni ümbritseva meeskollektiivi nõustamiseni, kuidas nood oma tähtsat ja keerulist tööd tegema peaksid.

Kõik muutub vähehaaval koos printsi saabumisega, sest juhuslik bussikohtumine ei saa ju olla muud, kui eelmäng teistkordsele kohtumisele tööl, vanas heas bossi ja alluva olukorras. Toimub ootuspärane vastastikuse atraktiivsuse dünaamika, prints leiab peakangelannas lisaks atraktiivsusele ka märkimisväärse tööalase võimekuse, kõik see, koos Katrina enese sisemise käärimisega viib arenguteni nii vägivaldsest suhtest vabanemise teel kui ka sissetuleku suurendamise osas, kuid tegemist on siiski moodsa printsilooga, mis tähendab, et lõpuks ei kapatagi kuldses tõllas pulmareisile, vaid hoopis astutakse samm iseseisvuse ning traumadega – nii lapsepõlvsete kui hilisematega – tegelemise suunas. Viimase osas on iseenesest sümpaatne, et sõbralikum suhtumine iseendasse laieneb ka sarnastes kammitsates elanud emale, ma olen seda meelt küll, et iseenese sisemine kantseldamine on juba suur töö küllalt ja pole üldse ilmtingimata vaja veel dramaatiliste süüdistamiste ja leppimiste virvarri.

Selle meeskollektiiviga, millest lahkumine samuti positiivsete arengute hulka kuulub, on jälle pisut kulmukergitamapanevad lood. Nimelt lööb printsi kui „alfaisase“ saabumine asjad kihama ja hiljem muutub osa neist „Katrina poistest“, kelle eest ta emalikult hoolitseb üpris veidrateks nõmedikeks, midagi seoses „naisena särama löömisega“ ja „ainsa emasega kontoris“ või kuidas see sõnastus oligi. Võimalik, muidugi, et selliseid töökollektiive leidubki päriselt ka, noh, inimsuhteid kirjeldatakse ju selliste terminite ja kategooriate abil kindlasti päriselt ja palju.

Kokkuvõttes kergemat sorti ja äraproovitud romantikažanri elementide najal üsna sujuvalt kulgev ja põnevuse mõttes ühtlaselt pingestatud lugemine vägivaldsest suhtest toibumise ja eneseks saamise teemadel, generatsioonideülese nüansiga ja tiiruga väljamaa metropolis, taustaks (IT) kontorielu argipäeva. „Professionaalne varjaja“ on iseenesest päris mõjus väljend ja ära on mainitud ka nüanss, et traumadest vabanemine ei käi siiski maagilise sõrmenipsuga, vaid tegemist on siiski osaga inimese kogemustepagasist, mis vormib maailmataju ja reaktsioone. Lisatähelepanekuks on erinevate palgatasemete reaalsused (ka Mikweldti „Seotud silmadega“ sisaldas sellist kontrasti), kus üks loeb veeringuid, kuidas toiduga kuu lõpuni välja tulla sellal kui teistel on see ühe korra baarist läbi astumise raha. Noh, igati realistlik aspekt. 

Katrina mõtles, et tegelikult on mees olla vist päris raske. Kõik see konkurents, ambitsioonid, vajadus alatasa ennast tõestada, võistelda, võidelda, võita … Sa kas paned ise paika või pannakse sind. Lakkamatu lahing. Ta nägi seda oma poiste juures iga päev. Ja see oli nii väsitav. Kogu aeg üks togimine, nügimine, puselemine – olgu sõnadega või füüsiliselt. Just sellised olid täiskasvanud mehed. Nad taltusid vaid siis, kui tuli neist veel tugevam isane ja paikapanevalt urises – vaat siis tõmbusid mehed tagasi oma õigetele kohtadele. Neil oli vaja liidrit, keda nad natuke kardaksid ja samas austaksid. Demokraatia on vaid osaline. Kõik saavad sõna, aga otsustab siiski üks. Katrina ei suudaks kunagi olla sellise kamba liider. Tema tahtnuks kõigil hoopis pead patsutada, muhule puhuda, kisklejaid tasakesi üksteise kõri kallalt eemaldada, leebelt ühe ühte nurka ja teise teise nurka rahunema suunata. Ta lihtsalt liikus ühe juurest teise juurde, aitas, lohutas, lahutas, kuulas, naeratas, pakkus kohvi. Tema tulekut ja minekut ei märgatud. Ja kui ta ühel hommikul üldse tööle ei jõuaks, ei märgataks vist ka seda. Välja arvatud juhul, kui keegi kohvi peaks tahtma. Arthurit aga märgati. Piisas, kui ta ütles: mehed, minu järel . siis koondusid kõik ta taha, ja sammu marss. Isegi Katrina ei saanud selle vastu. Aga praegu oli Arthur tema voodis ja magas nagu suur süütu karubeebi. (lk 85-86)

06 august, 2021

Angélica Gorodischer - Trafalgar (2020)

 

Nö argentiinalik pulp-ulme kollaažromaan Rosario ärimehest Trafalgar Medranost, kes teeb kaubavahetust erinevatel (humanoididega) planeetidel, kus lisaks rikkalikule kasumile kaasnevad ka mitmesugused seiklused: ühel või teisel viisil on planeedid ja selle elanikud millegipoolest erilised ning Trafalgar peab need põhjused teada saama (muidugi, igavatest ärireisidest ta ei räägigi).


Tekstid on enamasti esitatud kohviku- või külaskäikude vestlustena. Kui Rosario on nö üsna reaalne koht, siis see ei sega sugugi Trafalgari sõpru ja tuttavaid ta planeetidevahelisi seiklusi tõepähe võtmast (samas meenub Gorodischeri ühe teise jutu alternatiivajalooline Rosario, mis puruvaese väikeriigina saadab oma jõududega kosmonaudi universumi äärealasid uurima). Et siis mänguline maailm, mis asuks juurtega meile justkui igati omases ilmas. Muidugi, selline võte peaks justkui lubama, et niisugune vastandus tuttava ja mängulise vahel võiks öelda midagi sotsiaalkriitilist meie maailmakorralduse asjus … aga autor pigem pillerkaaritab fantaasiailmadega ning teeb vahel kommete kriitikat (muidugi, raamatus on mitmeid hetki, mis takkajärgi tekitavad erinevaid tundeid).


Iseloomulik on ka see, et lisaks Rosario ilukirjanduslikule nägemusele mängib Gorodischer ka autorikujundiga: tegu oleks justkui sama autoriga, kes on kirjutanud selle raamatu … aga siiski muidugi pole. Kõige tipuks mainitakse viimases pikemas loos Gorodischeri teist inglise keelde tõlgitud raamatut “Kalpa Imperial”, mis mõjutab selle loo ühe peategelase eluvalikuid. Et jah, autor justkui pillerkaaritab peale fantaasiailmade ka enda biograafilise ainese kallal.


Kui aus olla, siis olid mul kuidagi kõrgemad ootused selle kollaažromaani asjus (mõtlesingi, et “Trafalgar” võiks olla lõbusam valik kui “Kalpa Imperial”) kui reaalselt lugedes kogesin. Vahel jäi justkui vajaka … sügavusest või inimlikust mõõtmest. Eks mingil moel ole Trafalgar Medrano kui ulmeline Toomas Nipernaadi oma lakkamatu uudishimuga maailma toimimise asjus, aga karakteri arengust või muutumisest võiks rääkida alles viimase pikema loo puhul, kui korraga selgub tegelase kaua varjatud saladus. Üks võimalus oleks ehk seda raamatut lugeda kui Marco Polo laadis maailmaavastusliku fantaasialoona, tõsi küll, selgelt meelelahutuslikus mõttes. Ent kui lugude keskmist hinnet arvutada, siis on selleks igati tubli 5,5.


Aga - tegu on siiski omapärase ulmega, mis on pigem mandri-Euroopa ja/või Ladina-Ameerika kui angloameerika laadis kirjandus. Ja midagi teistsugust kogeda on ikka tore.


By the Light of the Chaste Electronic Moon 5/10

The Sense of the Circle 5/10

Of Navigators 6/10

The Best Day of the Year 5/10

The Gonzalez Family’s Fight for a Better World 6/10

Trafalgar and Josefina 6/10

Mr Chaos 6/10

Constancia 5/10

Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophilia 5/10


05 august, 2021

Rait Piir: Nukumeister

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.

Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 

Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!

BAAS

04 august, 2021

Robert Jordan "The Shadow Rising" WoT 4, (Orbit, 2005)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et neljandast osast alates on juba näha, kuidas terviku massiivsus hakkab järgede eraldiseisvust likvideerima ja ühest suursündmuslikku vahekulminatsiooni raamatu lõpus on üha raskem korraldada. Aga eks see ongi arusaadavalt raske ülesanne, sest niiii paljuuu toimuuub igaaaal pool. Lugejale on see muidugi teada tuntud väljakutse katsuda vähemhuvitavate kõrvaltegelaste episoodidele piisava tähelepanuga kaasa elada, isegi kui on teada, et nood tulevaste (võimalik, et mitmeid osi edasi toimuvate) sündmustega otseselt seotud on. Muuhulgas olgu veel mainitud, et WoTi sarja esimest hooaega lubatakse suisa tänavu novembris avalikkusele presenteerida. Ma parem ei oota juba eos sellelt vähimatki ootustele vastamist, mida ootuste puudusel oleks muidugi nii ehk naa raske saavutada. Aga natuke tore ju ikka. Vist. Ja see on ainus osa, millest mul ilma kaanemaalita versioon on. Miks üldse tehakse ilma kaanemaalita versioone, kui juba kaanemaal olemas on? Kuigi ma muidugi mõistan, et see selline kitš fantasy-kunst ei pruugi iga riiulit rõõmustada...

Eelmise osa lõpus täitis Rand Callandori puudutava ettekuulutuse – jõudis aielite saatel Teari kindlusse ning võttis kristallmõõga, mida ainult draakon pidavat võtta saama. Selle osa alguses kükitabki kogu külanoorte seltskond Teari kindluses – muuhulgas maadeldes igasuguste vähem või rohkem kurjade nähtuste, salamõrtsukate, niisama pealetungijatega. Neetute esikaunitar Lanfear käib samuti meie kangelast noolimas, kuid õnneks on see tüüpiline „tahan Randi endale“ juhtum ja nõnda pole otsene oht esialgu suurem kui lihtsalt hirmutav tõdemus, kui kaitsetu ta Neetute eest tegelikult on.

Paika pannakse ka mõningad isiklikku laadi suhteküsimusi – Egwene ja Rand tunnistavad vastastikku, et ühised abieluplaanid on ammuaegunud perspektiiv, aga Elayne jällegi võtab ette sotid selgeks rääkida ja Randiga vastastikuse romantilise suhtega algust teha. Olgu mainitud, et kõige esimeses peatükis tunnistas Elmindreda suisa hetkel valitsevale Amyrlinile, et ta draakoni uuestisündi kõrvuni armunud on. Noh, õnneks on letis Mini etteennustus Randist kolme naisega ja aielite polügaamiakontsept – jõuavad asjaga harjuda nii tegelased kui ka lugejad.


Nagu pealkirjast arvata võtavad tumedad jõud igal pool tuure üles. Valges tornis on juba algusest peale aimata kulissidetagust õõnestustööd, iga suurema linna kohta on teateid kahtlasest kurjuse aurast või siis kahtlastest võimu ülevõtjatest või siis öeldakse otsesõnu, et mõni Neetu on seal asjad üle võtnud. Vähem oluline (või pikemas perspektiivis ongi see kõige olulisem) pole ka Randi meeleseisund. Teate ju küll, teismelise elu on raske – vanemad muudkui kamandavad, õpetavad, üritavad vati sees hoida, kontrollida, muudkui korrutavad kui palju on kaalul. Kaaslased ja elu on aga karm, kõik üritavad sind ära kasutada, igaüks on omakasu peal väljas, salamõrtsukaid ja verejanulisi kolle on kõik kohad täis ja lisaks veel see süükoorem kogu kaose ja hävingu pärast, ning need narkootikumid ja siis see kainenemise hetk, kus kõikvõimsus üle läheb ja selgub, et surnuid pole võimalik uuesti ellu äratada… või, noh. Kas see täiskasvanuks saamine just päris nii ränk alati on, aga kahtlemata on see üks Ajaratta suuri teemasid, lisaks maailmapäästmisele ja muule tühjale-tähjale…

Ootustele vastamine on samuti teema. Mõelda, vaese Randi kohta on kirjutatud müriaad ettekuulutusi värsi vormis ja nagu hea tava ette näeb, siis loomulikult on kõik piisavalt krüptiliselt väljendatud, et tagantjärele on selge kui seebivesi, aga kui katsuda enne aru saada, siis võib tähendada mida iganes. Igal juhul ei ole just lohutav, kui ettekuulutused, mis näivad üksteise järel kenasti vähehaaval täituvat näevad lõppvaatuses ette seda, et su isiklik veri kuskil pärapõrgus mingeid kive kastma peab või muidu on maailmaga kööga. Kellel ei tuleks selle juures mõnevõrra negatiivset meeleolu peale?

Ah, jaa … taustategevustest veel nii palju, et ühele Valgekeepide salgale on kõrgemalt poolt Ordeith nuhtluseks kaela saadetud, kes ei mäleta, siis tegu on fusioontegelasega musta südamelisest pimedusesõbrast ja ülima kurjuse vaimust, kes teises osas Mati pistodaga (noh, puht juriidiliselt võttes oli see küll vist vähem Mati oma kui Ordeithi oma, sest õigusvastane võõrandamine ja nii edasi) jalga lasi ja kel Two Riveri rahvaga oma kana kitkuda. Valgemantlitel aga on jälle hammas Perrini peale verel ja nõnda nad seal maakolkas passivad …

Loomulikult tuleb meie tegelastel peagi jälle laiali minna, et ikka üheaegselt võimalikult suurt osa maakaardist katta. Enne seda peab juhtuma üht teist avastuslikku, näiteks vedeleb täiesti juhuslikult Teari kindluse keldris üks võluvärav müstiliste maduolendite ilma ning kui seda juba kord mainitakse, siis pole põrmugi üllatav, et tervelt kolm tegelast sinna sisse vastuseid nõudma trügivad. Samuti katsetab Egwene esimest korda abivahenditeta uneilmas ringi hängimist ja saab kutse aieli teadjanaiste juurde õppima minna. Veel üht-teist mõjutusi siit ja sealt, nagu Aviendha karma, mis nõuab sõdalase karjääri mahapanemist ja teadjanaiseks ümberorienteerumist, kuuldusi valgekeepide tegevusest kodukülas jms ning ongi selge, kes kuhu läheb.

Üks seltskond peab erinevatel põhjustel jõudma aielite maale ja nonde pühasse linna Rhuideani. Randil on vaja vahelduseks aielite ettekuulutusi täita, et Car’a’carni tiitel välja teenida; Mat, kes sai vahepeal madurahva käest oma ettekuulutussalmikese (sest ega säherduste libedate elukate vastused võivad ka oleviku perspektiivist raskestitõlgentatavad olla), peab siis kah seda järgides Rhuideani sihtima, sisureetmise korras olgu öeldud, et seal saab ka tema superomaduste komplekt viimase lisanduse, ja üllatuslikult on Moiraine’ilgi kõrbes oma asi ajada. Egwene ja Aviendha ühinevad samuti seltskonnaga ja küll on ikka hea, et kõikide nende pikkade vahemaade lühendamiseks igasugu vahendeid võtta on.

Elayne ja Nynaeve aga võtavad ette musta ajah jälitamise musta töö, seltsiks Thom ja Juilin. Teel tutvuvad nad lähemalt ka mererahvaga, sest mõnikord tuleb ka aeglasemaid transpordiviise olude sunnil au sees pidada. Samuti õnnestub neil kohtuda ja sõbruneda edaspidigi figureeriva seanchaniga, muuhulgas ühiselt üht-teist daman’ide ehk orjastatud võlusõjaväe toimemehhanismide kohta. 

Perrin ja seltskond aga kiirustab koduküla päästma – need, kes tundsid puudust maagilistest ussitunnelitest võivad sealjuures hõisata, seda imevahendit ikka kasutatakse raamatu jooksul läbivalt, hoolimata kõigist ogaratest ohtudest, sest kui tegelased peaks igale poole hobuse või laevaga minema, siis võiks juba sajaosalist sarja oodata. Emonds Field kannatab kurjade jõudude rünnakute all loodetakse valgekeepide kaitsvale lähedusele ning keegi salapärane lord Luc näitab üles suurt vaprust ja nutikust kaitse korraldamisel või kuidas sellega nüüd ikka on? Ja kuidas jääb valgekeepide sooviga Perrinile köis kaela tõmmata?

Raamatu teises pooles veedavad Egwene ja Aviendha teadjanaiste õpitüdrukutena – kui kujutate ette karate Kidi aknaid pesemas, siis mingi aimu te saate, ainult et ilmselgelt oli too aknapesu naljamäng kõrberahva karmi treeningu kõrval – sest on neile ju iseloomulik üleinimlik valutaluvusvõime lisaks füüsilisele vastupidavusele, rääkimata keerukast aukoodeksist jms. Olgu etteruttavalt öeldud, et säherdune väljaõpe (lisaks unekäijavõimetele) saab Egwene edasistes kangelastegudes suurt rolli mängima, ehk siis – Mat pole ainus, kelle supervõimete pagas oluliselt täieneb.

Aiel’e tabab aga murranguline sündmus – Rand täidab ettekuulutuse ja …. Edasi pööratakse selle rangelt väljakujunenud aukoodeksit, reegleid ja traditsioone järginud rahvakillu saatus täielikult peapeale ning mitte kõik ei lepi muutustega rahumeelselt ja maailma ongi lahti pääsenud võimuahne ja verejanuline shaido aielite kamp, kes edaspidi pahade jõude suunamisel igasugu tükkidega hakkama saavad. Pahalased pole muuseas üldse nii kaugel kui loota võiks, eks ta’verenid muidugi võiksid sellega juba harjunud olla.

Erinevalt esimesest kolmest osast ei lõppe neljas enam üheselt defineeritud rohkem või vähem suure aplombiga, isegi kui Randi Rhuideanis käik seda olla võiks, tuleb pärast seda hoopis traditsiooniline vastasseis järjekordse Neetute komboga ja kuigi tulem on mõnes mõttes hädavajalik ei anna siit enam dramaatilise suure lahingu vaimu välja pigistada. 

"Your time is running put, Rand," Moiraine said. "The Tairens are becoming used to you, after a fashion, and no one fears what is familiar as much as what is strange. How many weeks, or days, before someone tries to put an arrow in your back or poison in your food? How long before oen of the Forsaken strikes, or another bubble comes sliding along the Pattern?"
"Don't try to harry me, Moiraine." He was blood filthy, half naked, more than half leaning on Callandor to stay sitting up, but he managed to fill those words with quiet command. "I will not run for you, either."
"Choose your way soon," she said. "And this time, inform me what you mean to do. My knowledge cannot aid you if you refuse to accept my help."
"Your help?" Rand said wearily. "I'll take your help. But I will decide, not you." (lk 93)

03 august, 2021

Priya Sarukkai Chabria - Dreaming of the Cool Green River (New Horizons, 2021)

 

Sarnaselt mitmele siinses antoloogias India kaasaega (või sellest tõukuva) käsitlevale tekstile, on see lähitulevikku paigutatud lugu ühest mõneti veidrast nähtusest, millest muidu läänemaailma avalikkuses suurt ei räägita - ehk siis hinduistlike usklike sõjakamast poolest, mille vägivaldne tegevus paistab teatud osa ühiskonnast päris kõvasti häirivat (mitte et see oleks kuidagi imeks pandav).


Nii on selle loo peategelane tööl omamoodi arhiivis, kuhu talletatakse ajaloolisi kunstiesemeid, mis võiksid häirida üldsuse maitsemeelt või meeleolu. Need esemed (tihtipeale erootilised) on nö igavesti silma alt ära. Loo peategelane aga … näppab arhivaale, müüb need oma armukesest vahendajale ning asemele teeb koopiaid. Noh, ühiskonda ei kontrolli siiski vaid märatsevad usuvennad, on ka … sügavamaid jõudusid ning ta tegevus pole sugugi nii varjatud nagu peategelane arvab.


“The Archive collects Objectionable Art and Ideas to not offend HurtMobs. That spontaneously coalesce when reports circulate about obscene art. Alien art. Corrupting ideas. HurtMobs stop the creators. Perpetrators. Viewers. Listeners. Readers. By beheading. Mutilating. Lynching. Hanging them. The Archives protect people from HurtMobs. By archiving without access anything HurtMobs don’t like. The Archives protect HurtMobs too. From getting hurt. When they rise in righteous way. She isn’t interested in these aspects. She is glad for her job. And its criminal possibilities.” (lk 111)


02 august, 2021

Meelis Kraft - Viimne vastulöök (Saared, 2020)

 

See lugu on vast selle raamatu nö firmamärk, mida alati mainitakse: ehk siis jutt Vahemere väikesaarel asuvast vanadekodust, kus veedavad aega eestlastest tulevikupensionärid. Väike saar on jagatud kaheks, vähemas osas nooruspõlves (aga igavesti!) karvased, suuremal poolel elatanud diskopepude hord. Ühed moshivad, teised elavad klubielu nagu nooruses. Kuniks elu.


Seniks aga … vanakesed peavad ikka oma elulaadi pärast pikka viha nagu nende nooruses (arvatavalt) 1980.-1990. Aastatel, ning erinevusi püüatakse ikka lahendada rusikatega vehkides. Kuni nö hevimehed leiavad võimaluse, kuidas nutivanadekodusaar enda valdusse saada; lisaks võimule diskopepude üle on vaat et olulisemgi võimalus manustada alkoholiga õlu ja nikotiiniga sigarette.


Ühelt poolt naljakas, teiselt poolt … totter elustiililugu, aga eks niisugune nooruspõlvepingete tulevikku paigutamine on, noh, omal moel naljakas. Vähe üheülbaline, aga noh, anekdoot või selline.