09 juuni, 2011

Daniel Glattauer – Hea põhjatuule vastu (2011)

“Ma tahan vaid teie nahka nuusutada, Emmi. Ma ei taha sugugi teada, kuidas te välja näete. Me ei pane tuld põlema. Täiesti pimedas. Vaid paar suudlust, Emmi. Kas see on kurjast? On see petmine? Mis on petmine? Meil? Või hääl? Või lõhn? Või üks suudlus? Ma tahaksin praegu teie juures olla. Ma tahaksin teid embuses hoida. Vaid ühe öö Emmiga veeta. Ma sulen silmad. Ma ei pea teadma, kuidas ta välja näeb. Ma pean teda vaid nuusutama ja suudlema ja tundma, päris lähedalt. Ma naeran õnnest. On see petmine, Emmi?” (lk 165)

“Moodne aeg” paneb jälle suhtedraamat, aga võrreldes muude sellelaadsete üllitistega siit sarjast on tegemist üldhuvitava ja elulise teemaga ehk siis hea lugemine igale täiskasvanule, kes kasutab internetti enam kui tööasjus või arvete maksmiseks. Kõiksugu netiflirdid tundmatutega on teadagi kihvtid ja erutavad (no kuni mõne maniakiga põrkud vms), aga anonüümne tähelepanek on selline, et aastate jooksul on inimesed nagu kirjade (õigemini meilide) kirjutamise oskuse kaotanud – saaks aga vaid msnis smailisid loopida või feissbuukis laikida jms. Ja see on kurb ja igav (no kuidas kellele muidugi). Paberkirjadest võib vaid unistada! Ei mingit vaheldusrikkust ega fantaasialendu, nii sellelt romantikalt nülitaksegi nahka (milline tarkusetera küll kõrva taha salvestamiseks!). (Kas praegused kuumad ilmad soodustavad mõttesegadust?)

Lugu siis sellest, kuidas juhuse läbi satuvad kirju vahetama kolmekümnendates murtud südamega Leo ja pereidülli nautiv Emmi (üllatus-üllatus, nad ei hakkagi edaspidi kasutama ühtki välksuhtlusprogrammi). Algne sarkastiline nokkimine areneb ja areneb... millekski igapäevaselt asendamatuks, ootamatu võimalus olla aus ja ehe. Tuleb tuttav ette? Ja algab draama ja armukadedus, virtuaalne omandiiha vs reaalne elu (ja kui suur on tegelikult reaalne elu jne). Kah tuttav olukord? Kui nüüd aus olla, siis Leo käitumine on nagu enamvähem arusaadav, samas kui Emmi tundepursked panevad vahel kukalt kratsima. Aga samas, jeerum küll, äratundmine, niukseid asju juhtub (ütleb sisemuses parasiteeriv dr Noormann (mis see on mingi nali - “noor mann”?)), sest naised on ikka huvitavama käitumisega kui mehed. Tekst ongi selline, et mingit silmiavavat elamust siit just ei leia, aga vaat selle meilivahetuse kirjalikult lugemine paneb kaasamõtlema ja mälestustes sobrama, kuidas iseenesest midagi nii loogiliselt lihtsat osutub tegelikult... kuidagi keeruliseks. Ja hingekriipivaks. Glattauer oskab kirjutada.

tõnise lugemispäevik
juuli raamaturiiul

08 juuni, 2011

Margery Allingham - Kummituse surm (1991)

"Kui olete intelligentne inimene ja soovite elust pageda, siis vajate intelligentset eskapistlikku kirjandust" -- on tsiteeritud Margery Allinghami käesoleva teose tagakaanel, ja lisatud, et seda soovitust järgides võib põgeneda just mõnda Allinghami raamatusse. Puhas tõde.

Margery Allinghamist pole ma varem midagi kuulnud ning põgus netiotsing annab tõenäose põhjuse: eesti keelde on tõlgitud temalt täpselt kaks raamatut, teine (või siis just esimene) neist võrdlemisi ammu, 1937. aastal.

Allingham on Agatha Christie kaasaegne ning -maalane ja sellepärast torkab nende sarnasus eriti tugevalt silma. "Kummituse surmas" on huvitavalt veidrad tüübid tegutsemas kahe maailmasõja vahelise Inglismaa kunstiringkondades, väikesed intriigid ja muidugi -- tegu ju kriminaalromaaniga -- mõrv. Allinghami tegelased on aga märksa keerukamad, usutavamad, elulähedasemad ja veenvamad kui Christie´i rahvas. Viimase tegelaste käike ja elusid on muidugi väga huvitav jälgida, aga väga päris-inimese moodi nad küll alati pole (eriti, kui tuleb ette tundlemist ja armastuslugusid). Seda enam imestan, et Christie´t on tõlgitud eesti keelde nõnda palju, Allinghami seevastu peaaegu mitte üldse.

Erinevus on ka "müsteeriumi" rõhus ja stiilis. Võrreldes Christie lõpplahendustega, milles iseenesest peitubki kogu teose mõte ning mille eesmärkideks on pretendeerida absoluutsele ettearvamatusele, on "Kummituse surma" lõpupuänt aegamisi paljastuv, üks osa teose tervikust. Lahendus on vähem üllatav kui Christie´i omad, kuid see-eest ka märksa usutavam ja realistlikum. Allinghami teos on mitmekülgsem (oluline pole mitte niivõrd lõpupuänt, kui olustik, tegevustik, inimkooslus, kogu lugu ise).

Karakterid siin on eriti lahedad. Muuhulgas esineb mitu väga värvikat endist kunstniku muusat, kes noorusaegadel olid hämmastavad kaunitarid, nüüd aga 60-70-aastased vanapiigad. Autor ei väsi rõhutamast ilu ja intelligentsi vastuolu (kui väga tahta, saaks siinkohal viriseda Allinghami ühekülgsuse pärast), tähendab, enamus modellidest oma ajumahuga just ei hiilga. Meeldejäävamaiks tegelaseks on Donna Beatrice, umbes 60-aastane eksmodell, kes "mr. Campioni esimese mulje põhjal oli maskeraadikostüümis" (lk 25). Donna Beatrice suust pudenes aga üks pärl teise järel:

""Mr. Campion, ma olen öelnud Belle´ile üha uuesti ja uuesti, et ta peab oma Kõrgema Teadvuse korda tegema, häälestama end Kosmilise Universumi lainele. Siis taastub ta aura tavaliseks siniroosaks. Siis on kõik korras."
Donna Beatrice oli selle õige tähelepanuväärse idiotismi deklaratsiooniga maha saanud ja nõjatunud mugavamalt istuma kõrge seljatoega brokaatmustrilises tugitoolis Belle´i magamistoa akna all." (lk 200)

Raamat oli igatahes väärt leid ja erinevalt enamusest kriminullipahnast, mida mõtteühjuse aegadel lugeda, võib seda päris heaks ja meeldejäävaks raamatuks pidada.

Pierre Pevel – Kardinali Mõõgad (2011)


Mis juhtub, kui ristata Dumas ja GRR Martin? “Kardinali Mõõgad”, nagu näha. Ühesõnaga, kena seiklusromaan, kus kõik tegelased on välimuselt ja olemuselt igati silmapaistvad, sellised filminäitlejalikud. Ning muidugi võrratud tapamasinad, raamatu jooksul tapetud palgasõdurite hulk on päris hunnitu, peategelased kui Richelieu aegsed Rambod (aga milline elegants või nurjatus nende mõõgaviibutusi ja jalahoope saadab!). Ahjaa, vastamisi on siis Richelieu Prantsusmaa ja iidne Musta Küünise salaselts, mida juhivad... lohed. Jah, lohed (olen mõelnud David Icke'i lugemisele, aga viitsimust mitte leidnud), kes on vist allutanud endale Hispaania ja selle Loheõukonna. Aga lohesid on siin raamatus mitmesuguseid – ühed, kes juhivad teispoolsusest maiseid organisatsioone, ja teised, kes on enamvähem karjalooma tasemel ja teevad loheomanikele suuremal või vähemal määral kasulikku tööd, olenemata rindejoonest. Nojah, ei tule vast üllatusena, et nii mõnigi “hea” ja “halb” tegelane pole päriselt see, kellena teda muidu tuntakse. Ja de Treville on nagu ikka üldarmastatud musketäride kapten ja korraks vilksatab Athos, kes tilpneb muidugi musketäride sõbralikus peres.

Pevel maksab vähe lõivu üldhariduslikule harimisele ja nii ta aegajalt seletab, et vanasti ikka elu teistsugune ja Pariis teistsugune, tänavad kitsad ja mudased jne – mis pikapeale muutub suti tüütavalt kordavaks. Aga jah, ikkagi põnev ja kiire lugu, actionit kurguauguni – mis on raamatu puhul tore.

07 juuni, 2011

Eno Raud – The watchful stork (1983)

TWO MUSHROOMS

Once there grew two mushrooms side by side in the forest. One had a red cap and the other a brown on.
One day the red-capped mushroom asked the brown-capped one,
“Listen, friend, do you think mushrooms can talk?”
The brown-capped mushroom thought for a while, then laughed out loud and said,
“You'd better think before asking. How can mushrooms talk when they even cannot think!”
“You're quite right,” said the red cap. “Why didn't I think of it myself. A mushroom can be silly indeed!”
At these words the red cap began to giggle too, and so both of them giggled and laughed, laughed and giggled for quite a while. To tell the truth, they had a good time that afternoon.

06 juuni, 2011

Ismail Kadare – Kuri aasta (2011)

Huvitavalt kirjutatud, rituaalne või eeposlike hetkedega lugu albaanlastest, sutt meenutab Pavicit. Albaania ajaloo suureks kirjutamine iroonia abil (no mida teab keegi Albaania iseseisvumise segadusest 1914. aastal?). Ikka päris modern on Kadare tekst, takkajärgi maitseb üha paremini see häälte paljusus (mis jääb Albaania ajalugu tundmata mõnusalt anonüümseks ja müütiliseks). (Ja mängulisus!)

“Shestan, kes oli veetnud unetu öö, kasutas võimalust ning rääkis üht-teist sellest, mis ta ajalehest oli lugenud. Nad esitasid endale küsimuse: kelle poole hoida ning kelle vastu olla? Esialgu on keeruline midagi otsustada, olid nad ühel meelel. Nende süda tahtis, et nad liituksid rahvusliku sõjaväega, ja võib-olla oleksid nad seda ka teinud, kui seal poleks olnud hollandi ohvitsere. Ja siis veel see välismaine prints! Kas sakslane võib olla Albaania valitseja? Võib-olla sellepärast oligi Albaania peaminister tagasi astunud? Temast tahtsid nad eeskuju võtta: rahvusliku sõjaväe vastu mitte midagi ette võtta, ent sellega ka mitte koostööd teha. Nad olid valmis võitlema esadistidega, rahvusliku sõjaväe vastastega, kuid “hollandeska” suhtes oli nende süda külm. Mis puutub välismaistesse sõjavägedesse, siis nägid nad kõigepealt esadistide liitlastes, seejärel ka naabermaade vägedes oma vaenlasi. Teiste armeede suhtes, kes tulid kaugelt, pidi kõigepealt selgusele jõudma: kas nad tulid tõepoolest selleks, et olla Albaania võitlevate leeride vahetalitajaks, või hoopis selleks, et õli tulle valada?” (lk 27)

lugemik

04 juuni, 2011

Tuule Lind – Vale tõde (2011)


Kui Lindi eelmised raamatud (psühhodraama ja campoopus) pakkusid huvitavat elamust ja kruvisid ootusi, noh, omamoodi kõrgeks (millega seekord üllatatakse?), siis see raamat on üsna tavapärane lihtne kodumaine suhtekrimilugu. Probleemirägastik on umbkaudu selline – komsomol, mõrv, vallaslaps, väljapressimine, alkoholism/uimastid, võõraviha, infarkt. Paras kompott, mis suhteliselt kergekäeliselt kokku segatud; mõni huumorisooneta autor võinuks sellest miskit ränkrasket valmis nihverdada, aga noh, Lindi esituses pole just tinasust (aga ka mitte camplikku mängulisust). Tegelased on üsna mustvalged, ikka head ja halvad ja halba teinud head. Finaal on paras deus ex machina, ehk läks autoril kiireks või ei viitsinud otsi kokku tõmbama hakata, ootamatult ilmub Damoklese mõõk, mis sähvatab fataalselt. Loo õpetusiva on vist nihuke, et ka teisest rahvusest olevused on eelkõige inimesed – tähtis on sisemine ilu, mitte väline hiilgus! Halleluuja.

Lugu siis sellest, kuidas edukat väikefirmaomanikust pereisa kiusab aastaid noorusarmastus, kellega on ühine poeg ja kuritegu. Pereisa maksab noorusarmastusele raha, et see vait püsiks ja poega kasvataks. Aga ajad mööduvad ja lapsed sirguvad ning kiusatused paisuvad. Lahvatab õel trall, kuhu kistakse firmaomaniku praegune pere ja mees katkub juukseid nagu ta terve elu nii teinud on (õnneks leidub mõistev abikaasa). Oh isa, miks sa ei näita pojale oma armastust? Aga millisest isast ja pojast jutt, jätaks praegu raamatukaante vahele.

03 juuni, 2011

Ian Crofton – Aus ajalugu – mis juhtus tegelikult (2009)

Selle trükise kohta võib vist öelda “erakordselt suvaline raamat” - suvaline selles mõttes, et... otseselt targemaks ei saa, on lihtsalt üks klatšiajalugu, mis hakkab üha korduma ja korduma; kui oleks vaid viitsimist, võiks välja filtreerida Croftoni meelisteemad ja neist kirjutamise viisid. Juhtumid on enamasti seotud Suurbritannia ja ta alamatega, kuulsad ja kummalised. Selle raamatu lugemine ja heinakuhjast pärlite otsimine oli mulle tõeline ajaraisk, noorus ei tule iial tagasi. Mis ei tähenda tegelikult midagi, igaühele oma.

75 miljonit aastat tagasi
GALAKTILISTE TÜRANNRAHVASTE MAA. Vastavalt saientoloogia doktriinile röövis galaktiline türann Xenu teistest galaktika osadest tuhandeid miljoneid inimesi ja saatis nad hävitamiseks planeedile Maa. Nad saabusid Douglas DC-8 välimusega raketimootoriga kosmoselaeval. Pagendatud, kes pandi eelnevalt 36 päeva väldanud 3D filmi abil uskuma, et nad on samaaegselt Jeesus, Jumal ja Saatan, jäeti termodünaamiliste plahvatuste meelevalda. Seejärel asusid ohvrid parasiitidena inimkehadesse, kust neid on oletatavasti võimalik eemaldada üksnes keerukate saientoloogiavõtete abil. (lk 8) 
870
KUNINGAS KUI LAIALISIRUTATUD TIIBADEGA KOTKAS. Edmund, Ida-Anglia märterkuningas tapeti viikingite poolt – võimalik, et “verise kotka” või “laialisirutatud kotka” meetodil. Selle aeglase hukkamisviisi ajal hoiti ohvrit näoga maa poole ja tema ribid painutati selgroost eemale, kuni need ulatusid kummalgi pool kehast välja nagu tiivapaar. Siis kisti välja ohvri ikka veel hingavad kopsud ja raputati haavadele soola. (lk 30) 
1623
PANKROTISTUNUTE KÕRVAD NAELUTATAKSE HÄBIPOSTI. Võeti vastu seadus, mille kohaselt naelutati kõik pankrottiläinud kaheks tunniks kõrvapidi häbiposti, enne kui kõrv maha raiuti. (lk 84) 
1714
LÕBUS ARST. Suri arst John Radcliffe, kes oli nii vaimukas mees, et inimesed teesklesid haigusi vaid selleks, et tema seltskonnas viibida. (lk 119) 
1787
RAHALINE ETTENÄGELIKKUS. Šotlane William Stevenson läks lahku oma naisest ja mõlemad nõustusid, et see, kes neist esimesena teeb ettepaneku leppida, peab teisele 199 naela trahvi maksma. Nad ei kohtunud enam kunagi. (lk 157) 
1896
KOLMEKÜMNE KAHEKSA MINUTILINE SÕDA. (27. august) Kella 9.02 ja 9.40 vahel enne lõunat oli Suurbritannia sõjas Sansibariga, mis on ajaloo lühim konflikt. Sultan Hamad bin Thuwaini protesteeris Kuningliku Mereväe sadamasse saabumise vastu ja avas tule. Kuninglik Merevägi vastas samaga ning purustas sultani palee. Sultan põgenes ja asendati paindlikuma Hamoud bin Mohammediga. (lk 229) 
1946
NATSIPÄRAND BOURNEMOUTHIS. Bournemouth Evening Echo tõi ära järgmise loo:
“Missis Irene Graham Boscombe'ist Thorpe Avenue'lt rõõmustas auditooriumi oma mälestustega saksa sõjavangist, kes saadeti kord nädalas tema juurde aiatööle. “1945. aasta lõpus saadeti ta kodumaale tagasi,” meenutas proua. “Ta tundus olevat kena ja sõbralik poiss, kuid kui krookused 1946. aasta veebruaris nina muru seest välja pistsid, võis neist kokku lugeda “Heil Hitler”.” (lk 267) 
1962
TROTSKISTID KOSMOSES. Asutati Neljas (posadistlik) Internatsionaal. See oli argentiinlase Juan Posado juhitud trotskistlik rühmitus, mis uskus, et UFO-d saabuvad sotsialistlikust tulevikust – ilmselt mõnelt teiselt planeedilt, kus sotsialism on juba juurdunud. Posadistid, kes pärast Posada surma 1981. aastal enamjaolt laiali läksid, pooldasid ülemaailmset tuumasõda, sest arvasid, et see looks võimalused sotsialismi kehtestamiseks Maal. (lk 276) 
1983
VÄIKE EBAMUGAV VINJETT. Esimene Bulwer-Lyttoni võistluse võitja Gail Cain sai auhinna järgmise halvima avalause eest:
“Kaamel suri järgmisel päeval üsna ootamatult ning Serena ärritus tusaselt, poleerides enda niigi veatuid küüsi – kaugeltki mitte esimest korda sestsaadik, kui teekond oli alanud, juureldes õelalt, kas seegi sulandub vaid väikeseks ebamugavaks vinjetiks, nagu kõik senised koos Basiliga veedetud puhkused.” (lk 293)

02 juuni, 2011

Jaan Mikweldt – Anonüümkirjad (2011)

Kuigi on inimesi, kes otsivad siit blogist postitusi Musilist, Grassist ja Mannist, siis noh, pole säändset – palju põnevam on lugeda mulle tundmatuid eesti autoreid. Ja käesolev raamat on sinkavonka huvitav, sest võimalik siseneda alternatiivmaailma (aga mitte ulmelises mõttes). Amatöördetektiivilikult arvan, et autorina on tegemist varjunime taha peituva teises nooruses naisterahvaga, teksti alustades oli ikka veider lugeda neist pulbitsevatest lihalikest tunnetest, mis meesautori meelest peaks naistegelase peas ringlema (sest noh, raamatu keskmine kolmandik on päris erootiline värk, kõik need meestegelase esilekummuvad kehaosad ja punsunud lihased ja kirgedest nõrkumised jne). Mitte et muidugi eksisteeriks piiranguid, millest mees- või naisautorid kirjutada võiks – lihtsalt mõni asi tundub ebatüüpiline. (Möh?)

“Miks Askur ometi ei helista? Möödas on juba... jessake, üle kaheksa tunni! Oli olukord seal tõesti nii hull? Või kahetses ta juhtunut, süüdistades ennast, et oli naise surmahirmust ülespiitsutatud ihaga nii kergesti kaasa tulnud, ning otsib nüüd võimalust, kuidas võimalikult valutult taganeda? See oli ju tema, Mareen, kes jõe ääres talle ise kaela langes ja püksid jalast sikutas, mees reageeris lihtsalt nagu iga normaalne isane samas olukorras.” (lk 94)

Aga jah, lugu siis selline (tegelt ei ole selline, kui nüüd uuesti enda kirjutatut loen, hoopiski muusugune). Kümme aastat tagasi oli väikelinnas kolm neidu ja kolm noormeest ühel päeval omaette rannakeses. Üks hetk on järel kolm neidu ja kaks noormeest, üks tüüpidest leiti uppununa. Mareen, kes temasse armunud oli, sai vaimse põntsu ja ta perekond kolis seetõttu väikelinnast minema. Fast forward tänapäeva – Mareen on nüüd edukas tekstiilikunstnik ja küllaltki vallaline; elu on nürilt edukas. Saabub anonüümkiri! Kus mainitakse, et kirja autor teab, kes mõrvas Mareeni aastatetaguse armastuse. Ohhoo, eks ole, tallinlane Mareen tõttab tagasi lapsepõlve mängulinna, kus asub elama vanaema juurde – seal on ühtlasi koonduslaagris lelletütar Päivi, kes on noor, vihane ja värvitud juustega. Läheb lahti seikluste ja romantika tingeltangel. Mareen, kes nii kuulus, et lausa telekas esinenud, murrab kogemata kombel südameid ja söödab kadeduseusse. Aga leiab Printsi Valgel Hobusel (täpsemini Maasturiga Ponks Doktor). Kellega kepivad mõnda aega mis hullu (hiljem osutub see probleemiks – miks, seda peavad noored neiud ja noormehed ise lugema). Aga mõrv ja mõrvar? Hiilib sealsamas... Ikka noolimas saaki.... Teksti finaal on teadagi uskumatu ja sutt perversne; aga noh, nojah, miks mitte?

Tegelased selle poolest huvitavad, et mobiiltelefon on neile kõike muud kui midagi igapäevast või omast (nt satutakse keldriperverdi kätte vangi ja alles mõne aja pärast mõtlevad vangistatud, et kas mobla alles vä (lk 209)). Päivi muutub teksti jooksul üha elusamaks kujuks ja on kahtlemata autori õnnestunuim karakter (tegelt ta austajaidki on päris vaimukalt kirjeldatud). Tore, et autor pole laia joonega üle halva maitse piiri lahmija, vaid üsna normaalne kirjutaja, kes ei põhjusta lugejale peavalu või meelemärkusetust (huvitav, kas olen mõnd ta varasemat raamatut lugenud?). Natuke pikk see raamat on, aga peale algusehmatust muutus tegelt päris põnevaks. Ma nii lootsin, et mõrvariks pole see... ja siis veel too ka... jummel-jummel, on inimestel alles patused soovid ja tegemised; kuulsuste elu pole kerge.

01 juuni, 2011

Ida Jessen – Üks mees tuli linna (2011)

Raamat inimestele, kellele meeldivad karakterid ja eriskummalised juhtumid. Kogumiku parim on vast “Laip põllul”, loo teise poole plahvatus on tõeliselt muljetavaldav möll (aga selle mõistmiseks tuleb lugeda eelnevalt raamatu nimilugu). Kui naisautor tegutseb meestegelaste peas, siis natuke äratab tähelepanu – et mis värk on; aga noh, siinses valikus on küllaga kummastavaid meestegelasi niiehknaa. Kui Vargas Llosa seda raamatut loeks, siis ta räägiks kindlasti sellest, kuidas lugude siseselt vaatepunktide ja ajaga mängitakse. Nojah, möödaminnes mainin.  

28 mai, 2011

Mario Vargas Llosa – Kirjad noorele romaanikirjanikule (2011)

Vargas Llosa nihkub tasapisi mu lemmikautorite panteoni (kohtlane muie), seega on natuke huvitav sedagi esseed lugeda (kus muuhulgas päris palju juttu Cortazari loomest). Mis on hea romaan? Sõnulseletamatu maailm (õigemini ei viitsi huvitavast tekstist kokkuvõtet teha, vabandust). Vargas Llosa suhtub kirjandusse üpris aupaklikult või siis romantiliselt, mis on pealetükkimatult ülev (pole siin juttu marketingist ega projektikirjutamisest ja muust kultuuritööstuses hädavajalikust - “sooja leiba – mõtelge!”). Ja ega romaani kirjutamist saagi õpetada – las autoril tuleb nii kuis torust tuleb, rohkete ebaõnnestumiste ja nappide õnnestumistega üleüldises keskpärasuse tühermaal (sellise lause eest võiksin saada grafomaania nädala auhinna, jutu jätkuks). Aga mis siin podiseda, parem mõned tsitaadid, nagu ikka – ohtralt pikki tsitaate (kuigi mulle meeldiks ka lühikeste tsitaatidega pommitada, aga – laiskus).

“Ilukirjandus on vale, milles on peidus sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema. See ei ole ajaloo peegel, pigem selle vastaskülg, sest just nimelt selle, mida ei olnud, pidid looma kujutlusvõime ja sõnad, et teostada ambitsioone, mida tegelik elu ei olnud suuteline rahuldama, et täita neid tühimikke, mida inimesed enda ümber avastasid ja mida nad omaenese loodud vaimudega täita püüdsid.” (lk 8-9) 
“Igasugune fiktsioon on fantaasia ja käsitööoskuste abil loodud konstruktsioon, mis põhineb teatud sündmustel, isikutel ja seikadel, mis on kirjaniku mällu oma jälje jätnud ning käivitavad tema loova fantaasia, mis omakorda paneb sellest seemnest idanema nii rikkaliku ja mitmetahulise maailma, et vahel on peaaegu (ja mõnikord täiesti) võimatu ära tunda selle aluseks olnud autobiograafilist materjali, mis on teatud mõttes salajane lüli igasuguse fiktsiooni ning selle vastaspoole ja vastandi, tegeliku reaalsuse vahel.” (lk 14) 
“Romaani võime meid enese “tõesuses”, “autentsuses” ja “siiruses” veenda ei tulene tema sarnasusest või identsusest reaalse maailmaga, kus asume meie, lugejad. See peitub romaani olemuses, mis on loodud sõnadest, ning ruumi, aja ja reaalsuse taseme liigendusest. Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ja vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu, mis näivad talle ei rohkem ega vähem kui kujustunud reaalsus, loetud elu. See on romaanitehnika suur triumf: saavutada nähtamatus, tagada loole efektiivne ülesehitus, mis annab talle värvi, dramaatilisust, õrnust, ilu ja sugestiivsust, nii et lugeja unustab omaenda elu, sest lummatuna sellest käsitööoskusest, ei tundu talle, et ta loeb, vaid et ta elab selles loos, mis on vähemalt hetkeks ja selle konkreetse lugeja jaoks suutnud asendada päriselu.” (lk 63-64) 
“Kirjapandu on kõikides romaanides ainult üks osa või fragment sellest loost, mida seal jutustatakse: loo tervik, mille iga viimanegi koostisosa – mõtted, žestid, esemed, kultuurilised viited, ajalooline, psühholoogiline, ideoloogiline materjal jne., mida eeldab ja sisaldab totaalne lugu –, hõlmab lõputult avaramat materjali, kui see, mis on tekstis eksplitsiitselt, ning ükskõik milline romaanikirjanik, isegi mitte kõige ülevoolavam ja paljusõnalisem, kellel on vähegi aimu jutustamise ökonoomikast, ei suudaks seda materjali oma tekstis edasi anda.” (lk 83-84)

lugemik
bukahoolik

Ellen Niit – Karud saavad aru (1972)


Eesti seenbudismi varjatud neoklassika. Sostenuto kravall või latsaroone messiaad. Aga see ei pruugi nii olla, ehk on see metakronismi difusaat. On hommikune uitmõte ehk elukubratsioon.

KALAD
Mull-mull-mull-mull,
väiksed kalad,
kus on teie
väiksed jalad?
Mis te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?
Kull-kull-kull-kull –
kulla mees,
meil pole jalgu
tarvis vees.
Ujuda meil vabam on,
kui uimed meil
ja sabad on.

27 mai, 2011

Roger Zelazny – Üksildane oktoobriöö (2001)

“Kui mul polnud oma pead ega oma keha, misasi ma siis üldse olin – siruli seal seente ja haisu keskel, kõrvus kajamas korduvad loitsud? Ettekujutus, see kõik sai olla vaid ettekujutus, eks ole? Ma polnud sellest varem aru saanud ega saanud ka nüüd. Kui rohelised ojad seenteni jõudsid, muutusid need mustaks, tõmbusid krimpsu, vajusid kokku. Meie kujutised peeglis hakkasid virvendama, jäid vaid põhivärvid ja needki hakkasid kokku sulama. Püüdsin ennast vaadata, aga kõik oli udune.” (lk 244)

Kui Kivirähk andis läbilõike ühest tüüpilisest novembrist, siis Zelaznylt saame teada, kuidas kulgeb oktoober (huvitav, millised romaanid samuti kirjutavad detailselt ühe kuu möödumisest?). Tekst on mingis mõtte samast voolusängist Amberi lugudega ehk siis jalutuskäik või lippamine intriigivõimaluste sasipuntras. Zelazny on autor (mitte et see oleks eksperthinnang), kes elab eelkõige jutustamismõnust, ta ei näe just suurt vaeva kontidele liha kasvatamisega – saaks vaid eripärase looga edasi lipata! Ja seepärast meenutab tekst (mulle) mõneti laua-, rolli- või arvutimängu. Omamoodi lõbus on lugeda, kuidas peategelane krants Snuff käib mõtlikult kividele sirtsutamas jms.

“Nii ta rääkis mulle kogu selle loo, kuidas sobival aastal, kui Halloweeni ajal paistab täiskuu, kogunevad teatud inimesed üksildasel oktoobriööl ühte kindlasse kohta, mille tõmmet nad on tundnud, sest sinna on tekkimas värav, mille kaudu Iidsed jumalad võivad pääseda tagasi maale. Mõned kohaletulnutest püüavad värava avanemisele kaasa aidata, mõnede eesmärgiks on aga hoida värav suletuna. Juba ilmatu kaua on võit jäänud sulgejatele, seda vahel küll väga napilt, ning räägitakse ka, et alati ilmub sulgejate poolele sünge mees, poolhull mõrtsukas ja rändur, kes tuleb koos oma koeraga. Mõned arvavad, et ta on Kain ise, määratud märgituna igavesti maal hulkuma, mõned ütlevad, et tal on leping ühega Iidsetest, kes tahab teiste püüdlusi nurjata, täpselt ei tea aga keegi. Ning need inimesed hangivad endale teatud tööriistu ja muid jõuallikaid, kohtuvad ettenähtud kohas ja üritavad oma eesmärki saavutada. Võitjad kõnnivad minema, aga kaotajaid karistavad nende jultumuse eest avamiskatsega seotud kosmilised jõud.” (lk 211)

26 mai, 2011

Lois McMaster Bujold – Vori mäng (2011)

Raamat algab põnevalt ja tempokalt (ja seda lõpuni), Miles muudkui satub jamadesse nagu murduvate kontidega noorsandile ikka kombeks. Näiteks osaleb ta soojenduseks Barrayari vastases sõjaväemässus või keerab käkki keiserlikule julgeolekuteenistusele. Aga siis keerab olukord hulluks – Barrayari keiser isiklikult hüppab tundmatus kohas vette (isa pärast!) ja mutandil ei jää muud üle kui keisri päästmiseks taas kaaperdada endale piraadiarmee ehk admiral Naismith astub mängu. Mis ei kulge, teadagi, probleemitult, sest tegevusse sekkub üks hurmav-surmav femme fatale ja Milesi kiputakse süüdistama taaskord riigireetmises. Oseri ja Tungi võimuvõitlus piraadikamba juhtimise üle sarnaneb pisut Stalini ja Trotski omale – ehk siis kaadrid otsustavad kõik (lk 165-167). Raamatu lõpus on kena maailmadevaheline kosmoselahing, kus hävitatakse pompöösselt lahingutehnikat ja elavjõudu ning mille tagajärgi silub diplomaatia. Ühesõnaga, raamat kui rusikas silmaauku, põnevust ja möllu ja nalja, igati mokkamööda lugemisnauding ja eskapism.

Üllatuslikult tundub, et sarja 3. ja 4. raamat (ehk siis Milesi lugu) on paremad kui sarja kaks esimest (ehk siis Milesi vanemate lugu). Nikluselt nagu ikka lööv kaanekujundus, Fantaasia kirjastus võiks temalt mõned kaanekujundused tellida.

25 mai, 2011

Nick Hornby – Fever Pitch (2000)

Hornby on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ta lapsest peale Arsenali fännab ja kuidas see ta elule mõjub. Lapsepõlvemälestuste rekonstrueerimine on päris naljakas, kõik need arutlused, mis autori arvates tol ajal need Arsenali šokid temas põhjustasid ja kuidas see kõike muutis. Aga jutt pole vaid autorist endast, vaid ta vaatleb laiemalt, et mis üleüldse on see psühhoos nimega jalgpall, mis mõjutab laiu masse. Ehk siis siiras ja kriitiline ood jalgpalli fenomenile üleüldse.

Huvitav, mida Hornby arvab Wengerist? Vastupidiselt raamatus kirjeldatud “antijalgpalli” harrastavale Arsenalile (keda kõik peale fännide vihkasid, ei mingit glamuuri ega mänguilu), mängitakse nüüd justkui ilusat jalgpalli ja inglise pallureid on seal pea minimaalselt; kuigi jah, tulemusi suurt pole – mis ei mõju just üllatavalt peale Hornby okkalise kaasaelamise lugemist. Et raamat lõpeb 1992. aastaga, siis väga suur osa mainitud nimedest on mulle tundmatud (oh neid kaheksakümnendate Inglise liiga ülekandeid Soome telekast – ja seda muidugi mustvalgest telekast nähtuna).

Et siis selline raamat. Jalgpall ja elumured, need käivad koos kahekesi.

“Sport and life, especially the arty life, are not exactly analogous. One of the great things about sport is its cruel clarity: there is no such thing, for example, as a bad one-hundred-metre runner, or a hopeless centre-half who got lucky; in sport, you get found out. Nor is there such a thing as an unknown genius striker starving in a garret somewhere, because the scouting system is foolproof. (Everyone gets watched.) There are, however, plenty of bad actors or musicians or writers making a decent living, people who happened to be in the right place at the right time, or knew the right people, or whose talents have been misunderstood or overestimated.” (lk 201)

23 mai, 2011

Roald Dahl – Charlie ja šokolaadivabrik (2002), Rajaajaja – Vari, valge kass ja kuu (2011)

Kõige väetimad tulevad esimesteks, nii vist kirjutati kuskil. Ja eks see siin juhtubki – paduvaene Charlie pere võtab üle Willy Wonka šokolaadiäri (mille toodetest lugemine paneb hambaaugud valutama), kus muuhulgas teevad orjatööd umpalumpad.
Kaht Dahli raamatut järjest lugeda on pisut liig, ega ta nüüd nii huvitav ka ei ole.
Eks tuleb anda lubadus filmgi mõni päev vaadatud saada.



Tegemist siis Rajaajaja kolmanda plaadiga viie aasta jooksul, vaikselt nokitsetakse pillide kallal ning ei aeta taga raadiomenu ega anderkraundi tegija staatust ja lihtsalt on muusika ja kõik. See plaat jaguneks enamvähem pooleks, on Kriisaga esimene pool ja senituttava Rajajajaga teine pool. Ausalt öeldes on hea mõte panna Kriisa emakeelselt laulma (sest kui palju sa ikka jälgid, mis võõrkeelseid oopusi ta senini Bullfrog Brownis laulnud on), laulude tekste lugedes nagu hästi ei usukski, et need on lauldavad, liialt kriimud teised – aga Kriisa laulab välja. Vokaalselt plaadi parimad lood. (Tõeline süvalause.)

Kui plaadi esimene pool on mõneti bullfrogilik ja kuidagi särtsakas-psühhedeelne, siis teine pool (alates “Vana harjuski laulust”) on nö folgilikum (ent ka psühhedeelse lõhnaga ja sekka segatud ka exotica värelusi). Vares laulab seekord nii sünge loo, et jalge all tossutavad vaikselt põrguleegid ja tahaks enda pead ahju pista. Ei pea nii lootusetu olema, härrased! Sest tuleb päev, mil pird läheb mõlemast otsast põlema. Plaadi viimistlejatele meeldib see, kui lugudes vaheldub mõnel korral tempo (ehk siis unemuusikaks raske kasutada) – rahulik, kiire, rokilik, bluusilik, exotica (huvitav, mida täpselt ma selle termini all tegelikult mõtlen?); seda muidugi eelkõige instrumentaalide puhul (“Karikakramängu” elektrikitarr on juba midagi sellist, mis paneks karmimates muusikaprojektides kõrvu kikitama).

Et tegemist puhtalt stuudioalbumiga, siis on vahest ehk liialt “puhas” muusika, natuke teaduslik-abstraktselt on helid kokku liidetud. Ehk siis, bändijämmist vast puudus. Plaadi parimateks lugudeks on Kriisaga lood (“Bluus agulis” - tore psühhobass!), “Vana harjuski hala” ja “Karikakramäng”. Peeter presidendiks.

21 mai, 2011

Aivar Lembit – Üks veri (2010)

Autor armastab hüüumärke kasutada, ja see on ohtlik märk! Üldiselt ma ei saa aru, milleks on ilukirjanduslikul teosel toimetajat vaja (tõlge on teine asi), aga selle raamatu puhul võinuks küll olla keegi, kes rahustanuks seda hüüumärkide tormi. Ja mõnd sisulist aspekti. (No vot, postituse avalõigus vaid üks hüüumärk, ja seegi liigne.)

““Vabandan veelkord!” muutus Jaanika nende sõnade peale päris kohmetuks. “See ei ole nüüd muidugi minu asi end võõrastesse tegemistesse vahele segada!”
“Ärge vabandage!” ütles Andres. “Tegelikult tuli see päris õigel ajal! Aga me võiksime omavahel ka sinatada, olen siin nüüd ju peaaegu igapäevane külaline!”
“Olen nõus!” lausus Jaanika silmadega noogutades. “Kartsin lihtsalt ebaviisakas olla!”
“Ära karda!” ütles Andres talle omakorda silma vaadates.
Jaanika ei pööranud pilku ära.
“Hea küll, kui sa nii tahad!” sõnas ta tasaneval häälel.” (lk 47)

Mõneti on tegemist meessoost vastega Lembele, vähemalt selle raamatu puhul; ja eks lugejate sihtgrupp on vast ka pigem vanemapoolsed raamatulaenutajad. Lugu kahest vennast – Andres ja Kalev, kes on pärit kuskilt väikelinnast (peale Andrese kõrvalpõiget Tartu toimubki enamus tegevusest seal kandis). Kalev on pisut rumal ning unistab rokkarist saamisest ja selle unistuse pärast hiljem täiskasvanuna ei taha tööl käia. Aasta noorem Andres on teisest puust, nohiklik ja õpib advokaadiks. On naised ja trallid ja eluraskused, mis vendi üha enam lahku viib – sest ikka tahetakse teisest parem olla. Autor on arvatavalt vanemast generatsioonist ja sellest lähtuvalt kirjeldab noorte (alla 25-aastaste) hingeelu ja tegemisi üsna, noh, vanamoeliselt (naine peaks kahekümneselt sünnitama – muidu liialt vana jms). Kuigi pagan teab, maailm on lai ja kes teab, mis elu Eesti suurlinnadest väljaspool on. Eks üpris lihtsameelne see tekst on (ai kuidas need hüüumärgid ärritavad!), samas finaal on huvitavalt pretensioonikas ja traagiline, vikatimees niidab kummalisi välju.

Raamatus viidatakse mõnelgi korral majanduskriisile, aga tegemist vast selle üheksakümnendate lõpu mölluga – ühes kohas tuleb välja, et politseiuurija Pudovkin on olnud oma naisukesega abielus umbes kümme aastat ja algas see lustiaeg juba nõukogude ajal (lk 115). Huvitav on see, et vendadel on üpris vanad vanemad. Nii on kolmanda kursuse juuratudengil Andresel (kes võiks olla siis ehk 21-22-aastane (lk 16)) 74-aastane ema ja 78-aastane isa (lk 48), kelle abielu üle neljakümne aasta kestis (lk 53; ehk siis järglased saadi millalgi viiekümnendate eluaastate alguses). Millegipärast on 12. ja 13. peatükk vahetusse läinud – või on autor harrastanud cortazarlikku ajaga mängimist; viited sündmustele, mis toimuvad, mis toimuvad tulevikus ja mis võivad ehk toimuda. Ühesõnaga, Lembiti tekstis on ajakasutus huvitavalt modernne. Vist. Vist! Aga noh, kui autor ähvardab kolme kuuga romaani valmis vehkida (senise kuue kuu asemel), siis soovitaks peale tormlevat kirjutamispalavikku teksti neljandal kuul siiski külma ja võimalikult erapooletu pilguga üle vaadata. Enda teksti toimetamine on nüri ja igav, aga kahjuks vajalik. Arvan. Ent eks iga autori enda asi.

19 mai, 2011

Nikolai Baturin – Mõrv majakal (1993)


Kriminaalromaan on selle raamatu kohta öelda patuselt kitsarinnaline. Võiks kujutleda, et Baturin oli seda kirjutades üpris ülemeelikus tujus, isegi selline iseenesest tavapärane mõrvalugu toimuks kui mõnes alternatiivses maailmas, tegelased on sellised pooljumalikud kangelased või üliinimesed, kes troonivad oma uhkes üksinduses (õigemini mäetippudel). Baturinilm. Või siis – kalambuuride ja aforismide karussell, üpris vildaka ent eluterve tõe võiks siit iga päev endale kõrva taha panna (muudkui tahtsin valida tsiteerimiseks miskit, aga kõik kiskus va pööraseks ja käest libisema). Tahaks kohe lugeda mõnd käsitlust, kus juttu eelkõige Baturini karakteriloomest, kui palju on selles ennastkordavat vms, ikka heas mõttes hullud on need.

“Vastuoluline inimene on võluv nagu päikesevihm. Otsekui loodus, on ta lollikindel ning tulvil diaade: nagu peen ja jäme, soolane ja mahke, lõikav ja säästev, külm ja kuum... Papi Pino paradoks polnud kellelegi saladus, sellepärast armastati teda nagu loodust: kõik kiindusid temasse, või kui ta mõnikord tundus olevat talumatu, siis kannatasid teda kui halba ilma, teadmises, et peagi muudab ta end jälle talutavaks ja seejärel võluvaks.” (lk 75)

Nojah, lugu siis selline – rannaküla juures leitakse ühe suvitaja surnukeha. Uppunud, rohkem või vähem sunniviisiliselt (üks hetk keegi pakkus ketserlikult, et milleks enam uurida surma põhjust – surnud on surnud ja kõik). Asja saabuvad uurima kaks kapten-uurijat, üks tegutseb avalikult, teine salaja suvitajana (papi Pino). Rannarahvas on teadagi baturinlikult koloriitne (Levald ja rotid!), kelmid-pühakud üheskoos (või noh – balti maagiline realism?), ja eks loodus mühiseb ja kangutab ja kuldab. Mis selgub? Vist mõrvar. Kes? Kummal uurijal ei ole õigus? Milline juhus selgub liialt hilja? Kui ei teaks, siis ütleks. Elagu vaba mõttelend.

“Uurija ja ohver (sest kas pole iga roimar uurija ohver) seisid vastakuti, vaadates teineteist avalalt, vaenlemata ning veel lõpuni ammendamata huviga.” (lk 167)

18 mai, 2011

Roald Dahl – George'i Imeline Arstirohi (2011)

Mõnus, kui juba esimesel leheküljel sedastatakse, et vanaema on jõledik (tõsi küll, samas on 8-aastane George väikestviisi toksikomaan (lk 41-42), niiet see võib vaid tunduda nii poisi väärdunud ajule – äkki on vanaema hoopistükkis kena mammi?). Niisiis, George ja ta isa-ema ja vanaema elavad maal, kes töötab, kes käib koolis, kes aheldatud vanadusest tugitooli. Ühel päeval paluvad vanemad, et George kindlasti annaks vanaemale arstirohtu ja seda muidugi õigel ajal. Peale mõningast kaalutlemist George nõustub. Mis vanaemalgi üle jääb? Tema ju ei saa liikuda, ei anta talle ratastooli ega midagi (võiks mainida, et väimehe ja ämma suhted pole just kõikse soojemad).

“Tavaliselt on vanaemad armsad, lahked ja abivalmid, aga see siin oli sootuks teistsugune. Ta istus päevad läbi akna all oma toolil ja aina irises, porises, torises, nurises ja virises ühe või teise asja pärast. Kordagi, isegi kõige helgematel päevadel, polnud ta George'ile naeratanud ja küsinud: “Kuidas sa end täna hommikul tunned, George?” või “Äkki sa tahaksid koos minuga lauamängu mängida?” või “Kuidas sul täna koolis läks?”. Tundus, et talle ei lähe korda keegi peale tema enda. Ta oli üks haletsusväärne tujurikkuv pahurusehunnik.” (lk 10)

Narkomaanid pole teatavasti just kõige tervema mõtlemisega (siiski – oleneb vaatenurgast), nii ka see poiss otsustab vanaemale omaltpoolt “rohtu” keeta (sest muidugi pole vanematel aimugi, kuidas laps ja vanaema kahekesi olles hakkama saavad). Ja mida ta küll loodab selle abil saavutada – et vanaema lendaks ja laulaks (lk 32) ja tantsiks (lk 38) ja üleüldse läigiks värviliselt (lk 28). Karm ja selgelt liialt kõrgendatud ootused. Aga mis välja kukub? Oi, palju huvitavaid tulemusi. Või on needki toksikomaani nägemused?

(Ühtlasi leiab siit huvitava mõtte selleks, kuidas lahendada ülerahvastatuse ja pensionäride probleem. Tuleb lihtsalt õige George'i Imeline Arstirohi valmistada (seda on nelja sorti, jutt on sellest kõikse viimasest) ja neile see sisse sööta. Tõsi küll, täpne retsept siin raamatus jääb pisut häguseks (ikkagi lasteraamat), aga maailma juhtivates uurimislaborites on see probleem (koos hambapastade ja pesupulbrite parimate omaduste arendamisega) kindlasti juba ammu lahendatud ning valmis kasutuseks.)

“George võttis korgi pealt ja hakkas ettevaatlikult paksu pruuni ainet lusikale valama. Samal ajal mõtles ta kõigile neile hulludele ja imepärastele asjadele, mida ta selle pöörase rohu tegemiseks oli kasutanud: raseerimisseep, karvaeemaldi, kõõmarohi, automaatpesumasinate pulber, koerte kirbupulber, kingaviks, must pipar, mädarõikakaste ja kõik muud asjad, rääkimata kangetest loomapillidest ja loomapulbritest ja loomavedelikest... ja pruunist värvist.” (lk 46-47)

No tegelt ma luiskasin, pole see George eriti toksikomaan midagi (väike vale kulub ikka ära). Vanaema on tõesti õel ja kurjajuur on hoopis keegi kolmas.
Lahe raamat.

ulmekirjanduse baas

17 mai, 2011

Kätlin Kaldmaa – Neli last ja Murka (2010)

Armas lasteraamat sellest, kuidas nõukogude ajal lapsed suviti maal olid (ja mis mälestused endal sellesinatse ajaveetmisega on). Nüüd peaks esitama pika tiraadi sel teemal, kuidas tänapäeva lapsed ei oska maal midagi teha, aga noh, seda teavad kõik. Fantaasiavabad logardid.
Lugu siis sellest, kuidas kolm õde ja väikevend saadetakse suvel mõneks nädalaks vanaema juurde. Seal on suur koer, väike maja, rukkiookean ja palju muud. Ja muidugi vanaema, kelle äraolekul peavad lapsed ise hakkama saama. Ja enamvähem saavadki. Kuigi – juhtub nii mõndagi, keravälgust venna kaotamiseni, rääkimata ebausklikust naabritädist. Aga – pole hullu.
Uh, soolaliha on tõesti hirmus nähe (lk 37), endalgi meeles see tulitav suu. Ja suhkru manustamine maeiteamillega.
Poistele seda raamatut vist ette lugeda ei tasuks? No et selles suhtes, et kõik need riidekirjeldused nagu, või nii. (Samas võiks huvi pärast raamatu suveks maale vedada, ehk noored sugulased teeksid suuri silmi neid lugusid kuuldes.)
Illustratsioonid on ilusad ja vahel õõvastavad (lapsepeaga koerad!), vast parim on see, kus rukkipõldu kujutatakse – see kollane ookean (lk 65-66), seda oli endal küll lehte keerates vahva avastada.

“Nii kaugele, kui laste silmad ulatuvad, lainetab kollane-kollane väli, lainetab kollane-kollane meri, lainetab kollane-kollane ookean. Paremal kaugemal on järgmine kivikuhi, seal kasvavad mõned leedripõõsad, aga edasi läheb ikka kollane-kollane meri, mis voogab kogu päikesepäeva rahus ega oska mõeldagi endasse eksinud väikesest kavalast linalakast poisijõmpsikast.” (lk 67)

16 mai, 2011

Nikolai Baturin – Laiuvad laaned, kauguvad kõrved (1981)

Puhkhabe on Sammalhabeme nö kirjanduslikult ürgsem esiisa, paganlikum juur ja huumus. Aga kas tegemist ka punkhabemega, on vast kaheldav. Et tegemist lasteraamatuga, võiks huvi pärast selle kinkida mõnele lapsevanemale ning seejärel uurida, kuidas ilmarõõmule maitseb säändne poeem.
Aga jah, raamat loodusearmastajatele, rituaalne ja vaimukas poeem looduse ülevusele.
Ja muidugi autori illustratsioonid.

“Põlislaane lindudest olid erksamad hangelinnud;
nende tsiitsutused olid teravad ja tungisid sügavale -
mõnes mõttes olid nad siis laulvad pinnud.” (lk 21) 
“Kuused on usupuhtad puud.
Nad on ainult taevast silmas pidanud -
muidu ei kasvaks nad nii kõrgeks
ega jääks igihaljaks,
müürikaitsvaks,
mühisevaks-igikestvaks...
Kuused on metsade geeniused, kes jäävad igikestvaks.” (lk 26) 
“Tuli on elusam kui elusolend. Tuli on elusolendi ehe hing – teda ei tohi susata pussiga, temasse ei tohi lüüa kirvest. Tulle ei tohi sülitada. Tuld ei tohi sorkida kepiga ega kustutada veega – üksnes mullaga. Tuli – turui – on püha. Lõkkel on oma lõkkepühak, leel oma leevaim, koldel oma koldemardus. Neile tuleb tuua leppeohvrit, mitte üksnes puude näol, vaid ka söögi- ja joogiohvrit. - Poetada tulle põdralihapalukesi, pritsida janust leegikeelt viinaga – vaadake, kuidas tuli tõuseb siis ludust, kirgub kui punapäine pruut. Kui ohvriand pole küllane või viin on vesi, siis lahvatab tuli nagu veri vingumehe silmi: kõrvetab karuse untatalla, põletab ära suusa, süütab püstkoja või koguni ... läidab laane tulemereks, tõstab ääsi kõrve kohale, okstesse huugava leegioreli.” (lk 70)