Miikael Jekimov - Celestaali varjud (2023)

 

Kogumiku 8 lugu jagunevad enamvähem pooleks - esimesed 5 on madinarohked ulmelood ja tagumised 3 fantaasiatekstid (kaks neist tumefantaasia kanti muinasjutud ja üks ehk etnohorror). Kolme teksti olen varem lugenud, seda siis trükituna Täheajas või Tuumahiius.

Ettevaatlikult võiks ehk tõdeda, et Jekimovi tugevus avaneb ennekõike seikluslikus ulmes (kuigi ka see etnohorrori tekst on päris hea). Sellele vastukaaluks on katsetused muinasjutulikus või kammerlike mõistulugudega, millega ma suurt ühele lainele ei saanud - aga ehk autor tahtis kätt proovida ka allegoorilisemas või sümbolistlikumas laadis (no selliste laadidega on mul alati probleeme ja eks pahatihti jäävad kaugeks).

Takkajärgi ehk enim jääb meelde see Albia maailmast (mis algas siis auhinnatud Ortoni looga) kolmel puhul kirjutamine - eks omajagu põnevust ole selles, kas need hiljem ka kuidagi ühenduvad suuremaks tervikuks või tsükliks; või siis lihtsalt paigutuvad niimoodi üsna lõdvalt sellesse aurupungimaailma. Sest noh, nende lühemate tekstidega tuli minu jaoks esile justkui Jekimovi ulmeline tuum - palju madinat üsna lühikese aja jooksul; niipalju potentsiaali on kuidagi … kokku surutud. Nagu ühe loo puhul siis leidsin: tekst on kas liiga pikk või liiga lühike (mistõttu loo finaal jääb siis kas liiga kergekaaluliseks või siis episoodiliseks).

Jekimovi ulme on kindlasti klassikalise ulme voolusängis - tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine; ja minu arvates selline lugejale eskapismi pakkumine on omas laadis hea. Mis paneb aga kukalt kratsima, on need kaks sümbolistlikku noiri fantaasia poolel, mis kogumikku keskmist allapoole kiskusid - nii sai keskmiseks hindeks 4,4.

Et siis jah, huvitav näha, kas autor suundub kuhugi edasi - mitte et oleks kohustuslik romaani kirjutada - lihtsalt et … kas täiustada või katsetada?

Kiita tuleb Liis Rodeni kaanekujundust; tore, et ulmekirjastustel on Marge Nelki kõrval kaasata õnnestunud juba teine hea kunstnik.

Celestaali varjud 5/10

Õhupuudus 5/10

Ortoni isevärki avantüür 5/10

Koiduaeg sadamas 4/10

Tynehallow’ rauad 4/10

Vahetatud lugu 4/10

Sõnad öötaeva all 3/10

Muld ei hoia 5/10

ulmekirjanduse baas

Maria Dong - The Frankly Impossible Weight of Han (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Omapärane tekst, mis algab kui teaduslik fantastika ja lõppeb puha fantaasia pähe. Ja eks omapärasuse eest võib punkte anda, kui see vähegi on intrigeeriv.

Inseneril sureb haiguse tõttu naine. Kurbusest murtud mees ehitab masina, mis valmistab … apelsini. Peagi seejärel läheb insener vabasurma ja jätab leiutatud masina keldrisse, et see seal rahumeeli edasi töötaks. Tõepoolest, masina avastab insenerisse armunud luuletajanna, kes on temasse armunud ja tulnud meest otsima, kui see vaikib. Masin on vahepeal … paljunenud. Apelsinilõhna lummuses luuletaja laadib need oma autosse, et linnas neid isetootjaid kodututele laiali jagada.

Ainult et luuletaja ei tea, et tegelikult need masinad toodavad (või paljundavad) lisaks apelsinile (ja muule) ka hingevalu ja sellega kaasnevaid kehahädasid - ning need hakkavadki epideemiliselt levima.

Ja et autor on korea päritolu, siis läheb päris koreaks kätte - korealannast luuletaja, kes on joviaalne oma esimest avaldamislepingut saades, kutsub oma kaugeid sugulasi Ameerikat külastama: üks rahutu noormees tulebki ja satub epideemia küüsi, aga et ta ema on nõid või nii, siis tajub see ema oma poega ja meie maailma ähvardavat ohtu … ja asub nüüd epideemia peatamiseks jumalate poole teele. Mis on ohtlik! 

Et siis jah, esmapilgul oleks justkui koroonakirjanduse mängumaal, aga lõpus kisub ikka veidraks müstikaks - mis on päris värskendav lähenemine kasvõi peale Larsoni lugemist. Eks tähelepanu tuleb pöörata ka sellele pealkirjas leiduvale mõistele “han”, mida autor järelsõnas veidi avab.

Rich Larson - Tripping Through Time (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Koroonaajastule omaselt üks järjekordne lugu tulevikust, mil kõiksugu uusi haiguseid (või modifikatsioone) tekib üha juurde. Ja sellega harjub, et iga hetk võid sina või keegi lähedastest haigestuda ja selle kätte surra. Harjumine ei tähenda muidugi, et tuimalt aktsepteerid.

Loo peategelane on neiu, kes sai tööd ettekandjana rikkurite ajarändudel minevikku: käiakse vaatamas kuulsaid lahinguid või vulkaanipurskeid vms. Sööd ja jood head-paremat erilise kaitsekilbi (“chronofield”) ja vaatad, kuidas minevikus kannatati. Tõeline elamus.

Samal ajal on peategelasel kodus ema, kes on tervisliku seisundi pärast riskigrupis. Eks selline tütre ringikäimine on omamoodi ohtlik, hoolimata sellest, et ta end igakord põhjalikult desinfitseerib. Ühel hetkel ongi ema haigestunud millessegi uude ja tütar leiab tööreisilt naastes ta isoleerituna nende kodus. Teda ei õnnestu ravile saata: see on kallis ja pealegi on tervisehoiusüsteem nende puhangute tõttu täiesti ülekoormatud jne. Tütar on meeleheitel …

Tekst on kirjutatud selle esimese totaalse koroonakriisi ajal, niiet nii mõndagi tollasest meeleolust on üpris selgelt loost tajutav. Larson on nii produktiivne autor, et võiks vast lõputult treida ikka midagi emotsionaalset ja moraalsete dilemmadega. Ses suhtes … nagu ei oska ta loomesse kuidagi innustunult suhtuda.

Peng Shepherd - The Future Library (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Selle antoloogia vast süngeim vaade tulevikule, mis muidugi võiks ärgitada hoiatusena midagi veel muutma, aga eks autorgi tundub olevat vähe pessimistlik või nii.

2014. aastal asutab üks kirjandussõber metsaistiku Norras, kuhu 100 autorit saavad oma isikliku puu - tingimusel, et nad kirjutavad teksti, mida hoitakse luku all 100 aastat, ning aja täitudes lõigatakse puu maha ja saadud materjalist antakse välja selle puuga seotud autori tekstiga raamat. Väga eksklusiivne projekt.

Ainult et selline poeetiline tulevik jääb kiirelt varju kliimasoojenemise ja selle tagajärgedest põhjustatud kataklüsmidele. Olukord läheb nii hulluks, et see kaugel Norras paiknev autorite mets (või siis “tuleviku raamatukogu”) jääbki üleüldse viimaseks puude koosluseks, mis 2114. aastaks on Maal alles - planeet on sedavõrd saastunud, et enam ei kasva puid. Aga jah, nüüd siis saag kätte, et saaks avaldada paberraamatuid.

Selle õudustäratava tuleviku taustal on kahe naise armastuslugu - Claire, kellel on seal üks puu ja kes peale metsa asutaja lahkumist hakkab juhtima selle metsatuka majandamist, ning Ingrid, kel õnnestub sinna metsa arboristina tööle saada. Peale Claire suremist on omakorda Ingrid juhataja, kes peab siis viimaks 2014. aastal metsa langetamist ja raamatute avaldamist organiseerima, nüüd siis meediakära saatel. Aga Maa viimastel puudel on hoopis oma lugu, mis nüüd järelejäänud inimkonda hämmastab …

Nagu öeldud, väga tume tulevik, mis peategelase loo taustal lahti rullub - ökosüsteemi hävinemine, haigused ja sõjad. Ingridi lõpupäevadeks ongi selge, et 50-100 aasta jooksul on inimestega kõik. Eks see kirjandusmetsa kujund on oma pateetilisuses vähe … tüütu, aga eks autoril oli vaja kuidagi jõuda oma soovitud finaalini, ja sellisena vast mõistetav.

Caroline M. Yoachim - Colors of the Immortal Palette (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kaunilt kirjutatud ilukirjandus, mis aga samas ei tekitanud suuremat kaasaelamist.

Jaapani-prantsuse segaverd Mariko on 19. sajandi Pariisis modelliks mitmetele tuntud kunstnikele, aga ta tahab olla enamat kui kuulsate maalide nägu ja keha. Ta soovib ise luua, olla ise nagu tema kunagine armsamast maalija, kellega koges enneolematut tunnet, kuna see on … surematu (võibolla koguni vampiir, nagu keegi pahatahtlikult torkab) ja kes on pärit vaat et renessansiajast. Viimaks õnnestub Marikol seda meest veenda, et ta teeks naise niisamuti surematuks..

Surematus annab muidugi võimaluse lõputult maalimisega katsetada (erinevalt tema muutjast, kes jäigi vaid klassikaliselt maalima), aga samas muidugi see irdumine ja üksiolek. Kuni ta II maailmasõja aegses Ameerikas (kus muidu jaapani päritolu inimesed on laagritesse eraldatud) leiab endale mehe, kes ta uuesti elule äratab. No muidugi mehe surmani.

Nagu öeldud, tõesti ilukirjanduslik lugu, mis eeldab ka veidi kunstiajaloo tundmist; teksti tutvustuses räägibki autor oma huvist nö varjujääva kunstiloo asjus (ja oma juurtest). Aga jah, mul ei tekkinud sellega õieti klappi; lihtsalt huvitav oli lugeda eri ajastute tõlgendusi, aga samas see kandev lugu ei tekitanud just suuremat emotsiooni - erinevalt varasemast Yoachimi lugemiskogemusest.

Martha Wells - Tehislik seisund (2023)

 

Sarja teine osa on eelmisega võrreldes vähe kammerlikum, pole seda suurt madinat planeedi ja kurjamitega. Mõrtsukbot siirdub nimelt iseseisvalt uurima, miks ta on mõrtsukbot. Aga nagu peagi selgub, pole inimesena esinemine üldsegi mitte lihtne … kuni ta pääseb hääletajana ühele inimvabale kaubalaevale. Aga laev … pole lihtsalt botist sõiduvahend - tema tahab Mõrtsukbotiga suhelda ja aega veeta. Mõrtsukboti õuduseks.

Aga mingi klapp tekib, koos vaadatakse teleseriaale ja laeva kaasabil laseb Mõrtsukbot enda välimust kohendada ja muud sellist, et vähegi edukamalt inimlaadse olendina esineda. Vajalikule planeedile jõudes võtab laeva soovitusel vastu töö turvaspetsialistina; seda ühe kaevandajate grupi juures, kelle tööandja on alatult nende uurimustulemused endale võtnud. Mõrtsukbotil on nüüd võimalus otsida sealt seda kadunud kaevandust, kus ta omal ajal massimõrva korraldas … aga tema uued hädapätakatest tööandjad tormavad ühest jamast teise ning … Mõrtsukbot peab neid aitama.

Selles osas on siis tervelt kolm botti, kelle/mille protokollivälise käitumisega tuleb lugejal kokku puutuda - Mõrtsukbot oma tuntud ängidega (kuigi seekord ei rõhu autor niivõrd tema introverdiprobleemidele), laevabot SUL (tema siis mõõtmatult võimsam kui turvabot, aga samuti uudishimulik ja iseloomuga) ning seksbot (mis on avastanud endas mingi tahte või midagi). Eks ülekantuna võiks neid kolme mõista kui mõndasid inimtüüpe … kui soovi on.

Eks see saab 0lema huvitav, kuidas Mõrtsukbot saab iseseisvana õieti jätkata, kuivõrd esimese osa juhtumi kohtus lahendamine on korraga jõudnud sinna, et vaja oleks Mõrtsukbot kohale tarida - ja metsik turvabot on teadagi inimeste jaoks see kõige ohtlikum bot (nagu teleseriaalidest teada). Hakka või soovima, et Mõrtsukboti jutustused ilmuksid parem ühe raamatuna - selliste lühiromaanide ilmutamine on vast nii kirjastusele kui lugejatele päris kallis lõbu.

ulmekirjanduse baas

sulepuru

Robert Silverberg: Salajane reisija

 

Lugu, mille sündmustik kahvatub kujutatud maailma ees väga ja väga. Ilmselt oli see autori taotlus samuti - põhiliselt näitab ta põgenenud hinge loos keerulist tähelaeva- ja selle meeskonna maailma, kuidas see toimib, mismoodi ühel laeval saab olla enam-vähem inimestest meeskond, ta liigub enam-vähem kindlates dimensioonides enam-vähem reaalsena - ja ometi ei keskenduta kuskil mingitele tehnilistele lahendustele, lugu on ideede lugu. Kuidas võiks olla, kui senised piirangud ei piiraks ja mida nad just ei piiraks. 
Samas, et sellele natuke udusele väga võõrale maailmapildile konkreetsust anda, on väike lugu hästi valitud. Väga nutikalt loovad selle võõra ja kummalise reaalsusega kontrasti inimlikud jooned, mis meile tuttavad. Sealjuures ei pruugi need inimlikud jooned lugejale meeldida - kuidas ta nii loll on?! - aga nad on tuttavad, arusaadavad ning kirjeldatud moel, mis tundub usutav. Inimesed on ikka inimesed kõige selle kummalise taevanduse, planeedile enam iial mitteastumise, kehatute reisijate ja virtuaalsuses asuvate lastide maailmas. 
Ehk: lugu on tähelaeva kaptenist ja ühest kehatust põgenenud hingest, kes peaks rahulikult koos paljude teistega laeva lastiks olema, ent ei suuda seda välja kannatada. Loo muudab aga eriliseks ning lummavaks keskkond, millega lugejat tutvustatakse.

BAAS

José Pablo Iriarte - Proof by Induction (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kui antoloogia esimeses pooles tundus, et siin pole just märkimisväärseid lugusid, siis nüüd juba kolmas hea tekst järjest; omal moel jätkab see tuleviku meditsiini ja heaolu teemat, mil on õige suur mõju … kuidas maailma kogeda.

Lugu siis kahest matemaatikust - isast ja pojast. Isa sureb ja pojale võimaldatakse viimast vestlust … seda siis viimase mälusalvestusega, mis võetud isalt enne selle lahkumist. Tegu pole surmajärgse olemisega, lihtsalt … lõplik andmehulk, mille raames “opereerida”. Pojal ja isal pole kunagi olnud õiget lähedust, ning sel viimasel “kohtumisel” hakkab poeg pigem uurima, kuidas võiks tõestada üht teoreemi, millega isa pensionipõlves tegeles koos pojaga. Peale seda kohtumist otsustab poeg teha ebahariliku sammu ja ostab selle isa andmehulga haiglalt välja … ja hakkab sellega kodus suhtlema, et koos andmeisaga seda teoreemi lahendada - kellele siis vaja iga seansi algul kogu arutluskäik uuesti ära seletada.

Aga elu pole muidugi ainult matemaatika. Pojal on naine ja tütar; ja ülikool, mis ei taha, et aega kulutatakse selle tõestamisele. Ja asi kipub päris hapuks.

Jällegi, kolm asja, mida sellest tekstist huviga jälgida - esiteks muidugi see tuleviku eluolu; teiseks matemaatikamaailm, mida ei oska kuidagi kommenteerida, aga milline kirg, eksole. Ja siis muidugi see kogemus, kui oled kaotanud oma lähedase ja nii jääb alati lahtisi otsi, mis jäävadki lahtiseks ja mis tuleb kuidagi alla neelata. Siin siis see, et isa oli pojaga selline külm, mis leevenes vaid pojaga ühisele matemaatilisele lainele jõudmisel. Ja kuidas see poja suhteid oma perega mõjutab. Hea tekst, milline mõnu on end üllatada täiesti tundmatu autori loomega.

Mari-Liis Müürsepp - Ainult fännid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Vikerkaarest veel üks ulmelugu, seekord tulevikuühiskonnast, mis on seksuaalsusest üleküllastatud, ainult et … nii on kadunud igasugune erutavus. Kirjanik C. on mõni aeg tagasi maha jäetud, sest ta abikaasa sattus peale, kui ta ühe naisega oma koduses magamistoas lihtsalt juttu ajas, seda siis seksimise asemel. Ja nüüd siis see C. otsib võimalust, et kellegagi uuesti rääkida. Aga ei midagi. Ja nii see mandumine käib.

Pealkiri viitab muidugi kõikvõimsale OnlyFansile, mis siinses maailmas on vähe vastupidine praegusele versioonile - siin saab nüüd vestelda vabal teemal, rääkida hinge pealt ära. Ainult et need teenuste pakkujad …

Nojah, selline lühike tekst, mis on oma iroonilisuses ja näpuganäitamises vast liialt ühekülgne.

Miikael Jekimov - Sõnad öötaeva all (Celestaali varjud, 2023)

 

Põhimõtteliselt samas laadis tekst nagu “Vahetatud lugu” ja niimoodi järjest lugedes jääb sellest vast vastumeelsem mulje kui muidu mõne antoloogia vms kontekstis. Seekord siis peab neiu (ka selles loos on peategelaseks noor naine) ühe tänaval kohatud surija soovil jagama selle antud kaht lauset inimestele, kes seda vajavad.

Nagu ikka, siis selle loo noirilik linn täis end katkisena tundvaid inimesi, kellele neiu tarkusesõnad kas annavad jõudu või siis mitte. Viimaks selgub, milleks need surija laused vajalikud on.

Et siis jälle selline poeetiline fantaasiatekst, millele kaasa elamiseks oleks vast vaja õiget meeleolu või siis olemist autoriga samal lainel. Sest muidu jääb see tume muinasjutulikkus kuidagi elutuks või tehislikuks.

„Kalevipoeg“ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järgi lastele jutustanud Eno Raud, Tiritamm (1998)

Tutvusin siin ka, et mis lapsele kirjandustunniks lugeda vaja ja suur oli pealkirja vaadates minu üllatus KUI päevakajaliste teemadega tänapäeva lastekirjandus ikka tegeleb. Et siis raamat neist isadest-emadest, kes jätnud lapsed Eestisse ja ise läinud üle lahe Soome leiba teenima? Lisaks hämmastab muidugi ka see, et keegi sakslane on Eesti elu-oluga niivõrd kursis olnud ja sest kirjutanud, liiatigi juba 90ndate lõpus. Uskumatu. Et päris elu karmust leevendada on lastele ümber jutustatud kõik muidugi sellises muinasjutu-eepose vormis, värsidki sees ja ilusad Jaan Tammsaare tehtud pildid ka! Huvitav veel, et meie kuulsal lastekirjanikul nimekaim on, esimest korda kuulen.

Kui lugema hakkasin, siis selgus muidugi, et pigem käsitleb raamat hoopis 90ndate karmi reaalsust üldisemalt. Kesksel kohal on Viru, mis ma oletan, et tähistab siis Viru hotelli ja võib-olla ka Viru tänavat. Eks nn Viru ärikas ole ju legendaarne kuju ja seksikaubandus seondub selle nimega ka. Nõnda võib täiskasvanu pilguga oletada, et tegemist on hoopis omamoodi Eesti maffia sünni- (ja surmalooga). Vana Kalev, kelle kuritegelik tee algab muusikariistade varastamisest (teadagi, mida see „kandle laenamine“ tähistab) Vanemuise teatrist ja pärast muusikukarjääri luhtumist (ma oletan) ehitab ta üles Viru impeeriumi üles koos kõige kurikuulsa äritsemisega, aga siis ta sureb ja Linda jääb kolme pojaga üksi. Nood lähevad naaberriikidesse ja katsuvad ilmselt ka igaüks omamaist kuritegelikku organisatsiooni laiendada, Soomlased aga ei taha mingeid eks-sovjette sallida ja Linda röövitakse ära. Ei taha mitte mõeldagi, mis karm inimkaubanduse reaalsus selle taga veel peitub, kurva saatusega naisterahvaid on raamatus teisigi.

Edasi valitakse üks poegadest kohaliku maffia uueks juhiks ja tema ülesanne on siis ema Soomest tagasi saada. Siinkohal reedan sisu ja elusana teda muidugi kätte ei saada. Edasi jätkub hulk maade jagamist kõikvõimalike konkureerivate kurikaeltega. Siinkohal on kohe päris põnev, et kas kusagil see krimiajalugu täiskasvanutele ka on päris ajalooraamatu vormis? Hirmsasti tahaks teada, kes see Tuuslar päriselt oli ja Vetevaim ja Sarvik ja Hiiglane ja? Võimalik, et ongi kasutatud nende päris hüüdnimesid, aga tahaks rohkem tausta teada. Teisalt on muidugi ka sümpaatne, et ei tehta päris nimedega isikutest mingeid kangelasi, mulle nt igasugune sarimõrvarite kultus jms on suht vastukarva. Igal juhul on noored mehed vihased ja kanged:

„las aga mõõka murdanekse,
tapper terav tappanekse,
vahva mees ei karda verda!
kasvab kitsik kibedamaks,
tappemine tulisemaks,
…“ (lk 42; kes teab millistele veristele tulevahetustele maffiajõukude vahel siin vihjatakse)

Lõpptulemusena muidugi saab maffiaboss ehk Kalevipoeg „surma“ oma mõõga läbi. Ma oletan, et see tähistab politseile vahele jäämist, sest päris lõpus on ilmne, et Vanaisa tähistab riigivõimu ning praegu istub peategelane ise kusagil trellide taga ja ähvardab end ennetähtaegselt vabaks kaubelda – on need siis Eestis või Soomes või hoopis Rootsi kardinad. Muidugi, realistlikku ajaskaalat vaadates, kui ta 90ndatel oli 20ndates eluaastates, siis nüüd peaks olema tegu juba hallineva mehega, kes suurema osa elust vanglas veetnud.

Ühesõnaga, omamoodi põnev lugemine, aga tahaks ikkagi täiskasvanute varianti. Kuidagi imelik tundub kriminaalide elust värssides rääkida ja neid mingite loomade ja vetevaimude jms maskide taha peita. Ja see huvitaks ka, et mis siis ikkagi tollest rühmitusest sai. Kas midagi on säilinud või läksid kõik laiali?

Lõpetuseks veel – kui alguses tekitas suurt hämmingut, et üks sakslane Eesti ühiskonnast kirjutab, siis nüüd on isegi arusaadav, küllap ta mõni kuritegeliku maailma uurija on, kellele endiste sovjetimaade 90ndad imponeerivad, aga mis nüüd jääb väga suurt segadust tekitavaks on see, et miks keegi eestlane on võtnud ette säherdust kirjandust LASTELE ümber jutustada??? Ja veel sellises umbmäärases vormis??? Ja miks seda meil koolis lugeda lastakse???

Hannah Kaner - Godkiller (2023)

 

Päris mõnuga loetav debüütromaan - kas nüüd just päris grimdarki voolusängis nagu teised Harper Voyageri autorid (Anna Stephens, Anna Smith Spark või R. F. Kuang), aga pole kindlasti ka mingi lihtne fantasy quest. Igal juhul, veidi või rohkem juustusest kaanepildist tasub mööda vaadata.

Raamatu põhiosa toimub Middreni nimelises kuningriigis, kus mõned aastad tagasi toimus suurem kokkupõrge inimeste ja jumalate vahel - mille tulemuseks siis see, et jumalate poolt hävitatud kuningapere viimane ellujäänud võsu Arren püüab nüüd kõiki siinseid jumalaid hävitada (nt naaberriigis Talicias on üldse ainujumala võim).

Aga tema idealism põrkub kokku inimeste sooviga (või harjumusega) uskuda seda, mida tahetakse (noh, traditsiooniliselt) - ehk suuremaid või väiksemaid jumalaid. Nii siis salaja ikka tuuakse ohvriande veel elusolevatele jumalustele; neid omakorda jahivad tasu eest nö jumalatapjad (ametinimetuseks “veiga”) - nagu selle romaani üks peategelasi Kissen (kes küll on pärit sealt naaberriigist Taliciast - sellest on juttu raamatu proloogis). Veiga pole rahva poolt just eriliselt armastatud isik.

Peale üht järjekordset jumala hävitamist (kellelt kuuleb Kissen veidrat needust või ennustust) pöördub kõrtsis Kisseni poole noor tüdruk, kel on … omapärane mure. Inaral on nimelt külge “aheldunud” üks mineviku kaotanud jumalus Skedi (“god of white lies”), ning nad ei saa üksteisest kaugemal olla kui paarkümmend meetrit (Skedi on selline nunnu looma välimusega - justkui hirvesarvedega jänes, kelle väikseim olek on nii hiiresuurune; ohuolukorras võib ta vähe suuremaks muutuda). Kisseni reaktsioon oleks muidugi see jumal maha lüüa, aga arvata on, et sellega sureks ka noor ülikuneiu (kes lisaks päritolule jätab avaldamata, et ta oskab lugeda inimese nö aurat  - seda siis arvatavasti tänu Skedile). Siiski on Kissen valmis seda kodunt põgenenud tüdruku tagasi ema (tähtis ülik!) rüppe toimetama, aga sinna pärale jõudes … avaneb traagiline ja vapustav vaatepilt - hävitatud on kogu Craieri loss kõigi sealsete inimestega. Aga kelle poolt?

Ja siis on vabatahtlikus pagenduses pagarina töötav endine rüütel Elogast, kes oli praeguse kuningas Arreni lähim sõber, nõuandja ja ihukaitsja (või enamatki), kuid kes peale jumalatega sõja tapatalge lahkus teenistusest - olles küll kuninga truu sõber inkognito edasi. Kui siis kuningas taas salaja ta poole pöördub, selgub, et nende ühine saladus kuninga pääsemise kohta sealt sõjast hakkab “lõppema”, mille tagajärjel on kuningas suremas - kui just Elogast tema päästmiseks mõne elusoleva vägeva jumalaga kaubale saaks. Elogast peab nüüd kuu aja jooksul jõudma riigi teises otsas asuvasse Blenradeni linna, kus toimuski jumalate ja inimeste mõõduvõtmine, mille tagajärjeks suuremas jaos hävinud linna keelutsooniks kuulutamine - mida aga külastavad salaja palverändurid (raha eest saab kõike!), kes püüavad varemetes veel elutsevaid jumalaid austada (aga teatavasti jumalale annetamine hoiabki neid õigupoolest elus). Või õigemini küll teeneid paluda.

Ka Kissen otsustab, et peab viima Inara ja Skedi sinna Blenradenisse, ehk on võimalus seal katkestada tüdruku ja jumaluse side. Kuidagi õnnestub neil kõigil end munsterdada ühte järjekordsesse palverändurite gruppi, mis hakkab suunduma sinna linna.

Ja selline on raamatu esimene kolmandik või nii. Edaspidi rännaku käigus võideldakse deemonite ja iseendi ja omavahel ning lõpuks jõutakse tõeliste jumalate mängumaale, mille käigus avanevad hoopis suuremas mõõtkavas saladused (tegemist on esimese raamatuga, eksole) - seda nii kuningriigi, jumalate kui tegelaste endi asjus.

Kui järele mõelda, siis ikka päris mõnus lugemine. Tempokas, dramaatiline ja seda vähem kui 300 lk. Siin pole just palju kaasamõtlemist, küll aga kuhjaga kaasaelamist, seega päris hea eskapism. Eks grimdarkile lähedasem ole need katkise hingega peategelased - kõigil neljal on erinevaid traumasid, millega tuleb hakkama saada (kas siis enda või teiste nimel). Ja no täiskasvanud tegelased … nad vast mõlemad biseksuaalsed. Üldse see soorollide teema on siin kuidagi … no õieti sellest veel sotti ei saa, aga mingi matriarhaadi hõng siin on, igatahes emad on kõvad tegijad.

Ja noh, need jumalad. Iidsed või metsikud jumalad, ning kõik need kohapõhised või siis pisiasjade jumalused, ratsionaalsetest nõdrameelseteni. Näis, kuidas ellujäänud inimesed ja jumalad seda paljastatud intriigi edasi arendavad. Milline mõtlemine … peale jääb.

Võib vist küll rahumeeli kihla vedada, et järgmine osa (peaks ilmuma juba 2024. veebruaris) enam nii õhuke ei ole … Elogast ja Kissen on oma musta töö teinud, nüüd siis muuhulgas küsimus Inara päritolust … ja Skedi rollist.

P. I. Filimonov - Magamise eripärad kinnistes ruumides (Vikerkaar 3, 2023)

 

Parovozov on mees, kel on puhkamiseks kindlad nõudmised - alati tuleb reisida uude kohta ja olla seal uute inimestega. Viimaks on ta jõudnud Madeirale ja täiesti üksi. Lennujaamas näeb ta nimeplakatiga seisvat meest ning igavusest või seiklushimust otsustab ta olla selle poolapärase nime kandja - kuniks ta paljastatakse sellelt pettuselt. Aga ei, peale krüptilist kohtumist ühe kohalikuga saadetakse ta lõhkeainet täis korterisse, et ta seal valvaks. Tema tööpakkujatel on nimelt plaan olla vabadusvõitlejad, kel on võimalus pommi valmistada. Aga pommide osad võivad ka isemonteeruda kui kuulevad vastavat heli … Seepeale ei julge Parovozov seal magama jääda, sest ta koledasti norskab. Ja peale selle on korteris kummaline Maria, kes justkui ootaks mehelt midagi.

Tekst on üsna ulmemaiguline ja ka painajalik jant, kus on õhkamist, totrust ja hävingut; sellise piiripealsena omapärane lisandus eesti ulmekirjandusse.

Miikael Jekimov - Vahetatud lugu (Celestaali varjud, 2023)

 

Kui hiljuti targutasin, et Jekimovi tekstidele paistab olevat omane kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine, siis siin on need justkui vahetatud. Ja tulemus on … mõneti pead kratsima panev. Seda teksti ikka andis hambad ristis lugeda ja ühele lainele ei jõudnudki. Eks see hinne jääb kuskile 3 ja 4 vahele, aga tavaline 3 paneb ikka hulga enam kukalt kratsima jne.

Lugu siis neiust, kes leiab tänavakaubitsejalt ühe ligitõmbava kaelakee. Aga seda ei saa raha eest osta, ja pealegi käib sellega kaasas lugu - mis viimaks ehte omandamise järel jääbki neidu ebateadlikult kummitama. Ja tõepoolest, ehtega kaasneb midagi kummalist - ühelt poolt tabavad neidu ootamatud tarkuseterad, mida võõrastega jagada, teiselt poolt … tahab üks kummaline mees seda ehet väga järjepidevalt neiult võõrandada. Millega siis õieti tegemist on?

Eks autor annab sellele küsimusele vastuse, iseasi, kui tõsiseltvõetavalt lugeja seda vastu võtab. Selge, et ükski autorikogu ei saa olla ühtlase tasemega, igal juhul tundub see tekst olevat kogumiku raskesti seeditavaim.

Sveta Grigorjeva - Miniatuurid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Üllataval kombel ei olegi varem Grigorjeva raamatuid lugenud. Mitte et ma oleksin neid vältinud või lihtsalt teadmatuses olnud … no kuidagi pole näppu sattunud (eks ühtteist olen ikka ajakirjandusest lugenud).

Mis siis jäi loetust meelde. Et me oleme sisimas perseli ja abitud. Aga ometi, ideaalidega või nii; kasvõi meie surnukeha võiks muutuda huumuseks mõnele lillele või puule. Valu kui selline - eks ses suhtes ongi mõtlemapanev “Asfalt ja kõrvenõges”, mis kirjeldab seda veidi teisiti, objekti ja subjekti vahele jääva … suurusena. See on kuidagi selline tähelepanek, mis ei taha mõistuses selgeks saada, aga samas tundub see kuidagi loomulik.

Autor on päris hea detailitabaja, eriti muidugi see bussidele järele jooksmine - või siis otsustamine seda kindlasti mitte teha. Parem joosta, kõik saavad sellest … mingigi emotsiooni.

Justin C. Key - The Algorithm Will See You Now (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Eks seda teksti võiks pidada ka psühholoogiliseks thrilleriks ulmelises kastmes. On 21. sajandi teine pool ja psühholoogi vastuvõtule ilmub naine, kes kurdab paarisuhte probleeme. Iseenesest tavaline probleem, aga psühholoog siiski tegeleb temaga - nad on mõlemad mustanahalised ja nagu teada, siis kaasaegne meditsiin lähtub ravist eelkõige valgenahaliste järgi. Eks selline näost-näkku kohtumine on nüüdseks pigem relikt, tavapoliitika on ikka kõiksugu neuromõõtmiste järgi distantsilt ravi määramine. Aga nagu psühholoog teab, pole masinavärk kaugeltki eksimatu ja mõned vead võivad ikka üsna moodi olla.

Selle patsiendiga tegeldes hakkab psühholoog ise … kuulma justkui hääli. Kust need veel tulevad? Ja miks psühholoogi enda ajus juhtuvad veidrad reaktsioonid, justkui tema ise oleks … probleemidega? Ja noh, üks asi viib teiseni.

Tekstis on kolm suunda, mida on huvitav jälgida - esiteks see, kuidas psühholoogi vaatepunktist patsiendiga suhelda (autor ise on tegev psühhiaater). Teiseks see tulevikutehnika, mida peaks inimeste elu paremaks muutma - alates koduabilistest kuni kõiksugu neuromõõtmisteni, mida muuhulgas psühholoog oma töös patsientidega kasutab. Ja siis muidugi see thrilleri osa ehk … kuidas minevik tagasi tuleb.

Eks see tekst ole suguluses Kel Colemani looga, ainult et palju edasiarendatum lähenemine (juttu on võimalik netist lugeda).

Miljenko Jergović - Sarajevo Marlboro (2023)

 

Autori kirjutamisstiili võiks ehk iseloomustada (keskeuroopalikku? lõunaeuroopalikku?) jutuvestja laadi (nojah, tekstid enamasti ongi 3-4 lehekülge) - kõigepealt haagib lugeja jutu külge mõne või mitme omapärase detailiga, et siis lõpuks ikkagi jõuda selle Balkani sõjani (mitte et see tähendaks maailma avardumist mikrost makroks - kõik jääb ikkagi samasse mõõtkavva; lugeja võib siin ise edasi mõelda). Esimestes lugudes saab mõneti laiema pildi Bosnia ja endise Jugoslaavia rahvuslikest oludest (jajah, Sarajevo kui multikultuurne linn; Tito-järgne Jugoslaavia jms), niiet hilisemates tekstides pole enam nö tarbetuid kordamisi (ja need tõlkija märkused!). Tekstid võivad olla koguni üsna koomilised, kuid lõpptulemus jõuab ikka … sõja kogemiseni.

Mida ikka kirjutada-reflekteerida järjekordsest sõjakogemuse kajastamisest ilukirjanduses, küllap igal konfliktil on oma eripärad (Bosnia puhul oli algul ju kolm erinevat sõjapoolt), lõpptulemuseks on ikka ellujääjate trauma (või kuidas seda nüüd võimalikult neutraalselt öeldagi) ja olukorraga kohanemine. 

Vast eripärane on see, kuidas autor kirjeldab lihtinimese vaatepunktist selle sõjani jõudmist. Kõigepealt konfliktid kuskil eemal, siis lähemal, ja siis korraga omavahel ning kahurikõmina ja snaipritule saatel. Ja kuskil on need sinikiivrid, kes vahel võimaldavad Sarajevost pääseda.

tilda ja tarakanid

Miikael Jekimov - Tynehallow’ rauad (Celestaali varjud, 2023)

 

Kolmas lugu Albia maailmast ja jällegi võrdlemisi iseseisev (muidugi, võimalik on, et mingil on need rohkem ühendatud - aga hetkel veel ei oska kokku panna suurt pilti).

Albia tööstuslinna sattunud  emigrant avastab, et kodumaalt lahkumine ei ole midagi paremaks teinud, keegi ei taha talle siingi tööd pakkuda. Viimaks korjab ta üles kohalik gäng - võimalus on nendega ühineda, kuid selleks tuleb võita usaldusväärsus ühe ülesande täitmiseks (milleks on vaja inimest, keda kohalikud ei tunne).

Ülesandeks on gängi palgalehel oleva politseiniku linnast välja toimetamine - teada on, et peagi võetakse politseinik vahi alla. Emigrant saab teejuhiks kaasa noore naise ja algab retk politseiniku päästmiseks … mis päädib aga sarimõrvari otsimisega.

Jekimovile omaselt tempokas tekst, kus ühe ööpäevaga saab juhtum enamvähem lahenduse - ses suhtes igati sarnane eelmise Albia tekstiga. Aurumaailmale omaselt taamal suitsevate korstnate all töölisklass, kes peab tegema tööandjaid ja riiki rikkamaks - eks võrdlemisi harjumatu ole eesti autorilt lugeda töölisklassi vaevadest, aga tõepoolest, juba aurupungi olemus nõuab tahma ja higisemat lähenemist.

Ent tõesti, kas need kolm Albia juttu saavad mingi suurema tähenduse? Läbi romaani või mõne pikema teksti. Või nii.

Kelly Link - Skinder's Veil (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu lõputööd kirjutavast Andyst, kes ei saa kuidagi tööd valmis. Noh, ta korterikaaslasel on tüdruk, kellega see ohjeldamatult seksib ja üleüldse, Andy pole nagu õieti omadega kohal.

Aga siis helistab talle üks ammune naistuttav ja pakub Andyle ta elukohas olemist (et lõputööd viimaks rahus kirjutada!), kuniks naine käib haiget õde ja ta lapsi aitamas. Naise üürimaja paikneb kuskil Vermonti metsades ning nagu lubatud, on see üldiselt vahva koht, kuid tuleb meeles pidada kaht reeglit - peauksest ei tohi sisse lasta maja omanikku Skinderit ja tagauksest tuleb sisse lasta selle Skinderi ükskõik milline sõber ja lasta neil majas peatuda niikaua kui nad soovivad (no suur maja, seal mitu magamistuba). See on Andy jaoks … veider, aga naistuttava järgi ei pruugi sel ajal midagi juhtuda. 

Ja mõne päeva pärast ongi tagauksel üks ilus, kuid kummaline naine. Kes avaldab peagi soovi Andyga magada, ja nii mitu järgnevat päeva. Muus osas nad suurt kokku ei puutu. Viimaks tutvustab naine noormehele seente tarvitamise võlumaailma ja see paneb Andyl katuse sõitma või siis hoopis avab uued tajud: sest peale naise lahkumist hakkab sealt majast igasuguseid olendeid läbi saalima. Ja tuleb ka maja omanik. Aga peagi on see lõbu läbi, sest naistuttav naaseb õepere juurest ja saadab mehe pikema jututa minema. Ja Andy edasine elukäik … on mõnelgi moel mõjutatud seeneaurusena kohatud tegelastest.

Päris pöörane lugude jutustamine, kus muuhulgas võiks selguda ka maja omaniku Skinderi päritolu … või siis mitte. Igatahes igati meeldiv psühhedeelia. Teksti lõpp ehk läheb minu jaoks veidi mööda, aga samas - miks mitte. Lugu ilmunud Shirley Jacksonile pühendatud antoloogias, sellest siis see majamotiiv.

Mingis mõttes võiks öelda, et see on nö klassikalisem kirjandus (koos näiteks Beari ja Hopkinsoni tekstidega) võrreldes ülejäänud antoloogiast seniloetud autorite tänapäevaste angstidega.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)