Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs (2025)

 

Järjekordne tõsine näide jaapani kirjandusest, seekord siis ühe tavalise mustatöölise elukäik - kõiksugu juhutööd alates nooruseast II maailmasõja aastatest kuni siis 21. sajandini … mil ta tuleb peale naise surma Tokyosse Ueno parki elama, et mitte olla koormaks oma järglastele. Mitte et ta oma 37 abieluaasta jooksul palju oleks kodus ja perega olnud; ta enda arvates elas ta naisega koos vast kokku aasta - muidu saatis ta perele ülalpidamiseks raha (muuhulgas siis ka oma vanemate eest hoolitsemiseks).

Eks siit saab omamoodi vaate jaapani kultuurile - aga seda siis läbi lihttöölise kogemuse. Kõik need religiooniküsimused, suhe võõrastesse, aga ka … jaapanlikud kiiksud. Ja see töö ja töö.  Ja mis õieti inimesest järele jääb, milleks sai elatud, kas vaid uuestisünni nimel (loos on üsna detailne kirjeldus varalahkunud poja matusetseremooniatest).

See kodutuse teema tõi meelde hiljuti ilmunud Kobo Abe “Kastimehe”, mõlemas on peategelased nö vabatahtlikult astunud välja tavapärasest ühiskonnast - tõsi küll, erinevatel põhjustel. Siinne vanamees astus kõrvale lihtsalt seepärast, et ta tundis end õnnetuna ega tahtnud olla koormaks tema eest hoolitsema määratud lapselapsele. Kastimees oli vast … kohalikule kultuurile omane kiiks.

Teksti lugemine silmadesse õnnepisaraid just ei too, aga samas muutub omamoodi lummavaks see vaade nö Teise Jaapani vaatenurgast, see proletaarne ellujäämine, ühiskonna väikse mutri toimimine.

kirjakoi

triinu raamatublogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle

raamatukoi lugemislood

brixie blog

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.

Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.

Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.

Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.

Garth Nix - Home Is The Haunter (Fearsome Magics, 2014)

 

Järjekordne seiklus, nüüdne kokkupõrge jumalaga pole küll kuidagi planeeritud, seetõttu on probleemiks abivahendite nappus. Neid on palgatud toimetama üht hiiglaslikku kahurit (sellist, mille kahuritorusse mahub inimene vabalt seisma … aga sellist kahuritoru on tervelt mitukümmend meetrit) ja maagilist mõõka - seda siis kuningriiki, mis kavatseb neid kasutada oma naabriga arvete õiendamiseks. Mõõgal on üks halb omadus - peale teatud hulga tapmisi (aga see pole täpselt määratletav) pöördub see omaniku tapmiseks; ja Fitz pole kindel, kumb neist relvadest õieti ohtlikum on.

Tühermaa kuivab ning veoloomad on janused, kuni viimaks jõutakse ühe kindluseni, kuhu on nüüd end kindlustanud nunnaklooster - kes on nõus Herewardi ja Fitzi vastu võtma, sest just algaval ööl on siin uitamas üks metsik jumalanna, kes otsib endale meest, keda koletult hävitada. Fitz aimab midagi halba, kui neid on kindlusse lastud ja peagi läheb käiku nii kahur kui ka see mõõk …

Ühesõnaga, möllu saab ja loodetavasti ei jää ühtki seestunud nunna alles (õnneks pole kõik seestunud). Ja vastavalt lepingule tuleb ikkagi kahur kohale toimetada (sest mõõk … seda sai vist niimoodi eksitatud, et omanikke niipea ei leia).

Alberts Bels - Allveelaeva komandör (Lehed lõkketules, 1974)

 

Jutt, mis ehk näitlikustab tollasele lugejale aega, kui 1941. aastal asusid saksa väed omakorda Riiga vallutama, muuhulgas siis lennukitega pommitades linna. Ühte varjendisse peitunud seltskonda tabab halb üllatus - nende pea kohal on peale pommitabamust maja purunenud ning varjendist pole võimalik omal jõul väljuda. Aga kas neid tullakse päästma? Kas neil õhku jätkub selleni?

Õnneks selgub, et üks neist on allveelaeva komandör ja tema võtab juhtimise üle. Inimesed usaldavad teda, ikkagi kangelane, sellel on kogemusi keeruliste olukordadega - ja nagu näha, on ta senini vägagi elus. Muidugi, mõni inimene on kohe pessimist ja püüab endale kaasanoogutajaid leida, aga komandör hakkab torudele koputama ja viimaks koputatakse vastu. Morse! Tõsi küll, õhk on nüüd lõppemas ja abi jõuaks nendeni paari tunni pärast. Meeleolud lähevad pingelisemaks, komandör suhtleb välismaailmaga torule koputades ja vastuseid kuuldes.

See on ehk näide läti nõukogude proosast - maailmasõda, saksa pommitajad, vaprad kodanikud ja punaarmeelased. Põhimõtteliselt võinuks see aset leida ükskõik millises sõjategevusest puudutatud piirkonnas, siin pole just “lätilikkust” (mis iganes see minu ettekujutluses ka olla võiks). Jutul on ka puänt (kes ikkagi on see allveelaeva komandör?), mis ühelt poolt on üsna üldinimlik, aga teisalt lahendatud täiesti nõukogulikus vaimus. 

Belsi on eesti keelde veel tõlgitud, aga selline lühike esmatutvus ei kutsu just edasi lugema.

David Lodge: Small World

 

Olevat triloogia teine osa. 
Või no ilmselt ongi, miks ma kahtlen. 
Aga mina lugesin seda iseseisvana, ei tea eelnevast midagi, ei tunne, et järge tarvis oleks. 

Selline raamat. Selge. Nii on.

Toimuva aeg on ilmselt lähiminevik. Kas eelmise sajandi seitsmekümnendad või kaheksakümnendad? Vist kaheksakümnendad, faksimasin on juba teema. Muidu ma, 1980 sündinud, olen hilisemate aegade laps ja eriti vahet ei tee. 

Väga keeruline on öelda, mis on selle raamatu teema ja kandev liin. Vast humanitaarid ja nende konverentsid? Üle kogu maailma viivad meid lennureisid ja peatumised, üks konverents seal, teine teisal, kolmas kolmandas kohas. Seovad omavahel tegelasi, kes kohati ei tunnegi üksteist, on tuttavate tuttavad ning ei mõtle üksteisele. 
Ja ometi on kõik mingitpidi seotud.

Tegelased antud romaani ka kannavad ja veavad. Esimesed umbes 50 lk läksid vaevaliselt, sest arvasin, et jutt tuleb naiivsest noorpoeedist, kel eestlasele rõõmsat muhelust suule toov nimi Persse. 
Aga siis selgub, et Persse on vaid üks tegelane paljudest. On temaga täiesti seostumatuid suuri liine, milles keegi talle ei mõtle, ja tema enda lugu muutub samuti päris huvitavaks. Ta võib ju olla armunud ja uskuda süütult paariminekusse jne, aga tal seisab ees hulk huvitavaid avastusi.

Ehk tegelased raamatus on põnevad ja autor ei suhtu neisse kuigi kohtumõistvalt. Salliv igasuguste veidruste suhtes.
Ja samas ja samas - ikkagi on naised ses raamatus Teised ja tähelepanu, mida neile osutatakse - üsna palju siiski - on tähelepanu Teistsugusele Eluvormile. 

Nad jagunevad Ilusateks, kelle saapaid ja juukseid ja naha siledust pikalt kirjeldatakse, ja Tavalisteks, kelle kohta saame parimal juhul teada, et heledad juuksed ja ülekaal.
Neid jahitakse, nendega vesteldakse, neile ollakse lojaalne või ei olda, neil lastakse öelda mõnd terast asja, ent mitte midagi liiga tarka. Nende eest pagetakse, nende poole õhatakse, aga nad ise saavad sõna ja agentsust vähe. 
Kõige rohkem šokeeris mind stseen, kus imelist maagilist enneolematut naist taganuttev mees kohtub temaga, saab teada, et naine on vastu kõiki ootusi elus, ütleb talle asju ja et sõidab õhtul rongiga teise linna.
"Tule ka, tule minuga," palub mees ja siis seisab viimase hetkeni ootusärevalt rongiuksel, vaadates, kas Ta tuleb. 
Aga nagu - idee peale, et äkki ei läheks sellele rongile, äkki jääks naisega samasse linna, kui ta juba leidnud oled, ei tule? Ei käi isegi korraks peast läbi?
Wtf?!
Muidugi, hiljem selgub see mees sama veidralt käituvat, nii et vbla hoopis tegelase järjepidevus.

Ma ei ütlegi, et too käitumine autori meelest normaalne on.
Lodge kirjeldab palju. Nii loodust, toite, lennuki häält, kui see õhku tõuseb, inimeste mõtteid ja tegusid. Jälgib kiretult ja ühesuguse sõbraliku huviga ka inimröövi kulgu, pornonäitemängu ja merehäda. Aga teatud ... nurk jääb meeste ja naiste vahele  ikkagi.
Naised on olulised peamiselt sellevõrra, kuidas nad meeste elu mõjutavad.

No 1984 ilmunud raamat, mis muud oodata? Omal ajal peeti seda feministliku lähenemise kandjaks. "Teoses ei varjata seksuaalset ahistamist, mis noortele naistele konverentsidel osaks saab" jms. 
Tänapäeval mõjub üsna vanamoodsalt. Polegi nagu väga vahet, kas loed seda või mõnda Fitzgeraldi. 

Aga hea raamat on, samas. Kiretu, ent vaimukas kirjeldamine ja põnevad tegelased kannavad.
Olgu, mingil hetkel läksid need arvukad mehenimed mul sassi ja ma ei saanud aru, kas tegutseb nüüd romaanikirjanik või mingi kriitik või kelle kirju lehm see nüüd oligi. Ent tähtsamad tegelased sain sujuvalt selgeks ja minu rõõmuks selgus, et need on ka autori meelest tähtsamad ning just nende lugusid sai raamatu lõpuni jälgida. 
Huvitaval kombel jäid naised paremini meelde. 
Võibolla, sest neid oli vähem. Võibolla aga seepärast, et neid nimetati enamasti eesnimepidi ja perekonnanime mainiti harva.
Meestega muidugi vastupidi. Olid ainult väga üksikud mehed, kelle perenime lugeja teada ei saanud, ja nemad kas teise mehe armukesed või muidu kõrvalised teenijad. Üht kõrvalist naistegelast kutsuti ka pidevalt täisnimega ja tema isiku paikapanemaisega oli mul samuti vaeva.
Parasjagu sümptomaatiline. Et naised väärivad vaid eesnime.
Noh, jah, veidi naljakas, kuid mitte otseselt häiriv. 

Lugu on täis kõige ootamatumaid kokkusattumisi, mis umbes neljanda järel saavad rutiinseteks. Muidugi näeb ta, esimest korda Amsterdamis, seal ihaldatud neiu pilti. Muidugi sattuvad surnuks peetud naine ja tema ihaldaja ühele ja samale õhtusöögile. Muidugi kohtub jaapani tõlkija inimesega, kes ainsana kõigist  Briti kirjanikest tunneb just seda tüüpi, kelle raamatut tõlkja tõlgib.
See on väike maailm, lõppude lõpuks. Misseeoligi ... igaühe maailm koosneb umbes viiekümnesest grupist inimestest, kes omavahel kepivad, sõbrustavad, vaenutsevad ja kohtuvad kõige jaburamatel hetkedel kõige ebatõenäolisemas Ankara kohvipoes. (Ütlus, mis ei pärine sellest raamatust ja tsitaat on väga vaba.)

Lõpus keeratakse kokkusattumuste vint täiesti üle. Pole enam isegi kuidagimoodi usutav. 
Ent vähemalt lõbus.

Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

 

Selle kogu paralleeliks oleks muidugi samal aastal ilmunud Ann Leckie valikkogu “Lake of Souls” - aga Leckie on vast novaaturlikum kui Novik; juba ta Radchi triloogia ja selle karakterikäsitlus tundub olevat mõjutanud päris palju viimase kümnendi ulmekirjandust. Novik pole just ulmekirjanduse uuendaja, kuigi ta kangelannad on vast traditsioonide austajatele vähe liiast oma isepäisuse tõttu.

Kuid … Noviku tekstid meeldivad just puhtemotsionaalselt (või on see harjumuspäras?) rohkem (keskmine hinne 5,4) kui Leckie toodang (keskmine hinne 5,1). Mis ehk ütleb mõndagi mu enda lugemisharjumuste kohta, loogiliselt võttes loengi innukamalt fantaasiaid kui teaduslikku fantastikat.

Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake • 6/10

After Hours • 5/10

Vici • 5/10

Buried Deep • 5/10

Spinning Silver • 7/10

Commonplaces • 4/10

Seven • 7/10

Blessings • 6/10

Lord Dunsany's Teapot • 4/10

Seven Years from Home • 6/10

Dragons and Decorum • 5/10

Castle Coeurlieu • 4/10

The Long Way Round • 6/10

Koidu V. G. Ferreira - Ahelmurdjad (Lumetüdruk, 2025)

 

Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.

Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.

Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!

Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?

Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.

Anu Kree - Lõhutud (Looming 4, 2025)

 

Ühel päeval leiab naine oma postkastist paberlehe teatega: “Lõhkusin teie illusiooni. Helistage! Tulen ja teen korda.” No muidugi, mida see veel tähendab? Täpsemalt millise illusiooni? Ja kas illusioonide rikkumises  saab olla süüdi just üks kindel inimene? Igal juhul, sõnum on veider, aga sedelile lisatud telefoninumbrile tuleb helistada.

Aga selleks on vaja valmistuda. Suu korda teha. Teed juua. End kindlalt tunda (aga uudishimu!). Siis aga kõlab uksekell …

Lühike tekst, aga mitmeid tõlgendusvõimalusi - siiralt või irooniliselt või kujundlikult. Eks tegelikult lähtudes sedelist endast võib järeldada, milles puänt õieti on, aga noh, illusioonid-illusioonid.

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Liisi Ojamaa: Lõputu juuli

Natuke on tunne, et mina ei tohiks selle kogu kohta üldse midagi öelda. Sest see on noorte inimeste luule.
Olin 20, siis ma küll ei käitunud samamoodi kui luuletustes elav "mina", aga oleksin tahtnud. Tundunuks õige. Jah, just nii peab elama mingis tõelises maailmas - kuna kogu räägib palju linnast ja korra on mainitud ka Tallinna, siis Tõelises Tallinnas - ja niimoodi just ma tahan noor naine olla.

Tüdruk, õige. Tollal ma mõtlesin enda kohta "tüdruk".

Väga võimalik, et ka Liisi Ojamaa, nii legendaarne ja nii väike hipi, kui ta oligi, tegelikult nii ei käitunud. 
Selline unistustemaailm, sina ja vein ja igatsus ja igatsetud olemine ja kõik läheb alati lörri, ent jääb hinge - jaa, see oli ka minul tõeline. Aga noad ja kõrkus ja veri, pöörasuse uim ja uimastav pöörasus - need jäid minust eemale, sellesse Tõelisse Maailma, mis vist ongi alati ja kõigi jaoks väljamõeldis. 
Ainult noored ei tea veel seda. 
Et Tõeline ei ole iial tõeline.

Nojah, ja siis ma lugesin seda kogu ja muigasin ja muigasin ja natuke haletsesin. Seejärel tuli meelde, et autor jäi vähemalt ise endale truiks ja on surnud väärikat mitte-päris-vanadussurma ning ta igatahes vähemalt püüdis.
Nii et mitte haletsus, vaid muigav respekt. 

Riimid on korralikud, ei tundu kistuna. Rütmid on sedavõrd paigas, et on selge - kui ei ole paigas, on see meelega. 
Umbes pool kogust tundub nagu Vennaskonna laulutekstid. Vähemalt üks neist ongi. 

Ja see sisu, see sisu ... Nii magusvalus nostalgia. Ja samas on nii kahju neist tüdrukutest, kes niimoodi tundsid, niimoodi tunnevad, tahavad niimoodi elada ja kunagi ei saa.
Sest väljamõeldis.
Natuke püha ja natuke paha, natuke kõrk ja eneses kõhklev, natuke lits, kel panna taha, natuke väriseb ta kannul õhk veel.
Katkised tüdrukud. Aga noh, ega me teistmoodi ei osanud, ei tahtnud.

Ma olen teraw teraw teraw teraw nuga
mis iseenda ihus ihutud
Ma olen walus walus walus walus kui Sa tuled
waid korra liigathan
            lumm ongi lõhutud

Järelehüüd Postimehes
Järelehüüd Sirbis
Kirjanike Liidu järelehüüe

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime (2025)

 

Argentiina new weird, näis, kas samalt autorilt võiks ilmuda veel tõlkeid nagu seda juhtus Samanta Schweblini puhul - iseenesest võiks küll. Antud juhul siis 12 lühilugu viimaste aastakümnete Argentiina oludest; nagu saatesõnas öeldakse, siis gootilikus stiilis (mis olevat nüüd vägagi pop stiil, nagu mulle üllatuslikult selgub).

Meeldesööbivamad lood on ehk “Ämblikuvõrk” (autosõit kihvti sugulase ja tüütu abikaasa seltsis Paraguay’sse ja tagasi), “Kooliaasta lõpp” (veider tüdruk kuuleb kooli vetsupotist hääli, mis käsivad tal end lõikuda/lõhkuda), “Ei mingit liha meie luudel” (peategelane leiab kolju, mille eest hakkab hoolitsema), “Naabri hoov” (depressioonis endine sotsiaaltöötaja satub uues elukohas kokku õige õudustäratava inimolendiga), “Musta vee all” (Buenos Airese getost läbi voolav ülimalt reostatud jõgi ja selles elav üleloomulik olend), “Asjad, mis me tules kaotasime” (Argentiina naised jõuavad väga jõhkra viisini, kuidas astuda vastu naistevastasele vägivallale). Nojah, kõigist neist juttudest võinuks muidugi teha eraldi postituse …

Saatesõnas viidatakse mitmel puhul, et tegu on vaat et õuduskirjandusega, aga millised lood just horror oleks, ei hakka õudusekauge lugejana pakkuma (vast rohkem kui pooled kogumiku lugudest). Igal juhul, mõnigi teksti läheb päris jõhkraks, mõnigi on õige hankanglik painaja. Aga eks see ütleb midagi kaasaja kohta - või siis lähiminevikust, kust on Argentiina tulnud. Ja muidugi Esimese ja Teise Argentiina vastuolud. Ja need segased katoliiklike pühakute kultused. Aga sellest kõigest kirjutab ka saates, kes muuhulgas viitab rahvausundi mõjudele, mis mul küll suuremat märkamata jäi.

Igal juhul, tasub lugeda, kui soovi  lugeda väikeste ampsakatena miskit veidrat, kummastavat ja õõvastavatki.

Toomas Krips - Joakim (Lumetüdruk, 2025)

 

Loo viimasel lehel selgub, et tegu on osaga tulevikus ilmuvast romaanist “Ma ei olnud teismeline superkangelane”. Oleks seda varem teadnud, et tegu pole iseseisva jutuga, poleks vast seda teksti lugemiseks võtnud - ning ega see lugu lõppegi just “jutulikult”, pigem siis tõesti romaani avaosa.

Ja selline lugemisaja kulutamine (sest aega napib!) viib tõesti tuju ära - ning ei viitsi arvata, milline tervikromaan võiks olla. Seda enam, et selline arvutimänguliku superkangelase teema pole just asi, mis muidu lugemisse satuks.

Ja miks muidu fiktiivsena tunduva maailma puhul on korraga juttu tüdrukust, kes siis võivat olla pärit Ida-Aasiast (lk 323)? Kuidas siis korraga selline realistlik nurgake? Miks see tekst on kui tiineka märg unenägu? Või nojah, peategelane pole lihtsalt veel jõudnud täiskasvanuks saada, see võiks ehk juhtuda romaani edasises käigus.

Mis siin ikka sulest tähemärke välja imeda.

Naomi Novik - The Long Way Round (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Esimene tutvus Noviku uue Folly nimelise maailmaga ja tuleb tõdeda, et sissejuhatus on päris intrigeeriv.

Loo peategelanna on navigaator Tess, kes koos tuulepeast noorema vennaga (samas on ta vägagi osav laevaehitaja) otsustavad minna otsima uut laevateed - sealtkaudu, kuhu keegi pole arvatavalt sattunud. Meeleheitlik samm, mis läheb veelgi hullemaks kui nendega soovib ühineda võlurist ülik, kes omakorda vajab mingit meeleheitlikku vedamist, et teda kõrgseltskonnast välja ei heidetaks.

Kaks kuud seilamist, kui korraga avastatakse üks saar. Lähemale saades nähakse seal mingit tohutut torni keset metsikut loodust. Kus on inimesed, milleks on see ehitatud? Tornilt … vastust ei saada. Nad seilavad rannikut pidi edasi … ja tegemist on pigem kontinendiga, mille rannikul võib näha erinevaid torne jms. Mis värk on?

Eks selline maadeavastamine on huvitav, kuidas lisaks on veel reisiseltskond oma murede ja mõradega. Saab (loodetavasti) näha, kuhu Novik õieti suundub - nagu ta ise eessõnas kirjutab, siis see sissejuhatus loo maailma võib veel küllaga muutuda järgmistes tekstides. Igal juhul, miks mitte, võiks lugeda.

Häli Kivisild - Siidisärki-kuldakörti (Lumetüdruk, 2025)

 

Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.

Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).

Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.

Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.

““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.

“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”

“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)