Juhani Karila - Väikese haugi püük (2021)

 

Tänapäevases võtmes kõiksugu kollidest ja näkkidest kirjutamine on päris keeruline ülesanne ja kindlasti mitte nõrgasulelistele. Noh, aga kui tegevuspaigaks on Lapimaa kolgas, siis see … mõjub söödavalt. Autori Lapimaa on ühtaegu segu ääremaa mentaliteedist ja folkloorsetest olenditest - mis tuleb lugejale eriti hästi välja, kuna osa tegevusest on nähtud läbi mujalt tulnud politseiniku silmade, kelle ülesandeks on kinni püüda võikas mõrvas kahtlustatav peategelane.

Kõiksugu veidraid tegelasi siin jagub, selleks ei pea olema näkk või kurask. Vürtsi lisab see kohalike kõnepruuk, mille eesti keelde mugandamine on ühtaegu huvitav kui ka päris raske minusuguse lugeja jaoks - huvitav, mis murret see õieti jäljendab?

Eks selle raamatu tõlget on küllaga kiidetud, seega omalt pole lisada midagi mõttekat. Igal juhul, päris nauditav on lugeda seda olendite ja laplaste ning lisaks veel politseiniku interaktsiooni. Ja need taustalood on ikka päris traagilised.

sulepuru

lugemissoovitus

sirp

algernon

Theodora Goss - The Rose in Twelve Petals (The Collected Enchantments, 2023)

 

Autor on ette võtnud “Okasroosikese” muinasjutu ja seda vägagi täiendanud - milline võiks olla tegelaste eellugu, millised võisid olla eri tegelaste kokkupuuted, milline on näiteks lossi ajalugu, milliseks võiks muutuda maailm saja aasta jooksul (tegevus toimub Inglismaal, mis nende saja aasta pärast on vägagi teistsugune kui võiksime ette kujutada - ja seetõttu ka prints vähe … teistsugune).

Eks selline lähenemine mõjub alguses vähe võõristavalt ja ega see kohe selgugi, et tegu “Okasroosikese / Uinuva kaunitari” uusversiooniga. Ent kui rütmi kätte saad, siis selline laia vaatenurgaga lähenemine muutub õige paeluvaks - eriti just viimased osad, kui lossi asukad on unne sumbunud ja elu veereb oma uutel radadel.

Pole siis kuidagi üllatav, et tegu on minu meelest igati tugeva looga - abiks seegi, et ette on võetud nii tuntud muinasjutt ja sellele lisatud õige palju kihte ja nägemusi. Väga vinge. Ehk ka raamatu kaaneillustratsioon on inspireeritud sellest jutust.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - Suured aeglased kuningad (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Päris humoorikas lugu eluvormidest, mis toimivad aeglaselt, aga töökindlalt. Kui vaid muu universum suudaks nende tempos liikuda (või noh, ülimalt aeglustuda).

Kaks kuningat avastavad, et neil oleks alamaid vaja. Ja saadavad oma ainsa, robotist alama neid juurde tooma. See toob valgusaastate kauguselt inimeste paari, ja enne kui kuningad jõuavad oma alamatega ühendust võtta, on Aadama ja Eeva järglased avastanud tööriistad, tule ja ratta kasutamise ning viimaks end tuumasõjaga ära hävitanudd. Kuningad peavad nüüd alamate asjus midagi muud otsustama. 

Et jah, selline anekdootlik lugu külma sõja hirmudest ulmelises soustis. Ja noh, millised küll võivad olla naudingud sellises tektoonilises tormlemises.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - In the Forest of Forgetting (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sünge või lootusrikas lugu naisest, kes leiab end (unenäos?) metsast, kus talle tuleb vastu nõid, kes paneb ta kehast kasvaja kahe liblikana välja lendama. Aga naine ei tea, kes ta ise õieti on ja ta rändab edasi metsa, kohtab eri muinasjutulikke tegelasi (seda siiski teab, et on kirjutanud lasteraamatuid), kes annavad talle eri nimesid, mis pole siiski päris õiged. Ja ikka edasi ja edasi metsas, kuni hakkavad kauguses paistma mäed, kus kindlasti ootaks teda õige nimi.

Jälle Gossi üks varasemaid avaldatud lugusid, mis samas tundub kuidagi … igati gossilik. Eks seda teksti saaks mitmeti tõlgendada; lihtsaimad oleks vast tervenemine, suremine või eneseleidmise teelolek. Või kõigi nende seguna. Mulle näis see millegipärast omamoodi müütilise teispoolsusse lahkumisena, vabanemine ja lõpuks võimalust eneseleidmiseks. Kui see võimalik on.

Omal moel kuidagi väga lihtsa konstruktsiooniga lugu (kangelane astud situatsioonist situatsiooni, leiab kas liitlasi või peab võitma kedagi), aga samas selline südamesse minev. Eks linnainimesena saab ikka metsast mõelda kui millelegi müstilisele Teisele - niipalju kui seda metsa üldse ka reaalselt alles on, aga enesepetmine on ikka osa minast.

ulmekirjanduse baas

John Green: Alaskat otsides

Ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist üldse, mislaadi teosega on tegemist. Arvasin seda raamatukogust võttes end mäletavat, et Alaska on koer, mingi malamuudi sorti suur koer, siis ta kaob ära ja teda otsitakse. 
Ma eksisin. Mälestus oli selgelt valemälestus. Kogu raamatus pole isegi mainitud mitte ühtegi koera. 

Alaska on tüdruk.
Tema otsimine on metafoorne. Enam-vähem. 
Aga eelkõige on see kujunemisraamat. Kuidas peategelasest nooruk läheb uude kooli, seal sisse elab, leiab sõbrad ja vaenlased, nii palju kui need vaenlase nime väärivad, mida ta teeb - ohtralt suitsetamist ja joomist, mis tegelikult talle isegi eriti naudingut ei paku - esimesed seksuaalkogemused, esimene armumine. Sedasorti kujunemisraamat, mida üldiselt üsna rõõm lugeda on, sest ei toimu mingeid suuri ebausutavusi ega draamasid draamade pärast, kõrvaltegelased on isikupärased ning usutavad, suhted nendega olulised ja huvitavad ja üldiselt on lugemine nauding. 

Poole raamatu peal juhtub suur asi, muutub kogu raamatu fookus.
Kui ma olin üle saanud ootusest koeraraamatu osas, ootasin õudusega toreda kujunemisloo taga paistvat teismeliste armulugu ja --- noh, murrang tuli hoopis teistsugune. 
Teine pool raamatut polnud enam lihtsalt nauding, vaid neelasin selle päevaga. Sellest hoolimata, et lahendasin mõistatuse ammu enne tegelasi ära - aga ma olen neist ka vähemalt 2,5 korda vanem. Ja mul oli raamat, millest detaile välja noppida, neil lihtsalt elu. Igatahes on raamatu esimene pool hea, teine lausa väga hea.

Juba mainisin, ent mulle väga meeldisid kõrvaltegelased. Ülilühike, ent autoriteetne Kolonel, rumeenlannast Lara, pulbitsev Alaska, asiaadist räppar Takumi, tark ja karm dr Hyde, karm ja armastav Kotkas. Nii meeldiv on lugeda tegelastest, kelle osas ei mõtle ma, et ebanormaalne, sellist inimest ei saa olemas olla, ta moodustubki ainult tüüpjoontest, mitte mingeid inimlikke kiikse ja omapärasid.  

Teiseks hakkas silma, et vahel sageli käitusid noored tegelased uskumatult avameelselt. Oli situatsioone, milles noor mina ei oleks mitte mingil juhul kelletki abi küsima läinud või jutustanud oma esimesest abitust suuseksist teistele inimestele, ent nende jaoks see justkui polnukski eriti piinlik. Küllap rõhutati meile sellega jutukaaslaste sõpruse suurust ja anti ühtlasi mõista, et seks pole eriti tähtis ja selle pärast ei pea häbenema. Mis on mõlemad head eesmärgid, ent ikkagi ... kuidagi pentsik on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt ei oska suu ja peenisega midagi teha ja siis lähevad sõbralt küsima. 
Nagu halloo. Kas see on päriselt realistlik?

Samas need head suhted meeldisid mulle väga. Mulle meeldis väga lugeda sõprusest, lugeda väikesi ilminguid, kuidas vanemaid armastatakse ja vastupidi ka, väga ja väga, kuidas õpetajad hoolivad õpilastest ja isegi vaenamised on omamoodi hellad. Pakutakse aina vaherahu ja räägitakse omavahel.
Raamatus on kõvasti suhete teemalisi pingeid samuti, aga taustal on tunda, kuidas autor usub: inimesed tegelikult on kogukondlikud ja hoolivad üksteisest. Lihtsalt see ilmneb nii ja naa, arusaamatused ja valestimõistmised, tavad ja kombed, kes usub reeglitesse, kes selle andmisse, mida talt küsitakse ... elu ei ole lihtne kellelgi.
Usk inimestesse oli igatahes väga armas ja hingekosutav, mis siis, et lugesin ja vahepeal pisarad voolasid. 

Kokku väga tore raamat, soovitan lugeda. 

Johanna kirjanduslik blogi 
Tamme gümnaasiumile kirjutatud essee
Lugemissoovituse blog
raamaturiiulike
Lissu lugemised
Manni lugemisblogi
Marietti lugemisblogi

Anna Stephens - Darksoul (2019)

Kui “Godblind” juhatas sisse malelaua Mirecesi aladelt Rilporinini, siis “Darksoul” keskendub peamiselt ühele osale (või noh - kogu selle hetke konflikti keskmele): ehk kuidas Mirecesi vägi Corvuse juhtimisel ning prints Rivil ja ta usuvahetajate armee vallutavad üheskoos Rilporini (mille kaitset juhatab Durdil, kes muuhulgas leiab peale haige kuninga surma uue kuningakandidaadi, kelleks pole teps mitte linnamüüri taga märatsev Rivil). Ja kogu romaan ongi sellest nädalaid kestvast lahingust.

Romaani jooksul jõuavad Rilporini ka eelmise raamatu ränkadest kokkupõrgetest ja varitsustest ellujäänud (Crys, Mace, Tara), kes juhivad väeüksusi läbi Mirecesi piiramisrõnga linna - mis taas põhjustab suuri kaotusi … ja näiteks Rillirin ei pääse üldse kindlusse. 

Mirecesi vägedeni jõuab omakorda aga Dom, kes on lõplikult Dark Lady nimelise Punase jumalanna poolt üle võetud; ning Dom toob Corvusele ja Lantale sõnumeid ja luureteavet Punastelt jumalatelt. Ja üks neist teadetest on Rillirini kohta - kes on nimelt ainsast armuööst Domiga muutunud rasedaks ja kannab last, kes peaks olema kaalukeeleks, kas peale jäävad Punased või Valguse jumalad. Lantal on muidugi plaan, kuidas peale lapse sündi ohverdada Rillirin (kes pole tolleks hetkeks teadlikki oma õnnistatud olekust). Igal juhul, Rilporini mitte pääsenud Rillirin hakkab rändama lõunasse koos ühe vana tuttavaga, et sealt abi saada.

Lahing Rilporini pärast on metsik ning viimaks sekkuvad sinna jumaladki … mis muudab võitluse käiku inimeste jaoks veel rängemaks. Langeb mitmeid tegelasi, kelle vaatenurki autor seni kasutas. Aga jah, Mirecesi metsikuste kirjeldamine on midagi sellist, mis paneb vast proovile lugeja vastupanuvõime (eks see hakkab meenutama juba Anna Smith Sparki triloogiat - vähemalt Stephensil on tegelasi, kellele nagu kaasa elada. Ja noh, eks Stephens pole läinud ka nii äärmusse kui Steven Eriksoni Coltaine’i taganemine või Pannion Seeri valitsemine).

Kui “Godblindi” puhul joonistuvad peamised tegelased üsna selgelt välja, siis nüüd on tasakaalukam lähenemine. Valguse Jumalate poolt siis Crys (8 peatükki); Durdil, Mace ja Tara (kõik 6); Rillirin (4) ja Gilda (2) - et siis märkimisväärseim on Rillirini tahaplaanile jäämine (aga ta ei saanudki Rilporini, eks autor valmistab siin järgmise romaani kliimaksit või midagi). Punaste Jumalate järgijad: Corvus (7), Galtas ja Dom (5), Lanta (4). Dom on muidugi monumentaalne poolevahetaja ja selle romaani lahenduses on temal väga suur roll - aga see peaks veel jätkuma kolmandas raamatus (jajah, Rillirini rasedus ikkagi). Kui esimeses romaanis jäi arusaamatuks Tara ja Gilda olulisus, siis selle romaani epiloogiks saab vist pihta Tara Suurele Ülesandele (muidugi, plaanida võid ju mida iganes). Eks seda on ette heidetud, et vaatenurki on liialt palju … eks siis kolmandas raamatus selgu, milleks Gilda õieti vajalik on.

Sest noh, Gilda on teatavasti Rilliriniga - keda nüüd mõlemad pooled soovivad leida tänu sellele Domi jumalateülesele ettekuulutusele. Kuid et tegu on grimdarkiga (mida selle romaani puhul on peetunud koguni äärmuslikumaks suunaks), siis ei suuda oodata kellelegi just õnnelikke lõppe (mis näiteks Ed McDonaldi triloogia lõpplahenduse puhul pani kukalt kratsima). Igal juhul, triloogia viimase osa pealkiri on teatavasti “Godchild” … mis siis vast ei käi teps mitte Domi kohta nagu seniste osade pealkirjad (noh, eks ulmelisi võimalusi ole, kuidas Dom uuesti beebistada, eks seda ole kah tehtud). Samas muidugi - grimdarki loogika järgi ei saa nö head tegelased midagi nii üheselt head olla; kuid seni on see puhtalt hea ja kurja vaheline võitlus. Et siis ikkagi polegi traditsiooniline grimdark, lihtsalt ülimalt brutaalne fantasy?

Theodora Goss - Sleeping With Bears (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu noorest naisest, kelle õde abiellub karuga. Miks küll? Mis on karus erilist? Miks ta loobus advokaadiga pere loomisest? Kuidas ta sai vanematele tutvumiseks tuua sellise karu? Miks ta ei karda, et karu võib teda vigastada või koguni ära süüa? Või veelgi olulisem - kuidas nad jagavad kehalist lähedust? Või … järglasi saavad?

Tekst kirjeldabki eri etappe pulmadeks valmistumisel ja siis pulmade käiku. Millised on pruudipoolsed külalised ja millised karupoolsed … lähedased. Vanusevahe kui selline (no karu on küll viieaastane täiskasvanu, erinevalt peiupoisist, kellega peategelane aitab tseremooniat läbi viia). Ja toiduküsimus (raibete asemel on karurahva poolt väga oodatud toitlusfirma kõiksugu taimsed maiustused). Ja no küsimus karuga vallatlemisest … eks see saab ka omamoodi vastuse.

Tegu siis autori ühe varasema ilmunud tekstiga ja on selline kõverpilk Ameerika väikekodanlikule elule (“kas peale advokaadiga mehkeldamist ikka sobib pruudil valget kleiti kanda?”). Eks see sellne nooruslik tekst ole, mis kaudselt puudutab ka raamatu sissejuhatuses mitmel korral rõhutatud autori enda identiteedi küsimusi - sisserändajana Ameerikas üles kasvades.

Roger Zelazny - See tormihetk (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Zelazny ajab jälle puhast ilukirjandust taga ning tulemus on nii ja naa - iseenesest igati emotsionaalne ja traagiline lugu, teiselt poolt see suurt ei kõigutanud.

Godfrey nimeline mees on rännanud valgusaastate kaugusele ning nüüd on peatuma jäänud Betty nimelises kohas Luikede Maa planeedil (või kuidas see planeedi nimi nüüd oligi). Godfrey on kohalike jaoks kummaline nähtus - iseenesest on ta neljandas aastakümnes, aga samas aastasadu rännanud külmaunes (ikkagi valgusaastad, eksole). Ja tee peal näinud (sest ka külmaunest on vaja ärgata vahikordadeks) seda ja teist. Samas ta ise peab end juurtetuks - Maa, kus ta pärit, on muutunud; tema aja inimesi pole enam ammugi elavate kirjas. Ühesõnaga, selline vaimselt segane olukord - üheltpoolt oled justkui noor, teiselt poolt kohalikega võrreldes pärit täiesti teisest aegruumist. Aga elada saab, ja Godfrey (no lühendatult God) töötab Bettyl omamoodi turvaspetsialistina, kes siis droonide abil jälgib linnas toimuvat - mitte et inimesi peaks just palju jälgima, küll aga linna tungivaid erinevaid elajaid

Aga siis jääb see kant ühe hullu, nädalaid kestva tormi kätte ning üleujutatud linnas puhkeb viimaks olelusvõitlus - ja seda mitte ainult loodusjõudude käest pääsemiseks. Ka inimesed ise ... keeravad ära. Ning God …

Et siis jah, selline melanhoolne värk, kus ühtaegu arutatakse inimese ja kus selgub, et kõiksugu inimsuse definitsioonid pole siiski küllaldaselt ammendavad, ikka on võimalus, et inimeseks olemine pole midagi ülevat. Sest alati võime olla madalad ja … Aga elu läheb edasi.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley - When We Fall (Meet Me in the Future, 2019)

 

Kõvaulme või kosmoseooper naisest või muidu inimesest, kes on peale kõiksugu tööotsi erinevatel kosmoselaevadel jäänud maha ühte kosmosejaama, kust ta ei saa enam õieti lahkuda. Elatub nö juhutöödest (mis küll kosmosejaama tingimustes võivad olla õige ulmelised) ning ühel remonditööl litsutakse ta kahe laeva vahel enamvähem laiaks. Surm on küll silme ees, aga tema juurde ilmub üks naine, kes lihtsalt hoiab tal käest ja ei lase juttu rääkides tal teadvust kaotada. Enne arstiabi saabumist see naine kaob.

Tööõnnetuse eest saadav kahjutasu on õige üüratu, aga naine ei lahku, teda on painama jäänud see päästjast naine. Viimaks selgub, et tegu oli ühe litsuva laeva avatariga … See on häiriv, et ta on sissevõetud tehisintellektist, aga ikkagi vajab ta sellega kohtumist. Ja salajaselt missioonilt naasva sõjalaeva avatar ilmubki …

Et siis selline paduulmeline tekst (siiski, tegevus toimub inimeste ja nende erinevate …. kosmiliste edasiarengute seltsis), mille puhul pole õieti aru saada, millega just tegu on. Eks siin võib küsida, et kus on õieti inimese kodu ja koht - sedalaadi ulmekirjanduse võtab seda üsna vabalt või õigemini ei huvitugi sellest.

Roger Zelazny - See surelik mägi (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jätkub kerge sulamine Zelazny lühiproosa asjus, ka see tekst on igati normaalne lugemine. Sest noh, ulmelisest alpinismist ma vist polegi varem lugenud.

Jack on üks universumi parimaid alpiniste, kes muuhulgas on jõudnud koos kaaslastega kõrgeimale - milleks siis oli vaja saada 27 kilomeetri kõrgusele. Selle vallutamise hinnaks oli pereelu kaotus. Aga nüüd on Jack sattunud veel kõrgema mäe juurde, nimeks on sel Hall Õde ja kõrguseks … 60 kilomeetrit. Veel viimane tipp ja siis lõpp sellisele alpinismile, aeg on uuesti pere luua.

Kõigepealt teeb ta üksi proovironimise, mis lõppeb sellega, et teda rünnatakse ja lüüakse oimetuks millegi poolt. Aga Jacki see ei peata - hoolimata selle millegi selgetest hoiatustest. Ta meeskond koguneb veel viimast korda, ning koos hakatakse Halli Õde vallutama. Jõutakse uutele rekordkõrgustele ja sealt hakkavad neid kimbutama veidrad nähtused. Mäel on saladused.

Et siis … kõrged punktid sellise teema eest - mitte et mingi alpinism mind suurelt kiigutaks, aga vahelduseks miks mitte (jajah, muidugi see alpinism on tegelikult fassaad millelegi kõrgemale). Eks tegelased on nagu on, ei saa öelda, et oleks miski eripärane kvaliteet, lihtsalt sellised harjumuspärased poolkangelased. Aga Halli Õe saladus kui selline on hea ninanips - nagu Jack endalt aegajalt küsib, kui palju see mägi õieti kaaluda võiks.

ulmekirjanduse baas

John Scalzi - The Kaiju Preservation Society (2023)

 

Igati lahe meelelahutus neile, kellele meeldib “Sauruste park” ja kes tahaks veel midagi … vägevamat. Miks mitte siis Godzilla? Ja mitte üks, vaid terve populatsioon planeedil … mis pole küll meie Maa, vaid hoopis paralleelmaailm (jajah, kauge sugulus Baxter-Pratchetti Pikkmaaga). Ja selle paralleelmaailmaga on tekkinud ühendus “tänu” tuumakatsetustele, mis nõrgendavad maailmade vahelisi müüre ja et godzillad on maiad tuumareaktsioonide järele, sest nad isegi on … tuumareaktori põhine bioloogiline süsteem. Päris lahe värk, kas pole?

No igal juhul, vaevalt et see teave nüüd spoilerdamine on, juba romaani esimeses viiendikus on see lugejale enamvähem ettesöödetud. Ühesõnaga, tegutseb poolsalajane teadusprojekt, mille käigus on maalased loonud sinna paralleelmaailma eri kontinentidele, uurimaks seda teistsugust ilma, mis on arenenud vähe (noh, kas nüüd just vähe, aga suures plaanis ikkagi elu möllab) teistmoodi kui meie Maal. Ja et inimesed on teadagi … mitte just kõige paremad olendid, siis headest kavatsustest hoolimata puhkeb siin õige suur Jama - nimelt tahetakse godzillasid kasutada kasumisaamise nimel.

Tekst on õige filmilik - kogu aeg juhtub midagi, tegelased viskavad kildu ja peavad tegema kangelastegusid, et ennast või inimkonda või godzillasid päästa. Scalzi ei vaeva lugejat kõvaulmelise mõttemaailmaga (sest noh, siin ongi keeruline teadust edasi aretada; ja ega Scalzi suurt seleta seda paralleelmaailmade olemasolu - ka tegelastel jääb see pigem godzillade varju), küll aga on omajagu lahedat fantaasialendu - minu lemmikuks on kahtlemata godzillade koostoimimine oma parasiit-partneritega (et täiskasvanud godzilla on teatavasti enam hiiglaslik, siis need partneridki võivad olla kuni inimsuurused olendid). Fantaasialennule tasakaaluks on päevapoliitilisus, ehk siis kirjutamisaegsed Ameerika poliitilised olud aastatel 2020-2021 - aga sellel on niisamuti oluline osa romaani intriigis. Eks selline päevakajalisus nõuab - loodetavasti - tulevikus väheke meelde tuletamist, millele autor õieti viitab (muidugi, kui see raamat on ka viie aasta pärast kellegi lugemisvaras).

Eks sellise seiklusliku tõttamisega ei saa romaanitegelasi esitada just eriliselt mitmehäälselt, nii ongi enamus puhtalt head ja halvad, ja sellistena üsna hall mass; vaid peategelane ja antikangelane tõusevad rohkem esile (noh, see on muidugi igati loogiline). Näpuotsaga on ka LGBT teemat: mõni tegelane on G, mõni T; mitte et see kuidagi esile tõuseks.

Meelelahutuslikkuse poolest on see raamat ehk sarnane Scalzi varasema romaaniga “Redshirts”, aga samas see on palju tõsisema taustaga (ja too siis omamoodi “Star Treki” sekundaarkirjandus). Järelsõnas hellitab Scalzi mõtet romaanile ka järg kirjutada, tõepoolest, siit annaks edasi minna … loodetavasti mitte Pikkmaa tüüpi seeriaks.

Igal juhul, romaan on valitud Locuse ajakirja auhinna ulmeromaanide nominentide hulka.

Erik Amundsen - Bufo Rex (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Lugu, mis muuhulgas leidis taastrükkimist VanderMeeride suures kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogias, ja noh, eripärane see on.

Jutt siis suurest kärnkonnast (kas nüüd just Põhjakonn), kes ei saa inimeste naabruses elades kuidagi rahus olla - sest kuskil on inimestel tekkinud arusaam, et kärnkonnad on kurjast ja soovivad röövida printsesse jms. Ei midagi niisugust, ainus, mida kärnkonn soovib, on süüa putukaid. Igal juhul, teda kupatatakse eri paturegistri tõttu ühest kohast teise … ja nagu ta avastab, siis teda süüdistades saavad tegelikult kõiksugu inimesed oma varanduslikku seisu parandada jne. Viimaks viskab kärnkonnal kops üle maksa ja ta leiab võimaluse kättemaksuks. Ja see on põhjalik.

Ehk siis igati eripärane lugu inimsoo närususest kärnkonna vaatepunktist. Antropomorfism tuntud headuses.

Roger Zelazny - Tee detsembrisse (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jarry on inimene, kes oma sigitajate sõlmitud lepingu järgi sünnib kassilaadseks inimolendiks, kes on kohandunud eluks ühe koloniseeritava planeedi tingimustes (muuhulgas on oluline, et tegutseda tuleb 50 külmakraadi kandis). Lepingu järgi on lapse tellijast korporatsioon General Mining ta hooldaja kuni 18-aastaseks saamiseni - ehk siis ühelt poolt saab hariduse, teisalt teeb ta kohapeal korporatsiooni tarbeks tööd ning täisealiseks saades vabaneb lepingust (natuke selgusetuks jääb, kas lapstööjõu mõiste selliste olendite kohta ei kehti). Nojah, eks vast on raske sealt planeedilt lahkuda, kui juba oled selliseks loodud.

Aga Jarry ei jõuagi nii kaugele, sest planeet jõuab enne hävineda noova läbi. Kuid leping on leping ning General Mining jätkab talle usaldatud laste kasvatamist (kes peavad küll paiknema eraldi külmakuupides, kuna ei kannata elada tavapärases kliimas). Jarry on üsna terav pliiats ning hakkab oma konteineris aktsiaturgudel tegutsema ja sõpru otsima. Viimaks paigutavad kassilaadsed aatekaaslased oma teenitud rahad ühe planeedi muutmiseks nende eluvormile sobivaks - selleks kulub küll aastatuhandeid, aga senine üsna rohelust täis planeedist peaks saama igati sobilik külmaplaneet.

Ja tõepoolest, külmaunega pikendatud elude valvekordadel nähakse planeedi tasapisi muutumist uute kolonisaatorite soovitud elukeskkonna suunas. Enamus kohalikke liike muidugi kaob, aga on mõned, kes kohanduvad. Ja mõni kohandub … tööriistu kasutama ja neid kassolendeid kummardama.

Ühesõnaga, ootamatul kombel selline Zelazny tekst, mis ka kõnetab ja mõjub kuidagi … tänapäevaselt.

ulmekirjanduse baas

Kage Baker - The Ruby Incomparable (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Järgmine lugu sellest “Anvil of the World” maailmast ja taaskord põrguvürsti ja jumalanna ühest järeltulijast - seekord siis tütar, kes oleks justkui mõlemalt vanemalt midagi pärinud, aga pigem on omasoodu jooksja, kes tahab võimalikult palju avastada; seda siis mõlemas vanemas parajalt hämmastust tekitades … kuniks viimaks teda tabab armastus (aga millise tavalise mehega!) ja ta ühel hetkel otsustab lapse saada. Ning emadus … on hoopis midagi uut.

Eelmise teksti tühikargajast peategelane ja ta arvutud järglased ei leia siin justkui üldse mainimist (või siis ikkagi üks neist vendadest - aga kuhu see lasteaed on kadunud?), sest suhtes nagu tekitas segadust selline vähe uus lähenemine nendele vanematele. Ja eks loo lahendus läks vähe siirupiseks, kuigi samas jah, see vanemluse teema oli ka eelmises tekstis üsna oluline. No peaks siis samast sarjast kolmanda teksti ette võtma, ehk viimaks jõuaks ka romaani lugemiseni.

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Võiks mõelda, et tegu oleks justkui äraspidise versiooniga “Vanamees ja merest”, aga tegevus toimuks Veenuse. Ja vanamehe asemel oleks üks kinnismõttega mees, kes on oma elu ja varanduse raisanud ühe kohaliku veekoletise püüdmiseks. Ja et viimaseks katseks on ta palgatud oma endise naise poolt, kes on nüüd üks galaktika edukamaid ärinaisi. Ja paadikese asemel on üks hiiglaslik … veesõiduk, mis on kohandatud niisuguse olendi (vaata raamatu kaaneillustratsiooni) püüdmiseks. 

Noh, eks Zelazny stiil ka meenutab veidi Hemingwayd, või nii. Eks võiks mõelda, et kui lugu oleks pealkirjastatud tagasihoidlikumalt (näiteks “Ikki”), kas see oleks siis nii silmatorkav. Samas muidugi peabki olema pealkirjadena kõiksugu lahedaid veidrusi, et kõik poleks nii üheplaaniline või neutraalne.

Ma vist ikka ei suuda kuidagi vaimustuda Zelazny loomest, võibolla siis viga selles, et pole seda lugenud õrnadel kujunemisaastatel. Või midagi sellist.

ulmekirjanduse baas

Vana bambuseraiduri lugu (2023)

 

Lugu siis inimestele, kes otsivad märke kunagisest Atlantisest või püramiidide tõelistest ehitajatest. Printsess Kaguya on üks … neist!

Või siis mitte.

Aga teksti on võimalik lugeda ka ulmeloona või siis fantaasiakirjanduse pähe - meie ilma külastab (või noh, sunnitakse külastama) olend, kes võtab endale imekauni välimuse (sest ta on ülimuslik). Mis siis aga paradoksaalselt pikendab ta vangiahelaid selles võõras maailmas (ta on ometigi inkognito!), kuna selline naissoost olend ei saa … meheta olla.

Või siis tegu armastuslooga, mille moraal on üsna tänapäeva idealismi vaimus - tõeline armastus teenitakse lähedusega, mitte et ollakse tänuks vägitegudele (nagu need viis kosilast püüdsid omal moel korda saata). Printsess Kaguya ei saanud küll oma päritolust lähtuvalt keisriga lihalikult lähedaseks saada, aga see järgnev kirjavahetus … tekitas intiimsemat kogemust. Muidugi, tegu oli siiski keisriga, mitte mõne keskmise mehega. Aga noh, miski õpetusiva võiks siit justkui kooruda.

Igal juhul, päris huvitav näide kirjanduse loomise võimalusest sellise vana kultuuri näitel (muidugi, jaapani kultuur pole nii iidne kui hiina või india oma). Eks sellist teksti ongi enamvähem võimatu joonealuste ja järelsõnata lugeda, tõlkija on neid siin meeldivalt põhjalikult jaganud.

Rachel Swirsky - How the World Became Quiet: A Post-Human Creation Myth (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Pigem küll SF kui F, või noh - science fantasy. Ehk siis lugu sellest, kuidas Maa peal inimestest vabaks saadi.

Seda tänu puudele, kes põhjustasid viimaks kuuenda Apokalüpsise - ellujäänud inimkond sõlmis nendega rahu, mille tingimuseks oli siis inimsoo sidumine teiste elusolenditega - neist said inimvaalad, inimkaelkirjakud, inimsipelgad jne jne jne. Puud polnud naiivsed: nad teadsid, et need uued hübriidliigid hakkavad omavahel uuesti võitlema ja peagi nii läkski - kõige kiiremalt hävitati suuremad imetajad, kuni viimaks jäid alles inimputukad, kes võtsid seda teineteise hävitamist kõige pühendumalt - muuhulgas hävitades puid oma veel hullemate mürkidega. Viimaks pidi sekkuma emake Maa ise, et need inimputukajõletised hävitada. Jäljed inimkonnast sai pühitud kiiremini kui puud olid arvanud; palju kiiremini, kõigest 20000 aastaga.

Õigemini võiks seda nimetada ökoulmeks (cli fi?), kuivõrd noh, lõpuks on see vägagi musta huumoriga hoiatuslugu. Või noh, kas isegi hoiatuslugu, pigem üks stoiline kokkuvõte inimsoo eluviisist.

Julia Ostapenko - Pool tuubikest veidrat õnne (Viimase sõja viimane sõdur, 2022)

 

Lugu allohvitserist, kes ei soovi oma elu ohverdada mingi planeedi asunike päästmise nimel. Kahetsusväärselt on selgunud, et planeet polegi nii elutu ning selle eksootilised eluvormid (avastamise järgselt kaitse all) ei soovi inimestega koos elada. Mistõttu need ongi sealse kaevanduskompleksi enamvähem vallutanud, jättes ellujäänud asunikud lõksu kaevandusse. 

Sõjavägi saadeti siis kohale, sest noh, peagi on tulemas valimised ja soositud kangelasele mõjub kõiksugu kangelaslikkus hästi. Käsk on käsk ja allohvitseri vastuhakust hoolimata tuleb päästmine ellu viia. Nagu selgub, on olukord hullem kui mässaja arvas … ja omakorda järgneb halb üllatus halvale üllatusele. Igati jama värk.

Teine tutvus Ostapenko loomega, on ehk vähe sirgjoonelisem ulme kui eelmine tõlge.

ulmekirjanduse baas

Fargo Tbakhi - Root Rot (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Mingis mõttes temaatiliselt või rõhuasetuselt veidi teistmoodi tekst kui siinse antoloogia teised lood - jutt siis palestiina päritolu noormehest, kes tõttas illegaalina Marsi asustamisele kaasa ja jäi seal ikkagi seniste hammasrataste vahele - iisraellased said seal jälle kesksed asundused ning palestiina asunikud jäid nö väravate taha tühermaale. Mistõttu siis jätkuvad vanad vastuolud, kus turvatud alade ääres toimuvad protestid ja leiutatakse uusi viise, kuidas protestijaid maha suruda.

Ainult et peategelane pole mingi võitleja, pigem on tegu joodikuga, kes muuhulgas ka homoseksuaalne. Ja eks loo alguseks ole ta jõudnud oma allakäigu põhja lähedale - kuskil teda ei taheta, alkoholimõnu eest on ta valmis sõbragi tagant varastama jne. Kui saaks vaid täis juua. Olukorra teeb iroonilisemaks seegi, et peale tema lahkumist on Maal jalad alla saanud Palestiina riik - sinna jäid mahad ta vanemad ja kaksikvend. Enne kui lõplikult alla annab, kuuleb palestiinlane teda peksvatelt iisraeli turvatöötajatelt, et ta kaksikvend on tulemas teda otsima. Milline jama.

Tekst on siis kahelt poolt huvitav - esmalt muidugi peategelane, kes on vaat et antikangelane ja kelle joomastele tegudele on keeruline mõistvalt kaasa elada. Lihtsalt selline … põhjakäinud sõltlane. Teiselt poolt siis see, kuidas sealne ühiskond toimib ehk siis Palestiina ja Iisraeli konflikti jätkumine Marsi tingimustes. Näiteks, viis, kuidas on lahendatud palestiinlaste liikumine oma eri asunduste vahel (selleks tuleb muidugi läbida keskne Iisraeli tsoon): turvaväravas tuleb teha vereloovutus ja seejärel on sul 15 minutit aega, et järgmisse turvaväravasse jõuda, kus sulle uuesti vereülekanne tehakse (või noh, tagastatakse) - et siis sellises tsoonis viibides oled äsjakogetud verekaotuse tõttu enamvähem tuikuv inimvare. Lisaks on seal vanglaprogramm, mille käigus kaotad sa ajupuhastuse läbi võime mõista ja kasutada araabia keelt - ja et tõsised palestiinlased ei käi Iisraeli tsoonis ning suhtuvad turvaväravate läbijatesse üsnagi pahaselt; nagu siis peategelasse, kes aga keelekaotuse tõttu ei mõista muud kui et tema peale ollakse vihased (ja no muidugi alkoholitarbimine ja homoseksuaalsus). Ja eks see turvatehnika, millega keskset tsooni kaitstakse.

Nojah, kui järele mõelda, siis päris üllatav tekst - ühtaegu poliitiline kui ka selline … lontruskangelane, kelle tegudele on vast pea võimatu õigustusi leida (noh, kas selline eluaegne autsaiderlus homoseksuaalse tõttu on päris kõigele seletust andev?). Hea töö.

Roger Zelazny - Deemonauto (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Lihtne märulilugu mehest, kes jälitab oma superautoga legendaarset piraatautot, mis kümme aastat tagasi oli tapnud tagaajaja venna. Aga see piraadiauto Caddy! Milline kurikaval autogeenius oma teiste lindpriidest autodega! Millisteks nurjatusteks ja õudusteks need võimelised on!

Viimaks avastab peale järjekordset kuritegu tagaajaja superauto nende kurjamautode baasi, ning otsesesse kokkupuutesse avastab tagaajaja, et ta superauto polegi vaid pelgalt käsutäitja, ta on nimelt … emotsionaalne. Sest deemonauto on lummav.

Mingil moel lapsik, mingil moel vahva ja kindlasti igati kõduulme traditsioonides tekst. Eks nende autode puhul võiks kergelt rääkida tehisintellektist. Lugu alustades tulid hägusad mälestused “Needuste alleest”, aga hägusaks need jäidki.

ulmekirjanduse baas