Ühtpidi võttes on see hoiatusromaan – aga mitte ainult. Ja see “mitte ainult” on midagi, mis teeb selle romaani erilisemaks ulmekirjanduse taustal. Kollanokast ulmelugejana tuleb tunnistada, et üldiselt ulme just ei tüki sügavamale emotsionaalsemale tasandile, saab vaid adrenaliinilaksu ja eskapismi ja muidugi hariva kogemuse – ent Winterson paistab olevat liialt hea autor. Aga sellest ma rohkem ei kirjuta, sest mõtted on laokil ja üleüldse, muidugi.
“Ma peaksin rõõmus olema, et saan tööajal poes käia, aga ma ei ole millegi üle rõõmus. Tegelikult olen ma depressioonis, mis on põhimõtteliselt keelatud. See tähendab, et depressiooni esimeste sümptomite ilmnedes peaksin mina, sina, ükskõik kes arsti juurde minema, kust suunatakse kellegi juurde Täiustamise Osakonnast, aga mina juba olen keegi Täiustamise Osakonnast, ja mul on depressioon.” (lk 30)
Omamoodi fantaasia Asimovi robotite jätkuks või õigemini vaade võimalikule (ausalt öeldes väga võimalikule) 21. sajandi tulevikule. Peale läänemaailma kollapsi (nö arengumaad maksavad kätte ja korraldavad tuumarünnaku) on lääneliku elulaadiga riikide toimimise üle võtnud korporatsioon. Toimub üleüldine rohelisele eluviisile üleminek, aga seda näiliselt – jätkub ühtviisi tarbimine (aga varjatumalt) ja planeet läheb üha enam lõplikult tuksi. Ent leitakse planeet, mis arengult sama kaugel kui Maa 65 miljonit aastat tagasi, dinosaurused ja muu. Läheb siis ekspeditsioon seda terraformima, ja noh, üheksa korda mõõda, üks kord lõika – tahtsime kõige paremat, aga läks nii nagu alati.
Tõeline Eros ja Thanatos pulbitseb lk 81-82 dialoogide segunemises – robot avaldab armastust inimesele (queerulme?), samal ajal arutatakse uuelt planeedilt suuremate eluvormide minema pühkimist; megaürgne kui ultramoodne üheskoos. Kas see jah-värk (lk 197) on mingi allusioon “Ulyssesi” lõpule? Stiil on hea, tead.
Nojah, rohkem ei kirjuta midagi (vabandust), huvitav raamat.
tõnise lugemispäevik
11 kommentaari:
Mulle see raamat hullupööra meeldis. Tõeline katarsis. No ikka pisarad voolasid ja südame kohale tuli auk. Ja kui tavaliselt voolavad pisarad ühes-kahes kohas, siis see raamat nõudis ikka tihedamat veevalamist. See maailmade purunemine oli nii lohutamatu ja hirmutav. Ei teagi, mis pelutas rohkem, kas välise ilma häving või sisemise kadumine, aga kõik kokku mõjus võimsalt.
mulle kohe üldse ei meeldinud. tehniline ulme ei kaalu üles muinasjutulist ulmet.
hmh, pole tehniline ulme, pigem visioon lähitulevikust. ja pagana stiilselt kirjutatud.
inimrobotitel ja päkapikkudel on väike erinevus
peamine, et raamatus oli saurustest juttu.
kolm, loe "Kirge" ja ütle, et jama raamat, siis ma usun, et "Kivist jumalad" on kihvt raamat.
mulle soovitati "Kirge" (pole veel jõudnud), pidavat "Tuletornipudamisest" parem olema.
seda tahtsin ka lisada, et "Taaka" küll ei tasu lugeda, pärast seda tundub, et Winterson ikka nii hea ei ole (kuigi tegelikult on).
mhm, ei saa nüüd aru - "Kivist jumalad" on paras kräpp võrreldes "Kirega"?
Minu jaoks oli väike pettumus, et polnud päris ulme. Kui ta pole esimesi 70 lehekülge kirjutanud seda nii "Hea uue ilma" stiilis, siis ei oleks edasised ootused nii sci-fi poole... või oleks õigem öelda - antiutoopia poole?
Oleks ma oodanud raamatult midagi muud, siis oleksin paremini neid dialooge nautinud.
Pigem see meeldiski, et polnud stiilipuhas.
(Ja samas ei meeldinud see Lihavõttesaare lisamine - otseselt midagi juurde ei andnud.)
Ilmselt ei suutnud ma nii avatud meelega raamatule läheneda. 70 lehekülge olid mind pannud vaatama ühes suunas ja siis see pildi sassikeeramine takistas pisut üldpildi loomist.
Kusjuures mina ei pidanud seda alguses kirjeldatud Punast Planeeti mitte XXI sajandi tulevikuks, vaid minevikuks. Spekuleerisin mõttega, et Sinine Planeet ongi Maa ja üritasin mõistatada, mis planeet oleks sel juhul Valge Planeet. Sinise Planeedi (Maad nimetatakse sageli siniseks planeediks, sest kaugelt paistab see sinine) kirjeldus läks küll pisut Maa kirjeldusest lahku. Samas kes seda teab, mis enne jääaega oli.
Postita kommentaar