Urmas Vadi – Kohtume trompetis! Elvis oli kapis! (2005)

Kui järele mõelda, on Vadi oma põlvkonna autoreist vist edukaim – ports raamatuid ja lugejamenu, kõiksugu lavastused ja näidendid ja muusikal ja stsenaariumid ja veel raadiotöö (minu teada ei kirjuta veel vaid kommertsseriaale). Selline on edukas autor ja tõepoolest, miks mitte, inimestele ta loome meeldib või astutakse sellega neile konnasilmadele. Nostalgiliselt mainiks siiski veelkord, et tädi Anne on Vadi senise loome tipp ja siinsed näidendid ei küündi selle tasemeni ep mitte, tegemist on autori otsingutega, või noh, pilgariga. Aga kuidas kellele.

Esimesest näidendist pole suurt midagi rääkida, sest see on vanamuttidest ja Vadi paneb nad põdema sügavaid hallutsinatsioone.

ELVIS2: Ma üldse ei imestaks, kui ta arvab, et meie olemegi ainult selleks, et kui keegi tuleb Elvise järele, siis saab ta meid ette lükata, et teda ennast kätte ei saadaks.
ELVIS3: Mul on hirm! Ma kardan niimoodi surra, kui keegi ei tea, kes ma tegelikult olen. Ja tema jääb alles ja siis kõik arvavad, et see on tema, kuigi see olin mina... Ja see kõik võib kohe juhtuda! (lk 68)

“Elvis oli kapis!” on siis teadagi kapist välja tulemise lugu (milline hiilgav nali!). Ei, miskit muud – Elviseid on rohkem kui vaja (massipsühhoos), ja noh, vähemaks neid näidendi jooksul jääb (aga saabub Kuningas, kel reaalsusprobleem (siiski minevikust, mitte paradiisist)). Raamatu tagakaas reklaamib, et Vadi paneb sürri, ja tõepoolest, nii ongi. Minu lemmiksürriks oli ühe Elvise lagunemine tekstist välja. On näha, et autor on loonud maailma, kus ta tunneb end väga koduselt ja mõnusalt (nagu peakski), aga ausalt öeldes mulle see rahmeldamine suurt korda ei lähe (huvitav, kas Vadi vaimustus samamoodi siis, kui kirjutas Georg Otsast), ei tekita lugemispinget. Ent teistele pakub, ja tõepoolest, ei imesta kummastunult.

Mis viib edasi mõttele, et ikka pagana vinge, et Vadi on hoopistükkis head proosat kirjutanud, mida tõesti soovitaks lugeda. Olenemata aastaajast.

Jim Ashilevi – Nagu poisid vihma käes (2007)

Üks ütlemata kurb lugu ja täiesti sisutu postitus sellest raamatust (nagu viimasel ajal kombeks ja nagu järgnevadki šedöövrid). Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis ei oska öelda, millisest valupunktist see näidend räägib. Tekst on olemas ja funktsioneerib, aga ei ütle nagu midagi. Käib üks pidev psühhotrauma alternatiivneuropsühhohaiglas mehistumisraskustega meestele, murtakse luid ja kiiritatakse ja vägistatakse vaimu ja keha; ju siis lavastaja annab oma nägemuse. Ja milleks see jutustaja Misel õieti vajalik on, lisab ainult melodramaatilisust (või noh, nagu romaani puhul täheldus, meeldib autorile maneerlikkus). Hea, et enne romaani lugesin, on teine erksam kui siinne noorpõlvekatsetus.

õhtuleht

jaan pehk – tuigu kui tuled (2006)

On Francois Villon. On Friedrich Schiller. On Jaan Pehk.

meenus viin
šveitsi pealinn 

jaa jaa
ära targuta
(lk 15)

Pehki kolmest raamatust on see vast nõrgim (vahel vist räägitakse “teise raamatu sündroomist”), mis sunnib (tegelt ei sunni, heameelega ikka) mainima seda, et Orelipoisi “Õnn” on hea plaat (vahel räägitakse ka “teise plaadi sündroomist”), mis oligi ettekäändeks nende raamatutega tutvumiseks. Head lood (plaadil niisiis): “ninapidi”, “lollim jutt”, “väike hipi”, “noodil nukramal” (no lihtsalt super, selle nädala lemmiklaul), “see alles jääb” ja “mitte kuskil”. On kantrit, on nihujazzi, on muinasjutte, on tangot.

angiin 

kurk on
punane
nagu tomat
(lk 27) 

hobusegi tapab
sigarett nad räägivad 

sittagi 

kogu elu oma
mära seljas
päikesele vastu
suits hambus
kappan
(lk 40) 

päeva küsimus
kas süüdi
on voodi
või väsimus
(lk 56)

Jaan Pehk – 4 (2009)

On T.S. Eliot. On Wislawa Szymborska. On Jaan Pehk.

kanterile 

heida ketas
publikusse
Gerd 

ja näed
verd
(lk 43)

Eelmise raamatuga võrreldes on progress ja mehistumine, rääkimata heast kujundusest (fotod oojee). Esile tõstmist väärib kaks tsüklit - “minu muusika” (no selle luuleteose võiks lindistada, oleks tore monoooper, vastukaaluks “minu inimestele”) ja “valdek” (üpris äraspidine variant teemal “dr Noormann küsib”).

juhuluule juurte juures
lubatud on toored võtted
enne kui sa haarad sule
taganegu targad mõtted
(lk 60)

loterii

Ülo Mattheus – Vabanemine kuulmise läbi (2011)

Mattheuse mälestused oma üpris keerulisest pereloost, kus segaduse põhjustanud II maailmasõda. Ja surnud lähedased, kes autorit saadavad. Ja Tiibeti Surnuteraamat, mille abil lahkunuile palveid esitada. Selliste mälestuste lugemine paneb ikka mõtlema, kui siiras nüüd autor on, kui palju on siin ilukirjandust (viimane peatükk Gautama suremisest on muidugi selgelt eristuv). Ühesõnaga, kui tahad kainestuda keset melu ja möllu, loe seda raamatut, tõsine värk (soundtrackiks võiks soovitada ...And You Will Know Us by the Trail of Dead, aga samas see pole nii hea bänd) väikse kuiva huumoriga.

No tegelt pole mul midagi öelda selle raamatu kohta.

“Aeg on näidanud, et rääkimata asjad takerduvad hinge sügavusse. Ent kunagi kerkivad need uuesti pinnale ja need tuleb ikka lahti harutada – kellegagi, kelle jaoks see on niisama oluline. Ja kui too keegi on surnud, tuleb rääkida surnuga. Tundub, et nad on läinud, aga tegelikult on nad endiselt siin, meie keskel, mälestustes, asjades meie ümber, teistes inimestes, takerdunud vahepealsusse. Ent võib-olla surnutest rohkem takerduvad elavad inimesed, kes mingil põhjusel ei suuda end vabaks mõelda või vabaks tunda. Ikka on valus ja mingi seletamatu nukrus painab. Kus on küll see õpetaja või guru, kes teejuhina juhatab meid läbi meie enda nukruse, nii nagu ta juhatab bardo vahepealsusse takerdunud surnu uude ümbersündi.” (lk 29)

ekspress
sirp

Jaan Pehk – Sisukord (2004)

On Dante Alighieri. On William Shakespeare. On Jaan Pehk.

meie läheme tipp tipp tipp
igaühel käes on lipp
see on naivismi tipp
(lk 7)

No tegelt see ei ole just debüütkogu, mis kõrguks üle Munamäe (sõbralikud arvustajad arvavad teisiti). Pehkile sobib teadagi minimalism, pikemad luuletused pole nii head, läheb mingiks pudrutamiseks. Valitud maitsega lugejale on siin vast sutt palju perse- ja peerunalju, noh, kordama hakkab. Aga! Aga – samas eepos kooliajast “üheksas vend” on õnnestumise võitu ehk siis jah. Mõningaid luuletusi leiab Orelipoisi plaadilt “Üheksakümmendüheksa”.

“seenelkäik oliveriga (oli veri ka) 

sõime metsas mingeid seenu
vahepealset küll ei meenu 

palju kännul oli verist
järele jäänd oliverist
(lk 43)

sirp

päevaleht

Karel Vanek – Vahva sõduri Švejki juhtumised Vene sõjavangis (1993)

Lugu siis jätkub sellega, kuidas vahva sõdur viimaks Lukaši kompaniiga rindele satub ja mis seal kaitsekraavides kahuritule all juhtub, jutud Švejki enneaegsest surmast on alusetud jne. Aga noh, ikka leidub mõni lehm, kes keerab täisjõulise mehe elu tuksi ehk siis kangelane satub totra juhuse läbi venelaste kätte sõjavangi. Pole just ime, et nõukogude ajal ei trükitud seda teksti üleüldises Hašekivaimustuses, Vanek annab vastu päid ja jalgu kõigile osapooltele, Venemaaga tutvumine pole mingi niisama vangilaagris molutamine. Raamatu parim osa on vast sõjavangide (Švejk, vabatahtlik Marek ja slovakk) juhtumised ja eluolu vene (ukraina?) külas, kuhu neid tööle munsterdati – ehk siis modernsed eurooplased vs vanamoodsad talumehed (aga millised volüümikad aplad talutüdrukud!), tollasele tšehhi lugejale võis Venemaa olud üpris šokeerivad tunduda. Tekst parem kui eelnevalt ootasin, sai naljagi.

“Kella üheksa paiku jõudsid nad põllule, kus Trahhim Ivanovitš seletas erutatult karjudes Švejkile, mida ja kuidas nad peavad tegema ja kus Švejk, vähematki mõistmata, end kõigega nõus ütles olevat ja kõike heaks kiitis:
“Nisu saab niidetud, kaer pekstud, päevalilled saavad mullatud, lähen hobusekarja ja härgi joodan ka. Dada, harašo, dada.”” (lk 133)

Juri Vella – Järvetuul (2011)

“Hommikul järve ääres 

Veepiiril kohtusid kaks udu. Üks, roosa, tuli järvelt. Teine, violetne, tuli metsast.
“Kes sa oled?”
“Udu.”
“Minagi olen udu.”
“Aga miks ma sind ei näe?”
“Mina sind ka ei näe...”
Samal ajal lebas lähedal põõsastes mäletsev põhjapõder, silmad suletud, ning nägi ja kuulis kõike.” (lk 163)

Vella pole kirjanduslikult teab mis särav kirjutaja (no stilist siis), eks see eeldab kaasaelamist ja nii. Siberi looduse solkimise ulatust on raske ette kujutada ehk siis lood põhjarahvaste eluolu kokkutõmbumisest nõukogude tingimustes. Ja sääsed, palju-palju sääski. Põhjapõdrad ja naftatööstuse hoolimatus ja pakane. Vahel muinas-, mõistu- ja tõsijutte; inimesed, olge loomulikud. Endale parimaks ehk “Kuidas Julgeolekuvolinik õpetas kalamehi kala püüdma” - aga seda lugege ise.

“Tulevase põhjapõdrakasvataja eeskirjad
(7x7) 

1. Järgi oma sugukonna tavasid, nii on lihtsam elada.
2. Haabjas ja narta aseta ninaga päikese poole.
3. Ära raiu maapinda kirvega, sest maa on elus.
4. Ära mine vanemate inimeste selja tagant läbi...
5. Ära tõsta toitu keevast katlast, muidu kasvavad sulle soolatüükad.
6. Kingitust ei tohi tagasi võtta, muidu kõrvetad rüü allääre ära.
7. Kui annad esimesena juua endast vanemale, kukub puu sulle peale. 

1. Kui räägid halbu sõnu, kukuvad sul hambad välja.
2. Kui sööd tooreid marju, tekib su silmadele kae.
3. Kui mängid tulega, teed öösel alla.
4. Ära roni puude otsas – kukud alla ja muutud tüdrukuks.
5. Ära raiu maapinda kirvega – rikud tööriista.
6. Kui lähete kahekesi metsa, ei tohi puust üks ühelt, teine teiselt poolt mööduda, muidu lähete tülli.
7. Püstkoda aseta väljapääsuga päikese poole.” (lk 164)

Ilmar Hiiresüda – Pensioni neljas sammas (2011)

Naiivsevõitu lugu sellest, kuidas keskealine endine politseiuurija Mart ei oska enda elule uut suunda leida ja otsustab kuritegelikul teel oma tulevast elujärge parandada – ehk siis panka röövida. Muidu oli tavaline uurija, aga näe, niipalju elukogemust kõrva taha kogunenud, et oskab pankade ja sisejulgeoleku krüpteeritud side jms pealt kuulata. Aga ei ole head halvata ehk siis Mardi mantlipärija, värskelt küpsenud nooruke uurija Ervin kipub Mardi ja ta kaaslaste jälgedele sattuma. Siiski pidid oma varasid Mardi gängile loovutama nii üks kommertspank kui ka vist riigipank vms. Raamatu filosoofiline selgroog paikneb vast lk 151-154, kus ekspolitseinikust kurjam selgitab oma kuritegude motiive. Aga ma ei oska seda kokku võtta.

Ja muidugi paras ports trükinäpukaid, needki süvendavad lugemisjärgset flegmaatilisust.

“Erilist usku tal aga sellesse operatsiooni ei olnud. Linnas on inimesi üle kuuesaja tuhande ja politseinikke vaevaline tuhat, siis jah, sellise vahekorra juures kõiki just ei kontrolli. Tegelikult on see vist riigi õnn, et enamik inimesi ei viitsi neile vastu hakata ja kuulab, kõrvad lontis, ametnike veidrusi, sest vastasel juhul võiks valitsus oma kohvrid kokku pakkida ning viimase kokkuvarastatud rahaga musta auku sõita. Ervin märkas oma mõttes kuidagi suuri üldistusi tekkimas. Jah polnud need valitsejad nii suured vargad midagi, lihtsalt oskasid olemasolevaid võimalusi teistest paremini ära kasutada.” (lk 120)

Charles Stross – Palimpsest (2011)

Stross on autor, kelle eestindusi võiks vabalt lugeda inimesed, keda ulme muidu ei huvita. Aga sellest raamatust ei oska ma midagi kirjutada. No et siis miniromaan ajarändudest... Väike tribuut Kafkale... Armastus, mis kestab üle kehade paljunemise tuhandete aegade vahel... Paratamatult ennastõgiv võimuaparaat... Lühiülevaade Maa võimalikust tulevikust universumis... Ussikestest...

“Liigina oleme äärmiselt ebastabiilsed, kaldume maltusiaanlikele kriisidele ja enesehävituslikele sõdadele. See näiline nõrkus on ka meie tugevuseks – kui meid on järel vaid paarituhandene kogukond kirjaoskamatuid kütte ja korilasi, võime laieneda ja taltsutada planeedi kõigest sajanditega, ning ehitada käputäie aastatuhandete jooksul kõrgkultuuri.
Nimetan nüüd teile mõned arvud. Kahe ja poole miljoni meile ligipääsetava ajastu jooksul – millest igaüks kestab miljon aastat – oleme inimkonda peaaegu kakskümmend üks miljonit korda uuesti külvanud, keskmise väljasuremisperioodiga kuuskümmend üheksa tuhat aastat. Iga Korduskülv tekitab keskmiselt 11,6 üleplaneedilist impeeriumi, 32 kontinentaalset impeeriumi, rohkem kui 960 keelt, mida räägib üle miljoni inimese, ja kogupopulatsiooni, mis koosneb 1,7 triljonist inimesest. Arvestatud meie planeedi eluajale – mida on kõvasti pikendatud igal ööl taevas näha oleva kosmoloogilise arendusprogrammi abil – tuleb meid kokku peaaegu kakskümmend miljardit miljardit. Meid pole mitte lihtsalt väga palju – meie hulk läheneb tähtede arvule praegusel ajastul jälgitavas universumis.” (lk 11)

 need read
ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik

Jim Ashilevi – Ma olen elus olemise tunne (2011)

Avalehekülgedest sumiseb vastu kirjelduste ja märksõnade pehme proosa, Kahroga võrreldes nagu öö ja päev ning maailmavalugi täiskasvanalikum. Lugu siis kultuuri- ja meelelahutustöötajate angstirikkast eluolust, suhted ja üksindus. Korralik tühjavõitu tekst – selles mõttes, et peabki ilusalt tühi olema. Paratamatult tekib paralleel Nurklikuga, kelle nooruslikkus on vast põrpivam ja hingelähedasem, Ashilevi tekst jääb mulle pisut iluproosaks (või noh, justkui vaikne Rohelend?). Raamatu parim hetk on coitus interruptuse (lk 145-148) külm kirjeldus (aga kes keelab seda keevalt lugeda). Natuke arusaamatu see teksti morbiidsus ja frigiidsus on; vahel eksleb enesetapp, vahel juhtub abort ja muidu üleüldine seksuaalne probleemsus – ühesõnaga, hoiatav näide rahustite söömisest. Hea kerge lugemine, kahe tunniga saab raamatu läbi. Ja hea, et takkajärgi jääb hinge mingi äng.

(nii ja naa blogi räägib autismist, mis on mõte.)

“Lõunaaegselt hommikusöögilt üksi koju sõites liigun hallis varjudeta valguses sirgjooneliselt mööda teed nagu igiliikur. Elu on igav ja igavene liikumatu liikumine. Peaaegu unustan oma olemasolu, kuni müristav taevas tardumuse lõhestab. Siis, kergelt raputatud imestusest, et avariid pole teinud, sõidan vihmavalingusse. Rooli hoides ei tunne ma end ei inimese, looma ega millegi muuna.” (lk 106)

loterii
nii ja naa 
sirp
blogistaja
kronotoop
tõnise lugemispäevik
istu mu pingile, kiika mu aknasse

Pedro Antonio de Alarcón – Kolmnurkkübar (2001)

Elurõõmus jant imeilusa täidlase proua Fraquita võrgutamisest ehk siis ooper kirjasõnas ja eksituste traagiline komöödia. Võimukandja tahab magatada möldriemandat ja küürakas mölder tahab kättemaksuks magatada võimuemandat. Kes keda magatab ja kui palju ja kas inkvisitsioon kutsutakse jälgi segama, peab selguma ühe kustumatu tintmusta öö jooksul. Mainiks veel, et on eeslid, kes kisavad pimeduses. Päris lõbustav lühiromaan.

“Tegemist on ju korrehidooriga... ja tappa korrehidoor on Hispaanias ikka veel andestamatu tegu! Öeldaks, et ma tapsin ta põhjendamatu armukadeduse ajel, pärast aga võtsin riidest lahti ja asetasin ta oma voodisse... Peale selle öeldaks, et tapsin oma naise lihtsalt kahtluse pärast... Ja mind poodaks üles! Muidugi poodaks! Pealegi näitaksin nõnda, et olen suur argpüks ja väga rumal, kui oma elu lõpul vääriksin kaastunnet. Kõik irvitaksid minu üle! Nad ütleksid, et minu õnnetus on täiesti loomulik, sest mina olen küürakas, Frasquita aga väga ilus! Ei, mitte seda! Ei! See, mida ma vajan, on kättemaks ja pärast kättemaksmist tahan ma võidutseda, põlata, naerda, naerda isu täis, naerda kõikide üle, nii et keegi ei saaks pilgata seda küüru, mille mina olen suutnud teha isegi kadestusväärseks, mis aga võllas paistaks hale ja pentsik!” (lk 80-81)

Marek Kahro – Kaljud ja kameeleonid (2011)

Raamat tekitab minus segadust, üheltpoolt on see noortekas, aga teiselt poolt on viimase kolmandiku deliirsus huvitav. Ja noh, loo finaal oma kompromissituses väärib, ma ei tea, “Eesti Terminaatori” nime (nali). Igal juhul leidub siin tellises palju viha ja frustratsiooni ja nooruslikku mõttetust ning peaks vast olema huvitav kasvavale noorsoole (kes ei võta kirjutatut loodetavasti tähttähelt). Kui nüüd aus olla, siis poole pealt mõtlesin lugemise pooleli jätta, et noh, liialt noortekas ja läila minu jaoks, aga siis hakkas tekst üha ära keerama (minategelane ei võta vastu just mõttekaid otsuseid), kõik need laksunägemused ja muidu deliirne vänderdamine kõntsas.

“Viimasel ajal istun sageli järvekaldal ja mõtlen, mõtlen, mõtlen. Tõstan pläru huulte vahele ning ahmin selle mõrkjasmagusat maiku endasse. (Olen juba viis-kuus aastat konisid imenud – mis teha, kõik kõvad mehed tõmbavad suitsu, mina tahan kah veidigi nende moodi olla!) Silmitsen maailma ja keerutan närviliselt mõttepooli. Tihti trummeldab minu peas küsimus: kuhu ma lähen? Kuhu mul üldse minna on? Kus on kaart ja kompass, mis mulle teed juhataksid? Kas mul ongi tulevikku? Kes ma üldse olen? Kes on see süsimustade juuste ja tiheda kulmukaarega hallisilmne kutt, kes mulle hommikuti haleda näoga peeglist vastu vahib? Kas tal jätkub nägusust, lõbusust ja mehisust, et homsele sirge selja ja naerul suuga vastu astuda? Oh jumal, sa saatan! Kui küsimused minu peas on juba sellised, siis missugused on vastused?? Ilmselt ei tohiks ma neile mõeldagi, parem elada edasi ja leppida närvekõditava ootusega. Ükski prohvet ei tea, mis saab homme, ja kui teabki, ei võeta teda kuulda. Miks siis mina tuleviku pärast põen?” (lk 13-14)

Lugu siis umbes selline – kuskil Kesk-Eesti väikelinnas on üks pere, keda saatus ei kohtle just hästi. Isa on kaotanud aastaid tagasi peksu tagajärjel meelemõistuse ja vegeteerib toataimena, ema on alkohoolik ja mitte just armastusväärne poja ja tütre vastu. Elatakse sotsiaaltoetusest ja sellest, mida 17-aastane poeg juhutöödega kooli kõrvalt teenib. Niiet siis allpool vaesuspiiri virelemine, juhuslikud maakoha läbutsemised ja muidu litutamised ja kooliprobleemid. Korraga aga poeg armub Tallinna rikkuri tütresse.

“Ja ühel hetkel arvasin, et pean huuled tema omade vastu suruma, sest soolikates särises elekter ja süda tagus hulluseni trummi.” (lk 158)

Ja noh, armastus ja nii, tegemist ikkagi tiinekatega ja seega suured tunded on muidugi sellised, et maa on must. Noormees (kelle silme järgi selles mülkas orienteerume) punnitab kõigest väest, et tüdrukule meelepärane olla, püüab samuti esineda rikkurina või siis kingib neidisele jõulude puhul bikiinid. Aga noored punnitavad liialt palju ning juhtub seda ja teist (sest nagu teada – valetada ei tasu). Noor vihane mees pöördub endas pulbitseva viha maandamiseks narkootikumide võlumaailma. Neiu silmades hakkab armastusepimestus hajuma ja juhtub mõndagi traagilist.

“Huvitav, miks ma varem Sepa käest amffi ostnud ei ole? Amff aitab mind. Nagu imerohi kasvatab ta kinni hinges laiutavad haavad, lööb vere kihama, pumpab energiat juurde. Amff annab mulle tiivad. Teeb mind hoopis teiseks inimeseks. Üks triip ninas – ja ma olen jälle õnnelik! On see hookuspookus või keemia, mis mind nii pööraselt pulbitsema tõukab? Vahet pole, peaasi, et kõik saab korda nagu särjed mõrda! Rutiinne orjamine ununeb, kepp Lauraga on tuline, taevas sinisem, rohi rohelisem, jõed voolavad kiiremini ja kuldnokad laulavad kõvemini. Amfilaks tuletab mulle meelde, et planeet Maa polegi elamiseks nii hirmus sitane paik.” (lk 328)

Kahro keelekasutus on mõneti kummaline (esimeste lehekülgede püüdlik ilukirjanduse jäljendamine mõjus algselt pelutavalt, aga hiljem ehk ununes), kasutab kõiksugu klišeelikke kujundeid, mida siis püüab rohkem või vähem õnnestunult värskemaks käänata ehk siis kulged lugejana teadatuntud maastikel, milles on aga traktor aegajalt sinkavonka kündnud (samas tuleb tõdeda, üldises perspektiivis jäljendab tekst oskuslikult minategelase segikeeramist loo jooksul). Päevikuvormis kirjutamine on muidugi palju melodramaatilisem ja maailmavalulikum kui kolmandas isikus jutustamine vms; mitte et mind ropendamine ja vandumine suurt häiriks, aga siin raamatus on see sutt pealetükkiv ja jätab peategelasest vähe ühekülgse mulje – või noh, eks raamat ongi väärdunud ja katkistest hingedest.

“Mulle meenus... Laura... Temaga koos veedetud napid hetked, mil olime olnud rõõmsad. Hetked, mil tulevik kumas nagu roosa hommikutaevas. Nende hetkede eest olin päris sügaval südame avakosmoses isegi tänulik. /-/ Mida rohkem ma kahetsuspiinades praadisin, seda tulisemaks paisus raev selle võika eluka vastu, kes mind sünnitanud oli. Hoor, kes kulunu vittu viina sees leotab, aeg-ajalt neitsi Maarjat mängib ja pastori munni kõrvale limpsib. Temale mu andekspalumist ei jätkunud.” (lk 479-480)

Rahast ja rikastumisest kirjutatakse raamatu esimeses pooles nii tihedalt, et vahel on sellest peavalu ja heameelega jätad lugemisel ridu vahele (jajah, tühine ja hukkaläinud noorsugu, kel muid soove pole jne). Raamatu eripäraks on teadagi see peategelase sünkjas unistustemaailm (Varaan ja Lavastaja jt), mis on kogemata kombel ehk teksti nõrgim osa ja jääb natuke lapsikuks (siin leidub ka üks freudistlik segapundar, aga see on nii pervo, et rohkem sellest ei räägi). Ema ja ta armukese majast korduvad väljaviskamised muutuvad aja jooksul päris humoorikaks (“Vastased, vitud, on veel küllalt tugevad. Sõda jätkub.” lk 321).

Huvitav, et kui külapoisid rokibändi teevad, siis on neile eeskujuks vanad saurused – Led Zeppelin, Black Sabbath, isegi Iron Maiden (lk 205) – noh, selge et parem mürts (või no mis mürtsu need küll tegid) kui mõni nüüdne tiinekate igavus (kuigi lõpupoole mainitakse neidki). Raamatu naised ja seksid on teadagi kuumad ja kuuluvad “pornograafia klassikasse” (lk 422). Päeviku augustikuu paistab kummipaelana mahutavat erinevaid sündmusi, päevikumärkmete järgi mööduks mõnikord nagu kaks päeva või nii, aga tekstis juttu pea nädalatepikkusest perioodist. Või noh, tõlgendamise asi muidugi.

Nojah, äraspidisel moel heiastusid mulle nii “Mina olin siin” kui “Kuristik rukkis” või ka “Stepihunt” (aga miks, ei tea, lihtsalt on tore nimesid loopida, eksole). Võibolla eksin, aga paistab, et autor on raamatu kirjutamise jooksul kasvanud (sellist lauset polegi veel loteriis kirjutanud) ja huvitav oleks näha, mida ta 5-10 aasta pärast kirjutab – veider masinavärk on olemas, kes teab, kuhu see kiskuda võib. Alati ei pea nii ränk olema.

blogistaja

Mäe Tarwitajate Ühisus – Munade wastuwõtu raamat (1928)

Kanapidajatele. 

Et Teie munadel paremat turgu leida ja neist paremat hinda saada, peawad munad wärskemalt turule saadetama, mispärast ei tohi nad kudagi üle nädala Teil kodus seista.
Sellepärast tulewad munad igal reedel ehk laupäewal kuni kella 12-ni meie kauplustesse Mikitamäel wõi Usenitsa ära tuua.
Neile kes kogu oma kanade muna toodangu meile iga nädala ära toowad, maksame kõrgemat päewahinda ja peale selle weel kuu lõpul iga muna paari pealt, mis üle 50 gr. rasked 1 sent lisatasu. 

Mäe Tarwitajate Ühisus
15.V. 28

Tarkusetera leiab igast raamatust.

Eesti proosa 2010

Kaks retroartiklit kevadest möödunud aasta eesti proosast – kokkuvõtte on teinud Silver Sära (kahtlane on, kui paljud siinse blogi lugejatest on seda huvitavat teksti lugenud) ja Holger Kaints.

Ehk siis raamatutest, millest paljusid ei suuda peale paari lehekülge edasi lugeda. Aga noh, leidub hulle, kes loevad lõpuni ja kirjutavad väheke neist.

Kas teie kutsusite räketi välja? (1991)

Inglaselt küsiti: “Kus on kõige mõnusam naisterahvaga aega veeta?”

“Tema kodus,” kostis too. “Mahe muusika, suurepärane kokteil, puhas voodipesu...”

Sama küsimus esitati prantslasele.

“Loomulikult looduses. Erutav linnulaul, sahisev rohi, rannaliiv, meri...”

Küsiti ka venelaselt.

“Trepil,” kuuldi vastuseks. “Lühike naine on astme võrra kõrgemal, pikk – madalamal. Ja kui ära tüütab, võib alati öelda: “Oi, naabrimutt vist tuleb.”” (lk 7)

Keset lahingumöllu jäi kuulipilduja äkki vakka.

“Seltsimees komandör, mul lõppesid padrunid otsa!”

“Loškarjov, sa oled ju kommunist!”

Ja kuulipilduja hakkas veel ägedamalt täristama. (lk 13)

Pererahvale, kes juba teelauda istunud, tuleb külaline. Külaline kutsutakse ka teed jooma.

Külaline: “Kas ma käsi tohin pesta?”

Perenaine: “Kas te pesete käsi seebiga?”

Külaline: “Ikka seebiga.”

Perenaine: “Siis teed joote ilma suhkruta.” (lk 25-26)

Sovhoosis on käimas lehmade kunstlik seemendamine. Loomatohter kõnnib erisüstla ja spermapurgiga kogu karja tõttamata läbi. Töö lõpetanud, istub ta oma autosse, aga minema ei pääse. Lehmad on tihedas ringis ümber auto. Loomatohter annab signaali – ükski lehm ei reageeri. Siis keerab loomatohter akna alla ja röögatab:

“Kuulete, kasige teelt ära!”

Ja siis pistab üks suurte kurbade silmadega lehm oma pea autoaknast sisse ja ammub haledalt:

“Aga musi?...” (lk 26)

Mees ja naine lahutavad. Kohtunik küsib mehelt lahutuse põhjust.

“Kodanik kohtunik, öelge, kas saab kaheliikmeline perekond ära elada kahesaja rublaga kuus?”

“Saab küll.”

“Näete, aga minu naine närib juba kolmandat aastat minu kallal: mine aga tööle ja mine aga tööle.” (lk 30)

Daniil Harms – Väljapudenevad vanaeided (2011)

Kunstnik ja kell 

Serov, kunstnik, läks Obvodnõi kanali äärde. Miks ta sinna läks? Kummimaterjali ostma. Milleks talle see? Et endale kummipaela teha. Aga milleks temale kummipael? Selleks, et venitada. Vaat nii. Mis veel. Lisaks on veel üks asi: kunstnik Serovil läks kell katki. Enne käis hästi, tema aga võttis ja tegi selle katki. Mis veel?
Muud midagi. Ei midagi – ja kõik! Ära topi oma vastikut kärssa sinna, kuhu vaja pole! Tule taevas appi!
Elas kord eideke. Elas, elas, kuni põles ahjus ära. Oligi talle paras paik! Serov, kunstnik, vähemalt arvas nii...
Ehh! Kirjutaksin veel, aga tindipott kadus äkki kusagile ära. 

22. oktoobril 1938. aastal (lk 40)

Kaunishing nimetaks Harmsi tekste rõveduse karnevaliks, autori kirjutamise ja lugeja suhte võtaks kenasti kokku “Võim” (lk 142-144) – üks napakas peab kaunisõnalist jaburat kõne, teine napakas mõmiseb arusaamatuses kuni vägivaldselt plahvatab. Ja ongi kõik. Nina nokkides võiks mainida, et osad tekstid on päris ultravägivaldsed, püüd hävitada igasugust interaktsiooni, nullimine – mis on lugedes naljakas, aga tegelt natuke õudne ka. Siin ei ole nagu variant ka selles, et hävitades vana loome uue vms, ongi vaid juurteni mahakiskumine, tömbistumine. Huvitav, et Durnovo pidas Harmsi kergelt vaimult haigeks, samas kui Martson nimetab järelsõnas seda olekut simuleerimiseks. Vast ikka natuke nupust nikastanud autor oli (või on tõesti liialt värskelt meeles Durnovo katkendlikud mälestused?).

Uus andekas kirjanik 

Andrei Andrejevitš mõtles välja sellise loo. Ühes iidses lossis elas prints, kes oli kohutav joodik. Printsi naine aga, vastupidi, ei joonud isegi teed mitte, vaid ainult vett ja piima. Tema mees jõi viina ja veini, mitte aga piima. Kui nii võtta, siis jõi nainegi viina, kuigi salaja. Mees aga oli lihtsalt häbitu ega varjanud midagi. “Piima ei joo, aga viina joon,” rääkis ta ikka. Naine aga võttis põlle alt tasakesi purgikese ja kummutas selle sisu – klõmaki! – kurku. Tema mees, prints, räägib: “Annaksid ehk mulle ka.” Tema naine aga – see tähendab, printsess – ütleb: “Ei saa, mul endalgi vähe. Fuu!” - “Ah sa mait,” sõnab prints, “oled ikka üks...!” Ja nende sõnadega virutab naise vastu põrandat! Naisel on kogu molu katki, lamab põrandal ja nutab. Prints aga keeras end hermeliini ja läks oma torni. Seal oli tal puur – ta kasvatas seal kanu, kas teate. Läkski siis prints torni, seal aga lärmavad kanad ja nõuavad süüa. Üks kana hakkas isegi hirnuma. “Hei, sina,” ütleb prints, “santlaager! Ole parem vait, kuni pole vastu lõugu saanud!” Kana ei taipa mõhkugi ja hirnub edasi. Nõnda tulebki välja, et kana lärmab tornis, prints, tähendab, sõimab ropult, all põrandal aga lebab naine. Lühidalt: tõeline Soodom.
Vaat sellise jutu mõtles välja Andrei Andrejevitš. Juba selle loo järgi on näha, et Andrei Andrejevitš on suur talent. Andrei Andrejevitš on väga tark inimene, väga tark ja väga hea! 

12.-30. oktoobril 1938. aastal (lk 41)

Melanhoolselt heietades ei saa senimaani aru, miks Martson on osa Saluri tõlgitut uuesti tõlkinud (nojah, samas pole üleüldse originaalidega tuttav), seekord on ohvriks langenud “Professori naise saatus” (proovisin hakata nimekirja koostama ümbertõlgetest, aga noh, üks hetk kukkus tindipott laualt maha). Aga siiski tuleb tänulik olla, et nüüdne valimik on tõepoolest mahukaim ja uusi tekste tõlgitud päris palju.

Sinfoonia nr 2 

Anton Mihhailovitš sülitas, ütles “oh”, sülitas jälle, ütles jälle “oh”, sülitas jälle, ütles jälle “oh”, ja läks ära. Ja jumal temaga. Parem räägin Ilja Pavlovitšist.
Ilja Pavlovitš sündis 1893. aastal Konstantinoopolis. Juba pisikese poisina toodi ta Peterburi, kus ta lõpetas saksa kooli Kirotšnaja tänaval. Seejärel töötas ta mingis poes, siis tegeles veel millegagi, revolutsiooni algul aga emigreerus välismaale. No ja jumal temaga. Ma parem räägin Anna Ignatjevnast.
Anna Ignatjevnast polegi nii lihtne rääkida. Esiteks, ma ei tea temast mitte kui midagi, teiseks aga, kukkusin toolilt alla ja unustasin, millest kavatsesin rääkida. Jutustan parem endast.
Olen pikka kasvu, mitte just loll, riides käin elegantselt ja maitsekalt, ei joo, hobuste võiduajamistel ei käi, kuid daamide poole tõmbab. Ja ega daamidki mind väldi. Neile isegi meeldib, kui ma nendega väljas käin. Serafima Izmailovna on mind mitu korda külla kutsunud, ja ka Zinaida Jakovlevna on öelnud, et tal on alati hea meel mind näha. Ent Marina Petrovnaga oli mul naljakas juhtum, millest tahangi rääkida. Juhtum on üsna tavaline, aga siiski naljakas, kuna Marina Petrovna jäi tänu minule täiesti kiilaks nagu peopesa. See juhtus nii: läksin ükskord Marina Petrovnale külla, tema aga põmm! - ja oligi kiilakas. Ongi kõik. 

9.-10. juuni 1941 (lk 149-150)

ekspress 
sirp

Eduard Bornhöhe – Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad (2008)

Raamatut alustades oli kuri plaan film tähelepanuta jätta, ja noh, üldse trendikas olla. Aga no lõpuks ei suutnud vastu panna – sest värgid on niivõrd erinevad. Ühine on see: Agnese papa mõis põletatakse maha (aga venelaste poolt) ja Pirita klooster rüüstatakse (jälle venelaste poolt); aga kuidas need teod sooritatakse, on hoopis midagi muud. Tegelastest on ühised armastajapaar, Ivo ja Risbiter. Natuke ka kuri abtiss ja korraks vilksatab Siim, kes on aga tavaline teeröövel ja Gabriel peaaegu poob ta üles. Kloostri taga metsa pole, sest lumi on maas. Viimaseks kirstunaelaks on see, et reliikviast pole tekstis haisugi. Ohjah, millegipärast arvasin, et tatina seda raamatut lugenud, aga võta näpust.

““Pea kinni, Ivo!” müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.
“Pea kinni, jänespüks!” hüüdis Gabriel talle järele kihutades. “Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka.”
Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.
“Mis sa minust tahad?” urises ta läbi hammaste.
“Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse,” vastas Gabriel.”Valmista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.”
“Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.”” (lk 153-154)

Stsenaristid on kavala (ja rahvusliku?) nükke teinud ning pahad (mõisarüüstajad) ja head (kogu ülejäänud raamatu) venelased välja rookinud ja seeasemel vaprad eesti talupojad sisse toonud (kes raamatus on vaid hall mass). Kui filmis on armastajate vahel päris korralik iha, siis raamatu Gabriel ja Agnes muudkui flirdivad ja õhkavad, nii nunnu. Bornhöhel vedas, et film nägemata jäi – ja mis seal salata, raamatus on tegelt suurejoonelisem action kui kinolinal (50000 venelast Tallinna all! Väed ajavad üksteist taga!). Samas seegi vedamine, et film on raamatust ajatum.

“Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.” (lk 38)
“Agnese meelest oli see väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävimine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul helises ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda välja näidata, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui roosiõis laia kübara varjus õitses.” (lk 46-47)
“Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab.” (lk 167)

Tsensuurile lõivu maksmine?

“Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste ja rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõppeks. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitš, kes “Julma” nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba, ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.” (lk 52)

Kätlin Koit – Nõidsõdalane (2011)

Selline debüütromaan tekitab rõõmu. Pea 400 lehekülge tihedat teksti, seda ikka annab mittegrafomaanlikult esimeseks raamatuks kirjutada – ja Koit enamvähem väldib karisid ning tulemuseks on raamat, mille kallal nii mõnigi hakkab kadedalt närima. Paar mittetoredat lauset on siingi, aga paluks usaldada postituse avalauset.

(Alljärgnev on hästi segaselt väljendatud jutt.)

Lugu siis sellest, kuidas inetu pardipoeg ehk päästetöötajast 27-aastane neiu Omela osutub korraga... kellekski muuks. Mis värk on? Jutt on reinkarnatsioonist – algul arvab neid (endamisi hoidsin pöialt, et Omela jääb raamatu lõpuni igati mittemidagiütleva välimusega naiseks, aga noh, natuke jäi puudu), et ta on kuulsa antiikaja mõõgakangelase Therioni taassünniks, siis aga selgub... et hoopistükkis nõiatar Kaarna taasteostus, kes muidu elas aastatuhandeid tagasi ja oli aegade parim nõid ning kes avastas tollal, et kunagi läheb maailm hukka. Ja siis 50000 aastat tagasi sepitses see nõid koos teiste omalaadsete taiduritega suure plaani, et päästa maailm sellest hukust. Selleks tuli Kaarnal loobuda oma üleloomulikust armastusest, hmm, üleloomuliku olendiga Valadoriga (kes on teiste omasuguste üleloomulike olendite ehk Heledate rahva nö maine boss), võib ehk öelda, et only love will tear us apart. Kaaren sepitses oma taassünde, mille lõplik kehastus ongi Omela – kel endal pole muidugi aimugi, mida ta saladuse avalikustumise järel tegema peaks ja kuidas ja miks, sest vandenõulased (kes on 50000 aastat tagasitõmbunult Kaarna taastulekut oodanud) ütlevad vaid, et Omela/Kaaren peab ise meelde tuletama oma tegevustiku geniaalse plaani teostamiseks – saatust ei tohi sudida! Nojah, saab mis saab.

“Pea meeles, et kõigil peale sinu, kes selle looga seotud on, on ainult abistav roll. Sa ei ole üksi. Sul on abilisi. Me aitame sul seda missiooni täide viia, aga sina pead meile ütlema, mida teha. Ainult sina tead lahendust.” (lk 71)

Raamatu tegevus pendeldab peamiselt kahe aja vahel (algul on kõrvalepõiked antiiki Therioni manu) – 50000 aasta tagune minevik (tuleviku sepikoda) kui Kaaren oli originaal ja siis nö tänapäev (mis muutub peagi mõneti apokalüptiliseks lahingutandriks), kus sõidetakse lendavate autodega ja muidu selline meile äratuntav tulevikuvõitu maailm. Aga – siin maailmas on kasutusel varjatud maagiat ja korra üle valvavad Heledate mass (need humanoidilaadsed üleloomulikud olendid Valadori suguseltsist), kellede üle omakorda on röövinud võimu (mida Kaaren kartiski!) kurjad (ja muidugi pikaajalised ja maagilised) vandeseltslased, kes koondunud ühtekokku nime all “Ülemväe Ordu” (ja neid on 12 – sama palju kui häid vandeseltslasi). Selgub, et Kaaren peab...

“Kaaren laskis pilgul üle madalate taimedega kaetud laiuva tasandiku libiseda. Ta oli siit varem juba mitu korda läbi käinud, palju tuhandeid aastaid tagasi. Siin olid elanud inimesed, keda enam maa peal olemas ei olnud. Siin oli olnud küla, siis suri see aastate jooksul välja, nii et alles jäi ainult Varjula. Mõnesaja aasta pärast tekkis aga siit veidi ida poole uus küla, mille varemed peaksid veel leitavad olema, kui kellelgi tuleks pähe nende madalate küngaste kohal väljakaevamisi teha... Alati olid kusagil majakesed, mille tagaaedades istuti sirelite all ja joodi teed. Nii oli see olnud viiekümne tuhande aasta eest, nii oli see vanaisa ja Benquisti ja paljude teiste juures praegu ja arvatavasti on see nii ka tuhandeid aastaid hiljem, kui neil õnnestub maailm hukkumisest päästa. Head ja lihtsad asjad on alati samamoodi.” (lk 296)

Kui mõelda sellele 50000 aastale, siis tekib muidugi suur ohhooelamus, Koiti raamatu tsivilisatsiooni haardeulatus on päris tolkienlikus mõõtkavas või siis on sel kreatsionismi või Lovecrafti (või ka Tarlapi?) vaimsusega maailma ülesehitus, kõik see jumalik ettemääratus ja mis veel. Aga Koit on seda veelgi vürtsitanud – Kaarna-Omela reinkarnatsioon pole mingi erandlik nurgatagune nähtus, raamatu algupoolelgi on vahel juttu Omela kaasaegsete reinkarnatsioonide kaardistamisest. Jumalikku värki on veelgi – nii on Heledal rahval oma kolmainsus – Jumal, Allikas ja Saadik (lk 199-200). (Kaaren, tagasihoidlik inimene, kavatseb midagi fataalset Allikaga teha.)

“Omela võttis laual seisvast virnast ühe hõbetaldriku ja uuris selle läikima löödud pinnalt oma peegelpilti. See võttis teda ennastki sõnatuks. Hõbedaselt sõõrilt vaatas vastu küll tema näojoontega naine, kuid see polnud enam sama hiirekarva juustega, pisut nohiklik tema, keda ta nii hästi tundnud oli. See oli keegi, kes oli midagi palju rohkemat. Naisel tema peegelpildil oli uhke ja pisut võimukas silmavaade, ta oli kahtlemata kõige iseteadlikum olevus, keda Omela kunagi oli kohanud. Tal oli hele veatu nahk ja õhetavad põsed ning lopsakad, pisut sinaka läikega juuksed. Ta oli imeilus ning samas ka tugev ja julge. Mitte ühtegi nendest omadustest ei olnud Omelia kunagi iseendaga seostanud.” (lk 248)

Eelviimased lühilaused. Kaarna ja Valadori armuliin on kuidagi, hmm, lapsik või ootamatu, et noh, algab korraga ja peaks olema kuidagi eriline ja tähenduslik, aga ei kuku just selliselt välja. Nõidade valmidus massiharakiriks on midagi sellist, mida vist polegi oma vähese fantasylugemuse juures kohanud. Raamatu keskpaik (ehk Varjula ja Kaarna mineviku rekonstruktsioon) on sutt uimerdav, raamatu viimane kolmandik on vast teksti parim osa, tempo! Ragahani lõpplahendus on oma ebatraditsioonilisuses muhelemaajav, ei suuda uskuda, et autor seda tõsiselt kirjutas. Natuke kummaline, et üks hetk raksatab Saadik sündmuste keskpunkti, millegipärast oodanuks nagu rohkem ta tekstis esinemist (ja no millegipärast arvasin muidugi Saadikuks hoopis kedagi teist). Tiibadega hundilaadne olend wolverling on tore sitapeast argpüks, vinge elajas. Kui midagi võiks autori puuduseks nimetada, siis vast on selleks liialt neutraalne väljendusoskus, pole just belles lettres.

“Omela vaikis. Tal ei tulnud pähe midagi, millest rääkida kõneleva hundiga. Hunt tema ees hakkas edasi-tagasi kõndima ja oma tohutuid tiibu kokku ja lahti voltima. Vägisi jäi mulje, et ta uhkeldab oma tiibadega. Omelal oli äkitselt ebamugav tunne, et ta teab seda hunti, aga ei mäleta teda, hunt aga mäletab teda küll ja kasutab nüüd tema abitust mõnuga ära.” (lk 134)

Aga jah, tore, et selline raamat nüüd olemas on, oma kõiksugu krutskitega. Respect.

Nüüd peale viimaseid fantasylugemisi tahaks lugeda midagi sellist, kus maailma päästjaks osutub vale inimene ja kogu üritus läheks susinal lörri, ent kõik head tegelased käituks ikka abivalmilt ja ennastohverdavalt paratamatu hukuni.

ulmekirjanduse baas

reaktor

Vladimir Glotser – Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms (2011)

Raamatu võiks jagada kolmeks – elu enne Harmsi, elu Harmsiga ja elu Harmsita. Durnovo oli omamoodi ekstsentriline tuulepea, eks temagi tegi väikseid napakusi nii Harmsiga kui Harmsita, vana naise jutu ülestähendused on päris elav jutt traagilisuse ja elujaatuse ääremaadel (Glotser lindistas magnetofoniga Durnovo meenutusi, sellest siis raamatu teatav kõnekeelne väljendus – mida on kerge lugeda). Elust Harmsiga on juttu olnud varasemate tõlgete saatesõnades; kui, siis saab siin vähe kurvavõitu abielunaise vaate sellest, kuidas kuulus ja tunnustamata kirjanik võõraste ja tuttavate naistega ringi litutas, mis lõpuks Durnovo tugevalt ära tüütas ja pani tõsiselt lahkuminekut kaaluma. Tegemist vanema inimesega mälestustega, seega vast suurem piin välja destilleerunud.

Aga siis algas natside ja bolševike sõda ning elu muutus. Muutus niivõrd, et augustis Danja arreteeriti (mille pärast, Marina ei maini) ja hiljemalt veebruariks oli mees surnud. Durnovo jäi üksi Leningradi blokaadi. Ja kui nüüd aus olla, siis siit algab raamatu huvitavaim osa – naise elu blokaadi ajal, viimase hetke põgenemine veoautos üle jäätee, seejärel rongis haigena mingisse Venemaa külla, mille peagi okupeerisid sakslased, misjärel varsti jällegi Durnovo veeti Saksamaale tööorjaks, kust omakorda õnnestus sõja lõppedes dokumentideta Prantsusmaale põgeneda (kus naine kohtas viimaks esimest korda peale sündimist oma lihast ema; ühtlasi tekitas ta paraja peredraama) ning sealt siis Venetsueelasse, kus kohtas oma viimast meest. Vaat siis, milline elu oli ühel tuulepeast aadlipreilil; absurdi, sõjakoledusi ja draamat enam kui üheks inimeluks vaja.

“Me läksime taredesse, kus meil tuli veeta vist üks öö.
Kõigile anti mingit valmistoitu ja muidugi leiba, aga hästi natukene, sest kui me oleksime rohkem söönud, siis meil oleksid sooled pärast nälgimist keerdu läinud.
Mulle ja veel kolmele-neljale nooremale tehti ase ahju peale. Ma sain ruttu sooja.
Ja järsku ma nägin kassi! Veel söömata kassi! Kus ma röögatasin: “Võtke ta kinni! Seltsimehed, püüdke ta kinni!” - ja nagu välk ahju pealt maha.
Tormasin kassile järele, et ta kinni püüda. Aga tema, jumal tänatud, pääses plehku.
Pererahvas vaatas mind õudusega.” (lk 70)

ekspress
lugemik

Meganaer. 2000 nalja (2001)

Tegemist siis tõlkekoguga soome koolilaste eelmise aastatuhande anekdootide varamust. Et tegemist lasteloomega, siis just erilist särtsu siin ei leidu, aga noh, natuke ikka.

Poissmees otsib arvuti kaudu naist.

“Otsin väikest, sarmikat, kala armastavat neidu, kellele meeldib suur seltskond.”

Arvutiekraanil seisab peagi vastus:

“Võta naiseks pingviin.” (lk 62)

“Mis on roostetanud terase keemiline märk?”

“LADA.” (lk 82)

Kaks soomlast ja üks rootslane olid lennukis. Äkki teatas piloot:

“Lennuk on liiga raske. Üks peab alla hüppama – muidu saame kõik hukka.”

“Hääletame,” ütles soomlane. “Teen ettepaneku, et rootslane... Kahel käel vastu võetud.”

“Nii see ei lähe,” ütles piloot. “Kõik peab ausalt käima. Ma esitan kõigile ühe küsimuse. See, kes vastata ei oska, peab alla hüppama.”

Piloot küsis kõigepealt soomlaselt: “Millal Titanic uppus?”

“Aastal 1912,” vastas esimene soomlane.

“Õige. Mitu inimest eluga pääses?”

“Umbes 1800,” vastas teine soomlane.

“Õige.”

Siis tuli rootslase kord.

“No nii, rootslane, ütle kõigi pääsenute nimed.” (lk 105)

“Millal meri möllab?”

“Siis, kui vaaladel on hernesupipäev.” (lk 181)

“Mis see on – väike ja pruun, kahar saba taga ja hüppab puu otsas?” küsis kirikuõpetaja.

“Orav vist,” kõhkles väike Kalle. “Aga kui õpetaja seda küsib, siis küllap on Jeesus.” (lk 199)

“Mis teeb maanteel prõmm-prõmm?”

“Škoda, mis üritab nätsulatakast lahti rebida.” (lk 247)

“Mitu rootslast läheb vaja jääaluseks kalapüügiks?”

“Kuus. Kaks puurivad jäässe augu ja neli püüavad sealt paati sisse lükata.” (lk 274)

Ühel hommikul jõuluvana majas.

“Tere hommikust, jõuluvana!” ütleb päkapikk. “Sahara kõrbest tuli kiri. Meie päkapikk soovib, et saadaksime talle sinna vett.”

“Vett? See poiss ei oska muust pajatada kui veest.”

“Aga nüüd on asi tõsine, sest mark on haaknõelaga kinni pandud.” (lk 301)

Hull istub pesumasina ees ja vaatab selle klaasava.

“Kas jalgpallimatš on alanud?” küsib teine.

“Veel ei ole. Sinna läheb aega. Praegu näidatakse alles seda, kuidas mängijate pükse ja särke pestakse.” (lk 411)

“Mis on must, sassis ja ripub katusel?”

“Rootslasest elektrik.” (lk 538)

Mees tuli baari, jaanalind kaasas, ja tellis juua.

“Miks sul see lind ühes on?” küsis baarimees.

“Aitasin siin ühel päeval head haldjat, kes lubas vaevatasuks täita ühe mu soovi. Ma tahtsin endle kaaslaseks pikasäärelist tibukest.” (lk 568)

Rootslased jalutasid metsas ning üks leidis prügihunniku, kuhu oli visatud palju tühje piimapakke.

“Mehed, tulge siia! Ma leidsin lehmapesa!” hüüdis ta kaaslastele. (lk 633)

Vadim Makšejev – Viige talle lilli! (2009)

Makšejev oma ema ja õega olid ühed neist tuhandetest, kes 1941. a juuniküüditamisel Eestist loomavagunis pärapõrgusse veeti. Miks? Pereisa osales Vene kodusõjas. Nojah, isad teatavasti eraldati peredest ja hävitati järgnevate kuude jooksul (millegipärast pole kuulnud, et ükski isadest oleks tagasi tulnud). (Praegu olevat Eestis üleüldse elus u 350 inimest, kes juuniküüditamise läbi teinud.) Siit raamatust ei tasu midagi kroonikalaadset otsida – jutt on eelkõige autori lapsepõlvest ning ta suhetest vanematega ja nende päritolust (1942 suri isa, 1943 surid samal päeval nälga ema ja õde). Lapsepõlvemaa on mälestustes... ilus (Figes kirjutas oma raamatus päris palju sellest, kuidas takkajärgi mälestusi rekonstrueeritakse, kahju, et ei viitsinud sellest raamatust vastavat postituses tsiteerida). Päike ja loodus ja õigeusu kombetalitused; Makšejevid olid isa inseneritöö tõttu üsna rändavad – Narva kant ja Tartu ja Petserimaa. Kui eestlased ei räägi vabariigiajast kuigivõrd mõisatest ja baltisaksa pärandist (mitte et ma selles väites üleliia kindel oleks), siis Makšejevi mälestustes 30ndate elust on see enamvähem võrdsel kohal eestiliku kultuuriga – autorgi tunnistab, et Eesti oli kodumaaks, aga isamaaks ikka Venemaa (lk 104-105). Niiet jah, tollasele Eestile saab pisut veidravõitu pilguheidu (nagu ühel vadjalaselgi oli probleem siin elamisega), milles vast palju mõjutusi hilisematest mälukihistustest ja soovkujutelmadest. (Muidugi võib mu skepsis olla seotud oma kehva mäluga, seepärast raske uskuda autori lapsepõlvemälestuste selgusesse, kõik need tähenduslikud žestid ja ütlematajätmised ja kristalsed vestlused jms.)

Siberi läbielamistest just palju juttu pole, aga kuulu järgi peaks ilmuma samalt autorilt “Narõmi kroonikad”, kus siis vast rohkem sellest.

Raamat neile, kes hindavad mälestuste kajastamisel poeetilisemat väljendust (ja seda sügavat-avarat vene hinge) – ja midagi erinevat eestlaste mälestustest tolle aja kohta.

(Ahjaa, eestikeelse väljaande kaanepilti ei leidnud – ent see on täpselt samasugune venekeelsega, vaid kirillitsa välja vahetatud arusaadavama aabestikuga.) (Ja ikka veider, et kirjastus ei tegele suuremat selle raamatu müügitööga, osta saab vaid kirjastusest või siis laenutada raamatukogudest.)

Valimik eesti armastusluulet (1993)

Kunagi kui rikkaks saan, hakkan koguma Eesti Luuleliidu toodangut. Aga senikaua sirvin ja veerin.

Anna Haava “OH MA ISEGI EI TEA” (lk 8)

Oh ma isegi ei tea,
millal tuli armastus
minu põue, millal tärkas
vaikne, arglik igatsus. 

Oli ilmsi see või unes,
millal iseendale
ometigi tunnistasin,
et sa armas minule? 

Millal esimest korda õnnel
palvetasin sinu eest?
Millal esimest korda nutsin
armastavast südamest? 

Ilmsi see küll vist ei olnud -
ilmsi kandsin vaenu suus, -
unes uhke söame võitis
igavene armastus.

Urmas Tigane (lk 63)

Õnnistan Su vulvat
hävinenud imeplaneedi
laskuvas õietolmus 

armuimes maalime
sakraalse võruvälgu
küpset jantrat.
*
Sõrmenipsudest ehitet
templistiiluse vastas
tantrikud rippühtes 

päikesesõrmeküüned
armastet stiilusenipsuks
rituaalvälgu väes
altar üleneb torniks
nipslevad käerandmed
nipivad tarjadena
üha sakraalse Inanna
rikkalikke imelusnippe
armastuslauludes
niperdub tilakaa
ülemaisteks skulptuurideks
armastajate meelidel
võbeledes-vadudes
küüneõitest avaneb salameeli
nipsehete nippudel
oo – õilsad tantrikud
tajuvad muistsete küünalde
rikastund ornamente

Guy Gavriel Kay – Tigana (2011)

Lugemiseks täitsa korralik tellis, mõneks ajaks kindlustatud huvitav maailm, millele kaasa elada: kas seekord head kaotavad ja millised kangelased elunatukesest loobuvad jne. Lugu siis poolmuistsest vabadusvõitlusest (või kui soovite – strateegiamäng) kahe vägeva võlujõuga vallutaja vastu. Aastasadu oli Laba nimelises maailmanurgas üheksa kuningriiki, kes omavahel liite luues ikka nagistasid ja võimu jagasid, ent ühel hetkel tulid kaks impeeriumi (natuke arusaamatu, kas Laba maadel tekkis alles siis esmane kontakt Barbadi ja Ygrathi võimudega – või noh, jäi lugedes miski tähelepanuta) ja vallutasid kumbki pea enamvähem pool ja pool Laba maadest (välja arvatud üks kõlvatu riigike Senzia – ehk siis neli riigikest ühele ja neli teisele).

Mis veel hirmsam – et üks neist riigikestest (Tigana!) tekitas anastamise käigus asjatuid probleeme seoses ühe kõrgeltaustatud noormehe tapmisega, seetõttu otsustas Ygrathi türann Brandin selle koha inimeste mälust uhtuda, üheltpoolt võlujõu abil (ükski mittetiganalane ei ole võimeline seda nime kuulma), teiseltpoolt tõhusa hävitustöö läbi (niipalju kui võimalik tiganalasi mättasse luua ning nende kultuur igaveseks pihustada). Mõeldud, tehtud – aastaga. (Barbadi vallutajast juht Alberico ei sära samuti humaansusega, saaks aga vaid kodanikke rattale tõmmata.)

Aga noh, üks kord lahvatab leek, mis põlenud salaja ehk siis Tigana võimupärijatel (nagu ikka fantaasiakirjanduses kombeks, esineb siin üks intsestisuhe) tekib taas soov võimu omandada, mille saamiseks tuleks mõlemad türannid korraga hävitada (sest kui hävitad ühe, võtab teine kogu Laba oma võimusse) ja üheksa ajaloolist riigikest ühendada ühe valitseja haldamiseks (soovitavalt siis teadagi, kelle võimu alla). Mõeldud, tehtud – kahekümne aastaga. Moodustatakse diversiooni- ja propagandaüksus, kes tuiab ja vägivallatseb vilepilli saatel Laba maadel ning värbab endisi kulakuid või endise võimu tallalakkujaid (nali, eksole); peaasi, et otsitav mõnd traumat põeks. Nagu ikka, leidub kergeusklikke, kes lähevad avantüüriga kaasa. Ja käivitub suurejooneline, traagiline, ennastületav, melanhoolne, kangelaslik, sensuaalne, üleinimlik ja võlujõuline tegevuspundar. Mis on, nagu eespool sedastatud, igati tore lugemine. Jah.

Nagu ikka, on viited informatiivsemad:

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

Endel Loo – Ütlematut (2010)

Omapärase teostusega raamat, kujundusel on suur rõhk ja see kummaline šrift – järele mõeldes on see huvitav. Luule seisab kahe jalaga looduses ning kiidab jumalat ja armastust, miks mitte. Vahel on haiku, vahel petlik haiku, vahel pikem luuletsükkel. Ühesõnaga, terviklik kogu, pole siin midagi viriseda, raamat on teostatud. Ja lõpetuseks paar krüptilist luulenäidet.

“Rabade rooste
hullutab otsima tõtt.
Vale väsitab.” 

“Ärge tallake
jaanimardikate sära.
Rohi jääb kurvaks.” 

“Kõrvetab ihu.
Varsti hinge kallale.
Nõgesenõid.” 

“Eurolauluviis -
vähem suhu
selga ja jalga!
Ja siis?
Hingetoidukriis.”

Priit Salumaa – Viimased viisteist aastat (2011)

Salumaa oskab luulega mitte üllatada (mitte et mul oleks aimugi ta senisest loometeest), ikka üks kepp ja karm nali, sekka ühiskonnakriitiline trallalaa ja oma poeediks pürgimuste kajastamine. Jiluule? Lõpuks saab teada, et (raamatu?) statistika baseerub eestlaste guugeldamistel, mis on usutav.

Aga esmakordselt sai siis lähemalt kaetud gutenberglaste toodet, mis on korralik trükis (et siis pod?).

Daniel Glattauer – Hea põhjatuule vastu (2011)

“Ma tahan vaid teie nahka nuusutada, Emmi. Ma ei taha sugugi teada, kuidas te välja näete. Me ei pane tuld põlema. Täiesti pimedas. Vaid paar suudlust, Emmi. Kas see on kurjast? On see petmine? Mis on petmine? Meil? Või hääl? Või lõhn? Või üks suudlus? Ma tahaksin praegu teie juures olla. Ma tahaksin teid embuses hoida. Vaid ühe öö Emmiga veeta. Ma sulen silmad. Ma ei pea teadma, kuidas ta välja näeb. Ma pean teda vaid nuusutama ja suudlema ja tundma, päris lähedalt. Ma naeran õnnest. On see petmine, Emmi?” (lk 165)

“Moodne aeg” paneb jälle suhtedraamat, aga võrreldes muude sellelaadsete üllitistega siit sarjast on tegemist üldhuvitava ja elulise teemaga ehk siis hea lugemine igale täiskasvanule, kes kasutab internetti enam kui tööasjus või arvete maksmiseks. Kõiksugu netiflirdid tundmatutega on teadagi kihvtid ja erutavad (no kuni mõne maniakiga põrkud vms), aga anonüümne tähelepanek on selline, et aastate jooksul on inimesed nagu kirjade (õigemini meilide) kirjutamise oskuse kaotanud – saaks aga vaid msnis smailisid loopida või feissbuukis laikida jms. Ja see on kurb ja igav (no kuidas kellele muidugi). Paberkirjadest võib vaid unistada! Ei mingit vaheldusrikkust ega fantaasialendu, nii sellelt romantikalt nülitaksegi nahka (milline tarkusetera küll kõrva taha salvestamiseks!). (Kas praegused kuumad ilmad soodustavad mõttesegadust?)

Lugu siis sellest, kuidas juhuse läbi satuvad kirju vahetama kolmekümnendates murtud südamega Leo ja pereidülli nautiv Emmi (üllatus-üllatus, nad ei hakkagi edaspidi kasutama ühtki välksuhtlusprogrammi). Algne sarkastiline nokkimine areneb ja areneb... millekski igapäevaselt asendamatuks, ootamatu võimalus olla aus ja ehe. Tuleb tuttav ette? Ja algab draama ja armukadedus, virtuaalne omandiiha vs reaalne elu (ja kui suur on tegelikult reaalne elu jne). Kah tuttav olukord? Kui nüüd aus olla, siis Leo käitumine on nagu enamvähem arusaadav, samas kui Emmi tundepursked panevad vahel kukalt kratsima. Aga samas, jeerum küll, äratundmine, niukseid asju juhtub (ütleb sisemuses parasiteeriv dr Noormann (mis see on mingi nali - “noor mann”?)), sest naised on ikka huvitavama käitumisega kui mehed. Tekst ongi selline, et mingit silmiavavat elamust siit just ei leia, aga vaat selle meilivahetuse kirjalikult lugemine paneb kaasamõtlema ja mälestustes sobrama, kuidas iseenesest midagi nii loogiliselt lihtsat osutub tegelikult... kuidagi keeruliseks. Ja hingekriipivaks. Glattauer oskab kirjutada.

sehkendaja

südamelähedaselt

õhtuleht

tõnise lugemispäevik
juuli raamaturiiul

Margery Allingham - Kummituse surm (1991)

"Kui olete intelligentne inimene ja soovite elust pageda, siis vajate intelligentset eskapistlikku kirjandust" -- on tsiteeritud Margery Allinghami käesoleva teose tagakaanel, ja lisatud, et seda soovitust järgides võib põgeneda just mõnda Allinghami raamatusse. Puhas tõde.

Margery Allinghamist pole ma varem midagi kuulnud ning põgus netiotsing annab tõenäose põhjuse: eesti keelde on tõlgitud temalt täpselt kaks raamatut, teine (või siis just esimene) neist võrdlemisi ammu, 1937. aastal.

Allingham on Agatha Christie kaasaegne ning -maalane ja sellepärast torkab nende sarnasus eriti tugevalt silma. "Kummituse surmas" on huvitavalt veidrad tüübid tegutsemas kahe maailmasõja vahelise Inglismaa kunstiringkondades, väikesed intriigid ja muidugi -- tegu ju kriminaalromaaniga -- mõrv. Allinghami tegelased on aga märksa keerukamad, usutavamad, elulähedasemad ja veenvamad kui Christie´i rahvas. Viimase tegelaste käike ja elusid on muidugi väga huvitav jälgida, aga väga päris-inimese moodi nad küll alati pole (eriti, kui tuleb ette tundlemist ja armastuslugusid). Seda enam imestan, et Christie´t on tõlgitud eesti keelde nõnda palju, Allinghami seevastu peaaegu mitte üldse.

Erinevus on ka "müsteeriumi" rõhus ja stiilis. Võrreldes Christie lõpplahendustega, milles iseenesest peitubki kogu teose mõte ning mille eesmärkideks on pretendeerida absoluutsele ettearvamatusele, on "Kummituse surma" lõpupuänt aegamisi paljastuv, üks osa teose tervikust. Lahendus on vähem üllatav kui Christie´i omad, kuid see-eest ka märksa usutavam ja realistlikum. Allinghami teos on mitmekülgsem (oluline pole mitte niivõrd lõpupuänt, kui olustik, tegevustik, inimkooslus, kogu lugu ise).

Karakterid siin on eriti lahedad. Muuhulgas esineb mitu väga värvikat endist kunstniku muusat, kes noorusaegadel olid hämmastavad kaunitarid, nüüd aga 60-70-aastased vanapiigad. Autor ei väsi rõhutamast ilu ja intelligentsi vastuolu (kui väga tahta, saaks siinkohal viriseda Allinghami ühekülgsuse pärast), tähendab, enamus modellidest oma ajumahuga just ei hiilga. Meeldejäävamaiks tegelaseks on Donna Beatrice, umbes 60-aastane eksmodell, kes "mr. Campioni esimese mulje põhjal oli maskeraadikostüümis" (lk 25). Donna Beatrice suust pudenes aga üks pärl teise järel:

""Mr. Campion, ma olen öelnud Belle´ile üha uuesti ja uuesti, et ta peab oma Kõrgema Teadvuse korda tegema, häälestama end Kosmilise Universumi lainele. Siis taastub ta aura tavaliseks siniroosaks. Siis on kõik korras."

Donna Beatrice oli selle õige tähelepanuväärse idiotismi deklaratsiooniga maha saanud ja nõjatunud mugavamalt istuma kõrge seljatoega brokaatmustrilises tugitoolis Belle´i magamistoa akna all." (lk 200)

Raamat oli igatahes väärt leid ja erinevalt enamusest kriminullipahnast, mida mõtteühjuse aegadel lugeda, võib seda päris heaks ja meeldejäävaks raamatuks pidada.

Pierre Pevel – Kardinali Mõõgad (2011)

Mis juhtub, kui ristata Dumas ja GRR Martin? “Kardinali Mõõgad”, nagu näha. Ühesõnaga, kena seiklusromaan, kus kõik tegelased on välimuselt ja olemuselt igati silmapaistvad, sellised filminäitlejalikud. Ning muidugi võrratud tapamasinad, raamatu jooksul tapetud palgasõdurite hulk on päris hunnitu, peategelased kui Richelieu aegsed Rambod (aga milline elegants või nurjatus nende mõõgaviibutusi ja jalahoope saadab!). Ahjaa, vastamisi on siis Richelieu Prantsusmaa ja iidne Musta Küünise salaselts, mida juhivad... lohed. Jah, lohed (olen mõelnud David Icke'i lugemisele, aga viitsimust mitte leidnud), kes on vist allutanud endale Hispaania ja selle Loheõukonna. Aga lohesid on siin raamatus mitmesuguseid – ühed, kes juhivad teispoolsusest maiseid organisatsioone, ja teised, kes on enamvähem karjalooma tasemel ja teevad loheomanikele suuremal või vähemal määral kasulikku tööd, olenemata rindejoonest. Nojah, ei tule vast üllatusena, et nii mõnigi “hea” ja “halb” tegelane pole päriselt see, kellena teda muidu tuntakse. Ja de Treville on nagu ikka üldarmastatud musketäride kapten ja korraks vilksatab Athos, kes tilpneb muidugi musketäride sõbralikus peres.

Pevel maksab vähe lõivu üldhariduslikule harimisele ja nii ta aegajalt seletab, et vanasti ikka elu teistsugune ja Pariis teistsugune, tänavad kitsad ja mudased jne – mis pikapeale muutub suti tüütavalt kordavaks. Aga jah, ikkagi põnev ja kiire lugu, actionit kurguauguni – mis on raamatu puhul tore.

need read

ulmekirjanduse baas

Eno Raud – The watchful stork (1983)

TWO MUSHROOMS

Once there grew two mushrooms side by side in the forest. One had a red cap and the other a brown on.

One day the red-capped mushroom asked the brown-capped one,

“Listen, friend, do you think mushrooms can talk?”

The brown-capped mushroom thought for a while, then laughed out loud and said,

“You'd better think before asking. How can mushrooms talk when they even cannot think!”

“You're quite right,” said the red cap. “Why didn't I think of it myself. A mushroom can be silly indeed!”

At these words the red cap began to giggle too, and so both of them giggled and laughed, laughed and giggled for quite a while. To tell the truth, they had a good time that afternoon.

Ismail Kadare – Kuri aasta (2011)

Huvitavalt kirjutatud, rituaalne või eeposlike hetkedega lugu albaanlastest, sutt meenutab Pavicit. Albaania ajaloo suureks kirjutamine iroonia abil (no mida teab keegi Albaania iseseisvumise segadusest 1914. aastal?). Ikka päris modern on Kadare tekst, takkajärgi maitseb üha paremini see häälte paljusus (mis jääb Albaania ajalugu tundmata mõnusalt anonüümseks ja müütiliseks). (Ja mängulisus!)

“Shestan, kes oli veetnud unetu öö, kasutas võimalust ning rääkis üht-teist sellest, mis ta ajalehest oli lugenud. Nad esitasid endale küsimuse: kelle poole hoida ning kelle vastu olla? Esialgu on keeruline midagi otsustada, olid nad ühel meelel. Nende süda tahtis, et nad liituksid rahvusliku sõjaväega, ja võib-olla oleksid nad seda ka teinud, kui seal poleks olnud hollandi ohvitsere. Ja siis veel see välismaine prints! Kas sakslane võib olla Albaania valitseja? Võib-olla sellepärast oligi Albaania peaminister tagasi astunud? Temast tahtsid nad eeskuju võtta: rahvusliku sõjaväe vastu mitte midagi ette võtta, ent sellega ka mitte koostööd teha. Nad olid valmis võitlema esadistidega, rahvusliku sõjaväe vastastega, kuid “hollandeska” suhtes oli nende süda külm. Mis puutub välismaistesse sõjavägedesse, siis nägid nad kõigepealt esadistide liitlastes, seejärel ka naabermaade vägedes oma vaenlasi. Teiste armeede suhtes, kes tulid kaugelt, pidi kõigepealt selgusele jõudma: kas nad tulid tõepoolest selleks, et olla Albaania võitlevate leeride vahetalitajaks, või hoopis selleks, et õli tulle valada?” (lk 27)

lugemik

Tuule Lind – Vale tõde (2011)

Kui Lindi eelmised raamatud (psühhodraama ja campoopus) pakkusid huvitavat elamust ja kruvisid ootusi, noh, omamoodi kõrgeks (millega seekord üllatatakse?), siis see raamat on üsna tavapärane lihtne kodumaine suhtekrimilugu. Probleemirägastik on umbkaudu selline – komsomol, mõrv, vallaslaps, väljapressimine, alkoholism/uimastid, võõraviha, infarkt. Paras kompott, mis suhteliselt kergekäeliselt kokku segatud; mõni huumorisooneta autor võinuks sellest miskit ränkrasket valmis nihverdada, aga noh, Lindi esituses pole just tinasust (aga ka mitte camplikku mängulisust). Tegelased on üsna mustvalged, ikka head ja halvad ja halba teinud head. Finaal on paras deus ex machina, ehk läks autoril kiireks või ei viitsinud otsi kokku tõmbama hakata, ootamatult ilmub Damoklese mõõk, mis sähvatab fataalselt. Loo õpetusiva on vist nihuke, et ka teisest rahvusest olevused on eelkõige inimesed – tähtis on sisemine ilu, mitte väline hiilgus! Halleluuja.

Lugu siis sellest, kuidas edukat väikefirmaomanikust pereisa kiusab aastaid noorusarmastus, kellega on ühine poeg ja kuritegu. Pereisa maksab noorusarmastusele raha, et see vait püsiks ja poega kasvataks. Aga ajad mööduvad ja lapsed sirguvad ning kiusatused paisuvad. Lahvatab õel trall, kuhu kistakse firmaomaniku praegune pere ja mees katkub juukseid nagu ta terve elu nii teinud on (õnneks leidub mõistev abikaasa). Oh isa, miks sa ei näita pojale oma armastust? Aga millisest isast ja pojast jutt, jätaks praegu raamatukaante vahele.