Kai Ashante Wilson – The Devil in America (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

See lugu läheb vähe horrori kanti, võttes ette Aafrikast pärit maagia kohanemisest Ameerika oludega – et siis pärimuse järgi tegi kunagi kurat lapse ühele aafrika abielunaisele ja nende järglasest pärines edasi kummaliste ja maagiliste võimetega inimesed. Aga et üks neist püüti orjaks, kes veeti üle ookeani, jätkus see vereliin ameerika orjade hulgas – kuni siis nende dramaatiliste sündmusteni, mida käesolevas loos käsitletakse.

Eks natuke häguseks jääb, kas kuri on universiaalne või on kuidagi seotud selle vereliini kandjatega, kellel on siis võimalusi kurjale sellele vajalikke ohverdusi võimaldada – seda siis lepingu abil, mille kuri sõlmib vereliini järgmise pärijaga. Ent need lepingud on vägagi hukatuslikud, siis pole ka vereliini pärijatel just pikka eluiga. Ähmaselt võiks tõdeda, et mustanahaliste lintšimised on seotud selle kurja verehimuliste soovidega. Ahjaa, kuna kurja originaal oli üks müütiline koer, siis idee järgi on selle vereliini kandjatelgi võimalus / oskus neljajalgseteks muutuda – koos sellega kaasnevate heade ja veadega.

Selline müstiline lugu siis, siin antoloogias on muidki nõialugusid, küll juudi või korea või pakistani juurtega. Noh, kui need on vaid tõsimeelsed kangutamised kõiksugu küllusliku draamaga, siis need pole just mu lemmiklugude hulka kuuluvad, igavad või õigemini selline käsitlusviis just meeli ei eruta; ükskõik kui hästi ja osavalt need tekstid kirjutatud on.

Charlie Jane Anders – Break! Break! Break! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Lugu, mis algselt ilmus ühes maailmalõpukogumikus. Maailmalõpp siin küll ei saabu, ent saame ikka kõverpeeglipildi uppivajuvast ühiskonnast, seda siis mitte just kõige selgema vaimuga poisi silme läbi. Rock Manning on kaskadööri poeg, kes on vist sünnist saati nii palju põrutada saanud (nagu isa kordab, kukkumine on oluline), et tal on tekkinud maailmast veidi vildakas mõistmine – muidugi, “aeg liigestest on lahti” ja samas teised koolilapsed pole niisamuti just kõige meeletervemad või empaatilised eksemplarid (millele omakorda lisandub tiinekate ebastabiilne ja paratamatu mässumeel – mis selles loos avaldub õige destruktiivselt). Rock teeb kaaslaste lõbustamiseks igasugu trikke, isegi koolikiusajad ei jaksa temaga jännata (välja arvatud see kõige hullem retsidivist).

Seitsmendas klassis tutvub Rock uue klassiõega, kes osutub õige heaks semuks, kellega koos igasugu jaburusi ja ekstreemsusi teha – ning mis veel tähtsam, nendest tegudest videote tegemine, mis netti laadimise järel osutuvad vägagi populaarseks. Mistõttu tüdruku õhutusel tehakse üha uusi ja uusi vingeid videosid, mida fännidele jagada. Rock saab selle käigus küll mitmeid uusi vigastusi ja luumurde, aga see on vahva vahva vahva. Ei saa öelda, et Rock on täielik debiilik (vabandust), nii jõuab mitmel korral järelduseni, et ta kaaslanna teeb paljusid asju vaid isikliku kuulsuse nimel, ning mõnigi trikk on tegelt päris surmav. Aga et päris maailmas toimuvad kõiksugu mässud ja on eriolukord, läheb noorte viimane videoprojekt vähe viltu.

Et siis selline... hüperaktiivse lapse eksalteeritud pilt ümbritsevast maailmast. Kõik on huvitav huvitav huvitav, mis toimub temaga seonduvas maailmas, see, mis mujal... selle põhjused jäävad arusaamatuks. Mis mässud, mis vägivald, mis julgeolekuoperatsioonid? Tore on ringi karata kaubamaja rüüstavas rahvahulgas, veel parem kui sellest saab laheda video filmida! Eks natuke õudne ole, et kujutatud noortemaailm on niivõrd väärastunud ja ennastimetlev, aga jah, eks noor ollakse vaid kord elus jne.

Kui nüüd mingil moel aus olla, siis ei oskagi öelda, on see lugu hea, normaalne või igav. On nagu... selline.

James Wesley, Rawles – Patrioodid 2 (2015)

Rawlesi kaht tõlget lugenuna ma ei mõista, miks see on eesti keelde tõlgitud. Sihtgrupiks võib muidugi olla Ameerika-, ellujäämis- ja relvahullud, aga ikkagi, milleks selline äärmuslik teos? Eks tuleb tunnistada, et veidralt põnev on näha niisuguse autori mõttemaailma (hea küll, vormiliselt on tegu ikkagi ilukirjandusega, seega ei tohiks samastada kirjutatut autoriga), aga kas sellele peab tõlkimist raiskama?

Kui raamatu esimene osa keskendus Ameerikat tabanud kaose ja kollapsi kirjeldamisele ning ellujääjate viisidele sellega toimetulekuks, siis teine raamat kirjeldab või fantaseerib, milline võiks olla jõhkrast kaosest tagasi korra poole liikumine. Kus valitseks õige Ameerika kord ja vabadus. Ameerika, mis koosneks lõdvemalt ühendatud osariikidest. Ameeriklased, kes ei vajaks toimimiseks föderaalvalitsuse hoolitsevat kätt, vaid nad saaksid ise hakkama (ja kui riik peaks midagi valesti tegema, siis... nad võtavad õigluse loomise enda kätte).

Teine raamat on ehk ulmelisem kui esimene, soovi korral võiks paadunud ulmeihaldaja esimese osa kasvõi lugemata jätta. Peale kriisiaastaid on viimaks saabunud olukorra normaliseerumine. Mitmed Idaho kandis tegutsenud röövlijõugud on purustatud või eemale peletatud ja seni omaette vastu pidanud ellujäänute grupid hakkavad tihedamalt suhtlema. Meie kangelaste maakonnas organiseeritakse koguni laat, kuhu kogunevad inimesed lähemalt ja kaugelt. Tehakse vahetuskaupa või siis tasutakse vanade hõbemüntidega – kulla väärtus on liialt suur, et sellega nö igapäevaselt kaubelda. Üks tegelane koostas nimekirja sellest, mida inimesed otsivad (nõutuim kaubaartikkel on hobune, mis on Idaho oludesse enam kui sobilik).

“Lisaks müügisiltidele oli külluses soovitud asjade silte. Mike tegi neist nimekirja oma märkmikku. Nimekiri sisaldas: relvavarustus, kergestisüttivad tikud, Masoni purgikaaned, kalaõnged, valgendi, küünlatahi rullid, hiire- ja rotilõksud, mittehübriidsed köögiviljaseemned, petrooleumilambi tahid, polüetüleenplastist kile, sool, esmaabisidemed, habemeajamisterad, piibutubakas, alumiiniumfoolium, Aladdini lambi kestad, väikeste jahiloomade püünised, kohvioad, hambaniit, pipar, taaslaetavad patareid D, AA ja 9VDC, suhkur, küpsetussooda, sipelgasprei, mängukaartide pakid, Zippo tulekivid, laste Tylenol-eliksiir, toruteip, hambaharjad, riidest mähkmed, saapapaelad ja penitsilliin. Ta täitis veel ühe veeru soovitud taaslaadimise vahendite ja laskemoonaga. Taaslaadimiseks: suurte vintpüsside süütelaengud, sütikunõelad, 3031 ja 4831 suitsuta püssirohi, Bullseye püstoli püssirohi. Laskemoon: .308 Win, .30-06, 7,62 x 39 mm Vene, .45 ACP, .38 Special, .303 Briti, 9-mm, .30-32, .22 pikk vintpüss, .22 Magnum, .243 Winchester, .45 Colt, 12-kaliibrilised number neli ja seitse haavlitega ning .44 Special ja/või Magnum.” (lk 12)

Aga... olukorra rahunemisega tekib omakorda kartus, et keegi või miski tahab võimu enda kätte krabada. Ja tõepoolest, korraga ilmub lennuk, mis toob saadiku, kes teavitab kohalikke Ameerika presidendi käskudest. Jääb selgusetuks, millisel alusel peaks selle mehe käes võim olema, kes on ta selleks valinud. Nagu peagi selgub, on tegemist hüpiknukuga – nimelt on saabunud Ameerikasse ÜRO rahuvalvajad ehk Euroopa riikides moodustatud väekorpused, mille eesmärgiks on kasseerida sisse võlgu, mida Ameerika halvad juhid olid eelmistel aastakümnetel võtnud ja mis lõpuks viiski Ameerika sellise krahhini (kas tegelikult pole suurimaks võlausaldajaks Hiina?). Ka Euroopas oli toimunud midagi äärmuslikku, kuid autor jätab selle täpsustamata.

Igatahes, vabadele ameeriklastele ei meeldi need okupatsiooniväed ja kollaborandid ning puhkeb aastaid kestev Teine kodusõda. Et ÜRO vägedel on suur tehniline ülekaal (eurooplastest mainitakse eelkõige sakslasi ja belglasi, aga on ka itaallased, inglased ja austerlased; et eurooplased kasutavad muuhulgas nõukogudeaegset rasketehnikat), tuleb ameerika vabadusvõitlejatel pidada nende vastu geriljasõda – millele siis eurooplased-okupandid vastavad omapoolsete jõhkrate repressioonidega.

“Blanca Doyle paranes järk-järgult oma haavadest. Lisaks reiehaavadele avastati, et ta oli lennuki allakukkumisel murdnud oma vasaku käe randme. Juba kakskümmend viis päeva pärast oma operatsiooni komberdas ta karkudel ringi. Oktoobriks oli ta jõudnud kepini ja tema ranne oli peaaegu paranenud. Viiendal novembril ta teatas, et on rase.” (lk 193)

Tekst on siis nö ulmelisem, aga samas peab autor tuttaval viisil pikki loenguid sellest, millist taktikat või ettevaatusabinõusid sellises olukorras kasutada. Sõjategevuse käigus hävitatakse meie kangelaste hoolsalt ehitatud kindlustalu ja teksti edenedes pole nad enam niivõrd esiplaanil, rõhk läheb laiema pildi edasiandmiseks. Karm kodusõda leiab viimaks oma lõpu ja eurooplastest rahuvalvajad tunnistavad oma kaotust. Okupandid jäävad kontinendile lõksu – nad kas lunastatakse kulla eest välja või ostavad nad endile Ameerika kodakondsuse, kõige karmimad sõjakurjateod hukatakse (aga seda ei tehta massiliselt). Konstitutsiooni viiakse sisse parandused, osariigid saavad suurema sõltumatuse, kodanikel on õigus olla hambuni relvastatud jne. Ameerika on ameeriklaste endi asi, ükskõik mida muu maailm heaks arvab (ehk siis tagasi isolatsioonipoliitikasse? Kuigi lõpus mainitakse, et mingi aeg aidati relvadega nt Hispaania ja Soome vabadusvõitlusi). Raamatu viimane peatükk on juba õige ülev ja kirjeldab järgmise põlvkonna ilusamat tulevikku. Pole just kena toon tsiteerida raamatute viimast lõiku, aga sel romaanil lõpeb lugu nii (üks neiu imestab, et kaasüliõpilasel on loengus istudes poolautomaatne põues):

“Professor põimis sõrmed vaheliti ja toetas käed kõnepuldile. Ta jätkas: “Ülikoolil ei ole poliitikat tulirelvade kandmise kohta, ükskõik, kas need on varjatud või mitte. Ega tohikski olla. Muidugi on avalik tulirelvade kandmine suurlinnades mõnel viimasel aastal järk-järgult moest läinud. Neil päevil ei ole tänavatel palju kuritegevust. Sellegipoolest on selle noorhärra valik relva kanda ükskõik mis põhjusel tema enda asi. Ta on suveräänne kodanik ja sõltumatu. Riigil ei ole selles küsimuses mingit ütlemist. See on rangelt individuaalne valik ja jumalast antud õigus. Õigus hoida ja kanda relva on absoluut, mille on kindlustanud õiguste eelnõu. Peaksin teile ka meenutama, et see on üks peamisi põhjusi, miks me veetsime neli kohutavat aastat, võideldes Teises kodusõjas. Kui kiiresti me unustame. Hakkame nüüd loenguga pihta, eks ole?”” (lk 265)

Ikkagi, miks sellist raamatut eesti keelde tõlkida? Et keegi reaalselt prooviks, kuidas koostada termiitgranaati (raamatu algul on küll advokaatide koostatud pikk ja hoolikas hoiatus mitte katsetada raamatus toodud õpetusi). Vähe piinlik on lugeda sellestki, kuidas jumalasõna käsitletakse. Okei, sellise raamatu maailmapilt on mulle lihtsalt mõistmatu.

Rachel Swirsky – Grand Jeté (The Great Leap) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Antoloogia pikim lugu on ühtlasi... üks igavamaid. Muidugi on see küllastatud emotsionaalse pinge ja kõiksugu pisaraid välja pigistava draamaga – ja sellised narratiivid võidavadki kultuuris kõiksugu auhindu, aga no igav on. Et siis, üle viiekümne lehekülje juudiulmet lähitulevikust.

Mara on tütarlaps, kes on vähki suremas. Ta balletitantsijast ema suri mõne aasta eest, ja leiutajast isa on perekonda tabanud tragöödiatest enam kui murtud. Vähk õgib tüdrukut, ravi ega miski ei aita, päev päevalt muutub Mara olemine üha vaevalisemaks, ta ei suuda enam liikuda, vahel vaid liigub majas karkude abil ringi. Öösiti vaatab isa ukse peal voodis lebavat tütart, kes teeskleb magamist, sest valud ei lase tal olla.

Siiski ei piirdu isa vaid tütre ja oma hingevaludele kaasaelamisele. Et ta on ikkagi hea leiutaja ja tal on sidemeid sõjaväega (sest tsiviilkasutuses sellist tehnikat ega teadmisi pole), ehitab ta... bioroboti, mis on täpselt Mara moodi. Ja mitte ainult – mees viib tütre niikaugele, et see laseb enda aju skaneerida, mistõttu peaks biorobot omandama ühtlasi Mara kogemused, tundmused ja mälu; ühesõnaga kõige selle, mil põhineb inimolendi emotsionaalne olemasolu (füüsilised parameetrid on isa saanud enne tütre lõplikku haigestumist). Marale see koopia-mõte ei meeldi, aga viimaks adub... tema sureb, isa elab. Robot-Mara käivitumine õnnestub, ta on kõik see, mis Mara võiks haigestumata olla. Ent keegi ei oska sellest rõõmu tunda. Õige tütar on suremas ja kade, et temast jääb järele selline robotjäljend. Biorobot on solvunud, et isa / looja ei võta teda täisväärtusliku tütrena. Isa on vähe piinlik ja muidu südametunnistuspiinad, nähes samaaegselt toas surevat tütart ja keldriruumides askeldavat koopiat.

Ja nii edasi, lõpuks saab lugu südantlõhestaval moel ka oma lõpu. Lugu toimub ehk lähitulevikus, aga millises just, seda on autor vabalt võtnud. Majapidamises on kasutuses tehisintelligents ja muidugi see ulmeline biotehnoloogia ise. Samas on isa vanavanemad Auschwitzi koonduslaagrist eluga pääsenud ja Mara ema oli endisest Nõukogude Liidust pärit balletitantsija, kes ühel välisreisil “ära hüppas”. Ühesõnaga, on kokku segatud tuttavalt mõjuv lähiminevik ja võimalik lähitulevik. Lisaks on tekstis olulisel kohal juudi kombestik ja nende usuküsimused. Biorobotit võib pidada omamoodi golemiks, igal juhul teeb isa juttu, et kui “tütar” nö vanemaks saab, tuleb ta kehasid vahetada jne, et kõik ikka loogiline oleks. Milline dramaatika ja kaotusvalu ja meeletus, kas pole? Ehk siis emoulme täiskasvanutele.

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II (2015)

Jätkub Tšonkini trilooga ja kangelane Tšonkin ise jääb vähe tahaplaanile – tähtis on nüüd see, mida teised kujutlevad ette vangis istuvast lollikesest ja tema vahiposti kaitsmisest. Kui selline nürimeelne olevus suutis lahingut lüüa nõukogude sõjaväelastega, siis... sellele tuleb seletus leida (mis päästaks karistusest oma naha). Ametivõimud ei tohi häbisse jääda, kui kohalikke elanikke (kes teavad juhtunust kõige enam) järjest võltsiga üle kallata, siis mingi hetk ehk võltsist saabki kõverreaalsus, nõukogude reaalsus.

Nagu öeldud, on Tšonkin selles osas küllaltki tagaplaanil, seeasemel saavad sõna kolka lihtsurelikud ja võimuesindajad, episoodiliselt koguni Beria, Stalin ja Hitler. Tšonkini veider juhtum on liivatera, mis paneb ragisema masinavärgid (nagu selgub, koguni muudab 1941. aasta Moskva pealetungioperatsiooni) – mitte et see juhtum oleks kuidagi maailma revolutsiooniliselt raputanud tegu, kuid juhuste ja eneste puhtaks pesemiste laviinis... lihtsalt juhtub nii. Inimesed teevad karjääri ja neid lastakse maha, juhuslikud nahapäästmised muudavad kümnete ja sadade elusid ja saatuseid. Külalollikesest saab... kuulsa Golitsõnite aadlisuguvõsa deemonlik järeltulija (nt lk 333-334). Mitte et Tšonkin ise karvavõrdki mõistaks, milliste valede karussell on ta isiku pöördumatult endasse tõmmanud. Tema oskab vaid igisegadusse sattunult kohmata “kel vaja, see teab”. Riigi sõjalised (ja muidu eksistentsiaalsed) ebaõnnestumised, selle taga peituvad kindlasti vaid sisevaenlased.

Voinovitši tekst on kõverpeeglis panoraamvaade nõukogude ühiskonna ebareaalsusest, jaburusest ja sõgedusest. Totalitaarse ühiskonna toimimine, kus päid võetakse maha etteantud plaane ületades. Sõgedus, rumalus, sotsiaalne maniakaalsus rohujuuretasandist tipuni (eks mingil moel oleks vaieldav, et kas külaelanikud on niivõrd erinevad oma eellastest; või kui nii edasi mõelda, siis kas ametnikudki on oma eellastest teistmoodi). Sümptomaatiline on romaani algul vangis istuvale Tšonkinile jutustatav lugu, kus nõukogude korda vihkav ja seda õõnestada püüdev monarhist kirjeldab oma aastaid kestnud karjääri nõukogude bürokraatias (vt alltoodud tsitaat lk 30-31). Mida lollim ja tõpralikum käsuandja ja kaasamäägija, seda edukam karjerist. Mees sattuski lõpuks vangi seepärast, et ta jõudis oma karjääriredeliga niivõrd rumalate ülemuste ringkonda, et tema arust pidid need olema niisamuti temasugused nõukogudevastased... aga võta näpust – nad olid vaid töllid, kelle selgrooks vaid vankumatu režiimitruudus (kuni muidugi vahelevõtmiseni, mil tuli tunnistada spioneerimist mõne nõukogude vaenlase kasuks).

Esimese osa naer läbi pisarate on muutunud kangemaks või hädisemaks – järele on jäänud muie läbi järeleandmatu ajupeksmise. Muidugi, tegemist on kunstiliste liialdustega, aga arvatavalt oli toonane olukord omaaegsetele kõvasti traagilisem ja idiootlikumgi. Võiks ju silmi kinni pigistada ja öelda, et selline rajujabur asi oli võimalik vaid Krasnoje ja Dolgovi sugustes pärapõrgutes... aga vaevalt. Omal moel muutub raamat väsitavakski, tekib üleküllastatus sellest tõpralikust ühiskonnast lugemine, et nagu... palju võib seda rauda taguda? Palju.

Eks raamatus toodud ohtrate iseenesest jaburate situatsioonide üle võiks naerda või itsitada, aga kuidagi... õudne on.

“Kuid see keel... See suur ja võimas... Ei, te lihtsalt ei kujuta ette, kui raske see on. Mõned tarkpead naeravad praeguste juhtide üle, selle üle, kuidas nad erinevaid sõnu hääldavad. Kuid te proovige rääkida nagu nemad, mina olen proovinud ja tean, mida see maksab. Niisiis, ma seadsin endale eesmärgiks omandada see kohutav keel täiuslikult. Aga kuidas? Kus on selle kursused? Kus on õpetajad? Kus on õpikud? Kus on sõnaraamatud? Mitte midagi ei ole. Nii ma siis käisin mitmesugustel koosolekutel, istungitel, parteikonverentsidel, kuulasin, jälgisin, panin kirja ja pärast kodus, lükanud kõik riivid ette, kordasin peegli ees sosinal: mitirialism, impiriokritism, ekspropritoride ekspropritseeriminel, ja rahvvaheline tertsinaal. Noh, niisugused sõnad nagu silistlik-kommunislik omandasin ma põhiliselt ära ja kasutasin neid vabalt, aga kui tegemist oli prilitariaadi higimooniaga, siis ma higistasin, keel läks sõlme ja ma nutsin jõuetustundest. Kuid ma olin saatanlikult järjekindel ja sain hakkama määratu kangelasteoga. Juba aasta pärast kasutasin ma täiesti vabalt ja peaaegu automaatselt: kilometr, norsugu, konkretne. Kuid mõnikord kasutasin ma selliseid väljendeid ja kõnekäände, et koguni kogenud parteilised seltsimehed ei saanud aru, mida need tähendavad. Noh, näiteks, mida teie arvates tähendab niisugune sõnaühend: põlmandus totme sisivistmine? Kas saite aru?” (lk 30-31)

“Kuivõrd Revkin osutus samuti küllaltki tähtsaks tegelaseks, ehkki mitte nii tähtsaks, nagu seda oli Tšonkin, kästi panna ka tema omaette kongi. Vanglaülem vanemleitnant Kurjatnikov ei osanud midagi paremat välja mõelda, kui paigutas endise sekretäri ühte kongi oma lehmaga ning oli sunnitud leppima sellega, et Revkin imes öösiti salaja lehmalt piima.” (lk 259)

“Golubev läks koju tagasi, sidus padja ja teki kimpu ning viis kontorisse. Dunja-muti tühjast tarest leidis ta kaks ämbrit puskarit ja viis ka need kontorisse. Seal keeras ta ukse lukku, jõi, küttis ahju ja jõi jälle, lamas diivanil, hüppas püsti, vehkis kätega, heitis uuesti pikali ja mõtles, vahel endamisi, sagedamini valjusti, et millest küll niisugune idiootlik elu tuleb? Kes selles süüdi on: kas inimesed või süsteem? Ega jõudnud kuidagi tõeni välja: ühest küljest kujundaksid nagu inimesed süsteemi, aga teisest küljest koosneks süsteem nagu just neist endist.” (lk 280)

Jonathan Strahan – The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine (2015)

Selle 2014. aasta parimate ulmejuttude antoloogia lugemise järel võib teha ühe imeliku järelduse – pole vahet, kas autor on naine või mees, ühtviisi häid või keskpäraseid lugusid kirjutavad mõlemast soost autorid (muidugi, tegemist on ühe antoloogiaga ja muidugi oleks mõneti ennatlik teha kõiksugu järeldusi vaid ühe kogumiku põhjal). Kui siia on kokku valitud 28 teksti 27 autorilt, siis suuremat rõõmu pakkusid 11 lugu, millel autoriteks 6 naist ja 5 meest, mistõttu jäi naisautoritest nagu... positiivsem mulje (kuigi, nagu öeldud, keskpäraseid või igavaid lugusid kirjutasid võrdselt mõlemast soost autorid).

Hea lugu on üldiselt kiiksuga või humoristlik. Keskpärane lugu... dramaatiline kangutamine või rahvuslikud-postkoloniaalsed-vähemuste teemadel. Muidugi, igal reeglil on erandid ja oleks äärmiselt rumal mõelda, et ulmekirjandusel ei sobi ükskõik millist teemat käsitleda. See oleks vaba mõtte surm ja mandumine mingiks mõttetuks žanriulme lõputuks enesekorduseks (ja niimoodi enesetühistamiseks). Vähemuste teema jääb igavaks siis, kui see vaid prevaleerib ja lool pole tugevamat lisamõõdet (jällegi, see samas sõltub lugeja ootustest).

Õnneks ei pidanud kogu raamatu kaanest kaaneni läbi lugema, nii pärines kolm teksti varem loetud Strahani koostatud “Reach for Infinity” antoloogiast (ei saa öelda, et need kolm lugu oleks seal ohhoo-efekti tekitanud). Eks siin kogumikus on mõned lood, mille puhul ei leia mingisugust eripära, et see tekst peaks mingilgi moel esileküündiv olema, aga eks maitsed ja koostamispõhimõtted on erinevad.

Muidugi on rõõm avastada selliseid autoreid, kellest varem pole midagi lugenud (Beukes, Nix, Goss, Link, Black). Tore on kohata autoreid senikogetud headuses (Parker, Arnason; mingil moel oli Abercrombie kergeks pettumuseks, aga ikkagi rohkem mokkamööda kui antoloogia keskmine lugu). Mõnus on avastada midagi positiivset võrreldes varem loetuga (Liu, Kelly, Bear).

Lõpetuseks tuleb ausalt tõdeda, et ma ei mõista senimaani, mis täpselt on science fiction ja mis fantasy, aga selgelt vaheldusrikkam on lugeda antoloogiat, kus need kaks on koos.

Lauren Beukes “Slipping” 6/10

Paolo Bacigalupi “Moriabe's Children” 4/10

Usman T. Malik “The Vaporization Enthalpy of a Peculiar Pakistani Family” 4/10

Kelly Link “The Lady and the Fox” 6/10

Holly Black “Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (The Successful Kind)” 6/10

Ken Liu “THE LONG HAUL from theANNALS OF TRANSPORTATION, The Pacific Monthly, May2009” 6/10

Joe Abercrombie “Tough Times All Over” 6/10

Genevieve Valentine “The Insects of Love” 4/10

Nicola Griffith “Cold Wind” 4/10

Caitlin R. Kiernan “Interstate Love Song (Murder Ballad No. 8)” 5/10

Greg Egan “Shadow Flock” 5/10

K.J. Parker “I Met a Man Who Wasn't There” 6/10

Rachel Swirsky “Grand Jete (The Great Leap)” 4/10

Alice Sola Kim “Mothers, Lock Up Your Daughters Because They are Terrifying” 5/10

Garth Nix “Shay Corsham Worsted” 7/10

Karl Schroeder “Kheldyu” 5/10

Ellen Klages “Caligo Lane” 4/10

Kai Ashante Wilson “The Devil in America” 4/10

Michael Swanwick “Tawny Petticoats” 5/10

Ian McDonald “The Fifth Dragon” 5/10

Amal El-Mohtar “TheTruth About Owls” 4/10

Tim Maughan “Four Days of Christmas” 3/10

Elizabeth Bear “Covenant” 6/10

Theodora Goss “Cimmeria: From The Journal of Imaginary Anthropology” 7/10

Peter Watts “Collateral” 5/10

Eleanor Arnason “The Scrivener” 7/10

James Patrick Kelly “Someday” 6/10

Ellen Klages “Amicae Aeternum” 4/10

Theodora Goss – Cimmeria: From The Journal of Imaginary Anthropology (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Järjekordne tore SFF lugu, mõneti ühes sängis Liu tekstiga – ehk siis seekord on teadusartikli maiguline lugu. Ungari päritolu autor Goss on aga sellise teadusartikli üpris fantastiliseks ja äraspidiseks pööranud.

Nimelt, ameerika antropoloogiatudengid ja nende juhendajad on leidnud endale imaginaarse antropoloogia valdkonnast põneva eksperimendi. Ehk siis professor annab ülesande, et tehke mulle üks kujutluslik paik kõige oma ajaloo ja kommetega. Tudengid “leiutavad” Cimmeria nimelise kandi, mis asub kuskil Ida-Euroopas Musta mere lähedal. Asi osutub teadusringkonnas populaarseks, nii tegeldakse ühes teises ülikoolis Cimmeria naabermaa Sarmaatia loomisega (neil kahel üsna terav ajalooline side). Ja seejärel – tudengid siirduvad kohapeale uurimistööle. Cimmeria on üsna kolkalik Ida-Euroopa riigike, viimati nagistanud iseseisvuse pärast Venemaaga (cimmerialasi aitasid siis ameeriklased sõjalise abiga; siseprobleemide käess vaevlev Ukraina hoiab kõrvale), kombed on õige vanapoolsed, aga noh, ei midagi äärmuslikku. Kohapeal avastavad üliõpilased, et nende kujutluste Cimmeria on reaalsuses mitmekesisem – nagu selgub, on neil raske kohalikega rääkida, sest cimmerialaste keel on palju rikkalikum kui see oli käsitletud seminaride ja artiklite fantaasiates. Kohalikud on ühelt poolt lõbustatud ja teisalt solvunud, et ameerika tudengid neid enda väljamõeldiseks peavad – aga noh, eks ameeriklased olegi veidrikud.

Tudengid tegid oma vahel ülemeelikutes teoreetilistes aruteludes ühe väikse tähelepaneku, millel on, nagu selgub kohapeal välitöödel, ootamatu tagajärg (üks teine vähe veider aspekt, mida tudengid on kohalike uskumustele on omistanud, on kasside austamine – mistõttu on Cimmeria kassidest üsna üleujutatud, no sel peaks päris jõhker ökoloogiline jalajälg olema). Nimelt ei tunnistata siin kaksikute olemasolu. On üks laps ja siis teine ühemunaline on selle “nähtamatuks” varjuks, kes “ainust” last kõikjal saadab; kõigile inimestele on ta, ee, nähtamatu. Asi läheb keeruliseks, kui selle uurimuse autor hakkab lähemalt sõbrustama valitseja vanima tütrega, kel on selline... kaksikõde. (Ka loomade puhul tunnistatakse pesakonnast vaid üht järglast – ok, see jäi nüüd mulle selgusetuks.)

Et Cimmerias on kujunemas rahutu olukord (naabrid Sarmaatiast ja Scythiast ei anna rahu ja mahitavad rahurikkujaid), siis laseb valitseja oma tütrel abielluda uurijast noormehega ja saadab need kaks (ehk kolm) eralennukiga Ameerikasse (sest tegemist ikkagi sõbraliku riigiga). Noormehel tundub nende uus elukord üpris veider, abielunaine käib ülikooli ettevalmistuskursustel, varjuõde istub kodus ning vahib telekast uudiseid või siis seda, mida värske abielupaar koduseinte vahel teeb (hiljem küll hakkab noorpaarile süüa valmistama). Nagu ikka, varjuõde eksisteerib uurija silmades, ta naine ei mõista sõnagi, kui mees teeb juttu sellest kaksikõest (kaetud söögilaud... lihtsalt on). Kuid ühel õhtul töölt naastes tabab meest põrutav üllatus...

Kui hiljuti sai kiidetud ungari tõlkejuttude antoloogiat, siis Gossi tekst võinuks vabalt selleski kogumikus ilmuda (okei, kas teda peaks ungari autoriks pidama?). Reaalse ja fantastilise maailma piir saab mitmel korral edukalt hägustatud... elagu imaginaarne antropoloogia! Kahtlemata selle antoloogia üks põnevalt fantastiline lugu, selliste mõnusate tekstide avastamine annab mingigi õigustuse ulmeantoloogiate läbirehitsemisele.

Genevieve Valentine – The Insects of Love (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Igav müstiline lugu kahest õest ja nendevahelisest sidemest. Loo jutustajast õde uurib putukaid, salapärane õde aga osaleb valitsuse salajastes projektides. On 21. sajand, tekst leiab lõpu vist 2046. aastal. Salapärane õde läheb kaduma, jutustajast õde püüab leida, et mis temaga juhtuda võis, millised mineviku vihjed võiks saladusloori kergitada.

Lugu on korralikult kirjutatud (kõik need viited entomoloogiale ja ökoloogiale), üksikindiviidi seisukohast lähtudes arvatavasti päris dramaatiline, aga no kuidagi ei hakanud minu peal tööle. Küllap oleks pidanud lahtimõtestama loo entomoloogilised osad, aga mitte ei viitsinud. Sest olen laisk. (Veider (või siis mitte), ka esmatutvus Valentine'i loomega jättis uimaseks.)

Ken Liu – THE LONG HAUL from THE ANNALS OF TRANSPORTATION, The Pacific Monthly, May 2009 (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Alternatiivajalooline lugu sellest, kui... eelmisel sajandil poleks olnud õnnetust “Hindenburgi” tsepeliiniga ja see õhuliikluse tehnoloogia oleks jäänud laiemasse kasutusse – ning mis veelgi huvitavam, oleks tõusnud 21. sajandi algul eriti populaarseks peale seda, kui USA otsustas omapoolselt vähendada keskkonna saastamist:

“Originally designed as a way to protect domestic manufacturers against Chinese competition and to appease the enviromental lobby, the law imposed a heavy tax on goods entering the United States based on the carbon footprint of the method of transportation (since the tax was not based on the goods' country-of-origin, it skirted the WTO rules against increased tariffs).

/-/

A long-haul zeppelin cannot compete with a 747 for lifting capacity or speed, but it wins hands down on fuel efficiency and carbon profile, and it's far faster than surface shipping. Going from Lanzhou to Las Vegas, like Icke and I were doing, would take about three to four weeks by surface shipping at the fastest: a couple of days to go from Lanzhou to Shanghai by truck or train, about two weeks to cross the Pacific by ship, another day or so to truck from California to Las Vegas, and add in a week or so for loading, unloading, and sitting in customs. A direct airplane flight would get you there in a day, but the fuel cost and carbon tax at the border would make it uneconomical for many goods.

/-/

A typical zeppelin built in the last twenty years, cruising at 100 mph, can make the 6900-mile haul between Lanzhou and Las Vegas in about 63 hours. If it makes heavy use of solar power, as Icke's Feimaotui is designed to do, it can end up using less than a fraction of a percent of the fuel that a 747 would need to carry the same weight for the same distance. Plus, it has the advantage I'd mentioned of being more accommodating of bulky, irregularly-shaped loads.” (lk 122-123)

Tekst on kirjutatud matkides ajakirjade pikki olemuslugusid (või kuidas see õige termin ongi) – ajakirjanik teeb kaasa reisi kaubatsepeliiniga Hiinast Las Vegasesse (seda siis üle põhjapooluse), mille käigus ta annab elava ülevaate tsepeliinide kasutusest ja selle edasistest perspektiividest ning inimestest, kes sellel õhulaeval töötavad – ameeriklasest ja hiinlannast abielupaarist, kuidas nad paari said (mees ostis vaestest oludest pärit noore naise), kuidas nad omavahel teravad nurgad maha hõõrusid ja seeläbi teineteist täiendama hakkasid. Kuid pole vaid kiidulaul, ajakirjanik kogeb reisil arktilist tormi, mis nende tsepeliini pillutab, kuni... Ühesõnaga, see noor hiinlanna toob endaga kaasa ka iidseid hiina tarkusi.

See Liu lugu on esindatud tervelt kolmes aasta parimate ulmelugude antoloogias, ja tõepoolest, miks mitte, tekst on eripäraselt kirjutatud, jäljendades päris loomutruult seda ajakirjade elamuslugude (?) dramaatilis-lääget stiili, mis peaks keskmist inimest lummama. Ja eks see ameeriklase ja hiinlanna ühtesaamislugu on selline... esmapilgul vähe häiriv, aga samas need inimesed on kenasti klappima hakanud, ehk siis seepärast võib vaadata mahedamalt inimkaubanduslikule aspektile. Ja muidugi tsepeliinid ja nende taastärganud populaarsus, see vast igati rõõmuks vanatehnika austajatele.

Hanno Ojalo – Kuramaa 1945. Eesti Laskurkorpuse viimane lahing (2014)

Ojalo püüab siin raamatus kokku võtta seda, kuidas lõppes Teine maailmasõda Eestimaa kandis. 1944. aasta lõpuks oli Eesti alad nõukogude vägede poolt ülevallutatud ning lähim sõjatander asus Kuramaal, kuhu oli suurem sakslaste vägi kotti jäänud – ja selline seis jäi seal sõja lõpuni. Kuramaa katelt püüti nõukogudelaste poolt kuue suurema operatsiooniga lahendada, ent kindlalt kindlustunud saksa vägesid ei õnnestunud suurt kottida – seda eriti olukorras, kus nõukogude merevägi oli üsna hädas sakslaste mereväega ning seetõttu oli saksa vägedel kuni kevadeni toimiv varustustee emamaaga (ühelt poolt toodi varustust ja vahetusmehi, teiselt poolt toimetati Saksamaale vägesid, haavatuid ja põgenikke).

Ojalo pakub ajaloolaste uurimustele tuginedes välja, et algselt oli Kuramaa sakslastele vajalik selleks, et mingil moel mitte lasta kogu idarindel Saksamaa peale paiskuda. Eks päris palju nõukogude vägesid oligi Kuramaa piiramise ja vallutamisega seotud (algul 4 rinnet), aga noh, nõukogudelastel oli niiehknaa massi kordades rohkem. Ja peale esimesi koti purustamiskatseid oli nõukogude väejuhatusel omakorda soov, et Kuramaalt ei toimetataks Saksamaale vägesid appi (seda siiski tehti), ja nii tahtsid nemad hoida siinset olukorda niivõrd pinges, et sakslased meritsi ei saaks emamaale suuri jõude toimetada. Ja et sakslasi pinge all hoida, toimetati Lätti Saaremaa lahingutest taastuv Eesti Laskurkorpus, et see osaleks järjekordses, kuuendas Kuramaa lahingus, mis jäi ka viimaseks suuremaks Kuramaa operatsiooniks (korpuslased arvasid, et mai algul oleks neid uuesti rünnakule saadetud, aga õnneks jõudis enne Saksamaa kapituleerida). (Kuigi ehk rahvuskorrektsem oleks rääkida Saksa ja Läti vägedest, oli läti sõjaväelasi Kuramaal tegutsemas siiski alla 10% kogu saksa sõjamasinast.)

Raamatus on Eesti Laskurkorpuse lahingutegevusele Kuramaal pühendatud küllaltki vähe lehekülgi, küll on aga Ojalo kirjeldanud sellele eelnenud, kaasnenud ja järgnenud olukordi – eestlaste, lätlaste, sakslaste ja nõukogudelaste vaatepunktidest. Kuidas 1944. aastal peale Eesti lahinguid formeeriti laskurkorpus ümber, mis sai eesti väeosadest peale sõda. Eestlastest abiväelased, kes jäid Kura kotti, ja nende erinev saatus. Läti mehed nii punaväes kui sakslaste poolel, niisamuti Kuramaa elanikud ning läti- või nõukogudemeelsed partisanid. Saksa vägede saatus alates 1944. aastast kuni peale sõda. Nõukogude väejuhatuse teod sõja ajal ja peale kapitulatsiooni väljakuulutamist. Ojalo sümpaatia kuulub pigem neile, kes pidid kogema nõukogude okupatsiooni.

Eks Eesti üleokupeerimise lahingute järel vajas Punaarmee värsket verd ja nii täienes 1944. aasta mobilisatsiooni järgselt laskurkorpus üsna mitmesuguse kontingendiga (erinevalt sakslastest võeti nüüd väkke ka kuni 51. aastasi mehi) – nii sattus sinna mehi, kes olid eelnevalt osalenud või olnud seotud sakslaste või soomlaste vägedega. Sellistel meestel oli kolm võimalust – peale kontrolli nad kas saadeti laskurkorpusse, pandi tööpataljonidesse ümber kasvama või siis vangistati. Nii mõnigi eelistas sõdimisest pääsemiseks üles tunnistada paar väiksemat pattu ja nii sattuda näiteks Kirde-Eestisse ülesehitustöödele tööpataljonide koosseisus. Aga jah, laskurkorpus oli nüüd tänu 1944. aasta mobilisatsioonile suurem kui see oli olnud Venemaal peale formeerimist. Kuigi Kuramaal kaotati surnutena tuhat meest, polnud see siiski nii hull hakklihamasin kui Velikije Luki – Kuramaal sai surma või haavata umbes 40% isikkooseisust, Velikije Lukis oli see kuni 75%. Et tegemist sõja lõpuga, polnud väejuhatusel enam probleeme “reeturitega”, kes vastaste poole hüpanuks – Eesti oli okupeeritud, polnud enam kuhugi minna. Ja niiehknaa tegeles agar nõukogude julgeolek kahtlase elemendi sõelumisega (ülesehitustöödeks oli käsi vaja; nii oli näiteks invaliididel kergem sõjavangistusest pääseda – kui nad olid niikaugele jõudnud).

Kui Velikije Luki raamatus püüdis autor enamvähem neutraalne olla, siis nüüd, mil ainestik on seotud Eesti ja selle naaberalade saatusega, on autor oma mõtete või emotsioonide esitamisega vabam. Seetõttu ei saa öelda, et raamat suuresti meenutaks tõsist ajaloouurimust, on pigem selline... rikkaliku faktikogumiga Ojalo nägemus. Okei, see pole päris see, mida ma mõtlen. Eks see ole igavene küsimus, et kui nähtav või varjatud peaks olema ajalookirjutaja enda nägemus – kui see on niiehknaa igas ajalooteoses sees.

Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa (2015)

Keskpärane postapokalüptiline romaan ühiskonnast, kes elab maa all suures punkrisüsteemis, mis ulatub 144 korrust maa sisse ja sealt edasi on veel kaevandused ja nafta ammutamine. Mis õigupoolest on põhjustanud maapealse hävingu, seda ei teata, punkri esimene korrus ulatub osaliselt maapinnale ja nii on võimalik jälgida seal toimuvat – aga see on üks hall ja morn hävinguala, eemal on näha mägesid ja majavaremeid. Kuid et seda vaatepilti näha, tuleb väheseid illuminaatorilaadseid aknaid (ja andureid?) puhastada sodist ja tolmust, mida tuul ringi keerutab.

Puhastamist teostavad nö surmamõistetud (ehk “puhastajad”), need inimesed pakitakse skafandritesse ja saadetakse maapinnale käsnaga klaase puhastama. Skafander siis selleks, et maal on mürgine õhk (radiatsioon?) jne. Kuigi puhastamisele saadetavad ähvardavad seda tööd mitte teha, lähevad nad maapinnale jõudes millegipärast väga elevile ja asuvad aknaid pesema... ja seejärel surevad piinarikkalt, kuna skafander laguneb. Aga noh, nagu tehnikud iga kord lubavad, on seekord skafander täiendatud ja parandatud, ja ehk seekord... (Ei jäänud meelde, et kas muidu oleks puhastajatel võimalik peale tööd punkrisse naasta.)

Punker on jagatud mitmeks tasandiks – on adminstratiivalad, infotehnoloogia, põllumajandus ja masinistid (jällegi, jääb õigupoolest selgusetuks, et kui kaua see punker olnud ja kuidas seal ellujäämistehnoloogia õigupoolest võimalik on). Liikumine selles süsteemis on päris vaevaline, seda tehakse mööda “trepikoda”. Nii võtab kogu punkri läbimine ülalt alla minnes kaks päeva ja tagasi üles umbes neli päeva. Eksisteerib teatud arvutisüsteem, kuid sellega kirja saatmine on päris kallis, nii toimetavad kirju ja teateid hoopis kandjad, kes selle lõputu üles-alla tippimisega saavad tavainimesest palju paremini hakkama.

Et tööd on erinevad, on vastuolusid valgekraede ja tahmanägude vahel. Siinsed valgekraed tegelevad ühtlasi arvutisüsteemi korrastamisega – mis koges midagi ränka peale viimast punkrit tabanud ülestõusu, niiet sealt on hävinenud või kustutatud teave selle hiigelpunkri varasemast ajaloost. (Kuna puudub ajalugu, ei saa ka otseselt mõelda, et tegemist miski fantaasiaga Maa tulevikust?) Salajutud käivad, et varasematel aegadel oli seal pidevalt mässusid – aga miks ja mille vastu, ei osata arvata, ja teatud teemadel arvamine on keelatud. Üleüldse on punkrisüsteemis sisse viidud mitmed ranged reeglid ja keelud, mille vastu eksimisel võivad olla rängad karistused – näiteks puhastajaks saatmine. Et eksisteerimiseks on napid ressursid (või no kuidas üldse seal maa all puu- ja köögivilju nii edukalt kasvatatakse?), siis on ka laste tootmine ja seksuaalsed lõbud piiratud – peale mõne punkrielaniku surma korraldatakse paaride vahel loterii, võitjad võivad aasta jooksul vabalt last teha.

Noh, selle triloogia (?) esimese osa konflikt seisneb selles, et see punkriühiskond on lõplikult minemas pahade jõudude meelevalda (sest nemad valdavad infot – kes ei tea minevikku, see elab tulevikuta). Nad on aastakümneid manipuleerinud punkri elanikega, aga nüüd... hakkavad siidikindaid käest viskama. Ja seepärast hukkuvad mitmed toredad inimesed, kellega jõuame raamatu lehekülgedel tutvuda (ja omal moel sümpaatsekski muutuda). Ja kui lõpuks peategelane Juliette / Jules täisvereliselt tegevustikku sekkub, siis temaga... Ühesõnaga, morn värk ja lootusetus.

Eks siin on igasugu maailmaehitust ja dramaatikat ja konflikte, aga see on loona vähe tuim, mingi kiiks jääb puudu, et seda loomet eripäraseks pidada. Järgmises osas siis näeb, kas mängu astub uus peategelane või naaseb praegune imenaine, kellest ometi jäi üks romantikaliin susisema. Või mis põhjusel peaks seda naist elus hoidma.

martinson ja sõbrad

Joe Haldeman – Sleeping Dogs (Year's Best SF 16, 2011)

Veteran naaseb planeedile, kus ta on mitukümmend aastat tagasi sõdinud ja selle käigus sõrme kaotanud. Ja tal pole sellest sõjakäigust mingit mälestust – on vaid meeles see missioonile mineku algus ning seejärel tagasiteel ärkamine (näputuna). Nimelt kasutab Konföderatsioon oma sõdurite puhul tehnikat, millega blokeeritakse nende mälus missiooniaja mälestused ja nii välditakse posttraumaatilist stressi. Mälestused pole kustutatud, need on lihtsalt... levist väljas. Ja see veteran tahab nüüd teada, mis õieti juhtus sellel planeedil, kuidas ta sõrme kaotas, miks tal on tunne, et midagi on nihu. Temasuguste veteranide hulgas kasutatakse mälu taastamiseks teatud tablette, mis mõjuvad siis, kui kohapeal tekkiv visuaalne pilt leiab mahasurutud mälupiltidest vaste ja siis koged seda, mida missiooni ajal tegid.

Nojah, veteran siis pääseb peale mõningate raskuste sellesse lahingupaika, kus ta sõrmest ilma jäi... aga midagi ei juhtu, ei mingit äratundmist või erutust või midagi. Pettunult otsustab tagasi sõita... kuni jõuab ühe majani, mille juures hakkab keha mälutaastustablettide mõjul õige erksalt tööle. Ja asjad, mida ta kogeb, on üsnagi erinevad Konföderatsiooni ametlikust ajaloost.

Et siis jah, kui lasta miski ilmatum korporatsioon oma mälu kallale, sellest head villa ei saa; hea kui oled takkajärgi vähemalt hästi tasustatud. Üsna tavapärane lugu, on eksootikat, on psühholoogilist pinget, on paratamatust.

ulmekirjanduse baas

Hanno Ojalo – Velikije Luki lahing. Eesti Laskurkorpus võitluses Velikije Luki pärast 1942-1943 (2014)

Raamatus on ülevaade Nõukogude armees sõdinud eesti sõjameeste saatuseteest Teise maailmasõja ajal Velikije Luki vallutamiseni. Mil viisil peale Eesti okupeerimist tekkisid eestlastega nõukogude väeosad, kuidas toimus mobilisatsioon peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algust, kuidas enne Saksa vägede omapoolset Eesti okupeerimist eestlastest mobiliseerituid ja tegevväelasi Venemaale toimetati ja mis seal edasi sai. Edasi sai see, et eestlased kui kahtlane element saadeti isemajandatavatesse tööpataljonidesse. Ojalo kaldub arvama, et tööpataljonidest nö rahvusväeosadesse pääsemine oli pigem kasuks – nõukogude poolel sai sõjategevuses arvatavalt vähem mehi hukka kui nendes tööpataljonides võinuks saada... Tõsi küll, autor märgib sedagi, et just see esimene sõjatalv oli kõige rängem ja järgnevatel talvedel tööpataljonides enam sellist suremust polnud.

Rahvusväeosasid, millest hiljem sai Eesti Laskurkorpus, hakati moodustama 1941. aasta lõpust. Eesmärgiks oli pikemas perspektiivis neid kasutada muuhulgas Nõukogude Eesti vabastamiseks – ja muidugi ühe näitena Nõukogude Liidu rahvaste ühtehoidvusest. Kas ja kui palju õhutasid eeste väeosade loomist eestlastest parteitegelased, jääb selgusetuks. Umbes 75% koosseisust oli Eesti Vabariigi taustaga mehed, ülejäänud Venemaa eestlased ja teised rahvused – mistõttu nõukogude sõjaväelastel oli tõsiseid kahtlusi eesti väeosade usaldusväärsuses, eriti kui paljudel juhtivatel kohtadel oli EV sõjaväelasi. Seetõttu tööpataljonidest pääsemine ei tähendanud mingil juhul nõukogude julgeolekuaparaadi käest pääsemist (ja rindel ootasid omakorda tõkestussalgad). Eks suureks probleemiks oli varustuse küsimus. Väljaõpe kestis tolle aja kohta ebaloomulikult kaua, alles 1942. oktoobris suunati eesti diviisid rindele, ning detsembris paisati laskurkorpus Velikije Luki alla. Kus nõukogude väejuhatus tegi oma prohmakaid ja eestlastel esines lojaalsusprobleeme.

“3. löögiarmee kaotused operatsioonis olid hirmuäratavad. Ka ametlikel andmetel oli see ilmselt ainulaadne sõjaline operatsioon, kus kogukaotused ületasid lahingut alustanud vägede arvu! Velikije Luki operatsiooni alustasid venelased 86 700 mehega, kaotused olid aga 104 022 meest! Selline suhe on võimalik vaid juhul, kui 3. löögiarmeed toetati pidevalt rohkearvuliste reservüksustega. 3. löögiarmee alustas operatsiooni 7 diviisi ja 4 brigaadiga, lõpetas aga 13 diviisi ja 17 brigaadiga.” (lk 226)

Ojalo on materjalidena kasutanud Eestis ja mujal ilmunud nii nõukogude ajal kui hiljem uurimusi ja mälestusi; nagu ta rõhutab, pole mingil juhul tegemist ammendava ülevaatega Eesti Laskurkorpuse moodustamisest ja esimesest operatsioonist. Rangelt võttes pole tegemist ajalooteadusliku uurimusega, see on pigem laiemale lugejaskonnale mõeldud teos – samas on kasuks tollase sõjaajaloo tundmine (mulle on hämar see, et mitmel puhul viitab autor sellele, kuidas osa endise EV ohvitserkonnast pääses sõja algul hävitamisest – et viidi Nõukogude Liitu kursustele ja ei vangistatudki). Taotletud on ainese võrdlemisi tasakaalustatud käsitlemist, vahel küll laseb Ojalo end lõdvemaks ja esitab emotsionaalsemaid arvamusi. Eks mõnel marurahvuslikul lugejal ajab arvatavasti harja punaseks nõukogude materjalide ulatuslik kasutamine, aga nagu autorgi ütleb, tuleb sellesse infosse suhtuda reservatsioonidega – kulda annab sellestki välja uhtuda.

Cat Rambo – Clockwork Fairies (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)

Päris tore romantiline lugu, mis jutustatud inglasest õpetlase poolt, kes püüab abielluda ekstsentrilise lordi tütrega. On vaid mõned probleemid – lord peab noormeest tühiseks tüübiks, kes jahib ta pärandust. Tütar on samamoodi ekstsentrik, keda huvitab pigem mehaanika saladustest ja seadustest ning kel pole seltsielu kommetest aimugi. Tütrega on veel see probleem, et ta on... tumedanahaline. Aga nagu haritud noormees leiab, küll neiu abielludes ja lapsi saades loobub sellisest ajuvabast eneseteostusest jne. Pealegi, ega siis sellise nahaga neiul saa olla kosilasi. Eks neiulegi meeldib too tarmukas noormees, omal moel ajab huvitavat juttu filosoofiast jne.

Lõpuks õnnestub neiu ballile meelitada. Kuid oh häda, seal tutvub too ühe iiri aadlikuga, kes huvitub vägagi naise mehaanikauurimustest... peategelane küll sekkub sellesse keskustelusse, aga tutvus on juba sobitatud ja edasi ei lähe nii nagu kombeks või armastusromaanidele kohane.

Normaalne lugu vähe veidra lõpuga. Plussiks haritud peategelase vaatenurk, kes on üpris põlastav progressi suhtes (hoidku jumal Darwini eest). Tore meelelahutus.

Michael Swanwick – The Dala Horse (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Kuigi Swanwicki jutte on maakeelde tõlgitud, pole neid seni millegipärast lugenud. Käesolev lugu algab kui moodne muinasjutt – vanemad elavad kuskil metsas ja saadavad ohu eest tütre minema. Mis oht täpselt ähvardab, sellest tütrele ei räägita – igal juhul on see midagi tapvat. Tüdrukule pannakse toidukott ja kaart kaasa ning asugu ta teele, et vanaema juurde pakku jõuda. Tüdruk läheb, lugejale selgub, et nii toidukott kui kaart on miskit laadi AI värgiga ja need püüavad tüdrukut aidata. Niisamuti ilmub välja tüdruku pisike mänguhobulaadne asi, mis lubab tüdrukut omakorda aidata suurima hädaohu korral. Kas selleks osutub teel kohatud hirmuäratav troll, kes põgeneb millegi eest? Troll võtab tüdruku toidu ja on muidu ähvardav, aga nad siiski liiguvad koos edasi, tüdruku vanaema poole. Ent jah, vanemate ja trolli kardetud oht saab seltsilised tee peal siiski kätte ning nüüd peab see mänguhobuke tõesti aitama... või midagi.

Et siis selline kerge trikiga lugu, on justkui kaitsetu tüdruk, kes korraga jääb kahe megajõu kokkupõrke vahele, ning lugu avardub korraga ei tea milleks. Tegevuspaigaks postapokalüptiline Skandinaavia, lumine ja justkui ürgne.

““This is where we made our mistake,” he said. “First we taught things how to talk and think. Then we let them inside our heads. And finally we told them to invent new thoughts for us.”” (lk 133)

ulmekirjanduse baas

Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu (2015)

Raamatut on keeruline kokku võtta. Autoril polnud eesmärgiks kirjutada heroilist ja närust sõjaajalugu, aga raske on siit leida midagi muud kui skandinaavialaste erimoelisi vägitegusid Skandinaavias, Lääne- ja Ida-Euroopas, Atlandi ookeani põhjaosas kui ka Vahemereäärsetes maades Konstantinoopolini. Ses suhtes on ikka hämmastav, kui laialdaselt tegutseti (ja seejuures oldi enamasti informeeritud, et millised jõuvahekordade muutused toimusid uutel või vanadel kodumaadel – et siis vajadusel naasta oma õigusi nõudma vms). Raamatust otsest vastust ei saanudki, miks puhkes selline sünnimaadelt välja seiklemine... ja miks Gröönimaalt ei suundutud edasi palju rikkalikumat Ameerikat kodustama. Miks Island ja Gröönimaa ja erinevad Põhja-Atlandi võrdlemisi närused saared, kui samas nurga taga oli Soome ja Balti alad? Ühelt poolt suundutakse täielikku külma pärapõrgu nagu Gröönimaa, teiselt poolt nähakse vaeva rikka Lääne-Euroopaga, aga vahepealne hall ala nagu Läänemeri on vaid siinsetelt hõimudelt andami kogumiseks – pigem siis kaubelda ja võidelda slaavi aladel kuni Konstantinoopolini.

Eks mõnevõrra hämmastav oli lugeda sellest, et Gröönimaal sajandeid elades oli skandinaavlastele kalapüük marginaalne või et inuitidelt ei õpitud kajakeid tegema. Üheltpoolt valmisolek tundmatust avastada, teiselt poolt silmil klappide hoidmine. Muidugi ei saa öelda, et viikingid hüpanuks tundmatus kohas hooga vette, eks neil oli ikka eelnevalt suurem või väiksem ettekujutus, kuhu minnakse või keda kohatakse ja millised raskused arvatavalt ees ootavad – ehk sellise informatsiooni puudumine ei tekitanud neis Ameerika vastu suuremat huvi, võimetus reaalselt hinnata sealsete kohalike võimsust polnud väärt liigset riski (rääkimata vahemaast... mis siis põhjustas infopuuduse).

Raamat võiks olla ajalooliste romaanide ja fantasy narratiivide varasalveks, võta vaid lehekülg või paar ette ning hakka kirjeldatule omalt poolt liha luudele kasvatama. Võimuvõitlused, lahingud, ülikute intriigid, seiklused maal ja merel, erinevad jumalakummardamised – kümneid ja sadu vähemaid või võimsamaid narratiive Konstantinoopolist Ameerikani, kasuta vaid kirjanduslikku vabameelsust (nagu näiteks... “Kõrge ristiretk” või “Ajamasina saaga”).

“Brian koondas oma väe Clontarfi alla Dublinist veidi põhjas, olles valmis andma linnale lõpliku löögi. Temaga koos võitlesid ta poeg Murchad ja pojapoeg Toirdelbach, kauaaegne rivaal Mael Sechnaill, samuti Mani Ospak, kes sel moel tõi põhjalased sõdima ka iirlaste poolel. Sihtrici väkke kuulusid Orkney jarl Sigurd Suur, Mani Brodir ja Leinsteri Mael Morda. Mõlema poole vastuoluliste truuduste segapundart iseloomustab hästi Sihtrici ema Gormflaith. Esimese abikaasa Olaf Cuarani surma järel abiellus ta üksteise järel Mael Sechnailli ja Brian Borumaga. Brian lahutas temast, mis jättis Gormflaithile südamesse kibeda okka Iiri ülemkuninga vastu ning pani innukalt osalema püüetes nõrgestada kunagise abikaasa võimu. Otsekui poleks piisanud sellest, et Gormflaith oli ühekorraga lahingu Dublini poole ühe juhi ema ja teise õde ning iiri poole kahe juhi endine abikaasa, pakkus Sihtric peibutisena liitumise eest tema kätt ka nii Orkney Sigurdile kui Mani Brodirile.” (lk 277)

err kultuur

David Moles – Chitai Heiki Koronbin (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mammutiantoloogia kaanekujundus on ehk inspireeritud sellest loost? Et noor neiu ja miski monstrum-masinavärk. Muidugi pole antoloogiast palju tekste lugenud, aga millegipärast tundub kokku kõlavat.

Ehk siis lugu noorest neiust nimega Maddy, kes osaleb erilises löögirühmas, mis võitleb Maal kanda kinnitanud võõrliigi vastu. Mis see võõrliik täpselt on, ei saanudki aru, igatahes käsutavad need hiiglaslikke ja eripalgelisi roboteid, mis teevad... kurja. Ja nende käes on laialdased maa-alad, mis inimasustuseks kõlbmatud jne. Ühesõnaga, maalased võitlevad ÜRO juhtimisel mingi üsna seletamatu Võõra vastu.

Niisiis, kangelanna kuulub noorte lahingugruppi, mille juhtida on omakorda hiiglaslikud robotid (mechad?), millega võõraid tagasi lüüa. Veider ongi see, et just sellised noored neiud ja noormehed saavad täita lahinguülesandeid, nö täiskasvanute lahingutehnika (tankid, lennukid jne) lakkab funktsioneerimast võõrastega kokkupuutel (miks see nii on, jääb saladuseks; mingi seos on arvutimängudega). Ega selline maailmapäästmise surve noorele inimesele head tee, kel on endalgi muresid oma mineviku ja seksuaalse suunitlusega.

“They say the laws of physics are different in the zones, that that's why people who stay in the zones without the drugs get sick, why the living things that come out of the zones die so easily and the machines are so hard to kill. It doesn't, to Maddy's mind, adequately explain why those machines can only be stopped by teenagers with giant robots, but it's a fact that tanks and planes didn't do so well, so maybe it's true; and whatever's going on in the zones it's fucked up Maddy's GPS along with everything else.” (lk 411)

Ühesõnaga, on selline ulmelise sõjatehnikaga emolugu, kus jääb vähemalt minule paljugi hämaraks (ka esmatutvus Molesiga jäi... hämaraks). On justkui palju pinget, ent see ei hakka suurt tööle, autori loodud kangelanna on kuidagi sodipodi. On selline poolpainajalik maailm, ent peale Võõraga näost-näkku kohtumist ei muutu mulle selle maailma tagamaad ikkagi selgemaks. Või noh, kas peakski.

Joe Haldeman – Hemingway võltsing (2015)

Kui seada mõõdupuuks miski minu poolt lahtiseletamata jääv teksti kirjanduslik väärtus, siis Orpheuse Raamatukogu senistest raaamatutest on selle mõõdupuu järgi käesoleva teose puhul tegemist kõige rammusama väljaandega (tõsi küll, pole le Guini kogumikku lugenud). Et siis tegemist tekstiga, mis on ka ilukirjanduslikust vaatepunktist... ambitsioonikalt mahlane. Ühtlasi on muidugi rõõm, et peale 2013. aastal ilmunud Strossi on sarjas nüüdisulmet ilmunud (sarja puhul on anomaaliaks 2012. aasta, kui anti välja nii Martin, Bacigalupi kui Reynolds). Nojah, peale nii väheütlevat sissejuhatust tuleb samamoodi jätkata.

Haldemani lühiromaan algab petlikult igavalt (muidugi, kui sa pole miski Hemingway temaatika huviline). Hemingway loomega tegelev kirjandusõpetlane John Baird tutvub Castle'i nimelise kelmiga, kellega hakatakse koos välja mõtlema, et kuidas luua lugusid, mis 1921. aastal Hemingwayl kaotsi läksid, ja neid siis ülesleitud originaalide pähe mõnele kirjastusele maha müüa. Algul siis lugu kirjandusest, mis pole just huvitav aines üheski proosa valdkonnas. Ent siis... hakkab see võltskirjanduse fassaad pragunema ja mängu astub hoopis müstiline jõud, mis surmaähvardusel keelab sellist võltsingut luua. Või muidu... Ja käiku läheb “või muidu”. Aga see müstilise jõu ähvardatud “või muidu” töötab vaid poolikult, mis tõttu John Baird ärkab ellu üha järgnevates paralleelmaailmades... mis on üldiselt närusemad variandid eelmisest reaalsusest (muidugi, oleneb). Eks õigupoolest tekib küsimus, milliste veskikivide vahel seda Hemingway uurijat ja võltsijat jahvatatakse, milline saatanlik jõud utsitab teda maailma muutma (Castle? Baird ise? Midagi hoomamatut?). Või miks see Bairdi eideetiline mälu niimoodi maailmast maailma kordub. Hmm, kui pikemalt mitte mõelda, tundub Baird ise see vanakuri olevat.

Täpselt kokku võttes, intrigeeriv lühiromaan. Paraja pikkusega ja sobivalt petlik. (Kaanekujundus teeb loiuks. Asimovi kaas oli juba raamatu moodi, aga Strugatskite ja nüüd Haldemani puhul... jälle käkid.)

ulmekirjanduse baas

Edmond Hamilton – Tähekuningad (2015)

Veidral kombel on tõusnud Ersen juhtivaks tõlkeulme kirjastajaks – ja tõlketeoste valikus pole mingi YA või paranormaalne armastus, vaid tõepoolest... SFF (jutt on siis sellest sarjast, kus Varley jms ilmunud). Mil viisil tõlketeoseid välja valitakse, ei oska arvata, igal juhul on see (ulme)kirjanduspilti rikastav. Käesolev romaan on Erseni ulmevaliku seni kõige retrom väljalase – nimelt pärineb see 1949. aastast. Mis lubaks justkui seda, et võimalik on kõiksugu camp ja muidu poisikeselik elamus... ja tõepoolest, nii ongi (eks see oleneb lugeja rikutusest ka).

Lugu algab siis sellest, kuidas ameeriklasest Teise maailmasõja veteran John Gordon ei oska eluga midagi peale hakata. Enne sõda oli ta raamatupidaja, sõjas koolitati pommituslenduriks ning nüüd tagasi New Yorgis on peale adrenaliinirohkeid võitlusi raske tagasi tavaellu lülituda – jätkata raamatupidajana ja see muu argirutiin. Aga siis hakkab ta öösiti unedes häält kuulma... mis pakub talle teadvusevahetust – Gordoniga võtab ühendust mees, kes elab 200000 aastat edasi tulevikus ja kes sooviks paar nädalat tutvuda selle igiammuse Maa eluga, on selline uudis- või teadmishimu. Teadvused vahetaksid kehasid, Gordon saaks omakorda paar nädalat kaugtulevikuga tutvuda. Peale kõhklusi Gordon nõustub (see neetud igav rutiin!). Ja plaksti, ongi ajas kohta vahetatud.

Selgub, et Gordon on nüüd tulevikus üüratu kosmoseimpeeriumi printsi Zarth Arni kehas (ja see keha on mehem kui New Yorgi raamatupidaja oma). Printsi eakas teadlasest abiline Vel Quen aitab tal uue ja fantastilise olukorraga kohaneda, kui äkitselt... ründavad seda eraldatud kantsi (mis asub Himaalaja mäestikus) halva impeeriumi käsilased, eesmärgiks Zarth Arn röövida. Olukord justkui laheneb, aga tegelikult läheb hoopis hullemaks – korraga on Gordon sisse tõmmatud tulevikuimpeeriumide gigantsetesse sepitsustesse ning peagi puhkevasse konflikti, mis peaks lõpuks kosmoseimpeeriumid paika panema. Ning masinavärgile, mis peaks teadvusi tagasi vahetama, sellele ei pääse enam teps mitte ligi.

Gordon oli lubanud oma teadvusevahetajale, et ta ei paljasta seda teadvusetehingut toimimist jne – mistõttu satub minevikumees üha hullematesse olukordadesse, sest Gordon peab nüüd toimima printsina, näiteks muuhulgas ühe naaberimpeeriumi printsessi naiseks võtma (realpolitik!). Probleemid, probleemid, probleemid (naine kui unelm, aga Gordon... tema peaks ju minevikku naasma, ta ei saa printsessi niimoodi petta!). Lõpuks on mees segatud oma nö isa tapmisse, selle lahenedes oodatakse temalt superrelva käivitamist (seda saavad käsitleda vaid kuningapere liikmed)... ja kõige selle keskel peab ta muretsema, et kuidas õige prints oma kehasse tagasi saada.

Tegevust on siin pea igal leheküljel, tormatakse kosmoses ringi, tagaajamised, vangistused, lahingud, pääsemised, intriigid ja õhkamised. Veetlev leedi või kaks. Kaugtulevik näib üsna välja kui varasemate sajandite killustunud Euroopa, on paar suurt konkureerivat impeeriumi, mille tuules siis väiksemad valitsejad oma eksistentsi rihivad (erinevuseks küll see, et siinne maailmakorraldus on selgelt mustvalge). Et siis kostüümidraama on venitatud.tähesüsteemide vahele Hiiglaslikud vahemaad, mida kord läbitakse päevade või tundidega. Autor on omapoolselt reaaluste seletustega selgitanud mitmeid printsiipe, kuidas see või teine tehnika toimib (pole enam raamatut käepärast, aga mingi liikumiskiirus oli vist nt sadu või tuhandeid valgusaastaid sekundis). Eks muidugi võib mõttes imestada, et miks just 200000 aastat, see näib ikka üüratu ajahüppena (selline aeg tagasi olevat elanud Maal nt homo heidelbergensis, võidukäiku alustas neandertaallane). Paar korda on tõlkes kasutatud Gordoni asemel nimena Cordonit, on see siis autori soovist või tegemist näpukaga.

Üldiselt ja rahulikult võttes, hooga loetav ulmepõnevik, retroelamus kaugtulevikust. Selline raamat olnuks ehk 20 aastat tagasi värskendav lisandus tõlkeulmesse, praegu on vast... ajaloolise ulme huvilistele või nii? (Huvi pärast võiks keegi võrrelda Besteri ja Hamiltoni romaane, originaalid suht lähestikku ilmunud.) Mis tekitab taas küsimuse, et kes või mis neid Erseni tõlketeoseid välja valib? Loodetavasti on kirjastusel jaksu selle projektiga edasi tegelda, ei kujuta küll ette kommertsedu Hamiltoni-laadsetele autoritele... aga miks mitte.

“Sellega tegele Gordon terve nädala, ilma et oleks tornist lahkunud. Ta omandas võõra keele imetlusväärse kiirusega, osaliselt tänu Vel Queni käsutuses olnud teaduslikule meetodile ning osaliselt seetõttu, et selle keele aluseks oli tema oma inglise keel. Kahe tuhande sajandi jooksul oli selle sõnavara küll tublisti täienenud ja muutunud, kuid mitte nii palju, et see oleks täiesti võõrana tundunud.” (lk 14-15)

“Siin sügaval vangikongis Throoni palee all tundis Gordon metsikut meeltülendavat rõõmu, mis viis ta peast mõtted ohtudest ja intriigidest, mille lõksu ta oli langenud.
Tema oli see, kes võitis Lianna armastuse, olgugi et võõras kehas olles! Kuigi ta seda võib-olla kunagi teada ei saa, ei ole Zarth Arn see, keda ta armastab, vaid tema, John Cordon.” (lk 76)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Isaac Asimov – Jumalad ise (2015)

Kui uskuda tagakaanereklaami, uuriti kunagi Asimovilt, miks pole ta raamatutes tulnukaid ega seksi. Vastuseks kirjutas autor sellise romaani, teadusulme nagu muiste (sarnaselt hiljuti loetud Strugatskitele on siingi enamus tegevusest teadlastega seotud), ainult et... tulnukate ja seksiga. Veel parem, tulnukaseksiga!

Kuna mul puudub igasugune arusaam füüsikast ja muudest täheteadustest, siis on mõneti raske midagi romaani enda kohta öelda. Romaan jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa on tagantjärele ülevaade sellest, kuidas maalastel tekkis 21. sajandi lõpukümnenditel kontakt parauniversumiga ning selle kontakti läbi sai hakata elektronpumba nimelise seadeldise abil energiat vahetama meie ja parauniversumi vahel. Ainult et tee sellise elektronpumba ehitamiseks on saladustega kaetud ning selle tagamaid uuriv füüsik jõuab omakorda kahtlase järelduseni, et selline elektronvahetus võib viia meie universumi ülekuumenemiseni ja seda hulga kiiremini kui muidu ettevaatlike uuringute puhul pakutud (pärast meid ja lugemata hulk meie järeltulijaid tuleks uputus hoopiski lähiaastail). Kuid teisitimõtleja suu tahetakse kinni toppida.

Teine osa toimub seal parauniversumis, ja tõepoolest, sisaldab ohtralt tulnukaseksi! Ainult et selle universumi elanikud poleks vast meie silmis kõige kuumemad bimbod ja himbod... Ja pealegi selgub, et tõepoolest, neil tüüpidel on vägagi ükskõik sellest, kui meie universum plahvataks (pigem oleks plussiks)... Asimovit tuleb kiita, et selle parauniversumi elanikud on inimsarnasusest üsna kaugel (muidugi, on asju, mis panevad selle osa peategelastele kaasa elama) ja tegutevad üsna võõrastavates parameetrites. Selgub ka saladus, mis on meie ja parauniversumi salajase kirjavahetuse taga.

Kolmas osa on hoopis Kuu peal. Kuu, mis on üpris seksikas paik. Inimesed on aegajalt riieteta, teatav moel vabaarmastus, väike gravitatsioon hoiab naistel rinnad stabiilselt koonilised, ühesõnaga, eelmise osa üsna ehmatavast tulnuka(grupi)seksist tagasi mõistetavama inimerootika juurde. Hea küll, tegelt on see Kuu muidugi päris askeetlik elukoht, lihtsalt inimesed vähe vabameelsemad, nad pole veel paika loksunud. Kuulased on paar põlvkonda Kuud asustanud ning tüdinenud mandunud maalastega jändamisest – ja sellest, et nemad ei saa elektronpumba hüvesid kasutada (kuigi mitmel korral rõhutatakse, et tegelikult ongi seal kasutatav päikseenergia palju kasulikum), arvatavalt sel salapärasel parauniversumi partneritel puudub oma Kuu. Aga kui on üks parauniversum, siis tähendab, et neid võib veelgi olla – ja kui kuulased saavad tööle oma energiavahetuse mõne parauniversumiga, siis... siis... saaks vabaneda Maa võimu alt! Ent... jällegi terendab see, et praegu kasutatav elektronpump viib hoopis meie universumi ülekuumenemiseni ehk siis niisamuti kuulaste hukuni. Aga ega siis romaan väga õnnetult lõpe.

Asimov rõhub kirjutades eelkõige ideedele, kirjanduslikult väljenduslikkuselt jääb ta keskpäraseks (samas, see inimestest erinevate olendite maailmakorraldus on ehk just selline nagu olema peaks). Ehk olen ülekohtune, aga selliste saurusautorite lugemisega käib ikka väike camp-elamus kaasas, need poolmasinlikud tegelased vajalike kulisside vahel jne. Huvitav, et 21. sajandi lõpuks on Maal vaid kaks miljardit elanikku, hägusalt mainitakse 21. sajandil juhtunud “Kriisi”, mille üheks tagajärjeks on nt järelvalvega pereplaneerimine. Sajandi jooksul pole toimunud suuremat kosmose vallutamist, vaid Kuud asustab mõnikümmend tuhat inimest. Et siis, mis pudelikael võis Asimovi arvates 21. sajandil olla?

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – At Budokan (Year's Best SF 16, 2011)

Et siis, tulevikumaailm ei pea alati olema masendav düstoopia. Võibolla ikkagi jätkub praegune tarbimiskultuuri pidu... mis siis tähendab seda, et tarbija vajab tulevikus üha võimsamaid lakse, et temalt saaks raha välja pumbata. Meelelahutuse puhul on siis vaja üha äärmuslikumaid või veidramaid esinejaid, millega inimesi paeluda. Ja selliste staaresinejate tootmisega tegelevadki käesoleva loo kangelased – nad loovad bände, mis üritavad võimalikult vingelt Metallica nimelise vokaal-instrumentaalansambli viise esitada (bändimehed, kes loo toimumisajal on ratastoolis, saavad sellest muidugi oma noosi (huvitav, et kas Metallica on siin loos seepärast, et nad millalgi jagelesid failide jagamise asjus?)).

Nii tehakse tribuutbände näiteks zombidest või inimsarnastest robotitest – asi toimib niikaua kuni turule ilmuvad teised sama kontseptsiooniga muusikakollektiivid, misjärel mõne aja pärast ootab publik midagi uut (samas, kõik toodetud projektid ei hakka tööle, näiteks megasuuruses Metallica-robotid tekitavad megasuuruse jama). Kuniks siis... biotehnoloogia firma abil arendatakse välja türannosaurus, millele geenimanipulatsiooni järel kasvavad käed, ning ühtlasi modifitseeritakse roomaja aju, et tüüp mõistaks rokkida – samas, ega rokk pole Rahmaninov, nagu sedastatakse (lk 175), peamine et usutavalt kitarri käristab ja vokaalselt möriseb. Asi toimib Pavlovi refleksi abil – näitad liha ja türannosaurus nimega Derek rokib ja koriseb (sest ta on alati näljane). Aga... ükskord läheb midagi teisiti. Nimelt see saurus...

“And there was, now that I paid attention to it, more than just migraine-inducing squeals of guitar and monstrous interludes of gutteral roaring. Derek might not be playing specific notes and chords, and his vocalisations were no more structured or musical, but they were timed to fit in around the rest of the music, the bass runs and drum fills and second guitar solos. It wasn't completely random. Derek was playing along, judging his contributions, letting the rest of the band share the limelight.” (lk 179)

Et siis, normaalne lugu. Metallica on muidugi jama (kommerts!), aga eks kannatab ühe loo puhul ära.

ulmekirjanduse baas

Peter M. Ball – The Clockwork Goat and the Smokestack Magi (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)

Muinasjutulaadne lugu. On üks kole slumm, kus elavad vaid õnnetud töölised, elunatuke kulub närusele ja tervistkahjustavale tööle. Seal slummis elab ka salapärane maag, kes tegutseb niisiis salapäraste asjadega. Ühel päeval on ta ukse taga mehhaaniline kits, mis, nagu selgub, pärineb konkureerivalt aurumaagilt, kes pakub kitse sõpruse märgina. Slummimaag jääb mõtlema, et kas see kits on äkki hoopis nö trooja hobune. Kits käib iga päev maagi ukse taga, aga see ei julge sisse lasta. Muidugi äratavad sellised külaskäigud tööliste tähelepanu... ja kui küsida, räägib kits neile aurumaagi tööde saladusi – mille järel siis õpivad töölised aurukunsti nippe ja võtavad need kasutusele, ja oh imet, ümbruskonda saabub valgustatus. Ainult et ühel hetkel avastab ukse taha peitunud maag, et progress on temast mööda kihutanud – mille peale kits teatab elutargalt, et ta oligi “programmeeritud” küsimustele vastama, enda viga, et mind kohe sisse ei lasknud. Kurb värk. Tegelikult see slummimaag polnud just positiivne tegelinski ka, vahel tabavad ebaõnnestumised selliseidki.

Selline progressimuinasjutt siis, aurusotsrealism!