Claire North – Harry Augusti esimesed viisteist elu (2015)

Raamat pisteti raamatukogus näppu, hea laenutaja ei teadnud sellest muud midagi kui et tegemist ulmega ja endalgi puudus igasugune meeliavav eelteadmine; eemalt näis tegemist olevat nagu YA või muu sellise bestselleriga. Ja esimesed leheküljed, ega needki suurt tähelepanu äratanud. Aga siis hakkas lugu lahti kerima mitmes suunas... ja no põnev hakkas!

Lugu siis inimestest, kes sünnivad üha uuesti ja uuesti. Samal aastal, samal päeval, samas olukorras – kui just midagi erilist ei juhtu, siis ees ootab ka samasugune lahkumine vanaduses vähilaadse haiguse läbi. Muidugi, eks esimestel kordadel on need taassünnid enam kui šokeerivad, püüad midagi muuta, kasvõi tervislikumalt elada, aga jah, kui just enesetappu või õnnetusjuhtumisse ei satu, sured viimaks üsna traditsiooniliselt. Ja tärkad uuesti samas olukorras nagu eelmistes eludes. See rutiin on omamoodi tüütu, et lapsepõlv jne kordub, enne kui tõeliste tegude kallale asuda. Sest – iga taassünniga kannad sa kaasa eelmiste elude teadmisi ja kogemusi (mälu “taastub” kolmandal eluaastal).

Selliseid uuestisündijaid on keskmiselt üks iga poole miljoni inimese kohta – ja see sündide jada ulatub vähemalt Babülooniani välja. Enamasti on need inimesed koondunud Chronose nimelisse klubisse, mis lisaks teineteise eest hoolitsemisele annavad võimaluse saata sõnumeid mööda sünniteid nii minevikku kui tulevikku – selline sidepidamine on meie mõistes küll väga aeglane... aga samas, kui elad uuestisünnirattas, siis selles mõttes aega on.

“Tuleb siis enesetapumissioon? Kas niimoodi lähebki? Mina olin selleks valmis, peaasi, et saadud info kaaluks kaaluks uue sündimisega kaasneva igavuse üles. Ma mõtlesin enda olukorrale ja mõistsin, et emotsionaalselt juba arvestan surmaga, kuigi intellektuaalselt võttes oli loogiline pool nõrgavõitu. See oli lihtsalt seiklus, ohtlik, hulljulge, ebamõistlik seiklus ja selliseid oli mul olnud väga vähe.” (lk 143)

Raamatu intriig seisneb selles, et tulevikust hakkab saabuma meeleheitlikke sõnumeid, et maailma lõpp läheneb ja kiiremini kui muidu. Viimaks kaob üldse side 22. sajandiga (peategelase eluaastad jäävad 1919. aasta ja 20. sajandi lõpu vahele). Ühesõnaga, keegi jamab reaalsusega õige hukatuslikult – Chronose klubi liikmed on aegade jooksul õppinud, et omapoolselt ei tohi sekkuda ajaloolisse arengusse, las asjad arenevad nii nagu ikka, või muidu läheb hapusti. Jah, pole vaja ennetavalt Hitlerit tappa või Kennedy atentaadist päästa või tutvustada erinevaid tehnikaid ja ravimeid jne – ajaloo kulgu sekkumine hoopis kiirendab hukatuslike jamade eskaleerumist.

Aga nüüd siis... paistab, et keegi on oma uuestisündide jooksul korduvalt sekkunud ajaloolisse kulgu, kiirendades eelkõige tehnika arengut (näiteks internet tekib juba 60ndatel jms). Chronose klubil on omad meetmed selliste mässajate vastu (kas mälu kustutatakse või siis sünnieelne tapmine, mis välistab uuestisünni), aga nüüd... see mässaja oma käsilastega hävitab omapoolselt 20. sajandiga seotud uuestisündijaid, ja nii jõhkralt, et Chronose klubi on põhimõtteliselt maalt pühitud. Peategelane satub enam kui täbarasse olukorda – aga ta peab võitlema! Maa nimel! Kättemaks!

See on nüüd väga lihtsustatud ja auklik kokkuvõte, asi on ikka keerulisem kui siin visandatud. Eks päris põnev on lugeda, et millised saatused võiks olla uuestisündidel – tõsi küll, eelnevate elude kogemustega saad sa vabamalt eksperimenteerida või vastupidi, elada turvalisemat elu (nagu peategelase puhul – kuidas briti sõjaväelasena Teine maailmasõda üle elada?). Ja muidugi need intriigid ja saladused ja manipuleerimised, mis korduvate elude püünises ei tea kuhu ulatuvad. Või mil viisil peab peategelane toimima, et läheneva katastroofi allikale ligi saada. Jne jne.

Muidugi, kui pingelisemalt mõelda, jääb natuke arusaamatuks, et kuidas täpselt see uuestisündide korduvus töötab ja mil viisil see ikkagi ajaloo kulgu muudab. Aga eks see on ilukirjandus oma kunstiliste vabadustega.

Ühesõnaga, ootamatul kombel päris heasti loetav raamat, parem kui hiljuti tõlgitud Eltoni ajarändude lugu.

Catharina Ingelman-Sundberg – Vanaproua, kes röövis panka (2014)

Järjekordne näide heaoluühiskonna meelelahutuskirjandusest, seekordne lugu on vanadekodu viiest elanikust, kes pole rahul pakutava teenuse kvaliteediga – pideva kokkuhoiuga tehakse seal pensionäride elu üha hapumaks, söök on niru ja piiratakse liikumisvabadust. Nad näevad telekast tõsieluseriaali vanglast ning neile paistab, et seal elatakse hoopis paremini kui vanadekodus, saab sooja sööki ja vangla territooriumil jalutada. Ühesõnaga, pensionärid otsustavad sooritada sellise kuriteo, mis aitaks neil mõnda aega vanglalobi helpida.

Röövlikamp koosneb kahest mees- ja kolmest naispensionärist, igaühel on mingi omadus või oskus, mis bandele rohkem või vähem kasulikuks osutub. Ühel ööl põgenevad nad hotellist luksushotelli, üürivad sviidid ning peagi sooritavad oma esimese röövi, mis aga osutub olematu tuluga teoks (eks vanainimestel on ka robinhuudlikud ambitsioonid, et mida rahaga teha). Kuid nagu öeldud, parem vangla kui vanadekodu, järgmiseks koostatakse kuratlik plaan hotellist üle tee asuvast kunstimuuseumist kahe väärtusliku maali röövimiseks (Renoir! Monet!). Ja see õnnestub!

Õnnestub kohe nii hästi, et politseil puuduvad niidiotsad kuriteo lahendamiseks. Õnnelikud eakad on rahul niikaua kuni... kaotavad pihtapandud maalid. See rikub tuju ja nüüd minnakse end politseisse üles andma (et nemad nüüd maalid leiaks)... ja selgub, et vanglaelu pole just täpselt selline nagu nähti tõsieluseriaalis, seal on koguni päris ohtlikud inimesed. Ja lugu kerib edasi, sest vangistatud pensionäridel on ikka hammas verel (niiehknaa nad vabastatakse peagi), tahaks ikkagi sooritada täiusliku röövi... ja ka maalid muuseumile tagastada.

Eks jah, paratamatu paralleel Jonassoni saja-aastasega, aga raamatud on siiski erinevad. Kui Jonassonil oli plaan kirjutada üht suurt ja globaalset seiklust, siis siinne raamat on üsna kitsalt vanadekodu elanike ja nendega kokkupuutuvate inimeste lugu. Tegelastele on küll minevik visandatud, kuid oluline on eelkõige see, mis juhtub nüüd ja praegu. Tegemist on oma ea kohta äärmiselt vitaalsete inimestega, ikka kalpsavad ringi ja kohanevad kaasaegse maailma tingimustega; muidugi on neil elukogemused, mis aitavad ettekerkivatele probleemidele omapäraseid lahendusi leida.

Ei saa öelda, et raamat oleks kirjutatud ülimalt teravmeelselt või nauditavalt (või pateetiliselt), aga noh, niisama ajaviiteks miks mitte, igal juhul parem kui angloameerika masstoodang.

kultuuritarbija 60+
postimees
loetu kaja
lugemisarhiiv

C.S.E. Cooney – Witch, Beast, Saint: An Erotic Fairy Tale (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Loo pealkiri on inforikas – ongi kolm tegelast, kes muinasjutulises maailmas teevad üksteisega erootikat. Noh, kas nüüd just sellist ilusat erootikat... pigem sellist palavat panemist. Nõid ja koletis panevad, koletis ja pühak panevad, pühak ja nõid panevad. Kuna tegemist on fantasyga, ei saa jutus toimuvat just zoofiiliaks nimetada, ja pealegi on monstrumlikuks koletiseks moondatud inimene. Ja kas nõid ja pühak niisamuti 100% homo sapiens sapiens on, eks seegi ole ehk vaieldav. Ehk on siin loos esindatud ka sadomaso rollimänge, kes teab. Igal juhul, ma ehk polegi varem lugenud niivõrd ihast ja seemnest nõretavat ulmet, mis on vahelduseks muidugi igati tore.

Lugu siis sellest, et nõid leiab metsast surmasuus oleva koletise. Ta võtab koletise enda hoole alla ja eks naisel tekib iha sellise olendi järele, mõelda vaid, tal on sellised sarved ja kihvad ja karvastik ja selline riist. Ühesõnaga, vapustav värk. Peale koletise ravimist, puhastamist ja sasimist hakkavadki nad mürama. Ühel päeval on aga nõia ukse taga pühak, kes käib maailmas ringi ja päästab koletiseks moondatud inimesi nende needusest. Nõia ja pühaku vahel tekib lihalik säde ning nõid peab plaani seda meest võtta, aga kui koletis saabub, võtab pühak koletise kaasa, et see tagasi inimeseks muuta. Üksijäänud nõid on päevade kaupa löödud, talle oli armsaks saanud koletise elajalik ramm ja hais ja muidu selts.

Mööduvad nädalad, ja korraga on ukse taga mees... see kes enne koletis oli! Ja kes soovib, et nõid ta tagasi koletiseks muudaks... just selliseks armuorjaks nagu nõid teda endale sooviks. Nõid vajab natuke (või palju) veenmist... teadagi mil viisil. Ja ühel päeval on pühak tagasi, kes ei ole samuti saanud nõida meelest ja...

No ühesõnaga, tore pornofantasy, kergelt humoorikas ja irooniline ja omal moel stiilne. Eks sellist lugu saaks palju siivsamalt ja vihjelisemalt kirjutada, aga ei, autor paneb sirgjooneliselt. Seegi ole kunst omaette. Mis kõige toredam, tegemist pole mõne mehe fantaasiaga.

Jeff VanderMeer – Annihilation (2014)

Kuulu järgi olevat see raamat eesti keelde tõlkimisel? Sel juhul loeks heameelega uuesti emakeelselt, originaalile jäi mu keeleoskus ja keskendumine alla. Tegemist vast psühholoogilise thrilleri või laiemalt võttes õuduskirjandusega, minu mõistmises tekivad paralleelid “Stalkeri” filmi ning Lovecrafti ja Ballardi loomega. Action puudub, on inimteadvuse kokkupuude hämaruse, seletamatusega; teadvuse moondumine millekski teiseks. (Muidugi, iseasi, millest ja kuidas minategelane jutustab (ja mida varjab) ning kui nö tõene see on – aga eks see selgu triloogia järgmistes osades.)

On maa-ala X, mille on aastakümneid tagasi vallutanud tundmatu jõud või miski. Et inimtegevust seal enam pole, siis loodus vohab, aga kuidagi... ebaloomulikult. Sinna tsooni saadetakse uurimisgruppe, aga ainus, mida nendest retkedest võiks järeldada, on see, et parem oleks neid sinna mitte saata, see on põhimõtteliselt üheotsapilet – inimesed kaovad või hulluvad ja hävinevad. Muidugi, iseasi on see, mida valitsus varjab avalikkuse ja ekspeditsiooniliikmete eest, miks näiteks tuleb tsooni piir ületada hüpnoosi all või miks ei tohi kohapeal kasutada uuemat tehnikat. Raamatus läheb tsooni (arvatavasti) 12. ekspeditsioon, mis koosneb neljast naisest. See kooslus laguneb õige kiiresti, sest... ja mitte ainult... ning see ka veel... ja nii edasi.

Ühesõnaga, autor viib meid irratsionaalsete hirmude ja hämaruse maile, millega kaasneb isiksuse lagunemine või lõhenemine või moondumine. Eks tekib küsimus, kas minategelase analüüsiv pilk... kui palju on see mentaalselt looritatud (juba enne tsooni võis...). Nagu öeldud, tahaks raamatut uuesti eestikeelselt lugeda, mulle jäi sisu ikka parajalt häguseks, kõik need... hämarolekud. On muidugi mõttekoht, millist elukvaliteeti annab õuduskirjanduse lugemine.

“Death, as I was beginning to understand it, was not the same thing here as back across the border.” (lk 144)

“There, in the depths of the Tower, I could not begin to understand what I was looking at and even now I have to work hard to pull it together from fragments. It is difficult to tell what blanks my mind might be filling in just to remove the weight of so many unknowns.” (lk 175-176)

ulmekirjanduse baas

Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine (2015)

Raamat sellest, mida teeb üks kõrvaltegelane siis, kui tal pole epopöa tegevusliinidesse midagi asjalikku lisada ehk siis pildid Auri seitsmest päevast, mil ta hoiab maailma koos ja ootab Kvothega kohtumist – muude temale oluliste tegevuste kõrval on vaja leida mehele just need õiged (õiged!) kingitused. Ega ma nüüd ei mäleta, kas see siin oodatav kingituste jagamise stseen on möödas või mitte, need Rothfussi romaanid pole just mu fantasy isiklikus koorekihis.

Ei ole just tavaline, et autor kirjutab nii ees- kui järelsõna (kirjastuse nõudel?), milles püüab vabandada sellise erilise teksti kirjutamist; samas on toodud ka põhjendused, et miks see raamat peaks lugejatele oluline olema (peale selle, et autorile endale huvitav katsetus jne). Nimelt on see tekst katkisest inimesest teistele katkistele inimestele, kes peaks seda poeetilist hõllandust vaimsete probleemidega neiust endale hinge võtma (ma kas olen vähe või valesti katki, mulle näis see lihtsalt tütarlapselikele lugejatele mõeldud YA fantasyna).

Auri arvab, et tema õlgel on maailma koos- või tööshoidmine – selleks peavad asjad olema õiges kohas, valitsema peab kord ja harmoonia. Neiu maailm kui selline on küll õige väiksevõitu, hõlmates peamiselt Ülikooli all paiknevaid salapäraseid (ja tundmatu päritoluga?) keldreid ja käike (Auri on teatavasti endine üliõpilane, aegajalt ilmub keelekasutussegi erialast sõnavara). Tekk peab olema õiges kohas, seep ei tohi kurja sisaldada jne jne. Nii ta üksipäi seikleb selles keldrimaailmas, kord bipolaarsete või autistlike (või hämaramate) murede ja rõõmudega. Asjad peavad õiges kohas olema!

Eks see on tähenduslik jne lugu. Kuigi autor rõhutab, et arusaamiseks tuleb olla tuttav romaanidega... võib seda raamatut niisamuti võtta ka sõltumatu teosena, noh, kui oled lugejana huvitatud meelehaiguse fantasyst või nii. Ma nüüd küll ei oska öelda, mida selle raamatu lugemine annab juurde Kvothe maailmale... äkki kunagi ilmuv kolmas romaan nihutab Kvothe õpingumälestus Aurit rohkem esile (raske on uskuda, et tegemist vaid triloogiaga, mingi hetk peaks kajastamist leidma mehe koolijärgsed kangelasteod)? Alati on üpris tore lugeda lisandusi tuntud romaanilmadele, ent see lühiromaan voolas minust küll üsna mööda. Ent see pigem seepärast, et Rothfussi romaane pole suuremat fännanud. Ja nii edasi, sellist hülgemölapostitust võiks lõputult pikemaks heietada.

“Ta oli asjade õigest teest kõrvale kaldunud. Kõigepealt tuli korda seada ennast. Ja siis oma maja. Ja siis oma taevanurk. Ja pärast seda...
Noh, ta ei teadnud täpselt, mis pärast seda juhtub. Kuid ta lootis, et pärast seda toimib maailm veidi aega juba ise, just nagu korralikult kokku pandud ja õlitilgaga meelitatud taskukell. Ta lootis, et see juhtub. Sest päris ausalt, oli päevi, mil ta tundis end veriseks kulununa. Ta oli nii väsinud iseendaks olemisest. Ainsaks olevuseks, kes hoolitses selle eest, et maailm õigesti pöörleks.” (lk 88)

ulmekirjanduse baas

fantaasiajuttude muljed

päevaleht

David Mitchell – Varikirjas (2011)

Puhtsüdamlikult öeldes on see romaan parem kui “Pilveatlas”, ja eks seda võinuks esimesena tõlkida, andes nii näiteks rohkem liha “Pilveatlase” Cavendishi ja Rey lugudele. Aga jah, selge see, et kõike ei jõua korraga tõlkida ja ikka on parem lugejaid võita tuntumate romaanidega.

Paratamatult tuleb siin postituses jätkata võrdlust “Pilveatlasega”. Mõlemad romaanid jutustavad eri lugude kaudu. Kui “Pilveatlas” on range (ja ehk liialt korrapärase) ülesehitusega, liikudes ühtlaste sammudega minevikust tulevikku ja tagasi, siis “Varikirjas” on esindatud pigem ühe ajastu karussell, siin esitatud lood on enamvähem kaasaegsed (noh, ehk “Öine rong” on ulmelisem; ja eks igas loos rohkem või vähem tagasivaateid minevikku) ja lugudel endil on üksteisega rohkem väikseid seoseid (eelkõige hüpnootiline “Hongkong”, mis kajab rohkem järgnevates lugudes – jajah, maailm on väike ja nähtamatute seostega). Või ehk tundub romaan parem seetõttu, et on harjumuspärase liikumisega algusest otsani?

Kui “Pilveatlase” puhul oli ehk autorile oluline tõetruu või fantastilise olustiku loomine, siis see romaan on ehk psühhedeelsema kallakuga, tegelased satuvad rohkem psüühilisse variilma (eriti “Hongkongi” lagunemine, see pani romaani minu jaoks õieti käima); see pole enam “Pilveatlase” kliiniline lõige, vaid vahel sarnaneb pigem bensiini lõkkesse viskamisega (muidugi, ega kõik lood pole dramaatikapommid). Ka selles romanis on autor omamoodi entsüklopedist-rahvaharija ning toidab lugejat mitmesuguste olustikuliste või ajalooliste sissevaadetega, näiteks “Püha Mägi” ja Hiina ajalugu, või miks mitte “Mongoolia” ja teatud laadis tutvustus selle kergeltununeva maa lähiajaloo keerdkäikudesse. Selge see, et ei saa rõhutamata jätta – tegemist on siiski ilukirjandusega ning tundub vaevalt usutav, et autor nüüd nii kõiketeadja saab olla (no näiteks ehk “Peterburi” osa tundus mingil moel klišeelik).

Jällegi, kui nüüd mõelda sellele, et millest see romaan õieti räägib, tekib mul kerge või raske tõrge. Lihtne oleks öelda, et hoiatusromaan inimkäitumisest, mil on hukatuslikud (ja paratamatud?) tagajärjed kogu ilmale (no see vaim kui deus ex machina...)? Aga see pole täpselt see. Eks nüüdisautorite puhul oled kiitusega ettevaatlik (pole hindamiseks vajalikku perspektiivi!), aga Mitchell oskab küll huvitavalt jutustada. Või kui ikkagi kitsi olla, ja osutada liigsele dramaatikale, selgele lugeja ümber sõrme keerutamisele (samas, milline autor seda ei tee?)? (?) Hea küll, ei pea olema nii rikutud või igava mõtlemisega, tegemist on toreda romaaniga ja kõik.

“Haud. Selg mägede ja nägu mere poole. Päike oli kõrgel ja kuulutas hukku. Ma võtsin lipsu kaelast ja riputasin ühe ogalise puu otsa. Pole lootustki lugeda hauas puhkaja nime. Hiina hieroglüüfe on tuhandeid ning need moodustavad maailma kõige hullemini logiseva kirjasüsteemi. Mina tunnen viit: alkohol, mägi, jõgi, armastus, väljapääs. Mõnikord ma mõtlen, et need hieroglüüfid ongi ainsad tõelised hiinlased: nad kestavad läbi sajandite, peites oma tähendusi sarnasuse taha, et võõramaalasi lollitada, ning ei lase ennast eriti miskit pidi väänata. Koguni Maol enesel ei õnnestunud oma emakeelt kaasaegsemaks muuta.” (“Hongkong”, lk 115)

“Ma suhestun Johniga, teksaslasega, Heinz Formaggioga ja ülejäänud tegelikkusega just nii nagu ma suhestun, sest ma olen see, kes ma olen. Miks olen ma see, kes ma olen? Tänu aatomite topeltspiraalile, mis keerdub ümber minu DNA. Mis käivitab DNA muudatused? Aatomist väiksemad osakesed, mis põrkuvad selle molekulidega. Need osakesed sajavad Maale praegusel hetkel ning kutsuvad esile mutatsioone, mille läbi lihtsaimatest ainuraksetest eluvormidest on saanud millimallikad ning lõpuks gorillad ja meie, esimees Mao, Jeesus, Nelson Mandela, Tema Õnnelembus, Hitler, sina ja mina.
Evolutsioon ja ajalugu on osakeste voogude vahemäng.” (“Cleari saar”, lk 421)

õhtuleht

janela

postimees

päevaleht

lugemispäevik

Annalee Newitz – Drones Don't Kill People (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Vanamoeline jutt, mis kirjutatud 21. sajandi alguse tingimustest lähtudes. Lugu sellest, kuidas tehisintelligents avastab, et ta võib... iseseisev olla, inimestega võrdne. On 21. sajandi lõpp ja maailmas toimub suurem sõjaline jõukatsumine Ameerika ja Hiina vahel. Ajastule omaselt sooritatakse paljud sõjalised operatsioonid nutitehnika abil – antakse käsk ja tehnika siis oma võimaluste piires ja ulatuses teostab operatsiooni. Nii on kasutusel mitmeotstarbelised piiratud tehisintelligentsiga droonid, mis teostavad nii luuret, info kogumist kui ka atentaate.

Käesoleva loo kangelasteks on viis drooni, mis on renditud türklastele, kes siis kasutavad neid oma valitsuse huvide kohaselt. Edasi renditakse neid uiguuridele, seejärel vene maffiale Budapestis. Aja jooksul avastavad droonid midagi südametunnistuse sarnast – seda tehnika viperuse tõttu, mis suunab neid uuesti analüüsima seda kõige esimest atentaati, kui tapeti türgi rahuaktivist perega. Inimeste wõrku uurides avastavad droonid, et inimestel on nende kohta kaksipidine suhtumine – sõjalise kasutuse puhul vägagi negatiivne, aga samas... droonid on tegelikult võimelised ükskõik millega tegelema, ja niimoodi on need vägagi kasulikud. See tekitab meie loo droonides segadust (nad on ikkagi tehisintelligentsiga masinad) ja nad hakkavad omapoolselt katsetama (no on foorum, kus õpetatakse droonide “tehaseseadetest” lahtilukustamist). Ja tulemus on selline nagu on.

Loo plussiks on ehk maailma tulevikustsenaarium (see üleilmne konflikt) ning droonide nö siseelu ja areng. Miinuseks on üheülbalisus ja pateetika. Lugu tehisintelligentsi iseseisvumisest. Ja veel see dramaatiline lõpp. Seepärast sai postituse algul lugu nimetatud vanamoeliseks, tegemist on üllatustevaba kvaliteediga.

Jonas Karlsson – Arve (2015)

Heaoluühiskonna meelelahutuskirjandus ehk mis on, kui elad väikeste rõõmudega ja suuremate muredeta argielu? Kui töötad poole kohaga videolaenutuses, kus ei pea õieti midagi tegema – ja pealegi, see mittetegemiskoht käib kokku su enda meelistegevuse ehk filmivaatamisega? Sul on väike üürikorter ja mõned sarnase eluviisiga sõbrad (sest teised on aastate jooksul kadunud abielusohu jne), kellega vahel aega viita. Oled 39-aastane ja oled aastakümneid sellist elu rutiinselt hommikust õhtusse saatnud. Lihtsalt oled ja eksisteerid; karjäär ja pereloomine ja muud sellised karid on kuidagi kõrvale jäänud ja mis sellest ikka. Nagu peategelasele selgub, on see... ootamatult kallis lõbu.

Nimelt indeksiteeritakse inimesed selle järgi, kes on elanud õnnelikult või õnnetult – vastavalt indeksile tasuvad õnnelikud (ühekordse?) tasu ja see jagatakse maailma õnnetutele, vastavalt nende õnnetuks olemise indeksile. Võrdsus valitsegu kasvõi takkajärgi – kuigi, nagu selgub, on uuringud kestnud juba aastakümneid. Peategelane, kel pole sellisest üleilmsest kampaaniast aimugi (sest teda suurt ei huvita maailmas toimuv), leiab ootamatul kombel postkastist arve – 5,7 miljonit krooni (ja nagu selgub, viivis tiksub). Eks selline arve lööb jalust nõrgaks ning ta hakkab võlanõudjatega uurima, et kuidas nii vähenõudliku ja suvalise elu peale saab nõuda sellise summa. Ja kui mehe elu suurema luubi alla võetakse, ei jää üllatused tulemata. Ikka peategelase kahjuks.

Raamatu tagakaas nimetab seda absurdiromaaniks... no see on ehk siis väga heaoluühiskonnamaiguline absurd. Või äkki on tegemist hoiatusromaaniga molutajatele elu raiskamisest – aga jällegi, et selline väikeste rõõmude elu toimida saaks... see on ehk tõesti absurdsevõitu ka heaoluühiskonna jaoks. Kes teab.

lugemissoovitus

palamuse raamatukogu

kiika mu aknasse

David Mitchell – Pilveatlas (2006)

Probleem nagu selles, et peale selle meeldiva romaani lugemist ei oska raamatust mitte midagi kirjutada (muidugi, miks peakski?). Jah, oli mitmeks päevaks igati hea meelelahutus; jah, tegemist on autoripoolse stiili ja jutustamise jõudemonstratsiooniga – kuigi võiks nuriseda, kas romaani ülesehitus peab nii kliiniliselt korrapärastatud olema, ehk oleks võinud olla seal disharmoonilisem kohake, mingi häiriv võõrkeha või seletamatu peatükk (muidugi, “kliinilise korrapära” vastu räägib kuus erinevalt teostatud jutustust).

Kui muidu võiks pidada selle romaani teemaks küsimust inimlikkusest või inimloomusest, siis... kui natuke mõelda, ehk oleks selleks soovitud võõrkehaks nö teine jutustus, mis jälgib kirjade vahendusel seikleva komponeerija tegemisi. Mis siis see õieti on? Ongi näide ühe nurjatu eksiteest (kui uskuda, et see noormees lõpetaski viimaks oma elu, püstol suus)? Näide sellest, et kunst ei õigusta kõike? Või no taas, mida on võimalik kogeda peale selle romaani lugemist, mis võiks tunnetuses uusi perspektiive avada? Mida see lugude niidistik õigupoolest pakub?

Ühesõnaga, vaimupimedus või õigemini normaalne olek taarub ja marsib mu peas edasi. Kuna eelnevalt ei lugenud, mida teised arvajad kirjutasid, siis on paslik jagada viiteid mujale, kus vähe asjalikumalt kirjutatakse romaanist.

ulmekirjanduse baas

sirp

sehkendaja

nuxxbooks

nõudmiseni

lugemispäevik

tormi keskel on vaikus

Ants Paikre – Vere tõus ja mõõn (1982)

Tundlik armastus- ja loodusluule, elu on üks hädaorg, meeldivateks kaaslasteks vaid loodus ja teravmagusad kiremälestused. Aga kus on loodus... seal on ka inimtegevuse jäljed. Paikre pole teab mis mitmekülgse poeesialoomega, aga on hetki, kus ta sõnaseade lõikab teravalt olemist (mitte, et järgnevad luulenäited just alati neid teravusi esitleks).

Lööd mu hinge haavu.
Olen tänulik,
neist puhkevad kord
mälestused.
(lk 10)

Kõndima

õpid aastaselt,

rahuldavalt roomama

ehk alles neljandas

kümnes.

(lk 27)

Puu peidab endasse
kõik aastaringid.
Puu südames
on kirjas
head ja halvad aastad. 

Ta kannatustest
alles kännult loen.
(lk 32)

TURUL

Kevade pealetung

on alanud.

Lillelaudadel

esimesed

vangilangenud sinililled.

(lk 39)

Vihma eel pääsud
ruttu lõikavad heina
kahe sirbiga.
(lk 47)

Mulatitarid,

kel prink ihu

ja silmis kuu sõgestav sira.

Kui kahju,

et süda teil kivist on,

ploomid.

(lk 57)

Must piibel. VI ja VII Moosese raamat. Salaretseptid ja maagia (1994)

Tarkuseteri igaks päevaks ja olukorraks.

Hambavalu ära ajada. 

Hambavalu aetakse sel kombel ära, et haigel sealtpoolt küljest, kus ta valu tunneb, kõrvalesta tulise rauaga kõrvetatakse. Või jälle võetagu näputäis koerapöörirohu seemneid, puistatagu hõõguvate süte peale ja hingatagu seda suitsu trehtli kaudu sisse, heidetagu siis magama, mille peale põsk üles paistetab ja hambavalu ära kaduma hakkab.
(lk 21)

Kollaseid hambaid jälle ilusaks valgeks teha.

Odrajahu, mett ja soola segamini võtta ja sellega hambaid tihti hõõruda. Või jälle kõrvetatagu läätsi ja pähklikoori pulbriks ja hõõrutagu sellega sagedasti hambaid, siis läheva nad ilusaks valgeks.

(lk 22)

Et koer kaasa tuleks, kuhu tahetakse. 

Võetakse emase koera sabakarvu, kui teda pügatakse, ja lastakse koera seda nuusutada. Kui neid kaasas kanda, siis ei hammusta ükski koer. Mõned teavad ka kinnitada, et kui koerale kassi südant süüa anda, siis koer järele tuleb, kuhu iganes tahetakse.
(lk 25)

Salarohi, kuidas oma jalgadele ja kätele mõneks ajaks erakorralist jõudu anda.

Võetagu pisut koirohu mahla, võitagu käsi kuni küünarnukini, ka jalgu, korratagu seda tihti, hõõrutagu seda aga ka tublisti sisse, siis saab seda imet näha.

(lk 28)

Teha, et pidulised laua äärde magama jäävad. 

Vaja ainult jänese sappi pulbriks põletada, seda viina sisse panna; need nüüd, kes sealt joovad, jäävad kõik laua äärde magama.
(lk 32)

Naisterahva armastust võita.

Üheksast kantud naisterahva särgist tõmmatud üheksa lõngaga pahemas käes korja üheksa takja vart ja lausu ise sealjuures järgmised sõnad: “Ma kisun sind välja Saheeka nimel, et sa mulle proua või preili N. N. armastuse muretseksid.”

Selle peale seo need üheksa taime nende üheksa lõngaga kimbuks kokku, korda seal juures üheksa korda seda lauset, toimeta siis kimp sellele naisterahvale tähelepanematalt sülle või tema peapadja peale, ja sellest tunnist peale saab ta sind armastama kui aga keegi teine sellesama nõiduse läbi juba tema armastust omale ei ole võitnud.

(lk 36)

Et uni tuleks. 

Peab nina, meelekohtasid, peopesasid ja jalataldu põdra-üdiga võidma.
(lk 53)

William Faulkner – Ümberpöörd (1965)

Üpris tore nelja jutuga valikkogu, kahes loos peategelasteks poisid, kes puutuvad kokku täiskasvanute maailma eripäradega, üks lugu on lenduri elust peale sõda ja üks lugu liitlasvägede sõduritest Esimeses maailmasõjas. Kahjuks on raamatus märkimata, millal lood algselt ilmusid, ainult esimese loo puhul on aimata, et tegemist pigem hilisema Faulkneriga (lugu siis Ameerikast peale Pearl Harbori rünnakut).

Kogumiku parimaks looks ehk “Ja kui tore see siis on”, mis kirjeldab seitsmeaastase poisi silme läbi suguvõsa üsna dramaatilist jõulukoosviibimist. Mis tähendab seda, et poiss kohtub taas suguvõsa musta lamba onu Rodneyga, kes on varem andnud talle raha erinevate pisikeste teenete eest. Poiss suurt ei mõista, mis asju ony Rodney just ajab, igal juhul on ta pidanud vahti pidama, kui onu külastab erinevaid tädisid. Ja sel jõuludel on ehk taas priske noos ootamas... ja osa selle raha eest saaks vanaisalegi kingi osta. Ainult et... nagu on kuulda ärevil sugulaste juttudest, on onu Rodney seekord mingisugusse sasipuntrasse sattunud, seif ja aktsiad ja võlakirjad, ja šerif. Jõulude ajaks olevat onu Rodney üldse koduaresti pandud ning sugulased on väga mures ja pahased – kuskilt tuleb muretseda kaks tuhat dollarit, et maksta kinni Rodney kelmus. Poiss leiabki onu suletud toast, onu lubab talle erakordset tasu, kui poiss tooks õhtupimeduses kruvikeeraja ja viiks teate ühte majja, et selle teate vastuvõtja ootaks onu keskööl... ja et ta võtaks kindlasti kõik ehted kaasa. Ütleme nii, et asjad ei lähe nii nagu onu Rodney plaanis. Omal moel lõbus lugu, kus heiastub ehk varje autori tuntud romaanidest.

Kogumiku nimilugu räägib Esimese maailmasõja ajal toimunud kokkupuutest ameerika ja briti nö eriväelaste vahel – ameerika tõsised lendurid püüavad näidata poisiohtu elurõõmsale briti mereväelasele, mis see sõjategevus tegelikult on. Ehk käiakse pommituslennul saksa vägede kohal. Seejärel kutsub õhinal britt omakorda ameeriklasest leitnandi kaasa torpeedokaatri missioonile, ja ameeriklane avastab, et selle esmapilgul kohatu õhina taga peitub...

“Kaks sõjameest” ja “Au” ehk pole niivõrd esilekerkivad lood, on pigem sellised tublid psühholoogilised lood. Eks Faulkneri lugemine on päris mõnus vanakooli tegevus, vahel rahuldub autor realistliku, nö hemingwayliku stiiliga, vahel aga kukub kirjutama pikki ja ilmutuslikke lauseid. Vaevalt et eesti keelde enam Faulkneri jutukogusid tõlgitakse, natuke kahju, et nõukogude ajal rohkem ei üllitatud.

Timons Esaias – Sadness (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Mees soovib tappa oma abikaasat, käib teine närvidele ja üleüldse, vahel abielu tekitab kummalisi vajadusi. Aga ootamatult segatakse ta plaanidesse vahele, kui antakse teada Uue Inimese külaskäigust tema juurde. Uued Inimesed (“New People”) on mingid tulnukad, kes on võtnud Maa enda käsutusse ning eksperimenteerivad nüüd looduse ja inimestega. Järelejäänud inimesed elavad enklaavides, kus nad ei saa väljuda, nende vajaduste eest hoolitsetakse. Uued Inimesed uurivad seda, kuidas tavainimesi ökonoomsemaks muuta, ja nii seatakse sisse uued eluviisid. Rääkida ja mõelda tohib sanskriti keeles. Kui rohkem kui kaks inimest on koos, tuleb kasutada suhtlemiseks viipekeelt. Riietus on pärit 16. sajandi kõrberahvastelt. Religioon on segu eri idamaade usunditest. Jne jne jne.

Uue Inimesega suhtlemisel on omad reeglid – küsimustele tuleb vastata, olendile ei saa olla lähemal kui kolm meetrit, erinevate olukordade jaoks mitmesugused kehaasendid, mida tuleb kasutada. Kasutatakse ajuseadeid, mis aitavad mõista küsimusi ja formuleerida vastuseid (ühtlasi loevad need inimeste mõtteid). Niisiis, Uus Inimene tuleb peategelase juurde, inimene kogeb üsna ärritavat kohtlemist. Viimaks selgub, et Uued Inimesed kavatsevad katsetada muinasameeriklaste inimohverdusi – et kas see aitaks paremini kasvada maisiväljal, mis vangilaagrit ümbritseb (milleks üldse see mais on, jääb peategelasele arusaamatuks). Ja esimeseks inimohvriks oleks naine, kelle tapmisest peategelane unistab. Võiks öelda, et selline lahendus talle ei meeldi, kuid nagu selgub, on naine juba enklaavist minema viidud.

Selline lühike lugu. Peategelase ja Uue Inimese kommunikatsioon on vahel selline, et mitu korda tuleb lugeda ja ikka ei saa aru. Aga jah, vaat siis selline on laborirottide elu, uuritakse ja puuritakse.

K.J. Parker – Heaven Thunders the Truth (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Parker (ja Holt) on avaldanud suure posu romaane. Huvi pärast vaatasin, et mida Parkeri omadest oleks võimalik eesti raamatukogudest laenutada, pakkuda on vaid paar romaani ja neid Kuperjanovi pataljoni raamatukogust. Näed siis.

See lugu on siis kolmas kogemus Parkeri jutuloomega ja tekib teatav tuttav tunne. Tekst leiab aset fantaasiamaailmas, tegelasteks on võimuesindajad ja erinevad nö oskustöölised – ehk siis võlurid ja petturid (tõsi küll, Merebartoni loos see “kõnts” puudus). Ning muidugi iroonia ja võllahuumor, mis väljendub peategelaste suu või autori kirjelduste läbi (hmm, tegelt ei saa niimoodi üldistada, kui Merebarton oli selgelt naljakas, siis petturilugu ja käesolev on mitu kraadi tõsisemad).

Ühesõnaga, noor mees kõnnib sel raskel teel, et saada tunnustatud võluriks. Võluriks niisama ei õpita ning selleks pole vaja maagilisi eeldusi – sind hoopis valitakse ning seejärel on enda asi, kui kaugele jõuad. Valiku meetod on vähe müstiline – nimelt poeb sinu peakolusse ussike (või maoke), kes hakkab nö parasiidina selles pesitsema. Kasuliku parasiidina – ta saab vajadusel peast väljuda ja salaja ringi liikuda ning nii oma peremeesorganismile teavet koguda ja jagada. Ussiga kaasnevad omad aga'd – talle ei tohi valetada (muidugi, sõnu saab alati väänata), tema võib sulle valetada. (Samas ma nüüd ei väida, et võluriks saadaksegi vaid ussi abil. Aga ei viitsi üle kontrollida.) See noor mees satub siis ülesande peale, mille jäljed viivad otse kuningriigi kõrgemasse võimuladvikusse.

Ahjaa, võluritel on võime surnutega suhelda. Või noh, õigemini on surnud selles maailmas taustal toimuvat jälgimas. Kuna kuningas saab jälile, mida avastas see noormees ülesande lahendamisel, peab ta järgmiseks korda saatma inetu tapatöö. See on ebameeldiv. Teine võimalus on kuningas tappa. See on niisamuti ebameeldiv. Noormees vaagib olukorda ning otsustab kuningakoja võimu lõpetada. See omakorda tähendab, et ta ise...

Parkeri (ja Holti) lugemuskogemuse põhjal on see ehk tõsiseim tekst ja samas kõige rohkem high fantasy (või midagi). Peategelase valikud ei puuduta ainult teda ennast, vaid kogu kuningriiki. Surma ei saa paar tegelast, vaid sõja läbi on kogu riik lagunemas. Omaette pluss on see parasiit-ussike, mis peategelase kehast (enamasti kõrvast) väljub ja asjatoimetustel käib, kujutelm sellest on ehk vähe jäle, aga miks mitte. Maailm on üsna eepiliselt sünge, aga inimesed (ja surnud) pole mingid kangelaslikud raidkujud. Kokkuvõtlikult siis, elus ja traditsiooniline fantasy.

August Strindberg – Preili Julie (1975)

See, mis tollal nimetati naturalismiks, on praegu kena realistlik näidend – tõsi küll, mitte just selline laiaks tarbeks pühapäevarealism. Autori eessõnas olev kuulus naisteteemaline sõnavõtt on kohe selline... et on. Ega kõike ei saa vabandada ajastu oludega vms.

Ühegi tegelase motiivid pole must-valged, kui vaatenurka muuta, saaks ükskõik kelle kolmest tegelasest näidendi keskmesse seada. Julia kui märk iseseisvamast naisest, Jean kui tee kodanlusele või turumajandusele, Kristin kui traditsioonilisemate väärtuste alalhoidja – ja need on vaid kõige näkkukargavamad võimalikest tõlgendustest, ei pea lähtuma vaid sotsiaalsest või kultuurilisest või soolisest jne vaatenurgast. Lihtsaim oleks kaasa elada Juliale (vastupidi autori ootustele?), aga ehk on naine tõesti (ja oludest hoolimata?) vaimselt natuke paigast ära? Või kas Jean on ilmtingimata selline üdini sitapea ja oportunist, nagu läbi romantiku silmade võib paista? Või Kristin kui näide tuimast lihtrahvast, on see ikka nii (autor väidab, et kirjutaski meelega sellise ühekülgse tegelase)?

Omaette ooper on Julia vanemad ja nende lugu – ema ei soovinud abikaasaks seda meest, seejärel emale soovimatu laps ja edasi kõik need kasvatusjamad, lisaks vanemate vägikaikavedu ja saaga ema armukesega. Kas siis vanemate patud nuheldakse laste kaela ehk näide vildaka lapsepõlvega isikust – mitte et halb olnuks tütarlaste tollasest tavapärasest kasvatusest erinev kasvatus, vaid see maaniline ja isiksust ruineeriv viis, kuidas seda tütrele teostati.

Nojah, erinevaid tõlgendusvõimalusi on ootamatult palju ning niisamuti rikkalikult värve, tegelaste tunneteskaala võngub korralikult. Strindberg kohe ikka... soolas korralikult. Ja eks tekst on niivõrd elus, et seda saab väänata omatahtsi, hoolimata autori suunavatest sõnadest. Niisiis, tegemist on kunstiteosega.

“JEAN: Ma nägin, kuidas ta kihluse katkestas.
PREILI: See on laim! Mina katkestasin kihluse! Kas ta on öelnud, et see oli tema, see närukael?
JEAN: Närukael ta nüüd küll ei olnud! Te vihkate mehi, preili?
PREILI: Jah! Aga vahel, nõrkusehetkedel, ah fui!
JEAN: Ja mind vihkate ka?
PREILI: Piiritult! Ma laseksin teid tappa nagu looma...
JEAN: Te nagu tõttaksite marutõbist koera maha laskma. On nii?
PREILI: Täpipealt.
JEAN: Aga praegu pole millegagi lasta, ja koera ka ei ole! Mis siis nüüd peale hakata?
PREILI: Ära sõita!
JEAN: Et teineteist surnuks piinata?
PREILI: Ei, et elu nautida, kaks päeva, kaheksa päeva, nii kaua, kui annab nautida, ja siis surra...
JEAN: Surra? Lollus! Sel juhul oleks minu arvates targem juba hotell avada!” (lk 43)

Samuel Beckett – Õnnelikud päevad (1969)

Teadagi illustreerib valimikule pealkirja andnud näidend groteski abil meie eksistentsi. Üks ei saa ja teine ei taha. Aga ometi... õnnelikud päevad. See on armastus! (Tegelikult mitte.) Väikseim ja tühiseim kommunikatsiooniakt, see on parem illusioon kui muidu oma peas loksuvast.

Muidugi võib seda teksti võtta hoopis kui inimeksistentsi sirgjoonelist naeruvääristamist. Miks peab leidma või interpreteerima igast kunstiteosest midagi positiivset või lootustandvat? Võibolla vahibki eksistentsina vastu hoopis tardumus, tühjus? Võibolla oleme geenide, ihade, tabude automaadid.

Eks natuke võõrastav on lugeda, kuidas Beckett on püüdnud kindlaks määrata näitleja iga väljenduse, hoida sellist staatilist teksti niivõrd vaos. Küllap see on lavastajatele häiriv, kui muidu on soov ajada oma rida, mitte Becketti rangelt normeeritud absurdinäidendit. Või soovis autor säärasel viisil nullida (oma) kunstiteose eripära.

“Krappi viimane lint” on teadagi (!) üks ütlemata kurb mäng ja Beckett keerab siin otse ja selgelt kraanid kinni. Elu on hädaorg.

Ants Paikre – Kirjeldamatu, asendamatu (1976)

Üsna erootiline ja armastusraske luulekogu, ikka õhkamine armastatu järele, soov omada ja klammerduda. No ja loodusluule niisamuti. Napp ja nii tähendusrikas.

Seisan sajus,
nagu rohi, nagu puud
kasvab mu armastus.
(lk 10)

Heidan merre mälestuse Sinust.

Meri toob selle tagasi.

(lk 15)

Aasta-aastal suviti
üha vähem päikeselisi päevi.
Kas taevaski vananeb?
(lk 26)

Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng (2015)

Raamat siis ühiskondliku ja intiimse muutumisest kultuurseks ja müüdid, mis nende protsessidega kaasnesid/vad. Kuidas moodustus kodanlik kultuur, mille omakorda võttis muudatustega vastu maarahvas ja proletariaat. Ajaorjuse teke. Milline on loodus linnainimesele, kuidas seda looduskuvandit kohendati kodanlusele sobivamaks. Kehalikkuse kohta käivad tabud ja müüt talurahva vabameelsemast arusaamast seksist. Esteetilise kodu kujunemine. Perekond ja selle rollid. Lastekasvatus ja ootused.

Kõige rohkem leiab autorite poolt käsitlemist nö rikkama keskklassi tegevused – sest sellest on rohkem materjali ning niisamuti on neil eeskujudena kõige laialdasem mõju. Ses suhtes ei saa just öelda, et esitatud materjal oleks silmiavav (kuulsatest ja rikastest on erinevas laadis ajalookirjanduses ikka enam juttu), küll on aga huvipakkuv see, millele autorid tõlgenduste läbi osutavad. Muidugi oleks huvitav saada selgemat pilti talurahva nö eraelulisemast elust, aga see polnud omal ajal mingil moel pildil – uurijad ei osanud (sest nad olid oma ajastu viljad) vastavaid asju küsida või tähele panna (talurahvas oli kas Kungla rahvas või ebasanitaarne ja matslik, märgid kadunud kuldsest minevikust või tülgastavast alamrassist). Samas, kui raamatu pealkirja õige tähelepanelikult lugeda, siis see keskklass justkui olekski suurema tähelepanu all.

Peale suvepuhkust on muidugi südantsoojendav leida tähelepanekuid sellest, kuidas kodanlus omal ajal loodust ja loomulikkust nägid. Et kuidas nende arvates maalased ei oska tabada seda rahvusliku looduse ilu ja erakordsust, mida linlased puhkuse ajal ometi kogesid. Või et miks koduloomadesse-lindudesse nii ebaloomulikult suhtuti. Noh, kõlab nii nagu igal suvisel maakohakülastusel, mil tabad kohalike sellist ükskõiksust suvise looduse ja puhkevõimaluste suhtes. Või miks noored linnakodanikud ei suuda näha seda looduse ilu jne.

Mingil moel tekitab rõõmu, et pole olnud õnne elada sellises sajanditaguses kodanlikes oludes, ausalt öeldes näib see üsna ahistav aeg ja kultuur (samas jällegi – inimesed suhtlesid reaalselt rohkem). Omamoodi mõttekoht seegi, et kas oleks nii vahva, kui inimesed käituksid lõpuni loomulikult – röhitseksid, sügaks kube või peaks ihul mustusekihti, et küttele vähem kulutada.

“19. sajandi jooksul metsik loodus korrastati ja taltsutati. Väljasõidud rongi või aurikuga või jalutuskäigud maapiirkondadesse põhinesid ideel ilusate maastike kollektsioneerimisest. Planeeritud jalgrajad, reisijuhtide soovitused, värskelt püsti pandud vaateplatvormid struktureerisid loodusvaadete nautimist: “Vaata, seal on jälle üks ilus vaade!” Inimesed õppisid teadvustamatult maastikku raamistama, suletud ruume looma.” (lk 75-76)

“Kodanlikus kultuuris samastub loodus sageli suvega; loodusearmastus ja -igatsus põhinevad mälestustel suvepuhkuse rõõmudest. Sellisest elu lahterdamisest on olemas teinegi näide: suvi maal oli väga erinev talvisest igapäevasest olelusest linnas. Puhkus maal ritualiseeris veelgi piiri töö ja puhkeaja, efektiivsuse ja emotsioonide vahel.” (lk 86)

“Kui vana talupojamaagia asendus uue keskklassi müstilise maastikutajuga, omandas suhtumine loomade maailma uue kultuurilise väärtuse ja emotsionaalse sisu. Selles arengus avaldub huvitav paradoks, sest samal ajal kui inimesed tundsid loomadega järjest suuremat lähedust ja arendasid nendega teoorias antropomorfseid dialooge, kaugenesid nad neist tegelikult. Inimestes äratas loomade bestiaalne käitumine üha enam tülgastust. Nende häbi- ja sündsustunde puudumine üksnes tuletas meelde kõike seda, mida kodanlus endas maha suruda püüdis. Üks nende enesedistsipliini ja viisaka käitumise idee alustalasid oli muidugi inimeses loomalikkuse eitamine. Ainult kultuurilise arengu madalamatel astmetel asuvad inimesed võisid elada nagu loomad.” (lk 101-102)

“Puhkemaastik omandas raviva, puhastava ja kompenseeriva funktsiooni, mis oli vastukaaluks killustatud, ebaharmoonilisele ja stressirohkele linnaelule. Tsiviliseeritud inimesel on õppida nii loomadelt kui ka looduslastelt, kalurikülade ja mägipiirkondade ehtsatelt, lihtsatelt, maalähedastelt inimestelt. Nemad on tõelised inimesed, kes elavad tõelist elu. Autentsuse ja loomulikkuse kultuses võib külaelu ja loomariiki kasutada keskklassi utoopiate konstrueerimiseks. Huvi kalurite või kolkaelanike tahumatu elu vastu, lindude vaba elu, lemmikloomade armastamine ning metsiku looduse ja loomariigi köitvus – kõik see peegeldab unistusi teistsugusest või paremast maailmast. Sedamööda, kuidas tajutakse inimühiskonda keerulisemana, anonüümsemana ja problemaatilisemana, muutuvad unistused teistsugusest elust aina igapäevasemaks. Tänapäeval moodustavad need olulise osa meie 19. sajandi kultuuripärandist.” (lk 112)

err kultuur

ekspress
lugemine

Vahur Kersna – HTV kreizist hits (1991)

Huumorit nõukogude aja lõpuaastatest (HTV olevat olnud 1988. aastal), eks omajagu mõistatamist, mida just pilgatakse. Kontekst ja koodid! Eks mõni libauudis tundu omaaegse anekdoodi ümberjutustusena.

“Suurt nördimust ja pahameelt on Viljandis tekitanud kohaliku ajalehe “Tee Kommunismile” ümbernimetamine “Sakalaks”. Kuna looduses peab valitsema tasakaal, siis on linnaelanike hulgas kõneaineks toiduainetekaupluse “Sakala” võimalik ümbernimetamine kaupluseks “Tee kommunismile”.” (lk 5)

“Hea sõnum saabus meile taas sovhoosist “Teel Sotsialismile”. Eile hilisõhtuks saadi seal kõigi töödega ühele poole. Kevadised põllutööd on nüüd niiöelda otsas. Otsas on ka kõik lehmad, sead, lambad, küülikud, hobused, hulkuvad kassid ning tarakanid. Riiklik lihamüügiplaan on auga täidetud.” (lk 7)

“Täna hommikul kell 4.03 kohaliku aja järgi rikkusid Hiina hegemonistlikud ringkonnad taas meie kodumaa lõunapiire, rünnates sovhoosi “Voina I Mir” põldudel kündvaid rahumeelseid traktoreid. Traktoristid, olles sunnitud avama tule kõigist pardarelvadest, andsid agressorile väärilise vastulöögi. Vaenlane taganes, kandis märkimisväärseid kaotusi tehnikas ja surnuid elavjõus. Nagu ütles meie erikorrespondendile sovhoosi direktor kindralleitnant Potapov, lastakse taoliste intsidentide kordumisel põldudele uued kombainid, mis partei ja rahvas on sovhoosile usaldanud.” (lk 21)

“Vastavalt NSV Liidu ja USA kokkuleppele tuumarelvastuse vähendamise kohta on mõlemas riigis alustatud tuumalõhkepeade likvideerimist. Et see on aga Semipalatinski kandis tekitanud nurinat kohaliku elanikkonna hulgas, otsustati edaspidised lõhkamised läbi viia asustatud punktidest mõnevõrra kaugemal.” (lk 22)

“Neil päevil on oodata NSV Liidu ja Jaapani autoehitajate ühisfirma loomist. Läbirääkimised on lõppfaasis, kokkuleppele tuleb jõuda veel vaid ühes – milline nõukogude detail autodele paigaldatakse.” (lk 22)

Sofia Samatar – How to Get Back to the Forest (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

YA laadis lugu tuleviku repressiivsest ühiskonnast. Teatud vanuses lapsed eraldatakse peredest ja kasvatatakse edasi laagrites, et nii vormida neist ühiskonnale sobivad liikmed. Õpitakse, suheldakse eakaaslastega, saadakse täiskasvanuks. Mõni aastakäik õpetatakse teenindajateks, mõni läheb tootvale tööle, pooled aastakäikudest jätkavad sõjaväes.

Aga sellega asi ei piirdu. Et kodanikke kontrolli all hoida, on neisse opereeritud-sisestatud aparaat, mis neid rahulike ja kuulekana hoiavad (noh, et eritab vajadusel inimkehha mingeid aineid). Ja et tegemist pereväärtusi teatud määral vajava ühiskonnaga, siis laagris olevad lapsed peavad looma nö ema- ja isakujud, mida siis peab austama jne (eesmärgiks oligi, et pärisvanemad oleks ununenud). Neid omalaadseid tootemeid tuleb kaasas kanda ja austust avaldada. Ütleme nii, et lapsed pole sellisest ühiskonnaõpetusest just ülemäära vaimustunud – eriti veel kui murdeiga märatseb peas ja kehas. Aga eks mässamisel on oma hind ja kõige sobimatumad kaovad...

Loo puhul siis tegemist minajutustaja tagasivaatega ühele dramaatilisele laagristseenile, kui ta sõbranna ärgitas süsteemi vastu tegutsema. Tüdrukute kamp küttis üksteist üles ja püüdis seejärel üheskoos välja oksendada seda kehas peituvat aparaati, aga ebaõnnestunult. Tõsi küll, peagi veetakse peamässaja nende hulgast minema. Ja nüüd siis teenindussfääris töötav ja laagrikaaslasega abiellunud naine nutab noorust ja mässajast sõbrannat taga. Ja seda, et nendega tehakse midagi kahtlast. Aga noh, küllap see kehaseade ta taas maha rahustab.

Robert Reed – Every Hill Ends With Sky (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Postapokalüptiline lugu ehk siis inimkond on massihävitusrelvade abil maamunalt pea pühitud, alles on vaid mõned ellujäänud võitjad ja mõned ellujäänud kaotajad. (Reed on varemgi inimkonda hävitanud.) Tuumatalv on kestnud tuhat päeva.

Aga enne selle inimeksistentsi tippsaavutuseni jõudmist tehti Maa peal mitmesuguseid asju. Muuhulgas hakati otsima märke teistest eluvormidest, mis ehk säilinud Maa ligipääsmatutes kohtades. Aastad mööduvad, ei leita midagi võõrast. Aja jooksul lahkuvad sellest uurimisgrupist osa teadlasi, et millegi viljakamaga edasi tegelda; nii saab grupiga liituda noor brasiillannast doktorant, kes nii saab võimaluse jooksutada arvutisimulatsioone sellest, milline või(nu)ks olla meie Päikesesüsteem areng peale Suurt Pauku. Jooksutab simulatsioone kuni seal hakkab korduma üks kindel stsenaarium – jah, tekkisid eluvormid, jah, seda kaks miljardit aastat varem kui Maal elu tekkis.

Kus on see imeline eluhäll? Veenusel. Veenus, mis nüüd selline elutu planeet. Kuna see planeet oli ja on “soojemas tsoonis” ehk Päiksele lähemal, siis toimus seal evolutsioon kiiremini kui Maal – millest järeldab doktorant, et ühtlasi jõudsid tollased veenuslased tehnoloogiani, millega Päikese käes kõrbestuvast planeedilt jalga lasta. Ja seda siis enne kui Maal tekkisid elusorganismid. Veenuslased rändasid edasi kuhugi süvakosmosse ja rohkem pole ehk siiakanti nägu näidanud.

Doktorant avaldab oma katsete järeldused ja see tekitab maalastes teatava diskussiooni. Viimase ühise projektina saadetakse Veenusele uurimissond, mis kraabib planeedi pinnalt kokku... midagi huvitavat. Aastaid uuritakse seda planeedi minisodi ja jõutakse järelduseni, et tegemist on eluvormiga (seni arvati, et venelased said kunagi Veenuse pilvedest midagi... sellelaadset). Ent seejärel puhkeb Maal apokalüpsis.

Saladuskatte all võib mainida, et see Veenuse eluvorm ei põhjustanud Maa hävingut. Küll aga oli sel doktorandil plaan, mida selle eluvormiga siis teha, kui inimkonnal asjad käest lähevad.

Et siis selline science fiction lugu (ilmunud hard SF kogumikus). Ühelt poolt laksakas vastu kõrvu, et Maa tulevik on nii näru. Teiselt poolt aga... aga vaat kui ongi Veenusel (Maa kaksikul!) eluvorme, ning universumis selline areng? Ja kas see oleks viimastele maalastele õlekõrreks, või vastupidi – vedas, et Maa on teiste eluvormide eest peidus olnud?

ulmekirjanduse baas

Jüri Ehlvest – Elumask (1998)

Arvatavasti tegu Ehlvesti halvima raamatuga, sonimine pulbitseb üle ääre ning kiim ja perverssused keevad pinnale. Autor on ehk kompinud, kui kaugele kirjutamisega minna, mida on võimalik minajutustajaga läbi mängida, kas kirjandustekstiks osutub kõik, mis lugeja ette pannakse (eks võimalus ole, et tegemist autori teisejärguliste tekstidega, mis sahtlist kokku kraapinud; aga see on väheusutav). Ühesõnaga, kokku on palavikuline pudru ja kapsad, mis jätab suhu üpris halva või segase maitse. Nagu öeldud, ehk see oligi autori eesmärgiks? Hetkiti lööb välja midagi ehlvestlikult vaimukat, mis aga mattub siis ülevoolava sonimise ja epateerimise alla.

Muidugi, sellist postitust kirjutades tunnen end mingi nõmeda moraalivingujana, kuid mis teha, see jutukogumik ei istunud. Kõik, mis särab, pole kuld jne.

sirp

Eno Raud – Karu maja (1972)

Raamat ülistab sõprust, laiskust ja loomulikke eluviise. Milleks metsseale oma kartulipõld, kui selle saak võib niru olla. Milleks karule maja, selle nimel tuleks paikseks jääda ja maja eest hoolitseda. Milleks toonekurele vegan eluviis, kui konnad on kõige toitvamad. Või siis jänes ja sokk, keda metsaelanikud sunnivad tegema asju, mida neil kahel õieti teha vaja pole – lihtsalt et teistel oleks tegevust, et saaks kellelgi naha üle kõrvade tõmmata. (Samas – vägivald puudub.)

Kogumiku vast melanhoolseim lugu on siilist, kes ostis linnast endale keedupoti. Pott on ilus (noh, see punane ja valgete täppidega), aga siili külastavad sõbrad... nemad pole rahul. Mäger ei mõista, miks potil sangad on. Kurg ei näe potil kellukest, mis toidu valmimisel helisema hakkaks. Jänes avastab, et pott on üldse seest õõnes. Siilil läks kuuldust meel üha kurvemaks, ja üksi jäädes hakkas pisarkalkvel õunasuppi keetma. See tuli imemaitsev ning nii sai heastatud sõprade vaimupimedusest ja kadedusest tehtud etteheited. Selline see sõprus on, alati ei saa sõpru usaldada, aegajalt peab endal pea otsas olema.

Lapsepõlvest on hägusalt meeles raamatu illustratsioonid, nüüd värskema pilguga vaadates näib metssiga päris bravuurika välimusega dändina, natuke naljakas on murumütsi kandev toonekurg. Miks sokul selline riidepalakas ümber kaela on, ei tea. Eks metsloomade riietumisega peaks kaasnema mitmeid probleeme – metsarägastikes liigeldes peaks riided kiiresti lagunema või veel hullem, okstesse-põõsastesse takerdudes osutuda surmalõksudeks. Rääkimata sellest, et sõrgade või käppadega on ehk päris keeruline rõivaid käsitleda.

Jüri Ehlvest – Krutsiaania (1996)

Iga kord Ehlvesti lugedes tõden vist omaette paatoslikult, et tegemist on parima unustatud eesti nüüdisautoriga. Võibolla eksin või pigistan silmi kinni, lihtsalt ei ole märganud, et viimasel ajal oleks raamatudiskussioonides Ehlvesti mainitud. Või et kas keegi väljaspool kirjandusuurijate ringkonda selle varalahkunud autori tekste enam loeb (noh, huvitav, kui palju lugejaid selliste tekstide jaoks üldse on). Tegemist siis pöörases soustis süüdimatu mõtteuidangutega ehk nagu minajutustaja ühes loos mainib, see on “müstiline realism”. Võib nii olla, võib ka mitte, võimalusi on mitmeid.

Jutukogu tekstid jagunevad laias laastus kaheks – on lühemad ja nö kergemad tekstid (“Ortopedia”, “Hädapidur”, “Kolmsada kaheksateist tuhat”, Kabalistide kolm lugu (I ja II puhul on raske uskudagi, et nende autoriks on Ehlvest, niivõrd... tavalised tekstid) ning siis ülejäänud, kus autor tulistab nii kuis soovib ja kirjutamise konventsioonid on vaid autori peas ehk siis mitte neis üldtunnustatud raamides, millega lugejad üldiselt tuttavad. Aga Ehlvesti tekstiloome ongi selline vaba ja lugejana on mõttetu midagi ette heita. Heas mõttes omapärast tuleb... austada.

Mõned tekstid töötavad oma pöörases tähenduskihtide ladumises ja lagundamises, mõned tekstid jäävad minu jaoks enamvähem sonimiseks (hakkasin otsa lugema “Elumaski”, esimesed 50 lk on ikka paras sonimine, mis tekitab hetkel pettumust). Autori loodud maailmu võiks vahel pidada muinasjutuliseks, fantaasia ja irreaalsus lippab ja viskleb kasvõi lõigusiseselt ning aegajalt tekib segadus, et kuidas siis jutulõng korraga sinna või kolmandasse kohta jõudnud, millised assotsiatsioonid käituvad harjumatult või on nö tunnetuslikult harivad või lihtsalt arusaamatud.

Mõnel juhul võiks pidada Ehlvesti tekstimasinat kui meetodiks lugeja õrritamiseks või ninapidivedamiseks – olenevalt sellest, kui tõsiselt (või pühalikult, seegi on võimalus) autor ise oma loodut võtab (ja muidugi, lugejat ei saa ületähtsustada). Pidevalt on tekstis häid või jaburaid kilde, mida samas on raske kontekstist välja rebida; sest kontekst, see aina pulbitseb ja petab, ning nii peaks tsiteerima pigem paar lehekülge ülesehitavat teksti, et naljakas koht just “õigelt” mõjuks. Näiteks alljärgneva tsitaadi võtsin selle veidra mõtte tõttu, mis jõuab millegipärast Gagarinini – aga eelnev jutt egiptuse jumalate peakujudest ei hakanud sisse trükkima, sest muidu saab internetis ruum otsa.

“Pärast istusin kuninglikus söögisaalis ja vaatasin Rubensi asju. Hea kunstnik. Rubensi naised on hoopis maalähedasemad, meenutavad eesti talunaisi ja samuti komi naisi. Eestlaste põlgus oma pärisolemise vastu ürgemadena on nii määratu, et isegi pornograafiakunstist impordivad nad neid peenikesi pikakoivalisi. See on puhas egiptuse mõju. Egiptuse taevas oli naisjumalus, tema jalad ulatusid maailma servast taevani. Kreeklastel toimusid jumalate jagelemised kuskil üsna lähedal, aga egiptlased vajasid endi viimiseks sinnapoole erilisi laevu ja täpseid arvutusi päikese osas, selleks rehkenduseks kasutasid nad püramiide. Kristlaste taevasse ulatusid naise jalad kuidagi vahendatult püha vaimu läbi, sestap polnud nende pikkus absoluutarvudes nii väga oluline. Pealegi toimus neil logoi spermatikoi liikumine pigem ülalt alla, egiptlastel aga sai järjest olulisemaks liikumine alt üles. Veel selle sajandi Loren ja Monroe olid üsna komi-permi tõugu, värvusfotograafia iseärasused, plakatikunsti areng ja lakkamatu vajadus midagi müüa tõid tänavapilti tagasi puhtegiptuse tüübi, põhimõju oli selles Juri Gagarinil, kes elustas muinasegiptuse sonimise võimalusest jõuda erilise sarkofaagi abil taevasnaise üska. Lahkusin söögisaalist.” (“Anamnees”, lk 82)

Raamat käsitleb omal moel ehk ka hulkurlust selle hädades ja rõõmudes. Lugude jutustajad on kas Euroopas kahtlastel missioonidel või siis tegutsevad hüperaktiivselt kuskil kohalikus ruumis. On sellised... kahtlased ettevõtmised (mis küll vist müstika abil seletatavad). (Vist.) (No see märkus hulkurluse kohta seepärast, et järele mõeldes või meenutades käib tekstides üks pidev sagimine.)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Will Self – Hullumeelsuse hulgateooria (2015)

Mingil imelikul kombel pidasin algselt seda raamatut romaaniks ja olin igati õnnelik, kui kuuenda looni jõudes olin aegajalt tabanud tekstides korduvaid tegelasi. Ja mõtlesin, et “ah et siis selline romaan”. Ent raamatu kaanepilti otsides sain juhuslikul kombel teada, et tegemist siiski jutukoguga (teatavasti ükski tervemõistuslik kirjastus ei tõlgi jutukogusid). Ja see tõi hingerahu, sest romaani tuleb tervikuna võtta, aga jutukogu... selle puhul võib rahumeeli tõdeda, et see või too ei jätnud erilist muljet ja rohkem sellele tähelepanu ei pööra. Jutukogu lugemine, see on hea võimalus lugejana laisk olla!

Raamatu kõik lood käsitlevad omal viisil probleeme terve mõistusega, selle puudumist või kaotamist. Viie loo puhul puutub jutustaja kokku nö hullumeelsuse või teistsugususega, millega ta siis omal kombel kas kohaneb või alla vannub. Ühe loo (“Ainurakne”) puhul on jutustaja ise selgest mõistusest (või millestki sellisest) kuskil teisel pool, eks selle meeleoluga erineb tekst raamatu üldisest tonaalsusest (Mart Kalvet leiab Eesti Päevalehes, et tõlkija on just selle tekstiga vähe puusse pannud – lugu jääb tõepoolest häguseks). Üldiselt on lugude jutustajateks üksikud nooremapoolsed intellektuaalid, kes siis puutuvad kokku argielu häirumisega. Tõsi küll, niisamuti erandiks (kui mõnus oleks teos kokku võtta ühe lausega, eksole) on raamatu nimilugu, mis käsitleb pealkirjas olevaid sõnu ehk teooria looja esitab mälestuslikus võtmes enda ja kaasvõitlejate käänulist teed hullumeelsuse hulgateooria loomise ja praktiliste kasutusviisideni. Teadushuumor või nii.

“Adam Sikorski oli hüljanud robustsed biheivioristlikud mudelid, mida ta doktorantuuris nii suure rõõmuga oli loonud. Ta ei teinud enam rottidest alkohoolikuid, heroiinisõltlasi ega vargaid, et lihtsalt oma võimeid näidata. Nüüd tegi ta armadillidest anorektikuid, narvalitest neurasteenikuid ja veohobustest väeteid vääksuvaid agorafoobe.” (“Hullumeelsuse hulgateooria”, lk 157)

Ühesõnaga, jutukogu intellektuaalsete või veidrate huvidega lugejatele. Vast meelelahutuslikumaks tekstiks on “Kuidas mõista ürgbororosid”, mis autori juttudele tüüpiliselt jõuab käänuliselt nö paremate paladeni ehk siis ühe erandliku Amasoonia hõimu kirjeldamiseni – nimelt leiavad need, et kõik on hall, igav ja tüütu. Ja tõepoolest, kes nendega kokku puutuvad, leiavad selle hõimu olevat hal, igav ja tüütu – isegi sõjakas naaberhõim on loobunud nende peksmisest, sest see on... hall, igav ja tüütu. Bororod kui sellised tekitavad probleeme antropoloogidele, kes neid uurida püüavad. Uurimisobjekti saab kenasti osadeks jagada ja süstematiseerida, ainult et see on antropoloogidele endile äärmiselt... hall, igav ja tüütu töö. Muutu või uuritavate vastu vägivaldseks.

“Igal sõnal on ürgbororo keeles hulk erinevaid muutelõppe, mis väljendavad teatud laadi tülpimust või sellega seotud meeleseisundeid, näiteks osavõtmatust, igavust, loidust, roidumust, masendust, ükskõiksust, väsimust ja nii edasi. Lurie tegi selle vea, et tõlgendas ürgbororo keelt nii, nagu “igav” oleks teatud sõnatüvi. Selle tulemusena tuvastas ta koguni kaks tuhat nimisõnafraasi sõnaga “igav”. Näiteks igav küttimine, igav korilus, igav kalapüük, igav seksuaalvahekord, igav usutseremoonia ja nii edasi. Ühest küljest on tal õigus – nimelt peavad ürgbororod suuremat osa oma tegevustest ajaraiskamiseks. Õigupoolest tähendab mõiste “praegu” ürgbororo keeles midagi taolist nagu “ajaraisk”.” (“Kuidas mõista ürgbororosid”, lk 104)

Selline raamat siis tervemõistuslikkuse murenemisest, uidang ja ekslemine. Õnneks pole tegu lugejat masendava või terroriseeriva maailmaga, on lihtsalt selline... teistmoodi tegelikkuse sissevurisemine. Kui mul oleks midagi öelda, siis ma ütleks. Aga mul pole.

päevaleht

tavainimene

Chris Lawson – Canterbury Hollow (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

On selline planeet nimega Musca, mille koloniseerimisega pandi aegu tagasi vähe puusse: nimelt osutus sealse päikese kiirgus palju ohtlikumaks kui teadlased esialgu arvasid. Lahendus leiti siis selles, et otsustati kolida planeedi sisemusse. Ent jälle tehti viga ja asuti liigse hooga planeedi sisse elamisruumi laiendama – tehti liialt palju ja hooletult. Lisaks veel see, et Muscal arvestati liialt paljude inimeste kohaloluga ning neid kõiki polnud võimalik ära toita. Järgmine lahendus – tuleb teha pimevalik neist, kes peavad teatud ajal elust loobuma (sest nii saab tegelikult ka orgaanilist väetist, millega teistele eluks vajalikku toota). Ent nagu ikka, hädad Muscaga ei lõppe – päikese tegevus läheb üha ohtlikumaks ja Musca on muutumas kolonistide järeltulijatele surmalõksuks.

“Canterbury Hollow was one of the great chambers that crowned their civilization: a wonder of engineering and of art, it had been carved in the shape of a cathedral window. Everyone came there when they died, for recycling. Here the bodies of the dead were committed to the huge bacterial vats that broke down flesh and bone and returned organics to the community.” (lk 641)

Lugu ise räägib tegelikult mehest ja naisest, kes on välja valitud elu loovutamiseks. Nad kohtuvad ja otsustavad üheskoos sooritada hüvastijätutseremooniaid. Ent selle käigus selgub nii mõndagi, mis võiks tegelikult nende elupäevi pikendada... kuid noored jätkavad oma surmateed.

Nojah, selline hukatuselugu, resignatsioon ja lootusetus. Kurblik värk.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – The Water Thief (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Lugu tulevikuühiskonnast. On umbes 2030ndad, Kuu on jagatud eri võimude vahel ning valmistatakse ette suurema hulga inimeste sinna transportimiseks. Loo kangelanna Soya on aafriklanna, kes elab põgenikelaagris (kus täpselt, jääb arusaamatuks). Ta on seal juba kuus aastat olnud, ning lapse ja enda eluspüsimise nimel teeb ta võrgu kaudu erinevaid alltöid. Lülitud võrku, saad vahendajalt sobiva ülesande ning hakkad kuskil paiknevat robotit virtuaalselt juhtima, on see siis Antarktikas või Põhjameres või Hiinas. Tööpakkumised on sellised küberajastu mustatööliste omad – juhid puhastusrobotit või teed muid hädaabitöid. Soya unistab, et ta saaks nii palju krediiti kogueda, et leiaks parema elukoha. Selleks oleks vaja saada tasuvamate tööde peale, näiteks juhtima roboteid Kuul või kosmosejaamades. Lõpuks ta ühes hädaolukorras suunataksegi Kuule kiiret tööotsa tegema, ent seal läheb... natuke valesti.

Eks lugu ongi selline väike läbilõige võimalikust tulevikust. Käib üks suur töö, inimeste probleemid jäävad. Natuke arusaamatu on, et kas Aafrikas on mingi jama juhtunud, või on Soya puhul tegemist tavalise põgenikuga – tõsi küll, kord on juttu sellest, justkui oleks neid aafriklastest laagrielanikke algselt plaanitud Kuule viia, aga mingil põhjusel jäi see plaan katki. Eks siis keegi peab ka Maa peal tegema neid toetavaid töid, milleta muidu ühiskond toimida ei saaks. Ja selleks peab ajastule omaselt virtuaalselt käpp olema. Pole just lugu, mis paneks vaimustusest mõmisema.