Steven Erikson - House of Chains (2003)

 

Selle seeria neljas raamat algab ebatüüpiliselt - raamatu esimene neljandik (mis on muidugi keskmise romaani mõõtu ehk ligi 250 lehekülge) jälgib vaid ühe tegelase tõuse ja mõõnasid (no sealt teekonnalt tuleb küll mitmeid tegelasi kaasa ülejäänud romaani). Pigem küll mõõnasid, sest õhin, millega Karsa Orlong asub maailma vallutama (või õigemini hävitama) … see saab üsna kiire lõpu, kui ta puutub kokku tõelise sõjaväega (ajaliselt toimub see enne Seitsme Linna ülestõusu, millest siis juttu “Deadhouse Gates”). Aga jah, üpris ootamatu ja samas ka puhkus on jälgida vaid ühe tegelase teekonda - ilma et peaks ootama kümneid ja kümneid lehekülgi, et mõne sind huvitava sündmuse või seltskonnaga edasi liikuda.

Karsa Orlong on … eriline. Mitte ainult füüsiliselt (kaks süda ja hiiglaslik kasv, nagu see on tebloritele iseloomulik); omal moel võiks teda pidada ebareaalse enesehinnanguga noorukiks, samas võiks ka arvata, et ta ongi selliseks loodud. Hävitavaks tööriistaks (aga jah, selleks peab muidugi olema vastavaid eeldusi), kes siis peaks vabastama Teblori hõimude vanad jumalad (romaani jooksul küll selgub, et jumalatel on vähe valed juured ja pealegi on nemad omakorda mängukannid - ning ka Karsa Orlong peab olema Sandistatud Jumala esivõitlejaks). Karsa Orlong on tüdinud sellest koormast (ja kuidas teised tegelased tema tulevikutegusid näevad), mitmel puhul on seda nimetatud ahelate vedamiseks. Igal juhul, romaani jooksul saab vägeva puumõõgaga vehkijast iseenda tahutud hiiglasliku kivimõõgaga raiuja - ja selle imeriistaga võib juba maha nottida õige hulle olendeid. (Hea õppetund on seegi, et kõike ja kõiki pole vaja enda vande läbi enda vaenlaseks kuulutada.)

“‘We too failed, once, long ago,’ ‘Siballe said. ‘Such things cannot be undone. Thus, you may surrender to it, and so suffer beneath its eternal torment. Or you can choose to free yourself of the burden. Karsa Orlong, our answer to you is simple: to fail is to reveal a flaw. Face that revelation, do not turn your back on it, do not make empty vows to never repeat your mistakes. It is done. Celebrate it! That is our answer, and indeed is the answer shown us by the Crippled God.’” (lk 683)

Aga romaani nö kandev konstruktsioon on “Deadhouse Gates” sündmuste teine vaatus - ehk siis Coltaine’i väe ja Arenis paiknenud Malazi korpuse hävitanud Genabackise mässulised on taganenud Raraku kõrbes paiknenud linna, kus nad loodavad seal ellu ärganud Tormijumalanna (“Whirlwind”) abil hävitada nende vastu saadetud Malazi uue armee ning nii pääseda Impeeriumi rõngast. Konflikti keskmes on kaks õde Parani perekonnast (kui meelde tuletada, siis nende vend Ganoes sai eelmises romaanis “Memories of Ice” õige üllatava ameti selles jumalate mängus): sunnitöölt põgenenud Felisin on mässuliste armee uus vaimne liider ja Tavore juhatab Malazi uue armee karistusoperatsiooni (ja noh, tema saatiski Felisini sunnitööle - et säästa õde hukkumisest). Felisin teab, kellega ta peaks kohtuma; Tavore seda ei tea ning laseb agentidel oma nooremat õde otsida. Tulemuseks siis, et Malazi 14. armee marsib Arenist kõrbe südamesse, vastu ülekaalukale vastasele (kus siis lisaks kõrbehõimudele on see Korbolo Domi Malazile selja keeranud armee). Kuid kõrbesse marssijad ei tea, millised ussid seda Raraku püha väge seest mädandavad.

Kuid selle kandva konstruktsiooni (ka Karsa Orlong on vägagi tegev Raraku sündmustes) on veel hulk eri tegelaste retkesid, mille puhul alati ei mõistagi, mida need õieti taga ajavad: näiteks Apsalar ja Crokus (kes siis juba “Gardens of the Moon” saati koos liiguvad; noored on justkui armunud, aga …), Mappo Trell ja Icarium (mida nemad õieti teevad, ei saa senini aru; igal juhul on neil kokkupõrge Karsa Orlongiga (kes on ikka veel teblorlikult tormakas), mis lõppeb nö viigis ja äratab “teadjates” ärevust - “to be continued”, eksole), algab Trull Sengari ja Onracki ühine retk, et mingeid iidsete rasside jamasid lahendada (paistab, et Tiste Eduri teema jätkub peamiselt järgmises romaanis). Rarakust hakkab taas liikuma Heboric. Tegevuses vilksatavad järgmised ürgvanade rasside esindajad - Forkrul Assail (no Karsa Orlong lihtsalt pidi ta vabastama) ning Eres.

See on muidugi ülilihtsustav kokkuvõte romaanist. Milline kergendus oli lugeda romaani esimest veerandit, ülejäänud kolm neljandikku on see tavapärane Eriksoni lugemiskogemus - mõistad ehk nähtava jäämäe mõningaid rünkaid, ülejäänu on tõesti hägune ja ülepeakäiv ning loodad, et kui peaks romaanisarja teist korda kätte võtma (sellise tempo juures küll pensionipõlves), saaks ehk seostest viimaks aru. Sest kõik need kõrvalliinid on ju ometi olulised, eksole. Peale esimest veerandit hakkasin lugema Malazan Wiki tegelaste ülevaateid, aga no kaua võib, lugemise ajal telefoni nokkimine pole ikkagi õige lugemine. Kuid see leht on paratamatult asendamatu abiline.

Mis silma torkab, on see pidev deus ex machina värk, mis tegelasi enamasti päästab. Viimasel hetkel sekkuvad ikka jumalikud jõud (siin romaanis möllab taas Cotillion, kuivõrd Apsalar jne) ja eks muudki juhused, mis väljapääsmatuid olukordi lahti päästavad. Aga ehk on see selle maailma loogika. Kui eepilisi fantaasiaromaane iseloomustab üldiselt kõrgpunktina Suur Kokkupõrge, siis siinsed Raraku sündmused lahenevad enamvähem öövarjus. Ja eks see Tavore ja Felisini kohtumine laheneb kah …

Kui algselt plaanisin aastas ehk ühe romaani lugeda, siis nüüdseks olen juba ühe aastaga maha jäänud, sest millegipärast jäi eelmine aasta vahele. Aga milline ajakulu on ühe romaani läbivõtmine, sel ajal tõesti ei taha muude asjade peale aega kulutada (sest tegelt on põnev, kuigi enamusest toimuvast ei saa õieti aru). Igal juhul, kui need neli romaani on omavahel seotud, siis järgmine, “Midnight Tides” paistab olevat täiesti uute tegelastega maailm.

“‘Just so. There’s little value in seeking to find reasons for why people do what they do, or feel the way they feel. Hatred is a most pernicious weed, finding root in any kind of soil. It feeds on itself.’

‘With words.’

‘Indeed, with words. Form an opinion, say it often enough and pretty soon everyone’s saying it right back at you, and then it becomes a conviction, fed by unreasoning anger and defended with weapons of fear. At which point, words become useless and you’re left with a fight to the death.’

Karsa grunted. ‘A fight beyond death, I would say.’

‘True enough. Generation after generation.’” (lk 236-237)

loterii

ulmekirjanduse baas

Malena Salazar Maciá - Eyes of the Crocodile (The Best of World SF 1, 2022)

 

Miski kaugtuleviku lugu planeedist, kus vigased nanobotid on põhjustanud sisserännanud inimestele katastroofi - ning et vältida veel hullemaid tagajärgi, on asunikud loobunud füüsilisest kontaktist üksteisega - sest sellise kontakti kaudu need nanobotid levivadki inimeselt inimesele.

Loo peategelase abikaasa on üks neist, kelle keha reageerib nanobotide tegevusele niimoodi, et mees sureb. Peategelasest naine on aga sedavõrd sentimentaalne, et püüab hoida meest oma süles kuni selle viimase hingetõmbeni. Mille tulemuseks on see, et naisele kanduvad üle mingid meeste botid: varjupaigas elavad inimesed on sellest šokis ning on enam kui rõõmsad, kui naine nõustub vabatahtlikult sealt koopast lahkuma. Ühtlasi võtab ta endale ülesandeks minna selle planeedi teise otsa mahajäetud keskusse, et sealses juhtimiskeskuses teha miski taaskäivitus. Ja naist ahistavate bottide kiuste midagi nagu juhtukski.

Tekst ei tekita just vaimustunud mõminat, kaugtuleviku teema ja katastroofiulme pole just minu teema (kuigi hea tekst on alati hea tekst, olenemata siis teemast vms). Tegu on Kuuba autoriga, polegi varem seals ulmega kokku puutunud (kui õieti aru saan, siis Carlos Hernandez on ikka diasporaa).

Tekst muuhulgas loetav Clarkesworld'i lehel.

Han Song - The Wheel of Samsara (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tõeline teaduslik fantastika ehk mis on see elu maailmakõiksuses ja kus see küll peituda võiks. Näiteks Tiibeti kloostris.

Lugu ise on … võiks öelda, et hiinalik. Et vanemat või tähtsamat isikut tuleb austada, isegi kui see korraldab lolluseid. Või et tähtis inimene võib endale lubada peaaegu kõike; või noh, omal moel on see ka ehk postkolonialistlik teema, kuivõrd Tähtis Asjapulk on Marsilt, kes tuleb mingile sinisele planeedile nimega Maa uurima seda Tiibeti kloosrtimüsteeriumi. Igal juhul, selline ennasttäis suhtumine käivitab üsna ootamatu Suure Paugu.

Mingil moel ehk selline klassikaline ideeulme, kus siis mängitakse läbi intrigeerivaid hüpoteese: äkki tõesti võib seebimullis asuda omaette universum - või äkki meie eksisteerime niisuguse seebimullina kuskil hiiglaslikus süsteemis jne jms. Omal moel löövavõitu tekst; ühtlasi olevat see mingil moel versioon Arthur C. Clarke’i jutust “The Nine Billion Names of God” (mida ma küll pole senini lugenud).

Miguel de Unamuno - Mechanopolis (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Mees eksleb kõrbes, leiab oaasi ning ärgates leiab end hoopis … tühja linna serval. Igati korralik ja inimtühi linn, mis ometi toimib omasoodu. Sõidavad autod ja rongid, hotellis ootab soe söök ning hommikul seal ärgates ootab voodi kõrval värske ajaleht, mis muuhulgas teatab, et linna on sattunud inimene. Kes teda jälgib? Ta külastab muuseume, mis on täidetud imeliste kunstiteostega - aga tegu pole kunsti- vms muuseumitega, siin linnas on need filiaalideks üldisele paleontoloogilisele muuseumile. See linna nähtamatu toimimine ja üksindus ajab hulluks - tõepoolest, järgmisel hommikul teatab voodi kõrvale toimetatud ajaleht, et mees on üksindusest hullumas.

Kas masinatel on hing ning nemad tunnevad nüüd sellelaadset kaastunnet? Kas see ongi inimkonnajärgne tulevik? Mees heidab end läheneva trammi alla.

Eks ole, kuidas seda juttu hinnata - kas lähtuda sellest, et tekst ilmus juba 1913. aastal, või siis üldise lugemiskogemuse taustal, kus võrdluseks võiks olla kasvõi Strossi posthumaanne romaan “Saturnuse lapsed” (muidugi, ei saa võrrelda kasvõi mahu tõttu). Kas see, mis 1913 tundus õudustäratava traagikana, ongi enam sedavõrd hull nägemus tulevikust? Kas me üldse oleme väärt elama ja miks peaks masinatel meist ja meie kultuurist sooja või külma olema.

Clifford D. Simak: Linn

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 

Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.

Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!

Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.

Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel enam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!

Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilisemad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?

Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!

Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.

Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.

Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.

Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 

BAAS
Goodreads

Valter Udam - Vastutus (1985)

 

Üsna huviga loetav näidend nõukogudeaegse bürokraatia ja põllumajanduse toimimisest. Sul on viisaastaku plaan, see tuleb kas täita või ületada. Aga kuidas, eksole. Ehitajad võivad sulle maja ehitada ja üle anda (plaan täidetud) ning seejärel lased valmis maja kahe aastaga korda kõpitseda. Sest ehitajatele eraldatakse 70% materjalidest ning puuduolev tuleb kokku osta Venemaalt (näiteks metsamaterjalide eest, mida ei tohi ENSVst välja vedada). Tahad loomakasvatuses midagi muuta, aga viisaastakuplaani järgi pole praegu aeg katsetamiseks ja sobivate lautade ehitamiseks jne jne. 

Ühesõnaga, tänapäeva mõistes nõukogulik absurd, mis on ühtaegu nii kohutav kui naljakas - mis tollasele lugejale oli samas kahtlemata üsna tuttav argipäev. Eks sellises tekstis on retrospektiivses mõistes ka puhast campi: autor on püüdnud ausalt kirjutada nii nagu on, aga ikkagi ilukirjanduslikus võtmes (“publitsistlik näidend”), eks tulemuseks on üsna üheplaanilised tegelased (kuigi jah, ega isikudraama olnudki eesmärgiks). Boonuseks on näidendi lavastuse pildid Pärnu “Endla” teatrist, mis on lisatud raamatusse. Millised poosid, eksole.

Muidugi, bürokraatia on eatu, ja eks kõigi nende komisjonide ja aruannete ja kooskõlastuste paraadi on tänaseski reaalsuses enam kui küllaga.

James Morrow - Apologue (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Ilukirjanduslik ja kultuuriajalooline reageering 9/11 sündmustele - nimelt kui toimunust kuulevad King Kong, Gojira ja mingi saurus (“Jurassic Park”?), tulevad need üheskoos nö vanaduspõlve veetmiselt ja aitavad Manhattani erinevaid abivajajaid ja päästetöötajaid.

Noh,  ses mõttes üdini ameerikalik tekst, mis sulatab kokku reaalse tragöödiakogemuse ja massikultuuri fenomenid. Ainult et kui seni tõid need olendid New Yorgile vaid kõiksugu draamat ja hävingut, siis nüüd nad tõttavad appi sellele kohale, mille läbi nad õieti maailmakuulsaks said.

21 aastat peale kaksiktornide hävingut ei saa öelda, et tekst oleks just värskuse säilitanud, liialt palju massimõrvu on juhtunud kasvõi viimastel kuudel (“aitäh”, rašistid ja kremli trollid (ehk täpsemalt öeldes laste ja naiste vägistajate armee ja nende hääletorud)).

Jo Walton - On the Wall (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Lumivalgekese muinasjuttu on ikka igati inspireeriv materjal (nt Gaiman “Snow, Glass, Apples” või Rummo “Pöialpoisike ja seitse Lumivalget”), see tekst on veidi teistsuguse vaatenurgaga - nimelt saame teada, kuidas tekkis see imeline peegel ja mil viisil see peegel koos tulevase võõrasemaga Lumivalgekese isa lossi sattus.

Ühtlasi saab siis teada, miks võõrasema oli selline … vaevatud iludus (ikka vanemad on süüdi) ja milleks seda peeglit õieti teha taheti - aga nui neljaks, see ei olnud võimeline tulevikku näitama (kuigi). Sest miski pole selleks võimeline.

Päris tore lisandus, selle võiks kohe lisada originaali eellooks - muidugi, embakumba teksti peaks töötlema stiililiselt lähedasemaks. Ja huvitav on näha, kuidas see lühike tekst lahti rullub, alles teises pooles sain aru, et peegel (mis on selle loo minajutustaja) jutustab lahti Lumivalgekese võõrasema pere loo.

Margaret St. Clair - The Man Who Sold Rope to the Gnoles (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Müügiesindaja otsib võimalusi, kuidas tulemusi parandada. Miks mitte müüa erinevaid köisi gnoolidele, kes elavad kuskil tuntud maailma äärel ja pole just kõige parema reputatsiooniga elukad. Aga äri on äri ja mis see tema asi on, mida need köitega edasi teevad. Ta kordab üle müügimeeste käsiraamatu ja märgib üles kohad, mis eelneva müügitehingu puhul peaks abiks olema.

Kuid gnoolide juurde jõudes selgub, et ettevalmistatud müügikõnest pole kasu: neil pole kõrvu ja suuehitus ei võimalda esitada inimkeelelaadset. Siiski, ta esitah erinevaid köisi ning kirjutab paberile hinnad ja kogused, nii jõuab ta gnoolide esindajaga kokkuleppele tarnimaks hiiglaslikku kogust eri tooteid. Ainult et … tasu.

Gnool pakub kalliskivikogust üht väikseimat kivi (aga milline kivi!). Müügimees on siiski eetiline ja keeldub sellist hindamatut vääriskivi vastu võtmast. Ta valib oma tarkusest midagi muud ja … see pole just õnnestunud valik. Gnoolid söövad ta.

Omal moel päris humoorikas tekst kõiksugu müügimeeste ainetel, ja kahe maailmavaate kokkupõrkest. Eks see müügimeeste teema on Ameerikas nö pika traditsiooniga õudus, autor lahendab seda fantasy laadis. Kena kõduulme.

Leslie Marmon Silko - One Time (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Hoiatuslugu sellest, et ei tasu tiluliluga tegeldes põhiväärtused hooletusse jätta. Selline lähenemine annab muidugi võimalusi tuhandeteks tõlgendusteks väga laial spektril.

Külla tuleb võõras mees ja lubab kohalikele näidata oma maagiat. Tõepoolest, tekitab kõiksugu värvilisi asju ja külarahvas elevil ning hakkavad nendega mängima-hängima, unustades ja lastes hävineda Maisi-Ema pühitsuskoha. Maisi-Ema solvub ning võtab endaga kaasa vihmad ja taimed; külla jäi nüüd tuul ja tolm.

Korraga on nüüd külaelanikel vaja üles otsida Maisi-Ema ning leida temaga lepitust. Mis pole muidugi lihtne ülesanne.

Teksti võiks pigem nimetada luuletuseks, kuivõrd noh, see on jagatud stroofideks ja justkui eksisteeriks mingi rütm. Tutvustuse järgi autor segabki kokku erinevaid väljendusvõimalusi, lisaks muidugi Põhja-Ameerika pärismaalaste mütoloogia jne.

Clifford D. Simak: Mängud ajas

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotisonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud sõjakateks võitlejateks, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad sama inglise keelt kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI imelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemise erilisust rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Reaktor
Raamaturiiulike
Postimees

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

 

Vahel ikka … üllatud. Kui pikemal külaskäigul unustad oma raamatud maha ja otsid midagi lühemat asemele, et vabal ajal saaks midagigi lugeda. See siin paistis just sobiva paksusega vihik, et päeva või kahega läbi lugeda.

Tänapäeval võiks see raamat olla ääriveeri ehk noortekirjandus - noor kooliõpilasest neiu kirjeldab oma suvepäevi. Ta kooliõpetajast ema on sattunud romantilisse suhtesse hulga noorema kunstnikuga, ning tütrel pole just erilist usku nende tulevikku. Aga samas tahaks, et ema tunneks end hästi. Tütrelgi on südamesõber või nii, kellega midagi nagu susiseks ja samas ka mitte. Ja siis on vanemad ja nooremad sugulased, kellega suve jooksul (või noh, umbes nädala jooksul) kokku puututakse.

Hämmastav on see, et tõlge ilmus 1974. aastal, mil autor oli vaid 20-aastane - kas tegu on üldse ühe noorima autoriga, keda eesti keelde on vahendatud? Nõukogude ajal olid vist kõik “noorema põlvkonna autorid” enamvähem kuni 50-aastased, nüüd siis korraga … 20-aastane autor.

Jutustus on üldse kirjutatud, kui Pelto-Timperi oli nii 15-16-aastane ja sellise nooruse kohta ikka väga hea stiiliga tekst, kohe nagu … uskumatu. Eks siit võiks heal juhul välja mõelda kasvõi Salingeri mõju; igal juhul on tekst kirjutatud pigem modernistlikus kaanonis. Ja no need 1960.-1970. aastate realiteedid, hipindus ja Vietnami sõda ja mis kõik veel selle soomeliku kultuuri taustal on. Igal juhul, kui mõni gümnaasium tahaks oma kirjandusprogrammi värskendada, võiks küll heita pilgu selle raamatu poole.

“Olen sinuga ühel meelel, vanaisa: kirik kuulub patustele ja mitte valevagadele kristlastele. Sa kutsu siia need, kes usutunnistust peast ei oska, need, kes ei tea, millal tuleb püsti tõusta. Sa kutsu siia sopajoodikuid ja lapsega tüdrukuid, neid, keda maailm mingil põhjusel hukka mõistab. Ära kutsu neid, kelle kukrupaelad on vallali, kutsu neid, kel pole killingitki taskus. Sest mina ei tea, mida sa mõtled patuste all. Pea meeles, et idealism on kogu arengu algus.” (lk 34)

Rosario Ferré - The Youngest Doll (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudne lugu naisest, kel suplema minnes juhtus selline õnnetus, et tema jalga sisenes krevett (või mingi sellelaadne olend). Vist. Igatahes, jalale tekkis inetu ja lõhnav paise, millest ei õnnestunud vabaneda. Naine pühendas oma edasise elu õelaste kasvatamisele ning neile nukkude tegemisele. Üheksa last, igaühele igaks aastaks üks nukk. Puhas käsitöö, nuku tegemine oli omamoodi rituaal ja mis muidugi võttis elamises päris palju ruumi. Neid valmistas ta kuni neidude abielusadamasse tüürimiseni - pulmakingiks oligi elusuurune nukk, mis oli täidetud meega (eh, miks?).

Ja kui viimaks noorim tütar mehele sai (selle nukunaise eest hoolitsenud doktori pojaga, kes isalt ameti üle võttis), avastas mees aastate pärast, et tema abikaasa pole just päris tavaline.

Puerto Rico autori läheb fantaasia asemel pigem õuduse või weird fictioni või siis maagilise realismi suunda, mille kuulsamaid esindajad (Borges, Marquez) on siin antoloogias loomulikult esindatud. Ja muidugi niisamuti kena näide maailmakirjanduse mitmekesisusest.

Michael Swanwick - Cecil Rhodes in Hell (Year's Best Fantasy 3, 2003)

 

Väga lühike lugu mehest, kelle nime järgi kutsuti mõnda aega Rodeesia nimelist riiki. Nagu arvata on, siis valge mehe juhtimisel tehti üsna näotuid tegusid (noh, “kõlvatu”) selle maanurga allutamiseks.

Mille eest siis surmajärgselt sattus mees põrgusse, kus tema tekitatud piinasid rakendati uuesti tema peal. Ja nagu mehe õuduseks ja häbiks selgus, polnudki ta Aafrika kõige hullem koloniseerija.

Niiet põrgu töötab. Tänapäeval on Rodeesia ümbernimetatud Zimbabweks ning ega kohalike olukord pole kuidagi parem kui Rhodes tegutsemise ajal. Inflatsioon on olnud selline, et pole nagu … arusaamist selle kihutamisest. Ja siis muidugi need valged asunikud, kes pole riigist lahkunud.

Tekst kuulub Swanwicki lühilugude sarja, mis siis interpreteerib keemiliste elementide perioodilisussüsteemi. Roodium.

C. J. Cherryh - Dreamstone (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Mõni tekst lihtsalt ei käivitu. Sa näed küll, et potentsiaalselt on siin tugeva või tavalise teksti tunnused, aga sinu jaoks need osad ei haaku õieti, ei moodusta tervikut. Ja kui teksti teistkordsel lugemisel ei tunneta lootustandvaid märke, siis noh … 3.

Ürgmetsa põgeneb muusik, kelle kohalik nõid (või kes ta nüüd ongi, igal juhul on ta ürgse osa valdaja) oma kaitse alla võtab. Muusikut ajab taga metsaäärse maa valitseja, kes väidab, et muusik on varastanud temalt näppekeelpilli (“harp”). Nõid ei loobu mehest, tema vabaduse nimel annab maavalitsejale enda kaelast unekivi (maavalitseja pole kah just papist poiss, ta teab, kuidas valusalt lüüa).

Muusik mängib nõiale muusikat ja õpib temalt vanu viise, kõik on ilus. Kuid unekivi kaudu on nüüd nõial ühendus selle maavalitsejaga - kes raevunult kogeb selle muusika lugusid ja sellest tulenevaid emotsioone ning saadab omalt poolt vastu õige raevukaid tundeid. Mis lõpuks ajab nõia õige hulluks ning paneb muusiku tegema õige meeleheitlikku ja traagilist sammu. Kuid viimaks on nõial unekivi tagasi.

Et jah, üldplaanis justkui tekst, mis võiks olla igati normaalne lugemiskogemus. Aga kuidas see kirjutatud on … miski süvafantaasia kõrgstiilis või? Ei tea … raske on pihta saada.

Ben Okri - What the Tapster Saw (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Nagu autori tutvustuses saab teada, siis see tekst peaks olema Amos Tutuola mõjuga, ja tõepoolest: lugu siis mehest, kes kukub palmimahla otsides puult maha ja satub enese teadmata teise ilma ning kohtub erinevate olenditega ja näeb nägemusi ja õuduseid minevikust ja olevikust ja kaugematest maadest. Ning oma iseäralikust olemisest.

Aga lõpuks saab ta teada, et ta on juba nädala surnud olnud. Sellele ei järgne enam imelist ülestõusmist, nagu võiks naiivselt oodata, jutt lõppebki. Fantastilisusel on piirid.

Ehk siis igati värvilise fantaasiaga lugu, kus jutustamise lihtsus ja rituaalsus peaks väljendama nö müütilist mõõdet, rääkimata siis kirevast ja sümboolsest maailmast, kus peategelane sihitult seikleb. Tutuola, eksole. Hea, et nii lühike tekst, senised kokkupuuted Okri eestindustega pole just kõige õnnelikumad olnud.

Tõnis Vilu - Kõik linnud valgusele (2022)

Seda laadi vaba ilukirjanduse lugemine paneb muidugi mõtlema, et kui palju võib lugeja siit välja otsida omale olulisemaid märksõnu - ja selle läbi luua justkui oma kirjandusteost, jätta suurema tähelepanuta autori enda rõhutused või peajooned (miks alljärgnevalt on raamatust välja võetud just need luuletused? Kas see võtab kuidagi erilisemalt kokku raamatu või on see mingi minule rohkem olulisemate väljendite leidmine?). Selge, et iga sõna või lause või lõik ei saa olla teose jaoks ühe ja sama kaaluga, ikka on ballasti ja ikka on olulisi sõlmpunkte, ikka on õhku ja ikka meeletust. Aga kus on need autori jaoks ja kus lugejale; millist teost konstrueerib ikkagi üks lugeja? Muidugi, see on vana tõde, et ideaalis peaks igaüks loomagi ainult temale omase tõlgenduse (mida mõjutab muidugi tuhat eri võimalust jne) - kui tegu on ikka ilukirjandusega (jajah, iga teksti on võimalik tõlgendada, ajalooteaduse ilu ja valu jne).

Piinlik tunnistada, aga see on mulle alles esmatutvus Vilu loomega. Muidugi on autor erineval moel silma jäänud, seega pole just laupkokkupõrge. Eks paelub Mart Velskri kuskil arvustuses öeldu, et Vilu kõik luulekogud on erinevad - et mille poolest siis see raamat võiks erineda varasemast? Pole kahjuks õrna aimugi, eks tuleb lugeda eelmisi kogusid (kas siis oluline oleks kronoloogiline lähenemine?).

Ja ma ei tea, kuidas seda kogu kokku võtta. Kuidagi liialt rammus. Kahtlemata on igati intrigeeriv selline vabavärss, kus võid üsna vabalt ise uusi lausungeid kokku panna. Või siis otsida sellest (üsnagi minimaalsest) tekstirägast vähe korrektsemaid lauseid ja mõelda samas, et kuidas küll Vilu õieti kirjutab, mida ta jäljendada võib. Aga noh, vabameelne värk.

Eks veidike oleks kiusatus paralleeli tõmmata aasta algul samas sarjas ilmunud Heinsaare “Ööpäevikuga”, aga jällegi Vilu loomet tundmata on see vast ülekohtune; idee järgi peaks üks olema päevik (aga selline … toimetatud) ja teine luulekogu. Aga … aga … ehk siiski.

Muidugi, plusspunktid Hurda pargi ja parditiigi mitmel korral mainimise eest, mõned aastad olen pidanud isegi seda kohta kogema.

“hirmsam on endast maha jätta vähe kui üldse mitte

midagi kirjutan aastavahetusi üle neid ei anna enam

üksteisest eristada alustan ikka sellesama häirega sama

varesega nendesamade pilvede ja raagus puuvõradega

ja taevas on üks madal plahvatus”

(lk 15)

 

“mina olengi see koletis voodi all väike ja hirmunud iga kord

kui kapialuseid koristasid meenus et sul võiks olla laps ei

lasta rahus hulluks minna juba näengi köögis äravoolusõela

kuute musta läigatavat kalasilma kostab hingamist näpud

küünituvad üle kirjutuslaua serva painavalt punakad silmad

alati kui midagi head juhtub kisun end jälle alla kivi langeb

kaevu südamesse”

(lk 36)

 

“katsun noast mitte liiga kaua kinni hoida kui leib on

lõigatud siis on ta lõigatud sellest midagi enamat on juba

armastuse küsimus poisikesena voolisin suurtest okstest

väiksemaid oksi ju siis olin armastatud alles hiljem

hakkasin kuulma üht valget hunti kes lõgistab hammaste

vahel mu ukselinki panna nuga ära on kuulata teravalt”

(lk 41)

 

“Palun kas sa viiksid mind nutma ja siis koju see on kevadsula

Mille lihtsalt peab kaasa tegema hurda pargi tiigis on juba

Pardid mu tunnete põhjakaabet tõmmatakse taganeva jääkihi 

Varjus ära puutumatusse tehes taassünni võimatuks ja koletu

Võimsaks kui mitu korda peame me ühte ja sedasama avastama

Ei ole mingit vaba aastat seletamatu kurbuse jaoks”

(lk 67)

 

Neil Gaiman - Click-Clack the Rattlebag (Trigger Warning, 2015)

 

Õuduslugu poisikesest, kes tahab kuulda õudusjuttu enne magamaminekut, aga mitte liiga hirmsat ega ka mitte liialt jama. Näiteks sellisest õudusest, mida sa ei oskagi oodata ja mis tõmbab sind pimedusse. Poisi õe peigmees, kes muuhulgas kirjutab ka õudusjutte, ei tea sellist jututüüpi, millele poiss paistab enesestmõistetavalt viitavat. Ning poiss juhatab seda peigmeest edasi ja edasi, ikka mööda öist maja ja pimedusse …

Gaimanil on osa tekste sellised, mis oleks justkui autobiograafilise maiguga, nii ka see, kus peategelast kujutad ikka pigem Gaimani endana. Aga lõpuks keerab tekst ikka päris horroriks kätte. Kõik see alguse õdusus … Tegelikult päris hea lugu.

Karin Tidbeck - Migration (Fearsome Magics, 2014)

 

Senise kogemuse põhjal näib, et Tidbeck kirjutab nõudlikke ja huvitavaid tekste, kuid selle loo puhul ei oska muud öelda, et tegu on nõudliku jutuga - huvitava osa poolt on kas lati alt läbi jooksmine või selgelt ülepingutamine (ehk siis pigem lugeja probleem). Igal juhul oli selle jutu lugemine üks paras pingutus, ka ülelugemisel ei hakanud jutu loogika selgemalt tööle.

Muidugi oleks lihtne öleda, et tegu on sürreaalse maailmaga ja kas tegu on üldse nö fantasyga - antoloogia põhjal nagu peaks, aga see antoloogia on erinevate katsete põhjal kuidagi üldse … haakumatu (oeh, “Aberration” on ainus tekst siin blogis, millele olen andnud nii madala hinde). Sürreaalsuse lipuga lehvitamine oleks liialt lihtsama tee valimine, aga … ma ei jaksa enam selle teksti üle mõelda.

Niisiis, ühes … maailmas on migratsioon, kus inimgrupid käivad sealse loogika järgi ehk ringiratast eri asualade vahel. Omamoodi nagu nagu aastaaegade vahetumine - jah, peale talve tuleb ikka kevad ja ka suvi, aga õieti milline kevad või suvi, milliste jääkidega eelmistest aastaaegadest. Aga jah, ka see oleks liialt lihtne seletus, sest maailm on kui sürreaalne lavastus või nii. Või midagi sellist.

Naomi Novik - Vici (The Dragon Book, 2009)

 

Eks väike kahtlus ole, et see tekst on kuidagi seotud Temeraire seeriaga - noh, et inimesed ja lohed, aga kuidagi nende suhte algusaja värk. Ehk siis tekst paigutub antiikaega (hägusalt nagu mäletaks seeria avaraamatust, et see lohede-inimeste suhe oli veelgi iidsemast ajast pärit?), kus üks roomlasest kaak saab kohtumõistmisel valida, kas surmanuhtlus või minna tapma Rooma kanti laastama ilmunud lohet.

Tänu õnnelikule juhusele õnnestub kaagil viia see lohe surmani ning ühtlasi leiab ta sündmuskohalt lohemuna, mille eest loodab ta varanduse teenida. Rikkaks aga saab ta kui lohetapja, ning muna ei soovi keegi osta (pigem pakub üks gladiaatorivõitluste korraldaja, et teatud tasu eest võiks ta võtta selle muna, lootuses, et ehk miskit koorub ja see on võimalik areenil tappa).

Peale üht väsitavat ja nüristavat orgiat tervitab tülpinud peategelast … voodisse piiluv koorunud lohe, mis koguni mõistab ja räägib ladina keeles. Veel hullem, lohe osutub intelligentsemaks kui lohetapja, ning kui mõne aja pärast tahab riigivõim lohe hukata, siis pääseteeks osutub Galliasse minek, et aidata roomlastel kohalikega võidelda. Lohe soovibki seiklusi.

Gallias … kohtub see Marcus Antoniuse nimeline endine kaak peale lahingut gallialastega Julius Caesari nimelise väejuhiga, kel on Antoniusele õige huvitav ettepanek.

Ehk siis selline humoorikas alternatiivajalugu lohedest, Roomast ja selleaegsetest kuulsustest; võimalus antiiki meelde tuletada.

Tad Williams - A Stark and Wormy Knight (The Dragon Book, 2009)

 

Humoorikas lühilugu sellest, kuidas ammuilma üks lohede esiisa pääses hirmsa lohetapja rüütli käest ja mil viisil on inimkond unustanud lohede olemasolu.

Veidi keeruline on seda teksti pidada kõrgfantaasiaks, kuna Williams ironiseerib üsna nähtavalt ka modernse ühiskonna teemal - mis muidugi võiks ka fantaasiana võetav olla … aga see läheks vast juba liialt keerukaks peeglite mänguks. Aga jah, see lohede vaatepunkt nende alamate ja ärritavate elajate kohta nagu inimesed (mille kallal on küll igati mõnus kõhtu täita - nagu selgub, võib lohede pulmapeo tarbeks ära kuluda oma kolm külatäit kahejalgseid jne). 

Ja see kangelaslik rüütel, kes tõttab lohe käest röövitud printsessi päästma … ja need halenaljakad juhtumid printsessi kehaga … ohjah, autoril oli vast päris lõbus seda kirjutada.