Marsha Mehran: Granaatõunasupp

Palju parem raamat, kui alguses arvasin. 

Hakkasin lugema ja paljude lehekülgede vältel avasid kolm iraanlannast õde väikeses Iiri linnas kohvikut. Selged (ja naiivsed) maagilise realisimi märgid (noorim õde on sünnist saati lõhnanud kaneeli ja roosivee järgi ja siis ta kohtub Imelise Noormehega ning ta pihus küpseb sibul ära armumiskuumusest), igal pool ilmneb toitude imevägi ja samas keegi ei ole: "Issand, VEEL toitu!", kui vana väärikas majaperenaine Osso buccot toob kohviku avamispäevaks, kui niigi kõik kohad roogi täis.

Nii muinasjuttnaiivne, nii roosivee ja kaneelihõngune, üle parfümeeritud magusmagusmagus ... ja siis, täiesti sujuva ja pehme üleminekuna, loeme õdede kogemustest, miks nad üldse Iraanist pagesid, ja see ei ole mingi magus sametine "tüdrukud olid nii targad ja head" lugu. See ei ole ka lihtne lineaarselt esitatud lugu, vaid infot tilgutatakse ülejäänu vahele ja on põnev.
Samuti selgub, et tegelikult ei olegi osad tegelased tolles Iiri väikelinnas Üleni Head ja teised Üleni Pahad, on olemas allhoovused ning vaikne mõistmine, et päris nii lihtne ja selge ikka kõik ei ole kui muinasjutumaailmas. 

Kuna ma ei teadnud, millal Iraanis revolutsioon toimus (ja minu väga võhikliku Euroopa mõistuse teada on seal neid kord kümendis umbes), ma ei saanud tükk aega aru, millal raamatu tegevus aset leiab. Diskomuusika ja "Saturday night fever" tundusid kuidagi iidsena, rahvuslikud restoranid on ju normaalsus, oot, Layla kannab kitsast teksaseelikut? Kitsast teksaseelikut???
Poole raamatu peal sain viimaks selgust. On aasta 1986. 
See annab loetavale väikese magusa retromaigu. Ja kõik toimuv tundub korraga normaalsem. Sest no kaheksakümnendad. Ei mingeid nutitelefone, isegi mitte internetti. Suhtumine infosse hoopis teine ja inimesed lähevadki reaalelus asju uurima, mitte ei guugelda. Nii OLIGI, mitte et autor on piiratud ja ei viitsi targalt kirjutada.
Lahe.

Tasapisi läheb ka oleviku-lugu põnevamaks ning kuigi ka "kas kliendid tulevad?"-mure raamatu alguses oli tuntav (lappasin edasi, et vastus teada saada), raamatu lõpu pinge on päris ... pingeline. Mitu rauda korraga tules. Ja siis ...

Jah, tegelikult on ikkagi tegu lihtsa kergelt loetava raamatuga, pahad on suht pahad ja head suht head ja lisaks on neil mitteheadel enamasti palju rasva siin või seal. Aga on ka ühe iraanlannast õe: "No ei, mulle meeldib üksi, ei mingeid mehi enam" ja me usume seda, on karmi ülbe õllekuninga sees põksuv unistus tantsida, tantsida, tantsida, on vägistamiskatse, aga on ka vabandused ning "pahade poiste": "Me oleme ikka parajad kaabakad," ja otsus asja parandada. 
Nad kirjutavad isegi luuletuse. 
Keegi ei ole päris põhjani kuri.
Nii et tegelikult täitsa loetav "kerget ja mõnusat tahaks" raamat.

Bukahoolik
Raamatuklubi

Tlotlo Tsamaase - Virtual Snapshots (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tulevikumaailm, kus on võimalik (või õigemini vägagi soovitatav) elada virtuaalses reaalsuses, ainult et … kas see pole mitte õige üksik olemine (selles reaalsuses viibijad asuvadki liikumatult kookonites, kus neid robotid teenindavad). Loo peategelane, noor neiu kutsutakse oma (võõras)ema vaatama: tema elab vanas reaalsuses ja on järjekordselt rase ja näib, et ta ei tahagi sünnitada. Peategelane väljub virtuaalist, kohtub välisilmaga ning avastab, et see küllakutse oli ta vanema õe puhas õelus - ema ei taha teda näha ning lubatud rahalise toetuse (naasmaks virtuaali) on ta nüüd enamvähem surmamõistetud, kuna tal pole võimalik naasta ja taastada sobivat vormi, et virtuaalreaalsuses toimida.

Tekst on ja ei ole ka. Eks muidugi kandev roll on see tuleviku-Botswana, aga samas ei saa öelda, et see midagi just ennekogematut oleks. Kõvasti on muidugi peredraamat ja no see peategelase traagika. Aga see jääb kuidagi … õhukeseks.

Charles de Lint - The Onion Girl (2001)

 

See romaan on Jilly Coppercornist. Tema minevikust ja tema paranemisest. Ja tema nooremast õest. Tema minevikust ja tema paranemisest. Vahel algab paranemine sellest, et sul ei õnnestu õde tappa või lasta ära surra. Sest minevik … see võibki jääda muidu elu rikkuma. 

Mingil moel on see de Linti kolmest loetud romaanist vast süngeim, ka jutulooming pole nagu nii masendava põhjaga - sest lapse vägistamine on üks jõhkramaid tegusid, mida on inimene võimeline teisele tegema (nojah, seda on ehk ebaõiglane öelda Ukrainas jätkuvate Vene sõjakuritegude taustal). Mõlemad õed kogesid seda ja tulid sellest välja erineval moel. Mis lõpuks viibki õdede konfliktini.

Ehk olekski õigem öelda, et romaani tegelik peategelane on noorem õde Raylene, kelle tee võimaliku vabanemiseni? lunastuseni? on õige karm ning puhuti tekib küsimus, et kas ta teod leiavad mingitki õigustust. Veider ja ka õõvastav on midagi sellist öelda ohvri kohta; igal juhul, autor ühelt poolt tekitab mõistmist ja loomulikult kaastunnet, teiselt poolt on Raylene’i mõneski teos mõndagi tumedat ja eemaletõukavat.

Eks Jilly puhul võikski lugeja Newfordi varasemate romaanide kaudu tuttav olla (tegemist on kaheksanda romaaniga, eesti tõlked on vastavalt kuues ja seitsmes romaan); minu kokkupuude temaga on pigem jutust “The Moon Is Drowning While I Sleep” (ja ka “Twa Corbies”), mis annab mõningast tausta tema ja eelkõige Sophie puhul (ka “Südame metsades” on Jilly olemas, aga pigem sellise värvika kõrvaltegelasena, kes on osa sealsest sõpruskonnast). Niisiis, kui tunneks varasemaid romaane, oleks ka ehk Jillyga suurem kohtumisrõõm, hetkel see Jillyt ümbritsev sõpruskond jääb vähe kaugeks.

Kuigi raamatu algul on mõningaid viiteid minule tuttavatele romaanidele, niisamuti muidugi see mütoloogia, mis on rohkem seoses “Kusagil lennata” pakutuga kui “Südame metsade” keskameerikaliku maailmaga. Paar korda kohtutakse Varesetüdrukutega, ikka leiab mainimist Cody armumine (lõpuks see koguni ilmub välja). Et jah, küllap siis tuleks lugeda ka varasemaid romaane.

“People who’ve never read fairy tales, the professor said, have a harder time coping in life than the people who have. They don’t have access to all the lessons that can be learned from the journeys through the dark woods and the kindness of strangers treated decently, the knowledge that can be gained from the company and example of Donkeyskins and cats wearing boots and steadfast tin soldiers. I’m not talking about in-your-face lessons, but more subtle ones. The kind that seep up from your subconscious and give you moral and humane structures for your life. That teach you how to prevail, and trust. And maybe even love.” (lk 30-31)

 

“I guess I got to do me a Forrest Gump. Make me some lemonade outta the lemons the world keeps handing me. It’s such a load of crap, but I suppose there’s something to be said for being able to wake up in the morning and not feeling ashamed of who you are, or what you done.” (lk 485)

Garth Nix - Stop! (The Dragon Book, 2009)

 

Müsteerium viiekümnendate aastate Ameerika tuumapommikatsetusest, kus enne pommi lõhkamist kõnnib selle juurde inimolend, kes säriseb radioaktiivsusest … ja keda ei peata ükski tuumakatsetust turvava sõduri kuul (sõdurid saavad ise kiiritada, kuna see radioaktiivne olend kõnnib nende kaitseliinist läbi).

Et tegu on tuumaajastu algusega, siis teadagi olid pea kõik katsetes osalejad mingil määral kiiritatud ja enamvähem enneaegsele või piinarikkale surmale määratud, nii siis läheb üks hiljuti ohtlikult kiiritada saanud teadlane sellele inimolendile järgi, otse algava tuumakatsetuse keskmesse. Selgub, et inimolend on võimeline rääkima, ning ta jutustab teadlasele oma loo, mis sai alguse juba antiikajal, kui Maale kukkus kosmoselaev, mille sees oli …

Nojah, kui lugeda antoloogia pealkirja, võib vast aimata, mis seal tulnukate laevas õieti oli - ja andis seda käesoleva loo puhul alles oodata! Eks omamoodi huvitav alternatiivajalugu, aga tõepoolest, loheni jõudmine võttis kaua aega ja polnud nagu päris see.

C. M. Kornbluth - The Altar at Midnight (Another Round at the Spaceport Bar, 1992)

Päris hästi kirjutatud kõduulme, mis esmapilgul justkui järjekordne viiekümnendate reaaliatesse sumbunud tekst, aga tegelikult … autor oskab lahti kirjutada tegelasi, isegi sellise lühikese tekstiga luua mitmeid meeldejäävaid tüüpe. Ja siis finaal, mis siis seab vähe teise valgusesse senise teksti.

Oleks huvitav mõelda, kas Samuel R. Delany oli seda teksti lugenud, enne kui ta kirjutas oma Maad külastavate astronautide loo - mõlemal puhul on küll astronaudid igati erilised, aga samas ka ühiskonnast väljatõugatud oma tööst põhjustatud eripärade tõttu (muidugi, Delany võtab sealt pika sammu edasi, Kornbluthi astronaut jääb ikka selliseks viiekümnendate noormeheks … lihtsalt teistsuguse välimusega).

Paistab, et omal ajal avaldas ka Kornbluthi kuulsaim teos mingit muljet, kuigi hetkel ei mäleta sellest suurt midagi.

 

Michael Swanwick - Anyone Here from Utah? (Another Round at the Spaceport Bar, 1992)

Lugu, mia illustreerib televisiooni tehtavat ajupesu - kuigi paistab, et algselt 1985. aastal avaldatud tekst kirjeldab muuhulgas väikest pihu- või nutiseadet, millest saab seda televisioon-kurjajuurt vaadata. Aga tekst võiks olla omamoodi nostalgiliseks maiuspalaks nii kaasaja meediateoreetikutele kui vandenõuteooriate pooldajatele - kuivõrd siin kirjeldatakse muuhulgas reaalse maailma tajumise muutmist ja milliseid võtteid selleks kasutatakse (koht, mida meie näeme Brooklynina, asub tegelikult Newarkis jne).

Heh, see loo finaal ka veel, eksole. Uimaselt algav tekst läheb õige … teravaks.

 

Neil Gaiman - Orange (Trigger Warning, 2015)

 

Jutt on esitatud nummerdatud vastuste vormis, kus tiinekast tüdrukust vastab politseiuurijatele asjaoludest, kuidas ta õde muutus ja kuidas ta kadus. 

Õde muutus oranžiks helendavaks koguks ja tulnukad viisid ta taevasse. 

Mis oli küsimustele vastajale ja ta perekonnale parajaks kergenduseks, sest see oranž neiu muutus parajaks maniakiks.

Hiljuti on sarnase küsimuste-vastuste vormis teksti teinud näiteks Kim Stanley Robinson, tõsi küll, hoopis teisel teemal kui selline gaimanlik müsteerium.

Karen A. Simonjan - Ainult kolm pääsevad Maale (1973)

 

Sümpaatsed kõduulme lühilood armeenia autorilt, polnud aimugi, et selline õbluke kogumik on kunagi ilmunud. Tekstid on küll eelkõige nooremale lugejale, aga samas on ka igati sobivad täiskasvanutele.

Tekstid võiks jagada enamvähem pooleks - esimeses pooles maailmaruumi vallutamine ja üksildus, teises pooles õige asimovlik robotite temaatika. Teisest poolest on minu jaoks vast parim lugu “Aga Ruben ei teadnud …”, mis esialgse roosamannaliku Kuu-vaimustuse asemel osutub … noh, enamvähem tänapäeva tehisintellekti laadi tekstiks. Igati osav mängimine lugeja ootustega.

Kui järele mõelda, siis peale esimese kahe kosmoseromantika teksti (kolmas esimese poole lugu “Aas” annab küll vähe kibeda varjundi põlvkonnalaevade teemale) on ülejäänud neli teksti pigem korralikud keskmised. Eks võib mõelda, kes võinuks olla autori eeskujud, kuid eks venekeelseski ulmes oli enne 1967. aastat (mil oli ilmunud viis teksti siinsest valikust) nii mõndagi eripärast ilmunud.

Ja eks nooruslikkust ole Jaan Tammsaare illustratsioonides, mis on abstraktsemalt teostatud kui hilisem hulga tuntum illustratsiooniloome.

ulmekirjanduse baas

Charles de Lint - Making a Noise in This World (Year's Best Fantasy 1, 2001)

 

Selles suhtes vähe ebatüüpiline de Linti lugemiskogemus, et puudub igasugune romantika (isegi “Barrio Girls” on ses suhtes lootusrikkam), aga samas indiaanitemaatika kaudu suguluses nii “Kusagil lennata” (see tädi Nancy!) kui ka looga “A Tangle of Green Men” (järjekordne reservaadis kasvanud noor indiaanlane, kes tegelikult ei soovi põhja käia).

James Raven värvib öösiti kaubavagunitele erinevaid indiaaniteemalisi graffiteid. Ühel ööl reservaati naastes avastab ta kõrbest sureva indiaanimehe, kelle linna politseinik oli viinud üleriieteta kõrbesse kõngema. Raven lubab surevale mehele olla sõdalaseks ja tema surma eest kätte maksta. Ta ostab illegaalse revolvri ning enamvähem kõik aimavad, keda Raven tapma läheb.

Aga kui ta linna jõuab, saab noormehele selgeks, et temast pole inimese tapjat. Ning sõdalane saab muudki moodi olla.

Et siis selline sotsiaalse õigluse ja rassismi teemaline lugu. Lahendus on selline, et lugu pole enam puhtalt americana, selle üldinimlik sõnum võiks olla pigem universiaalne.

““I guess it was my grandma told me,” the dead man says, “how there’s no use in bringing hurt into the world. We do that well enough on our own. You meet someone, you try to give them a little life instead. Let them take something positive away from whatever time they spend with you. Makes the world a better place in the short and the long haul.”

I nod. “Putting Beauty in the world.”

“That’s a warrior’s way, too. Stand up for what’s right. Ya-ha-hey. Make a noise./-/”” (lk 319)

Giti Chandra - The Goddess Project (New Horizons, 2021)

 

Kui hiljuti siit antoloogiast loetud jutud on pigem traditsiooniline 20. sajandi ulme laadis tekstid, siis see lugu mõjub hoopis kaasaegsemalt. Juttu on sotsiaalsest ebavõrdsusest, või noh, õigemini küll naistevastasest vägivallast nüüdisaja ühiskonnas Ühes kohas see nagu on dateeritud 2028. aastaga ja tõepoolest, mitmed siin kasutusel olevad tehnilised lahendused on praegugi veel “ulme” valdkonnast.

Niisiis, India linnatänavatel on nö jumalannad, kes päästavad tänavavägivalla või koduse väärkohtlemise alla sattunuid naisi meeste käest. Ja vahendid selleks on õige sirgjoonelised, on koguni juhtumeid, kus hukatakse väärkohtlejad. Selle võitluse eesotsas on kolm nö jumalannat, kes tegelikult on inimvälimusega androidid vms (peale Jonathan Strahani koostatud antoloogia “Made to Order” lugemist on mul küll parajalt segane, et mis on robot või tehisintellektiga eluvorm vms.

Nii terava teemapüstituse puhul (ka usuradikaalid saavad märgitud) tuleb muidugi mainida, et autor on välismaal töötav õpetlane; ehk kodumaal ei saa tõepoolest niivõrd julgelt kirjutada. Eks see jumalannade teema ole pärit hinduistlikust mütoloogiast, sellevõrra jääb siinne tähendusvarjund vähe hämaraks. Ja need väärkoheldud naiste “taastamised”, mis see veel õieti on?

Tina Connolly - Miscellaneous Notes from the Time an Alien Came to Band Camp Disguised as My Alto Sax (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lühike interlüüd teemal, noh, lugege pealkirja. Igal juhul, loo jutustajaks on noor neiu, kel hormoonid möllavad ja kel on korraga kaelas tulnukas, kes/mis soovib tutvuda eluga Maal ja muusikaga. Tulnukas on võimeline muutma end milleks iganes ning tüdruk palub tal moondada end Gregiks, tema siinseks ihaldusobjektiks.

Oh, Greg istub tema toas ja räägib Gregi häälega, tõsi küll, vähe igavat juttu. Aga ikkagi, Greg! Järgmiseks pakub tulnukas, et muudab end saksofoniks, millena ta saaks siis tüdrukuga koos orkestriproovi minna. Ja millise soolo nad esitavad!

Ja Greg …

Vähe arusaamatu, miks selline tekst Hortoni poolt aasta parimate antoloogiasse valiti, sest noh, lugu pole just märkimisväärne, selline kena killuke, aga ei enamat - ka killukesi võib vägagi vaimukalt teha, vaevalt et selleks piisab tänapäeva teismelise mõttemaailma ja kõnepruugi jäljendamisest. Eks esmatutvus autoriga oli samuti selline YA värk, mis pole just julgustav edasisteks lugemisteks.

Chandrashekhar Sastry - The Beneficient Brahma (New Horizons, 2021)

 

Omamoodi anekdootlik lugu ühest keskklassi abielupaarist, kes töötavad hoolsalt selle nimel, et osta endale  suurem korter. Kasvõi lotovõidu abil, selleks leiutavad nad oma süsteemi (või noh, kui sünnikuupäeva kasutamine on just süsteemiks), millega tüütavad küll kohalikke lotomüüjaid, kui otsivad õigeid pileteid.

Aga ühtlasi käib nende nende korrusmaja korteri akna taga miski tundmatu lendav objekt. Algul oli see muidugi paras ehmatus, aga pikapeale harjusid ära, seda enam, et tundmatu objekt hoiatas neid omal viisil näiteks toidumürgituse eest. Ja ühel päeval - tõepoolest! - naeratab lotoõnn ning mehe pilet võidab kolmanda auhinna. Hiljem, panga abil maksudest kõrvale hoides ning saadud sularaha kodus üle lugedes, sekkub sellesse aga see lendav objekt, mis koguni röövib kodust naise suurema osa sularahast. Mees tormab püstoliga vehkides naist päästma …

Eks see tekst ole ka vähe pila keskklassi või väikekodanluse ainetel või siis kohaliku mentaliteedi asjus, et näiteks lotovõiduga on võimalik elujärge parandada vms. Siin tekstis ongi ulmeline osa pigem butafooria, samahästi võinuks seal akna taga tilbendada mõni ingel või ahv.

Cameron Johnston - The Maleficent Seven (2021)

 

Meelelahutusena on see romaan … päris koleda maailmaga. Kui kaks kolmandikku raamatust on selline Nicholas Eamesi “Kings of the Wyld” (millega (ja miski film “Suicide Squad” võrreldes seda ka reklaamitakse) grimdarki võtmes, siis romaani viimane osa läheb juba õige Michael R. Fletcheri “Beyond Redemption” kanti oma vägivallahullusega (kuigi Fletcheri romaan ongi hullusest; käesolevas pole see just nii tugevalt esil). Ja no epiloog … see annab juhtunule hoopis teise mõõtkava ja loogika.

Lugu siis umbes selline - aastakümneid tagasi oleks kõiksugu jõletiste armee peaaegu hävitanud kogu Essorani inimsoo. Aga viimase lahingu eel põgeneb nende juurest juht Black Herran, misjärel ta vägi langeb kohe kaosesse ja asub omavahel võitlema ning inimesed kasutavad võimalust ning hakkavad riismeid hävitama.

Nad teevad seda lõpuks nii edukalt, kuna leiavad endale uue usu Valgustatute näol, mis eeldab muidugi kõigi ketserite hävitamist nii mõõga kui usu abil (sest ka preestrid omandavad surmava jõu); muuhulgas on nad saanud Essorani tugevaimaks jõuks. Ja romaani alguseks on need Valgustatud võtnud sihiks järgmise linna … kus viimased 40 aastat on see Black Herran inkognito pesitsenud ning tütart ja lapselapsi kantseldanud. Black Herran (kes on nüüdseks siis pigem vanem proua) otsustab linna ja pere kaitseks uuesti kokku saada oma aastatetaguse armee juhid, et peatada Valgustatud ja selle juht Kotka Prints. Tema endised kindralid pole just vaimustatud üksteisega suhtlemisest ning kõigil soov kätte maksta Black Herranile … aga lõpuks on igaühel põhjus, miks veelkord jõud ühendada. Nekromant, vampiir, sõjajumal, ork, piraadikapten ja alkeemik (kaanepildist ei saa küll aru, kes on seal õieti kes). Nendevahelised suhted on leebelt öeldes keerulised ning kõigil on soov üksteisega arveid õiendada.

Aga esmalt tuleb võita Valgustatute armeed ja hävitada Kotka Prints - kes on samuti vägagi seotud Black Herrani minevikuga. Ja algab ohjeldamatu vägivald, kus inimelud on vaid puhas kahuriliha või müüritäide. Ning selgub, et Kotka Prints on hoopis kõvemast puust kui arvati.

Lugu on õige eepilises skaalas, kus samas puudub igasugune nö positiivne idee või kangelane (muidugi, oleneb vaatepunktist); on Kuri ja Natuke Teistsugune Kuri ja Mõneti Teistsugune Kuri. Eks kirsiks tordil on see inimeste poole nö täielik negatiivsus - aga eks romaani vaatepunkt ongi pea täielikult Black Herrani kaaslaste poolelt, mis samas pole niisamuti mingil moel inimlikult võttes tavapärane või mõistlik (jajah, eks ikka tuleb mõelda oma peaga; ja pigem nagu soovid, et see Valgustatute usk saaks maa pealt pühitud (jällegi, millise poole narratiiv nii mõeldes küll prevaleerib)).

Ühesõnaga, meelelahutus, aga õige tume; autor mängib üsna hästi lugeja ootuste, harjumuste ja moraaliga.

Premendra Mitra - Why the War Ended (New Horizons, 2021)

 

Selline vähe kõduulme laadis alternatiivajalugu sellest, miks II maailmasõda korraga lõppes ja miks asus inimkond koostööle ühise ohu vastu.

Nimelt juhtus nii, et marslased otsustasid inimkonnast vabaneda, et Maa oma käsutusse saada, selleks saabusid 1922. aastal Maale nö biorelvaga konteinerid, millest hakkasid vohama inimestele ohtlik võõrtaimeliik - hingad sellega saastunud õhku ning sured peagi. Juhuslikult avastab sellise agressiooni 1937. aastal Uus-Guinea uurimata maa-alale hädamaandumise teinud naislendur, kel viimaks 1940. aastal õnnestub saata sõnum II maailmasõjas osalevale Austraalia sõjalaevale.

Aga jah, nagu teadlased avastavad, on taim levinud juba mitmel mandril.

Omamoodi huvitav vaatenurk II maailmasõja algaastatele, kus näiteks Nõukogude Liidust pole vist sõnagi (muidugi, miks pidanuks tollaseid lugejaid huvitama MRP vms). Eks see tekst meenutab vähe John Wyndhami romaane “Trifiidide päev” ja “Kraken ärkab”, ainult et lahendatud skemaatilise lühiloona. Eks keeruline on kommenteerida marslasi ja sealseid taimi, aga samas see ongi traditsiooniline lähenemine. 

Mitra on ka selle poolest huvitav, et siinses kogumikust peaks ta olema ainus autor, kel eesti keeles koguni raamat ilmunud (“Robinson Crusoe oli tüdruk”; siin on nimeks märgitud küll Premendro Mitro).

Andrzej Sapkowski: Põlguse aeg

 

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 

Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 

Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????

Postimees
Siiliste raamaturiiul
Raamaturiiulike

Urmas Vadi - Avanev süda (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Vadi tekst on sellest igivanast probleemist, et kas maailmaparandamine võõras ühiskonnas võib ka tegelikult mõttekas olla. Sedapuhku reisib elus koha kaotanud mees Kreeka väikesaarele, kus siis olude sunnil (ja rahapuuduses) hakkab ta remontima autokeresid odava hinnaga - sest noh, esiisadel oli teadagi see nõukogude elulaad ja midagi sellest peaks olema geenidega vms edasi antud ka tänapäeva meestele. Ja tõepoolest, mees teeb rõõmu kohalikele elanikele (kes muidu suurt ei saanud lasta oma sõidukeid kõpitseda) ja sellest ka endale hingerahu.

Kuid hingerahu on röövitud kohalikelt autoparandajatelt, kes senini said ilma niisuguse dumpinguta oma töid pakkuda (neile, kel muidugi selleks üldse raha jagus - näiteks tänu kergeusklikele turistidele).

Pole just Vadi löövamate testide hulka kuuluv lugu, aga siiski loetav koos mitmete vaimukate hetkedega (autokindlustuse leping, Kylie mure jne).

Matt Barker - Õhtusöök (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Emil on tagasihoidlik noormees, kes on paar aastat töötanud kontoris ja nüüd võitis firmasisesel loosimisel esmakordselt õhtusöögi, mis firma kulul kinni makstakse. Eelmise nädala võitja valib söögikoha; see restoran ei ütle Emilile midagi, isegi netis olev info on vananenud. Sekretär pakub end kaaslaseks, aga Emil ei suuda otsustada. Niisiis läheb ta õhtul üksi.

Kohale jõudes palutakse tal lasta silmad kinni siduda ning vastu võtta seda, mida pakutakse - aga mida, ei teadnud ka vastuvõtja. Emil laseb end lauda juhatada. Ja edasi kohtub ta endaga.

Ehk eksin, aga minu meelest pole Matt Barker oma 20 aastat midagi avaldanud [tõepoolest, nagu hiljem ajakirja edasi vaadates selgus, siis autoritutvustuste järgi on Vikerkaares eelmisel aastal Barkerit kahel korral avaldatud]. Kuid nagu näha, on autori sulejooks senini ebamugavalt kõhedusttekitav ning inimloomuse varjatumad küljed imbuvad kenasti lugeja ajju. Emil on muidugi selline hall hiireke, kelle olemasolu meis endis kõik pelgame (“ma ei taha olla nii hall ja tähelepandamatu!”) ning sellest paotub siis Ego ja Super-Ego ja Id ja mis kõik veel.

R. A. Lafferty - The Best of R. A. Lafferty (2019)

 

Küllusliku fantaasiaga jutukogu, mis on eriti lopsakate narratiivsete võtetega, et seda pole küll võimalik või soovituslik järjest läbi lugeda - tulevärk läheb liialt kangeks; näiteks kogumiku viimaseid teksti lugesin kaks korda läbi, et loodetavasti midagi kokku panna või kasvõi paremini mõista tekstide ülesehitust.

Sest tõepoolest, Lafferty tekstide toimimise lahtiseletamine võiks olla pigem mõne noore ja vihase kirjandusuurija lõbuks: kõik need viisid, kuidas jutustatakse (või seatakse seda kahtluse alla), mida tegelased kogetust vastu võtavad ja interpreteerivad, kuidas üldse maailmad toimivad. Viimaste lugude puhul hakkasin juba arvama, et autoril polegi erilist soovi luua usutavat maailma (millega lugejal oleks lihtne samastuda, vaid ongi üks pöörane … jutustamislõbu (muidugi, tuleks meeles pidada siinse raamatu valik on koostaja Jonathan Strahani poolt - ehk on Lafferty niivõrd laia ampluaaga kirjutaja, et võinuks koostada ka midagi … tavapärasemat?).

Veidi kahju, et ma midagi sellist ei lugenud nooruspõlves, kui oled vastuvõtlikum kõiksugu pöörasustele; kahtlemata võinuks see olla huvitavaks haruks kasvõi Daniil Harmsi loome kõrval (jajah, lugege mõlemat). Ja ei pea üldse olema ulmehuviline - kui ulme mõjub millegipärast pelutavalt; see on puhas kraam. Igal juhul, lugude keskmine hinne 5,5, igati hea tulemus.

• Slow Tuesday Night • 5/10

• Narrow Valley • 5/10

• Nor Limestone Islands • 5/10

• Interurban Queen • 6/10

• Thus We Frustrate Charlemagne • 5/10

• In Our Block • 5/10

• Ride a Tin Can • 7/10

• Nine-Hundred Grandmothers • 6/10

• Land of the Great Horses • 6/10

• Eurema's Dam • 7/10

• Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies • 6/10

• The Primary Education of the Camiroi • 6/10

• Continued on Next Rock • 6/10

• Sky • 5/10

• Cliffs That Laughed • 5/10

• Seven-Day Terror • 6/10

• Boomer Flats • 4/10

• Old Foot Forgot • 5/10

• The World As Will and Wallpaper • 6/10

• Funnyfingers • 5/10

• Thieving Bear Planet • 6/10

• Days of Grass, Days of Straw • 5/10

ulmekirjanduse baas

Charles de Lint - Twa Corbies (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Järjekordne tekst, mis tuletab meelde, et peaks seda Jilly Coppercorni “The Onion Girl” lugema - nüüd siis esimene jutt, kus saab korraks Coppercorni siseilma näha - ehk siis lugu sellest, kuidas ta öisel Newfordi tänaval ekseldas näeb varesetüdrukuid, kes juhivad äsja surnud kodutu vaimu … siit ära. Jajah, mingil moel nagu variant romaani “Kusagil lennata” avastseenist, aga vägivaldse konflikti asemel siis hoopis taevalikum sekkumine.

Ja eks surmast on siin veelgi juttu, lugu raamistav tegelane on Coppercorni ja varesetüdrukute kohtumist pealt nägev vanem lesk, kes tunneb puudust oma ammu lahkunud mehest, ja loodab, et taevas kohtavad nad sellistena nagu nad olid noorte ja õnnelikena. Eks näis. 

Jällegi vähe ebatavaline de Linti tekstide lugemiskogemus - romantikat on, aga see on ühe peategelase mälestustes. Aga samas, need varesetüdrukud, eksole. Ning see Jilly Coppercorn, kes millegipärast näib olevat üks oluline tegelane Newfordis. Tuleb uurida.

Triinu Meres - Kes ma olen? (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Lühike tekst, kus neljal leheküljel püütakse surnuks pussitada valitsejannat. Kui juba loo pealkiri väljendab segadust, siis küsimusi jaguks küllaga, et millega siin lühiloos õieti tegu on. 

Esmapilgul võiks seda pidada fantaasiatekstiks. Aga kas see on episood millestki suuremast? Või on see unenäoline lühilugu? Millest selline järjekindel pussitamine? Miks on peategelane vastu võtnud sellise töö? Miks need jumalvalitsejad on võõralt maalt (või koguni planeedilt)? Ja see salapärane “hoi” ja hingede rändamine.

Millegipärast tundub, justkui oleks see tekst kerges suguluses Manfred Kalmsteni “Kaarnalauluga”, aga … ei või ju ometi olla? Igal juhul, toimetajate poole intrigeeriv valik.