Hannu Rajaniemi - Deus Ex Homine (Invisible Planets, 2017)

 

Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.

Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …

“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.

The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)

See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.

Theodora Goss - Pip and the Fairies (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu Philippast, kes rändab tagasi otsima lapsepõlve juuri. Ta ema oli lastekirjanik ning kirjutas raamatuid tüdrukust nimega Pip, kes sattus haldjamaale seiklema. Peale ema lahkumist ja tema raamatute unustusehõlma vajumist andis Philippa intervjuu, mille järel inimesed idenfitseerisid teda selle Pipiga.

Ja nii siis Philippa meenutab, millistes oludes ema neid lugusid kirjutas ja kuidas nende vaene elu neis raamatutes omamoodi kajastus. Või millised nende traumad kandusid üle tegelastele. Või millised unistused jäidki haldjamaale ning jäid elus teostamata.

Eks see omamoodi lapsepõlvetraumakirjandus ole - millised valikud ja millise hinnaga. Ja noh, kas täiskasvanud Philippa teeb raha nimel just kõige õigemaid otsuseid. Omamoodi kurb lugu.

Andrus Kivirähk - Lend Kuule (2022)

 

Romaan, mis tekitab segaseid tundeid - et mida õieti Kivirähk kirjutas? Romaan inimlikust tühisusest ja sisutust suhtlemisest - pea kõik dialoogid kosmonaudi ja temaga kokku sattuvate inimestega ei jõua kuhugi, kedagi õieti ei huvita teise inimese öeldu, kui see just tema ootustega ei kattu. Selles suhtes mõjub kõige selgemalt Suur Hall Hunt, kes surub ise kosmonaudile oma diskursuse peale ja keda kosmonaut ise peab aktsepteerima.

Teiselt poolt, mis see siis õieti oli. Justkui ühe vungiga kirjutatud road movie (noh, puudub igasugune teksti peatükkideks liigendamine), kus siis kosmonaut satub üha järgmise kunagise reisukaaslase juurde, kes aastate jooksul on õige tugevalt kaotanud oma senise sära (muidugi, vanus ka selline). (Mingil moel justkui unenäoloogika?) Ja kes siis on õieti kosmonaut kui selline ja miks ta ei taha õieti Kuust või jumalast rääkida.

Ehk siis, mis õieti toimub? Mingil moel tundub see Kivirähki üks süngemaid (või noh, nagu hapnikukraan oleks kinni keeratud) tekste, kus kõiksugu paksude värvidega kaetud karnevali all on tegelikult õige troostitu maailm, hall, tolmune, veretu. Milline vastand romaanile “Maailma otsas”. 

““Kolmas toit,” andis Kõht kosmonaudile järgmise joonistuse. “Isaelevant, kelle sees on emaelevant, kelle sees on lapselevant, kelle sees on eesel, kelle sees on põrsas, kelle sees on kana.” Ta limpsas keelt. “Vaat sellist praadi juba sööks!” lausus ta unistavalt. “See oleks väljakutse! Minu meelest sobiks jõululauale.”

“Sobiks tõesti,” noogutas kosmonaut, silmitsedes paberile joonistatud punase musisuuga elevanti, kellel polnud vist vähimatki aimu sellest, millist loomakarja ta sisaldab. Elevandi kõrvale oli Kõht joonistanud ka ehitud kuusepuu, seega polnud kahtlustki, et tegemist on nimelt pühadetoiduga.” (lk 129-130)

Ja nagu selgus takkajärgi arvustusi lugedes, siis tegu on hoopiski jutustusega, mitte romaaniga - mis noh, omab vähe rohkem loogikat (kuigi tegu on õige pikaleveninud jutustusega).

postimees

vikerkaar

õpetajate leht

Theodora Goss - Lessons with Miss Gray (The Collected Enchantments, 2023)

 

Järjelugu loole “Miss Emily Gray” - siingi pole peategelaseks Gray ise, vaid grupp tütarlapsi, kes ühel suvel otsustavad ajalehekuulutuse peale minna nõiaks õppima. Sarnaselt eelnevale Gray loole, pidin sedagi teksti lugema kaks korda, et õieti pihta saada, mis seal täpsemalt juhtub - ja kes seal õieti jutustab, kust tuleb see meie-vaatepunkt.

Paistab, et Gossile meeldib selline 19. sajandi lõpp olustik, milles tegutsevad noored neiud (näiteks ta romaanitriloogia paigutub sellesse ajajärku). Igatahes selles loos on ta kokku pannud viis tüdrukut - kolm neist keskklassist või kõrgemalt, üks “poor white trash” ja üks orjade järeltulija, kel pole veel õigusi valgete ühiskonna hüvedele (näiteks siis raamatukogu kasutamine). Ja siis on Emily Gray, kes pakub neile oma ülesannetega hoopis uusi vaatenurkasid enese leidmiseks. Lugu pole samas mingi liikumine parema ja helgema tuleviku suunas, kuivõrd tekstis aset leidev tragöödia lööb mõnedki eluplaanid sassi (mis muidugi annaks võimaluse jätkata Emily Gray tegemistega). Sarnaselt kogumiku mitmele teisele loole, on siingi vaatepunkt nii minevikus (kuidas need neiud Gray juures õppima asusid) kui ka olevikus (kui nüüd kaks täiskasvanud naist kokku saavad ja kogemusi jagavad - kuidas need nõiaõpingud nende senist elu õieti mõjutasid).

Võibolla minu jaoks on see tekst keeratud kuidagi liialt keeruliseks jutustamiseks, või liialt ambitsioonikalt kokku segatud; see juhtum oleks tõesti pigem pikemat vormi väärt kui niisugune lühijutt. Näis, kas siin raamatus on veel kohtumist Emily Grayga.

Neil Gaiman - An Invocation of Incuriosity (Trigger Warning, 2015)

 

Tekst ilmunud Jack Vance’i Dying Earth sarjale pühendatud antoloogias ja nagu ikka, siis selliste tribuuttekstide (nt Martin) kaudu tundub see maailm küll huvitav (no üht Vance’i originaali ka siiski lugenud).

Lugu siis ühest Florida kirbuturu kaubitsejast, kelle eripärased pakkumised pakuvad huvi loo mina-tegelasele (nagu ikka, kerkib mina-tegelase puhul silme ette Gaiman ise). Nimelt see veidra välimusega kaubitseja (aga milline sealne kaubitseja pole kummaline?) pakub müügiks väga eriskummalisi nipsasjakesi, mis “olevat väärt rohkem kui nende eest makstakse” ning õhtusöögile kutsutud kaubitseja jutustab ühe õige fantastilise loo.

Mis siis sisaldab päikese kustumist ja sellele järgnevat maailma või universumi hukku; üht isa, kes seikleb ja äritseb eri maailmade ja aegade vahel ning tema poega, kes tahab olla enamat kui isa ori. Ja kuidas tuleb Eimidagi. Minategelane ei kergita selle peale suurt kulmugi.

Et siis jah, keeruline on kirjeldada, miks selliste metatekstide kaudu võiks tunduda see Vance’i Dying Earth intrigeeriv … aga autoritel paistab olevat miski hoiak, kuidas seda maailma täiendada - ja see näib mulle meeldivalt mänguline.

Teksti on võimalik netist lugeda.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - Reynalda (The Collected Enchantments, 2023)

 

Naine naaseb metsast öösel oma mehe ja lapse juurde ning avastab seal ühe punase mantli, täpselt samasuguse nagu tal endalgi näpus on. Ta õde. Reynalda hiilib lapse magamistuppa, ja lahkub siis kodust koos lapsega. Mees jõuab veel ärgata, enne kui naine ja rebasekutsikas kaovad.

Niisiis, libarebase lugu. Ausalt öeldes jäi mulle selgusetuks, kas mees lasi oma naiseõe maha (kogemata või mitte), kui see kanasid kimbutama tuli, või siis ta asus abielurikkumisse hõimlasega. Vist ikka lasi maha. Või eks igaüks tõlgendab seda vastavalt oma rikutusele.

Tegemist vaid kaheleheküljelise tekstiga ning esmakordselt ilmavalgust näinud selles raamatus.

Michelle Thomas: Minu s*tt terapeut

 

Teeneka ja kogenud depressiivikuna lootsin, et see raamat räägib minuga tasandil "me teame, see on nii, me kogeme sarnaselt". 
Eriti kuna mu kogemused terapeutidega on kehvad ning raamatu pealkiri näib viitavat, et temal samuti. 

Paraku see nii ei olnud. Võibolla olen ma nii imeliku vaimse tervisega, et isegi mu depressioonid ei mahu keskmise kaaskannataja raamidesse? Selles depressioonis, mida raamatus kirjeldatakse, on olulisel kohal paanikahood ja kergendust annab ka lihtsalt rääkimine. Terapeut, kes ei tee muud kui kuulab, on "mittes*tt". Ja osadest terapeutidest on ka abi. 

Lisaks on juttu kehaprobleemidest, armuelu probleemidest, töökohaprobleemidest, koduprobleemidest, ravimiprobleemidest ja veel erinevatest probleemidest, mil pole terapeutidega mingit pistmist. See on depressiooniraamat, ent lisaks depressioonile räägib veel igasugustest häirivatest momentidest naise (meestest ka veidi, aga vähem) elus. 

Ja samas - loen ja leian kohti, mis kirjeldavad, kuidas autor sai kohe otsima hakates tööd või leidis tema vastaslustatud blog massilist lugemist või luges üht tema artiklit keegi, kes oli valmis maksma kinni tema lennupileti Austraalisse ja tagasireisi, et aga see inimene temast artikli kirjutaks. Autori vanemad toetavad teda igal sammul, neile helistamine on paanikate korral suureks abiks. Vägisi tuleb mõttesse: "Mida tema halab, tal on ju hästi!" Kuigi depressioon sellistest asjadest ei küsi. Ent ega raamat pole sellest, kuidas ei küsi - raamat on probleemidest.
Armueluprobleemid on ka kummalised. See ekskallim on imeline ja too ekstraimeline ja ainus mure paistab olevat: "Meile õpetatakse, et iga hea armusuhe peab kestma igavesti, aga nii ei ole."

Ega ei ole küll. Aga kas see nüüd depressiooni põhjustab, ma kahtlen. 

Kokku: lugeda võis, aga minu hädadele mingit seletust, lahendust ega isegi leevendust ei leidunud. 

Blogistaja
Viljandi linnaraamatukogu 

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (2022)

 

Kui raamatu sain, oli plaan siit lugeda mõnda teksti ja siis taas endale tõdeda, et Zelazny tekstid jäävad kaugeks. Aga juhtus siiski nii, et lugesin jutukogu kaanest kaaneni läbi (kuigi kõigist tekstidest ei hakanud eraldi postitust tegema, ei jaksanud kivist vett välja pigistada). Sest noh, on, mida lugeda.

Võibolla on küsimus selles, et autorite algusaja tekstid on mingil moel … põnevamad, ärksamad kui nö kogemuste pagasiga kirjutatud ja lihvitud. Et autori jaoks on rohkem maailma avastada või nii … kui et lihvida meistriteoseid või hoida teadatuntud taset. Ka see kogumik ilmus 1971. aastal ning mõnedki tekstid näivad pigem noore autori katsetustena … aga igal juhul on neis vunki möllamiseks, ükskõik kui igavalt need ka välja kukuvad (kogumiku viimased paarkümmend lehekülge on ikka üsna hambaid kiristama panev ja vast maiuspalaks tõelisele austajale).

Zelazny paistab eelkõige olevat jutustaja, kellele on subjekt olulisem objektist - oluline pole butafooria, vaid nägemus. Ehk siis maailma loomine kui selline võib lapata mitmel erineval moel, aga kui visioon, siis saab sellega mängida. Eks need visioonid võivad minna krüptiliseks, aga võivad olla ka üsna anekdootlikult lihtsad. Paistab, et teemade valikul aukartust pole; vahest ehk inimeste lihaliku läheduse külg jääb tekstidest välja (jajah, on küll faiolid).

Eks omaette nähtus on Ats Milleri järelsõna Zelazny loometeest ja autorist endast, ning eks Milleristki. Vähemalt pole see akadeemiline.

Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud 4/10

Tee detsembrisse 5/10

Deemonauto 4/10

Koguja roos 4/10

Koletis ja neitsi

Kogumispalavik

See surelik mägi 5/10

See tormihetk 4/10

Suured aeglased kuningad 5/10

Eksponaat 5/10

Jumalik hullus

Corrida

Armastus on imaginaararv

Mees, kes armastas faiolit

Lutsifer

ulmekirjanduse baas

reaktor

Theodora Goss - Christopher Raven (The Collected Enchantments, 2023)

 

Kõrvalepõige ehk õuduskirjanduse kanti või nii, kuigi Gossi mitmed tekstid on vast tumedama fantaasia sugemetega. Jutt siis Inglismaal vanas mõisamajas asuvast internaatkoolist, kus pannakse ühte varem kasutamata tuppa koos elama neli tüdrukut. Tüdrukut pole omavahel just kõige soojemates suhetes, aga peale esimesi öid selgub …. et nad kõik näevad unenägusid ühest kaunist mehest, kes neid nii ihaldavalt vaatab ja kõiksugu kauneid sõnu räägib. Unenäod on erinevad, aga kõigil lähevad aina kuumemaks.

Viimaks uurib üks neist maja ajaloost rääkivast raamatust, et tegu on 19. sajandi algul seal peatunud poeediga, kes peale tüli omanikuga sealt lahkub ja seejärel hukkub kuskil Alpides. Aga unenäod ütlevad justkui midagi muud ja kui tüdrukud hakkavad maja lähemalt uurima, siis …

Et siis selline britilik kummituslugu. Raamjutustuseks on samade tegelaste külaskäik oma endisse kooli aastaid hiljem - elus on nad päris hästi hakkama saanud, kas siis abielu või eneseteostuse läbi; elukogemused ja armastused on nii ja naa. Eks see tekst ole ka veidi emantsipatsioonist - kuidas naistena 20. sajandi esimeses pooles enamat saavutada kui see traditsiooniliselt on võimalik olnud. Pole just Gossi tippteos (või noh, minu teetass), aga järjekordne näide heast stiilitajust.

Ave Taavet - Kasukas. Konsultatsioon (Looming 5, 2023)

 

Mõlemad tekstid on ehk etnoõuduse kanti lood, neist lühem “Konsultatsioon” on rohkem anekdoodi moodi jutt luupainaja tänapäevastest väljakutsetest.

“Kasukas” on traditsiooniline lühiproosa, vaat et traagilise lõpuga lugu ettekandja Liinast, kes päranduseks saadud vanaema talu revideerides (jajah, kerge paralleel Luugi jutuga) avastab riidekapist vägeva kasuka, mille siis naine endaga kaasa võtab. Seejärel läheb maakoht müüki.

Kasukat kandes tunneb Liina nagu ta … meeled teravneksid. Ja need unenäod. Ühelt poolt on tore ja huvitav, teiselt poolt võivad mõned ta reaktsioonid olla verised. Talv saab läbi, kasukas läheb kappi, Liina justkui rahuneks, aga siis jälle algavad unenäod. Naine läheb tagasi maakohta uurima, mis selle kasukaga õieti seondub. Ja no mis selgub.

Vihjeks siis etnoõudus. Eks Taaveti puhul on mainitud, kuidas ta kasutab tekstides kõiksugu nõukogudeaja kultuuripärandit, siin tekstis leidub mitmeid vastavaid nähtusi; muuhulgas töötab Liina ettekandjana õige vennasrahvalikus kollektiivis. See kasuka saladus on iseenesest päris sümpaatne.

Theodora Goss - Blanchefleur (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

 

Goss oskab muinasjututada, ja ikka oma moodi. Ehk siis lugu ema kaotanud Ivanist, kes hoiab nüüd teistest eemale ja keda isagi peagi peab kohtlaseks (või noh, nagu külarahvas teda otsekoheselt kutsub: Idioot). Aga elu muutub, kui laadalt lahkuv purjus isa satub kokku oma kadunud naise õega - kes on haldjas (nagu siis poja emagi) ning kes poisi käekäigust kuuldes lubab võtta selle enda juurde kolmeks aastaks õpipoisiks (poiss on küll nüüdseks noormeheks sirgunud).

Isalt uudist kuuldes lahkubki Ivan kodust, et siis metsast oma tädi loss leida. Seal võtavad teda vastu … kassid. Igasugused kassid. Ja üks neist, haldjaleedi tütar Blanchefleur, määratakse noormehe saatjaks, kui haldjaleedi saadab ta järgmisel päeval aastaks Öökulliisanda juurde tööle. Kass ei suhtu just soojalt sellesse … tema mõistes idiooti. Kohale jõudes määrab Öökulliisand töö: Ivan peab tema kõigi teadmiste entsüklopeediasse sisestama uurija sissekanntele viimased märked ja täiendused. Aasta pärast saab noormees temalt kingituse.

Aga tagasi haldjalossi jõudes peab Ivan kohe järgmisel päeval uuele kohale minema - seekord lapsehoidjaks Sisalikuleedi seitsmele järglasele. Aasta pärast uus kingitus. Siis suunatakse ta põhja, huntidest väeüksuse juurde, mille ülesandeks on trollide ohjeldamine kuningriigi piirialadel. Blanchefleur ikka kaasas. Enne kui aasta täis saab, kutsutakse Ivan koos kassiga pealinna, kus kuningal on probleem sinna saabunud lohega - selle maha lööja (peale Ivani on veel kaks proovijat) saaks tasuks printsessi koos perspektiiviga kuningriiki valitsema hakata.

Nagu näha, igati muinasjutulik tekst, aga kui vahvalt kirjutatud: maailm on ühtaegu õel ja soe, ning õppetunnid, mis Ivan kogeb, võivad esmapilgul olla õige vastuolulised (ehk loo hea vastuvõtt tingitud ka sellest, et võtsin väikse vahepala Eriksoni “Midnight Tides” lugemisel - mis hakkab lõpupoole ikka korralikult üles keerama). Seda lugu võinuks lugeda Gossi värskest jutuparemiku kogumikust, aga mõtlesin silmi premeerida Hortoni antoloogiast lugemisega (suuremad tähed!) - mis omakorda muuhulgas sisaldab Parkeri “The Dragonslayer of Merebarton”, millega tekivad päris huvitavad paralleelid siinse teksti viimase osaga (mingeid allusioone on ka Gossi teiste juttudega). Eks peategelase nimi viitab muidugi Loll-Ivanile, aga kes teab, ehk on ka allusioone Saabastega Kassiga või jumal teab millega veel.

Steven Erikson - Midnight Tides (2005)

 

Et siis romaan, mis eelmisest neljast osast eristub suuresti koha ja tegelaste poolest; no kergelt võiks öelda, et eellooks “House of Chainsi” Trull Sengariga juhtuvale. Ja noh, mitmel puhul ütleb sõna sekka Crippled God / Vigane Jumal ise.

Omamoodi keskmeks on kaks vendade kogumit: Tiste Eduri neli Sengarit (Fear, Trull, Binadas, Rhulad) ja Letherii kolm Beddictit (Hull, Tehol, Brys). Neist vendadest ehk tähtsusetuim on Binadas, kes jääb teiste Sengarite varju (aga kel samas vereside Hulliga). Aga ülejäänud kuus venda on siin romaanis ikka vägagi tegijad ja paistab, et ka järgmistes osades võiks jätkata tegevusse panustamisega (kõige segasemaks jääb Brysi saatus, kelle laip veetakse auavalduse saatel vete sügavusse - seda mitte küll jumal Maeli poolt). Fear kui Tiste Eduri väejuht kannatab oma rollis kuni romaani kulminatsioonini, et siis pageda oma suguvendade juurest uutele radadele (umbes nagu Tiste Eduri juurde taasavastamisele). Hull on traagiline kannataja, kes Letherii tegemistes pettunud (tema erisaadikuna kogutud teadmisi ja usaldust kasutati naabermaade jõhkraks vallutamiseks ja sealsete rahvaste orjastamiseks), kes siis peale pikki omapäi rännakuid annab end Tiste Eduri teenistusse, kuna paistab, et seda ähvardab allajäämine Letherii kolonialismile. Aga Tiste Eduri kogukonnad ühendanud kuningas Hannan Mosagil on nüüd oma salajane liitlane (üllatus-üllatus, kes see küll olla võiks), kes vajab neid iidseid olendeid oma plaanide jätkamiseks.

Mosag saadab neli venda salajasele missioonile ühe eseme toomiseks kaugetelt jääväljadelt, kuid retkel juhtunud tööõnnetuse tõttu saab Vigase Jumala vendadest noorim ja segaseim Rhulad, kes asub Tiste Eduri uueks imperaatoriks õige dramaatiliselt ülekullatuna surnuist ärganu moel (sõna otseses mõttes), jääväljadelt leitud mõõk igavesti peos. Kui Beddicti vendade suhted on mingil määral mõistlikud (kõik hoolivad üksteisest - ükskõik kui erinevad plaanid neil ka Letherii kuningriigi tuleviku suhtes ka oleks), siis Sengari kolme venna (Binadas siis kõrvaline) suhted on juba äärmuslikumate antiiktragöödiate väärilised (neotragöödia?). 

Rhulad, kes ihaldab venna kihlatut … ja peale surnuks ärkamist keisriks tõustes nõuab seda naist venna truudusemärgina endale (hiljem see naine jällegi … antakse üle). Fear oma kohusetundega veresidemete ees (mis siis viimaks leiab uue väljundi). Trull, kes ei suuda neid Rhuladi lollusi taluda juba enne saatuslikku jama (aga tänu veresidemetele ja Rhuladi orja Udinaasi tervemõistuslikkusele jääb kahtlejana hukkamata). Kui Rhuladi ja Feari osadeks selles neotragöödias on tüüpide esitamine, siis Trulli koorem on olla karakteriks (kellele sellisena sekundeerib Letherii maakuulaja Seren Pedac, kes olnud traagiline armusuhe Hull Beddictiga ja kes Trulliga nüüd vastakuti mingi … tõmbe leiavad). Eks see ole eelmise romaani põhjal teada, et Trullist saab lindprii (siin seda küll veel ei juhtu), aga mis asja ta õieti ajab?

Romaani ehk segaseima motiiviga tegelane on geenius-manipulaator Tehol. Mida tema õieti taga ajab? Eetilist Letheriid? Isiklikku kasu? Mis pikk strateegia temal õieti on? Veider segu Hulli ja Brysi äärmustest, millest on sündinud hoopis midagi muud (kõik ikkagi omal moel isamaalased)? (Jajah, Bugg … temast parem ei kirjutagi.) Teholile vastukaalus on Udinaas, Tiste Eduri ori, kes võiks ehk olla Trulli ja Sereni kõrval romaani kolmandaks kandvaks karakteriks - kui võtta naiivseks eelduseks, et karakter võiks soovida kasvõi midagigi head teha (jajah, Erikson pole miski polüfooniline Dostojevski kogu oma hiiglasliku tegelasgaleriiga, aga eks mustvalge kõrval on sisse kirjutatud ka päris palju halle tüüpe).

Ja siis muidugi kõik need elavad või surnutena tegutsevad tegelased ja olendid ja jumalad. Ja siis korraga romaani ilmuvad Crimson Guardi tüübid, kelle vaenlaseks on Malazi impeerium (mis senini ehk mingil moel peaks olema vastaspooleks kurjusele - aga seda õige napilt, tänu kangelaslikele sõduritele), aga oh kui palju oskavad romaani viimases veerandis leevendada halbu jamasid (nojah, üldplaanis jamad ei lahene, need leevenduvad … või muutuvad hullemaks a la Rhulad). Tasapisi surnust ellu ärkav tüdruk Kettle ja tema Azathi vangitorni valve (mis muuhulgas tähendab aja jooksul tuhandete - halbade - inimeste tapmist, et nende laipu tarida üleloomulikele kinnipeetutele). Shurq Elalle ja ta soov surnuna kogeda lihalikke rõõme. Sengarite ema Uruth. Feather Witch. Vigase Jumala kaaslane Withal ja ta uus “sõbranna”. Ja noh, Mael. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas küll on võimalik tegelikult sellist tohutut tegelasmassi autori poolt hallata (see romaan pole veel niivõrd segapudru kui eelmised neli rohkem ühendatud romaani). Eks iseloomulik seegi, et see pole meestekeskne maailm - vahet pole, kas ülemuseks või maagiks naine või mees (võrdsusest hoolimata on see maailm ebameeldivam naistegelastele).

Romaanis on ka mitmeid nö info dumpe (kuidas see võiks eesti keeles kõlada?), muuhulgas seletab Crimson Guardi maag Seren Pedacile nende “warrenite” printsiipe (lk 751-754), aga see jääb mulle ikka veel hägusaks (no õnneks pole siin ülemäära tihedat nendes seiklemist ja avastamist). Mingil moel ongi ehk viiendat romaani sellevõrra lihtsam lugeda, et see on nö täiesti uus maailm, aga samas on kogemusi eelmiste romaanidega (natuke meenutab see rahulolu, kui oli pikk sissejuhatus Karsa Orlongi tegemistesse - polnud seda hüplemist eri liinide vahel, lugu lihtsalt jooksis). Ja romaani lõpp on üsna konkreetne (nagu ehk “Deadhouse Gates” puhul, toimub konflikti selge kliimaks ja sellele järgneb ettevalmistus tegelaste järgmisteks seiklusteks (või noh, järgmiste põrgute kogemiseks).

Nojah, kuulu järgi hakkavad alates kuuendast romaanist “The Bonehunters” suurem tegevusliinide põimumine ja enam midagi täiesti senikogematut ette ei tule. Eks natuke absurdne ole, et need romaanid paeluvad - maailmast suurt aru ei saa, aga see kaasaskäiv kõmu näib nii huvitav … ja tahaks ometi aru saada, millega see kõik lõppeda võiks (mitte et see kümnenda romaaniga otsa saaks - on ju veel Esslemonti lisaraamatud ning Eriksoni pooleliolevad eel- ja järeltriloogiad).

“Udinaas envied the warriors and soldiers their simple lives. For them, there was no coming back from death. They spoke simply, in the language of negation. They fought for the warrior, the soldier, at their side, and even dying had purpose - which was, he now believed, the rarest gift of all.

Or so it should have been, but the slave knew it would be otherwise. Sorcery was the weapon for the battle to come. Perhaps it was, in truth, the face of the future wars the world over. Senseless annihilation, the obliteration of lives in numbers beyond counting. A logical extension of governments, kings and emperors. War as a clash of wills, a contest indifferent to its cost, seeking to discover who will blink first - and not caring either way. War, no different an exercise from the coin-reaping of the Merchants’ Toll, and this infinitely understandable.

The Tiste Edur and their allies were arraying themselves opposite of Letherii armies, the day’s light growing duller, muted by the hovering wave of suspended dust. In places sorcery crackled, shimmered the air, tentative escapes of the power held ready by both sides. Udinaas wondered if anyone, anyone at all, would survive this day. And among those who did, what lessons would they take from this battle?

Sometimes the game goes too far.” (lk 810-811)

loterii

ulmekirjanduse baas

Maarja Kangro - Eberhardi peer (Looming 5, 2023)

 

Ajakajaline lugu sellest, kuidas Vana Euroopa ei mõista Värsket Euroopat ja selle suhet Venemaaga, mis siis eriti valus Ukraina sõja taustal.

Tegevus leiab aset mingil järjekordsel rahvusvahelisel kirjanduskonverentsil, mille olulisus pole kuidagi usutav osalejatelegi, aga eks konverentsiturism on osa elustiilist või nii. Eestlannast osalejal viska siibrisse, kui järjekordne põliseurooplane targutab asjadest tavapärases westsplainingu mallis. Tobeda juhuse abil õnnestub aga see lääneeurooplaste kamp vähe häbistatuna end tundma panna (vaata pealkirja, eksole).

Ei tulegi ette, et mõni eesti autor oleks pealkirjas kasutanud peeru-sõna (no kindlasti eksin). Kui kogu jutt oli muidu üsna selline kirjandusmeluline literatuur, mis mõjus vähe … blaseerunult, siis teksti viimane lõik on kogu eelneva taustal väga hea ja lööv (noh, asi, millest tundsin puudust Lilli Luugi loo puhul - kus aga tekst ise hoopis pingelisemalt kirjutatud). Viimase lõigu meeleolumuutuse eest võinuks teksti kõrgemalt hinnata … aga ma pole kunagi miski konverentsiturismi kirjanduse fänn olnud.

Theodora Goss - In Autumn (The Collected Enchantments, 2023)

Goss on ette võtnud muinasjutu, mida ma täpselt ei tea, küll aga tundub, et olen sel teemal ulmekirjandusest mitmeid jutte lugenud.

Naine elab koduperenaise elu. Mees teenib raha, lapsed käivad nüüd koolis, vahel saab ta kunstikoolis kohatud sõbrannadega kokku, vahel teeb väikseid tööotsi. Elu on korras, teiste soovid on täide viidud. Mitte midagi pole teha.

Ühel päeval sõrmitseb ta linnusulge, mille töömees oli mõnda aega tagasi katust parandades leidnud, ja mille naine oli pere eest ära peitnud. Ta kirjutab tütrele kirja, ja lendab teiste hanede juurde.

Ühesõnaga, jube tuttav, aga mis õieti alustekstiks on - nagu öeldud, ei tea (“Metsluiged” vist mitte). Igati plussiks muidugi, et tegu Gossi vast ühe lühema proosatekstiga (algselt ilmunud veebilehel Daily Science Fiction), kõik elegantselt kirjas kolmel leheküljel.

 

Lilli Luuk - Lõuna-Eesti kuninganna (Looming 5, 2023)

 

Pealkirja järgi võiks arvata, et oleks justkui allusioonuiga Arturo Perez-Reverte romaanile “Lõuna kuninganna” ja eks mingeid sarnasusi justkui oleks - et naine võtab üle mitte just kõige seaduslikuma äri, sellega tulles peale eraelulisi jamasid tagasi ellu.

Jutustaja räägib siis loo sellest, kuidas ta kunagine koolikaaslane Anne kutsub jutustaja oma maakodusse kuskil Kagu-Eesti piiri ääres, et tutvustada oma vanaemalt saadud pärandust. Nimelt ajas vanaema aastaid puskariäri ja vast üsna edukalt, spordikottidest on leida kupüüre rublaajast euroajani. Nüüd tuleb need uuesti käiku panna - et jätkata vanaema sammudes (seda küll ametlikult pärandkultuuri nime all).

Aga jutt on pigem sellest, kes see Anne õieti on - või kust nad mõlemad jutustajaga pärit on ja kuhu on nad nüüd jõudnud. Millisest perest Anne on ja millisesse perre ta nüüd ise “kuulub”. Rock Summer kui … teatud tipphetk. Lõige Eesti ühiskonda ääremaalase pilgu läbi.

Lugu on nii ja naa. Ühelt poolt nagu ootaks, et juhtuks mõni selge puänt, teiselt poolt on kogu tekst pingest laetud. Sest nii vähe kui olen Luuki lugenud, siis mingi painajaliku õhkkonna loomine on tal küll käpas.

Martha Wells - Rogue Protocol (2018)

 

Seeria kolmas raamat tekitab ikka selle tunde, et need tekstid võiks ikka ühise kaane all olla. Ehk siis järjekordne peatükk sellest, kuidas Murderbot püüab oma minevikku selgitada (miks ta ikkagi korraldas massimõrva) ning aidata oma “vabastajaid” - proovides leida järjekordseid süütõendeid oma endise tööandja GrayCris korporatsiooni kohta. Seekord satub ta ühele mahajäetud maasarnastamise projektile, mille puhul tundub, et GrayCris püüab seal varjata jälgi oma tõelisest tegevusest (kui vaadata kaanepilti, siis tegu ikka üsna grandioosse kohaga - aga eks maasarnastamine olegi … ilmatu).

Nagu ikka, on tal lõpuks ikka kantseldamiseks üks inimeste seltskond, kellel ta hakkab vastutahtsi hinge sees hoidma. Sarnaselt “Tehislikule seisundile” on siingi üks robotolend, millega tekib Murderbotil interaktsioon - nö lemmikbot Miki (mitte siis seksbot, nagu eelmise raamatu üks kõrvaltegelane), mis ongi … inimestega sõber (või noh, kui keegi peab lemmiklooma sõbraks) ja mida nende poolt koheldakse üsna võrdväärselt inimestega. Mis tekitab Murderbotis muidugi korraliku oksereaktsiooni … ja küsimuse, milliseks siis tema ise on tahtnud saada (kui jätta kõrvale seriaalide vaatamine).

Raamatu vast parim külg on madistamine militaarbotidega, mis millegipärast seal mahajäetud kompleksis sinna saabujaid õige nurjatul kombel vastu võtavad. Wells ajab siin õige militaarulme rida, ning viis, kuidas Murderbot ühe õige vihase militaarboti rivist välja lööb … no see on vinge. Sellistega ta lähiajal vist ühist keelt ei leia …

Eks see kolmas osa tundub veidi vahepealne, kuigi jah, raamatu teises pooles käib ellujäämise nimel ikka tõsine möll. Näis, kas kirjastus Fantaasia jätkab selle seeria avaldamisega.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - The Wings of Meister Wilhelm (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu algab kui mingi 19. sajandi lõpu Ameerika neiude seebiooper - põhjast pärit naine abiellus lõunas elava mehega ning nad saavad tütre. Eks see selline veider kooslus ole - lõunaosariiklasest isa pole just eriline härra; jänkist proia, kes tahab olla midagi enamat, ja tütar, kes pole just unistuste laps ei käitumiselt ega välimuselt.

Ühel naabrite muusikaõhtul avastab tütar, et ta tahab osata viiulit mängida nagu see Euroopast pärit esineja. See muusik jääbki sinna linna peatuma ja ta palgatakse tütrele viiuliõpetajaks. Nad suhtlevad ka muudel teemadel kui viiuli hoidmine ning pikapeale selgub, miks see muusik seal peatub - ta nimelt ehitab plaanerit (“glider”), et sellega pääseda … taevas liikuvale … ee … lendavale maale, millel elavad väga head ja targad inimesed.

Uskumatu värk, aga tüdruk hakkab teda aitama. Katse ebaõnnestub ja mees murrab kukkudes käe, kuid tahab ikkagi jätkata … aga mõne päeva pärast selgub, et kohalikud mehed on õige pahased selle juudist muusiku peale ning neiu isa kaasalöömisel otsustavad võõraga arved õiendada.

Jällegi siis algselt üsna klassikaline situatsioon kisub Gossi käes viimaks õige kiiva (ja koguni juuditeema on sees). Aga noh, eelkõige siis ikkagi emantsipatsioon. Ühelt poolt väga ameerikalik tekst, teiselt poolt läheb ikka õige fantastiliseks kätte.

Roger Zelazny - Eksponaat (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jälle üks vanamoodne anekdoot, mis on, kuidas nüüd öeldagi, heas mõttes vanamoodne - ehk siis äratab teatud nostalgiat mingi kadunud ajastu järele.

Noormees soovib teha uutmoodi kahemõõtmelist kunsti, aga kriitikute järgi tehti midagi sellist juba vanal ajal etruskide freskodel või noh, praegu lasteaialaste poolt. Nojah, teadagi, kaasaegne maailm ei mõista noort kunstnikku ning ta otsustab endast kunstiobjekti teha - minna kunstimuuseumi antiikkunsti osakonda ja kehastuda seal üheks Vana-Kreeka skulptuuriks.

Tõepoolest, et tegu pole just esmajärgulise muuseumiga, ei panda õieti tähelegi, et lisandunud on uus skulptuur. Zen-tehnika abil suudab ta külastajate ees olla skulptuurselt liikumatu, ning muuseumi kinnioleku ajal käib sealses kohvikus sööki näppamas. Aga ühel päeval tuleb sinna neiu, kel on samuti plaan kehastuda skulptuuriks, põhjuseks õnnetu armastus või nii. Ja peagi selgub, et skulptuuride osakonnas on õige mitmeid erinevaid eluvorme …

Ehk siis heatahtlik ja kerge pilge, nii kunsti kui zeni asjus, ja no muidugi armastuse kohta ka.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - The Rapid Advance of Sorrow (The Collected Enchantments, 2023)

 

Goss võtab siis enamvähem tuntud ajahetke (1980. keskpaiga Ungari) ja keerab selle segapudruks, kui võtab selle üle fantaasialiku käiguga. Siin siis algsituatsiooniks justkui tolleaegne Budapest (teatud eranditega!), kus noored üliõpilased (ebaõiglast) maailma avastavad. Kõrvalliinina hakkab jooksma kirjeldus Siberis asuva linna Sorrow kirjeldus, tegu on siis … külma kogumiga. Või midagi sellist.

Üliõpilaste hulgas tekib külma talve jooksul entroopiat sõnadeta jutlustav kogukond, mis võtab õige fantastilised mõõtmed, muuhulgas muutes inimese füsioloogiat. Peategelane, kes on nüüd korraga eraldiseisja, satub hätta.

Et jah, mõneti üsna segane või sümboolne tekst, aga samas päris painajalik ja tekitab erinevaid kujutluspilte. Eks autori ungari päritolu tõttu ootaks natuke põhjalikumat eksootikat, aga tekst on muidugi suunatud ameerika lugejale.

ulmekirjanduse baas