loterii

“Teresa vaatas mind kaastundliku näoga, paitas pead, silitas mu nägu ja libistas siis nagu poolkogemata käega üle mu rinna. Kangestusin paugupealt ja me suudlesime tormilisemalt kui kunagi varem.” (lk 94)

Nii, raamatu tagakaanetutvustus lubaks nagu lesbilist armastusromaani, muidugi on vaja midagi sellist lugeda, loodetavasti hullavad seal 90-60-90 mõõtu riivatud neiukesed, nagu ikka meediafantaasiates.

Minajutustaja Aide on alkoholiprobleemiga 3 lapse ema, kelle abielu pole just märkimisväärselt huvitav. Ta elab väikelinnas ja töötab vist kuskil tehases monteerijana. Aide armastatu Teresa on kokk. Nende armulugu leiab aastatel 1991-2005, algul on Aide ligi 30. aastane (ainus selge viide vanusele on aastast 1997 kui ta on 36 – lk 164) ja Teresa paar aastat noorem. Peale abielu lahutamist hakatakse koos elama, Aide lapsed elavad vaheldumisi Aide korteris või isa kodutalus. Väikelinna elanikud ei väsi näitamast jälestust neist erinevate inimeste suhtes, kõige võikam tegu nende vastu on Teresa koera lintšimine (lk 117-118), tõeliselt jälk). Suhte algusaastad 1991-1994 on suurema luubi all, võttes tervenisti 3/5 raamatu mahust. Suurem tähelepanu Aide suhetel sugulaste ja tuttavatega ning naiste suhegi on võrdlemisi talutav. Aastad 1995-2005 mööduvad raamatus linnulennul, kirjutatakse vaid naiste suhte emotsionaalsest terrorist ja võimetusest sellele reageerida. Vahetevahel on Teresa hasartmängurist töötu ja aegajalt joob Aide end mälukasse, nii muuseas. Kui keskealisus ongi selline nagu raamatus kirjeldatud, siis valdab mind ahastus.

Raamatul on huvitav vaatenurk, mille puhul lugemisel tunned pigem võõristust kui sisseelamist. Tahaks pigem raamatu käest visata kui lehekülgede keeramist jätkata, sest veider on lugeda, kuidas Aide laseb endale ja lastele pähe istuda, lisaks veel keskealiste naiste räme argielu. Nende suhet ei oskagi õieti kirjeldada, on see siis sõltuvussuhe (väikelinna tõttu pole omasooiharate valik ehk meeltköitev?) või sadomasohhistlik – üks allub ja teine vägivallatseb, kas armastus teeb mõne inimese debiilseks? Kannatavad kõik – naised, lapsed, sugulased ja tuttavad. Ainult naabrimees homo Hugo mitte. Aga eks temagi sõidab end raamatu keskel mootorrattaga surnuks. Lohutu maailm.

Harjumatult raju on naiste ja laste suhe. Abielu ajal soovimatust lootest vabanemine (lk 52-53). Teresa monopolistlik õigus Aidele ning ta laste jalge alla tallumine või õigemini minema peksmine, lastega läheduse keelamine ja et Aide seda enamvähem aktsepteerib. Teresal on suisa ettekanne emaarmastuse müüdist (lk 132 jm – ok, Teresa on lastekodulaps, aga ma ei taha hästi uskuda, et sellega on kõik seletatav). Võibolla on minust hästi klišeelik (kultuuriliselt pealesunnitud?) arvata, et ema võiks üldjuhul oma järglasi üsna palju armastada, ning inimesed, kes vastava emaga kokku puutuvad, peaksid seda niiehknaa aktsepteerima, või noh, elu loomuliku osana võtma. Igatahes, harjumatu on lugeda, kuidas Aide laseb enda ja lastega käituda. Kirg teeb pimedaks? Keskealisus?

Aide ehedana mõjuv jutustamisviis tekitab lugejas kiusliku küsimuse, kui palju on siin tegemist autori fantaasiaviljaga. Peategelase sisekõne imiteerib päris hästi tavalise naise siseilma (kui tohin nii šovinistlikult arvata). Emotsioonitu või õigemini argine jutustamine: “Tal peaks ikka elukaaslane olema, seltsis segasem, aga pärast Evi surma paar aastat tagasi – too jäi nimelt auto alla – on isa oma naistevallutustega kuidagi tagasihoidlikuks jäänud.” (lk 9), ehk isegi naturalistlik lähenemine. Aegajalt kõnekeelne. Võileivakoefitsent on normaalsuse piires. Ääriveeri võiks mõelda, et tegemist on eelkõige naistekaga – naissoost lugejal oleks ehk tugevam emotsionaalne side raamatus kirjutatuga.

“Mulle hakkas kalapüük kohe meeldima. See tekitab ikka erilise võbina sisse, kui kork veepinnal liigub ja kui veel kala välja tõmbad, siis need rabelemise võnked annavad täieliku kaifi. Seda võib juba isegi seksiga võrrelda, peaaegu! /-/ Kas te oskate endale ette kujutada, kui maitsvad need kalad olid? Meil ei olnud lihtsalt sõnu. (Võib-olla sellepärast, et viis keele alla? Igatahes seda naudingut võib juba seksiga võrrelda! Peaaegu, ma ütlesin!)” (lk 119-120)

päevaleht
postimees

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Tuule Lind sukeldub romaanis „Pööratud kuu” ühe joomahimulise abi elunaise, kolme lapsukese omaniku keerukasse ellu, naine ihaldab ebamaisust ja üritab seda leida lesbisuhtes, illusoorselt leiabki, lesbilugu kestab vist oma kümmekond aastat, siis lõpetab ta selle, kallab isegi viina külmavereliselt kraanikaussi ja püüab alustada uuelt lehelt. Ons see aga enam võimalik? Ohverdatud lapsed juba täisinimesed jne. Säherdune probleemiasetus. Aga teksti iseloomustab pealiskaudne nullstiil, tundetu deskriptiivsus, jahe verevaesus, idee ja teostuse vahel laiub kuristik.

“Õp Voog – Ja kiirustades ning ülepeakaela seda teha ei tohikski. Kas teate, mida mina kõige rohkem kardan? Armuda... Mehed arvavad enamasti, et naised on ainult proovimiseks, oma vajaduste rahuldamiseks. Nad ei hooli sellest, et meil, naistel, on süda sees, mille iga tukse on kui käe sirutus õnne järele. Aga kui sellele käele langevad ainult ebemed, killud, siis on tal väga valus, sest need ju torkavad...” (lk 25)

“Kool ja elukool” - juba esimesest leheküljest torkab silma kohmakas ja literatuurlik väljendumine (ja nii terves raamatus). Tegevus toimub siis koolis, kus õpetajad omavahel targutavad ning tsiteerivad mõtteterasid ja luuletusi. Räägitakse maakoolide muredest ja problemaatilistest õpilastest – kõik algab kodust ja sellest, mida tänapäeval telekast näidatakse. Didaktiline näpuganäitamine, õpetajad on kui tublid noorevõitu memmekesed oma eripäradega. Hämmastaval kombel on inimestevahelises suhtlemises tähtsal kohal vallaslapsed või lahutatud abielud. Vast veidraim koht on näidendi 4. pilt, kus toimub tegelaste ajuvaba ringisaalimine kantseleis – õpetaja astub tuppa ja kohe jätkab eelnevalt kõnelnute juttu omapoolse targutamisega. Ja nii korduvalt mitme erineva tegelasega. Justkui seistaks järjekorras, kõrv vastu lukuauku. Igatahes, vaimustav campnäidend vapustava lõpuga.

“Varivalitsuse varjud ehk kas me sellist vabariiki tahtsime” - pilt siinsele poliitikaelu väljastpoolt Tallinnat ja Tartu anno 2006. Kui eelmist näidendit oli igati lõbus lugeda, siis see tekst on nii halb, et pole enam naljakas ka. Tore, et on osutatud Eesti poliitikaelu jamadusele, aga viis, kuidas seda tehakse, on lihtsalt lapsik ja seetõttu ärritav. Võimuolijatele vastanduvad tervet mõistust esindavad lihtsad inimesed, kes on lihtsalt lihtsameelsed. Jaburuseni. Küsimus ei ole selles, et ma hindaks kõrgelt ühegi siinse erakonna palet või oleks subjektiivne sümpaatia kellegi vastu – kui kriitika on halina-lalina tasemel, siis see pole tõsiseltvõetav ja heidab halba varju kriitikule endale. Omamoodi huvitav oleks näha, mida kirjutaks Jaska sellisel teemal anno 2009.

Kogumikus on veel lisaks 4 lastenäidendit.
“Kevadet otsimas” - väikesed tüdrukud räägivad nagu kainelt luulelised noored naised, päris põnev oleks näha, kuidas reaalsed väiksed tüdrukud suudaksid esitada sellist teksti. Või olen valesti aru saanud ning see näidend polegi mõeldud koolilaste poolt esitamiseks.
“Lumekuninganna” - näidendit illustreerib pilt arvatavast lumekuningannast on hirmutav, proportsioonitult suured silmad-tõllarattad vaatavad kuhugi kõrvale. Teksti lugedes kerkib algul silme ette pildijada maniakaalselt tantsivatest Lumekuningannast ja lumehelvestest. Omamoodi ehk laste jõulunäidendi moodi, kui suudetakse endale selgeks teha, miks Lumekuninganna nii õel ja käsutav on, justkui selline antropomorfsete loomakeste sekka eksinud sandrajõgevalik dominatrix.
“Lumihelbekesed jõulumaal” - krišnaiitlikud lumehelbekesed korraldavad laulu ja tantsuga metsarahvale jõulupidu. Seda näidendit võiks esitada vaikselt ja monotoonselt, põrandat vahtides ja piinlikult pikkade pausidega, mil kogu lavategevus peatub, jookseb kinni, on vaid osatäitjate hingamine.
“Jänkupoiss jõuluvanaks” - näidendit illustreerib pilt jõuluvanariietuses triksis-traksis mägrast, kellele on pastlad jänesekõrvade imiteerimiseks pähe pandud (seega – pilt on mõnusalt tore). Kolmandat jõulunäidendit järjest lugeda on pisut liig, enam ei üllata ega kõiguta miski. Loomtegelased on ikka säändsed nagu tavaliselt sellistes lastenäidendites, ja iga repliik on jõulud jõulud jõulud, kõikjal on paks lumevaip ja valitseb kerge pakane. Selline talvepildike oleks ehk tõesti lastele parajalt eksootiline.

valgamaalane

Lugemisel tekkis väike ebamugavustunne, kuna ei osanud valida viisi kuidas loetusse suhtuda. On see ilukirjandus või midagi esseistlikku või järjekordne performance-projekt? Kirjanduslikuks võiks ehk lugeda “Veri ja au” ja “Must kokk Kentuckyst”, raamatu algus- ja lõpulugu; vahepealsed tekstid, need on sellised ekspressiivsete hüüdlausetega kirjutamise kogumid (nii mõnigi tekst on varem ilmunud meedias). Rõõm lugeda, et performance-kunst toetub niipalju secondhand tarvikutele – igati loodussõbralik lähenemine. Igav tänapäevandus, et riiete ja aksessuaaride puhul peab mainima coolina mõjuvat kaubamärki.
"Esmaspäev, 8. jaanuar 2007" - seda aktsiooni nägin telepildi vahendusel, pudelite pähe purustamine oli tõepoolest tore vaatepilt.

Täiesti raamatuväline mõttekild – hiljuti oli telekas dokfilm Jõgevast, kus muuhulgas oli see koht, kus rinnale tätoveeriti tühi blankett, kuhu peaks elu jooksul tätoveerima armastatud inimeste nimed – ei tea, hüpoteetiliselt võiks olla häiriv lugeda enda nime kolmandal või viiendal või kaheksandal kohal, aga noh, eks kindlasti ole inimesi, kes tahavad üksipulgi partneri minevikus sorida. (Remsu on kirjutanud pisut totralt sellest dokist.)

Raamatul on päris hea pealkiri, assotsieerudes eelkõige traumapunktiga, aga miks mitte ka draamapunkiga.

areen
femme
sirp matsin
sirp kiis
trakyllmaprokrastineerinj2lle

On teatud osa kirjanikke, kel on peateos ja teised varasemad-hilisemad tekstid suurt midagi uut ei lisa – näiteks Vonnegut “Tšempionide eine”, Marquez “Sada aastat üksildust”, Sauter “Indigo”, Ellis “Ameerika psühho”, Eco “Roosi nimi” (jutt ei ole ühe-teksti-imedest nagu Kerouac “Teel”) - nende autorite teisi raamatuid võib lugeda ja üldjuhtudel on need normaalselt head, kuid lugejana ei teki enam ahhaa-efekti. Looming on kristalliseerunud ühes tekstis (või äkki on “viga” siinkirjutaja esmatutvuse tugeva mõjuga?). Vonneguti raamatutesse on mul kahetine suhtumine, ühelt poolt stiiliselt meeldib, teiselt poolt käib aegajalt ajudele hipilik jahumine ja enesekordamine. Raamatu lugemisel tekkis tunne, et pole nagu varem mõelnudki kui ameerika- ja ajastukeskne Vonnegut on, kas sellised raamatud ütlevad lugejale midagi näiteks 50 aasta pärast? Väike kahtluseuss närib hinge. Või ehk siiski, aines tuleviku americanaks?

Aga jah, raamatust endast ei oskagi suurt midagi kirjutada, on üks järjekordne... vonnegut. Saab jälle uue vaatenurga Dwayne ja Celia Hooveri loole. Inimesed kobavad ja plahvatavad või kustuvad eksistentsis.
Tundub, et lk 191 jäi tõlkija hätta ameerika sportmängude terminitega – pesapalli asemel oli Vonnegutil ehk mõeldud ameerika jalgpalli (quarterback vs pitcher), sest noh, pesapallis pole ründaval meeskonnal palliga muud tegemist kui et sellest võimalikult palju kokkupuuteta olla.

“ “Kõigile mu sõpradele ja vaenlastele Ohios. Tulge siia. Shangri-Las jagub kõigile ruumi.”” (lk 124)

Kolmas eestikeelne järjeraamat, tekst hakkab juba päris majesteetlikult mõjuma. Küüniline, riivatu ja eepiline muinasulme. Sarnasus Hobbi Farseeri triloogiaga (niipalju kui tõlgitud), lugemist alustades polnud kindel, et millised sündmused kumba sarja kuuluvad.

Selle raamatu lemmiktegelaseks kujunes Tyrion, aga noh, teda fännata on muidugi lihtne. Eks järgmises tõlkes näe, mida halba temale siis juhtub. Miks on ulmeraamatutes pop intsesti teema? Ei tea. Täiesti huvitav, kuidas see kuningate segadus lõpuks lahendub, siin raamatus läks vaid üks pretendent parematele jahimaadele. Kadestan tulevasi lugejaid, kes saavad korraga kogu sarja läbida (kui ikka edasi tõlgitakse), ise ei jaksaks uuesti pühenduda Starkide kõikide laste kasvamise jälgimisele.

Vahel on ikka jube mõnus pakse telliseid lugeda. Eriti veel, kui raamat ilmunuks täismahus.

baas
bukahoolik (esimene raamat)
postimehe intervjuu
paberiõgijad

Veskimees on üks neist autoritest, kelle teoseid loen, kuid mille sisust takkajärgi suurt aru ei saa. Võtad lootusrikkalt kätte järjekordse raamatu, et ehk nüüd saab pihta, aga ei, peale lugemise lõpetamist oled ikka segaduses. Viimati lugesin “Keskpäevapimedust” ja hetkel ei meenu sisust miskit. “Pilvelinnuste ajastu langus” on üks segasemaid eesti raamatuid, mis kätte sattunud. Au ja kiitus Veskimeesile, et kõigest hoolimata üks lugeja jätkab ta raamatute lugemist, tavaliselt piisab 1-2 raamatust, et lõpetada x autori jälgimine.

Segadustunne saatis sellegi teksti lugemisel. Peale raamatu lõpetamist otsustasin teistkordselt teksti kiirkorras läbida, et loetut peas korrastada (sai vähemalt paar peatükki pea vahele jätta – eelkõige Tau Sõrmusele sattunud laste lood). Midagi sai selgemaks, aga huvitaval kombel ei kirjutanud esmamulje märkmetele midagi lisaks. Niisiis, Veskimees on loonud tiheda konstruktsiooniga teksti, millel puudub liha ja õhk. Tegelased on suhteliselt elutud karakterid. Dialoogid muutuvad aegajalt segapudruks, ei saa aru, kes just hetkel end väljendab – veel hullem kui dialoogis on rohkem kui kaks osalist (nt lk 102). Kergelt veider kiiks noorte tegelaste seksielu vastu. Tegelaste puhul kasutatakse aegajalt erinevaid nimesid, mis muidugi aitab segadusele kaasa. Maie, Anu, Malle – need on vist sigitised, mis vahel on naissoost ja vahel kosmoselaevad-tehisintellektid, päris pandav värk. Huvitav hüpotees elu tekkimisest (lk 107). Raamatu kaanepilt on veidralt halb, aga noh, vähemalt värvilahendus ei karju silma.

Ühesõnaga, Veskimeesil on hea oskus luua omapärast maailma ja sellega kaasa minna. Miinuspoolele jääb visandlikkus (kannatamatus?), selle tagajärjel on tegelased elutud ja tegevus raskesti jälgitav.

baas

“Mul pole hea olla
niisiis olen ma halb

niisiis ei armasta mind keegi.

Mul on hea olla
niisiis olen ma hea
niisiis armastavad mind kõik.

Mina olen hea
Sina ei armasta mind
niisiis oled sa halb. Ja mina ei armasta sind.

Mina olen hea
Sina armastad mind
niisiis oled sa hea. Ja mina armastan sind.

Mina olen halb
Sina armastad mind
niisiis oled sa halb.”
(lk 12)

“MARI

Ma ei pea endast lugu
Ma ei saa lugu pidada kellestki, kes minust lugu peab
Saan lugu pidada ainult sellest, kes minust lugu ei pea

Jürist pean ma lugu
sest tema ei pea minust lugu

Jaani ma põlgan
sest tema mind ei põlga

Ainult põlgust väärib see
kes peab lugu
niisugusest põlgusväärsest olevusest nagu mina

Ma ei saa armastada inimest, keda ma põlgan

Kuna ma Jürit armastan
ei saa ma uskuda, et tema mind armastab

Millega ta saab seda tõestada?”
(lk 19)

Raamatu esmakordne lugemine mõjus kui puhastustuli – painajalikud kordused ja vastandused, nagu psühhoregilaul. Ahistav, lõhkuv, tühjusesse kompimine, sõlmpunktide vajutamine ja pressimine, õhku imev ja pimesi põrkumine. Rituaal ja masinlikkus.

“Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama. Õhtuti võttis ta käärid kätte, istus tiigi äärde ja kärpis hiljukesi kõrvu.
“Piinlik lugu,” pomises ta endamisi, “eeslikõrvad kasvavad pähe.”” (lk 1)
Tõeliselt tore psühhedeelne muinaslugu täiskasvanutele – tulnukad tarivad Hundi taevasse ja mida küll Karupoeg ja Siil tema maakerale tagastamiseks tegema peavad. Mida Hunt räägib kivil lennates? Mitu sõrme on tulnukal? Kuidas Siil õmblustööd valdab? Millega Karupoeg teed joob? Kas tamm luiskab? Siit leiab vastustele küsimuseid. Kui sa pole tuim pann, siis lugemisel hea tuju garanteeritud.

“Koloratuur kui naine pole meie aeg-ruumi seadustega leppinud, sest tema kui meeshäälte täiuslik vastand tajub aega vaid oma kuufaasidele vaheldumisele alistunud kehaga, millest läbivoolav aeg hakkab teda kui naist liigagi vara kortsutama, ja ainult koloratuur ise teab, mida veel.” (lk 40)

Muud moodi ei oska seda raamatut kirjeldada kui siseringi estraadinali, ei tea kui tõepärane on saatesõnas esitatud väide nagu olnuks see tekst Eesti Televisioonis kaalumisel huumorisarjana. Raamatu teksti on esitatud saadete (toore) käsikirjana – algul juhusega algav humoorikas sissejuhatus, seejärel saatejuhi ja Aarne Üksküla frivoolsed tutvustused eri häälterühma lauljatüüpidest, seejärel võib esitada tuntud saatekülaline esitada küsimuse saatejuhile või keegi Libe Kõri meenutab oma lauljakarjääri. Kultuurikauge inimesena näib see tekst mulle vanamoodsa usuna ooperi ja seda ümbritseva glamuursusest, vaatajate poole pöördutakse ikka kui “armsad nalja-, naiste- ja napsimeestest melomaanid” (lk 60 jm – eks tekstide naljad jagunegi muusika, naiste ja napsi kohta), ma saan aru küll, et Karo on hoolega üle võlli keeranud, aga noh, kirjutatu näol pole just tegemist toomasvelmetliku mõttesäraga. On need tekstid autoripoolne muhe muie või salvav ärategemine või soovi olla ihaldatud projitseerimine huumorisse? Ei tea, ei ole tuttav selle siseringiga.

Milline on Rodnini “Mõtleja” poos? Mida teeb arhidekt? Miks jahutakse siin järjepidevalt vabamüürlusest? Miks on ooperieksperdiks Aarne Üksküla, ta on küll olnud õppejõud, aga mis seos on tema puhul ooperimaailmaga? Telelavastusena oleks neid trillerdusi pidanud ehk lavastama Peter Jacksoni “Meet the Feebles” laadis.

“ “Music?” vaatab taksojuht küsivat taha. Ma noogutan ja edasi tuleb automakist tunni jagu Abba'd.” (lk 117) – rootsi taksojuhtidel on igati arenenud maitse.

Lugemisel tabad end mõttelt, et võibolla on tegemist järjeraamatuga, tekstis viidatud osad tegelased on kontekstivabad ja ei saa aru nende seotusest peategelase või raamatuga. Jääb arusaamatuks, kes on Emma, miks on ristitütar Eliisa ja selle isa Jörgen talle tähtsad, millepärast on peategelasel Mailal nii tugev side kadunud Elsaga, miks orjab teda Lall. Alles raamatu viimases kolmandikus hakkab mõndagi selguma, aga mitte kõik. Nojah, eks see ole tore kui raamat tekitab lugejas küsimusi, ent midagi on nagu puudu.

[Häbiga tunnistan, et just postitamiseks raamatu esilehelt pealkirja vaatasin, selguski, et tegemist on järjega "Õpetaja, õpetaja" raamatule. Ühesõnaga on siinne tekst vildakas.]

Peategelane on masendunud Maila, kes elab kuskil kolkas ja töötab seal erivajadustega laste koolis kunstiõpetajana, ning vabal ajal maalib sügavaid sisenduslikke maale. Raamatu võileivakoefitsent on üsna nullis, Maila pakub ootamatutele külalistele hoopis teed. Maila pole ninnu-nännu karakter, suheldes kähvab ta nii laste peale kui ka kärgib täiskasvanutega. Üleüldse tegelased käratavad, käsivad, ühmavad – võibolla tundub see harjumatu tavalise, klišeeliku raamatutegelaste pehme suhtlemise asemel. Tegelased on nurgelised ja põrkuvad, mitte ideaalmaailmalikult automaatselt sobituvad (kuigi eks siingi ole meelepäraseid tüüpe ja südantsoojendavaid olukordi).

Lugemise ajal tekkis autori kirjutamise kohta mitmeid erinevaid mõttekillukesi. Esimeste lehekülgede mulje oli selline – päris kirjanduslik tekst, hingega kirjutatud, tekst ja mõte moodustavad elava pildi. Kirjutamisel on kaks viisi – lõikavalt selge eneseteadvuse väljendumine ja samas ilukirjanduslik suhe välismaailmaga (ilutsev, sunnitult kujundlik). Lõikavalt selge: “Teen kiisule pai ja koban võtme järele, leian lingi, siis lukuaugu ja lõpuks ka lüliti. Valgus teeb pimedaks.” (lk 12, raamatu lemmikkoht, valguse lõikumine on füüsiliselt tajutav), “Hirm hoiab teda minus kui puus ja see tunne on tammine.” (lk 149).

Hilisem lugemismulje muutub mõnevõrra komplitseeritumaks. Omapärane kirjutusviis, mis ei ühti alati tavapärase lugemiskogemusega – ootamatud põiked/kukkumised irdmaailma assotsieerusid millegipärast Maniakkide Tänava raamatuga. Täiesti müstiline peategelase äravajumine toimub lk 132-146, kui Maila elab üle, ütleme, teadvusmuutuse. Sürreaalne viibimine prügilas ja võimetus sealt lahkuda (lk 85-102) on minu jaoks sõnulseletamatu. Suuremat osa teksti iseloomustab peategelase aistinguline tajumine, peened piirjooned joovastuse, iivelduse ja leiguse vahel, teatav morbiidsus. Ta satub ootamatult olukordadesse ja ta käitub neis impulsiivselt, asukohad vahetuvad pea silmapilkselt: kolgas-prügimägi-Rootsi-Tallinn-Hispaania. Maila lihtsalt eksib ootamatult prügimäele, ta lihtsalt otsustab taksoga sõites bussijaama asemel sõita lennujaama ja sealt Rootsi külla ristitütrele ja ta isale, oma kunstinäituse avamise järel Tallinnas satub ta limusiini ning järgmisel hommikul ärkab Maila Hispaania villas. (Raamatus riivatusi ei toimu, üks pealesunnitud musi vaid.) Hiliskeskealine tädi küll, aga vaat kui krapsakas. Keegi asjatundlik inimene võiks öelda, kas tegemist on healoomulise grafomaania või pärleid-sigade-ette nähtusega, mina ei julge hinnangut anda.

“Mis teeb ühe inimese teisest paremaks? Mitte miski. Me sünnime, elame ja sureme kõik ühtmoodi, ainult meie tahe on erinev. See ongi valik, mille teeme – valime endale eluviisi. Ainult et enamus meist lihtsalt ei tea, mida tahta. See saab selgeks alles siis, kui me leiame midagi, milles oma tahte ära tunneme.” (lk 113)

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Et naisteraamatut annab kirjutada ka nõtke keelega, püüdlemata see juu res mingit ilast ornamentikat, annab märku Marje Ernitsa üllitis. Raa matu pealkiri „Hoia mu kätt” tekitas minus muidugi eelarvamuslikke jubed usvärinaid. Aga huvi hakatus kärmelt. Ehkki raamatu algus on veidi na gu takus, läheb edaspidine juba köitva lennuga. Südamlikkusele pretendeeriv lugu, millel küljes ajastu infektsioonid: HIV-positiivne, asus tatud prügimäed jm. Foonil roosatab ka sentimentalistlikku loidet, ent enam-vähem talutavalt.

Aju on varjunud, loen anekdoote.

Petka ja Anka abiellusid ja said uue korteri 9. korrusele. Petka läks aga komandeeringusse ja Tšapai tuli vaatama, äkki saab Ankaga abielu rikkuda. Anka tõrjub vastu, et äkki Petka sajab vahepeal sisse. Tšapajev aga ütleb:
- Pole häda midagi. Mul on hobune all. Kui Petka tuleb, hüppan aknast alla hobuse selga ja kappan minema.
Seepeale on Anka nõus ja hakkavadki üleaisa lööma. Korraga koputatakse uksele. Anka ütleb:
- See on küll Petka!
Tšapai krahmab riided ja hüppab aknast välja.
Anka sätib end terike ja teeb ukse lahti. Seal on aga Tšapai hobune:
- Teie vallatlege edasi, ma tulin ütlema, et väljas sajab. Ma tulin koridori varju. (1977, lk 66)

Brežnevi ihujuuksur kutsuti organeisse välja:
Miks te küsite alati seltsimees Brežnevilt, et kui kaugel on kommunism, millal me elame juba kõik kommunismis ja muud taolist. Kas te provotseerite teda meelega?
- Oh ei, ütleb juuksur. Minul pole kommunismist sooja ega külma, aga nii hea on lõigata, kui tal juuksed püsti tõusevad. (1979, lk 105)

Tulemas on hõbepulmad ja mida mõtleb mees, mida naine?
Naine mõtleb, et ei tea, mida ta mulle kingib?
Mees mõtleb, et oleks raisa kohe maha löönud, oleks juba vanglast vabaduses. (1983, lk 170)

Kuidas tegutsevad inimsööjate juures ämmaemandad?
- ???
- Ema süüakse lapse ümbert ära. (1978, lk 249)

Mis see on: Müriseb, koliseb, roomab, aga kassi saba alla ei lähe?
- ???
- See on Nõukogude Liidus spetsiaalselt konstrueeritud hääletult kassi saba alla minemise aparaat. (1983, lk 275)

Küsimus Armeenia Raadiole:
- Miks valitseb juba pikemat aega põud?
AR vastab:
- Ise te laulate kogu aeg “Olgu jääv meile päike”. (1960ndad, lk 281)

Küsimus Armeenia Raadiole:
- Mis oleks teisiti, kui mõrvari kuul oleks J.F.Kennedy asemel tabanud N.S.Hruštšovi?
AR vastab:
- Ilmselt poleks härra Onassis proua Hruštšovat naiseks võtnud. (1975, lk 283)

Mehel on hästi palju lapsi ja ta läheb arsti juurde.
- Teate, aidake või andke nõu. Lapsi on palju, mida teha, et neid enam ei tuleks?
Arst kirjutab preservatiivid välja ja mees kõnnib minema. Tuleb aasta pärast tagasi, arst küsib, et kuidas elu läheb?
Mehel nägu nalja täis:
- Hästi! Teie abi kulus marjaks ära. Ma sõin paar päeva neid preservatiive hapukapsastega, kuni otsa said. Ja kui persest õhupallid lendama hakkasid, surid lapsed naeru kätte ära. Praegu on ainult kaks uut last. (1978, lk 339)

Kuidas püüda karu?
- ???
- Kallad metsas maha tõrva või mett. Karu käib, käib tallad saavad meega või tõrvaga kokku ja nii hakkab ta jalgade alla lehti kogunema. Sügiseks on karul paks kiht lehti jalgade all, nii et ta on juba maast päris kõrgel. Siis lööd need lehed šahh! tal jalge alt ära ja karu kukub prantsaki maha ja valmis ongi. (1976, lk 367)

Paelussid ajavad juttu, järsku poeg hüüab:
- Isa, näe litsid tulevad!
- Loll poeg, ütleb isa. Need on makaronid. (1981, lk 398)

Koonduslaagri raadiost tuleb teade:
- Achtung! Achtung! Laagris on täna saunapäev. I ja II barakk lähevad sauna, III barakk läheb kütteks ja IV seebiks. (1974, lk 420)

Miilitsakoolis on eksam ja tuleb nimetada loomi. Koerad-kassid, jänes ja rebane ja lehm loetakse varsti üles. Aga ikka vähe ja tuleb öelda veel, lisaks. Pikapeale tuleb mõnel veel üht-teist meelde, aga eksamineerijad ütlevad, et kes tahab viit saada, peab veel paar nime ütlema. Tükil ajal punnitavad kõik mõelda, kas tuleb veel midagi meelde. Siis üks pahvatab:
- Jaaguar!
Teised vaatavad tarkpeale otsa, seda nad tõesti ei teadnud. Nii, punnitavad edasi mõelda, siis prahvatab keegi teine:
- Veebruar! (1982, lk 464)

Miilits on metsas seenel. Korjab suure korvi seeni täis, pilvikuid, puravikke, riisikaid jne. Aga siis võtab kätte ja tambib kõik seened puruks, päris pudruks. Jõuab oma korvitäiega koju, naine vaatab seda seeneputru ja küsib, et tohoh! Mis siin siis juhtunud on?
Miilits vaatab ka ja ütleb:
- Ei tea, tõesti ei tea. Vist kukkus ise trepist alla. (1982, lk 467)

Venelane küsib eestlaselt, et mis on käi?
See seletab ära, et selline ümmargune kivi, mille peal nuge, vikateid ja mõnda muud teravaks ihutakse.
Venelane jääb mõttesse:
- Imelik keel see eesti keel! Küll on alles väljendid: kivi kotti!, nael kummi!, käi persse!... (1973, lk 493)

Lihapoes on rahvast mis murdu, igaüks trügib, sabast ei saa enam ammu sotti.
Kohale tuleb lihapoe juhataja ja hüüab:
- Täna tuli müügile ainult sealiha, juutidel pole siin midagi teha!
Üks trobikond läheb ära, rahvast on juba hõredamalt. Siis hüüab juhataja rahvale:
- Täna tuli liha nii vähe müügile, et saavad ainult parteiliikmed! Teistel pole siin midagi teha!
Enamus rahvast vajub minema, jääb punt parteilasi. Siis ütleb lihapoe juhataja:
- Seltsimehed kommunistid. Nüüd oleme omavahel ja ma võin ausalt öelda, et täna ei tulnudki liha müügile. (1978, lk 546)

“Raamatu antoloogiline iseloom, mis on tingitud võimalikult täpsetest ja kõikehõlmavatest tsitaatidest, on ettekavatsuslik. Mingi teate, afääri, juhtumi kajastumine ei näi olevat nii tähtis kui selle sündmuse enda kirjeldamine kogu tema algallikate mahus.” (lk 17)

Jube nüri on seda raamatut järjest lugeda – nagu vaataks täispikka pornofilmi (nii erootiline tekst kui pornofilm on tehislikud, mõlemad kirjeldavad/pakuvad ebarealistlikke fantaasiaid, seepärast hetkel siin võrdsustasin need). Mõneti vastuoluline tundub olevat autori suhtumine oma uurimisteemasse – huviga kirjeldatakse minevikus toimunut (= väljendatut), sellele antakse kunstiline väärtus; kui aga jõutakse tänapäeva koduperenaiste ja ametnike vabameelse käitumiseni, muutub autor moraliseerivaks, halisevaks ja näpuga näitajaks. Ütleme nii, et antiigist II maailmasõjani on raamatul mingisugune väärtus olemas (lk 18-369), hilisema käsitlemine oleks võinud tõlkimata jääda (lk 370-437). On tunda, et autor on kirjutanud AIDSi-eelse aja vaatevinklist lähtudes – seda siis lähiminevikku käsitledes. (Kuigi jääb teadmatuks, millal originaal ilmunud on, ühel lehel on märgitud 1999, mis ei tundu usutav.)

Olemata antud valdkonnas ekspert, tundub siiski antud teose valik tõlkeks natuke kummaline. Lähimineviku veidrus, autor toetub eelkõige saksakeelse kultuuriruumi raamatutele ja tõlketeos ise just ei hiilga mõttetihedusega, oodanuks nagu üldisemat seotust kultuuri- või mentaliteedilooga. Siin aga lihtsalt pornolugemik, pealkirjas peaks vahetama “kultuuriloo” “antoloogiaga”. Lugedes tuleb endale ikka meelde tuletada, et käsitletav aines on pärit rohkem või vähem kirjanduslikest tekstidest või muidu jääb mulje, et enne 21. sajandit korraldasid inimesed mõnel päeval aastas muudkui üldrahvalikke orgiaid. Ja kel rohkem oidu ja raha, neil oli üldrahvalikel orgiavabadel päevadel oma salajased orgiad. Et siis, ettevaatust järeldustega.

Mõned juhuslikud märkmed. Raamatus olevad ümberjutustused on kui üliinimeste ideaalseks – ja seda ilma viagrata. Rooma saturnaalidest on välja kasvanud vastlapidustused (lk 104-105). Ühes kohas esitatakse kunstiliselt huvitav teatritekst vahekorra kirjeldamisest (lk 190-191), seda võiks mõni eesti teatritrupp mingisuguses etenduses kasutada. Ja lõpuks Sade üks ideaalinäide neiu unistusest: “Noored tüdrukud saavad nüüd minult ülesande ajada poiste riistad uuesti püsti. Niipea, kui need püsti olid tõusnud, laseksin neist kaks endale tuppe torgata ja kolmanda tagumikuauku, ühte lakuksin, kaks suruksin kaenlaalustesse, ühe veel juustesse, kaks võtaksin pihku ja kümnendal laseksin oma silmade ees pihku lüüa, küll keelates tal sinna seemet pursata. Kõik kümme peaksid järgemööda kohti vahetama, kuni igaüks neist on loovutanud oma ohvri himuruse templile. Ilusad poisid valavad mu spermaga üle.” (lk 208) – on üldse selline asi puhtfüüsiliselt võimalik? 10 meest mahutada 1 naise ümber? Ei julge arvatagi, mida internet selle peale kostaks.

Raamat nüüdisaja kiviajast – 90ndate algus ehk aeg mil mobiile ja internetti ei kasutatud. Teoloogiatudeng Rommi elab Tõnismäe kandis ja töötab hullumajas sanitarina. Raamatu huvitavaks osaks ongi hullumaja ja selle elanike kirjeldamine. Kümnendivahetuse muu kirjeldatud eluolu on selline... tavaline, tuletab lihtsalt meelde tollaseid segaseid meeleolusid ja olukordi. Samas pole Tõnisson kramplikult kinni kronoloogilises ajas, vahel ollakse kaheksakümnendates, mõned märksõnad viitavad hoopis lähiaastatele.

Nii mõnedki naljakad juhtumid kooruvad välja Rommi venelastest majanaabritest ja hullumaja klientidest. Eriti toredaid luuletusi deklameerib Brunhilda (kes ainult räägibki poeesiakeeles):

“Nüüd lähen ma tualetti,
seal tõmban rauast ketti.
Siis pesen oma käed,
arst minus puhtust näeb.”

“Kui võtan ikka rohtu,
siis tõrjun suust ohtu.
Mind aitab arstirohi,
siis enam ma ei ohi.” (lk 46)

Kodušampuse tegemine: “See käib nii, et mees joob kodus viina ja vanamoor susiseb kõrval.” (lk 48). Korraks mainitakse tekstis üht läti guru (lk 131).

Tekst on kirjutatud mõneti retrolikus keeles (nt “kinoteater “Kosmos””), lisaks ilmestab lugemist reaaluste viidetena esitatud sõnaseletused, mis on kindlasti mõne aja möödudes uutele lugejatele vajalikud seletused.
Küllaltki huvitav raamat.

“Heale lugejale, kes ehk hoolimata kõigest on arvanud heaks eelpool toodud lugusid naljavesteteks pidada sooviks autor hoo mahavõtmist ning mõelda sellele, et me keegi ei tea, mida elu meile tuua võib sest mõõt, millega me teistele mõõdame, antakse meile tagasi ja pannakse kuhjaga pealegi. Ja millisel moel meile tagasi antakse, me keegi ei tea.” (lk 161-162)

Lugesin blondiiniraamatut, sest oli halva tuju päev, ei viitsinud jätkata orgiate kultuuriloo lugemist ja pealegi on kaanel VictoriaSilvstedt!

Miks on paljud Põhjamaade naised heledate juustega?
Ainult blondiinid ei saa aru, kui rõvedas kliimas ja kui rõvedate meestega nad koos elavad. (lk 80)

“Miks eelistavad mehed armastust esimesest silmapilgust?”
“See säästab palju aega.” (lk 35)

“Miks ei sõida blondiin KIAga?”
“Sest telefoni peale on kirjutatud: NO KIA.” (lk50)

“Mis on must ja särisev ning ripub laes?”
“Blondiinist elektrik.” (lk 54)

“Miks käib blondiin poes neljakäpukil?”
“Sest poes on üleval reklaamplakat: “Meil on hinnad all!”” (lk 62)

“Pane üks ilus plaat peale!” palub blondiin kavaleri.
“Kõigepealt pean stepsli sisse panema.”
“Ei, ei, kõigepealt tahaksin ma head muusikat kuulata!” (lk 73)

Blondiin läheb arsti juurde.
“Doktor, mul on mure. Ma ei saa lapsi.”
“Kuidas siis nii?”
“Vaadake, mu vanavanaema ei saanud lapsi. Ja vanaema... ning ema... ja nüüd ei saa mina ka!”
“Aga neiu, kust te siis pärit olete?”
Blondiini nägu läheb naerule: “Põltsamaalt!” (lk 79)

Blondiin vihasena pangas.
“See on juba neljas kord, kui te ütlete, et mul arvel ei ole raha. Öelge siis ometi, millal siia panka tuleb raha!” (lk 94)

Koputus uksele.
“Kes seal on?” küsib blondiin.
“See olen mina, teie arst.”
“Vabandage, doktor, aga ma ei saa teid vastu võtta. Ma tunnen end täna halvasti.” (lk 119)

Blondiinid omavahel.
“Imik on vanaema toas ja ma kardan kogu aeg, et ei kuule, kui ta voodist välja kukub. Anna nõu, mida teha?”
“Võta voodi eest põrandalt vaip ära.” (lk 217)

Operatsioonisaalis.
Doktor: “Me kaotasime ta!”
Blond õde: “Ei maksa eriti närveerida, meil on selliseid veel terve palatitäis.” (lk 225)

Blondiin läheb arsti juurde.
“Palun aidake mind, mul kõik kohad valutavad.”
“Mis tähendab kõik kohad? Palun täpsemalt!”
“Näiteks kui ma põlve katsun, on valus, samuti ka õlg ja selg ja isegi kõrvad.”
“Mh. Huvitav. Aga kui nina katsuda?”
“Ikka on valus.”
“Kas te olete loomulik blond?”
“Jaa, olen küll.”
“Selge, teil on näpuluu murd.” (lk 226)

Doktor blondile õele: “Ma seletan teile veel kord, et need, mis on ümmargused ja valged, on tabletid. Need, mis on ümmargused ja mustad, on mutrid. Ma saan aru, et te olete noor ja teile see korda ei lähe, kuid patsiendid kaebavad...” (lk 228-229)

Blondiin pihib sõbrannale: “Ma kardan pimedust ja stomatolooge.”
“Aga miks pimedust?”
“Sa kujuta ette palju seal stomatolooge võib olla.” (lk 231-232)

Mina tean, kes tappis kelle. Juhtus nii – Yvette Marcel mõrvas lennukis Henri Marceli, Devi peksis surnuks Lila Marshi ja laskis maha Manny Bernsteini, põgenemisel hukkus Devi autoõnnetuses, Peter Flynn tappis Lindsay Barretti, Yvette Marcel hüppas kaljult alla.

Korralik hormoonilaksakas, algab nagu kiimas meeslapse märg unenägu. Üks klišee teise otsa ja kolmas ja neljas ja viies ka veel. Viimase aja kõige pretensioonitum loetud raamat. Loodan, et olen eesti tõlke viimane lugeja.
Seda hämmastavam on tõdeda, et harjumatu oli lugeda raamatut, kus puuduvad trükiapsakad. Oli aasta 1992.

---

Kolme kuu jooksul on nii mõnigi tore otsing siia blogisse sattunud:

kõike pikem puu
ütlemised iroonilised
mõrv 2008
eestlased melanhoolsed
peksupink
kivirähn voldemar [see on minu lemmik!]
"britid kaotavad 75000 maja"
insuldist taastumine
"üles poonud"
eduard sukeldumine
küllaga zum miten
vabariigi aegsed joulu ehted

Anslani määratluse järgi on tegemist dokumentaaljutustusega. Noor Villi Kandimaa sõidab merd ja loodab tulevikus pääseda laevadele, millega saaks ookeaneid künda ning raudse eesriide taguseid sadamaid külastada. Proovib nii ja proovib naa, kuni viimaks kupatatakse vene sõjaväkke. Kui õieti aru sain, siis tahtis Kandimaa ühel hetkel kaugsõidulaevalt välismaale ära putkata, seepärast siis astus komsomoli ja püüdis sõjaväes võimalikult riigitruid pabereid ja iseloomustust välja teenida – et tegemist on ikka puhta nõukogude inimesega, mitte mõne baltlasest närukaelaga. Läks nii nagu läks: “Villi edasistest eluseikadest on mitmel pool trükiseid ja romaane olemas.” (lk 173)

Teksti iseloomustab visklev, hüplev kirjutusviis; mõneti ehk lausa õilmitsev sisemonoloog ja emotsionaalsus, sõnamängud ja jutustaja omamehelik väljendumine – kõige selle kompoti tõttu tekib aegajalt raskusi autori jutu mõistmisel. Vene keelt tundmata jäävad nii mõnedki kõnelused arusaamatuks, aga eks seegi viita võimalikult lugejaskonnale – nõukogude ajast pärit või lihtsalt korralikult haritud inimesed. Või noh, lugejatele, kes vene keelt mõistavad. Teksti ei ilmesta ohtrad toimetamata näpukad.

Anslani Kandimaa just enesekiitusega kokku ei hoia. Aga noh, iseenesest hea lugeda, et noorel inimesel oli kindel siht silme ees, mida soov teostada. Dokumentaaljutustus leiab aset peamiselt aastatel 1956-1959, väikeste põigetega eelnenud ja järgnenud aastatesse. Saab näha tollast internatsionaalset eluolu Anslani võrdlemisi püüdlikult humoorikate mälestuste pilgu läbi. Sõdurielu mõjub mõnel juhul soodsalt kirjaliku väljendusoskuse kujunemisel, nii on Kandimaal kirjaromaan ühe Leningradis õppiva eestlannaga: “Toimub üks otsatu pihilkäimine – kui protsessi lahata – sellest näib mõlemal olevat märksa lihtsam aastaid edasi veeretada mingis võõrleegionis, olla migrandina olemas välismaal.” (lk 114)

Teost lõpetav epiloog on puhta veider, mitmed inimesed saavad veelkord vastu päid ja jalgu selle eest, et takistasid Anslanil paremat saatust nautida: “Ta oli oma vabameelsuse ohver. Võibolla oli tõesti võimalik, et kuskil kellelgi oli rohkem õnne.” (lk 173). Kes ikka koera saba tõstab kui koer ise.

Juhan on 16-aastane maapoiss, kes õpib 8. klassis. Ta on hiljuti kaotanud isa ning tema ema ja 2 õde elavad suures vaesuses, 90ndate alguses Vennavere külas. Juhan elab üle usulise ärkamise ning tõmbab endaga kaasa teisigi külaelanikke. Nii tekib ideaalilähedane külaelu, kus inimesed püüavad üksteist aidata – teevad abivajajatele frikadellisuppi ja toovad metsast küttepuid. Ja moodustavad kristlikke ansambleid. Iseenesest on see vist õudne olukord, kui pead elama koos süvauskliku ämmaga.

Viiendaks leheküljeks jõudsin järeldusele, et siin on liialt palju materjali tsiteerimiseks. Väljamõeldud loo jutustamine, mis ei ole ilukirjandus (õpetlik lugu ehk?). Südamevalu ja kristliku armastuse klišeedesse valamine. Plakatlik, monotoonne väljendumine. Stiil imiteerib pühalikkust, vagatsev – maailm on hädaorg aga jumalasse uskudes saab sellest üle. Raamatu usklikud käituvad kui ideaalne kogudus. Tegevustikku iseloomustavad loogikavead (nt lk 7 – kes kus millal mida teevad) ja paljud kirikulaulud. Hea seegi, et kõik tegelased muutuvad teksti jooksul paremateks inimesteks. Peaaegu täielik happy end.

“Veel enne, kui Urmas jõuab koolist lahkuda, helistatakse kiirabiautost kooli, et Juhani süda lakkas töötamast. Tegemist on surmajuhtumiga.” (lk 61)

Raamat, mis oma formaadi tõttu ei ole just mõeldud kohvikus või teel olemisel lugemiseks – ehk siis väike vastuolu teksti pakutava teatava roadmovielikkusega. Raamat sunnib sind lugema ajal, kui sul on selleks ruumi. Samas, suureformaadilised fotod on vaatamist väärt. Riina Maidre on hästi ilus, samuti Inga Salurand (kel kahjuks raamatus tekstiliselt vähe ruumi).

Unenäoline jutustamine (või õigemini markeerimine?) argihetkedest, voolust väljakistud katkendid. Hetked, mis on tähtsad just nüüd ja praegu, kuni järgmine tulv lükkab uued hetked esile. Must ja valge raamatuvaikus.

Seguneb kõnekeelne ja kirjakeelne väljendumine, enamus lõikudest/katketest lõppeb lööva või eelnevat nulliva nö punchline'ga (kas külm dušš või kerisele leili juurde). Pahelisuse läbimängimine ja selle klišeelisus. Tekst ei imiteeri üksüheselt tegelikkust, ta on rekonstrueeritud – puhttehniliselt vaadates kasvõi otsekõnes esinevad jutumärkide ja sulgudega laused, “Sina” ja “Teie” kasutamine jms. Kui eelnevalt sai mainitud kõnekeelsust, siis tegelikult on see osa ilukõnelisusest, tegelased on kui maskid; vanamoeliselt võiks öelda, et kasutatakse võõrandumisefekti. Mäng autoriga, mõned metafiktsioonilised viited (nt lk 98). Mõneti jankausilik literatuurne tekst. Peale 108. lk hakkab senine tekst (teksti moodustamine) nagu lagunema, aga see ehk illustreerib tegelaste murenemist. Samas tundub lõpu lagunemine olevat natuke sulest imetud, autoril on kadunud nagu pind jalge alt.

Sisutühi märkus õppelaenu ja enesetapu teemal (lk 75) – minu teada õppelaen kustutatakse laenuvõtja surma puhul, mitte et see jääks käendajate tasuda. Mida see ütleb tegelikult Noora kohta? Kas on rumal tütarlaps või üks järjekordne drama queen. Hea küll, see on lihtsalt üks sisutühi märkus.
Lugesin telekava, ja seal oli juttu "Kodu keset linna" uuest hooajast. Kas on võimalik tõmmata paralleele kodukesetlinna-Krisi ja homefucking-Krisi vahel- peale selle, et sama näitleja osaleb neis projektides? Ei tea, pole seriaali vaadanud.

Kunstivõhikuna ei oska raamatu fotosid muud moodi kommenteerida kui et mõned pildid on head – lk 11, 23, 45, 48-49, 65, 83, 85 (heh, jälle jäänud imetlema ennekõike naiste ilu).

moori kogutud ajaleheviited
simulaakrum
ulmeguru
ekspress
lugemissoovitus
raamatumaailm
trakyllmaprokastineerinj2lle

Heidi Aadma (Looming 2009/4)
"Omaette fenomen läinud aasta teatripildis on Kris Moori „Homefucking is killing prostitution”, mis tõstis Von Krahli teatri algupärase näite kir janduse preemiakandidaatide sekka („uuenduslik lähenemine tekstuaal susele”). Moori tekstis räägitakse „inimsuhetest, armastusest ja psühho analüüsist”. Psühhoanalüütik analüüsib oma sõpra Krisi ja tema uut armastust Noorat. Analüüs lõhub kõik suhted Noora ja ta abikaasa Peetri ning ka armukese Krisi vahel. Nii kirjeldati meedias Von Krahli teatri la vastust, kuid esietendusel selgus, et tegelikult ollakse ainukordsel raa matuesitlusel. Vastupidiselt Eesti Draamateatri näidendisarjale, mis annab vaatajale võimaluse laval nähtut mälupildis pärast etendust taas tada, tõmbab „Homefucking is killing prostitution” lugeja mõtteilma, kus tema peas luuakse iseoma lavastus, milles Erki Lauri tehtud fotod jäävad terviku muutumatuteks visuaalseteks sõlmpunktideks. Fotoalbumi formaati raamatus vahelduvad miniatuursed dia- ja monoloogid must val gete ülesvõtetega teksti põhjal tehtud lavastusest, mida keegi näinud ei ole. Von Krahli teatri raamat-etenduse loomisel sooritati kõik lavastuse juurde kuuluvad välispidised rituaalid alates esmast vastuvõttu mõjutavast reklaamikampaaniast ja arvustustest ning lõpetades näitlejate kummar damisega aplausi saatel. Ära jäeti vaid „tülikas inimlik kontakt publikuga”, nagu Peeter Jalakas oma sotsiaalse ja poliitilise piire kompavas esietendus kõnes teatrilavalt kinnitas. Eestis harvaesineva ühiskonnakriitilise teatri puhul peab möönma, et enamasti see ei lähtu ega tarvitsegi lähtuda pel galt valmistekstist. Sotsiaalsus — kommunikatsioon ja kõnetamine — peaks olema teatri (kirjanduse? kujutava kunsti?) hoiak ning avatud olemisviis, mitte krüptiline näidendisse põimitud sõnum."

Alapealkirjaks “Esimene kogu värsse 1923-1926”, kuid see jäigi Andrelleri ainsaks koguks. Ta oli Wabariigi-aegse Pärnu literaat, kes esines 1920. aastail ka kohaliku tähtsusega kirjandusalmanahhides üheskoos teiste tollal Pärnus elanud noorte luuletajate Barbaruse ja Heiti Talvikuga ning tegutses ajakirjanikuna (muuseas tegi ta ajakirjaniku ja literaadina pidevat koostööd kellegi Johannes Hendriksoni ehk hilisema Johannes Hennostega, kes võib vabalt olla Pärnust pärit Tiit Hennoste lähisugulane, kes teab). 30ndate alguses aga oli ta mõned aastad vangis, kuna oli raamatukogu juhatajana võõrast raha raisanud. Võimalik, et see on üks põhjusi, miks tema “luuletajakarjäär” pooleli jäi ja miks ta pole kümnendikkugi sama kuulus kui Heiti Talvik, kellega nad omal ajal üheskoos Loomingus avaldamiseni välja murdsid ning kelle luulega on tal omajagu ühisjooni. Netis leiduvaist pudemeist võib välja lugeda, et ka arvustus polnud tema debüütraamatu suhtes kõige leebem. Selles võis muidugi oma osa ka sellel, et Andrelleri luule keel oli üsna radikaalselt Aaviku-keel, tarvitas aaviklikke uudissõnu ning grammatikauuendusi üsna julgelt, ning see võis omas ajas mõjuda võõrkeelsema ja konstruitumana, kui ta praeguse pilgu jaoks paistab. Aga lisaks noile uudsustele komistab Andreller kohati ka selliste keeleliste vormide otsa, mis vist juba tollekski ajaks olid iseloomulikud vanamoodsale panetunud luulekeelele: “igavest”, “nutvad” jms.
Andrelleri luuletused on vormiliselt ranged, rütmiliselt väga intensiivsed (sageli meenutavad ta luuletused rütmilt neid Paul-Eerik Rummo lausa painavalt monotoonse ja intensiivse rütmiga luuletusi nagu näiteks “Kinni hoides” või “Oo et sädemeid” vms).
Sisult ja meeleolult on Andreller dekadent ja kõige kaduvuse luuletaja, sageli tema maailm “muldub”, kaob minevikku hämusse jne. Raamatu sissejuhatav luuletus ongi “Ma laulan kõigest, mis on kaduv”: “Aol naerab päev - saab õhtul syame kuuli”.

Vastanduvad avar maa, kus “tuikab verd / aadrein muldsein” ja mille kohal on laotus, “pähnitsev ja mesilasist pistlev, / roheliste ryngastega; / hellu / kellu / mängid horizondil sinaval” - ja teisalt linn, “synk kui morn, / kannab vangla ysan vaeva”. Andreller kõnnib mööda maailma ja tunneb, kuidas ta on üksi oma küsimusega “milleks ja kuhu see ryht? // Kysimust seda ei siin / yhelgi mõteten eksle vist.” Looduses on tõeline vabadus, isegi erootiline kutse, kuid seegi on kuidagi üksildane:

Nyyd ma tuuleballeriinidega jändan luhan.
Sasin rohulemmeid ymber piha.
Amuleti leian kalurite õitsitule tuhan.
Kalurite õitsitule, uritule tuhka heidan. Sääl on hää!
Nyyd ma vesiroosi surun rinnale kui naise pää,
suudlen värisevaid sõrmi vargse tuule.
Minu yle päike põletab ent iha,
mets mul’ männikarikatest joodab viina. Rõõmu luule.

On luuletus üksiklasest, igavesti noorest metsamehest, kelle punane pard lehvib tuules, kui ta mööda metsi ja maid kõnnib ja lindude keeli kõneleb. On pikk luuletus Pärnumaa soodest ja Pärnumaa poegadest:

Soine on Pärnumaa syda ja mõtted on uduna hallid,
heleda päikese poole ent kisendab Pärnumaa hing.
Pärnumaa poegade pyye see: lõhkuda udused vallid,
lõigata läbi kord tõesti soovingude myrgine ling!

Poeet käib kodumail: “Mu eel on kadakaised, mändidega karjamaad”, “Tund-tunnilt filmub ajun minevikupilte armsaid; / taas tõuseb vaonu Eilse, kolletava eha taha.”

On tõelisi masendusepilte:

Valust vaikne on ikka mu õu;
jänu põletav kurnab mu huuli.
Olen endale jälk!

Ent ei taba mind surm;
ei mind oota veel muld ega haud, -
ainult halluse häiritsev paine
minu järgi, minu teedel on eel.

Masenduse taga on igatsus millegi järele, mida polegi võimaik leida, rääkimata nimetamisest:

Tundide roostetust raputab keegi
mulle, kui myrgitust hinge.
Öelda ei iialgi või tema nime,
pimedus pyvvab tend, skyyt.
…
Võtke kõik õilis ja õilsana ilus -
ilus on ilu, mis polegi ilu;
valus on valu, mis polegi valu -
tunda kord seda, see lõpp!

Kuni lõpuks kevadine loodus ise tõmbab poeedi tollest tumedusest välja:

Saatan mind häirib. Needmisekudu
kudeneb ymber mind. Surm?
Ei! Alles pakatab urv!
Kevade veed ikka lailavad seda:
mõndagi unustad oodatut ruttu!
Udun on rohetuv nurm.
Ei mina kurv!

Kohati on poeet justkui Igavene Juut või Callieri lauldud surnuist äratatud Laatsarus, kellel on “nothing but time” - kõik on minekul, kadumises, mööduv, kõigel on oma tund, “jälle minnakse, näen. Homme vast ehk minna? / Aga ikka endiselt jään nõiut linna; / Ikka aga mõtlen: pole minu tund!”

Sinna vahele eksib mõni õnnelik õhtu:

Kauguste ent kuulame me zitreid,
mille helinaid kui virmalisi nähti.
Vihu kylmi sulle kingin
lilli.
Oled õnnelik ja rõõmus sestki kingist.
Iialgi ei taha välja sellest valgest ringist!

Sellele aga järgneb taas roidumine:

Kui kihar viinamarju
ta joovastas kord mind -
ta anduvus vaid käskis võtta.
…
Kuldkoldne viin on lõppend
ja närtsind himu taim -
ei enam mõtle ta’ga mängi.

Jääb vaid igavus:

Mul lasub raskelt tundekiht [st tundide kiht]
ja piinab igavuse piht;
ent vaatab seinalt luitund maal:
Pierrot ja Arlekiin
ja tukub hämar, roidund saal:
kõik on kui päätu i.

Ja poeet lisab: “Mõttedki minul on haid, / luuravad vaid. Sydame täägile rusun?!”

Luulekogu lõpetab pikem kolmeosaline ballaad “Inimene lotosega”, kus minategelane kohtub järjest kolme lootost kandva inimesega - kevadel lapsega, kes viib lille “sellele, kellest on muinasjutt”, heledal suvekeskpäeval noormehega, kes viib lille oma armastatule, ning hallil sügisel vanake, “ikka lotos veel rusut tal sydame vastu” - “See on sellele, kellelt mu elu!”

Ei tea jah, kuidas ta omas ajas täpselt mõjuda võis, praegu ei ole seda enam võimalik lugeda muud moodi kui võluva jäljena kahekümnendate dekadentlikust luuleloost, ühe peatuspunktina noorest Visnapuust kolmekümnendate Talvikuni; veetlev tolmune väikeste kriimudega pärl.

Andrelleri-seire militaaride foorumis

üks Andrelleri tervikluuletus

Üks tüütumaid ilukirjanduse lugemisi on pikalt-laialt lapsepõlve raskustest lugemine. Või noh, üldse lapsepõlve uurimine-puurimine. Veel hullem, kui lapsepõlve kannatustele eelneb kuldne eellugu – ehk siis olid toredad vanemad (nii on ka Kvothe vanemad võimatult-laitmatult imalad) ja ideaalne perekonnana kasvamine ja mis küll korraga juhtus. Muidugi, eks see kõik ole ilmtingimata vaja meeletu superkangelase loomiseks:
“Kui ta keeras pudeleid oma pikkade ja osavate käte vahel, leevendasid tuttavad liigutused mõnd väsinud kurdu tema näos, lastes tal paista nooremana, kindlasti alla kolmekümnesena. Isegi mitte veel kolmekümne lähedalgi. Liiga noorena kõrtsmiku kohta. Liiga noorena mehe kohta, kelle näos oli nii palju väsimuskurde.” (lk 20)

Raamatu tagakaane võrdlus Tolkieni loominguga on kahe otsaga asi – ühelt poolt hea reklaamitrikk (“kas tõesti?”-efekt), teiselt poolt kindel märk raamatus pettumises. Lood, mida esitatakse (jutt pole ainult Rothfussist), on sellised lahjad lurrid 20.saj. lõpu-21.saj. alguse autoritelt (inimesed kirjutavad, sest on tahtmist ja on olemas turg, kus nende tooteid tarbitakse). Võrdlus on kui kärbsepaber, kõigest hoolimata sunnid end teksti läbi lugema. Ma ei väida, et Tolkien on jumal või mõõdupuu, ta on lihtsalt kamakas, mis ei sobitu hästi tavapärase muinasulmelugude massiga.

Kaks väikest tähelepanekut, Kvothe näeb kord unes Stonehenge'i (lk 151), ja väitleb vabavärsi teemal (lk 330).
Loodetavasti järgmised osad annavad võimaluse paremaks arvamiseks.
(Tuleb välja, et avaldati pool esimesest raamatust...)

baas

“Tänapäeva kunst on see, mis tõesti meile kuulub: see on meie eneste peegelpilt. Mõistes selle hukka, mõistame me hukka vaid iseendid. Me väidame, et tänapäeval puudub kunst – ja kes on selle eest vastutav? Tõepoolest on häbiasi, et hoolimata kõigist neist möödunule pühendatud kiidukõnedest pöörame me niivõrd vähe tähelepanu meie endi võimalustele. Ponnistavad kunstnikud, väsinud hinged, kes viibivad külmas põlastuse varjus! Mis inspiratsiooni me pakume neile oma enesekesksel sajandil? Minevik võib haletsusega vaadata meie tsivilisatsiooni vaesusele; tulevik naerab meie kunsti viljatuse üle. Me oleme hävitamas elu ilu.” (lk 71-72)

“Kunstis ilmneb sellesama põhimõtte olulisus vihje väärtustamises. Jättes midagi välja ütlemata, antakse kunstinautijale võimalus täiendada ideed ning sel viisil köidab suurepärane meistriteos sinu tähelepanu seni, kuni sulle tundub, et sa saad tegelikult osaks sellest. Tühjus on siin selleks, et sa siseneksid sellesse ning täidaksid selle üleni oma esteetiliste tunnetega.” (lk 42)
Nõukogude Eestis polnud väike kirjandus (Krull), vaid oli hoopis eesti mekiga taoistlik kirjandus.

“Vahepeal aga võtkem lonksuke teed. Õhtune kuma muudab bambused säravaks, purskkaevud pulbitsevad rõõmsalt, mändide kahinat on kuulda meie teekatlast. Unistagem kaduvast ja viivitagem hetke selles kaunis asjade mõttetuses.” (lk 23)

“Kastrul laseb kenasti laulu, sest selle põhjas olevad rauatükid on sinna asetatud nii, et kuuldavale tuua erilist meloodiat, milles võib kuulda pilvede poolt summutatud kose kaja, vastu kaljusid pekslevat kauget merd, läbi bambusemetsa sööstvat vihmatormi või mõnel kaugel künkal ohkavaid mände.” (lk 55)

--

Kirjanduse aastapreemiad 2008

Ilukirjanduslik proosa

• Laureaat: Mari Saat, «Lasnamäe lunastaja»
• Nominendid
Tiit Aleksejev, «Palveränd»
Andrei Hvostov, «Võõrad lood»
Peeter Sauter, «Beibi bluu»
Elo Viiding, «Püha maama»

Luule
• Laureaat Maarja Kangro, «Heureka»
• Nominendid
Andres Ehin, «Udusulistaja: luulet 2004–2007»
Fs, «Alasti ja elus»
Kalju Kruusa, «Pilvedgi mindgi liigutavadgi»
Jürgen Rooste, «Tavaline eesti idioot ja teisi pikemaid poeese 1999–2007»

Esseistika
• Laureaat Hellar Grabbi, «Vabariigi laps»
• Nominendid
Valdur Mikita, «Metsik lingvistika»
Hando Runnel, «Väravahingede kriiksumist kuulnud»
Anu Saluäär, «Põhjamaadest ja Eestist»
Leelo Tungal, «Seltsimees laps ja suured inimesed»

Näitekirjandus
• Laureaat Peeter Sauter, «Keldris»
• Nominendid
Erki Aule, Enn Vetemaa, Merle Karusoo, «Sigma Tau – C705»
Maimu Berg, «Euroopasse! Euroopasse!»
Andrus Kivirähk, «Keiserlik kokk»
Madis Kõiv, «Lõputu kohvijoomine»

Vabaauhind
• Laureaat Margus Laidre, «Dorpat 1558–1708»
• Nominendid
Eesti kirjandus paguluses XX sajandil
Merle Karusoo, «Kui ruumid on täis»
Mihkel Raud, «Musta pori näkku»
Elin Toona, «Ella»
Lauri Vaska, «Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi»

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
• Laureaat Irja Grönholm – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» saksa keeles
• Nominendid
Valeri Aliko – Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» mäemari keeles
Ųyvind Rangųy – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» norra keeles

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
• Laureaat Kersti Unt – William Faulkneri «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy «Tee» inglise keelest
• Nominendid
Maiga Varik – Milorad Pavići «Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest» serbia keelest
Riina Jesmin – Iris Murdochi «Punane ja roheline» inglise keelest
Elvi Lumet – Anne Birkefeldt Ragde «Berliini paplid» ja Anne Birkefeldt Ragde «Erakvähid» norra keelest
Hendrik Lindepuu – Wisława Szymborska «Oma aja lapsed» ja Zbigniew Herberti «Valitud luuletused» poola keelest
Indrek Koff – Michel Houellebecqi «Elementaarosakesed» prantsuse keelest

Lastekirjandus
• Laureaat Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»
• Nominendid
Aino Pervik, «Presidendilood»
Kerttu Soans, «Külaline vannis»
Kätlin Vainola, «Mia, Konrad ja avanevad uksed»
Kristiina Kass, «Petra lood»
Wimberg, «Härra Padakonn»

Venekeelse autori kirjandusauhind
• Laureaadid Tatjana Kašneva, «Zemnaja korotka naša pamjat...» ja Josef Katz, «Starõi Tallinn: tšetõre vremeni goda»
• Nominendid:
Georgi Kirillov, viimaste aastate poeetiline looming
Gohar Markosjan-Käsper, «Tšetvjortaja betõ»
Andrei Ivanov, «Moi datskij djadjuška»

Artikliauhind
• Laureaat Aivar Põldvee, «Lihtsate eestlaste ebausukombed» ja «Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek». Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole

http://www.postimees.ee/?id=94175

“Sukeldumist jäljendava katse ajal sai Haldane'i naine kord kolmteist minutit kestnud krambid. Kui ta lõppeks enam põrandal ei viselnud, upitati ta jalule ja saadeti koju lõunat valmistama.” (lk 246)

“Näiteks oli Broomil kombeks sooja ilmaga, mida tuli sageli ette, oma välitöid ihualasti teha. Oli veel teada, et ta teeb kahtlasi anatoomilisi katseid oma vaesemate ning järeleandlikumate patsientidega. Tihti surid patsiendid tema käes, ja siis tavatses ta matta nende korjuseid oma aeda, et neid sealt hiljem üles kaevata ja uuringuid jätkata.” (lk 422)

Igati huvitav raamat. Maa ja inimese ajalugu kokkusurutud pea 450 lk tõlketeosesse on kindlasti saavutus. Teksti iseloomustab ühelt poolt laadna, ameerikalik hoiak (a la issand küll, ongi olemas Õistaimede Komitee (lk 353)) ja teisalt tõsine või aukartusttundev suhtumine käsitletavasse ainesesse – teaduslooline ülevaade olulisest Maas ja elu mitmekesisuses. Teaduse inimlikustamine tavalugejatele (aga eks raamatutegi lugemine on anomaalia), aegajalt teaduses esinev juhuslikkus – miks näiteks püüti modelleerida meteoriidi langemist hotellitoas kuulikestega kaerajahu pommitades, mitte laboris (lk 197)? Tõlkele annab kahtlemata huvitava lisaväärtuse Brysoni teksti natuke irooniliselt, vahel üleolevaltki kommenteerivad eestikeelse tõlke toimetajad. Ühesõnaga, nalja nabani.

Natuke ettevaatlikuks teeb autori sõltuvus intervjueeritavatest teadlastest ja teadusloolastest, nende arvamuste seadmine nüüdisaja “lõplikuks tõeks” (sest paratamatult on võimalik, et teadmised täienevad või muutuvad), ent on selge, et millelegi tuleb toetuda nii erinevate valdkondade arusaadavaks tegemisel. Aga ikkagi, tuleb meeles pidada, et siin esitatu on ühe kildkonna arvamus (muidugi võin nii väites lihtlabaselt eksida).
Tõlkijalt igatahes supertöö.

“Viis miljonit aastat tagasi tõusis merest Panama, sulgedes Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahelise väina, katkestades Vaikse ja Atlandi ookeani vahelised soojad hoovused ja muutes sademete hulka vähemalt poolel maakerast. Seetõttu kuivenes Aafrika, kihutades ahvid puu otsast alla otsima uusi eluvõimalusi tekkivaid savannides.” (lk 413)

Tiit Kändler

Lugu 1971.a. kevadsuvest, kui Väike-Maarja õpilased korraldasid kodu-uurimusliku rännaku kodukandi ümbruses. Kaheksa 10.klassi õpilast ning neid juhendav-abistav meesõpetaja, kes tagantjärgi sellest loo kokku kirjutanud (umbes nagu ekspeditsioonipäevik). Leppik otsustas seda lugu esitada vanamoodsas keeleviisis – et noorematel lugejatel ikka huvitavam-naljakam oleks. Ühtlasi otsitakse retkel vahel abi “Matkatarkuste taskuraamatust”, püüdes aegajalt selle juhiste järgi käituda (eessõnas autor suisa rõhutab, et käesolev pole pila selle taskuraamatu üle).

Vihik moodustab omamoodi olustikulise pildi 70ndate kevadsuvisest eluolust maal – on nii lahkeid taluinimesi kui ka lällavaid ja ahistavaid joodikuid, autor on korra lausa ühiskonnakriitiline: “Ainult inimeste seast putkamine võib nüüdsel ajal krussis erkudele kosutust saada, tõdesime teel oma viise ja mõtteid veeretades. Ja tõesti – vist just sellepärast on teiste juurest äraminemine, teistest eraldumine meie päevil selletabase ennenägemata ulatuse võtnud: küll sõidetakse kuhugi rannamajakesse, laanekurusse soome sauna või sussitatakse oma eluaseme keldrisse ehitatud kerist, küll ronitakse mäe peale vanasse veskisse, mis on kaasaegase sisu saanud, küll paetakse kodukandi lähimasse võsatukka grüünesse, minnakse mõne vaikse veekogu äärde õngitsema ja kalaleent keetma, aetakse püssiga vaest jänesejuntsut taga või roidetakse mööda kõnnumaid, olgu siis kas lähemal või hoopiski kaugel, nagu meie seda paraviisi tegime. Ja et inimene on oma olemuselt karielajas, siis võetakse ka paar mõttekaaslast kampa või pistetakse pudel põue, tihti samaaegselt nii seda kui teist. Muidugi selle mõttega, et hulkadest eraldumine huvitavam ja elamuslikum tuleks. Inimene, see Homo sapiens, on saanud teadusemeestelt – aga eks needki ole ainult inimesed – endale liiginimeks sapiens, mis peaks tarkusele, mõistlikkusele ja arukusele vihjama, aga ometi ei oska see sapiens tavaliselt oma äraolemisaja sisustamiseks muud targemat ega tõsisemat välja mõtelda kui pudelite tühjendamist.” (lk 17-18)

Autor on ehk mõelnud seda raamatut tänapäeva kooliõpilastele ja kodukandi inimestele lugemiseks ja huviäratuseks, juttu on nii Kalevipojast kui ka kohapärimusest. Keegi asjasthuvitatu võiks Leppiku ja neidude jälgedes samasuguse rännaku teha, kohanimede järgi võiks see mõnus olla.

Ahjaa, aidake autoril fotoaparaat tagasi saada: “Seda tarka tükki endale eeskujuks seades pööran mina nüüd, oh armas lugeja, palvega sinu hää südame poole, et kui sa kuskil kedagi päevapildi aparaadiga ZORKI-6 nägema juhtud, millel number 610054429 on ja mille objektiivi peal I-50 m 6180461 seisab, siis tea, et see mitte selle nurjatu inimese oma ep ole, vaid Väikese Maarja kooli vandrite Eduard Leppikule kuulub, kes ülemal märgitud numbritega riista kurjategija käest ära võtta ning selle seaduselisele omanikule lahkesti tagasi toimetada palub.” (lk 15)

artikkel

Raamatu vastu tärkas huvi peale Rohelises Väravas loetut, seega sai loetud, mõnusalt selgelt esitatud arusaamad looduses toimuvast.

“Üldiselt on aga nõnda, et mida varem teatav linnuliik tuleb, seda hiljem ta meilt lahkub, näiteks kiivitajad, kuldnokad, lõokesed, musträstad ja teised rästaliigid. Mida hiljem linnud saabuvad, seda varem nad meilt lahkuvad (kägu, ööbik, rukkirääk). Linnud jõuavad pärale siis, kui munemisaeg on käes. Igal linnuliigil on erinev ja selle määrab valguspäeva pikkus.” (lk 20)

“Nii et valguspäeva pikkus ning päevaste õhutemperatuuride summa 1.aprillist taime õitsemiseni on väga erinevad ja ei ole tõenäoliselt määravad tegurid taime õitsema hakkamisel. On veel üks väga huvitav asjaolu: öökülmad ja varahommikused miinustemperatuurid ei pidurda kuidagi õitsemisperioodi algust.” (lk 26)

“Et liha säiliks värskena, ei surma rebane oma saaki päriselt, vaid hammustab selle lihased sedavõrd läbi, et loom liikuda ei saa, ja matab ta siis maha. Olen kahel korral sattunud kartulipõllul rebase poolsurnud “saagile” - esimesel korral oli see kana, teine kord kukk. Muld oli vagudelt ohvritele peale kraabitud, ainult pead ja sabad paistsid välja. Julm tegu.” (lk 35-36)

“Seal, kus on kiskja elukoht, võivad kõik taimtoidulised loomad end julgelt tunda, sest kiskjad neid ei puutu. Harilikult on nii, et kiskja oma pesa lähedalt ei murra, ükskõik kui verejanuline ta muidu ka poleks. Seda teades võib alati üles leida rebase või kotka kodu.” (lk 37)

“Ma mäletan üht üliõpilast-filosoofi, kes oli lapsest saadik linnas elanud ja ei teadnud jahist midagi. Kord sõitsime temaga rongis. Ta vaatas aknast välja, oli talv ja lumi maas. Äkki hakkas üliõpilane värisema, vaatas pingsalt ühes suunas ja ta nägugi oli moondunud. Mis juhtus? Ta nägi jänest. Kulus tükk aega, enne kui ta rahunes. Siis ta rääkis, et oli tahtmine loom kinni püüda ja tappa. Niisugune kirg, jahikirg, sündis haruldaselt rahulikus, flegmaatilises inimeses, kes peale raamatutes tuhnimise ja õppimise muud peaaegu ei teinud ega tahtnudki teha.” (lk 43)

“1. Keskmiselt pehmele talvele järgneb loodetavasti jahe suvi.
2.Väga pehmele talvele järgneb soe suvi.
3.Keskmiselt külmale talvele järgneb jahe suvi.
4.Väga külmale talvele järgneb väga jahe suvi.
5.Keskmiselt soojale suvele järgneb keskmiselt soe talv.
6.Väga soojale suvele järgneb külm talv.” (lk 50)

“Igatahes enne sajust ja vilu perioodi on kaladel, eriti taimtoidulistel, kõhukoopa ja sisikonna veresoontes veresisaldus suurem. Lõhkilõigatud kala on päris punase sisikonnaga. Enne kuiva perioodi saabumist sisaldavad veresooned tunduvalt vähem verd kui muul ajal.” (lk 60)

“Tegelikult on nii, et kui lõokesed ja mõned teised linnuliigid tulevad enne suurt sula (ükskõik, kas sula on varajane või hiline), siis kevad on pikk ja jahe. Kui aga lindude tulek langeb kevadise suure sula ajale või jääb peale seda, siis on kevad kiire ja soe. See võib tunduda imelikuna, kuid on siiski nii.” (lk 66-67)

“Kui kevadel kägu kukkuma hakkab, on loota, et umbes kümne päeva pärast või veidi hiljem puhkeb õitsele võilill ja 15-20 päeva pärast toomingas. Toominga õitsemise ajal on optimaalne teravilja külviaeg. Seetõttu peaks käo tulekut jälgima põllumehed.” (lk 76)

"Midagi pole ilmas kardetawam, kui see, et keegi ennast tujust ja kergest meelest wõita laseb. Häda sellele, kes wastu ei jõua seista! (lk 251)"

Tänapäine lugeja, kelle kätte satub enam kui saja aasta vanune gootikirjaline tekst, ei saa lugedes jääda sisu tasemele, mööduda keele võlust, jätta märkamata vanaaegse keele ja kirja kasutust ning võrdlemata kaasaegse keelekasutuse ja grammatikareeglitega, alates kirjavahemärkidest, lõpetades sõnade tähenduse muutumisest, mistõttu sellisest – käesolevast – teosest rääkides on sisust ehk isegi huvitavam ja tähelepanuväärsem keeleline tase.

Aga ikkagi natuke sisust. See on raamat talupoja ja mõisniku suhetest. Peategelane on mees nimega Tõnu Konrat (kusjuures, autor Kõrv pole vist päris kindel, millist kirjapilti kasutada - vahel Konrat, siis Kondrat, aga ka Kondrad), kes eesti mõisniku juurest põgenemise järel jõuab elama Riiga, tubli töömehena saab seal rikkaks härraks, kel ka poeg sünnib, eaka ja rikkana, 50ndates eluaastates naaseb Tõnu tagasi Eestimaale, lapsepõlvepaika Alatskivi lähedale mõisamaadele, tänu juhuste kokkulangevusele ostab kättemaksunaudinguga endise mõisniku maad, ning paneb oma poja (mõelge vaid, lihtsa eesti talupoja poja!) mõisniku tütre abikaasaks (""Paruni herra! mis oleks Teie isa mõtelnud, kui keegi temale peale selle, kui ta mulle seda weikest karistust andis, oleks ütelnud, et minu poeg ühel päewal tema pojatütre wõtma saaks?” (lk 165)"). Teose edenedes muutub peategelaseks Tõnu poeg Johannes, andekas, haritud ning sümpaatne noorsand. Raamatus leidub kirgi, hingepiina, valestimõistmisi, ja möödarääkimisi, lõpus loomulikult puhast headust, üllast leppimist ning tõelist armastust.

„Kindel eesmärk" ei hiilga küll psühholoogilise süvaanalüüsiga, kuid on siiski oodatust keerukam ning mitmetahulisem. Pille-Riin Larm on kirjutanud: "Kõrvi algupäraseks ilukirjanduslikuks peateoseks on jutustus „Kindel eesmärk”, mis hakkas ilmuma /…/ esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks.” Võimalik, et siinkirjutajagi ootused olid liiga madalad, kuid meeldiva üllatusena ilmnes, et lisaks mustale ja valgele hea-halva vastandusele leidub siin ka keerukamaid karakteriseeringuid. Jakob Kõrv oli aga kahtlemata hea jutustaja, kes ei peljanud aeg-ajalt ka põnevaid moraali- ja tarkusesõnu vahele pikkida. Näituseks: "Kenad naised on kõik edewad ja tahawad kõikide meeste meele pärast olla." (lk 214) ja "Kõige paremadgi naised pole muud, kui piinajad waimud meeste kaela peal. Kõige mõistlikumatelgi on ikka oma osa narritempusi. (lk 215) " Dialoogideski esineb aeg-ajalt üllatavat teravust, irooniat ning mitmeplaanilisust, mis muudab raamatu eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks.

Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron, ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat,” ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. „See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra,” ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64-65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps.” (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses.

Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all olevas teoses ka: "poliitika").

Siinkirjutaja üks lemmikuid on kirjapilt: sõnad mul, sul, tal on vanas kirjakeeles mull, sull, tall. Hhuvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas.

Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam, naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav kõnekeele mõju kirjakeelele). Tolleaegne kirjutatud keel juhindus mitte niivõrd ettekirjutatud reeglitest, kui keeletajust ning -tundest. Grammatikareeglitega vägistamata esinevad (pealtnäha) suvaliselt mõlemad sõnakujud "nüüd" ja “nüid", "peaks" ja "piaks", "healel" ja "häälel", "rõõmus" ja "rõemus". Ka kasutatakse nime Peterburi, siis jälle Peeterburi.

Loomulikult erinevad ka kokku-lahkukirjutamisreeglid, (nt “liht teenistuses”).

Põnevaid sõnu leiab muidugi ka, nt "valvaka-juusteline mees", tõeline kaunissõna : "kapstas" (ehk "kapsas").

Veel grammatika-alaseid tähelepanekuid: vähene osastava käände kasutatavus, selle asemel omastav. Kõik riikide jm kohanimedega seotud sõnad on kirjutatud suure tähega: Eestlane, Riialane, Venekeel, Saksakeel (üks sõna!). Komakasutuse kohapealt tundub asi olevat üsna juhuslik. Samuti on arusaaamtused –gi ja –ki liite kasutamises. Kõla järgi? Nt millesgi, misgi, oleksgi, aastatgi, minutitgi, vähematgi, aga ka vähematki, sõnakestki, tuleleegistki, sügavusestki.
Käesoleva teksti lõpetuseks aga mõned tarkuselaused ja muidutsitaadid.

* "Maailm on niisugune, et arwaste keegi parun ehk kuningasgi võiks kiita, et ta kunagi mõnd kärbest weini klaasist ehk palja Jumala weega alla poleks joonud. Kui suutäis hea ja kärbes mitte liig tugew pole — joodagu rahuga. (150)"

* "Johannes armastas — ja armastus ei tunne mingisugust mõisturikast harutust. Armastus lubab asju käända ja wäända — tema wald on: riimita laul. (144)"

* "Päewade ja raha raiskamise haigusel on just seesamasugune wiis, nagu wiinajoomise haigusel: sagedaste kisub ta pööraja jälle tagasi oma küisi ja sagedaste weel hullemine, kui enne. Ainult see on mees, kes täieste seda nõrkust wõidab — ka neid mehi on. (lk 88)"

* "Pentsikas mood, see pagana suitsetamine. Need sigarid maksawad läbistiku kümme kopikat tükk. Kümne minuti pärast on Sul kümme kopikat suitsus wastu taewast lastud. Kas see küll mitte üks weider wärk ei ole?" (lk 118)

“Tüdruk mõtles, kas Oliver ei tahaks kunagi teles töötada: uudiseid lugeda või mõnda saadet juhtida? Ta sobiks väga hästi saatejuhiks. Tema keha oli treenitud ning talle meeldis ujuda. Poiss oli hea ujuja.” (lk 34-35)

Raamatut alustades tekkis mulje nagu loeks vampiiritapja Buffy sarnast noorteseriaali – ameerika keskkoolinoored ja nende pinev kodu- ja koolielu; aegajalt vilksatab tekstis midagi müstilist (nt Vorlacki needus). Mõni sõidab Corvette'ga ja mõned osalevad jalgpallivõistkonnas, noormeestel on heal juhul bradpitilik välimus. Põhimõtteliselt võiks olla tegemist kasvõi tõlketeosega – peale autori ja mõne tegelase nime ei ole mingit seost Eestiga. Mis ei tähenda, et iga eestlase kirjutatud tekst peaks olema eestilik vms – lihtsalt sel klišeelikul tekstil puudub omapära, ta kopeerib eeskujusid. Seda võiks nimetada lihtilukirjanduseks. Milles peitub oma võlu ja valu.

“Kahju, et ta oma elu suitsetamisega ära rikub. See oli armas, kui ta ütles, et suitsetamise asemel võib ta mind suudelda.” (lk 60)

Võlu ja valu peitub selles, et selline lihtilukirjanduslikkus muutub mingil hetkel kohutavalt naljakaks. Teemad võivad siin teoses olla igati tõsised – nt koduvägivald või isa otsimine – aga seda ümbritsev muu seebiooperlik tegevus tõstab käesoleva teose küll eesti campi kullafondi. Peategelane Elise võib sattuda kasvõi autoõnnetusse, aga viis kuidas seda muu tekstisousti sees esitatakse, on lihtsalt naljakamast naljakam. Ning teose šokeerivalt veider lõpp on juba otsene noatorge lugeja kõhulihastesse.

“Tüdruk ei teadnud ühtegi inimest, kellele meeldiks haiglas aega veeta, eriti veel haiglavoodis televiisorist ainult kolme erinevat kanalit klõpsides.” (lk 101)

Niisiis, vampiiritapja Tuhkatriinu (lk 90) ja Raul Angelose seiklused, kohustuslik eesti veidra huumori austajatele.

Kärolyni sisukokkuvõte
yuki lugemispäevik

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Kätlin Padesaare raamatukese „Veel üks paradiis” tunneteookeanis pole mina, patune, vääriline ega suutlik siuglema.

23 märts, 2009

20 märts, 2009

19 märts, 2009

18 märts, 2009

17 märts, 2009

16 märts, 2009

12 märts, 2009

10 märts, 2009

09 märts, 2009

08 märts, 2009

05 märts, 2009

03 märts, 2009

01 märts, 2009

28 veebruar, 2009

22 veebruar, 2009

21 veebruar, 2009

20 veebruar, 2009

19 veebruar, 2009

16 veebruar, 2009

15 veebruar, 2009

13 veebruar, 2009

statcounter