18 juuli, 2010

Hermann Broch – Esperance


Päevakohane trendivihje: kuumal suvepäeval higistadeski saad jätta cooli mulje, kui võtad aksessuaariks mõne parajalt õhukese raamatu, millega endale tuult lehvitada. Eriti hästi sobib selleks minimalistlikult stiilne must LR sari, millel vähetuntud, aga hinnatud autori nimi on kaaskodanikele suurelt ja selgelt näha. Ja seega ühtlasi ka sinu eksklusiivne maitse. Soovitaksin Brochi eksootilise pealkirjaga novellivalimikku.

Olgu, vahetame žanri. Niisiis, Austria modernismiklassik, kellest Eestis tõlkija kinnitusel keegi paraku midagi väga ei tea. Tõsi, ega kümmekond aastat hiljemgi veebiavarustes näiteks väga palju leida pole. Aga kõrvutatakse Joyce’i, Prousti, Musiliga, Kundera suur mõjutaja jne.

Läbitöötatud stiil: novelli alguses lakooniline ja ökonoomne, kuigi luuleliselt kujundlik; siis aga intensiivistub kulminatsioonis ja sellele aegamisi lähenedes pikemateks põimuvateks nägemuslikeks lõikudeks. Lõpp jälle napp ja konkreetne. Tegelaste siseelu, muutused olukordades ja suhetes väljenduvad sugereerivates korduvates maastikukirjeldustes ja atmosfääriilmingutes: armastuses hõljutakse vapustavatesse ookeanisüvikutesse peitunud hingemaastike kohal; kui olukord kisub ängistavaks, tõuseb lämmatav „langetuul“ jne. See kõik on veenev ja tõlkes vähemalt hea lugeda, kuigi jah, Brochi on süüdistatud ka liigses keerukuses ja vastuolulisuses.

Keerukus selles tekstikogus tuleneb suuresti sellest, et lihtsale tegevusele, näiteks kirikusse minemisele, ilmub juurde teatav teine plaan. Mingid teised tähendused, olgu siis sotsiaalsed jõujooned või eeterlikud paralleelmaailmad, on alati kuskil argireaalse sees rohkem või vähem tuntavad: „See ei olnud nägemus, see oli teine reaalsus. /---/ Tundsin valulikku surveavaldamist mu enese reaalsusele, mille kallal olin oma nelikümmend aastat nikerdanud ja tööd teinud“. (57) Teist, või õigemini täielikumat maailma on ikka keerukam edastada, eksole. Nimiloos on realismist lihtsalt loobutud, ollakse mingis poolmütoloogilises Piibli-allusioonidega maailmas, kus sündmused arenevad „nõnda kiiresti, kiiremini veel kui unenäos“ – eksootilises mestiitside riigis, linnas nimega Soodoma, kus kergristleja Loth meeskonnaliikmetele pakub kupeldaja näiteks eeslineiu teenuseid, alligaator kopuleerub linnaväljakul peniga ja kogu jant käib minajutustaja gasellitarist õe ümber.

Eelnimetatud loos on ilmselged psühhoanalüüsi mõjud. Valgustatakse tegelaste teadvustamata siseelu, kiikse ja hoiakuid, tihti juba eelmainitud keskkonna kirjeldamise abil. Avaloos „Kerge pettumus“ toimub veidrates hoonetes ja koridorides ekslemine: vanas ja näiliselt madalas majas, mis asub uute ja kõrgete vahel nagu „murdunud hammas, /---/ jättes enda kohale õhuaugu, kust /---/ paistis tänavale kätte kord sinine taevas, kord pilvesein. Nüüd ühekorraga oli ta seal, rebitud välja üldisest struktuurist, milles ta asus; nii nagu kõigi inimeste rõivaste all peitub loomalik-inimlik nahk /---/.“ (5) Heledal ja soojal kõrgeimal korrusel askeldab lahedas kleidis blondiin lopsakate kaenlaaluste karvadega, heledad nagu hein – lihtsuseihalus. Helge ülaruum peegeldub antipoodina pimedas ja haisvas parkalikojas/nahaäris allkorrusel. Füüsiline ruum peegeldab psüühilist: „tundus, nagu peituks [külgnevate õuede] horisontaalsuses kõikide hirmude koetis, otsekui mingi labürint.“ (9) Bachelard'iliku ruumipoeetika kõrval leiame ka idee linnast ja selle ehitusviisist, kui inimese mõtteilma vormivast struktuurist (22). Broch ise on rääkinud mere mõjust mõtlemisele ja seda on ka selles kogus mitmes kohas erinevalt tunda – nii kõiksusse sulanduva avara sisemaastikuna, kui ka tasase, ent halvaendelise „niiske tumeda äärena“ (39) kaldakividel.

Kõik see veidrus pole kindlasti mingi kirgede tsirkus ja hämarate kalduvuste dekadents. Modernist Broch on ikkagi härrasmees, kes mingit edevust ei sallinud (40ndatel väljendas ta oma tülgastust kirjanduse kui edevuse ja ebasiiruse valduse vastu). Õhtumaade allakäigu pärast oli ta mures ja uut siduvat müüti otsis ta oma esseedes taga. Nii et ikka seesama I maailmasõjaga kulmineerunud poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse elu muutusteperiood on kõige tagamaaks. Suurtele muutustele välises elukorralduses saab taandada ka tegelaste isikliku elu läbielamised ja hoiakud, olenevalt tegelasest kas näiteks kaotatud kindlustunde või arutu nihilismi.

Senise traditsiooni murdumise ja hierarhiate kadumisega kohanematuse valudest ja ülesaamisest on lugu „Möödapurjetav pilv“. Eksistentsiaalne-metafüüsiline küsimine kasvab apokalüptiliseks prohvetlikuks painajaks: on arusaamine, et palveraamatu „valgetel lehekülgedel mustade kaante vahel ei seisa enamat kui kirjatähed“ ja põhimureks on, et „üks asi ei saaks teiseks üle minna, et maa ja taevas oleksid lahus, nii nagu Jumal käskis /---/. Sirged pargirajad põimuvaad omavahel, teevad ühe kaare teise järel, nad põimuvad kõlvatuks puntraks, milles kõik on ühetaoline, ja üksteisega põimudes kugistavad nad üksteist alla, üksteist samas üha uuesti sünnitades. /---/ sest suure vastupeegeldus väikeses on lõppenud, /---/ nüüd murravad vabadusse kõige salajasemad jõud, et valguda üle avalike väljakute.“ (28-29)

Viimase loo nimitegelane on aktiivne kommunist, kah oma aja ohver, naine kes loobub armastusest ja allub „inimlike institutsioonide meeletule vägivallale ja selles peituvale loogikale, mis on tugevam, kui inimese süda ja hing ja närvisüsteem, tugevam kui looduse ürgjõud.“ (71) Naine mürgitab pärast luhtunud terroriakti enda ja oma sündimata lapse, mees loeb sellest kõigest ajalehest.

Kõige rohkem istus mulle aga näidendilik „Õhtu otsa hirmu“, kus on hüsteerilist daniilharmsilikku absurdihuumorit. Lugu on selline, et švipsis noormees istub baari maha ja kuuldes tahtmatult pealt kõrvalistuva armastajapaari kõnelust, hakkab selles kaasa rääkima. Aga nii, et teised teda vist ei kuulegi. Tulemus on igatahes huvitav „kolmehäälne dialoog“, kus dialoogist väljasseisja teisi ikkagi kuidagi mõjutab, kuigi mida edasi, seda enam oma pooluimas. Õhtu areneb, mullikesed õlleklaasis üha paisuvad kuni lõhkevad. Armukesed kardavad vihase abikaasa kohaleilmumist, kes kõik ilmselt maha tapaks, too nagu ilmubki ja üha pöörasemaks läheb. Päris oivaline mõru õllepint pisikses nurgakõrtsus, oleks võind pikembki olla.

Veikko Huovinen – Poja surm (2010)

Erinevate lapsevanematega suheldes on mulle ajapikku selgeks saanud, et nende lapsed on neile igati andekad, erilised ja muljetavaldavad. Nii ka Huovinenile ta kolmas järglane Pekka. Kassiahastusega on seda raamatut kurblik lugeda, või noh, suisa sutt masendav. Vana inimese leplik, mõistev, ka ennastsüüdistav vaade noore mehe elule; kuigi palju mõistmatust ja enesepetmist, aga siiski pidetuse põhjuseid otsiv. Sellise teksti puhul ikka mõtled, kui eetiline on seda avaldada või lugeda. Raamat paneb muidugi mõtlema ka oma vanematele ja enda osakaalust hallide juuste tekitamisel.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

17 juuli, 2010

Urmas Espenberg – Mees, kes kartis (2009)

Alljärgnev tekst ei sära just positiivsusest ja ei pea lugema, kui tuju pole. Ei suuda midagi vähegi mõtestatut raamatu kohta öelda, liialt mööda on see. Et siis, juhuslikud korduvad märkmed.

“Naine oli kaasajal tegijam kui mees. Uus matriarhaat polnud enam kaugeltki uimane uitmõte või mõne europarlamendis sooja koha peal istuva feministi ideoloogiline pettekujutelm, vaid sulaselge reaalsus, moodsa ühiskonna igapäevaelu. Naised otsustasid ja määrasid elus kõiki tähtsaid asju ning meestel polnud sinna midagi parata. Kes leppis olukorraga ja lõi käega, kes kippus käratsema ja asja vastu võitlema. Paljud jäid vallalisteks, mõned eraldusid üksindusse või otsisid pääseteed meestevahelisest armastusest.” (lk 7) – milline idioot harrastab seepärast homosuhteid? Mitte et mul midagi homoseksuaalide vastu oleks, aga ikkagi – milline heteromees teeks selliseid käänakuid? Kas see pole juba liialt mudakriitika?
Algusleheküljed tekitavad ahastust, et miks autor sellist pudru on kokku kirjutanud. (Ahastus jäi.)
Kindlat kvaliteeti näitab autoriteetidele viitamine, autor on ikkagi filosoof – nii leiab siit säändseid nimesid nagu Heidegger või Hegel või Schopenhauer või suisa Jelinek (hämmastav, et neid nimesid on korrektselt kirjutatud, muidu ikka esineb väikseid probleeme välismaiste nimede õigekirjaga).
Huvitav, kes sellist raamatut loevad ja siit elamuse saavad? Mingid kiibitsejad ja kohvikutädid? (Ohjah, tegelt olen isegi mõned aastad tagasi autori üht teist juturaamatut lugenud, jäi meelde arutlused sünnitanute emakate suurusest.)
Autor pole just kirjandusliku sulega, aga noh, jutt jookseb agaralt – püüdlik kirjutamine, aga omapärata. Teksti võinuks ehk toimetada ja tarbetud kordused välja rookida, nii saame raamatu esimeses pooles mitmel korral teada Kaarma eluolust või Romeo kuulsuseihast pea samas sõnastuses (või siis mõjub selline vormivõte mulle tüütavalt – kui seda saaks vormivõtteks nimetada).

“Karli hirmud aga jätkusid, kord väiksemate, siis jälle suuremate lainetena. Ei toonud kosutavat meelerahu karjäär, kumbki abielu ega laulev revolutsioon koos eesti rahva vabakssaamisega.” (lk 53)

Algul tundub, et Julge Tee on justkui eesti moodi “Fight Club” (aga ei ole, kõigest hirmudest ülesaamise abi).
Kaarma ja Haraldi vestlus (lk 94-100) peaks muidugi kuuluma eesti kirjanduse stiili kullafondi.
Hiiu põhikool (lk 120-121) oli tõepoolest üks väänikute kool, piinlik on meenutada sellist kohta.
Seda raamatut sai pea nädala järatud ja üleüldse ei edenenud, ei suutnud uskuda, et nii õhukest raamatut ei suuda ühe laksuga läbi lugeda. Aga noh, miski segas, võibolla autori lihtlausetes väljendumine ja samas selline sotsiaalne ambitsioonikus.
Ei saa aru, kui irooniline autor tegelikult on, liialt totter on see tekst. Dialoogid on ikka võimatult puised, hea hoiatusmaterjal neile, kes tahavad kunagi midagi kirjutada. Gregori unenägu on suisa loetamatu (lk 167-176).
Ma ei saa aru, ma ei saa aru, kas autor teeb ikka oma tegelaskujude ja situatsioonide üle nalja? No tõsiselt ei saa sellist teksti võtta, see on lapsikus, nii väljendusid ärkamisaegsed kirjaneitsid.
Oi kui palju põnevust tekitab autori soov oma tegelaste abil reaalsetele inimestele vihjata. Lõppu ilmestab veider marurahvuslik vaade pronkssõduri sündmustele.
Vähemalt pakub Espenberg Gregori abil hea ettekujutuse mõnest sellisest inimesest, kes netiväljaannetes idioodi järjekindlusega kommentaare kirjutavad.
Vaatan, et ajalehtede tutvustustes räägitakse ühiskonna kõverpeeglist jne – aga no vabandust, see ei hakka üleüldse tööle, liialt lihtlabane on.
Ei suuda rohkem midagi öelda või siinkirjutatut mõtestatumaks muuta. Mitte et loobiks meelega pori, aga see tekst on lihtsalt ebaõnnestunud.

“Tegelikult meeldis Gregorile väga Helja koer Prints. Tükati oli tõlgil raske aru saada, kellest ta õieti enam sisse võetud oli, kas Heljast või hoopis Printsist. Naine meeldis mehele väga, aga Printsi suhtes oli erakul tekkinud lausa kiindumus. Mis veelgi üllatavam, koergi vastas samaga.” (lk 165)

päevaleht
õhtuleht

14 juuli, 2010

Frank Schätzing – Parv 2 (2010)

“Kui Läänemeri reostub täielikult ja kõik sealsed kalad surevad, nagu see viimastel aastatel kord juba juhtus, on süüdi Taani nuumseakasvatus. Virts soodustab vetikate plahvatuslikku paljunemist. Vetikad seovad hapnikku ja kalad hukkuvad. Mürgised vetikad saadavad veel nii mõndagi korda ja näib, et ükski piirkond ei ole nende eest kaitstud.” (lk 41)

Raamatu teine osa pole ehk nii kihvt kui esimene, käib vaid üks suurem action ja intriigitsemine, esimeses osas toimunud katastroofide taustal ei üllata enam nagu suurt midagi (nojah, yrride avastamine iseenesest nagu üllatab siiski). Lõpupoole sureb kõrvaltegelasi nagu kärbseid (või nagu ainurakseid?), aga peategelased võitlevad kenasti viimse hingetõmbeni, ja nii mõnigi näeb veel uut maailmakorda, mis on ehk ökom kui nüüdne. Anawaki eneseleidmise liin on vähe lääge, loodusrahva veri ei värise ja läbi sajandite hoitud aastatuhandete tarkused jne. Omamoodi lõbustav (ja õõvastav) kui kristliku ellusuhtumisega Ameerika president ja ta lähikondsed siin tekstis on. Finaal meenutab heas mõttes Sagani “Kontakti” (mis ei ole vinge raamat), taas saab kangelanna vestelda eiteakellega, iseendaga vist. Sarnaselt esimesele raamatule on siingi tõlkes oma koha leidnud küllaldaselt näpukaid.

“Nii toimiv liik näeb surma teise nurga alt kui inimene. Surm on yrride maailmas ääretult vajalik. Yrrid ei tuleks iialgi mõttele hakata hoidma defektseid liigikaaslasi. See oleks nende seisukohalt mõistetamatu, isegi idiootlik. Selle, mis ähvardab arengut, peab tapma. Loogiline. Kollektiivi ähvardavale ohule reageerivad yrrid surma loogikaga. Ei ole kedagi, kellelt paluda halastust, ei ole kaastunnet ega erandeid, niisama vähe on surmamise loogikal ühist julmusega. Sellised kaalutlused on yrridele täiesti võõrad. Nad ei mõista nimelt, miks peaksid nad meid hoidma, sest meie oleme ju neile täiesti konkreetseks hädaohuks.” (lk 445-446)

avaldatud mõtted

Jakub Kolas – Kits sarapikus (1984)

Raamat mudilastele ehk püha müristus, sellist vägivalla- ja vihaeepost tahaks küll mõnele pudilõuale ette lugeda ja vaadata siis reageeringut (või no samas, mis arukat seisukohta saab selliselt oodata?). Tekst kui arvutimäng, keegi minategelane sokk ähvardab kitse hundiga ja hunti karuga ja karu jahimehega ja jahimeest soldatitega ja nii edasi ja nii edasi. No kas tõesti tasub ühe kitse pärast sokul nii macho olla ja pool maailma segi pöörata? Lõpuks päästab kogu sasipuntra lahti kull, kes tuli kanu kitkuma ja need hakkasid ussikesi nokkima ja need kive uuristama ja need kirveid nüriks näksima ja need kaikaid koksima ja need sõnni sugema ja see vett jooma ja too tuld tutistama ja see soldateid kõrvetama ja nii edasi (või õigemini tagasi). Lugesin, silmad punnis, algul ehmatas selline õudustäratav lähenemine, aga siis hakkas rituaalsus köitma. Ja Tammsaare illustratsioonid on kui mõnest paganlikust või saatanlikust oopusest. Hunt kui põrgukoer! Kitsed kui deemonid! Sõnn kui ürgjõud! Noh, hirmsaid ja paeluvaid pilte on ühesõnaga palju. I said, this is the son of the nihilism, leelutab Keiji Haino kitarr.

11 juuli, 2010

Peter Molloy – Kommunismi kadunud maailm (2010)

“Andreas Krieger oli Ida-Saksa tippsportlane. 1986. aastal võitis ta Euroopa meistrivõistlustel Stuttgardis kuldmedali kuulitõukes tulemusega 21.10. Ainult et siis oli tema eesnimi Heidi ja ta võistles naissportlasena. Vaadates teda nüüd – habemetüükaga, musklilise ja laiaõlgsena -, tekib küsimus, kuidas SDV-s sai karistamatult selliseid asju korraldada.” (lk 110)

Raamat kommunismist ja selle lõpust Tšehhoslovakkia, Ida-Saksa ja Rumeenia moodi. Räägivad kuulsused, lihtinimesed ja poliitilised, nõukogude korra kehtestamisest kuni selle langemiseni. Endale on Rumeenia suhteliselt tume auk, siis oli endale eelkõige huvitavam lugeda sealsetest oludest ja möllamistest. Kerge suvelugemine, draama loetavas kastmes, vast kõige vürtsikamaks teadmiseks see, et Ida-Saksas oli võrdõiguslikkus päris allright ja orgasm normaalseks elunormiks. Nagu ikka, oli hunnik näruseid aegu ja mõned mõnusad hetked, nagu ikka.

anonüümsed jutud

10 juuli, 2010

1 küsimus: P.I. Filimonov

Mis tunne on lugeda tõlkele ilmunud igati positiivseid arvustusi?
Mulle endalegi see raamat üks käesoleva aasta mõnusamaid
lugemiselamusi (teine samalaadne on ehk Hilsenrathi "Nats ja
juuksur
"). Kas on mingeid Sulle/Teile veidraid möödalugemisi või
tõlgendusi?


Nagu öeldud, see ülimalt positiivne ja ülimalt välistamata positiivne vastukaja oli mulle küll üllatuseks. Omal ajal kohalikud vene lugejad (kas neid on üldse olemas, on omaette küsimus) ei saanud raamatust aru, isegi nagu ajakirjanikest intelligents räägib, et raamat on igavavõitu jms. Seega see entusiasm, millega ta oli eestlaste poolt vastu võetud oli meeldivalt üllatuslik. See andiski mulle ähmast arusaama iseendast kui euroopalikust, pigem kui vene kirjanikust. Vene emakeelega, jah. Eestlastest arvustajad - ütleks, et enam-vähem kõik - leidsid raamatust just selle, mis autorina oleksin tahtnud, et sealt leiaks. Olen rahul, olen arusaadav, mille tõttu olen jällegi rahul. Olen rahul kaks korda.

[Anonüümne küsimus kelleltki tundmatult, kes mulle vist ei meeldi ja seetõttu küsimust siinkohal ei avalda (sest tsenseerimata on igav), aga vastuse küll.]

Ei, ikka ei, isegi peale tõsisemat mõtlemist. Ma eriti ei loe päris kaasaegset kirjandust. Ei, no loen küll, kuid ilma fanatismita, nagu öeldakse. Seega ei oska ma tõesti öelda, et Tsoon oleks millegagi sarnane. Ja loomulikult annab ka see mulle rahuldamistunde. Olen jälle rahul, kuna olen originaalne ja omalaadne. Selles nagu eesmärk ongi.

Lugedes jäin mitmel korral mõtlema, et mis linnaga
võiks siin raamatus tegemist olla, kas sel on mingi ähmasem eeskuju?
Eestlasena mul justkui puuduks selline linnakogemus, millegipärast
mõtlesin, et tegemist ehk hoopis mõne Venemaa suurlinnaga või nii.
(Et endal see raamat oli laenutatud, siis käisin raamatupoes korra
sirvimas, et kas need taksosõidud jms on mingi rahaga seotud, aga
mitte ei märganud praegu.)


See kolmas küsimus on väga lihtne. Tegemist on Tallinnaga. Kuna elan siin juba päris ammu, st. sünniajalt saadik, ning Vene suurlinnas pole kunagi elanud kauem, kui paar nädalat, ei saagi olla muud varianti. See on Tallinn, kusjuures päris geograafiliselt kindlalt määratletav Tallinn. Esimene osa - Lasnamäe, siis taksojuhiga Koplisse litside juurde. Teine osa - umbes kesklinn, Liivalaia tänava ümbrus. Kolmas osa - Õismäe.

Roberto Arlt – Ester Primavera (2010)

Tagakaanel olevad reklaamsõnad “kare stiil” ja “metsik linnakeskkond” mõjuvad muidugi paeluvalt. Raamatu nimilugu on selline paras Hemingway ja Remarque'i fännide tekst, tundepuhangud kui ladina-ameerika seebikatest. “Jube öö” on päris tore, et kuidas mees mõtleb mõtleb pulmaeelsel ööl, kuidas ta on kohe orki lendamas ja milline argentiinalik möll sünniks, kui ta enne laulatust põgeneks. No et siis, mõned abielud võivad ikka koledalt välja kukkuda (või siis... mitte). Jumala eest, hea soovitus, ärge suhelge võimaliku abikaasa perekonnaga. “Küürakas” on toredalt ekstreemne ja ebakorrektne lugu sellest, miks üks küürakas surnuks kägistati. Poollõbusalt hull arutluskäik. Ja nagu ikka, loost ei puudu ka naise au ja naitumisvärk. “Metsalised” - dekadentlik lugu kriminaalidest või allakäinud inimhingedest, pole just ilmüllatav oma meelelaadilt. “Pühapäeva õhtupoolik” - kena suhtedraama mehe ja abielus naise vahel, kolmekümnendad eluaastad ei mõju inimestele just optimismi sisendavalt (ja no muidugi taas autori abieluängistus, mis esil teisteski juttudes – nagu märgitud).

postimees

09 juuli, 2010

Uno Leies – Tipp ja Täpp (1986)

Kui nüüd väga aus olla, siis on Tipi ja Täpi nimelised nukulapsed üsna infantiilsed või süüdimatult jaburad. Pisut nagu teletupsud, aga vähe inimtabasema mõtlemisega, ent siiski ajuvaba motivatsiooniga. Vast kõige veidram lugu on “Tipp ja Täpp on kosmonaudid” (lk 11-15), kus siis satutakse kosmoselaevaga korraks hunt Kriimsilma lõugade vahele, aga päris kindel ma selles ei ole, kuidagi häguseks jääb see ilmaruumi vallutamine, hunt vingub millegipärast muudkui. Kõige arukam on lugu sellest, kuidas valetaja oravapoeg välja selgitati (lk 16-19), mingi hea loogika seal on. Natuke nihu on see mentaliteet, et kommid ja muu magus on kõikse paremb maailmas (tõsi küll, see ei ole nii esil, aga luuramisi tajutav küll!).

“Kui tuju hea ja lõbus meel,
siis rõõmsalt tantsu lööme.
Et oleks lõbusam meil veel -
me ikka komme sööme!

Kui tuju halb ja kurb on meel,
siis nutupilli lööme.
Kui pole kommid otsas veel,
siis tuju rõõmsaks sööme
!” (lk 39) – ajudega vanemad kindlasti kahvatuvad sellise mentaliteedi peale (lugeda tasub näiteks Hobhouse'i).

Kornei Tšukovski – Telefon (1982)

Raamat koolieelikutele, mis võiks neile igati selgitada, kui kahjulik on telefoni kasutada, igasugu pärdikud ja elevandid ja krokodillid võivad oma mulaga juhtme kokku ajada (no Tšukovski ajal oli muidugi heal juhul üks telefon korrusmaja kohta ja ometi – kui palju tarbetut saginat tekitab!). Aga muinasjutu lõpus tuleb viimaks ka kõne, mil natukenegi mõtet – paks jõehobu vaja kraanaga soost välja tarida. Kui nüüd päris aus olla, siis täitsa armas raamat. Ja Käo illustratsioonid on muhedad.

“Helistas siis krokodill,
nuttis teine nagu pill:
“Tänulik ma olen sulle,
kui kalosse saadad mulle -
mulle ja mu perele.”
Vastan nõnda torusse:
“Oled, sõber, raiskaja:
alles eile saatsin ma,
täna – saada juba jälle!”
“Need me eineks sõime ära,
sõime viimase kui pära.
Ja nüüd nälg on nõnda kange,
et või surnult maha lange.
Armas, kallis sõber, aita!
Su kalosse ei saa laita -
need on päris maiusroog.
”

08 juuli, 2010

John le Carre – Misjonilaul (2008)

Põneviku kohta oskab autor päris hästi üllatada – ootamatult kirjanduslikult on loodud peategelasest segavereline Salvo, kel üpriski isikupärane mõttemaailm ja mitterutiinne kirjeldusvõime (või siis vastupidi – on selline, millisena romantiline valge eurooplane kujutleks haritud poolaafriklast olevat). Pole mingi blingpõnevik vaid hoopis inimlik lugu – idealistlik mutrike võimude masinavärgis. Iirlasest pastori ja kongolanna armurõõm (orb siiski) oskab täiskasvanuna paljusid Kongo keeli ja tõlgib Inglise luurele aafriklaste värke, siis “renditakse” ta nädalavahetuseks üht Kongo konverentsi tõlkima, kus plaanitakse hoopis järjekordset kodusõda ja muud demokratiseerimist ning otsustab seejärel oma uue silmarõõmuga seda takistada. Noh, kukub välja kuidagi teisiti. Igal juhul, omamoodi päris mõnus ja armas raamat.

05 juuli, 2010

Ödön von Horvath – Jumalata noorus (1973)

“Kujuta ette, Mandi suri eile ära. Veel üleeile hüppas ta nii rõõmsalt ja lõbusalt oma puurikeses ja siristas meie heameeleks. Ja täna – surnud! Ma ei tea, pidi möllama mingi kanaarilindude haigus. Jalakesed olid vaesekesel sirgu, ma põletasin ta kaminas ära. Eile oli meil suurepärane hirvepraad pohlamoosiga. Mõtlesime Sinu peale.” (lk 54)

Eessõna järgi võimalik siis tutvuda teosega, mis esindab uusasjalikkuse suunda, päris mõnusalt loetav igal juhul. Üsna kalk maailm oma järelkajadega I maailmasõjast; ühtmoodi pildil on nii preisi kord, litsid, okultism kui heidikud. Ja nende vahel hulbib peategelasest kooliõpetaja, kes on vist mingite idealismiräbalatega. Traagiline, ärgas ja müstilinegi tekst, ühtelugu värske ja vanamoeline. Kui algselt arvasin pinnapealselt, et ahah, selline 30ndate vilgas stiilinäide, mis nüüdseks suht iganenud, siis raamatut lõpetades oli rõõmsalt moodsa klassika tunne, mis tänapäevalgi igati kajaline lugeda. Ja autori uusasjalik stiil on päris hea. Millegipärast hõljus mõttes Camus “Võõras”, aga seda sai loetud eelmisel aastatuhandel ja seetõttu ei oska kommenteerida hõljumist, ent kontekstita nimesid on ikka tore loopida. Ja sellisele asjale pole viisakas viidata, aga autori eesnimi on vinge.

Klaus Hympendahl – Patud merel (2007)


Raamatust saame siis teada, et vanasti tehti ka merel usinalt pattu. Hoorad, homod, ja, jumal hoidku, masturbeerimine oli igati levinud. Hympendahl on sirgjooneline kõmuautor ja ei saa öelda, et selle raamatu lugemine just silmaringi laiendaks, pigem lihtsalt klatšiainest vanemate inimestega suhtlemiseks. Raamatu rõhk on eelkõige 17.-19. sajandi oludel, üks pidev kolonialism ja avastamisrõõm ja poiste-tüdrukute pilastamine ja tõdemus, et kui meremehed on üks paras alamklass, siis tavalised naised olid veelgi murust madalamad (no enam ei mäleta, kus see täpselt sõnastati, raamatu viimases veerandis). Mõnede peatükkide puhul ei saa aru, miks neid oli vaja niiväga raamatusse toppida, nii saab näiteks ülevaate mõne kapteni karjäärist, mis mõne muu peatükiga võrreldes on tüütult siivas ja kodanlik, kõigest mõned rutiinsed patukesed abielunaiste ja prostituutidega.


“Ukraina sadamalinna Odessa meremeeste naised olid koguni välja nuputanud testi, et tõestada, kas mehed olid meresõidul nendele truuks jäänud. Potjomkini trepil seisab sadama ja linna poole suunatud kahur. Iga koju saabunud meremees pidi kõigepealt sellele istuma: harkisjalu ja näoga mere poole. Kui järgnes “lask” tema sugutist, oli ta meresõidul oma naisele otsekui truuks jäänud. Kui ejakulatsiooni polnud, oli ta vahepeal olnud ula peal.” (lk 165)

03 juuli, 2010

1 küsimus: Mikk Pärnits

Ikka oleks huvitav teada, mida autorid arvavad sellest, mida nende raamatu kohta kirjutatakse. Sai küsitud Pärnitsalt, kas jäänud mõni okas hinge seoses kirjutistega “Hundikutsikaeetika” kohta. Alljärgnevalt tema vastus:

kõigepealt võin seda öelda, et kirjutamise keskel, kui oli endale lõpuks selgeks saanud raamatu üldine toon, aimasin ma juba reaktsioone ette. mu esimene raamat "näiv on jääv" tutvustas mind juba lugejatele, kellele see raamat meeldis tahtsid HKE-d kah lugeda... üldiselt oodati NOJ part II'te. stiil on neil raamatutel erinev, seega olen kuulnud esimese teose lugejatelt, et "kogu aeg oodati millal imelikuks läheb aga ei läinudki". kes aga NOJ poolt rikutud polnud, võtsid HKE'd eraldiseisva teosena (ei seostanud seda mingite varajaste groteski v lühikatega). üldiselt öeldi, et väga masendavalt mõjus. mitte halvas mõttes, aga et liiga hevi, nagu tume liustik libises aeglaselt peale. seda tajusin ise ka ja lisasin depressiivsust juurde, nagu kunstiteosele. kaanelogo sai ka just selle mõttega ühelt tuntuimalt black metal plaadikaanekujundajalt tellitud. depressiivsuse vastu kommentaariks see, et püüdsin asju otsekoheselt kirjutada, ebavajalikud ilustavad väljendid välja jätta ja kohe asja juurde asuda... sitta nimetada sitaks jne. tauniti roppuste kasutamist, kuid kui keegi on tänapäeval koolis käinud siis teab, et nii enamvähem koridorides räägitaksegi. realism. et narratiivi mitte raudses haardes/rööbastel hoida, lasin sisse vaba mõttelendu, mida peategelane võinuks mõtelda. rütmivaheldusi toppisin sisse, vaatepunkt hüppas lugejasse ja siis peategelase sisse... natuke ajukeppi, nagu üks reaalne mõtteprotsess ongi. et poleks lugeja rööpaid pidi punktist A punkti B tirimine.

sirbi arvustus oli mo jaoks mõttetu, autor kirjutas pool teksti iba/vahtu, teine pool mis mu raamatut puudutas, oli mööda. enda kohta käivate arvustuste kohta arvamuse avaldamine pole vist stiilne, aga suva. igatahes mainitakse alguses, et noorus on "piinlik aeg", mis juhatabki sisse arvustaja isiklike probleemide kuhja. tema jaoks oli siis piinlik, mu arust on noorus ikkagi vajalik periood inimese arengus. tundus, nagu arvustaja sündis "vanana" ja elukogenuna, et noorus on mingi naeruväärne periood ja ei lähe arvesse. igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud. muidugi on meelitav, kui sind võrreldakse adolf hitleriga. eneseimetluse kontsept oli ka kummaline, mina nägin tegelast kui eneseteadlikku inimest kes ei "häbene" oma kogenematust maailmaga suhestudes. arvustaja tundis ilmselt end siis alaväärsena ja valis arvustamisel positsiooniks "vanema inimese" kujutise, tal on vb tegu mancrushiga turovskisse. arvustusest jäi tunne, nagu peaks ta raamatuga duelli ja püüaks end teose emotsionaalse laengu eest intellektuaalse analüüsiga kaitsta, kuna asi käib talle üle jõu. eriti pani pead vangutama arvustuse lõpus ära toodud lõik: "P.S. HKE peaprobleeme on kirjanduslikult käsitletud küll, kusjuures seda on teinud ka „vanad klassikud” ja väga hästi." Sealt ka loogiline tuletis, et kui probleem on minevikus hästi käsitletud, võinuks ta kasutada siis mõnda tolleaegset arvustust ja jätta enda pahn tootmata. kokkuvõtteks tundus, et see arvustus oli rohkem "ohuromaani" lahjendamine ja talle kogunenud pinge maandamine, mu jaoks ei olnud seal midagi peale arvustaja enda allasurutud nooruseaja mälestuste produkti.

mingid sass henno kirjutiste laadis lugejasõbralikuks pakendatud stoori see pole, vb seepärast pole mingit sügavamat analüüsi selle kohta olnud.

Vernor Vinge – Leek sügaviku kohal (2010)

Tõsine litakas ulmet, tore ja keeruline fantaasialend, ja parajalt keeruline geograafiline ülesehitus, Aeglus ja Teispoolsus ja mis kõik veel, valgusaastate läbimine on nohu ja biljonite hukk väärt tavalist uudispealkirja. Omaette toredus on mittehumanoidsed liigid, need koerataolised grupporganismid on autoril päris vaimukas leiutis (õieti öeldes kollektiivmõistus (lk 138)). Ja no muidugi potitaimelikud kaubitsejad-seiklejad (skroodisõitjad!) on teadagi vinged, lehekesed ikka kahisesid kenasti. Raamatu lõpule lähenedes oli tasapisi üha raskem uskuda, et ees ootaks positiivne lõpplahendus või nii. Aga noh, igasugu vuntsikad pettused leiavad mingilaadse lõpu ja Perverssus peatub. Kui algul arvasin, et selle tellisega saab endale vastu pead taguda, siis võib õnnelikult teatada, et päris hea lugemiselamus on.

ulmekirjanduse baas
lihtsad kirjutised
nerdland

02 juuli, 2010

Jaroslav Hašek – Huumori kool (1958)

Raamatu algupoole lood tunduvad heal juhul olevat lastele rääkimiseks või siis paneb sajanditagune naljajutt õlgu kehitama, selline 100 aasta jooksul lahjenenud värk. Mõned sõjaväelood meenutavad sutsu Švejki jutustatut. Hašeki algupoole lugude tüüpiline nali on väikese inimese heausklik kokkupõrge bürokraatia või võimuga või siis veidrike tänamatu soov kuulsaks saada. Noh, sotsiaalne värk. “Leiutaja kurb saatus” on raamatu esimene naljakam lugu (kurb, kurb on see saatus), ja peagi järgnev jalgpallilugugi (miks küll inimesi häirib, kui telekast jalgpalli vaadatakse? Ainuski elurõõm tahetakse röövida) on retrotore ja üleüldse raamatu teine pool lähebki naljakamaks, pole enam mingi klassivõitluse punnitatud killuviskamine; autor tõuseb lendu. Ja et noh, see alguse pettumus Hašekis kaob nagu või nii.

01 juuli, 2010

Maurice Paleologue – Tsaaririik maailmasõjas (2010)

Sissevaade siis Prantsuse saadiku elust peamiselt Petrogradis tsaaride viimastel aastatel, üks lõpmatu pulbitsev revolutsioonijutt, mis ta kõrvu mitmest suust kostab ja siis tagantjärgi mälestustes lugejatele vahendab. Huvitav on 1914. aastal tsaari visioon Euroopa sõjajärgsest ümberjagamisest (lk 161-163). Lenini esmamainimine on tore – milline totter anarhist (lk 145-146), hiljemgi jääb prantslasele temast mulje kui (kuulu järgi) päris hullust, no et istub Soome vaksalis oma nõukogulastega ja ausat inimjuttu ei kuula. Ikka hämmastab, kui ebameeldiva välimuse või õigemini olekuga viimane tsaar piltidel on (aga noh, samas, milline monarh ei ole äbarik?). Paras müstika, et Rasputini sugused kakerdavad tsaariperekonna ümber ja aitavad poliitikat juhtida, munga tapmine on muidugi paras kirjanduslik ooper (lk 520-527), kui palju selles versioonis tõde on, jäägu asjatundjatele teada. Raamatus palju tähelepanekuid selle vene hinge kohta, mis kontekstist väljakistuna võiks üpris mahlakalt kõlada (aga ei hakka siin kontekstist kiskuma, veerige ise). Huvitav võiks olla lugeda Petrogradi lihtinimese mälestusi 1917. aasta mullistustest – milline see lõputu võimuvõitlus võis tavainimesele näida, kas oli kellelegi pöialt hoida või lihtsalt elust kinni hoidmine.

raamatumaailm

30 juuni, 2010

Rohan Candappa – Väike Tüng Shui käsiraamat (2000)

SÄDEME TAASSÜND
Voodisse paigutatud nailonlinad aitavad mahakerinud abielusse uuesti särtsu tuua.

PLEKIST LAHTI
Kui su naabril on sinu poole suunatud satelliitantenni taldrik, kiirgab see su kodule “mürginooli”.
Oota pimedat ja siis mine kruvi taldrik maha.

VAATA PRAGU
Suvalise põrandalaua eemaldamine tõstab sinus ja su külalistes teadlikkust sind ümbritseva suhtes.

ÄRA LUBA ENDAST MÖÖDUMIST
Kui su maja eest läheb mööda tee, siis tähendab see seda, et sinust minnakse elus mööda. Esimesel võimalusel kaeva tee üles.

KASULIK KALAROHKUS
Akvaarium elavaloomuliste gupidega loob head energiat ja julgustab asju kätte võtma ning ära tegema.
Kui aga kalade eest hoolitsemine tundub teile liialt suure vastutusena, annab sama tulemuse ka radiaatori taha visatud suitsuheeringas.

PISUT TOASOOJA
Reeglina on külmikud külmad ja eemaletõukavad kohad. Jäta külmiku uks alati pisut paokile ja sa oledki probleemi lahendanud.

RÄMPS VÄLJA
Räpane maja laseb halval Tüng Shuil igas nurgas pesitseda. Lihtne ja praktiline meetod negatiivsest energiast lahtisaamiseks on ära visata kõik su elukaaslase asjad, mida ta pole viimase kuu aja jooksul kasutanud või kandnud.

SÜGAV JÕGI, KÕRGE MÄGI
Ideaalne asukoht maja jaoks on selline, kus maja taga asub mägi ja maja ees on veekogu. Kui sinu kodu juures pole kumbagi, lase maja ees vett ja viska kõik rämps tagaaeda, kuni sul on seal oma “mägi”.

RUUNIKIVID
Kui su kontoris on liiga rutiinne atmosfäär, aseta hoolikalt valitud kohta ruun. Kui ruunal on kivid, tuleks ta viia enne veterinaari vastuvõtule. Kui ta liialt hirnuma kipub, lase ta maha.

SOOVISEDELI USKUMATU VÄGI
Kui sa midagi tõeliselt ihaldad, kirjuta see 100 korda paberile. Tee seda iga päev järgmised 100 päeva. 100 päeva pärast on sul juba täiesti kama, mida sa kunagi nii tõsiselt oma südamesooviks pidasid.

KIIRED ON HALVAD
Kiired on Tüng Shui õpetuse kohaselt äärmiselt halvad.
Väldi kõiki, kes säravad. Nad on äärmiselt ebausaldusväärsed. Või tulevad Tšernobõlist.

OLE MAALÄHEDANE
Maa on Tüng Shuil oluline element. Õigesti kasutatuna aitab ta sul jalad alla saada. Kui mõni su kolleeg on liialt õhku täis läinud, laota mulda ta laua ja kabineti ümber. Seejärel saad tunnistada tähelepanuväärset muutust tema suhtumises.

SÄRA SILMA
Daamid, kui teil on probleeme partneri leidmisega, siis vabanege probleemist oma kodu õige valgustamisega. Lahendage mure punase laterna riputamisega oma tänavapoolsele aknale.

MIS MULJE ASI JÄTAB?
Prügi hoidmine ühes kindlas kohas kontsentreerib tugevamat negatiivset energiat sinu kodus. On palju otstarbekam väikeseid solgihunnikuid tekitada ühtlaselt üle maja, et halva energia vägi kahaneks.

PAUSIDE VAHEL ON ÜLIM TÕDE
Igas vestluses tekkinud pausid lasevad negatiivsel energial läbi lipsata ja sinuni jõuda. Vältimaks seda ohtu, ümise pidevalt madalal, atonaalsel häälel.

KUS ON JUUST?
Hoia külmikus toitu tähestikujärjekorras.

KES SELLE SINNA PANI?
Sõites väldi lamavaid politseinikke.
Parem ära üldse inimestele otsa sõida.

26 juuni, 2010

Mircea Eliade – Doktor Honigbergeri saladus (1996)

Selline bänd nagu Tartu Popi ja Roki Instituut on teatavasti kasutanud sama pealkirja ühe loo puhul; kuulu järgi olevat sügisel plaat ilmumas, tea, kas see lugu plaadile tee leiab. (Millegipärast arvan, et Eliade lugu on varasem kui TPRI loome, aga kes teab, jooga ja kaliyuga ikkagi, kes teab kuhu Zerlendi tegelikult kadus.)

Lugu siis sellest, et ärge tegelge parateadustega! Hoolas ja armas pereisa lihtsalt haihtub peale aastaid okultismiga nokitsemist! Eliade väldib mõnusalt igasugust detailsemat seletamist, ikka ütleb et “mida siin oleks keeruline selgitada” jms, toredalt väljajätteline ja keerutav. Ja milline salapära jääb loo lõppedes! Noh, klassikaline kirjandus.

“Saavutasin erakordse vaimse rahu seisundi. Mäletan praegugi esimesi tundmusi: just nagu olnuksin keset tormist merd, mis silmanähtavalt rahunes, kuni jäi vaid ääretu veeväli, ainsagi laineta, vähimagi väreluseta. Seejärel täiusetunne, mida ei saa millegagi võrrelda, välja arvatud tundmus, mis valdab mõnikord pärast Mozarti muusika kuulamist.” (lk 30)

Mnjah, postituse mõte vist ongi selles, et huviga kuulaks uut TPRI plaati. On alles bänd, kes tahab end unustusse kaotada.

25 juuni, 2010

John Bridges – Kuidas olla härrasmees. Kaasaegne üldise viisakuse käsiraamat (2001)

Et siis mõned kontekstist välja rebitud tsitaadid.

“Härrasmees ei noki avalikult oma nina. Tark on seda isegi mitte üksi olles teha, kuna halvad kombed on kerged tekkima.” (lk 14)
“Kui härrasmehel on atleedijalad, kannab ta jõusaali duši all rannajalanõusid.” (lk 17)
“Kui härrasmees on kellegi koera läheduses, ei kiusa ta looma ega sunni teda haukuma.” (lk 29)
“Juhul, kui härrasmees tunneb vajadust värvida oma vuntse, ajab ta oma vuntsid maha.” (lk 39)
“Kui härrasmees kasvab oma riietest välja, annab ta need heategevusele. Ta ei oleta, et ühel päeval võtab ta kaalust alla. Kui ta võtab alla, ei taha ta kindlasti tähistada seda vanamoodsaid riideid kandes.” (lk 47)
“Kui härrasmees soovib, et külalised lahkuksid, paneb ta likööri ära.” (lk 84)
“Kui teda ei ole just palutud, ei opereeri härrasmees teise inimese helisüsteemi kallal. Samuti ei puuduta ta teise inimese CDsid.” (lk 105)

22 juuni, 2010

Vangi päevik. Papp, kepp ja räiged röövid (2010)

Kui juba esimest lõiku tahaks tsiteerida ja samas on järgnevad leheküljed samaväärselt tobedalt tsiteeritavad, siis see teeb nõutuks. Imetlen autori võimet tuima järjekindlusega samamoodi lihtlausetega teksti vorpida, aga mingi hetk muutub see lugemisel lämmatavaks. Totrad röövid ja masinlik porno, selle raamatu valguses hakkab Marquez suisa parem välja paistma. Ja siis selgub raamatu poole peal (lk 77), et tegemist peaks olema justkui mingi vangi unistusmaailmaga, mis mõjub mõneti usutavalt ja masendavalt. (Tõesti ei jaksaks sisulist poolt ümber jutustada, selle lapsik agarus ja juhuste kokkulangemine kuulub pigem unenäomaailma.)

Raamatu teine, “tõsieluline” pool, on muidugi selline, mis arvatavalt ei innustaks ühtki tööandjat mõnd värskelt vanglast vabanenut tööle võtma. 17. juuli toimub vanglast vabanemine koos vannetega korralikku elu elama hakata ja 20. juulil läheb lahti kriminaalsete pettuste tramburai (edasi tulevad ohtrad röövimised ja ärandamised ja netipettused). Totter debiilne loogika on röövide ohvrid peale uimastamist viinaga üle kallata, et nad ärgates arvaks nagu olnuks nad enne end rämedalt täis joonud – no nii ajuvaba mälukat saavad vast ainult paadunud ja allakäinud alkohoolikud endale usutavaks pidada (oleks pidanud huvi pärast kokku lugema säändse röövimisviisi ohvrite arvu, igatahes oli neid ohtralt).

Vähe vürtsikamaks teeb ühe seksikirjelduse naise soovil ta silmnäo kloppimine (lk 116-117), muud seksivärgid on ikka ühetabaselt oi kui märjad ja kivikõvad ning muidugi duubelorgasmiga ja alati koheselt korratavad. Kui algul arvasin, et raamatu esimene pool on jabur, siis teise poole lõppedes kasvas ka selle lugemise pettumus – lihtsalt totter tekst, ei tahaks seda ka nalja pärast lugemiseks soovitada, mõttetu vaimuvaene jama (isegi keeleline pool ei ärrita, internetis näeb ikka igasuguseid keelekasutajaid). On tore, et autor on kirjutamisele aega kulutanud, seeasemel et tänaval lolli mängida, aga ikkagi – paras käkk (millegipärast tuleb meelde üks tuttav, kes enne vangiminekut ka rääkis, et tema elust peaks raamatu kirjutama jne, mille peale saigi soovitatud seda teha – aga no kes viitsib). Ja millegipärast ei kahtle samas, et raamatul võiks olla oma lugejad, sest “papp, kepp, räiged röövid!”. Need lugejad võiks järgmisena lugeda Genet “Varga päevikut”, kah selline... pätiromantika.

21 juuni, 2010

Lauri Vahtre – Torm (2010), John Duncan – Pleasure-escape (1984)

"… I wanted to punish myself as thoroughly as I could. I´d decided to have a vasectomy, but that wasn´t enough: I wanted my last potent seed to be spent in a dead body. I made arrangementes to have sex with a cadaver. I was bodily thrown out of several sex shops before meeting a man who set me up with a mortician´s assistant in a Mexican border town…

From the taped introduction to BLIND DATE included in the cassette book PLEASURE ESCAPE

BLIND DATE was performed in order to torture myself, physically and psychically. The sound recording of the session in Mexico was made public to respond to what I saw as a general situation created by social conditions and to render any further self torture of this kind, especially psychic self torture, unnecesary for anyone to perform as a creative act.
These experiences, the acts themselves, the shame that inspired them, isolation in Japan soon afterward, suddendly in a completely alien culture unable to read, understand or communicate with anyone, all taught far more than I could possibly have anticipatd. As a result, my perception of all existence, including my own, has permanently and fundamentally changed.
These experiences have shown life in all forms to be an incredibly rich, timeless, continuous cycle, with death and corporeal existence interwoven as part of the process. I´ve come to understand the act and experience of learning as sensual, as form of beauty.
Since BLIND DATE, all forms of my work are created to raise questions, to find out everything i can about who I am without fear of judgment, and to encourage you to do the same.
Think of me as you will."


Et siis enda kuulmisorganeid saab proovile panna siin.

Ütlen kohe ausalt ära, et senini olen igati hoidunud Vahtre kirjanduslikuvõitu loomingu pruukimisest. Aga noh, seekord lubati tagakaanel põnevikku, eks siis pigistada silm kinni ja loota kõige paremat. Ent jah, tugev eelarvamus ja mitte just lootusrikkad ootused olid seltsilisteks esimestel lehekülgedel (hiljem läks lihtsalt... raamat põnevaks).

Hea, et autor pole puritaan ja hindab teksti loomisel vabadust ehk siis ei pea tähtsaks usutavust või kindlameelset loogilisust – sest kirjanduslik tekst võibki lubada endale mänguvabadust, kuidas muidu mingi suvaline eesti riigiametnik saadetakse ameeriklaste soovil Kuubale revolutsioonile pinda ette valmistama (riigitööline tasub ikka tõepoolest olla, kuidas muidu saaks keskeakriisiga Adam oma rohkem või vähem kujutluslikke armuvalusid põdeda, aga näe, hüvesid tilgub ka vähematele tegelinskitele). Mis mõneti viib edasi kiiduväärsele mõttele, et tegemist ongi lõbuga kirjutatud tekstiga (no tõsistest teemadest hoolimata), vahel naiivne, vahel pateetiline, vahel normaalne, aga igal juhul elus ja tegijale rahuldust pakkuv. Vahtre siinseal esitatud ideoloogilisemate mõttekildude tabamine tekitab minus tahtmise vasakpoolne olla, tabab järjekordne tõdemus peakolu. Omamoodi nunnu, kuidas autor teeb Guevarast paraja põrguvürsti, tekstis vahel mainimist leidev Osama on hulga neutraalsema mainega.

Orkaanijärgsete nädalate olelusvõitlus meenutab pisut “Tee” mõnd võimalikku eellugu, kõik see elusa hävitamine ja hiiliv kannibalism. Ei tulegi lambist pähe mõnd teist eesti autori toodetud laiahaardelist katastroofiromaani (ikka põnevuse mõttes, mitte baturinlik belletristika), Vahtre võiks ehk kirjutada järje, et kuidas siis tema nägemuses mitme aastakümne või sajandi pärast (lk 351) Euroopa uuesti jalgele tõusta prooviks. Raamat lõppeb meeldivalt katastroofiliselt, pole mingit üldisemas laadis positiivset lõppu ega midagi – kõik veereb lohutul allakäiguteel ning ilu leidub vaid vaataja silmades (ehk siis Adami restart kasutütre saatel). Ühesõnaga, loetav romaan, eelnevast pahatahtlikust pritsimisest hoolimata.

Huvitavalt lilla kaanekujundus, pisut meenutab nii “Parve” kui “Afgaani” ja küllap veel nii mõnegi Varraku põneviku kujundusi. Järjepidevus on tore.

kirjanduse ja keele ajaveeb
päevaleht
herkel
ekspress
baas
raamatumaailm
sirp

19 juuni, 2010

Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall (2010)

Vast seni õnnestunuim kaanekujundus – et värvid on paigas ja muu selline, ei mingit laia joonega joonistamist (mitte et kaanepilt suuremat sisuga kokku läheks, aga värskendav ikka). Mis ei tähenda, et siseillustratsioonid just samasugust rahulolu tekitaks, aga noh, asi on muidugi maitses. Pehmekaaneline formaat on mõnus. Sulbi järelsõna näitlikustamiseks järgneb siis nüüd tavaline sisutu kähvatus ulmelistel teemadel.

Indrek Hargla “Ingel ja kvantkristall” - et siis romantikalugu 40. aastase naise ja 20. aastase poolarvutist tulevikunoormehe vahel, naine ikka vahel piinleb, et vanusevahe, kutil on poogen. Lumekuninganna ja Kaj ja Mette (kas muinasjutu K&M polnud õde-venda?). Pole arvatavalt eellugu lugenud, tundub, et käesolevale võiks veelgi Kaj ja Mette seiklusi järgneda. Võibolla mälu eksib, aga Hargla viitab selles loos jällegi demokraatia lollusele (lk 41), mille on põhjustanud mõned sajandid tagasi toimunud geenikahjustus (mille põhjustasid ühed pahalased tulevikust). Pole just inspireerivaim lugemine, suuremas jutukogumikus oleks ehk fännatavam.

Veiko Belials “Näe, kala!” - kui mõne varasema Täheaja puhul on tundunud, et nii mõnigi lugu võiks pakkuda huvi ulmekaugele lugejale, siis selle antoloogia teine tekst jätkab sellist standardset... ulmetamist. Seekord siis antiigiteemaline fantaasialugu, tuleva uputuse eest põgenemiskatse, mulle assotsieerusid millegipärast mõne aasta tagune Kagu-Aasia tsunami ja iisraeli rahva läbi mere juhatamine. Gadir on ehtne näide sellest, et lapsi tuleb vajadusel ahelates hoida ja muidu rooska anda – kes siis varem ujuvat kala pole näinud...

Marcus Kaas “Põgenemine” - järjekordne lugu, kus üheks peategelaseks tiinekas (kes osutub kõrgest soost olevaks ja muidu võimekaks jne). Kena lihtsameelne seikluslugu, tegelased suhtlevad kui plastilised hüpiknukud, iga dialoogiga kaasneb kohustuslik emotsioonide kirjeldus või dialoogis osaleja kehaasendi muutus – rohkem võiks ehk lugeja kujutlusvõimet usaldada.

Taivo Rist “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu” - peale 3 ulmelugu korraga krimilugu, milles toimetab irooniline (või hoopis pisut ajukahjustusega?) politseinik, mõneti rahulik realismivaba lähenemine mõjub eelnenud lugude järel värskendavalt. Jutu antikangelane Tallinna Vesi on teadagi üks segaduste pundar ja päris hea meelega loed selle antikangelaslikkusest (ok, mündil on teine pool jne). Vahel tundub, et Risti kirjutusviis meenutab pisut Runnelit. Loo viimane kolmandik algab nii jaburalt (lk 94-95), et ütlen siiralt braavo. Antoloogia parim kodumaine tekst, igati sobilik kandidaat kõiksugu lühijuttude võistlustele jne. Proosa mitmekülgsus ruulib.

Siim Veskimees “Kuldhordi teine tulek” - nagu ikka autorile kohane, leiab siingi mainimist noorte tüdrukutega semmimine (lk 112), õnneks vaid möödaminnes. Iseenesest üks loetavamaid Veskimeesi tekste – et siis maailm, kus kunagiste khaanide põhised nanoüliinimesed valitsevad rohkem või vähem varjatult maailma üle. Vähemalt saavad bahaduriks ka naised, keda on suisa viiendik (lk 130). Kena, et tekst toimub Maavallas ja maakeelsete tegelaste osavõtul (sest me pole nii mökud ja demokraatlikud nagu põhjamaad! (lk 124)).

Jeff Carlson “Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks” - ehk siis pealkiri ütlebki kõik. Kena väike tulistamislugu, pisut jabur nagu Risti tekst. Mõneti fargolik meeleolu, ainult et vähemuse vaatenurgast. Ei oska öelda, kas kvalitatiivselt selline tõlge just suurt midagi annab, oleks tore eelkõige mõne Carlsoni raamatu kallal hamba murda.

Jeff Carlson “Väike armas jõulutuli” - jätk siis eelmise teksti tegelastega, aga vähe tõsisemal teemal – et bioeksperiment läks tuksi ja selle tagajärjel on valla pääsenud Montana linnades hullumeelselt näkitsevad termiidid. Naine on ikka samasugune ümaralt naiselik ja otsustav. Arvatakse, et tegemist riikliku vandenõuga, aga tegelikult...

Charles Stross “Hulkurfarm” - toredalt nihkes reaalsusega lugu, lõbus-nihilistlik tulevikujant. Haakub “Accelerando'ga”, ehk.

baas
nerdland

18 juuni, 2010

indrek koff – eestluse elujõust (2010)

Esmakordsel raamatu silmitsemisel arvasin, et tegemist loodetavalt ühehingetõmbelugemisega. Aga pidi kahehingetõmbelugemisega vihtuma, sest hetkel käimas jalgpalli maailmameistrivõistlused ja poolaegade vahel jõuab veerand tunniga siiski teatud arvu lehti lugeda (pärast mängu sai lõpetatud, gallia kuked on ikka nudid).

Avalehtedest peale avaneb päris hea igast küljest klišeede tulistamine, mõnd stamplauset kuuleb pea igal päeval (või õigemini – mõnda neist raamatutest toodud lausetest kuuleb kellegi suust kindlasti päeva jooksul), olgu siis penskarite või jotade või tibide või edukate või alternatiivide või jobude või rullnokkade suust (iseasi, kui suhelda mentaalselt ebastabiilsetega, nemad on ka argiväljenditega ebastabiilsed ja särtsuvad või haiglased). Minu lemmik on “vastik kommerts” (lk 9), sellega saab pea iga nähet sõimata. Roosilised-okkalised meenutused/lendlaused heast eesti ajast ja nõukogude ajast ja kuskilt praegusest ajast. Huvitav on muidugi see, et milliseid ütlusi sa ise võtad tõsiselt või suisa pühalikult ja milliste üle pigem irvitad (oh seda ajaloo taaka).

Iseenesest on selline klišeede kogum tore (ja mõned on tundmatudki, aga eks see ole kogemuste vahe tõttu), pole vist lugenudki nii argieluks piisavat argiväljendite andmebaasi – selliseid ütlusi võiks autorid rohkem kasutada, ausalt, milleks lõputult originaalitseda, parem mängida klišeedega. Ainus, mis teksti jooksul kordub, on “teed või kohvi” variatsioon, aga see vast põhjustatud autori perekonnanime ainelisest korduvast killuviskamisest. Kui esimeses pooles torkab vast silma võõraviha venelaste vastu ja sealt tulenevalt vastukaaluks venekeelsed väljendid, siis teises pooles saab esitatud meie amüsantne suhe juutidesse ja kliimasse tisside ja laulupidude saatel, ning kummivilin ja eesti muld, kes neid suudab lahutada. Välismaalastele oleks selle raamatu abil hea tutvustada käibeväljendeid, millega olenevalt olukorrast suhtluses pinnale jääda (aga samas, milleks – välismaalastega suhtleme ikka eelkõige rahvusvahelistes keeltes).

Intellektuaaliraisalikult on teose algpealkirjaks “hüsteeriline traktaat”, tõeline street credibility, eksole. Hea küll, traktaat traktaadiks, aga miks see peab olema just nõrganärviline, milleks selline ette vabandav määratlus? Intellektuaaliraisalikult on raamatu keskel ja lõpus üldisest erinevad pikemavõitu kirjanduslikud lõigud, mis on täis pehmeid ja sulneid väärtusi, sest, noh, street credibility või nii. Sellised värgid teevad mõnusad torkivad nurgad tuntavalt ümaraks, peaks hakkama sügavamalt järele mõtlema või nii. Rohkem feedbacki ja vähem noodikirja, tahaks mõmiseda.

“inimeste säästud söödi ära lihtsalt

kuradi pankrotimeister irvitab ainult teiste inimeste õnnetuse üle

kui sa niimoodi õlad längus käid sa ei leiagi kutti omale

pane ära oma raha

issand kui armsad pehmed põsekesed pista või nahka

laps on mehe isa

alumised palgid tahavad vahetada

kas sa tõesti usud et seal pilve peal on mingi halli habemega vanamees või

ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai

mina ei saagi pükse osta perse ei mahu sisse ära

ants oli aus saunamees

vene riigi tagant varastada pole mingi vargus

no vaata neid uusrikkaid

ma mõtlen haritus mitte haridus

see ju vana punane
” (lk 12)

jerofejev
päevaleht
ekspress
sirpintervjuu
bukahoolik

17 juuni, 2010

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Tõbi (2010)

Algab kui tüüpiline põnevik (Schätzing, Forsyth jne) – tehnika tippsaavutused ja glamuursed tegelased ja tähenduslikud tegevuspaigad, kui ihaldusväärne ja eriline jne. Selline New Yorgi romaan – ikka Yankees, pilvelõhkujad, linlaste omapära ja muu selline (üks päev just mõtlesin, et mille järgi jagunevad Rangersi ja Islandersi fännid – ei tule ette, et üheski seriaalis või filmis keegi fännaks Islandersi – kuigi samas nii Mets, Knicks, Jets ja Giants omavad mingit suuremat või vähemat kaalu meelelahutuses). Raamat on igati oodatavalt dramaatilise ülesehitusega, isiklikud ja üleilmsed probleemid muutuvad iga leheküljega üha keerukamaks (plussiks on lühikesed peatükid, vajadusel hea lugemist pooleli jätta). Algul tundub, et justkui tegemist üsna elutu glamuurromaaniga – nagu vaataks / loeks mõnd kaasaja rohkem või vähem poppi seriaali / filmi, puudub see eristav kiiks või omapära, mis paneks sügavamalt kaasa elama (nö kunstiline sügavus!). Nagu mõni krimisari, ainult et vampiirivarjundiga (no kindlasti midagi sellist näidataksegi) – kas tõesti visuaalse külje esilolekul on “süü” ühe autori filmitausta tõttu?

Nüüd positiivsemat. See vereusside tegevus ja muundunute uus ülesehitus on ikka parajalt jälk, ja noh, üleüldine jälkus on siiski selline, mis eristab seda teksti muudest hiljuti loetud raamatutest (Maniakkide Tänav oma libasurnutega on kui lõbus – ja hea kiiksuga! – karussell selle kõrval). Plussiks igati tempokas action, ei mingit lõputut vesistamist tundelistel teemadel. See mullane vampiirindus on tegelt tore nähe, räpane inimvaenulik glamuur, ei mingit inimsarnasust, ükski muundunu ei astu intellektuaalsesse keskustellu, vastupidi, nad topivad sulle londi lõusta ja lutsivad tühjaks. Saab ka päris x-filesliku seletuse, miks inimesed teadmatult kaovad (noh, siloks, noh). Ahjaa, esimese raamatu puhul ei saanud sissejuhatusest ja vihjetest hoolimata aru, millel põhineb Setrakiani ajuvabavõitu prohvetlus jne – et no kuidas ta peaks selliseid teadmisi ja kogemusi omama, justkui oleks ta varem sarnasevõitu apokalüptilist situatsiooni läbi elanud (jajah, Treblinka jne)? Ehk siis triloogia järgmises osas saaks sellele vähe loogilise vastuse. Kiiduväärt on muidugi näpukavaba tõlge.

Raamat on kenasti ja selgelt soovitatav öökapiraamatuks kuskil üksildases maakohas lugemiseks, kus on teadagi mittelinnalik ööhelimaailm (no juuni ööd on kahjuks / õnneks valged). Rotid on inimväärse elu indikaatorid.

“Gus äigas Crispinile põlvega, paisates ta maha, ja kahmas kõige suurema klaasikillu. Crispin ei jõudnud end veel põlvili ajada, kui Gus selle talle kuklasse lõi. Kild tungis läbi selgroo, jäädes kurgupiirkonnas naha alla pidama, seda läbistamata. Gus sikutas klaasitükki küljele, lõigates Crispinil peaaegu pea otsast – kuid unustas, et see on terav ka tema enda kätele, lõhkudes peopesad. Valu oli hull, aga ta ei lasknud klaasitükki lahti, kuni oli venna pea keha küljest eemaldanud.” (lk 346)

segane maailm
ulmekirjanduse baas
padjaklubi

12 juuni, 2010

Adena Sepp – Peljatud tunded (2009)

Mõneti siis tänapäevane tuhkatriinulugu, kohtuvad ja igati armuvad keskealised Hiiumaa kalatööstuse suitsukala sorteerija Katren ja Tallinnast kalatööstust parandama tulnud juhtivtöötaja Oliver (tuhkatriinulugu ehk seepärast, kuidas kalatööstuse lihttöötajad muudkui rõhutavad endi ja ülemklassi vahet – ülemklassi mehed vaid heal juhul kasutavad neid ära, naiste püüdlustest hoolimata pole ülemklassi isenditega õnn võimalik). Et siis selline pisut ootamatu vaatenurgaga või õigemini asukohaga armastuslugu, vihutakse liinil kalu sorteerida ja vahel räägitakse tööprobleemidest ja unistatakse sinisilmadega mehest. Iseenesest võiks mõnel mõtteuidangul suisa arvata, et autoriks mõni noorem avangardist, kes püüab kunsti rahvani viia, aga võta näpust, ikka tõsine armulugu kõigile meile romantikahuvilistele, pole siin mingit trikitamist.

“Ivika viipas uudishimulikult teda enda juurde tulema ning saanud teada, et Katrenile helistas Tambet, mis muidugi oli puhas vale, ei uudishimutsenudki ta rohkem. Katren aga oli kogu ülejäänud tööpäeva sisemiselt pinges ning tasus vaid hetkeks mõelda Oliveri tehtud ettepanekule ja mehe sinisilmadele, kui kuumalained tast üle uhasid. Näpud ei tahtnud enam sõna kuulata ja kalad kippusid toosi läbisegi minema. See kõik tegi teda närviliseks ning päeva lõppedes tundis end rohkem väsinuna kui kunagi varem.” (lk 63)

Katren on usu kaotanud, et peale oma kustunud abielu veel võiks elus õnne tabada, ja seda painavamalt mõjub talle Oliveri kasutatav parfüüm ja pilklikud silmad. Mees ja naine muudkui soiguvad omaette armumisest, küll lähevad neil jalad nõrgaks teise huuli eemalt vaadeldes jne – kiuslikult võiks öelda, et selline tuline põhjamaine armumine (milline oleks tavaline või vaoshoitud tundelugu, võib vast ise ette kujutada). Lugemisel tajub ehk tõepoolest, et autor on naine ja oodatavad lugejadki pigem naised, see Oliver on igatahes kui üks hiliskeskealise naise unistus (samas ei ole kindlust, kas Oliverist ikka oleks oma kätega maja üles ehitajat). Sepp on siivsam ja rahulikum variant Milvi Lembest (puudub ecstasy ja hispaania kärbes) ja igal juhul inimlikum kui Soonik. Ahjaa, lõpp on üllatavalt positiivne ja roosiline, elu ei lõpe neljakümnendates, okkaline ja tahumatu Katren saab ja hakkab...

“Selline jutt pani Selinigi muigama – paljud naised olid siin üpriski korpulentse figuuriga ning nii mõnegi oleks võinud neist tissimissi konkursile saata ja nüüd neid bikiinides ette kujutada, see võinuks päris omalaadne pilt küll olla. Liinat vaadates võis läbi kitligi aimata, et peale pesu seal kitli all tõepoolest midagi muud tal seljas pole. Oliver piidles hetkeks Katrenitki, ainult korraks naise saledale kehale mõeldes pidi ta tunnistama, et see teda endiselt erutab, kuid Katren hoidis kindlalt oma kukla tema poole ning näis tema kohaloleku suhtes täiesti ükskõikne olevat.” (lk 90-91)

11 juuni, 2010

Elisabeth Salmin – Miks ta laulab nii? (2010)

Tegemist siis eesti (?) koomiksiga, millest ei saa esmapilgul tuhkagi aru. Joosep ja hobune on sõbrad ja hobune tahab heinu süüa, niisiis siirdutakse heina otsima ja satutakse kaartide maailma, mida valdab mingi korporatsioon, kes tahab sellelt maailmalt raha teeida. Kaardimaailm, mis ongi reaalsus: “Ümberringi olid vaid skeemid ja juhendid. Ja liikuda sai nende abil igas suunas. Minevikku ja tulevikkugi.” Teostuselt ehk selline üllitis, mis lastelegi vastuvõetav (või ongi lastele mõeldud?). Kohtub siis Joosep heinaotsingul oma mineviku ja tulevikuga Joosepiga, aga hobune saab juhuslikult mööduvalt tüdrukult pisut heina ja kui Joosep naaseb, teeb poiss tüdrukuga hobusest kauboi. Seejärel jõuavad kaardimaailma omanikud omasoodu otsusele, et kasumit napib ja asustavad kaardid enamjaos robotitega. Kuniks omanikud hasartmängus raha maha mängivad ja pillid kotti panevad. Kaartide alt paljastub tõeline roheline heinamaa, ja hobusel hää meel, seega. Ja midagi veel. Ühesõnaga, kuni selle hobuse kauboistumiseni on lugu jälgitav, aga edasi kisub liialt jaburaks (või noh, täiskasvanulikumaks?). Filosoofiline tagapõhi jääb pisut arusaamatuks. Visuaalselt lihtsad pildid, ütlevad mu neitsilikud koomiksivaatajasilmad, sellest siis arvamus, et ehk lastelgi avastusrõõmu ja kaasaelamist.

10 juuni, 2010

Tim Powers – Anubise väravad (2009)

Lugu siis sellest, kuidas Coleridge'i uurija satub ajarännuga raha ja uudishimu tõttu uuritava kaasaega ja seal kukub sisse igasugu intriigidesse – millegipärast arvatakse, et tegemist igati kõva mehega (aga pigem mitte, või noh, veel mitte) ja soovitakse õnnetut meest piinata ja soolikaid välja lasta. Seigeldakse Londoni allilmas ja Egiptuse kõrbes ja Londoni kõrtsides, nii mõnelgi sajandil. Tasub kõrva taha panna, et muld on see mis kaitseb ja toidab. Ja luule ei tule tuulest jne.

Woodingi raamatut lugedes mõtlesin puhuti, et miks see kerjuste ja paadialuste teema nii tuttav näib – aga et siis pärineb mäluhäire sellestsinatsest üllitisest. Segikeeranud ka'de värk on naljakas – hea näide sellest, et ka maagiaga kloonimine on ebaõnnestumisele määratud. Horrabini koletisi võiks päris toredalt kinolinalt tabada, või äkki ei saaks hiljem nati magada. Ja no muidugi Koeranägu-Joe kehalaenamised. Pisut piinlik, et loen raamatut teist korda ja ikka pole ühtki arukat lauset kirjutada. Mis muud kui hea raamat. Kahjuks hukkus lugemise ajal päris palju sääski, elu väljaspool linna on inimvaenulik.

09 juuni, 2010

M. J. Eisen - Eesti prohvet Järve-Jaan (1919/1921/1993)

Kogutud rahvapärimused Pärnumaa läänepoolses otsas 19. sajandi alguses elanud mehest, kes ennustas tulevasi asju. Järve-Jaani ennustamisperiood oli üsna lühike, umbes kolm aastat, 1806-1809, ja mis temast pärast sai, ei olegi täpselt teada - mõnede juttude järgi lahkus hull vaim temast ja ta elas edasi nagu tavaline talupoeg, teiste teadete järgi ei saanudki ta enam mõistust tagasi, kuigi ka ei ennustanud enam. Pärimused tema ennustustest olid veel 100 aastat tagasi täiesti elavad, nagu Eiseni raamatust mulje jääb, ja kui natuke netis ringi vaadata, võib näha, et mingites seostes elavad mõned ta jutud veel praegugi kohalike hulgas edasi (nt Pikavere palvemajas käijad toetuvad Järve-Jaani ennustusele oma usus, et see palvemaja püsib kuni Jeesuse tulekuni - raamatu järgi olevat Järve-Jaan ka tolle palvemaja ehitamist ette kuulutanud). Nagu Eisen ütleb, muutusid Jaani ennustused rahva hulgas taas aktuaalseks uue sajandi alguses, kui toimus revolutsioon koos mõisate põletamisega ning suur maailmasõda - sellele kõigele leiti vasted Jaani ennustustest. Kuid Eisen on ka skeptiline ses suhtes, et pole tegelikult teada, millised ennustused on algupäraselt Järve-Jaani omad ja millised on hiljem tema suhu pandud, siis kui ennustatud asjad juba käes on.
Huvitav on, et Jaani ennustuste hulgas on nt sellised: "Vene riigi piirid pigistatakse nii kokku kui lambaraudade pärad"; "Vene riik saab hobuserauataolise kuju"; "Vene riik jääb nii väikeseks, et aknast võib ta mere lõppu ära näha" - tollal, kui Eisen oma põhilised andmed kogus ja raamatu kirjutas, võisid need ennustused tõesti meeli erutada, sest käis ju ikka veel Vene kodusõda ja mitme aasta jooksul oli lahtine, mis Venemaast järele jääb. Üsna palju on Järve-Jaanil ennustusi kohaliku kandi majapõlengute ning rajatavate teede ja sildade kohta, samuti olevat ta ette ennustanud, kuhu ehitatakse kohalikud kõrtsid ja viinavabrikud ("Siia saab maapealne põrgu"). Võib-olla kõige huvitavamad ennustused on need, mis käivad tehnikaimede kohta, mida Jaani eluajal veel olemas polnud (küll aga olid nad olemas ennustuspärimuse kogumise ajal, nii et tegelikult ei saagi me teada, kas Jaan ka tegelikult neid asju ette nägi). Nii kuulutab ta ette, et vankrid hakkavad kord ilma hobuseta sõitma, või et hakatakse sõitma raudhobusega, mis auru välja ajab. "Korra pannud Jaan Virtsu Kiisamäele maantee äärde teivad püsti, sidunud lõngu teivaste vahele. Külataat läinud mööda, imestanud: "Jaan, mis nüüd teed?" - Jaan vasta: "Nagu ma nüüd teen, tehakse edespidi. Mõtte kärmusel räägitakse kaugele"." Või et "kõik maa on sambaid ja posta täis. Neid mööda hakatakse kirjutama".
Ja üsna kõnekalt kõlab ju ennustus "Kõik maailm läheb poodi, inimesed panevad poeriided selga". Uue ühiskonnakorralduse kirjeldus kõlab nii: "Kui küll inimesed riiete poolest herradeks ja preilideks lähevad, ei saa nad siiski kui saksad tööta süüa, vaid herrad peavad äestama ja preilid rukkid lõikama".
Raamatu lõpus on ka väike peatükk neist ennustustest, mis Eiseni ajaks polnud täide läinud - seal on suure ja vererohke sõja ennustused, mille tulemusena jääb alles vaid üks mees iga 20 naise kohta; ennustus selle kohta, et kolm kuningat tulevad Koonga kanti ja teevad rahu; et sealtkandi kirikud saavad Türgi (või Rootsi) hobuste tallideks (noh, kes soovib, võib ju selle täitumist arvata nõukogude aega, kus tõesti kirikutest ka hobusetalle tehti); ja siis veel selline ennustus: "Kalad saavad meres korra täiesti otsa. Isa teeb pojale puust kala, et näidata, missugused loomad enne vees olnud."
Järve-Jaani on tegelasena kujutatud Andres Ehini romaanis "Rummu Jüri mälestused" ja pärimusteatri "Loomine" lavastuses "Soolaev".
Kuigi Järve-Jaan oli kristlane nagu tolle aja talupojad ikka, on ta huvitaval kombel oluline eesti budistide seltskonnale (või osadele neist, sest nagu olen aru saanud, on budiste siin mitu erinevat seltskonda, kes kõik omavahel sugugi probleemitult läbi ei saa), sest 1993. aasta taastrükk sellest raamatust on just Buddhakirjastuse poolt välja antud ning Järve-Jaani maile Koongasse rajab  Eesti Nyingma ehk Taola  budistlikku parki. 

07 juuni, 2010

Maarja Kangro – Ahvid ja solidaarsus (2010)

Päris elavalt ja hästi kirjutatud proosakogu nooremapoolse kultuuritöötaja suhetest ja põrkumistest välismaal ja kodumaal välismaalaste ja kodumaalastega. Kultuuriväärtused, kulinaaria, kepihimu. Igati naksakas proosa, terav ja mõtlemist ärgitav; naine kui nõrkade meeste hirmuunenägu, ühesõnaga – priima. Parimateks ehk nimilugu ja “48 tundi”, nõrgemad tundusid vast “Kunstimuuseumis” ja “Glabro”. Vaatan, et lehearvustustes on toodud võrdlusi Viidingu viimase proosaraamatuga, tõepoolest võib see olla nii, Kangro on kindlasti loetavam. Näpuotsaga naisskandaalsust ja haritlaste vabameelsust, mida veel ühelt raamatult nõuda. (No kui, siis see gorillakaan on kole.) (Mitte et gorilla ise oleks kole, lihtsalt kaan on selline, et ei kutsu lugema.) (Miks Itaaliast ei tule head muusikat? My Cat Is An Alien võibolla, aga pole eriti tutvuda ja huvituda suutnud sellest veel.)

“Selle Gloria Gaynori loo ajal otsustasin, et kutsun Olle tantsima. Noormees keeldus: ta olevat juba liiga palju õlut joonud, et adekvaatselt jalul püsida. Vaatasin ta sõpru, ka nemad paistsid kultuursest joomisest üsna küpsed. Andsin endale aru, et selles seltskonnas mulle tänaöist tibu polnud. Need olid seda sugugi mitte haruldast tüüpi mehed, kes tahavad pigem turvaliselt omavahel juua kui juhuseksiga riskida. Nende loomusättumused hoiavad muidugi maailmas ka palju halba ära, seda ei saa salata.” (lk 158-159)

kiiksu lugemisarhiiv
bukahoolik
sehkendamine
danzumees
vikerkaar
ekspress
sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
segane maailm
nloeb
lugemissoovitus

05 juuni, 2010

Irvine Welsh – Trainspotting (2010)


Sorry, see postitus on suht suvaline ja õigemini mittemidagiütlev ja suisa igav. Raamat on igati hea ja mõnus ja laksav, aga mõtted on laiali ja magamatus ja pohmakas ja sotsiaalsed kohustused niidavad jalust. Pähh, laupäev või asi.

Peab vist kohe mainima, et eelnevalt filmi näinuna ei anna see raamatule just suuremat äratundmisrõõmu – film on ikka paras koogelmoogel raamatu sündmustikust. Aga noh, silme ette kerkivad vähemalt tuttavad näod (ja kui veider on ikka avastada inimesi, kes pole näinud 90ndate kultusfilme, tekib küsimus, et kus nad nagu elanud on või nii). Pohmakaga päris meeleolukas lugemine, pikendab halbolekut (no ehk sattusin lihtsalt sellises olukorras lugema mõnd pikemat narkopohmaka kirjeldust). Või õigemini, kõlab lapsikult, aga teos mõjub oma hoogsuses kui üleskutse jätkata mittetervislike huvidega, tahaks samamoodi olla mingis tardolekus, kus mõtlemine aeglustub või liigub ebatähtsatele radadele, jõuad oma tühisuseni ja see suurt ei huvita sind. Eluterve eskapism, eksole.

Ütleme nii, et lohutu maailm, aga tore, et briti sotsiaalabi töötab töötute heaks. Külluslikult nimesid ja tegelasi (pagan, filmi pole ikka ammu näinud), aegajalt läheb sassi, et kellega nüüd tegu on või millele viidatakse (lõpus on Matty matused, kes osutub kõigile suuremaks südamesõbraks, ometi nagu ei mäleta, et ta tekstis varem nähtavamalt figureeriks, lihtsalt nimi nimede portsus – aga, miks peakski selline kindla ehitusega tekst olema?). Kuna filmi tõttu on raamatu peamiseks tegelaseks Renton, siis on päris huvitav näha, millisena näeb ta välja näiteks Spudile – pole enam selline pahale teele vajunud viks poiss, vaid ka üsna mõttetu rapsija.

Päris tore tõlge, vägisõnad otse noorusajast, polegi vast märganud, et kirjanduslikus tekstis kasutataks “krt” nii orgaaniliselt, ja selge see, et “krt” pole “kurat”, see ongi “krt”.

“Renton naeratas, rõõmustades esimest korda, kui seksuaalsed põhjused välja arvata, et oli selle mehe tütart keppinud. Hämmastav, leidis ta, kuidas sellised asjad nagu seks ja Hibs, mis smäki all absoluutselt korda ei lähe, muutuvad ühtäkki sedavõrd oluliseks. Ta arutles, et kas mitte tema narkoprobleem pole seotud Hibsi kehva esinemisega kaheksakümnendate vältel.” (lk 155)

kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht
trakyllmaprokrastineerinj2lle

04 juuni, 2010

Kuldne Kaseleht 2005 (2005)

Viis aastat peale võistluse lõppu võiks omapoolselt välja kuulutada tšempionaadi finalistid – Maarja Pärtna ja Pirje Petter. Finaali võitis Pärtna 2:1, sotsiaalne ja iroonia vs kristalne hetk. Kindlasti tuleks ära märkida Jüri Tamtiki luuletus oma abikaasast, oleks vaid rohkem pereisasid, kes oma naist nii kenalt hindaks. Omaette ooper on rahvuslaste poliitluule (Maria Martin, Heinz Jaagus, Manivald Saarde), mis on piinlik. Aga jah, et siis 40 lehekülge nuttu ja armastust ja kalambuure ja loodust ja õrnust ja nalja, puudu on vaid murdeluule. Vabavärss ja püüdlik riimimine. Veel huvitavam oleks näha luuletusi, mida ei valitud.

Jüri Tamtik “Abikaasale” (lk 5)

Palju õnne, kallis Meeri,
minu laulatatud naine.
Koos me läbi käinud leeri,
näinud paljutki mis maine.

Üle kolme aastakümne
minu kõrval sa ju käinud,
oled meie laste ema,
küllap näguritki näiunud.

Laste kilkeist tulevil päevad
kaugele on maha jäänud,
rõõme pakkusid kord vaevad,
karmi elu maantee käänud.

Nüüd taas teineteise tarvis
rohkem jälle leidub aega,
elumaantee selles kurvis
kõike möödunut saab vaeda.

Ole ikka rõõmsameelne,
ilmesta mu hallid päevad,
mitte liiga teravkeelne,
koos siis talume kõik vaevad...

03 juuni, 2010

Mati Soonik – Tiivaripsutus (2010)

Raamatust kirjutas selline uus ja põnev blog jutte ja triipe ja selle kirjelduse järgi tundus paratamatu, et tuleb teost lugeda. Et siis, 34. aastane vabaabielus Hiiumaa postiljon Peet leiab, et peaks endale abikaasa leidma. Või siis ikkagi abiellub lõpuks oma 2 lapse emaga, kellega 8 aastat koos elanud. Jumal küll, hea loogika. Paneb siis Reklaamlehte paljutõotava tutvumiskuulutuse ja vastused hakkavad robinal saabuma. Raamatu avalehed on nii jaburad, et pretendeeriks vabalt aasta campraamatu rändauhinnale, tsiteerida oleks nii palju, et võiks lehekülgede kaupa siin muudkui lajatada pärleid sigadele. Teos võiks olla paras šokiteraapia alla 25. aastastele, kes vist ei kujutleks siukest tutvumist ette. Ja no eks mingi pildi saaks 1980. aastate nõukogude igapäevaelust ja tollasest kommete komöödiast.

“Kiri on endiselt väga avameelne ja selle kirjutaja üritab sellega mind enese poole võita, sest ilmselt pole tal endiselt meestega edu. Mõttetu on temaga suhelda, kuna pruudiks ta mulle invaliidsuse tõttu ei kõlba. Ta kirjutamismaneer on siiski sedavõrd lummav, et jätkan temaga kirjavahetust. Ta avameelse ja heatahtliku kirja tagamaaks on arvatavasti hirm kirjasõpra kaotada. Kohtama ma temaga ei kibele, kuigi loota võin tema pool mõnusat koosolemist. Järva-Jaani on siiski Hiiumaast väga kaugel.” (lk 74)

Kui algul on tekst campilikult hirmnaljakas, siis lehekülgede edenedes muudab tekstivoog mind kuidagi kurvaks ja tekitab vastiku või näruse enesetunde. Peeti tõlgendused kirjadest on ikka väga egoistlikud, endast arusaamatult hea arvamus, enesekujutluses kui märgade unenägude superkangelane, keda kõik kirjakaaslastest naised peaksid lihalikult ihaldama (naiste kirjadest jääb mulje nagu Peet piitsutaks omalt poolt muudkui seksijuttu, nii nad siis ikka mainivad mehele oma erootilisi unenägusid või vibraatori kasutustihedust või ihalusi). Nilbe enesega rahulolu, raamat sarjast “mehed on jobud”.

“Mul on Kalliga kaks tütart. Tobe on need maha jätta ja võõraid lapsi kasvatama minna. Pealegi suudan oma elukaaslasega üsna kenasti elada, kui vaid tahan. Ta on küll veidi täidlane, ent selle on põhjustanud mulle tütarde sünnitamine.
Priuh-prauh kirjavahetused katki jätta pole siiski mõtet. Pealegi köidavad mind seksapiilsed naised, isegi nende kirjad ei jäta mind ükskõikseks ja neid on tore oodata.
” (lk 88)

Närvi ajab selline planeeritud kaaslaseotsing oma elukaaslase kõrvalt – et tegu pole mingi juhusuhte või armukesevärgiga, vaid just selline külm kalkuleeritud käitumine säändse junni poolt (noh, paaril korral saab Peet keppigi ja ühel korral ei suuda endal kõvaks ajada). Ma ei oska seda teost lõplikult liigitada või mõista – on see kriitiline vaade sellisesse mehemaailma või hoopis lihva-lohva wannabe elumehe jutustus või mingi omamoodi infantiilne siirus. Ei taha lajatada, et arusaamatu jama, võibolla ma tõesti ei mõista ja olen naiivne või olen langenud petlikult lihtsa väljenduse ohvriks ja ei adu sügavamat sisu vms. Ehk keegi viitsib lugeda ja oma arvamust avaldada, oleks tore. Selge ka see, et naisi igasuguseid ja mõni psühhom situatsioon andis äratundmisrõõmu. Aga no tõesti, vend ise on ikka paras ajupoolik.

Võibolla on siin tõesti lihtsalt üks ilustamata-belletriseerimata näide mehe hingeelust (no kes ei mõtleks omaette ja suvaliselt, et see tibi on päris pandav, see naine on normaalne või tänan ei, seda mutti ei tahaks vaadata?), mida on endal piinlik lugeda, sest nii lihtlabane see mõtlemine ajuti ongi, kõik taandub egoistlikele nihverdamistele. Või on siis Peet üks kuradi jobu (ikka hämmastav, et mingi suva raamat võib ärritada). Arvatavalt-loodetavasti on esitatud kirjad ikka fiktiivne toodang (ühel korral võib lugeda suisa müstilist perega kolimist ühest kohast teise, mis ei saaks kuidagi nädalaga teostatav olla, ühes kirjas suva tilu-lilujutt, nädal hiljem käib korraga jutt suurest remondist ja kolimisest kuhugi pärapõrgusse – vrdl lk 146-148 ja lk 152-155 – selline asi saaks autori möödalask olla). Raamatu lõpus siis postiljon leiabki omale tibi. Pidu-pidu.

“Mais ei ole mul küll plaanis kellelegi külla minna. Tegelikult pean vähe usutavaks, et Tartusse sõidan. Liiga väsitav ja pingutav tundub mulle see reis ette võtta. Mu kirjasõber on palju kannatanud ja räsitud inimene, kellele teen heateo, kui talle kirjutan, aga sellest piisab. Tore on ennast heategijana tunda.” (lk 110)

Midagi positiivset. Hämmastav on see, et tekst on näpukavaba – et siis selline veider raamat ja ometi nii korraliku teostusega. Elu täis imesid.

jutte ja triipe

02 juuni, 2010

William Seil – Sherlock Holmes ja Titanicu tragöödia (2008)

Lugu siis sellest, kuidas Sherlock Holmes põhja läks. Hilsenrathi järgses lugemispohmakas tundub vist iga raamat paraja jurana, nii ka siis käesolev üllitis. Või on tegemist tuima raamatu või tõlkega. Et siis enne Titanicu põhjaminekut käib laeval üks pidev tapmine ja tagaajamine ja spioneerimine ja mõistatamine. Lõpuks muidugi ühiselt uputakse ja süüakse metskurvitsaeinet.