Joe Abercrombie - Kuningate viimane argument (2014)

 

Raamatu lõpupoole, peale kõiki neid eepilisi mõõduvõtmisi põhjalaste ja gurkullastega … jääb korraga oma 100 lehekülge loo lõpuni. Mis muidugi tuletab meelde ühe teatud Tolkieni triloogia lõpu, kus peale Sauroni põrmustamist jätkub ja jätkub lugu oma kõigi edasiarendustega, mis omal moel läheb veidi igavakski. Abercrombie see romaan on omamoodi vildakas parafraas “Kuninga tagasitulekust” - anti-Gandalf on troonile upitanud ühe õige vääritu sünnipäraga noormehe, kes saab kuningannaks, nojah, naise, kes ei taha selle mehega mingit pistmist teha.

Gurkullaste (jajah, nõrgalt kumaks siit läbi justkui “ork”; lisaks need 100 Sööjat) armee peaaaegu pühib Adua maa pealt, kui vaid poleks kaht ootamatut abijõudu, mis saabuvad hobustel (nonoh, neilgi üks naabermaa kuningas kaasas) ja laevadega (Talinsi vägedel küll hoopis teised põhjused kui ammuse võla tasumised - pigem võla tekitamine). Ja no Adua päästmisele järgnev on ikka päris nihilistlik tõlgendus Tolkieni paatosele.

Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Logeni tõus, siis Jezali tõus ja viimaks Glokta tõus; muidugi Bayazi dikteerimisel. Logenit jätkub kuuenda romaanini (aga ta võib olla elus koguni üheksanda romaani tegevustiku ajal - kuigi selline tegelase tagasitoomine oleks vist kergelt jama). Jezal kaob areenilt seitsmendas romaanis (jajah, aga tema veri voolab edasi), Glokta … loobub (rahumeelselt!) võimust alles kaheksandas romaanis. Selle romaani lõpetab aga Pike’i päritolu selgumine ja tema uus karjäär (mis tekitab küsimuse, kas juba tollal oli Abercrombiel selle tegelaskujuga kaugeleulatuvad plaanid?).

Oleks vaid aega, peaks uuesti läbi lugema neljanda ja viienda romaani, mis seovad selle seeria kahte triloogiat; mis küll õieti saab Jezali vereliinist üheksandas romaanis?

““Rahu?” mühatas Hagijas. “Mis asi see veel on? Mida sellega peale hakatakse?”

“Ma arvan… nooh… siis kasvatatakse igasugu asju ja niimoodi.”

“Kasvatatakse igasugu asju? Perse küll ja kõik surnud sinna otsa! Mida teame meie, sina või mina või ükskõik kes teine meie omadest, mingite asjade kasvatamisest? Me pole ju terve oma elu jooksul teinud midagi peale tapmise!”

Logen kehitas kohmetult õlgu. “Mingi lootus peab ju olea. Inimene saab ju õppida?”

“Kas ikka saab? Mida rohkem sa tapad, seda paremini sa tappa oskad. Ja mida paremini sa tappa oskad, seda vähem on sinust kasu kõige muu jaoks. Mulle tundub, et meie olemegi nii kaua elanud just sellepärast, et me oleme kõige paremad tapjad.”

“Sa oled tumedas tujus, Hagijas.”

“Ma olen juba aastaid tumedas tujus. Mulle teeb muret see, et sina ei ole. Meiesugustele lootus ei sobi, Logen. Ütle mulle, oled sa kunagi puutunud mõnda asja, mida sa ära ei lõhkunud? On sul kunagi olnud midagi, mis põrmuks ei muutunud?”

Logen mõtles järele. Tema naine ja lapsed,  isa ja klann - kõik läksid tagasi porisse. Forley, Kolmpuu ja Tul, kõik samamoodi surnud, mõned said surma Logeni enda käe läbi, teised tema hooletuse ja uhkuse ja rumaluse pärast. Ta nägi oma silme ees nende nägusid ja need polnud rõõmsad. Surnud on harva rõõmsad. Ja tumedad ja sünged kogud nende selja taga olid veel hullemad. Viirastuste summ. Puruksraiutud ja verine sõjavägi. Kõik need, kelle Logen oli arvanud heaks tappa. Shama Südametu, soolikad lõhkilõigatud kõhust välja rippumas. Mustvarvasoma katkilitsutud jalgadega ja põlenud kätega. See närukael Finnius, üks jalg maha raiutud ja rind lõhki. Isegi Bethod, kes oli kõige ees, pealuu sodiks taotud ja pahane nägu küljele väänatud. Tema küünarnuki tagant piilus Crummocki surnud poiss. Terve meri tapetuid. Logen pigistas silmad kinni ja kangutas siis pärani lahti, kuid näod ei kadunud tema mõtete servalt. Tal ei olnud midagi öelda.” (lk 484-485)

Tõlkija on teinud ühe õige huvitava apsaka, alles selle romaani kolmandal lugemisel torkas see silma ja sundis originaali üle kontrollima: tõepoolest, huvitav lisandus romaani maagilisse süsteemi, korraks paotub side teispoolsusega (Kolmpuu hauatagune hääl!), mis muidu vaid Üheksasõrme teemaks.

R. A. Lafferty - The Primary Education of the Camiroi (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Sobiv õppematerjal distantsõppe edendamiseks ehk lugu Camiroi nimelise planeedi laste kümneaastasest põhihariduse programmist. Maalt saabub planeedile neljaliikmeline vaatlejate grupp, et saada võimalikke nippe maalaste hariduse edendamiseks. Aga noh, kohapeal ootavad neid mitmed üllatused. Haridus on … mitmekesine ning eesmärgiks on kasvatada nii füüsiliselt kui psüühiliselt terveid inimesi (mitte nagu maalasi), kes peale põhihariduse omandamist saavad iseseisvalt hakkama ehk siis ehitavad endale ise valguse kiirust ületavaid kosmoselaevu, et omapäi elu edasi elada.

Muidugi, kui kolmandaks klassiks pole laps teatavat distsipliini omandanud, siis ta tuleb küll üles puua. Aga seda ei juhtu just paljudega (vaatlejad Maalt on sellisest lähenemisest igati imponeeritud).

Et siis igati nihilistlik värk ja pila haridussüsteemi puuduste üle. Või noh, üldse meie eluolu asjus; ei saa öelda, et autor võtaks just kindla seisukoha. Ulme.

Meelis Kraft - Hüvasti, sõbrad (Saared, 2020)

 

Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.

Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.

Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.

Mark Lawrence - The Weight of Command (Road Brothers, 2020)

 

Järjekordne teevennas peab tunnistama Jorgi läbinägelikkust, seekord siis oma nahka tapalavale viies. Mis - nagu viimasel hetkel selgub - oligi osa Jorgi Suurest Plaanist, kuidas alistada terve linn koos selle kaitsjatega ning nii end saaki täis pugida. 

Üsna lihtsakoeline tekst, aga päris kaasakiskuvalt kirjutatud - kuidas Burlow nimeline vennas leiab end mahajäetuna, kuidas ta kohalike kaitsjate poolt vangistatakse ja siis viimasel hetkel … langeb Jorgi haamer tema vangistajate kaela. Tekst ei anna otseselt midagi uut Jorgi kuvandisse, no kui, siis lihtsalt illustreerib ta minevikku.

Meelis Kraft - Pasir Hijau saare saladus (Saared, 2020)

 

Põhimõtteliselt on tegu justkui mõne Hollywoodi B-C-D-E-vms kategooria erootilise põneviku stsenaariumiga. Maailmas on lahvatanud miski pandeemia, mille vastu aitab vaid poole tunni jooksul manustatavad kaheksa vaktsiinisüsti (mille tagajärjel võib patsient ka surra, aga see on ühiskonna jaoks väike kaotus). Vaktsineerimist teostavad meedikud saavad enda käsutusse sõjaväeüksuse, ning sellise meediku staatus on teda võõrustava riigi seadustest ülim (ÜRO koordineerimise järgi ei tee meedikud tööd oma kodumaal).

Loo peategelane Mayree määratakse peale väljaõpet seda tööd tegema Filipiinidel. Töö pole just meeldiv, aga kiiresti saavutab ta professionaalsuse. Peagi saab ta salapärase sõnumi, et ühel Pasir Hijau nimelisel saarel on üks väga salapärane kogukond - kohalikud lähevad enamvähem näost valgeks, kui peavad vahendama uudishimutseva naise külastust sellele saarele - aga samas ähvardab Mayree selle väikesaare sõjaväe kaasabil hävitada, kui teda sinna oma tööd tegema ei lasta (sest vaktsineerimisest keeldujad hävitatakse).

Viimaks jõuab ta selle kogukonnani: teda võtavad vastu alasti, vaimustavate kehadega noored naised … Kelle alastiolekul on üks teatud põhjus.

Ühesõnaga, üheltpoolt on kõik see vaktsineerimispinge, mis tänapäeval valitseb. Teiselt poolt aga võib arvata, et lugu on kirjutatud enne seda koroonajama (Marek Tihhonov!). Sarnaselt nutivanadekoduloole on siin ohtralt retroõhkkonda (meesideaalideks David Beckham, Keanu Reeves ja Brad Pitt - kas keegi neist üldse teeb praegu midagi? Viimati vast kümnendi eest?). Ja no muidugi see saarega seonduv, see on tõesti nagu ühe erootilise põneviku kliimaks, mis varjutab loo esimese poole pandeemiapaine. 

Noh, veider poistekaulme, tekst võinuks vabalt eelmisel sajandil ilmuda; praegu on siuke retrolaks.

ulmekirjanduse baas

Kerli Altmart „Albioni väravad“. Tänapäev (2021)

Järjekordne uitnope uudiskirjanduse riiulist, mille lugemisest on juba üksjagu möödas. Pealkiri, kes kuningas Arthuri lugudega ülemäära kursis pole (nagu mina), on seotud kuningas Arthuri lugudega ehk siis tolle legendaarse Albioniga, mida too valitses. Kõik algabki salapärase Arthuri ilmumisega, aga fantaasiasõprade kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et tegemist ei ole siiski ajarännuilminguga Tallinna linnaliinibussis vaid kõigest enam-vähem klassikalise printsiga valgel hobusel, ja saate muidugi isegi aru, et kõikvõimalikud kuninglikud tiitlid ja kabjalised on siinkohal tinglikud. Igal juhul on olemas neidis hädas – Katrina, vägivaldse ja kontrolliva eksabikaasa poolt mutta tambitud kaunist IT-geeniusest (sest eks kipu ju ikka nii olema, et printsi väärib ainult ilus ja vooruslik, miks mitte siis tänapäeva kontekstis lisaks ka piisavalt talendikas) büroojuht, kes ahiküttega korteriuberikus sente veerib, sellal kui tema tegelik tööpanus hõlmab kõike alates kohvi serveerimisest ja koopiapaberi tellimisest kuni ümbritseva meeskollektiivi nõustamiseni, kuidas nood oma tähtsat ja keerulist tööd tegema peaksid.

Kõik muutub vähehaaval koos printsi saabumisega, sest juhuslik bussikohtumine ei saa ju olla muud, kui eelmäng teistkordsele kohtumisele tööl, vanas heas bossi ja alluva olukorras. Toimub ootuspärane vastastikuse atraktiivsuse dünaamika, prints leiab peakangelannas lisaks atraktiivsusele ka märkimisväärse tööalase võimekuse, kõik see, koos Katrina enese sisemise käärimisega viib arenguteni nii vägivaldsest suhtest vabanemise teel kui ka sissetuleku suurendamise osas, kuid tegemist on siiski moodsa printsilooga, mis tähendab, et lõpuks ei kapatagi kuldses tõllas pulmareisile, vaid hoopis astutakse samm iseseisvuse ning traumadega – nii lapsepõlvsete kui hilisematega – tegelemise suunas. Viimase osas on iseenesest sümpaatne, et sõbralikum suhtumine iseendasse laieneb ka sarnastes kammitsates elanud emale, ma olen seda meelt küll, et iseenese sisemine kantseldamine on juba suur töö küllalt ja pole üldse ilmtingimata vaja veel dramaatiliste süüdistamiste ja leppimiste virvarri.

Selle meeskollektiiviga, millest lahkumine samuti positiivsete arengute hulka kuulub, on jälle pisut kulmukergitamapanevad lood. Nimelt lööb printsi kui „alfaisase“ saabumine asjad kihama ja hiljem muutub osa neist „Katrina poistest“, kelle eest ta emalikult hoolitseb üpris veidrateks nõmedikeks, midagi seoses „naisena särama löömisega“ ja „ainsa emasega kontoris“ või kuidas see sõnastus oligi. Võimalik, muidugi, et selliseid töökollektiive leidubki päriselt ka, noh, inimsuhteid kirjeldatakse ju selliste terminite ja kategooriate abil kindlasti päriselt ja palju.

Kokkuvõttes kergemat sorti ja äraproovitud romantikažanri elementide najal üsna sujuvalt kulgev ja põnevuse mõttes ühtlaselt pingestatud lugemine vägivaldsest suhtest toibumise ja eneseks saamise teemadel, generatsioonideülese nüansiga ja tiiruga väljamaa metropolis, taustaks (IT) kontorielu argipäeva. „Professionaalne varjaja“ on iseenesest päris mõjus väljend ja ära on mainitud ka nüanss, et traumadest vabanemine ei käi siiski maagilise sõrmenipsuga, vaid tegemist on siiski osaga inimese kogemustepagasist, mis vormib maailmataju ja reaktsioone. Lisatähelepanekuks on erinevate palgatasemete reaalsused (ka Mikweldti „Seotud silmadega“ sisaldas sellist kontrasti), kus üks loeb veeringuid, kuidas toiduga kuu lõpuni välja tulla sellal kui teistel on see ühe korra baarist läbi astumise raha. Noh, igati realistlik aspekt. 

Katrina mõtles, et tegelikult on mees olla vist päris raske. Kõik see konkurents, ambitsioonid, vajadus alatasa ennast tõestada, võistelda, võidelda, võita … Sa kas paned ise paika või pannakse sind. Lakkamatu lahing. Ta nägi seda oma poiste juures iga päev. Ja see oli nii väsitav. Kogu aeg üks togimine, nügimine, puselemine – olgu sõnadega või füüsiliselt. Just sellised olid täiskasvanud mehed. Nad taltusid vaid siis, kui tuli neist veel tugevam isane ja paikapanevalt urises – vaat siis tõmbusid mehed tagasi oma õigetele kohtadele. Neil oli vaja liidrit, keda nad natuke kardaksid ja samas austaksid. Demokraatia on vaid osaline. Kõik saavad sõna, aga otsustab siiski üks. Katrina ei suudaks kunagi olla sellise kamba liider. Tema tahtnuks kõigil hoopis pead patsutada, muhule puhuda, kisklejaid tasakesi üksteise kõri kallalt eemaldada, leebelt ühe ühte nurka ja teise teise nurka rahunema suunata. Ta lihtsalt liikus ühe juurest teise juurde, aitas, lohutas, lahutas, kuulas, naeratas, pakkus kohvi. Tema tulekut ja minekut ei märgatud. Ja kui ta ühel hommikul üldse tööle ei jõuaks, ei märgataks vist ka seda. Välja arvatud juhul, kui keegi kohvi peaks tahtma. Arthurit aga märgati. Piisas, kui ta ütles: mehed, minu järel . siis koondusid kõik ta taha, ja sammu marss. Isegi Katrina ei saanud selle vastu. Aga praegu oli Arthur tema voodis ja magas nagu suur süütu karubeebi. (lk 85-86)

Angélica Gorodischer - Trafalgar (2020)

 

Nö argentiinalik pulp-ulme kollaažromaan Rosario ärimehest Trafalgar Medranost, kes teeb kaubavahetust erinevatel (humanoididega) planeetidel, kus lisaks rikkalikule kasumile kaasnevad ka mitmesugused seiklused: ühel või teisel viisil on planeedid ja selle elanikud millegipoolest erilised ning Trafalgar peab need põhjused teada saama (muidugi, igavatest ärireisidest ta ei räägigi).

Tekstid on enamasti esitatud kohviku- või külaskäikude vestlustena. Kui Rosario on nö üsna reaalne koht, siis see ei sega sugugi Trafalgari sõpru ja tuttavaid ta planeetidevahelisi seiklusi tõepähe võtmast (samas meenub Gorodischeri ühe teise jutu alternatiivajalooline Rosario, mis puruvaese väikeriigina saadab oma jõududega kosmonaudi universumi äärealasid uurima). Et siis mänguline maailm, mis asuks juurtega meile justkui igati omases ilmas. Muidugi, selline võte peaks justkui lubama, et niisugune vastandus tuttava ja mängulise vahel võiks öelda midagi sotsiaalkriitilist meie maailmakorralduse asjus … aga autor pigem pillerkaaritab fantaasiailmadega ning teeb vahel kommete kriitikat (muidugi, raamatus on mitmeid hetki, mis takkajärgi tekitavad erinevaid tundeid).

Iseloomulik on ka see, et lisaks Rosario ilukirjanduslikule nägemusele mängib Gorodischer ka autorikujundiga: tegu oleks justkui sama autoriga, kes on kirjutanud selle raamatu … aga siiski muidugi pole. Kõige tipuks mainitakse viimases pikemas loos Gorodischeri teist inglise keelde tõlgitud raamatut “Kalpa Imperial”, mis mõjutab selle loo ühe peategelase eluvalikuid. Et jah, autor justkui pillerkaaritab peale fantaasiailmade ka enda biograafilise ainese kallal.

Kui aus olla, siis olid mul kuidagi kõrgemad ootused selle kollaažromaani asjus (mõtlesingi, et “Trafalgar” võiks olla lõbusam valik kui “Kalpa Imperial”) kui reaalselt lugedes kogesin. Vahel jäi justkui vajaka … sügavusest või inimlikust mõõtmest. Eks mingil moel ole Trafalgar Medrano kui ulmeline Toomas Nipernaadi oma lakkamatu uudishimuga maailma toimimise asjus, aga karakteri arengust või muutumisest võiks rääkida alles viimase pikema loo puhul, kui korraga selgub tegelase kaua varjatud saladus. Üks võimalus oleks ehk seda raamatut lugeda kui Marco Polo laadis maailmaavastusliku fantaasialoona, tõsi küll, selgelt meelelahutuslikus mõttes. Ent kui lugude keskmist hinnet arvutada, siis on selleks igati tubli 5,5.

Aga - tegu on siiski omapärase ulmega, mis on pigem mandri-Euroopa ja/või Ladina-Ameerika kui angloameerika laadis kirjandus. Ja midagi teistsugust kogeda on ikka tore.

By the Light of the Chaste Electronic Moon 5/10

The Sense of the Circle 5/10

Of Navigators 6/10

The Best Day of the Year 5/10

The Gonzalez Family’s Fight for a Better World 6/10

Trafalgar and Josefina 6/10

Mr Chaos 6/10

Constancia 5/10

Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophilia 5/10

Rait Piir: Nukumeister

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.

Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 

Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!

BAAS

Robert Jordan "The Shadow Rising" WoT 4, (Orbit, 2005)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et neljandast osast alates on juba näha, kuidas terviku massiivsus hakkab järgede eraldiseisvust likvideerima ja ühest suursündmuslikku vahekulminatsiooni raamatu lõpus on üha raskem korraldada. Aga eks see ongi arusaadavalt raske ülesanne, sest niiii paljuuu toimuuub igaaaal pool. Lugejale on see muidugi teada tuntud väljakutse katsuda vähemhuvitavate kõrvaltegelaste episoodidele piisava tähelepanuga kaasa elada, isegi kui on teada, et nood tulevaste (võimalik, et mitmeid osi edasi toimuvate) sündmustega otseselt seotud on. Muuhulgas olgu veel mainitud, et WoTi sarja esimest hooaega lubatakse suisa tänavu novembris avalikkusele presenteerida. Ma parem ei oota juba eos sellelt vähimatki ootustele vastamist, mida ootuste puudusel oleks muidugi nii ehk naa raske saavutada. Aga natuke tore ju ikka. Vist. Ja see on ainus osa, millest mul ilma kaanemaalita versioon on. Miks üldse tehakse ilma kaanemaalita versioone, kui juba kaanemaal olemas on? Kuigi ma muidugi mõistan, et see selline kitš fantasy-kunst ei pruugi iga riiulit rõõmustada...

Eelmise osa lõpus täitis Rand Callandori puudutava ettekuulutuse – jõudis aielite saatel Teari kindlusse ning võttis kristallmõõga, mida ainult draakon pidavat võtta saama. Selle osa alguses kükitabki kogu külanoorte seltskond Teari kindluses – muuhulgas maadeldes igasuguste vähem või rohkem kurjade nähtuste, salamõrtsukate, niisama pealetungijatega. Neetute esikaunitar Lanfear käib samuti meie kangelast noolimas, kuid õnneks on see tüüpiline „tahan Randi endale“ juhtum ja nõnda pole otsene oht esialgu suurem kui lihtsalt hirmutav tõdemus, kui kaitsetu ta Neetute eest tegelikult on.

Paika pannakse ka mõningad isiklikku laadi suhteküsimusi – Egwene ja Rand tunnistavad vastastikku, et ühised abieluplaanid on ammuaegunud perspektiiv, aga Elayne jällegi võtab ette sotid selgeks rääkida ja Randiga vastastikuse romantilise suhtega algust teha. Olgu mainitud, et kõige esimeses peatükis tunnistas Elmindreda suisa hetkel valitsevale Amyrlinile, et ta draakoni uuestisündi kõrvuni armunud on. Noh, õnneks on letis Mini etteennustus Randist kolme naisega ja aielite polügaamiakontsept – jõuavad asjaga harjuda nii tegelased kui ka lugejad.

Nagu pealkirjast arvata võtavad tumedad jõud igal pool tuure üles. Valges tornis on juba algusest peale aimata kulissidetagust õõnestustööd, iga suurema linna kohta on teateid kahtlasest kurjuse aurast või siis kahtlastest võimu ülevõtjatest või siis öeldakse otsesõnu, et mõni Neetu on seal asjad üle võtnud. Vähem oluline (või pikemas perspektiivis ongi see kõige olulisem) pole ka Randi meeleseisund. Teate ju küll, teismelise elu on raske – vanemad muudkui kamandavad, õpetavad, üritavad vati sees hoida, kontrollida, muudkui korrutavad kui palju on kaalul. Kaaslased ja elu on aga karm, kõik üritavad sind ära kasutada, igaüks on omakasu peal väljas, salamõrtsukaid ja verejanulisi kolle on kõik kohad täis ja lisaks veel see süükoorem kogu kaose ja hävingu pärast, ning need narkootikumid ja siis see kainenemise hetk, kus kõikvõimsus üle läheb ja selgub, et surnuid pole võimalik uuesti ellu äratada… või, noh. Kas see täiskasvanuks saamine just päris nii ränk alati on, aga kahtlemata on see üks Ajaratta suuri teemasid, lisaks maailmapäästmisele ja muule tühjale-tähjale…

Ootustele vastamine on samuti teema. Mõelda, vaese Randi kohta on kirjutatud müriaad ettekuulutusi värsi vormis ja nagu hea tava ette näeb, siis loomulikult on kõik piisavalt krüptiliselt väljendatud, et tagantjärele on selge kui seebivesi, aga kui katsuda enne aru saada, siis võib tähendada mida iganes. Igal juhul ei ole just lohutav, kui ettekuulutused, mis näivad üksteise järel kenasti vähehaaval täituvat näevad lõppvaatuses ette seda, et su isiklik veri kuskil pärapõrgus mingeid kive kastma peab või muidu on maailmaga kööga. Kellel ei tuleks selle juures mõnevõrra negatiivset meeleolu peale?

Ah, jaa … taustategevustest veel nii palju, et ühele Valgekeepide salgale on kõrgemalt poolt Ordeith nuhtluseks kaela saadetud, kes ei mäleta, siis tegu on fusioontegelasega musta südamelisest pimedusesõbrast ja ülima kurjuse vaimust, kes teises osas Mati pistodaga (noh, puht juriidiliselt võttes oli see küll vist vähem Mati oma kui Ordeithi oma, sest õigusvastane võõrandamine ja nii edasi) jalga lasi ja kel Two Riveri rahvaga oma kana kitkuda. Valgemantlitel aga on jälle hammas Perrini peale verel ja nõnda nad seal maakolkas passivad …

Loomulikult tuleb meie tegelastel peagi jälle laiali minna, et ikka üheaegselt võimalikult suurt osa maakaardist katta. Enne seda peab juhtuma üht teist avastuslikku, näiteks vedeleb täiesti juhuslikult Teari kindluse keldris üks võluvärav müstiliste maduolendite ilma ning kui seda juba kord mainitakse, siis pole põrmugi üllatav, et tervelt kolm tegelast sinna sisse vastuseid nõudma trügivad. Samuti katsetab Egwene esimest korda abivahenditeta uneilmas ringi hängimist ja saab kutse aieli teadjanaiste juurde õppima minna. Veel üht-teist mõjutusi siit ja sealt, nagu Aviendha karma, mis nõuab sõdalase karjääri mahapanemist ja teadjanaiseks ümberorienteerumist, kuuldusi valgekeepide tegevusest kodukülas jms ning ongi selge, kes kuhu läheb.

Üks seltskond peab erinevatel põhjustel jõudma aielite maale ja nonde pühasse linna Rhuideani. Randil on vaja vahelduseks aielite ettekuulutusi täita, et Car’a’carni tiitel välja teenida; Mat, kes sai vahepeal madurahva käest oma ettekuulutussalmikese (sest ega säherduste libedate elukate vastused võivad ka oleviku perspektiivist raskestitõlgentatavad olla), peab siis kah seda järgides Rhuideani sihtima, sisureetmise korras olgu öeldud, et seal saab ka tema superomaduste komplekt viimase lisanduse, ja üllatuslikult on Moiraine’ilgi kõrbes oma asi ajada. Egwene ja Aviendha ühinevad samuti seltskonnaga ja küll on ikka hea, et kõikide nende pikkade vahemaade lühendamiseks igasugu vahendeid võtta on.

Elayne ja Nynaeve aga võtavad ette musta ajah jälitamise musta töö, seltsiks Thom ja Juilin. Teel tutvuvad nad lähemalt ka mererahvaga, sest mõnikord tuleb ka aeglasemaid transpordiviise olude sunnil au sees pidada. Samuti õnnestub neil kohtuda ja sõbruneda edaspidigi figureeriva seanchaniga, muuhulgas ühiselt üht-teist daman’ide ehk orjastatud võlusõjaväe toimemehhanismide kohta. 

Perrin ja seltskond aga kiirustab koduküla päästma – need, kes tundsid puudust maagilistest ussitunnelitest võivad sealjuures hõisata, seda imevahendit ikka kasutatakse raamatu jooksul läbivalt, hoolimata kõigist ogaratest ohtudest, sest kui tegelased peaks igale poole hobuse või laevaga minema, siis võiks juba sajaosalist sarja oodata. Emonds Field kannatab kurjade jõudude rünnakute all loodetakse valgekeepide kaitsvale lähedusele ning keegi salapärane lord Luc näitab üles suurt vaprust ja nutikust kaitse korraldamisel või kuidas sellega nüüd ikka on? Ja kuidas jääb valgekeepide sooviga Perrinile köis kaela tõmmata?

Raamatu teises pooles veedavad Egwene ja Aviendha teadjanaiste õpitüdrukutena – kui kujutate ette karate Kidi aknaid pesemas, siis mingi aimu te saate, ainult et ilmselgelt oli too aknapesu naljamäng kõrberahva karmi treeningu kõrval – sest on neile ju iseloomulik üleinimlik valutaluvusvõime lisaks füüsilisele vastupidavusele, rääkimata keerukast aukoodeksist jms. Olgu etteruttavalt öeldud, et säherdune väljaõpe (lisaks unekäijavõimetele) saab Egwene edasistes kangelastegudes suurt rolli mängima, ehk siis – Mat pole ainus, kelle supervõimete pagas oluliselt täieneb.

Aiel’e tabab aga murranguline sündmus – Rand täidab ettekuulutuse ja …. Edasi pööratakse selle rangelt väljakujunenud aukoodeksit, reegleid ja traditsioone järginud rahvakillu saatus täielikult peapeale ning mitte kõik ei lepi muutustega rahumeelselt ja maailma ongi lahti pääsenud võimuahne ja verejanuline shaido aielite kamp, kes edaspidi pahade jõude suunamisel igasugu tükkidega hakkama saavad. Pahalased pole muuseas üldse nii kaugel kui loota võiks, eks ta’verenid muidugi võiksid sellega juba harjunud olla.

Erinevalt esimesest kolmest osast ei lõppe neljas enam üheselt defineeritud rohkem või vähem suure aplombiga, isegi kui Randi Rhuideanis käik seda olla võiks, tuleb pärast seda hoopis traditsiooniline vastasseis järjekordse Neetute komboga ja kuigi tulem on mõnes mõttes hädavajalik ei anna siit enam dramaatilise suure lahingu vaimu välja pigistada. 

"Your time is running put, Rand," Moiraine said. "The Tairens are becoming used to you, after a fashion, and no one fears what is familiar as much as what is strange. How many weeks, or days, before someone tries to put an arrow in your back or poison in your food? How long before oen of the Forsaken strikes, or another bubble comes sliding along the Pattern?"
"Don't try to harry me, Moiraine." He was blood filthy, half naked, more than half leaning on Callandor to stay sitting up, but he managed to fill those words with quiet command. "I will not run for you, either."
"Choose your way soon," she said. "And this time, inform me what you mean to do. My knowledge cannot aid you if you refuse to accept my help."
"Your help?" Rand said wearily. "I'll take your help. But I will decide, not you." (lk 93)

Priya Sarukkai Chabria - Dreaming of the Cool Green River (New Horizons, 2021)

 

Sarnaselt mitmele siinses antoloogias India kaasaega (või sellest tõukuva) käsitlevale tekstile, on see lähitulevikku paigutatud lugu ühest mõneti veidrast nähtusest, millest muidu läänemaailma avalikkuses suurt ei räägita - ehk siis hinduistlike usklike sõjakamast poolest, mille vägivaldne tegevus paistab teatud osa ühiskonnast päris kõvasti häirivat (mitte et see oleks kuidagi imeks pandav).

Nii on selle loo peategelane tööl omamoodi arhiivis, kuhu talletatakse ajaloolisi kunstiesemeid, mis võiksid häirida üldsuse maitsemeelt või meeleolu. Need esemed (tihtipeale erootilised) on nö igavesti silma alt ära. Loo peategelane aga … näppab arhivaale, müüb need oma armukesest vahendajale ning asemele teeb koopiaid. Noh, ühiskonda ei kontrolli siiski vaid märatsevad usuvennad, on ka … sügavamaid jõudusid ning ta tegevus pole sugugi nii varjatud nagu peategelane arvab.

“The Archive collects Objectionable Art and Ideas to not offend HurtMobs. That spontaneously coalesce when reports circulate about obscene art. Alien art. Corrupting ideas. HurtMobs stop the creators. Perpetrators. Viewers. Listeners. Readers. By beheading. Mutilating. Lynching. Hanging them. The Archives protect people from HurtMobs. By archiving without access anything HurtMobs don’t like. The Archives protect HurtMobs too. From getting hurt. When they rise in righteous way. She isn’t interested in these aspects. She is glad for her job. And its criminal possibilities.” (lk 111)

Meelis Kraft - Viimne vastulöök (Saared, 2020)

 

See lugu on vast selle raamatu nö firmamärk, mida alati mainitakse: ehk siis jutt Vahemere väikesaarel asuvast vanadekodust, kus veedavad aega eestlastest tulevikupensionärid. Väike saar on jagatud kaheks, vähemas osas nooruspõlves (aga igavesti!) karvased, suuremal poolel elatanud diskopepude hord. Ühed moshivad, teised elavad klubielu nagu nooruses. Kuniks elu.

Seniks aga … vanakesed peavad ikka oma elulaadi pärast pikka viha nagu nende nooruses (arvatavalt) 1980.-1990. Aastatel, ning erinevusi püüatakse ikka lahendada rusikatega vehkides. Kuni nö hevimehed leiavad võimaluse, kuidas nutivanadekodusaar enda valdusse saada; lisaks võimule diskopepude üle on vaat et olulisemgi võimalus manustada alkoholiga õlu ja nikotiiniga sigarette.

Ühelt poolt naljakas, teiselt poolt … totter elustiililugu, aga eks niisugune nooruspõlvepingete tulevikku paigutamine on, noh, omal moel naljakas. Vähe üheülbaline, aga noh, anekdoot või selline.

Joe Abercrombie - Before They Are Hanged (2008)

 

Siin osas siis sissejuhatus kahe olulise tegelasega - Caul Shivers (Judin, päris lahe tõlge), kes edaspidi tilpneb rohkem või vähem igas romaanis, ning Pike, kelle karjäär jõuab õige ootamatute kõrgusteni kaheksandas romaanis. Mitte ei mäleta, kas hiljem üldse selgubki, miks Pike’i Anglandi sunnitöölaagrisse oli saadetud … ehk on sel pistmist ta … varivalitsusega? Mõlemad tegelased on siin muidugi õige “rohelised”, seda eriti Shiversi puhul, kes hilisemates romaanides tõuseb vaat et Logen Üheksasõrme vääriliseks suuruseks (seda küll vaimude maailmata).

Kuigi Bayazi retk on vaat et eepiline ning Anglandis toimuv igati verine, siis olulisemad sündmused kogunevad ümber Sand dan Glokta vaevatud kuju. Dagoska ja piiramisrõngas (eks ole, Nicomo Cosca vaimustav sissejuhatus), tagasi Aduas ja sealne võimuvõitlus (kuhu on muidugi segatud jõud, mis millegipärast tahavad võimule upitada üht värskelt laastatud näoga meest, seda siis aastakümneid kestnud skeemitamisega). Ja eks Glokta ja Ardee vaheline naljatamine kuninglike sohike asjus (lk 351) on üsna … prohvetlik.

Ning Valint ja Balk.

Eks tähelepanu tuleks pöörata Bayazi jutustustele minevikusündmustest. Ja samas paneb veidi kukalt kratsima selle maailma tektoonika: seda ongi võimalik äärest ääreni läbi käia, see on kuidagi ootamatult … kitsas.

“He half-saw, half-imagined, tiny figures rushing here or there, trying to pull the injured from the burning wreckage, trying to save what they could from their ruined dwellings, chains of ash-blackened natives grimly passing buckets from hand to hand, struggling vainly to contain the spreading inferno. Those with the least always lose the most in war. There were fires all across the Lower City now. Glowing, shimmering, flickering in the wind off the sea, reflecting orange, yellow, angry red in the black water. Even up here, the air smelled heavy, oily and choking from the smoke. Down there it must be hell itself. My congratulations once more, Superior Glokta.” (lk 262)

 

Rait Piir: Pilvelinna bluus

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

BAAS

Mika Waltari “Sinuhe”, Werner Söderström Osakeyhtiö (1987)

Olen kaua aega kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse, mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega, isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate, riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber, isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen, laostumine, vägivald?

Siinkohal panevad need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).

Sinuhe ise on aga inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm, usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine... Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et milleks siis…

Kõigele lisaks on „Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused, illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.

Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“, „kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“, „varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus), neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas, kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…

Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli, sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala, opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun. Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin vaatteihin. (lk 91-02)

____

Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus. Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:

Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema, sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud „Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud hologrammgiidi jutust.

Leid nr 6778, II aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.

Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk. Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:

1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega – kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.

2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga, sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi akustilisi omadusi parandavate omadustega.

3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu – ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja vagaduse väljenduseks.

Tarun K. Saint - A Visit to Partition World (New Horizons, 2021)

 

Jätkub India ja selle inimeste trauma käsitlemine, seekord aastal 2047, kui on täis saanud 100 aastat India ja Pakistani iseseisvumisest Briti koloniaalvõimude käest. Nii on indialased loonud aastapäeva tähistamiseks interaktiivse muuseumi, mille külastajad saavad nö aktiivselt, oma silmaga kogeda tolleaegseid sündmusi Punjabi aladel, kus toimus enne iseseisvumist inimeste suurem jagunemine ja vägivald. Ning muuseumi avapäeval esimesed külastajad kogevadki ühe kohaliku linnakese massirahutusi võimalikult autentselt. Mis pole muidugi mingil moel rahvuslikku traumat leevendav.

Lugu on esitatud läbi eri vaatenurkade: kolmeliikmeline külastajast pere, teemapargi looja ja selle ehitaja. Eks tekib küsimus, millest selline minevikuhaavade soolaga hõõrumine, või niisugune kahe suurusundi (hinduism ja islam) lõputu kokkupõrge ongi India suguse suurriigi saatuseks ja omamoodi katalüsaatoriks. Igal juhul, igati masendav värk.

Angélica Gorodischer - Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophila (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos ilmneb korraga Trafalgari suurim saladus, ehk ta on siis järjekordsel kaubareisil ühe humanoidiga eostanud tütre. Tütar on nüüd aastaid Maal elanud ning isa vastuseisust hoolimata õppinud aednikuks (sest Eritrea on lugenud romaani “Kalpa Imperial”, kus muuhulgas kirjeldatakse aedniku elukutse headest külgedest). Tütar on isa kullaterake ning Trafalgari vastuväidetest hoolimata tuleb Eritrea kaasa ühele äärmiselt igavale planeedile.

Mis muidugi sisimas (sõna otseses mõttes) pole üleüldsegi igav koht ning kohalike saladuse teadasaamine võib osutuda eluohtlikuks nii tütrele kui isale.

Senini igati enesekindlast kangelasest avaneb hoopis teistsugusem külg ehk siis “issi väikese tütrekese” taktikepi järgi tantsiv mees. Mis iseenesest võiks panna uuesti lugema raamatu eelmisi lugusid ja neid teistmoodi hindama - nagu Gorodischer on saatesõnas öelnud, pole juhtumid esitatud kronoloogiliselt, kuskil peaks olema vihjeid tütrekesele ja tema mõjule.

Shovon Chakraborty - The Man Who Turned into Gandhi (New Horizons, 2021)

 

Kahe kuu päevikumärkmeid mehe elust, kes välimuselt muutus Mahatma Gandhi sarnaseks. Mees pole küll suuremat Gandhi austaja, aga mis teha, tuleb vastu võtta, mis elu annab - seda enam, et nüüd saadavad kohalikud poodnikud talle tasuta toiduaineid (mis pole küll kõige värskemad).

Gandhiks muutumine pakub muidu erinevaid võimalusi ja probleeme. Ühelt poolt tullakse temalt nõu küsima. Teiselt poolt tahab kohalik õhumüüja teha temast Gandhi muuseumi elava eksponaadi, ning nägemise eest tuleks piletiraha maksta ning iga ühispildi eest tuleks omakorda soolast hinda tasuda. Kolmandalt poolt on hindu rahvuslased ja kohalikud marksistlikud partisanid, kellele ei meeldi selline uus nägu, mis nende mõjuvõimu vähendab. Ühesõnaga, Gandhiks muutunu satub nüüd korraga kõiksugu konfliktide keskele ja et tegu on siiski kuumavereliste india meestega, pole vastutahtsi moondujale hõlpu oodata.

Nagu Parsai tekst 1968. aastast, on seegi terav sotsiaalkriitika India kaasaja asjus. Sõnades ja demonstratiivselt ollakse kõik India õitsengu eest väljas, ainult et … võimu nimel ollakse milleks iganes valmis. Ja nagu peategelane päevikumärkmetes sedastab, siis omal ajal Gandhi süvendas seda probleemi, mitte et üritanuks Indiat paremaks muuta.

Nicholas Eames - Bloody Rose (2018)

 

Tegevus leiab aset kuus aastat peale esimese romaani sündmusi ning seekord on peategelaseks eelmises romaanis lootusestust piiramisrõngast päästetud tütar ja tema bande (mis on nüüdseks kõige kuulsam palgasõdurite grupeering ning iga vähegi naksakam neiu püüab välja näha nagu Bloody Rose), mille tegevusi kaardistab nendega ühineda soovinud noor neiu Tam, kes leiab bande juures tööd nende tegevust talletava bardina. Bloody Rose soovib lõplikult oma isa varjust välja hüpata (sest nüüdki on ta enda kuulsust varjutamas laulud, kus ta on see tütar, keda isa iga hinna eest päästma tõttas) ning tal on salapärane leping, mille täitmine peaks talle ja ta kaaslastele justkui igavest kuulsust tõotama - ning ühtlasi jääma bande viimaseks palgatööks (sest tegelikult on Bloody Rose’l ja druiinist armastatul tütar … kes on samas vanaisa hoole all, kuna vanemad kappavad oma bandega mööda maailma ringi).

Ainult et … jälle on koletised kogunud tohutu armee, et inimkond maalt pühkida - ning esimesed lahingud on olnud inimeste kiiruga kogunenud vägedele vägagi õnnetute tagajärgedega. Ja miski või keegi äratab linnades ja külades surnuid üles, mis siis inimesi ründavad; Tam arvab, et nii sissetungijate kui surnute tegevus on omavahel seotud. Bloody Rose’l oleks siis küllaga võimalusi koletiste hordile vastu astudes kuulsust juurde võita, ja temalt oodataksegi seda (kuivõrd kõik rohkem või vähem asised palgasõdurid suunduvad hordile vastu) … aga tema juhib oma jõugu hoopis vastassuunas, oma Viimase Vägeva Koletise poole.

Kuid see VVK tapmine osutub jõhkraks lõksuks, mis annab veelgi hoogu juurde koletiste ja surnute armeele, ning selgub inimsoovastase võitlue tegelik juht ja tema ajend üldse kogu elu maa pealt pühkida. Põhjused peituvad ühtaegu druiinide ajaloos (mis inimestele on taandunud enamvähem muinasjuttudeks) kui ka kättemaksuga eelmise suure kaotuse eest (sest Bloody Rose’i isa …). Kuid koletistel endil on väga tõsine põhjus, miks inimsoole vastu hakata (ütleme nii, et lõppkokkuvõtteks nad saavad nii juhilt petta kui inimsoolt vastu pead).

Romaan leiab aset igati tuttavas maailmas, aga on üpriski teistsuguse tooniga. Nalja on palju vähem, sellevõrra on enam rõhku nö tavapärasel nüüdisaegsel fantasyl. Eelmise osa vanameestest peategelaste asemel on nüüd tegevuses nö järgmine põlvkond, kes on üles kasvanud vähe tsiviliseeritumas maailmas kui nende vanemad (kellel on omad olulised episoodilised kõrvalrollid siinseski romaanis). Ent rohkem tsiviliseeritust tähendab, et vähemorganiseeritud eluvormid (siin siis nö koletised) kaotavad oma eluruumi ning see tekitab neis loomulikult meeleheidet. Kuid siin kasutatakse nende meeleheidet aga jõu nimel, mille eesmärgiks on nii inimeste kui koletiste hävitamine.

Loo vahendajaks on siis noor Tam - tuntud palgasõdurite tütar, kes erruläinud isa keelust hoolimata ühineb Bloody Rose’i jõuguga. Nagu selgub, on jõugu kõigil liikmetel vägagi keerulised suhted oma vanematega, kuid ühel või teisel viisil peavad nad leidma oma minevikuga rahu (aga see võib olla ka postuumne rahu). Nagu eelmise romaani puhul mainitud, pole siin ainult traditsioonilised meeskangelased - juba Tamist lähtuvalt on siin suuresti esil naistest vägevused. Ja noh, eks siin on ka LGBT hetki - kuigi seda vaid naistegelaste vahel.

Vahel tundub, et surnute armee ülesäratamine oleks inspiratsiooni saanud justkui “Troonide mängu” teleseriaali visuaaliast, igal juhul need erinevad koletistest ja inimestest libasurnud oma käitumisega on õige … filmilikud (kui õieti mäletan, siis esimese romaani puhul on juttu olnud selle filmimisest).

Igal juhul, vähe tõsisem meelelahutus kui esimene romaan; mitmetele olulistele tegelastele ei tasu pöialt hoida (või noh, ehk hoopis vedada kihla, kes end õieti epiloogini välja veavad), on grandioosseid kangelastegusid ning mõnedki eetilis-ökoloogilised mõttekohad. Aga ennekõike siiski meelelahutus.