Hando Runnel – Maa lapsed (1965)

Meie luuletähe esimene raamat on täis noorust ja pillerkaart ja maaelu. Elu on ilus, elu on alguses, unistused kannavad meid tuuletiivul. Meie emaks on Maa, me hingame loodusega ühes.

KEVADINE 

Tuleb ja tuleb rändur,
tuleb ja vilistab rändur,
vilistab, vilistab rändur,
ajab mul une silmist. 

Kas teate, kes on see tüdruk,
kes tuleb seal tanumatpidi,
kes aeleb seal hangepidi,
nii et mustama hakkavad mättad? 

Ojah, see on tuttav tüdruk.
Tal on sinilillene seelik,
ta on üsna veel ülemeelik,
lõõri-liiritab lõokesenaeru. 

Tuleb ja vilistab rändur,
tuleb oma kerges kleidis,
oma sinililleses kleidis.
Sulps-solps – on lume all lobjak.
(lk 9)

Miks see tüdruk niimodi hangedes aeleb, et lausa mättad mustama hakkavad? Miks ta lõõritab napis riietuses sellises lobjakas? Kuhu ta rändab, Jämejalast ära?

KARI 

Seal, kus rohelised rohumaad,
laisalt loivamas on rammus-rasked karjad.
Uhkelt õõtsuvad neil punnisöödud maod,
ligi maad on rippu täied piimalähkrid.
Päev seal päeva otsa õndsas mäletsuses kaob.
Õhk on küllastunud tiinest rõõmust -
tulge, jooge, meil on piimarohked rinnad,
jooge, jooge, muidu pakatab ehk udar;
teie jaoks me pehmest rohelisest rohust
välja mõtlesime
valge piima!
(lk 10)

Martini raamatus “A Dance with Dragons” oli selline huvitav tähelepanek, et hundid eelistasid inimliha puhul eelkõige imetava naise keha, kuna see on kõige mahlasem. Muidugi, kuipalju selles tõtt on, seda teavad ehk vaid kannibalid.

KIITJAILE 

Olgu, no kiitke kui vaja,
ärge vaid taevani tõstke,
sest et kui väsite hoidmast,
kukkujal – temal on valus.
(lk 40)

Tõnis Andreas Hallaste – Surnute raamat (2007)

Jutukogus kohtuvad nooruslik manerism ja ambitsioonikas autor ning tulemuseks on tekstid, mis vast meeldivad eelkõige autori tollastele eakaaslastele-gümnasistidele – ja eks see ole seaduspära noorte autorite esmaavaldamiste puhul, eakaaslastele on siin maailma avastamist, tudikestele äratundmist oma mäslevatest aastatest. Hingetõmbepausita proosa, kogu aeg peab midagi olemuslikku väljendama, end igasse lausesse tühjendama – ent sellise tormi ja tungiga ei saa lõputult kirjutada. Kus on lugeja pausidega petmine?

Tekstid on iseenesest üsna abstraktsed, on rohkem või vähem tuttavad dekoratsioonid, kus siis traagiline peategelane asjatab, ikka surm, erakordsus ja enda eriline paiknemine universumi masinavärgis (tõsi küll, ei tasu unustada eneseirooniat). On naer Raskolnikovi üle, on iroonilised surmainglid, on esteetiline vägivald. Iha kirjutada!

Ühesõnaga, noore inimese lennukas ja natuke abstraktne proosa.

Jon Fosse: Pelgupaik

Mina ei ole tantsija inimene. Olen see, kellele meeldib tantsu vaadata. Mõnikord vaatan tantsu juutuubist. Ma vaatan tantsu ja püüan aru saada.

Nädal tagasi lugesin „Pelgupaika“. Teadmiseta, et Fosse olla kuulsus. Kuulus siiski eelkõige näidendikirjutajana, aga ka muud kirjutamisviisid ei olla tal halvasti välja tulnud.

Lugesin raamatut ja elasin sisse. Raamat koosnes põhiliselt rütmist. Rütmi taga oli muusik. See muusik oli minategelasest muusik, kes üritas romaani kirjutada. Üritas romaani kirjutada oma elust, keskendudes kolmele päevale (algul) mööduval suvel. Hiljem, kolmanda osa kirjutamise ajal juba möödunud suvel.

Kõik kolm osa olid erineva rütmiga. Kõik kolm osa rääkisid samast kolmest päevast. Samaaegselt ka minategelase elust.

Lugemise ajal võis tunduda, et minategelane on autori teine mina. Et autor on küll välja mõelnud tegelase, aga kirjeldab selle kogemuste ja tunnete asemel enda omi. Oli selline kaastunnet luniv tekst. Lugemise ajal sai ta selle kätte. Selle kaastunde. Mõnikord, mõnes raamatus, on see haledus nii üles puhutud, et tekitab juba lugemise ajal vastumeelsust. See kord nii ei olnud. Oli lummav rütm. Jalg hakkas kaasa tatsuma. Pea noogutas kaasa. Kõigepealt tundsin kaasa minategelasele, siis tundsin kaasa tema sõbrale. Ja see, et ma nüüd enam neile kaasa ei tunne, oli ka raamatu poolt minusse sisse kirjutatud.

Tagantjärele, nädal hiljem, olen kindel autori tundelises kauguses minategelase enesehaletsustest.

Lugu.

Lugu koosneb kahest tasandist. (tegelikult on neid tasandeid tiba rohkem, aga need enamad ei ole loo tasandid, vaid romaani omad)

Esimene tasand.

Norra külas hakkasid kaks poissi bändi tegema. Saigi tehtud ja nad käisid ümbruskonnas tantsuks mängimas. Vahtisid lavalt tüdrukuid ja tüdrukud vahtisid neid. Üks poiss arvas ühe korra olevat näinud erilist tüdrukut, aga teine tegi selle tüdrukuga midagi. Mida ta täpselt tegi, ei ole kogu romaani jooksul öeldud. Võib olla tegi musi, võib olla vägistas ja raius tükkideks – vahet pole, igal juhul ei küsinud ta teise poisi käest luba. Poiste suhted läksid sassi ja nad enam omavahel eriti ei rääkinud. Nüüd on kümme aastat möödas ja see tüdrukuga midagi teinud poiss tuleb kodukülla suvepuhkusele. Poisi nimi on Knut. Tal on naine ja kaks tütart ja ta töötab muusikaõpetajana. Teine poiss elab ikka ema juures ja pole püsitööd ette võtnud. Nad saavad kolmel järjestikusel päeval kokku. Knuti naine lööb mina-poisile külge. Mitte ainult, et lööb külge. Võib lausa öelda, et pakub ennast. Poisid on juba (üle?) kolmekümnesed. Mina-poisile meeldib Knuti naine, aga ta ei võta külgelöömisest eriti vedu. Knut näeb külgelöömist, aga mitte-veduvõtmist eriti mitte. Mina-poiss enam kodunt välja ei lähe. Mina-poiss hakkab romaani kirjutama. Minu loetav romaan ongi see tekst, mida ta kirjutab. Ta kirjutab lugu kahest Norra külapoisist, kes hakkasid bändi tegema.

Teine tasand.

Romaani esimene osa on mina-poisi enesehaletsuslikud kujutlused toimunust. Ta on kõiges passiivne ja ei näita oma tundeid välja. Tegevus areneb ainult tema silmade läbi.

Romaani teine osa on sama mehe kujutlused sellest, mida võis näha ja tunda (endine) sõber Knut.

Ei ole mingit vahet, kas tunneb mina-poiss või Knut. Mõlemad on endasse sulgunud. Sama isik. Sama isiksus. Samad reaktsioonid.

Sama viis, aga rütm on natuke teine. Aegalasem.

Alguses oli milonga. Teises osas tango.

Kogu selle kirjutamise aja, mitu kuud, istub mina-poiss toas ja muudkui kirjutab. Ema tassib talle süüa ja muretseb tema pärast. Tema ise muretseb ka enda pärast. Tal on rahutus ja käsi pidada valutama. Aegajalt läheb isegi segi, kumb käsi see valutab. Igal juhul on psühhosomaatika ilmne ja lugeja tunneb talle sisse ja kaasa.

Igal juhul on selge, et mingit lisainfot Knuti tegemiste ja tundmiste kohta neil kolmel päeval, pärast mida Knut mina-poisiga enam ei rääkinud, mina-poiss ei saanud.

Ta kujutab ennast Knuti sisse ja tunneb Knutile kaasa. Ta haletseb Knuti, et sellel on loll sõber ja loll naine. Ta haletseb ennast, et ta on Knutile nii vilets sõber olnud.

Siis tuleb kolmas osa – see lühike. Eelmised olid kaks olid keerulised tantsud, see viimane on vaid jalutuskäik. Vanast harjumusest võetakse mõned lõigud eelmistest rütmidest taas ette. Aga need rütmid ei ole enam nii intensiivsed, nii ennast kaasakõigutama panevad.

Mina-poiss ei ole ikka veel väljas käinud. Külas poes käib ema. Tema olla kuulnud, et Knuti naine on surnud. Olla ennast ära uputanud. Olla leitud uppununa.

Ei ole enam milongat. Ei ole enam tangot. Paistab, et see kolmekuuline rahutus hakkab tasapisi mööda minema...

Vaat selline lugu!

Panin raamatu kinni ja mõne aja pärast avasin uue.

Nüüd, nädal hiljem taban ennast ikka mõtlemas sellele raamatule.

Et kogu raamatu jooksul tegelesin muudkui kaasa tundmisega. Tundsin kaasa ühele, siis teisele ja kolmas, kellel lõppu arvestades pidi vast kõige raskem olema, jäi kahe silma vahele.

Mina-poiss on samade sündmuste põhjal kirjutanud enda ja Knuti tunnetest. Mind on haaranud rahutus.

Rahutus Knuti naise pärast.

Minu käsi ei valuta. Ei vasak, ei parem.

On võimalik, et Knut ise tappis oma naise. Kuigi, see pole see jutt.

On võimalik, et naine oli rahuldamata hüperseksuaal – nümfomaan. Kuigi, see pole see jutt.

Kuigi, see ei sobi kokku enese upitamisega.

See pole see jutt.

See on vast see jutt, et milonga ja tango on paaristantsud. Et mina-poiss ja Knut-poiss tantsisid oma kirgi üksinda. Et neil jätkuski tähelepanu ja kaastunnet vaid enda jaoks.

Nagu lugejalgi.

Mõnikord on hirmsasti vaja pai saada. Mõnikord on vaja tunda, et oled ka teiste jaoks olemas ja keegigi hoolib sinust. Ja siis poedki võõrasse voodisse. Asja käigus libiseb võõras käsi üle su pea ja selja. Ja sa saad korrakski tunda, justkui keegi teeks sulle pai.

Enesepettuse tee seegi. Aga mida sa, vaene raisk, teed, kui ümberringi kõik vaid ennast näevad. Vaid ennast haletsevad.

Ahsoo jah. Kui juba enesepettusest juttu. Mina-poiss hoolitseb kirjeldatud kolme päeva jooksul selle eest, et südametunnistus oleks puhas – et sõber arvaks, justkui on ta keppinud tema naist, aga tegelikult on ta õilis. Tegelikult on ta õilis, ei pane näppu (ega midagi muud) sõbra naise külge. 

Põhjamaade kultuurilugu

Kärt Hellerma Päevalehes

Elizabeth Bear – And the Deep Blue Sea (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Päris psühhedeelne lugu karmist kullerineiust, kes viib saadetist läbi hirmpalava tolmava tuumakõrbe, mida varem tunti kapitalistliku Ameerikana. Tema sõbraks on truu tsikkel, Connie Kawasaki, võimas modifitseeritud maanteeneelaja. Ja vastaseks Nick, kelle eksistents paneb kukalt kratsima ja kelle sooviks on kullerilt hinnaline saadetis omastada. Saadetis on miski meditsiinivärk, mis peab kindlaks ajaks kohale jõudma ja stabiilses olekus olema.

Ja minu arust pole sellest loost suurt midagi kirjutada, loo lõpuni jäin mingit põrutavat kliimaksit ootama, aga no küllap lugesin mööda või ei pannud tähele või olin traditsioonide vangistuses. Kui hetkeks järele mõelda, siis selle kogumiku puhul pole ükski naisautori tekst muljet avaldanud, mitmedki lugemised jäid pooleli. Veider.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Süvahavva. Esimene suvi (2013)

See on mul esimene kokkupuude Süvahavva maailmaga, sest pole värsket sarja vaadanud – no pole tõsimeelse õuduse huviline ja nii edasi (mis on vabameelne õudus – näiteks see või see). Ning peale raamatu lugemist nüüd ei teagi, kas hakata teist hooaega jälgima, sest arvatavalt parim tegelane löödi vist nokauti (huvitav, kes teda televisioonis kehastas). Ent eks näis, raamatus lubatakse, et Süvahavval on veel sadu saladusi peidus... Mis teha, on selline neetud koht.

“Sinu laps ei vali oma tulevikku! Minevik valib ta ise.” (lk 385)

Lugu siis sellest (hea küll, enamus niikuinii teab lugu), kuidas neljaliikmeline pere kolib Põlvamaale, sest ootamatul kombel pärandatakse neile seal maja. Kuid pea kohe selgub, et midagi on selle majaga väga kiivas, jutud salapärastest surmadest jne. Ja külaelanikud, need pööritavad kohtlaselt silmi uustulnukate saabumise peale. Või siis hakkavad kahtlaselt semutsema pereisa või -emaga. Pere noorim laps on Arno. Väga salapärane, mõneti autistlik geenius. Miks ta vaikib, kus peituvad tema omapära juured? Mida ta majas kuuleb ja näeb? Varsti avanevad vana maja õudused niisamuti nö tervemõistuslikule osale perest... ehk siis puhkeb etnohorror. Tapetakse, seestutakse ning sõbralikus ja suvises Põlvamaa asulas välguvad sajanditest ägisevad vaenukirved. Sest Vaigutaja tahab maailma murda. Ent mitme põlvkonna kõvad ja raske käega eesti naised lahendavad või hoiavad õõvastavaid saladusi, mille kaasabil nad sel korral punase põrgulise tagasi saadavad. (Aga Peep? Juhan? Kevin? Ilmar? Mis neist sai?)

“Pealegi olid need raamatud jällegi üsna kummalised ühe külajoodiku kohta. Võiks ju arvata, et kui selline üldse midagi loeb, siis lihtsama koega sopakaid või mingeid telesarjade kirjandiks ümbervisandatud mugandusi.” (lk 62)

Tegemist siis Hargla lugejasõbralikema romaaniga – kindlasti on inimesi, kes suurt ei huvitu keskaegsetest müsteeriumitest või ulmelisematest / alternatiivajaloolistest tekstidest. Siin ongi puhas kodumaine põnevusromaan tuntud headuses. On hoogne ja saab naljagi. Harglale iseloomulikult on mõned viited Süvahavvast suurematele vandenõudele ning muidugi kerge rooskamine tänapäeva demokraatia teemal. Iseasi, kui palju segab raamatu retseptsiooni see, et tegemist on algselt seriaali käsikirjaga, kas sellele on õnnestunud rohkem liha peale kasvatada kui meelelahutuseks nõutud. Seda vast mitte. See on tempokas meelelahutus.

““See on loomulik,” ütles kummaline mees Ludwig von Risebetter. Ta osutas hobuse poole. “Tema on Niebelung.”
“Nissan,” ütles Feliks ja näitas oma autole.” (lk 263)

ulmekirjanduse baas
reaktor
siiliste raamaturiiul

Bohumil Hrabal – Ma teenindasin Inglise kuningat (2013)

Minajutustajal on konkreetne unistus või eesmärk. Ta tahab saada miljonäriks (ehk siis nagu õpetatakse eesmärgitaevasse saamist: vajadus > motiiv > tegevus). Ja miljonäriks ta saabki, palju õnne-palju õnne, ent kahjuks peale II maailmasõda ja napilt enne kommunistliku võimu lõplikku kinnistumist Tšehhoslovakkias. Ent miljonitest ilmajäämine avab tal teistmoodi silmad (või ta jäi lihtsalt... vanaks? Üleelatust nõdraks?) ja... ja... loomulik olemine on tegelikult kõige rahuldavam? Või mis?

Lugu ise on päris pöörane või õigemini tundub pöörane läbi peategelase jutustamise – sest no mis võiks iseenesest olla huvitav selles, kuidas mingi noor tüüp unistab rikkaks saamisest, tõusta kelnerist hotelli omanikuks? Noh, nagu mingi totter ameerikalik eluõpetus, eksole? Ent jutustajaga lihtsalt juhtub... asju. Erinevad töökohad oma nõudmistega, väiksest kasvust hoolimata igati tegus naiste rahuldaja (kuigi jah, eks aaria seemne mõõtmine mõjuks kindlasti paljudele meestele traumeerivalt), ning mitmed kohatud inimesed, kellelt võib noppida viljaka või mäda tera. Karjeristina kündkem elupõldu. Ja oleks siis tegu tavalise kelmiromaaniga (või täpsemalt – kelneriromaaniga: mehest saab kelner, seejärel natsi abikaasa, seejärel miljonär ja lõpuks režiimi vabatahtlik orjatööline), ei, autor on valla päästnud vaba tekstivoo (no mis on muidugi vaba tekstivoog (ehk siis loetamatu plära), pigem ikka... vaid ausalt enesele kirjutamine?), mis pulbitseb edasi ja edasi. Või kuidas? Ei, pigem mitte. Siin on niisamuti mitte-eksitavad kõrvallood, või samas ei saagi neid üleüldse eristada minajutustaja loost. Ja hundikoerast hakkab kahju.

“Pealegi pidasin ma ennast väljavalituks, olin kindel, et kui siin minu asemel oleks olnud keegi teine, poleks ta midagi näinud, aga mina nautisin seda, mida nägin, mind isegi rõõmustas, et nägin säärast kaost, mis tekitas õudu, see oli umbes sama, et igaüks meist kardab kuritegusid ja püüab õnnetusest eemale hoida, aga kui kusagil midagi juhtub, siis igaüks, kel vähegi võimalust, läheb ja vaatab, jõllitab kirvest peas, vanamutti, kellest tramm on üle sõitnud, aga mina muudkui kõndisin ega põgenenud kuhugi, kuigi enamik inimesi põgeneb paigast, kus nad õnnetust nägid; mulle meeldis, et kõik oli, nagu oli, mulle sai selgeks, et seda õnnetust, kannatusi ja õudusi on minu jaoks vähe, et seda kõike võiks minu kaela, samamoodi nagu kogu ülejäänud maailma kaela, määratult rohkem sadada...” (lk 153)

Natuke meenutab raamat Hilsenrathi romaani (või siis Celine'i antipood?). Kõikvõimalikud naisekeha käsitlused on üpris meelad. Ja no tõlge on ikka kõva töö, siin postituses toodud muust tekstist morbiidsemad näited on ühed lihtsamad tõlkija töödest.

Kuidagi segasevõitu postitus. Raamatust inspireeritud! (Kuigi romaanis põlnd vist ühtki sulgu.) (Sest noh, eksole, sulgude kasutamine on alati out.)

“Tegelikult seal kõrtsis ma mõistsin ikka ja jälle, et elu mõte on pärida surma olemuse üle: kuidas ma käitun, kui tuleb minu aeg, et surm, ei, see iseenda küsitlemine, see on kõnelus lõpmatuse ja igaviku vaatevinklist, et surma mõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise algus, sest oma teekonna mõttetuse nautimine, teekonna, mis nagunii lõpeb enneaegse äraminekuga, omaenda tühisusest saadud elamus, täidab inimese kibedusega, seega iluga.” (lk 167)

päevaleht

ekspress

Robert Reed – Pallbearer (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järgmine pilk postapokalüptilisse maailma. Viirus on tapnud suure osa inimkonnast, ja ellujäänud ameeriklased arvavad, et nad on jumala poolt valitud hinged ja kogu ülejäänud inimkond on siis vastavalt jumala poolt hävitatud (peategelane ja mõned teised marginaalid on vähe teistsuguse arvamusega). Seega on siis enamiku ellujäänute seas populaarne religioosne fundamentalism, vähemus on põlu all (tõsi küll, ehk siinne asendus pole niivõrd tüüpiline näide hävingujärgsest maailmast). Et loodus on inimkatastroofist puutumata, siis toimub suurejooneline metsistumine, piisonid ja muud elajad lisanduvad samamoodi nagu peale indiaanlaste hävitamist. (Ent leidub ka võõrliike, nagu loomaaiast vabanenud ja looduses kodunenud amuuri tiigrid.) Ning inimesed elavad vana maailma riismetest (näiteks autovaredest kokkupandud sõidukid liiguvad piirituse abil) ja tasapisi püüavad laiendada elektritootmist jms.

Tegelikult aga juhtus katastroof nii – Hiinas tekkis paar tapvat viirusekollet, mille vastu hakati kibekiiresti ravi otsima. Nojah, lõpuks üks suur ravimifirma teatas vaktsiini leidmisest ja läänemaailm ruttas kiiruga kodanikke vaktsineerima, saavutades efektiivselt kuni 97% elanikkonna vaktsineerimise. Vabatahtlikud tõttasid Kolmanda Maailma riikidesse sealseid inimesi süstima, ent kõiki muidugi ei jõudnud päästa. Ent siis hakkasid esimesed vaktsineeritud riburadapidi piinades surema ja uurimise järel selgub koletu tõsiasi – hoopis vaktsiin põhjustab surmasid. Tõepoolest, toimubki puhas töö miljonite heausksete hulgas. Taga hullemaks, on kahtlus, et selline tappev vaktsiin on kellegi eriprojekt. Hukule määratud inimesed teevad pigem enesetapu kui ootavad piinarikast lahkumist.

No ja mis edasi saab, kuidas need kaks oleviku ja mineviku maailma kokku puutuvad, selgub huvitava jutu käigus. Taas üks kogumiku helgeid hetki.

“Water and time are two demons steadily erasing what remains from before. But that very bad day still sits somewhere in the future.” (lk 256)

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Maailma otsas (2012)

Vahelduseks tänuväärne lugemine, see on rahulik romaan. Tegelased on enamvähem rahul oma väikeste tegemistega ja kui midagi läheb nihu, siis on ikka võimalik asjaolusid parandada (või hoiab tegelasi igikurjast maailma otsa peatuma jäänud “ingel”? Tegemist on meie kogemusega võrreldes siiski ebanormaalse maailmaga?). Eks äratundmisrõõme ja hirme võib leida nii mõneski tegelases; kui järele mõelda, on kõige harmoonilisem Reinu pere, kõige häirivam aga Kalju ja Malle juhtum, selline kanaema tekitab päris õudust (oh, ja Eve ja Ülo, järjekordne nutmaajav näide seikluslikkuse kasutusest); õnnetuimaks see maalt pärit ehitajast homofoob, kel raskusi linnamelu mõistmisega. Kõiksugu joomine ja söömine on päris isuäratav, või noh, tervislikele eluviisidele häirivalt mõjuv. Ei saa öelda, et Kivirähk oleks lisanud oma loome tegelasgaleriisse uusi tüpaaže, ent selline turvalisus pole mitte halb. Igal juhul tore, ärapanemisvaba romaan, Kivirähki viimaste aastate parim proosatoodang.

“Raevununa vannis viseldes oli Kalju küll unistanud sellest, kuidas ta koos muinasjutuliste kaunitaridega vahutava jõe kaldal kakaod joob ning maasikaid mekib, aga nüüd leidis ta, et ehkki säärane tegevus oleks vahelduseks tore, tahaks ta ometi pärast iga seiklust õhtul oma koju tagasi pöörduda. Aga maailma lõpust igal õhtul koju ema juurde sõita oleks olnud liiga keeruline ja kulukas. Kaljule tundus, et lihtsam on mitte kuhugi minna.” (lk 260)

loterii (viiteid mujale)
päikesejänku ja sada raamatut
kultuuritarbija60+
kirjanduslik päevaraamat

Daniel Chamovitz – Mida taim teab (2013)

Tekkis selline küsimus – kui põllumajanduses ja aianduses kasutatakse valgust taimede kasvu soodustamiseks jne, siis kuidas näiteks mõjub toataimedele see, kui energiasäästlikud inimesed toas aegajalt tule kustutavad või läidavad? Või siis tänavavalgustus ja selle mõjualas olevad linnataimed ja -puud? Kas sellistel taimedel on konstantne valgusestress või on nad kohandunud sellise plinkiva maailmaga? Noh, oleks huvitav teada.

“Nende katsetega tõestati, et taimed ei mõõda mitte päeva, vaid katkematu pimeduse kestust.” (lk 23)
“Taimed eristasid värvusi – sinise valguse põhjal teadsid nad, kuhupoole pöörata ja punase valguse põhjal mõõtsid nad öö kestust.” (lk 24)
“Filosoofilisemas plaanis võiks öelda, et taim mäletab viimast valgust, mida ta nägi. /-/ Looduses on viimane valgus, mida taim päeva lõpul näeb, kaugpunane valgus ja see ütleb taimele, et aeg on end “välja lülitada”. Hommikul näeb taim punast valgust ja ärkab üles. Sel moel mõõdab taim, kui kaua aega tagasi ta viimati punast valgust nägi ning reguleerib vastavalt sellele oma kasvu.” (lk 25)

Kaugpunase all mõtleb tõlkija niisiis infrapunast valgust. Aga raamat on tore ja enamasti arusaadav botaanikavõhikutelegi. Et siis – taimed näevad valgust, haistavad gaase jne, tunnevad puudutusi, oskavad end positsioneerida ning neil esineb protseduurilist mälu. Ent taim ei kuule ning tal puudub aju. Taimed ei suhtle omavahel, nad reageerivad muutustele. Ning päris kindlasti pole inimene talle muud kui üks stressiallikas (ärge katsuge ega paitage toataimi!).

“Taimed teavad väga hästi, milline on neid ümbritsev maailm. Taimed tunnevad oma ümbruskonda visuaalselt: nad teevad vahet punasel, sinisel, kaugpunasel ja ultraviolettkiirgusel ning reageerivad vastavalt. Taimed on teadlikud ümbritsevatest lõhnadest ja reageerivad pisematelegi kemikaalikogustele õhus. Taimed teavad, et neid on katsutud ja teevad vahet erinevatel puudutustel. Nad teavad, mis on Maa külgetõmbejõud: nad võivad muuta kuju, et tagada võsu kasvamine üles- ja juurte kasvamine allapoole. Lisaks teavad taimed, mis on nendega juhtunud minevikus: neil on meeles mineviku nakkused ja ilmastikutingimused ning nad muudavad mälule tuginedes oma füsioloogiat.” (lk 135)

“Paiksete ja juurtega organismidena ei pruugi taimed küll olla võimelised taganema ega põgenema, kuid nad suudavad muuta oma ainevahetust, et kohaneda erinevate keskkonnatingimustega.” (lk 71)

Etüleen!

“Minu vanaema ei olnud õppinud taimebioloogiat ega põllumajandust. Ta ei lõpetanud keskkooligi. Kuid ta teadis, et kõva avokaado muutub pehmemaks, kui pista see koos küpse banaaniga pruuni paberkotti.” (lk 35)

sirp

Robert Kurvitz – Püha ja õudne lõhn (2013)

Tõsine hipsterikirjandus.

Korralikult kujundatud.

Stseenide ja sõnaosavuse proosa.

Kergelt perversne.

Ports assotsiatsioone kultuuri- ja ajaloonähtustele.

Noortepärane Baturin.

Lugu algab kui skandinaavia krimikirjanduse paroodia.

Psühhedeelsed ambitsioonid.

Ulmekirjandus vist või postmodern ülekirjandus.

Ballard, Burroughs, Mieville, Robbe-Grillet, Strugatskid.

Kõva worldbuilding.

Palju tundmatust.

Debüüdipauk, must auk.

Huvitav ja igav, tüütu ja lööv.

reaktor
helilaine
väike sinine puuduolek
reaktor

Kage Baker – The Books (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu katastroofijärgsest maailmast, kus olukord on mingil moel normaliseerunud (mis juhtus, jäi selgusetuks või ei pannud tähele). Rändav tsirkusetrupp satub ühte unustatud linna, milles asub nö vanadekodu, ja muid elanikke polegi. Relvastatud ja pahurad vanad lubavad trupil peale esinemist mahajäetud majades ringi tuustida ja asju võtta, mida sealt leiavad. Trupi noorimad liikmed leiavad mängimise käigus ühest majast... raamatukogu. Lapsed on küll varem raamatuid näinud ja vanemad neile samu pehmekaanelisi raamatuid üha uuesti ette lugenud, aga siin on tuhandeid trükiseid ja paljud neist suisa kõvakaanelised. Ja millised uued lood ja värvikad pildid! Peategelane leiab koguni Asterixi kogutud teosed ja ei suuda sellest kuidagi loobuda. Lapsed on kui uimas, kõike tahaks kaasa krabada, ent teadagi, reisivankrites palju ruumi pole. Viimaks siiski valitakse mõned kaasavõtmiseks (muuhulgas näiteks seletav sõnaraamat – teadagi, väga veider raamat, mis kirjeldab lastele senitundmatuid mõisteid minevikuilmast). Ent raamatukogust lahkudes satuvad nad kokku kurja vanakesega, kes lahendab koltunud ajalehtede ristsõnu... ja nende vahel puhkeb võitlus.

Einoh, ei saa öelda, et Bakeri postapokalüptiline maailm oleks midagi põrutavat, mingil moel muidugi vaheldus eelnevate juttude kõiksugu katastroofidele. Ent suht igav jutt.

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Võlulaev II. Eluslaevnikud (2013)

Päris naiselik fantasy, juttu kõiksugu meestemuredest ja majapidamisprobleemid ning muidu õhkav eluslaev (no tõepoolest, Vivacia, sa lased end võrgutada ühejalgse piraadi poolt?). Mehed vast pakuvadki selles romaanis elusamaid hetki – nurjatu piraadikapten Kennit, endine preestrist laevapoiss Wintrow ning kuivale jäänud kuri eluslaev Paragon. Ent Vestrite naispool... keerulise saatusega naised, muud ei oska öelda ega kaasa elada. Eks Hobb on hoolega vorpinud negatiivseid tegelasi, kes jäävad ehk liialt ühekülgseks. Noh, vähemalt õgiti Torg.

Aga jah, mis selles romaanipoolikus juhtub – Vivacia ja Wintrow lepivad ära. Wintrow kaotab kõik sõbrad ja lisaks laseb enamiku neist maha lüüa. Malta satub kokku salapärase noormehega, kes võib muuta nais-Vestrite elu. Kennit kaaperdab üha suurema mõjuvõimu teiste piraatide üle, ent kaotab muuhulgas ühe vitaalse kehaosa. Brashen saab keppi ja peab seepärast valima järgmise töökoha. Paragoni oksliku puusüdame tahab vallutada romantiline ostja. Althea saab võimaluse eneseteostuseks ja selle käigus huvitava pakkumise eluslaevade kõnenaiselt. Ja siis on mingid ürgsed hiiglaslikud meremaod, kes ei saavuta veel midagi, või mida iganes nad soovivadki, arusaamatu värk.

Selline traditsiooniline fantasy oma ebaõigluse ja võluasjakestega. Õnneks läheb teose finaal päris tempokaks (ja rõõm raamatu lõpetamisest teeb ikka tuju paremaks). Et tegemist avaraamatuga, oleks päris huvitav näha, kuhu poole asjad arenevad, kas Etta või Vivacia, Ronica või Malta, Brashen või Althea. Ja mis saab Paragonist.

“Vivacia hääl kõlas nii võõriti, et Wintrow tõusis ja vaatas üle reelingu käilakuju poole. Laev vaatas üles talle vastu. Iga kord, kui poiss arvas, et on temaga harjunud, tuli jälle mingi selline hetk. Valgus oli täna erakordselt selge, midagi sellist, millest Wintrow mõtles alati kui kunstniku valgusest. Ehk läks see arvesse, sest Vivacia tundus helendavat. Tema silmade roheline, eebenikarva juuste rikkalik läige, isegi tema peenesüüline nahk hiilgas, ühendades endas poleeritud puu ja terve ihu parimad omadused. Vivacia lahvatas roosaks, kui Wintrow teda niimoodi üksisilmi vaatama jäi, ning vastuseks tundis poiss jälle, kuidas temas põrkusid ühelt poolt armastus Vivacia vastu ja teiselt poolt ta täielik teadmatus, mida laev tegelikult endast kujutab. See vapustas teda nagu alati. Kuidas võis ta tunda säärast... kirge, kui ta julges seda sõna kasutada, puust ja võlukunstist olendi vastu? Tema armastusel polnud – nii palju kui tema aru sai – mingit loogilist selgitust. Polnud ei väljavaadet abielule ega ühistele lastele, ei iha leida üksteises füüsilist rahuldust, polnud ka pikka jagatud kogemuste ajalugu, mis selgitaks soojust ja lähedust, mida ta laevaga tundis. See oli arusaamatu.” (lk 165) 

“Laev maitses nime oma keelel. Kuri mees. Ja ohtlik. Kütkestav, kuri ja ohtlik mees. Tema naine ei meeldinud talle. Aga see Kennit ise... Ta oli öelnud, et võidab ta endale. Seda ta, otse loomulikult, ei saa. Ta pole perekond. Aga Vivacia leidis, et mehe püüete ootus pakkus talle suurt naudingut. Mu puidust ja tuulest daam, oli piraat talle öelnud. Mu kaunitar. Mu kärmeke. Milliseid tobedusi tobedusi võis üks mees laevale öelda. Vivacia silus juuksed näolt ja hingas sügavalt sisse.
Ehk oli Wintrowl olnud õigus. Ehk oli tõepoolest aeg välja uurida, mida ta ise enda jaoks tahab.” (lk 460)

ulmekirjanduse baas

Arthur C. Clarke – Kogu maailma aeg (Hirmu vöönd, 1993)

Sulle pakutakse tellimustööd – varasta midagi ülimalt hinnalist ja sind ootab erakordne tasu. Normaaltingimustes võimatu, ent salapärane tellija pakub abiks seninägematut seadeldist, millega saab aega märkimisväärselt aeglustada. Hetke kinni võtta. Nojah, peale asjakohast demonstratsiooni võtab loo peategelane Ashton selle kuritegeliku afääri autu teostamise ette. Et aga kõik röövinimekirjas olevad Briti impeeriumi ajaloolised haruldused kokku tassida tellija valitud kohta, läheb Ashtonil vaja sobivat abilist – kuid selgub, et teised kuriteohuvilised ametikaaslased on niisamuti seotud aastatuhande harulduste rööviga, ja samamoodi kasutavad seda ilmvõimatut seadeldist. Aeg seisab, kokku röövitakse erinevaid väärisesemeid (millel pole omavahel just loogilist seost) jne.

Töö tehtud, pakub tellija Ashtonile kokkulepitud tasu, ent Ashton sooviks hiiglasliku tasu asemel hoopis seda laiade võimalustega ajapeatajaseadeldist. Tellija kõhkleb ja siis nõustub soovituga. Uudishimulik Ashton uurib seejärel röövide tausta ja selgub, et tellija on tulevikust (kui ka teiselt planeedilt?) ja aja peatamise hetkel toimus just Maal ülipommi katsetus (plahvatuse hetkel tekib tulevikus võimalus ajaga mängimiseks)... it's the end of the world as we know it. Ja Ashton jääb pidama üliaeglaselt kulgevasse ajahetke, temal on nüüd kogu maailma aeg. Enne kõikepurustava plahvatuselaine saabumist.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – Sleepover (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Kujutle vaid, teadlased on juba mõnda aega tõsimeeli rääkinud ja lubanud, et peagi saavutatakse surematus, veel natuke kannatust ja läbimurre on käes. Sa ootad aastaid ja töötad palehigis, ja selle käigus paratamatult vananed – ent ikka veel ei mingit läbimurret. Lõpuks pakutakse 21. sajandi keskel superrikkuritele, et võid olla krüogeenunes, ja küll siis sind äratatakse kui surematus saavutatud. Gaunt, kes varanduse kogunud arvutiasjandustega jännates, lasebki end külmutada koos 200000 teise superrikkuriga. Ja 160 aastat hiljem, 23. sajandi algul äratatakse ta korraga üles. Aga – surematust pole ega ka tule, pole samuti maapealset paradiisi ja imetehnikat ning üleüldse võtavad teda vastu võrdlemisi mornide nägudega inimesed, kes räägivad muuhulgas mingist lõpmatust sõjast, millele Gaunt on minevikus tõuke andnud. Gaunt ei mõista midagi.

Gaunti pettumus surematuse tabamatuse pärast on suur – veel hullem, ta kuuleb, et masskülmutamine on nüüd enam kui tavaline ja tervelt 2 miljardit maalast on sellises olekus vaikelus ning 400000 inimest kannavad hoolt nende eest. Külmutatud ootavad äratamist ookeanites asuvates naftapuurtornide sarnastes hiiglaslikes ehitistes (või noh, reservuaarides), mida ohustavad... tehisintelligentsi ja nö võõrtehisintelligentsi vahelise madina erinevad fraktsioonid. Nimelt, Gaunt tegeles omal ajal tehisintelligentsi loomisega, aga ta enda teada ebaõnnestunult. Tegelikult aga – hoiatus-hoiatus! – käitus tehisintelligents kurikavalalt, varjates peale loomist end inimeste eest. Kuna osa tehisintelligentsist pole inimkonnaga sõjajalal, siis lubatakse inimestel eksisteerida sel tingimusel, et võimalikult vähe neist tolgendaks Maa peal ega segaks madinat võõrtehisintelligentsiga (mis paikneb vist üldse teises dimensioonis ja seni polnud neil inimkonnaga mingit kokkupuudet). Küsimus on ressurssides, ka kaks miljardit inimest on Maa ja tehisintelligentsi jaoks liialt palju.

Nojah, tegelikult on loos mitmeid aspekte, mis muudavad jutu jõudsamaks, ent sellest siin postituses juttu pole. Aga sellest pole hullu, eksole? Oma silm on kuningas.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Eelpost (Hirmu vöönd, 1993)

Tundmatute planeetide uurijate käsutuses on kogenud ja võimekas üksus. Neil on suurejoonelised kogemused planeetide kaardistamisega, neil on robotid ja viimase peal tehnika, neil on parimad eriüksuslased ja töökad teadlased. Nad on tundmatuid planeete uurinud-puurinud küll ja küll, ning nad teavad, mida ja kuidas nad teevad, millal on planeet valmis maalaste koloniseerimiseks või veel liialt ohtlik selleks, et planeeti ekspluateerida. Nende töö on heas mõttes rutiinne ja kindlate reeglite järgi, kõige tähtsam on ekspeditsiooni turvalisus kindlustada ja alles peale kõikvõimalike turvameetmete rakendamist astub inimjalg senitundmatu planeedi pinnale ning siis sooritatakse nädalate või kuude jooksul vajalikud uuringud. Ordnung ootamatuste vastu.

Ent käesoleval džungliplaneedil tuleb nende juurde kriipsujuku moodi justkui kiviajast pärit humanoid, kes emotsioonitult teatab, et maalased ei lahku siit. Siin ootab surm. Naeruväärt, mõtlevad supertehnikaga varustatud mehed. Üldsegi mitte, selgub mõne aja pärast. Natuke Bradbury moodi tekst, samasugune kokkupuude millegi täiesti tundmatuga.

ulmekirjanduse baas

H.P. Lovecraft – Vari aja sügavusest (2013)

Lovecraft on võimatult igav. Puine. Jah, õigemini on tekstid puised. Õuduse ponnistamine. Olen Lovecraft ja olen stiilne ponnistaja, surun õõvapinnud sulle küünte alla. Õuduskirjandust tuleb lugeda ehk õige ettevalmistusega, muidu on see totter kogemus ja mõjub vast morjendavalt. Võib ette kujutada, kuidas autoril pea kohal suurest õnnest säravad lambikesed süttisid, kui ta järjekordse kosmiliselt õõvastava lause või lõigu kokku kirjutas – see, mis ma kirjutan, see on ürgõudne, kuulake ja kartke! Õu jee, me Lovecraft, you scared? Seletamatu hirm siseneb südamesse, kuskilt kostab matsutamist ja see ei pärine siit maailmast! Mu unenäod tarretavad mind. Hullu.

Siin valikkogus kaks proosateksti ja üks essee õuduskirjandusest. “Värv maailmaruumist” räägib loo komeedist, mis kandis endaga kaasas võõrast eluvormi. Ja milliseid õuduseid see eluvorm tegi oma naabritega (vihje - matsutas). “Vari aja sügavusest” aga paljastab, milline mitmetahuline ajalugu ja tulevik on meie maailmaruumil. Millised ürgürgürgvanad eluvormid elavad Maa südames. Neid ei tohi välja lasta! Aga jah, loo peategelane teeb meile selgeks, et tema hallutsinatsioonid on... hirmsad! Tõesed!

Õuduskirjandus... Hea küll, minust pole Lovecrafti lugejat. (Ja ei tahaks heita kivi tõlkijate kapsaaeda, sest kõik tekstid on... lihtsalt puised.)

“Haiglaslik vajadus ennast vaadata üha kasvas ja kasvas, kuni ühel ööl ei suutnud ma sellele vastu panna. Esmalt ei silmanud ma üldse mitte midagi. Hetk hiljem taipasin põhjust: mu pea oli ülipika painduva kaela otsas. Kaela sisse tõmmates ja väga järsult alla kiigates nägin kümne jala kõrguse ja kümnejalase põhja läbimõõduga hiigelkoonuse soomuselist, kurrulist ja sillerdavat kogu. Tookord äratasingi oma karjetega pool Arkhamit, kui hullunult unesügavikust üles hüppasin.” (lk 67) 

“Sõnad suudavad edasi anda vaid murdosakese hirmu ja hämmelduse segadikust, mis mu vaimu näris.” (lk 95) 

“Kui see asi oleks seal – ja kui ma ei näe und –, tähendaks see midagi, mis ületab täiesti inimvaimu talumisvõime. Kõige rohkem piinas mind mu hetkeline suutmatus tajuda, kas mind ümbritsev on unenägu. Tõelisustunne oli kohutav – ja muutub seda stseeni meenutades taas selliseks.” (lk 106)

Essee “Üleloomulik õudus kirjanduses” on teaberohke kirjutis autoritest ja nende tekstidest, milles ilmnevad kosmilise õuduse märke. Lovecrafti ootused rahuldavast õudusest on, noh, ehk mõistetavad vastava kirjanduse tarbijaile. (Eks esseest on võimalik näha Lovecrafti viise tekstiloomeks, mida ja kuidas rõhutada, või üleüldse temaatika.) Huvitav ülevaade, aga pisut õudne hakkab.

nuxxbooks

David Barnett – The End of the World Show (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Tulnukad teatavad, et nemad lahkuvad Maalt. Nad on pärit kuskilt planeedilt, mida tähistab numbrirodu ja olnud siin Maal juba 1947. aastast, aidates maalasi muuhulgas kosmosetehnoloogia arendamisel ja vähiuuringutega jms head. Aga nüüd nad lahkuvad, ütlemata põhjust. Tavainimesed peavad kogu seda värki näitemänguks teleuudistes, sest valitsused on alati tõsimeelselt kinnitanud, et ufosid pole, aga noh, tõepoolest, televisiooni otseülekandes panebki mingi kosmoselaev kuskilt põllult taevasse ja seda saadavad kommentaatori sõnad, et need olid avalikkusele esimesed pildid tulnukatest. Järgmisel päeval selgub nende minema põrutamise põhjus – nimelt läheneb Maale komeet, mis peaks pauguga maanduma Austraalias.

Niisiis, tublid ja abivalmid tulnukad lahkusid seepärast, et nad ei leidnud viisi, kuidas ära hoida kuue päeva pärast toimuvat elu Maa pealt pühkimist. Ameeriklased lubavad pommitada komeeti tuumapommidega, et paha taevakeha tükkideks lasta või kursilt väärata. Järgmine päev selgub, et lõhkepeadega rakett on miskipärast omakorda kursilt vääratanud ja hoopis põrutanud laadungiga Jaapanisse ja seal koletu hävitustöö põhjustanud (vandenõuteoreetikud kommenteerivad, et see oligi ameeriklaste plaan Jaapani lõplikuks põrmustamiseks). Taga hullemaks, radiatsiooni tagajärjel moodustub seal hiiglaslik godzilla, kes suundub Tokyot hävitama. Aga lõpuks tulistatakse see koletis surnuks ja godzilla lihast lubatakse valmistada jaapanlastele konserve näguripäevadeks. Ja venelased lubavad omakorda saata tuumaka komeedihävitaja teele. Ja nii edasi.

Lugu on jutustatud ühe tavalise keskealise inglise mehe poolt, kes hiljuti naisest mahajäetuna elab vanemate majas, suheldes sõprade või naabruskonna inimestega. Ja tunneb puudust Katy'st, kes elab nüüd teise mehega, sest loo jutustaja on igav ja tavaline inimene. Nojah. Iga tunniga läheb olukord Londonis (vist?) aina hullemaks, nagu ikka, inimesed kas püüavad põgeneda või röövida või madalaid kirgi välja elada. Kõige selle vägivalla ja hullumeelsuse keskel on nukravõitu peategelane, kes on vahel ilmatuma kurb mahajätmise tõttu, ent siiski püüab jalgadel püsida. Õnneks moodustatakse nende tänaval kodukaitse marodööritsejate vastu, ning see pakub mingitki tegevust hulluksmineku vastu; peategelanegi ühineb sellega, leides kodust isa õhupüssi. Kodukaitsel on niisamuti ülesandeks rottide tapmiseks, keda on ühtäkki ilmatuma hulk – ja rotilihast saab süüa valmistada. Lõpuks... tõusevad surnud üles ja tulevad külastama oma kodusid, nii ka peategelase isa ja ema ja vanaisa saabuvad koju ning kukuvad irisema, et kinnisvara pole korras hoitud jne. (Üks vaene vägistamises süüdistatud värskeltpoodu ärkab samuti laternapostil köie otsas ellu, ja krigistab pahaselt “Mina seda ei teinud!”, et siis uuesti pooduks saada ja seejärel üles ärgata jne. Lõpuks võetakse ta sealt maha)

“People had become quite a bit more serious over the last couple of days. I suppose approaching apocalypse does that to a person. That and lack of water for a good bath. Most of us were beginning to smell, not least the risen dead.” (lk 127)

Ühesõnaga, võidutseb hea briti must huumor, seda lugu võiks küll eesti keelde tõlkida, lahe kiiksuga maailmalõpuvisioon, õigemini vallatu satiir sellest. Väike õnnetu inimene keset katastroofiootust, ja ikka sirge seljaga. Selle antoloogia üks paremaid lugusid.

Frederik Pohl – Tunnel maailma all (Hirmu vöönd, 1993)

Sellise loo avalikkusele tutvustamise puhul tuleks pingsalt mõelda, et kui väheke selgemalt selle kulgemisest jutustada, kas siis tasub puänti aimata lasta või jätta võimalikule lugejale avastamispainet. Hea küll, ei räägi olulisest seigast. 

Igal juhul, tegemist on kui modifitseeritud versiooniga filmist “Lõputu küünlapäev” (Murray ärkab üles ja sama päev muudkui kordub ja kordub), ainult et siin... on midagi väga teisiti. Nagu seda kummastavat ajaveidrust viimaks tabanud tegelased küsivad, on selles kõiges süüdi venelased? Või marslased? Või hoopis miski kolmas jõud? Ei ütle. Mis on see, mida me tunneme meile ainuvõimaliku maailmana? Miks on naised nii erilised, kummastavad ja lummavad? Milline rohi toimib eluväsimuse murendamiseks? Kas on lootust, et Martinil valmib “Jää ja tule laul”? Oled Sa teinud täna mõne omakasupüüdmatu heateo? Where did You sleep last night?

ulmekirjanduse baas

Linda Nagata – The Flood (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

On saar, mida ümbritseb ookean. Ja ookean muudkui tõuseb, mattes saart enda alla. Elanikud liiguvad vee eest saare üha kõrgematele aladele või... lasevad end sisse imeda kuldsetesse voolikutesse, mis päeval taevast laskuvad saare juurde. Tõepoolest, taevased voolikud. Nad lahkuvad rõõmuga, jumal on neid päästma või siis järele tulnud. Koos nendega lahkuvad saare loomad ja linnud, ning kaladki on ümbritsevast veeavarusest kadunud.

Ent on Mike, kes ei usu sellisesse imelisse jumalasse, mis niisuguse arutu uputuse on korraldanud. Ta kaaslanna Holly on jumalausku ja palub Mike'l olla avatud ja usaldada kõikvõimsat jumalat. Ent Mike neab endamisi jumalat, mis on sellise genotsiidi organiseerinud. Veel hullem, ta ehitas paati, et saarelt kuhugi pääseda, ent enne selle valmimist lõhkus öine tõusuvesi paadigi pilbasteks. Kuid allesjäänud saarlased on igati õnnelikud, nii õnnelikud; päiksepaistes käivad ujumas soojas ookeanivees ja kui nad endaga valmis on, lasevad kuldsel taevast sirutunud voolikul end sisse imeda. Shiny happy people. Viimaks jääbki Mike kõigist kaaslastest ilma, üksi saarele, mis jääb juba nööbi suuruseks; ta ronib saare kõrgeimasse tippu, milleks on mäel asuv suur rist. Ent halastamatu ookean tõuseb edasi, varvaste, põlvede, kaelani. Kas Mike upub või laseb ta end võimaluse korral taevasse tõmmata? Või on kolmas või neljas lahendus? Eks see selgub teksti lugedes. Metafüüsiline värk jne.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury – Ma ootan (Hirmu vöönd, 1993)

Kaugel Marsil asub Hingede Kaev. Marsile ekspeditsiooni korraldanud maalased seda ei tea – nemad teavad vaid, et Marsi linnades pole juba kümme tuhat aastat elatud. See kauge planeet pole üldsegi nii elutu koht kui tänapäeval teadlased armastavad rääkida, nii avastavad maalased, et sellest leitud kaevust on võimalik koguni vett juua. Tõepoolest, uskumatu värk. Ent pole head halvata, ja tegelikult joovad ettevaatamatud uurivad maalased endasse senitundmatu eluvorm-parasiidi, mis okupeerib järjest heausklike joojate kehasid. Millele järgneb kahe eluvormi kokkusobimatusest põhjustatud nõrgema poole hukkumine või sunnitud enesetapp. Tekib kõhe küsimus, et kas see Hingede Kaev ongi kümne tuhande aasta eest hukutanud marslaste tsivilisastsiooni? Selle küsimuse üle saame meeliskleda aga vaid lugejatena, kuna senitundmatu eluvorm (üks loo jutustajaid) hukutas kogu maalaste meeskonna. Kosmoseõudus!

ulmekirjanduse baas