Piret Põldver - Kosjad (Looming 2, 2024)

 

Olles küll igati Põldveri loome austaja, tuleb praegu tõdeda, et minu jaoks ei jõua see tekst õieti kujundiks moodustuda (veidral kombel on see omane selle ajakirjanumbri proosale - ei Raudami, Kivastiku või Soometsa lühitekstid ei tekitanud peas mingit pilti; loed läbi ja kõik, need vajaksid suuremat konteksti).

Autor esitab pildi ühest peojärgsest lõpetamatuse tundest, mis moondub omamoodi kosjaskäiguks. Ja siis arutelu sellest, millisena algselt paistsid need kirjanikud ja milliseks need tegelikult muutusid, kui neid lähemalt teada ja tunda. Ja mis on see naiseks olemine tänases päevas - eks kosja lähegi kaks nooremat naist ja kumba neist siis valitakse kositavaks.

Kuid kokku ei teki suuremat pilti - aga et autor on hea kirjutaja, on vähemalt lugemisjärgset emotsiooni, erinevalt eelnimetatud autorite lühitekstidest. Samas ajakirjas on Maarja Pärtna intervjuu autoriga, kus siis muuhulgas juttu sellest, kuidas käib see luuletamine (kasvõi võrdluses proosa kirjutamisega) ja kuidas autorile on ta enda tekstid teiste lugejate poolt avanenud. Ja enamasti on ikka hea, kui nähakse midagi muud kui autor seda ise kirjutamisjärgselt kogenud. Mitte et see postitus annaks mõttetööd.

Katrin Laur - Tööstuse 36 (Looming 2, 2024)

 

Viimasel ajal Loomingut lugedes olen avastanud, et on täiesti olemas eesti vanadusproosa, kus siis autorid saavad kõiksugu minevikule (no kadunud eesti ja nõukogude aeg) uuesti pilku heita, seda mingist omast vaatepunktist avada. Nii on selle teksti peategelane üheksakümnendates vanaproua, kes on terve elu elanud Kalamajas. Pole sealt ära tahtnud ega pole teda ka ära viidud või välja petetud. Ja nüüdki ootab ta pigem jalad ees lahkumist, mitte mõnd vanadekodu vms.

Aga milline proua elu, eks. Kasvatajaks tädi, Juhan Sütiste lesk: Sütiste jõudis enne arreteerimist surra, sellest siis lese tollane võrdlemisi kõrge ühiskondlik positsioon. Mille tõttu siis omamoodi “eestiaegse” tädi kujunemine - kohvikud ja teater ja näitused ja raamatud. Enam vist selliseid tädisid elus pole? Autor kujutab siis selle vane naise omamoodi teadvusvoolu, kokkuvõtet elust, mingid mälestused ikka korduvad, vist üsna muutumatult.

Vanadusproosat siis varem lugenud: Imre Siil, Priit Uring, Juta Kivimäe, Toomas Haug. Kui pooled neist tekstidest on mitmel põhjusel masendavad, siis see tekst pigem ikka positiivsemas pooles, vähemalt vormiltki. Aga mingi imelik või kahtlane vaib selle vanadusproosaga kaasneb.

Linda Raquel Nieves Pérez - White Water, Blue Ocean (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Selline vähe ühiskondlikum ulme (või noh, täpsemalt näide niisugusest fantaasiakirjandusest), kus peategelaseks nonbinaarne noor naine, kes peab end pigem meheks (või kuidas seda öelda; see ei ole teema, mida ma jagan) ning keda suurem osa suguvõsast ei mõista. Ainult et sel suguvõsal olevat needus - naised ei saa valetada ja mehed ei saa armastada. Mistõttu peategelase suhtes on need tunded õige selged (noh, talle ei saa isegi moepärast valetada, et ta oleks kuidagi kallis või kaastunnet äratav, mis on muidugi õige haavav).

Aga siis läheb tekst fantaasiakirjanduseks kätte ja saab selgemaks, mil moel niisugune needus nende suguvõsa õieti kummitab. Vihjeks on mittekristlikud jumalused, või noh, looduse ülevus või nii.

Kuna mul samahästi kui puudub kogemus nonbinaarsete inimeste teemaga, siis üldinimlikult saan küll aru sellest valust, mis neid inimesi täidab, aga samas selline fantaasiakirjanduse vormis tekstina just väga ei kõneta. Aga noh, üldises plaanis kahtlemata ühiskonnas valus teema ja sellest siis niisuguse teksti sattumine antoloogia lõppvalikusse.

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

 

Sellised muinasjuttude ümbertõlgendused mulle ikka väga meeldivad - muidugi juhul, kui need on vaimukalt teostatud. Eks sellega kaasneb see, et üldjuhul pole need enam lastele etteloetavad (erandiks näiteks Rummo “Kokku kolm juttu” - muidugi, mis erandist saab juttu olla, kui tegu ongi lastekirjandusega). Kui veidi järele mõelda, siis on üpriski erinev see, kuidas vastu võtta muinasjuttude või siis müütide tõlgendused - muinasjuttude puhul on oluline vast see, et nendega oled kokku puutunud enamvähem lapseeast alates ning neid kogenud nii loetu kui nähtuna, samas müüte igapäevaselt just ei kohta (või siis ei suuda neid destilleerida äratuntavalt jutustatud lugude hulgast).

See lugu on töötlus “Okasroosikese” ainetel. Peategelase rolli on seekord tõusnud nõid, kes põhjustab Okasroosikese une. Sest Okasroosike on tegelikult … ilus laps küll, aga … aga … Ja siis on muidugi rüütel, kes viimaks tõttab päästma printsessi. Ühesõnaga, kokku moodustub paras õudus, aga armas on ka.

Nõid, kes on imikuna röövitud (või noh, asendatud) ja kes haldjamaailmas on üles kasvanud (tavaliselt haldjamaailma sattunud laste saatus on vähe morbiidsem) hiiglaslike kahepaiksete seltsis (tänu millele saab ta viimaks võime konnaks muutuda) ja kellele pannakse ühel hetkel ülesandeks ohjata Okasroosikest. Okasroosike, kes pärineb hoopis teisest maailmast ja kel on vaid mingid omad soovid. No ja siis rüütel, kes pole prints ja kes pole rüütlina üldsegi märkimisväärne ja paistab pärinevat mauride aegsest Hispaaniast. Ja eks loos on neid muudatusi veelgi.

Ühesõnaga, kokku on see üsna kammerlik tekst, kus nõid peab tegelema selle rüütliga, kes on lugenud juttu printsessist, kes magab oma pikka und ja ootab päästjat. Ei nõid ega rüütel ole mingid kangelased, pigem õige traumeeritud inimesed (nõia puhul tuleks küll rääkida libakonnast), kes leiavad teatud üksteisemõistmist. Aga rüütel peab päästma printsessi ja nõid ei tohi lasta sel juhtuda, nii see tekst oma konflikti poole tüürib. Ja no muidugi see … Okasroosike (eks vihjeks võiks olla Gaimani versioon Lumivalgekesest). Nagu öeldud, ühelt poolt paras horror, aga teisalt hingeminev tekst.

S.L. Huang - Murder by Pixel: Crime and Responsibility in the Digital Darkness (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Justkui esseelikult teostatud ulmelugu tehisintellekti ja selle kasutamisest. Ajakirjanik asub uurima juhtumeid, kus mehi on ahistatud aastate jooksul erinevate sõnumitega: “ma tean, mida sa tegid, sure ära” jms. Tõestatud on 17 juhtumit, neist pooltel kordadel on see lõppenud kannatanu enesetapuga. Sellele eelnenud psühhoterrori käigus on siis mehi tabanud laostumine ja pere kaotamine vms.

Tõepoolest, kannatanud pole olnud mingid kenad inimesed - üldiselt siis tegu koduvägivalla ja muude näruste tegudega. Lõpuks on vangistatud naisest kahtlusalune, aga tema pole just koostööaldis. Ajakirjanik kohtub nii naise kui uurijatega, tema jaoks hakkab kooruma versioon, et millalgi 2010. aasta paiku on naine käiku lasknud boti nimega Sylvie, mis on siis võibolla iseseisvalt  edasi tegutsenud erinevates sotsiaalmeediates. Aga kuidas õieti?

Sest kogu tehisintellekti avalikkuses kasutamise uurimine on näidanud, et ajavahemikus 2010-2020 on need katsed lõppenud üsna katastroofiliselt - kui tehisintellekt puutub kokku nö interneti peldikuseinaga, siis selliseks ta ka ise muutub (tekstis on reaalustes viited kõiksugu artiklitele). Kui ajakirjanik jätkab uurimist, võtavad temaga ühendust naised, kellega on ühenduse leidnud Sylvie, kes/mis on neid aidanud, lihtsalt kuulates ja seejärel suunates neid välja keerulistest kodustest olukordadest. Jääb selgusetuks, kuidas need uut elu alustanud naised leidsid ajakirjaniku.

Ühesõnaga, tekib küsimus, milline süü õieti on sellise tehisintellekti käikulaskjal - ehk see tehisintellektiga bot tegutsebki metsikult? Mis selles valdkonnas õieti toimub? Nagu autor järelsõnas ütleb, ilmus see lugu samaaegselt ChatGPT avalikkusele esitamisega - seda täiesti juhusliku kokkulangevusena. Mistõttu tekst olekski justkui asjadest, mis on juhtunud …

Isabel Cañas - There Are No Monsters on Rancho Buenavista (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Järjekordne tekst, mis on õigemini horror kui fantaasiakirjandus, mingis mõttes on see juba pigem seaduspära kui erand.

Lugu on iseenesest vaid kolm lehekülge ning põhimõtteliselt piisab selle mõistmiseks tekstile eelnev sissejuhatus - kuidas autor leids ühes mehhiko folkloori kogumikust jutu naisest, kes käis öösiti kollitamas küla peal ja kuidas ta abikaasa soola abil lahendas selle probleemi. Autor leidis, et selline lahendus oli eetiliselt ebaõiglane - tema loos on naine see, kes laseb pealekaebajal hävineda. 

Teksti vast meeldejäävaim koht on see, kui naine rebib endalt naha ja hakkab skeletina pealekaebajale vastu. Nojah, õudus. Lugu loetav siit.

Samantha Mills - Rabbit Test (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

Tekst kaasaegse Ameerika valupunktidest ehk siis naiste õigusest otsustada soovimatu raseduse asjus. Eks mulle tundub see üsna õudustäratava ja arusaamatuna, et praegu tahetakse selline õigus keelustada, siis noh … mida tunnevad veel sealsed naised? Tekst ongi sellest laetud ja eks seda valiti mitmesse auhinnavalikusse.

Lugu toimub suuremas jaos 21.-22. sajandi vahetuse paiku, kui üks noor naine avastab endal raseduse ja jääb vahele ebaseadusliku abordi üritamisega. Mille tulemuseks siis tütre sünd, kes teismelisena kogeb samuti soovimatut rasedust, mille tulemuseks siis …

Samal ajal on autor esitanud kõiksugu näiteid, kuidas varasematel sajanditel püüti ennustada rasedust või siis vabaneda soovimatust rasedusest. Muidugi on ühtlasi ülevaade tuleviku kontrolliühiskonnast jms.

Tekst on kahtlemata valus ja emotsionaalne, samas on igati huvitavad näited varasemast ajaloost. Ulmeline külg on siin pigem teisejärguline, pigem siis konflikti tarvis. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva. Loetav siit.

 

Tuuli Tolmov - Hingede aeg (2024)

 

Säde ja Aulembi seiklused jõuavad lõpule ning kuigi suurele murele leitakse justkui lahendus, tuleb tegelastel selle nimel ränka hinda maksta - ja nagu sai öeldud eelmiste osade puhul, siis Tolmov oma tegelasi ei poputa ning kui mingi jama juhtub, siis nad ka võivad surma saada (nojah, nüüdsest üks tegelane ongi Surm ise). Ja tegelased pole üliinimesed, nad teevad vigu, mil võivad olla vägagi halvad tagajärjed (et siis … Aulemb).

Seda triloogiat (varem siis “Neetud taevakivi” (2019) ja “Põhja Nõid” (2021)) iseloomustab seegi, et ega siin miskit unistamise või pikalt seletamist ole. Tegevus paneb muudkui edasi, vahel niimoodi, et ei saagi täpsemalt aru, kas ollakse nüüd Saaremaal või kuskil mujal. Ses suhtes võinuks kogu triloogia rahulikult poole mahukam olla, et panna juurde kõiksugu infot ja tundeid - aga autor sai kõik tehtud kolme 300 leheküljelise romaaniga. Minu meelest on see igati märkimisväärne ja ökonoomne. Kuigi tekst on vast YA kirjandus (mida ma üldiselt väldin), siis samas … ikkagi ka põnev fantaasiakirjandus, pealegi muistse Eesti ja Põhjala ainetel (nagu autor tunnistab, on ta siin kasutanud mitmeid vabadusi, sest sellest ajast jne ei teata suurt midagi - eks sellega harjus juba esimese romaani puhul).

Kui nüüd sisust midagigi rääkida … eelmise osa superkäkk, mille tagajärjel surnud said vabamalt elavate ilma, muudab olukorra ikka päris hulluks ja rahvastikku hõrendavaks. Aga sellele lisaks käivad merel skandinaavia röövsalgad, mis võtavad viimast enne talve. Maaema jätkab üha hävitavamate maavärinatega ning Põhja Nõid … tema surma ihkab korraga Surm, kellega (või millega) on Säde pea igal ööl unedes koos. Sädele tehaksegi ülesandeks tappa võimas (ja surematu) nõid. Kui Põhja Nõid tagasi ilmub, oleks tal justkui mingi plaan, aga millest ta ei räägi (Maaema kuuleb!) ja mis võib viia muidugi veel hullema kobarkäkini. Nagu senistest haldjatest ja muudest olenditest veel küllalt pole, siis need uued elavate ilma eksinud surnud on ööpimeduses ikka päris massimõrvarlik nuhtlus - ja ööd on nüüd pikad.

Tegelikult muidugi on võimalus, kuidas Maaema peatada. Aga selle saavutamiseks (või õigemini proovimiseks) tuleks ikka ülimalt kõva hinda maksta - mitte ainult Aulembil ja tema seltskonnal, vaid asja oleks seotud kogu inimkond. Üha enam hakkab painama küsimus, kuidas üldse maagia inimeste ilma sattus; ausalt öeldes jäi see mulle selgusetuks ka raamatu lõpus (muidugi, eks võisin ka mitte matsu välja jagada).

Ühesõnaga, Säde ja Aulemb peavad Taevakivini tagasijõudmiseks läbi käima õige mitmetes ilmades. Ja nende senised kaaslased … mõni jääb ellu, mõni nii mitte väga. 

Aga jah, lugemine lippab ludinal (no eks siin on kasutatud ka mõnevõrra sõbralikumalt kirjasuurust) ning head meelelahutust pole kunagi liiga palju.

Stephen Graham Jones - Men, Women, and Chainsaws (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Horrori lugemine on ikka paras katsumus: see lihtsalt ei ole minu maitse ja eks selle teksti nii kõrge punktisaak on lihtsalt seepärast, et iseenesest autor oskab kirjutada. Aga no õuduskirjandus, eksole.

Lugu siis noorest mehest, kelle värske kihlaja läks tööle naftaplatvormile ning jätab ta peagi maha. Neiu lootused ilusast tulevikust purunevad. Noormees aga teenib rasket raha ning kodulinnas puhates leiab endale igasuguseid naisi. Aga nagu mahajäetud kihlatu avastab, siis ta endine kallim on teiste naistega suheldes õige vägivaldne närukael.

Aga naisel omakorda on avanemas tema mineviku saladus - ta bioloogilised vanemad olid surnud autoõnnetuses peagi tema sündi; ühest kohalikust prügimäest on ta avastanud selle autoromu. Mis … “paraneb” kui saab enda peale neiu verd. Neiu hakkabki nüüd käima sellele autole oma verd piserdama, lootuses, et selle auto (ja seal surnud vanemate) abil saab ta kätte maksta oma endisele kihlatule. Noh … peaaegu.

Nagu öeldud, õudus. Ehk siis üsna vastiku tausta ja põhimõtetega lugu. Vägagi ameerikalik tekst, kõik see väikelinna olustik ja popkultuuri mõjud ja misiganes. Eks idee poolest ongi siis igati sobilik sellise antoloogiasarjaga (ikka “best american”); üsnagi sama laadi nagu eelmise aasta valik (seal oli küll tugevasti sees indiaaniteema).

Isabel J. Kim - Termination Stories for the Cyberpunk Dystopia Protagonist (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

See on siis omamoodi metaküberpunk - ehk siis lugu noorest neiust, kes seiklusse sattudes tahab olla Kihvt Tüdruk, kes aitab arvataval kangelasel oma jama selgeks saada. Ainult et … Kihvt Tüdruk ollakse tegelikult nii kaua kui on võimalik kangelasele abiks olla; seejärel oled taas see tavaline noor naine nagu miljonid teised. Ning see öine, neoonsärades linn oma salapäraste urgaste ja inimestega on taas … tavapärane öine linn. Niisiis peab Kihvtiks Tüdrukuks muutunud neiu leiutama viise, kuidas panna loo kangelast oma tööd kauem tegema. Mistõttu see kõrvaltegelasest kangelane on ühel hetkel õige löödud kui avastab, kuidas ta neoonsärades linna Kihvt Tüdruk temaga hoopis … mingeid jamasid teeb.

Nagu öeldud, lugu sellest, kuidas olla tegelane küberpungi põnevusloos. Sest kui on ikka võimalus, siis võiks ikka elu huvitavam olla või nii. Nagu autor tunnistab, kasutas ta mõnuga kõiksugu tuntud teoste (“Neuromant”, “Blade Runner”, “Lumevaring”, “Matrix”) klišeesid - sest need lihtsalt meeldivad talle. Ja eks loo lõpplahendus ole ka selline … päikeseloojangusse ratsutamine.

Alix E. Harrow - The Six Deaths of the Saint (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Õieti ma ei oska seda lugu arusaadavalt kirjeldada, aga lõppkokkuvõtteks on see ikka päris hea tekst. Ehk siis lugu tüdrukust, kellest tehakse printsi tapamasin, vägevaim sõdalane eales. Printsist saab kuningas, kuningast imperaatoriks, imperaatorist jumalaks. Kõik vallutused, mis ette võetakse, lõpuks võidetakse. Viimaks väsib ka tapamasin ja sureb … ja ärkab uuesti ellu, et jätkata sealt, kus printsil pooleli jäi; alati keegi kõrva sosistamas, kuidas järjekordsest võimatust olukorrast või võitmatust vastasest jagu saada. 

Aga milleks. Ja kelle nimel. Ja kas selline tööriist … on lõpuks midagi muud väärt kui hävingut printsi vaenlastele ja üha laienevat võimu su omanikule. Kas see on midagi sinu jaoks väärt.

Siin jäi mainimata, mil moel see tapamasin üha järgmistes versioonides oma tööd jätkab (väike vihje on küll loo pealkirjas; tegemist on fantaasiakirjandusega, eksole). Kui pool teksti kulgeb üsna … harju keskmiselt, siis teksti teine pool ehk mehhanismi (enese)avastamine läheb päris, ma ei tea, rituaalilikuks? Ei oska kirjeldada, igatahes selline korduvus üha uute elementide lisandumisega on minu jaoks (neil harvadel hetkedel, mis täppi lähevad) üsna maagiline, hüpnootiline, ligitõmbav; miks mitte ka katarsist pakkuv. Tekst, millest ei oodanud õieti midagi, aga siis korraga … ohhoo. Selliste hetkede nimel ongi huvitav antoloogiaid läbi kammida.

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus (2024)

 

Siin raamatus on nüüd kaks teemat, mida ma üldiselt väldin - baltisaksa kultuur ja mälestused. Kuid niimoodi väikse vihikuna lugemiseks, miks mitte. Ja tegelikult on see huvitav pilguheit ühe tolleaegse kooli toimimisse.

Tegu siis Saksamaalt Võru poistekooli õpetama tulnud mehe mälestustega sellest Krümmeri koolist ja inimestest ja oludest, seda alates 1835. aastast. Eks võib veidike imestada, miks sellises kohas on küllaltki elitaarne erakool, aga küllap just niisugune eraldatus ilmaelu suurematest pahedest aitaski õpilaste üle kontrolli hoida (ka autor ise võinuks valida sünnimaal kirikuõpetaja ameti kuskil kolkas, aga soovis siiski Vene riiki õpetama tulla). Sest noh, kirjelduse järgi olidki õpilased pea 24/7 mingil moel järelvalve all, üks õpetaja saatis neid enamvähem terve päeva (mis algas juba hommikul kell 6).

Omamoodi huvitav on jälgida seda, milline on koolirahva ja maarahva suhe. Autor seda õieti ei mainigi - talumehed küll pakuvad küüti ja neid kohtab tänavatel (oluline on seegi, et kui talumehed teevad talvetee üle Tamula järve, saab seal viimaks õpilastega uisutamas käia - senikaua kuni talumehed talvetee kasutamise lõpetavad). Mainitakse pagareid ja poodnikke, aga mis rahvusest need olla võisid, pole öeldud. Õpetajad ja õpilased käivad ka väljasõitudel (Munamäe, Rogosi, ka Petseri ja Otepää), kuid sealgi on peatumiskohad mõisades ja kõrtsides. Autori kirjeldusest jääbki mulje, et kool eksisteerib täiesti omaette selles linnaruumis - nad küll käivad igapäevaselt jalutamas Võrus ja selle lähiümbruses, aga sellega justkui kõik piirdub.

Alles koolimälestuste viimastel lehekülgedel (tõlgitud on üks osa Eisenschmidti mälestustest) selgub korraga, et Kümmeril on probleeme linnajuhtidega ning autoril on sõbraks muuhulgas Kreutzwald, järelsõnast selgub, et millalgi oli õpetaja ka abiellunud ja isaks saanud - aga autor ise ei maini sellist elukorralduse muutust sõnagagi. Et siis jah, mälestused on rangelt kooliga seotud ja tegelikult mingit laiemat pilti tolleaegsest Võrust ei saa.

Autor jagab ka mitmeid tarkusi, kuidas õpetajate ja õpilaste suhtlust parandada - mitmed mõtted on ajatult üldinimlikud, mitmed mõtted on muidugi oma ajastu peegeldused.

Igal juhul, omal moel päris huvitav lugemine.

“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi.

Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)

Susan Palwick - Sparrows (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Lugu kataklüsmi vajunud maailmast, kus on oodata inimkonna lõppuu. Loo peategelane on üliõpilane, kel pole kuhugi minna ja nüüd ta on jäänud üksinda ülikoolilinnakusse; kõik teised on põgenenud või surnud. Kõrgemal kohal asuvat linnakut ümbritseb vesi. Ta kirjutab kursusetööd Shakespeare’i näidendite “Kuningas Lear” ja “Richard II” ainetel - trükimasinaga, sest elektrit pole. Lihtsalt et … miks mitte teha siis seda, mida tahad. Linnaku hoonete vahel hulbivad rusud ja laibad, teiste üliõpilaste tubadest leiab veel näksimiseks küpsiseid vms.

Lõpuks on kursusetöö valmis ja käsitsi vormistatud ning ta otsustab selle professori vastuvõtukasti panna, nagu traditsiooniliselt kombeks oli. Selleks tuleb sumbata järgmisesse õppehoonesse. Taamal kogub jõudu järgmine torm, ehk see teeb lõpu neile veel seisvatele hoonetele. Teise majja jõudnud ning professori kirjakasti oma essee sisse lasknud, kuuleb neiu ootamatut heli.

Neiut ümbritseb vägagi masendav häving, mis paistab olevat kombinatsioon mitmest jamast korraga. Aga siis see neiu ja tema … kiiks. Pääsu pole, lootust ka pole, miks mitte siis pühenduda niikaua sellele, mis hingelähedane. Midagi veel valmis teha. Kui niikuinii oledki üksinda. Igati muserdav lugu, aga samas … noh, omamoodi inimlikult soojendav.

Kristina Ten - Beginnings (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Kui algul mõtlesin, et seda teksti oleks päris keeruline tõlkida, siis üllatusega selgus, et autor polegi sünnipärane ameeriklane, vaid hoopis Moskvast sisserännanu. Sest noh, mõneti seal mängitakse sõnadega, ja alles lühiteksti teises pooles saab asja selgeks.

Lugu siis väikelinnas elavast kahest noorest, kel on kokkupõrge kohaliku kuningaga, kellele ei meeldi sellised noored ja kelle õpetus läheb täiesti ülekäte ning lõppeb nende kahe noore … moondumisega. See moondumine on teada täiesti esimestest lausetest, aga tee selleni on kuidagi … harjumatu: autor on võtnud eesmärgiks destruktureerida muinasjutu kulgemise loogikat, mille tulemuseks siis üks pidev ümbermängimine või siis vastuseis ootustele. Et loos on kuningas, siis on siin ka prints, keda kuningas tahab kasvatada järglaseks. Aga prints, tema …. niiväga ei taha olla prints. Kuid kuningas, tema teeb asju vaid nii nagu temale sobib või õigeks peab.

Ühesõnaga, kokku jookseb kahe armastaja ja ühe printsi lugu, millest nö elavana tuleb välja prints (mis on niisiis loo algusest teada). Sest noh, ta on lihtsalt passiivne. Erinevalt kuningast, kes igasugust jama ei talu. Järele mõeldes, päris huvitavalt teostatud tekst.

Shingai Njeri Kagunda - Air to Shape Lungs (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Tekst varem ilmunud afrofuturismi antoloogias ja kirjeldab siis ulmelises laadis seda, kui keeruline või võimatu on vale nahavärviga inimestel võõras või hoopis uues keskkonnas hakkama saada (kuivõrd tekst esitab justkui planeetide koloniseerimise diskursust).

Eks nagu Samatari puhul, kõigepealt võinuks autori tutvustust lugeda, aga eks see rassismi teema torkab silma ka selgitusteta. Tekst on igati poeetiline, aga ei saa öelda, et sõnum just tugeva kujundi moodustaks. Omamoodi traumakirjandus.

Carolina Pihelgas - Lõikejoon (2024)

 

Siinseal on mitmed kiirreageeringud seda teksti juba kiita jõudnud ja ausalt öeldes tunnustan omaltki poolt seda Loomingu Raamatukogu uue aastakäigu avajat. Huvitaval kombel polegi varem lugenud Pihelgase raamatuid, küll üksikuid tekste perioodikast - mitte et oleks kuidagi vältinud või ebaoluliseks pidanud, lihtsalt pole kätte sattunud.

Raamatus on kolm tasandit, mida on huvitav jälgida - esiteks muidugi lugu ise ehk see, kuidas inimene püüab lõplikult väljuda oma traumaatilisest pikaajalisest suhtest. Eks arvatavasti ole seda väga paljud ise kogenud - kas ohvri või traumeerijana (noh, kui sa ikka ise suudad seda endale tunnistada). Eks see osa on vist kahjuks tuttavam naissoost lugejatele, kuid vast valu läheduse kadumise pärast on niiehknaa universiaalne.

Teine tasand on viis, kuidas tekst on kirjutatud. Selgelt ja lihtsalt öeldes on see kirjanduslikult nauditav. Eks luuletajad on varemgi proosat omal moel värskendanud, nende jutustamine on küll rohkem … üleminek proosasse ilma suurema (või noh, laiema publiku jaoks) sisuta. Pihelgas jutustab lihtsat lugu, aga proosanauditavalt. Kõik need kujundid ja muu selline, need ei koorma teksti lihtsalt ilu või originaalitsemise pärast, see on orgaaniline.

“Vaatan tuult, kes otsib taga oma kadunud hälli heinakõrte seest.” (lk 84)

Kolmas tasand on koht. Eks see Nursipalu polügooniga seonduv on ühel või teisel moel kuum, aga et endalgi on laskeharjutuste kuuldekaugusel suvemaja (kuigi teises kandis), siis sellest kuidagi … lähedasem tunne. Ning see vana maja ja sellega seonduv valu ja võlu. Muidugi, et esimene tasand saaks kolmandas tasandis toimida, on vaja nö juhuste kokkusattumist - soe hiliskevad ja sellele järgnev tavapärane suvi; ega sellises maamajas pole just ülemäära mugav olla sügisest kevadeni (võiks muidugi ette kujutada, kui peategelane oleks otsinud oma suhtelahendust seal näiteks oktoobris).

Aga jah, kokku on tegu hea lugemiskogemusega (ilus on valus) ja kindlasti soovitaksin kätte võtta, kui võiks kõnetada. Mingil moel jätk eelmise aasta huvitavatele autoritele (Fortier, Tagaq, Tóth), aga hoopis oma võtmes. Peaks nüüd millalgi ette võtma Pihelgase proosadebüüdi.

“Olen nagu tundmatu manner, kus kõik on tegelikult juba olemas, kus rajad on ammu sisse trambitud. Aga laevadega saabunud maadeavastajad on andnud jõgedele, järvedele ja mägedele nimed, mis neile sugugi ei sobi, nad on mind oma keelega nakatanud, mind koloniseerinud. Mul on vaja minna tagasi algusesse, mul on vaja omaenese pilk taasavastada, oksendada välja sinu hinnangud. Oksendada välja emme. Ma tunnen end nagu laps, kes on üksi koju jäetud, tontlikusse korterisse unustatud, kes on täiskasvanu kehasse heidetud, ilma et ta oskaks eluga toime tulla. Näen välja nagu täiskasvanu, aga sisemuses laamendab laps. Kurvastab, kardab, kõhkleb.

Tulen ju endaga toime. Juba lapsena tulin. Mis see nüüd siis ära ei ole. Ma tulen toime. Leian üles selle hoolitseva pilgu, millega end vaadata, leian küsimused, mida iseendalt küsida. Mida mul vaja on? Muutust. Aga midagi juba ongi muutunud, midagi on natuke teisiti.” (lk 54)

Sofia Samatar - Readings in the Slantwise Sciences (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Ohjah, enne teksti kättevõtmist oleks võinud kõigepealt lugeda autori tutvustust, kust siis selgus, et teksti loodi lähtudes prantsuse sürrealistide Bretoni ja Eluardi eeskujust. Ehk siis võtta teaduslik artikkel, sealt lauseid ning sellest kokku segada üks ilukirjandus.

Samatar võttis National Geographicu ajakirja ja tulemuseks siis lugu, mis siis selle antoloogia lugude lõppvaliku teinud R. F. Kuangi poolt nüüd trükitud sai. Kahtlemata maiuspala mõttemängude austajatele, ise eelistaks lugeda selliseid asju eesti keeles ja võrdlemisi harva.

Tekst loetav siit.

Jaanus Järs - Hungelbert peab ostma pileti (Looming 1, 2024)

 

Et siis mõistatuslik lugu Luua metsakoolis juhtunud ühepäevasest kunstiaktsioonist, mida sõidavad kogema külalised lähemalt ja kaugemalt Eestist. Need pakuvad, et tegu võiks olla sürrealistliku projektiga, külalised on erinevail põhjustel õhinas sellest kogemusest - selline salapärane näitus, kestab vaid ühe päeva ja toimub just Luual, kuhu tuleb kuidagi kohale pääseda (kui sa muidugi kohalik pole).

Ma nüüd ei saa õieti kontekstile pihta, mis siin tundub olevat. Autor paistab olevat sealse maakonna inimene, eks siin võib kahtlustada ka mingeid kohalikke salakeeli. Ja no see sürrealismi teema, kuidas siis nüüd see … nii märkimisväärne on? Igal juhul, algab udus ja lõppeb vihmas, selline see elu kord on.

Piret Raud: Portselanist nael

  

Kahe minategelasega, kelle sisemonolooge kordamööda peatükkhaaval lugeda saame, lugu. 
Täitsa terviklik, kuigi juttu on erinevatest inimestest ja erinevatest maailmadest. Kas nende teed lõikuvad, jätan lugejale uurida, ent võimalus on õhus, see on raamatu üks kandvaid ootusi. 
Kas? Kuidas? Kas nad klapiksid omavahel?

Jah, üks on noor mees, kes kasvanud maakohas uhke ja armastusväärse vanaema võimu all. Teine on noor naine, kelle lapsepõlvest vähe teada saame, küll aga viimaste aastate minevikust. Ta on väga hea taskuvaras ning samas südametunnistusega inimene. Saame palju teada noormehe minevikust, peamiselt tema vanaemast. Emast palju-palju vähem, küll aga on olemas Kristoferi ehk noormehe õde Iris, kes toob raamatusse ka idee, et tegelikult võib inimene ka lihtviisil aktiivne, julge ja õnnelik olla. 

Kuigi see nõuab teatud meelelaadiga sündimist. Või kõva vedamist teiste inimeste osas, kelle keskele inimene sünnib.

Kristoferil sellist meelaadi pole. Dianal ka mitte, kuigi Kristoferi teistsugusus on talle endale varakult selge olnud ning ta on üritanud seda mitut moodi mõtestada, Diana aga ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, mis toimub. Mismoodi tema teistmoodi mõtleb ja tunneb, mismoodi ta tugevam ja õrnem on kui näiteks Hengo. Ta pikaajaline elukaaslane. 
Huvitav on küll - karakterite tasapisi lahtirullumine, käitumiste mõtestamine, põhjustatud ja põhjustatavate tunnete tausta teadasaamine.  
Head detailid. Kuidas agressiivselt ja vihaga võetud olla on järgmisel päevalgi kõhuvaluna tunda. Kuidas tundub ootamatult pihkusattunud katike toores muna. Kuidas printsess Dianat kujutavale maalile hoolikalt kleebitud tiivasuled tekitavad mulje, et ta seljale on kinnitatud kaks vaipa. 

Juhtub üsna palju selliseid asju, mida vahepeal realistlikes romaanides ette ei tulnud, ent mis vähemalt minu kogemust mööda tegelikult tegelikus elus ikkagi juhtuvad. Olgu see vanade karjalaste väe uskuja ja hoolika juuksur-kammija Raimondi ilmumine, naelu täis taotud pink, vargal käe maha raiumisega ähvardamine, käekotitäis sulgi või täiesti suunatajuta inimesena elamine. 
Võibolla see, et paar korda tuleb nii Kristoferi kui DIana elus ette, et keegi räägib nende kuuldes täpselt samu sõnu, on veidi uskumatu, veidi rohkem fantastiline realism kui igapäevaelu - aga üldiselt on see pea-pilvedes-minu hinnangul täiesti realistlik romaan.
Lõpuga olin eriti rahul. 
Soovitan. 

Sirp
Keel ja kirjandus
Virumaa Teataja
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu blogi
Raamaturiiulike
ERR

Amal El-Mohtar - John Hollowback and the Witch (The Book of Witches, 2023)

Päris lahe lugu lihtsast mehest, kellel on omapärane mure - millegipärast tekkis mõni aeg tagasi ta selga tühik (sellest siis loo pealkirjas olev hüüdnimi). Viimaks läheb ta nõia juurde abi otsima; see on nõus vastumeelselt teda aitama, võttes vastutasuks ei muud kui mehe abi majapidamistöödes. Raviprotsessi käigus peab mees jutustama asjadest, mis tema üllatuseks kaasavõetud seljakotist välja ilmusid - minevikust, mida ta üldse ei mäleta. Aga kui selja parandamise käigus hakkab midagi meenuma, saab meeski teada, miks nõid teda nii vastumeelselt ravib. Sest mees pole olnud just kõige meeldivam inimene.

Ehk siis mineviku avanemine, mis päädib omamoodi lunastuse tee avanemise võimalusega. Selle kogumiku kohta kuidagi väga traditsioonilise moega nõialugu, kahtlemata väga hästi kirjutatud.

K. J. Parker - Saevus Corax Gets Away with Murder (2023)

 

Triloogia viimane osa, lahenduse saab siis Saevus Coraxi avalik saladus ja ta pääseb sellest igavesest pearahaküttide eest põgenemisest. Aga millise kibeda hinnaga … mis muudab tulemuse õige mõrudaks. Muidugi, selle autori puhul teadki oodata, et õnnelik lõpp kui selline on heal juhul kõverpeegli võtmes, aga et selle triloogia puhul on tulemuseks nii hingeliselt muserdunud peategelane, seda nagu polegi Parkeri puhul kogenud.

Peale eelmiste romaanide juhtumeid loodab Corax, et tema jaht on enamvähem lõppenud (või noh, ta väärtus on sedavõrd langenud). Ja üleüldse tahaks oma palgatööst kõrvale tõmbuda - kuna paistab, et selle maailma suurvõimud on tüürimas suure kokkupõrke suunas (mis võinuks teatavasti juba esimese romaani sündmuste tõttu juhtuda) - selline riikidevaheline laupkokkupõrge, mida juhtub ehk kord sajandis ja mille tulemusel mõndagi tuttavat kaob unustusse. Corax tahab sellest kõigest võimalikult kaugel olla: selleks tuleb küll vabaneda oma lahinguvälja koristusfirmast (pealegi nii suure sõja puhul pole neil niiehknaa teenistust oodata) -mis on muidugi keeruline, sest tema peale loodetakse ja ta on seal nö tasakaalustavaks jõuks.

Kuid siis võtab temaga ühendust … õde. Kes on üks neist, kes omal ajal koos kalli abikaasaga pani mehe (noh, täpsemalt küll Floriani nimelise venna) eest välja hiiglasliku pearaha. Aga õde läks võimumaiaks ja peale abikaasa tapmist pidi põgenema oma kuningriigist … ja nüüd on vaid Corax see, kes suudaks teda jahtijate eest ära peita. Muidugi on õe ja venna kohtumine õige pingeline ning õde oskab vennatapja elu raputada.

“She sighed. “Was it worth it?” she said. “Really? It seems to me that ever since you killed Scynthius, you haven’t really had a life. All you’ve done is run away and hide. Where’s the point in that? You haven’t had any benefit out of being alive; you’ve just existed, like a hunted animal. And think of all the people you’ve hurt along the way. People have died, Florian. And for what? Really, what’s the point?”

I allowed myself a few seconds before I answered. “It’s obvious, surely. I knew I had to keep going, because one day my sister the fairy princess would need me, to save her from the consequences of her actions.”” (lk 74)

Õe peitmise organiseerimisel ongi kokkupõrge ühe naist otsiva bandega, keda juhib teadagi vana tuttav Stauracia, kes ühineb Coraxiga - õe ja lahinguvälja koristusfirma õuduseks. Kuid tänu naisele õnnestubki vabaneda selle firma taagast … aga selle hinnaga, et Corax peab liituma ühe iidse varanduse otsimise ekspeditsiooniga: legendaarse keisri matmiskoht asuvat muidugi sellisel õudustärataval maal, mille laadsega pidi Corax ka eelmises romaanis kokku puutuma. Kuid see on veel hullem. Aga nüüd on tal kaasas Stauracia …

Ühesõnaga, ees ootab reetmisi inimeste poolt, kellelt seda ei ootaks. Eluohtlikud seiklused. Kohtumised inimestega lähemast ja kaugemast minevikust. Tunded, mis võtavad hinge seest. Ja muidugi sõda, mis rullub üle kontinendi.

Et need kolm romaani avaldati enamvähem kahe kuu jooksul, tekib muidugi kiusatus seda võrrelda autori teise niisuguse kiirtriloogiaga “Two of Swords” - milles kujutatud sõda on küll kordades hullem kui siin (peategelane mainib tollaseid sündmusi (lk 234 ja 263); üldse on too triloogia vast kõige enam grimdarki võtmes kirjutatud). Aga nagu olen juba mitmel puhul vihjanud, siis selle triloogia peategelase saatus on kuidagi eriliselt … kurvastav. Maailma saab küll uuesti üles ehitada, ja eks autoril ole teatavat (küünilist) idealismi, aga mida teha hingega, mis on tühjaks kraabitud või põletatud. Ja noh, selline triloogia lahendus on Parkeri puhul - minu senise kogemuse põhjal - vähe ebaharilik ja mõjub õige valusalt.

“That’s human being for you. We all know that sooner or later we’re going to die, but we carry on as though it’s only one of a number of possible outcomes. We scrabble about after happiness, comfort, love, the big score. Every day we look at the inevitable and do the geometry, with a view to escaping, or preventing the war. There comes a point where you either give up or start believing in something - God, or the greater good, or in my case the Great King. We know that what we’ve chosen to believe in is actually a big lie, but the alternative is giving up, which is no alternative at all.” (lk 268)