22 jaanuar, 2015

Mariann Rammo – Õieebemed (2014)

Looduse- ja tundeluule. Mõnusalt napp luulekogu maitseka kujundusega, pole mingit amatöörlikku arvutigraafikat.

ööhämaruses
kui kurbus närib hinge
haigutan pikalt
(lk 7)



linnulaul udus
kas hommik on tõesti käes
päikest pole veel?
(lk 9)



vihmasabinas
väike roheline konn
kortsus lehe all
(lk 14)



kõige tühjem on hing
taibates koosoldud
üksiolekut
(lk 19)



vilets mälu on
südametunnistuse
kindlaks aluseks
(lk 23)



ammu pole ma
midagi kirjutanud
mõtete tühjus

(lk 26)  

21 jaanuar, 2015

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev (2015)

Eks see näidend urgitse vähe selle kallal, et mis on pidupäeva- ja argieestlus. Materialism ja rahvusromantism. Loosungid ja taruiraraa. Seda siis algselt seitsmekümnendate soustis, kui nõukogulik elujärg võimaldas kodanikel üha enam nänni muretseda. Muidugi, kui palju on inimesi, kes peavad ulmasid olmest ülemaks. Ei saa ka öelda, et näidendi kuningaid saaks märtritena fännida, eks nad proovisid ordumeistriga midagi bluffida või olid siis veidi lihtsameelsed (ning tegemist ikkagi näidend näidendis situatsiooniga). Aga samas, millised kurvad sõnad vanade jumalate lahkumisest ja uue jumala mittemõistmisest (jällegi, kui paljudele olid ulmad olmest olulisemad? Või kuulub selline küsimus rohkem modernaega, mil enam vaba aega jms).

Kui vaeva näha, siis ehk leiaks siit märke eestlaste esoteerilisest ajaloost, vast mingilaadne eneseohverduslik kaitsemehhanism. Näidendil pole suurt ühist hiljuti ilmunud Aleksejevi teosega, vaid pigem kuulub ühte ruumi tollaste Undi ja Ehini näidenditega.

20 jaanuar, 2015

Riina Einasto – Ring (2014)

Seda raamatut võiks nimetada ülekujundatud luulekoguks. Kõik see tumedus ja mustvalged loodusfotod keeravad lugemisel kuidagi kraanid kinni, tekitavad silmades asjatut ebamugavust või müra, tekst kui selline ei hakka üleliia koormatud infolaadungis tööle (näiteks, kas halli taustaga lehtedel on vaja ka võrdlemisi halli teksti – aga küllap on see kogu koostaja eesmärk, olla sulandunud tumedusse, luule ei pea olema lihtsalt tarbitav, tekst võiks olla interaktiivne).

Peale mõnede vabavärsside on siin enamasti tegu vist haikudega, mis pole autoril käsitööoskusena alati 100% käpas (kuigi tunnistan ausalt, et see raamatukujundus lõhkus tugevasti mu lugemiselamust) – kas need haikud on kujunditest/sõnataidumisest liialt ülekuhjatud või vastupidi, jäävad jutustama üht emotsiooni; alati pole universaalset üldistamist või täiuslikku hetke/oleku kristalliseerumist (jällegi, mitte et oleksin kuidagi haikuekspert, et midagi sellist kaljukindlalt väita, ning veelkord, niivõrd tume (või ka morbiidne?) kujundus ei hakanud minu puhul ärgitavalt tööle). (Oeh, mitte et ma ühtlasi väidaks, et on mingid kindlad standardid, kuidas tuleb teksti esitada ja kujundada, see on üldjuhul iga autori enda asi, kuidas tema seda näha tahaks.)

loojangupäike
kuldab me järvjahedaid
suudlusi rohul



ometigi on
keskööhundipisarad
lõikavlummavad




polaaröö hõngu
mõtteklirinal kiirgub
turm tuulevaikus




räige roostetus
raspeldub reaalsuse

rohmakais rappeis

19 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Koletislik rügement (2008)

Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes, Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne, mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga. Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu kõrvallugu.

Pealugu on sellest, kuidas sõdiva riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke – leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud. Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis teistsugusele rajale.

Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused), mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.


“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)

ulmekirjanduse baas

17 jaanuar, 2015

Triin Tasuja "Vastuseta kirjad" (2014)

   Kallis Triin,

   Ostsin ja lugesin täna sinu uut luulekogu. Inimlikus mõttes on raske kommenteerida sõbra loomingut, kuna võid inimest solvata või siis mis veel hullem: sõpruse tõttu hinnaalandust teha. Ma ei taha sind hinnaalandada, ega sitasti öelda. Nii et ma räägin siis oma tunnetest-mõtetest ja esitan need väga ebaprofessionaalses võtmes. Seda siis arvustamise koha pealt.
   Tekkisid suured, rasvased paralleelid Sylvia Plathiga, kelle vaibi sa kindlasti Eestis representid. Mul on tunne, et sina end ära ei tapa ja see on ainult hea. Elu jne. Mulle tundud sa olevat kõvemast puust, sest Sylvia oli selline keskklassi inimene allasurutud emotsioonide ühiskonnast ja sina oled Eestis rohkem karastunud ja ellujääja kui tema.
 
   See kõik, millest kirjutad on tõsi ja selle pärast on su luule ehe. Mingis mõttes on su luule segu Ida-Euroopa muserdatud paneelmajadest ja Skandinaavia melanhooliast. Hästi ehedalt oled välja toonud küpseks saava inimese emotsioonid ja nendega kaasnevad realisatsioonid, mingis mõttes pesed külmas jões pesu ja vaatad vastaskaldal kuidas rebane üle uduse karjamaa jookseb. Ei tea kuhu. Vaatan, et suhteliselt vaoshoitud riimid. Mäletan, et kunagi plahvatasid paberil palju rohkem. See pole see luule, mida sinult olin harjunud lugema ja see on hea. Mu jaoks. Muutus.
   Armastus mingi mehe vastu on üle minemas leppimise kaela. Leppimine iseendaga, kõige inimliku möödumise mõistmisega. Vahepeal kisub metafüüsiliseks, ilusaks. Selline valust voolitud ilu, kannatustega ära teenitud metafoorid mida igaüks ei suudaks leida. Su vastuseta kirjad pole vinguv eideila. Jumal tänatud. Tegelt, ega seda pole su luule kunagi olnud. Aga seda näeb nii palju, et sul real shit hakkab eriti hästi silma.
   Ei puudu ka materiaalne pool, see raha otsa saamine ja pidev mure kuidas jääda füüsiliselt ellu. Vaimne ellujäämine sinna takkaotsa. Tean sind päris elust ja su "Vastuseta kirjad" on su pikendus teiste inimeste eludesse. Jube huvitav näha mis sust nii saab, mis tooni võtab järgmine kogu ja järgmine peale seda. On kurbust aga sellega on kaasas ilu. Ma olen avalikult tunnistanud, et ega ma luulest sittagi tegelikult jaga ja ei oska seda eriti fäänsilt hinnata. Samas ma jagan sind, või tean sind natuke. Seega ma tean su luulet, sest sa elad oma loomingut.
   Aga okei, põhimõtteliselt tahtsin öelda et ma lugesin su kogumikku nagu alati. Teatud mõttes tahan, et sa oleksid õnnelik aga ma ei tea kuidas sa saaksid seda olla. Olgu, õnn onsitt sõna. Rahu on parem. Et sa leiaks rahu. Mu arust seda sa oma luulekogus leidmas oledki, et need rahad ja mehed on vaid rahu sümbolid mis kaovad ja see rahu peaks tulema endast mitte väljast. Arvan ma.
   Olgu, Triin! Selline oli mu avalik kiri/arvustus sulle, loodan et väga sitt ei tulnd!

Sinu M."

16 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Öövahtkond (2007)

Teistsuguses võtmes Pratchetti romaan kui muidu, seda võiks mööndustega nimetada tragikoomiliseks (või pratchettnoiriks?). Ja kui alles arvasin, et Pratchettist pole mingit karakteriloojat, siis seekord moodustub Vimesist lausa kolmandikkarakter või vähe rohkemgi. Lugu siis sellest, kuidas Sibyl on sünnitamas ja samal ajal satub Vimes ametikohustuste käigus jõhkra seikluse otsa – seekord püütakse psühhopaadist mõrvarit Carcerit. Ainult et kinnipidamise käigus saavad võitluse ajal Vimes ja Carcer võlujõuga pihta (seep see on kui võlurite kinnisvaral jännata), mille tulemusel paiskuvad nad ajas 25 aastat tagasi... aega, kui Ankh Morpork oli käärimas tollase patriitsi vastu ja Öövahtkond oli üks hädine kamp (kuigi mitte nii hädine, kui nt vahtide-raamatus).

Kuna Vimesiga sattus minevikku ka see psühhopaat Carcer, siis võib juhtuda, et selle tegevus võib muuta minevikku niivõrd palju, et tulevikus polekski enam Sibylit jne jne. Niisamuti paistab, et minevikus tegutsev noor Vimes võib kujuneda Coloni-suguseks võmmiks... Eks asjale lisab vürtsi see, et tol ajal tegutseb Palgamõrtsukate Gildi õpilasena noor Vetinari, kes oma tädi õhutusel urgitseb omakorda tollastes Ankh Morporki võimukoridorides. Ja linn ise on tollal inimkeskne, pole trolle, päkapikke ega libasurnuid. Mainimist leiab prügikuningas Harry tegevus.

Toonilt on see tekst tavalisest plärtsuvast laadist hoopis malbem, või suisa täiskasvanulikum. Igal juhul mõneti ootamatu kirjutamislaadi muutus autori poolt (no see jääb küll erandiks).

15 jaanuar, 2015

Henning Mankell – Tulemüür (2012)

Hoiatusromaan aastast 1998 – mis juhtuks siis, kui mingid vennad otsustavad rämedalt häkkida maailma finantsinstitusioonidesüsteemidesse, eemärgiks vallandada üleilmne kriis. Noh, tulemus võiks olla kole. Ja nagu Wallanderi lugude puhul tavaks, osutub just Ystad olevat sellise apokalüptilise kuritöö üheks sõlmpunktiks. Spoilerdavalt võiks mainida, et vapper Wallander osutub maailmapäästjaks.

Mankell ei hoia end tagasi igasugu koledate tapmistega, nii on siin muuhulgas paar söestunud ja lömastunud laipa. Mille tagajärjel Wallander ja ta semud peavad paratamatult nentima, et kuhu küll on nüüdis-Rootsi jõudnud ja kui õõvastav on sellises maailmas elada. Mingis mõttes see romaan ongi justkui autoripoolne papalik virin nüüdismaailma suhtes. Aga noh, on ka aspekte, mis tõesti praeguses ilmakorras on... hapuks läinud.

Ent jah, nagu öeldud, on romaan eelmise aastatuhande lõpust ja mitmed käsiteldavad tehnilised küsimused on sellised... omasse ajastusse jäänud, kõik need arvutid, mobiiltelefonid ja interneti võimalused. Taas äratab imestust, kuidas tegelased puhkamata sellisele tööpingele vastu peavad, lugedes hakkab endalgi väsimusest valus. Ja oleks siis, et Wallanderil jändamist vaid kuritegudega, ei, ta omad kaaslasedki keeravad talle käru. Ei ole lihtne olla kompromissitu võitleja.

14 jaanuar, 2015

Mehis Heinsaar – Surm jäämägede vahel (Vikerkaar 12, 2014)

Lugu naise kirest ja mehe armastusest. Kirg tekib, võtab ja jätab, ning otsib seejärel uusi huvitavamaid õienupukesi, mida meelsalt noolida. Aga armastus, see jääb veel kauaks jäämägede vahele muljuda ja raspeldada. Kas mehe südant tunned sa? Kas tead, kui naise kirg äratab mehes Armastuse? Kirg, mis on kui muutlik tuuleiil...

“Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.” (lk 10)


Eks Heinsaar on vähe kergemat teed läinud ning kujutanud siin tekstis noore kuuma lõunamaa neiu ja keskealise pikaldase hiidlase juhtumit, mis leiab oma traagilise lõpu vaid mõne kuu möödudes. Selline lühiajaline armuvalu on ju pisiasi! (Muidugi mitte.) (Sest iga juhtum on eriline.) (Iga inimene on erinev.)

Teksti võimalik Vikerkaarest lugeda.

13 jaanuar, 2015

Geoff Ryman – Rosary and Goldenstar (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Antoloogiast järjekordne lugu, mis pole just futuristliku seikluse laadis (uh-oh). Nimelt siin tegemist 16. sajandi lõpuga: on London, Shakespeare ja täheteadlased, ehk siis tegemist alternatiivse teadus- ja kultuurilooga: kuidas paljutõotavast poeedist kujuneb... hmm... science fiction draamaautor (või aimekirjanik, teaduse populariseerija?) - keegi, kes tutvustaks avalikkusele tol ajal (tähe)teaduses toimuvaid murranguid (kas Maa pöörleb ümber Päikese või vastupidi, kas ilmaruum on lõputu või piiritletav?). Eks Shakespeare'i lähenemist teadusele soodusta ka mehe mõningane isiklik huvi teadlase enda vastu (kuigi jah, eks see ole tõlgendamise küsimus, sajandeid tagasi käitusid inimesed vähe teistmoodi). (Ja unistav koristajatüdruk Bessie räägib poeedile tähelaevadest... taevatähtedest...)

Ega ausalt öeldes teksti kõigist finessidest ei saanudki aru (kaasa aidanuks tollase ajastu tundmine, nii mõnegi tegelase puhul oli tunne, et nüüd jääb midagi teksti seisukohast olulist adumata). Lugu ise on kirjutatud üsna teatri- või filmipärase fiilinguga – või on selles süüdi see, et tegemist ikkagi Shakespeare'ga ja seepärast kujutlusvõime surutud teatud rööbastesse? Igal juhul, huvitava teostusega lugu, mis võiks kindlasti huvi pakkuda ka teistele peale ulmelugejate. Aga noh, mitte just minu teetass.

Pealkirjas mainitud nimed on muidugi taani härrasmehed Frederik Rosenkrantz ja Knud Gyldenstierne, kes saavad külaskäigul Londoni täheteadlaste juurde lähemalt tuttavaks Guillerme Shakespere'ga.

12 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Tõde (2007)

Üpris lennukas lugu ajakirjanduse tekkest Ankh Morporkis – nimelt toovad päkapikud linna trükipressi (et selle abil tinast kulda teha), ning juhuslikult avastab üks aadlivõsu, et selle abil saab kiiresti uudiskirju ehk uudiseid trükkida. Samal ajal viivad kohalikud kõrgkihi esindajad taas ellu järjekordset projekti Vetinari kõrvaldamiseks – seekord palgatakse tööks kriminaalid väljastpoolt linna ning patriits lavastatakse süüdi mõrvakatses.

Värske ajakirjandus jõuab kiiresti järeldusele, et uuriva ajakirjanduse asemel huvituvad lugejad pigem kollasest sodist. Mistõttu tekib mõningane eetiline probleem, sest taas vahi alla sattunud Vetinari saatus ei huvita üleüldse lugejaid, küll aga on tore teada, et haldjad röövisid mingi suvalise mehe ja muud sellist jura. Kuna see on ometigi kirjas, siis see peab tõde olema.

Tegu pole Vahtkonna raamatuga, ent nii Vimesil kui Vetinaril on mitmeidki tõsiseid või lõbusaid kokkupuuteid uuriva ajakirjandusega (vilksatab teisigi vahtkondlasi). Siin raamatus on vist esmakordselt tegelasena sisse toodud prügikuningas Harry, kelle tähelend on hilisemas aururaamatus. Ega Pratchett karakteriloomes erilist dostojevskit ei pane, ikka on veidrustest pungil kurikaelad ning loo keskmes teineteist leidvad noormees ja neiu, kes peale mitmeid omavahelisi probleeme jõuavad selle äratundmiseni. Ahjaa, on ka Gaspode, kes millegipärast vahtkondlaste peale eriti kuri – ehk seepärast, et Uberwaldi seikluses ta langenu pähe maha jäeti?


“Nüüd nägi William teda hoopis lihtsamas valguses, peamiselt sellepärast, et tüdruk tuli otse tema poole, ja mõistis eemalolevalt, nagu ikka inimesed, kes usuvad, et nad kohe surma saavad, et tüdruk on üsna ilus, kui vaadata mõne sajandi taguse pilguga. Arusaam ilust muutub aastatega ning kakssada aastat tagasi oleks suur kunstnik Caravati oma pintsli pooleks hammustanud, kui oleks Sacharissa silmi näinud; kolmsada aastat tagasi oleks skulptor Mauvaise heitnud tema lõuale üheainsa pilgu ja peitli endale jala peale pillanud; tuhat aastat tagasi oleksid kõik Epheebe luuletajad olnud ühel meelel, et ainuüksi tema ninast piisaks, et saata teele vähemalt nelikümmend laeva. Lisaks olid tal korralikud keskaegsed kõrvad.” (lk 63)

09 jaanuar, 2015

Haruki Murakami – 1Q84. III osa (2014)

Murakami idamaine painaja jõuab lõpuni ning vastuse leiab õieti vaid üks küsimus, kõik teised suuremad või väiksemad müsteeriumid jäävad lahenduseta (aga eks tõlgendamine sõltu lugejast, on võimalik näha positiivsemat lõppu). Aomame ja Tengo leiavad viimaks tõeliselt teineteist, kuid nende ümber jääb podisema irreaalsuse supp, lõpuks jääb seebki selgusetuks, et millisesse maailma nad sattusid. Murakami keerab lugejal kraanid kinni, pakub noorpaarile muidu üsna suhkruse finaali, aga lugejale jääb kõhedus hinge – mis seal tegelikult edasi juhtuma peaks, kelle suust nüüd väljuvad Väikesed Inimesed ja hakkavad õhunukke edasi kuduma? Kas Aomamel on võimalik nende käest pääseda? Kes või mis kägistas Aomame ja Tengo lähedasi? Kes oli Fukada ja miks lastakse tal eksisteerida? Tengo isa hingerännakud?

Murakami tegelased on sellised vanainimeselikud kujud, neid ei taba raev või arutu sõnamulin. Nad räägivad, arutlevad, nad on emotsionaalselt üsna tasakaalukad, jäävad viksideks isegi pingelistes olukordades. Eks see mõjub vahel üsna monotoonselt, või samas tuleks pidada (kohustuslikult) idamaiseks värgiks. Õõvastust tekitab see, et sedavõrd korrastatud maailmas liigutavad hoobasid niivõrd irreaalsed jõud. Aga noh, vähemalt on seal mõnel tegelasel see armastus, mis aitab kaoses sihti hoida.

“Kas mul tulebki nüüd kogu ülejäänud elu taoliste teisejärguliste erektsioonidega leppida või siis hoopis ilma erektsioonita läbi ajada? Küsis Tengo iseendalt. See oleks ilmselt väga üksildane elu, justnagu pikale veninud videvik. Kui sellele aga teise pilguga vaadata, siis võib-olla oli see paratamatu. Vähemasti oli tal õnnestunud üks kord elus täiuslikku erektsiooni ja seemnepurset kogeda. Võib-olla peaks ta sellest mõtlema nagu “Tuulest viidud” autorgi: piisab sellest, kui ka olla kas või ükski kord elus midagi suurt saavutanud.” (lk 181-182)

“Tema silmad valvasid väsimatult parki, eriti selles asuvat liumäge, tema pea oli aga täiesti tühi. Ei, tema teadvus tõenäoliselt siiski mõtles midagi. See mõtteprotsess toimus aga suuremas osas sügaval vee all. Seda, mida tema teadvus seal vee all tegi, Aomame ei teadnud. Aeg-ajalt kerkis see aga pinnale, justnagu merikilpkonn või delfiin, kes on tulnud õhku hingama. Neil hetkil sai Aomame aimu, milliste mõtetega tema teadvus vahepeal tegelenud oli. Seejärel ahmis see oma kopsud värsket hapnikku uuesti täis ja sukeldus tagasi sügavale vee alla. Pärast seda ei mõelnud Aomame enam midagi. Temast sai pehmesse kookonisse mähkunud valvemonitor, mis kiretu pilguga liumäge valvas.” (lk 297)

loterii
nõudmiseni

08 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Viies elevant (2006)

Tegevuses on kogu Vahtkonna raudvara – Vimes prouaga, Porgand, Angua, Pisipepu ja Detritus. Peamine tegevusväli metsikuvõitu Uberwaldis, kuhu patriits saadab Vimesi päkapike Alumise Kuninga troonimisele. Ainult et... esinevad teatud reaktsioonilised jõud, kes tahavad hoida Uberwaldi olukorda meeldivalt ebastabiilsena ja selle saavutamiseks üritatakse rikkuda uue Alumise Kuninga troonimistseremoonia ja nii anda võimaluse kuningaks saada päkapike konservatiivsema poole esindajale (kelle arvates ei tohiks päkapikud üldse päevavalgusega kokku puutuda). Nojah, aga et diplomaatisele missioonile saabub ikkagi Vimes, leiab aset positiivsem lahendus, milleni jõudmiseks peavad Vimes ja ta kaaslased oma elu mitmel korral ohtu seadma – sest nende vastas on tõeliselt sõgedad libahundid ehk Angua pere.

Samal ajal Ankh Morporkis... Vimesi ja Porgandi äraolekul pannakse Vahtkonda juhtima kõrgeim ohvitser ehk Colon, kelle juhtimisel kaotab Vahtkond kiiresti igasuguse juhitavuse; ja seda Vetinari mõningaseks rahuloluks, sest linn kardab seda, kui Vimes peaks tagasi jõudma ja siit avastama sellise korralageduse...

Nojah, lahenduse leiavad Porgandi ja Angua probleemid, Vimes ja Sybil jõuavad abielus järgmise taseme künnisele, selgub Vetinari kunagine lembeobjekt. Taas koperdab ringi Gaspode. Siin raamatus esinevad päkapikuülikud Rhysson ja Albrechtson, kelle konflikt plahvatab viimaks hiljutises aururaamatus. Vahepeal on lugemata jäänud see raamat, kus kirjeldatakse Kettamaailmas toimuvast klaksirevolutsioonist, aga mis raamatus see olla võis... ei teagi.

07 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Patrioot (2005)

Selle poolest huvitav raamat, et saame pikemalt aega veeta Vetinariga (kui muidu saab nö pilgu patriitsi telgitagustesse ta külaskäikudega Quirmi Leonardi juurde), kes käib allveelaevaga uurimisretkel – kaasas hull teadlane Leonard ning vahtkondlased Colon ja Nobbs. Uurimisretke tulemuseks on see, et sõda Klatšiaga jääb toimumata ning need kaks vahtkondlast saavad tasuks materiaalseid privileege – ehk siis vajadusel premeerib Vetinari oma jaga-ja-valitse-poliitikaga ka kõige töllimaid. Vahtkond aina paisub ja kuna sellega läheb organisatsioon aina keerukamaks, siis lisandub üha rohkem bürokraatiat ja inertsi jms. Angua jutust ühtlasi selgub, et teised riigid on valmis Vahtkonnast helgemaid päid üles ostma (kuigi pole selge, kellest jutt jne).

Otseselt ei oskagi öelda, mis siin raamatus uut oli – jah, tegevus läheb rahvusvaheliseks ja Vimesi paralleelina ilmus välja ta Klatšia ametivend; üsna nähtaval kohal on zombist uus vahtkondlane; Vetinari seikles kahe rumalaga. Noh, selline tavapärane Pratchetti värk niisiis.

““No nii, päev on kenasti alanud,” märkis Porgand.
“Tänan küsimast, ma ei saanud tõesti viga,” ütles Angua etteheitvalt.
“Miskipärast tundub, et nii on elu rohkem elamist väärt.”
“Ainult juuksed läksid sassi ja jälle üks särk on rikutud.”
“Tubli.”
“Vahel on mul kahtlus, et sa ei kuule midagi, mida ma räägin,” lausus Angua.
“Rõõm kuulda,” vastas Porgand.” (lk 36)

“Ja seersant Colon mõistis veel üht vaprusega seotud saladust. Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus – teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.” (lk 252)


06 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Savijalad (2005)


Nagu ikka on järjekordses raamatus küsimus selles, kuidas Ankh Morporkis võimu muuta – seekord otsustatakse mürgitamise abil Vetinari teovõimetuks muuta ja asemeele tuua mõni kuningliku verega isik, keda mõjuvõimsad gildijuhid saaksid omatahtsi juhtida. Nagu eelnevates raamatutes oli näha, siis Porgand kui võimalik hea kuningas ei sobi, niisiis leitakse vahimeeste hulgast see väärituim ehk Noobel Nobbs, kes olevat arhiiviandmetel justkui ühe krahvi niuetesegaduse tagajärg. Lisaks inimeste võimumängule leiab linnas ühtlasi aset golemite eneseleidmine, mis tekitab paksu verd ja segadust nii linnakodanike kui golemite endi seas.

Vimesi pereelu siin peaaegu ei puudutata, vaid raamatu algul on väheke leedi Ramkinist ja nende elukorraldusest juttu, ning Vimesi aeg kulub seaduse ja ühiskonna väetimate kaitsmisele. Lõpuks lisandub tegelaskonda päkapikk Lõbus Pisipepu, kes asub avalikkusesse... naispäkapikuna. Muidugi, värvitud huuled, kõrged kontsad ja paljastatud pahkluud, need tekitavad segadust igas linnakodanikus – aga eks õiguste eest võitlemisega tuleb millestki alustada. Angua on tegelasena üks neist harvadest, kelle mõttekäigud on tänapäevaste moraalistandardite järgi mõistetavad... vähemalt selles osas kuus, kui Angua püsib enamvähem inimesena. Detritusel on siin nö häälemurre ja nüüd ta räägib veidi nasaalses pudikeeles (ja ei ühtki lauset Rubyst, kellelel eelmistes raamatutes rohkem või vähem tähelepanu pööratud).

Ühesõnaga, Vahtkond on täies hoos ja eks ole oodata, et see millalgi kutsuvate linnamüüride tagant peab lahkuma.

“Ta lükkas raamatu kõrvale. Keskmisest palju pikema elu üks eeliseid on see, et sa näed, kui habras on tulevik. Inimesed ütlevad midagi sellist nagu “veel meie ajal saabub maale rahu” või “see riik püsib tuhat aastat” - ja vähem kui pool inimpõlve hiljem ei mäleta keegi isegi seda, kes nad olid, rääkimata sellest, mida nad ütlesid või kuhu rahvajõuk nende jäänused mattis. Ajalugu muudavad hoopis väiksemad asjad. Tihtipeale piisab paarist suletõmbest.” (lk 47)

“Kui nad välja udusse jõudsid, küsis Porgand: “Kas sulle ei tundu, et Pisipepu on kuidagi nagu natuke... imelik?”
“Minu meelest on ta täiesti tavaline naisterahvas,” kostis Angua.
“Naisterahvas? Kas see poiss rääkis sulle, et on naisterahvas?”
“See tüdruk,” parandas Angua. “Me elame ju ometi Ankh-Morporkis. Meil on mitu sugu lubatud.”” (lk 203)


05 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Liikuvad pildid (2002)

Selgub, et see raamat on vaid õrn lüli kahe Vahtkonna raamatu vahel. Jah, oluline osa on troll Detritusel ja ta eneseleidmise teel, aga rohkem suurt edasiarendust pole. Raamatu algul ja lõpul on kaks stseeni Coloni ja Nobbsiga, Vetinari tutvub värske filmikunsti vägevaima pärliga, kuid sellele järgnenud Olevuse märatsemisega Ankh Morporkis pole Vahtkonnast märkigi – asja lahendavad vaid praeguse raamatu kangelased (no ja orgutang ka). On ka veel rääkiv koer Gaspode, kes raamatu lõpus justkui kaotab selle üleliigse inimkõnevõime, aga järgmises raamatus on ta Angua ja semudega suheldes jälle triksis-traksis.

Kui tavaliselt Ankh Morporki teostes lisandub midagi ühiskonda edasiviivat (või noh, täiendavat), siis seekord läheb vastupidi – Vetinari keelab filmitehnika kasutamise nüüd ja igavesti.


“Üldiselt usuti, et kui Detritust õnnestuks niipalju lugema ja kirjutama õpetada, et ta saaks maha istuda ja intelligentsitesti ära teha, osutuks ta veidi vähem intelligentseks kui tool.” (lk 45)

ulmekirjanduse baas 
loterii

02 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Relvis mehed (2003)

Jätkub Porgandi tähelend ehk kapralist saab kapten, ja kaugel see Ankh Morporki kuninga kohtki oleks. See raamat pole otsene järg Vahtkonna eelmisele raamatule, vahelüliks oleks “Liikuvad pildid” (kas sealgi oli Angua?). Naiivselt arvasin, et päkapikk Cuddy on sama, kes hilisemates raamatutes on naispäkapike eest võitleja Lõbus Pisipepu... aga võta näpust. Taas väärkoheldakse Vetinarit – kui eelmine kord oli ta (vabatahtlikus) vangistuses, siis nüüd saab ta atentaadikatses haavata. Ja taas jääb Vimes ellu peale Patriitsi ähvardamist. Möödaminnes mainiks endale, et tekstis esineb kloun Boffo, ent ei mainita Boffo poodi.

Eks Pratchettil ole taas poisilikku lõbu seoses vihjamisega mehe ja naise vahelisele füüsilisele külgetõmbele, seekord siis Vimesi ja leedi Ramkini pulmaeelse ajaga ning Porgandi ja Angua läheduseni jõudmisega. Nobbs ja Dibbler on sellised Ankh Morporki tüübid, keda autor lüpsaks vast nõrkemiseni, aga õnneks kerkib kuskil mingi takistus ette, kellegi terve mõistus ehk.


“Angual oli tunne, et ta hakkas aru saama, kuidas Porgand küsimusi esitas. Ta esitas neid nii, et ta neid ei esitanud. Ta lihtsalt ütles inimestele, mida ta mõtles või kahtlustas, ning nad avastasid, et püüdes temaga sammu pidada, pakkusid nad ise välja puuduvad üksikasjad. Ja Porgand ei valetanud neile tegelikult kunagi.” (lk 236)

01 jaanuar, 2015

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia
Vareste pidusöök. Teine raamat

31 detsember, 2014

Maria Jotuni – Kõik õige on vastupidav (2014)

Jotuni on tõsine ja moraliseeriv, pole siin suurt ruumi kalambuuride või paradoksidega mängimisele. Ta ütleb, kuidas olla võiks ja peaks, ehk siis aforismides valitseb selline põhjamaine tõsidus. Ja mida aastaid edasi, seda kõiketeadvamaks (ja pikemaks) muutuvad autori mõttelennud. Ent selline humaanne kompromissitus on samas midagi sellist, mida võiks inimlikult austada – pole eputamist ega epateerimist, siin on aus mõte ja hoiak.

“Paljud alandused on meile sama, mis tõkkejooksjale tõkked. Kui jooksjad nendest üle ei hüppa, siis ta finišisse ei pääse. Kui me alandusi ei talu, siis pole me ka elu võistlusrajal õiged võistlejad.” (lk 7) 
“Suure õnne ja suure õnnetuse vahel pole uneleja jaoks eriti vahet. Nad mõlemad on see palavikuseisund, mis vaid tiivustab mõtteid.” (lk 11) 
“Kui õnn on olemas, siis elab see meis. Kui me seda otsime, tuleb otsida iseendast. Selle püüdmine väljastpoolt viib meid vaid petlikele eksiteedele.” (lk 18) 
“Sa võid mind petta vaid korra, seejärel oled sa alati petis.” (lk 21) 
“Kui olen kõik narrused läbi teinud, näen, et olen niisama paljas ja abitu kui vastsündinud laps, ainult palju üksildasem.” (lk 30) 
“Selleks, et isiksusena edu saavutada, peame suutma valetamata vaikida.” (lk 39) 
“Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.” (lk 52) 
“Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.” (lk 54) 
“Noorte põlvkonda kritiseerides ei maksa jätta kõrvale seda põlvkonda, kes need noored kasvatas.” (lk 54) 
“Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.” (lk 57) 
“Kui su elu on just nagu sünge painajalik uni, mille kulgu sa ise ei määra, tuleb sul pingutada, et ärgata, või siis kurtmata vaikida, sest su nõrkuse tunnistajana on maailm halastamatu.” (lk 58) 
“Tugevaim tunne meis (kui vaistudest mitte hoolida) on igatsus. Selle järel armastus, selle järel viha. Seda järjekorda ei muuda mingid olud ja teostumised – ei miski muu kui surnud punktid või kärbunud kohad meie hinges.” (lk 70)

30 detsember, 2014

Terry Pratchett – Vahid! Vahid! (2002)

See siis Vahtkonna avaraamat, kus võimalik tutvuda mitmete oluliste tegelastega – on Vimes ja Porgand ja ports kõrvaltegelasi. Ning Vetinari, kes tegelasena on midagi muud kui hilisemates raamatutes – nimelt on ta selline inimlik türann koos mõne nõrkusehetkega, mitte selline terasest ajusuperman (samas koos mõnede infantiilsete hetkedega) nagu hilisemates Ankh Morporkiga seotud teostes. Ei mäletanudki, et kohe esimeses raamatus saab Vimes tanu alla; paistab, et Pratchett kirjutab ühe raamatu korraga, mitte et oleks pikemalt ette planeerinud, et mida ja kus seeria jooksul kirjutada. (Üldse ei mäleta, mis sai hiljem kuninglikust Porgandist, näiteks viimati ilmunud aururaamatus polnud teda tegutsemas, kuigi samas Angua oli.)

Muidugi tuleks ehk veel varasematesse Kettamaailma raamatutesse kaevuda, et näha Vetinari (ja ka Vahtkonna?) nö lapsepõlve. Ega ma suurt aru saa, miks mulle see Ankh Morporki sotsiaalse külje uurimine peaks tähtis olema (sest nagu targalt sedastasin, arvatavasti Pratchett ei mõelnud pikalt ette, vaid iga teosega arendas edasi vastava teema liini).

29 detsember, 2014

Jüri Paet – Jüri Paeti salmik (2009)

Kogumik jagub pooleks, esimeses pooles on veidi koledad jõulusalmid, teises pooles siis Paeti aforismid, millest üksikuid tsiteeriks alljärgnevalt.

Kokkuhoidlik inimene
sääsest elevanti ei tee.
(lk 28) 
Vahel on süda nii puhas, et lausa läigib.
(lk 30) 
Osav juuksur pügab klienti korralikult.
(lk 31) 
Maitsetud inimesed
ostavad magedat kaupa.
(lk 33) 
Tänu iibe vähenemisele väheneb ka
töötute arv.
(lk 39) 
Tänu jumalale olen ateist.
(lk 42) 
Kes pidevalt ämbrisse astub,
saab vähemalt jalad puhtaks.
(lk 52) 
Mehed elavad nagu muinasjutus
- abielluvad printsessiga,
kes hiljem muutub vanaks nõiaks.
(lk 52) 
Puuraidur kadus naise eest pakku.
(lk 56) 
Hea laps kasvab pitsata.
(lk 59)