Holly Black - A Reversal of Fortune (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu neiust, kes elab perega treileripargis ja kelle suvevaheaeg pole senimaani just kõige vingem. Suvetööks on miinimumtasu eest kommipoes töötamine, ja noh, treileripark on treileripark. Ja siis ühel päeval sõidab naabrimees otsa ta koerale, ning nüüd oodatakse tema järele, et koer magama panna. Neiu on … õige vihane.

Talle meenub päeval bussis kohatud imelik vanamees, kes pakkus talle, et võib teha neiule ükskõik mida. Neiu lähebki teda bussist otsima ja ühes peatuses ilmub vanamees bussi … ning on nõus koera päästma. Ja täiesti tasuta, kui neiu on valmis temaga võistlema oma valitud alal. Kaotuse korral saab vanamees (õigemini siis kurat) ta hinge. Neiu valib söömisvõistluse ning et ta töötab kommipoes, siis võisteldakse kummikommide söömises. Kurat on sellega meeleldi nõus.

Black kirjutab enamjaolt YA tekste ja eks see tekst oligi selline YA. Mitte et ma vabatahtlikult midagi sellist teist korda loeks, aga noh, eks see loetud ole.

Charles de Lint - In the House of My Enemy (Dreams Underfoot, 2003)

 

Arvatavasti selle kogumiku üks paremaid tekste, ja kuigi see on muuhulgas sissesulandatud romaani “The Onion Girl”, siis ikka … kisub pisara silma või nii.

Lugu siis noorest rasedast tänavatüdrukust, kellele Jilly ja Angel tahavad anda võimaluse oma elu korda ajada. Kaheksandat kuud rase neiu jääb Jilly juurde elama ja nad saavad omavahel vaat et sõbraks: sest Jilly minevik enne Angeli ja tema seltskonnaga kohtumist samamoodi traumaatiline - kodus seksuaalne vägivald ja seejärel tänaval narko eest keha müümine jne.

Laps sünnibki, noorele emale ja beebile leitakse Jilly elukoha lähedal väike korter ning ema ei suuda uskuda, et kõik on kuidagi … hea või normaalne. Ja ei suudagi uskuda.

Lõpp on tõesti traagiline. Ma küll enam ei mäleta, kuidas see romaanis võis edasi minna - aga eks kogu see romaan on täidetud selle laste ärakasutamise ja vägivalla teemaga. Mul polnud tõesti aimugi, et juba Newfordi lugude alguses on selline Jilly teave ära toodud.

Kruusa Kalju - Üleelamiste vanake (2023)

 

Kui eelmise aasta Loomingu Raamatukogu avaraamat oli Heinsaare päevikuelamused, siis seda aastat avab teine (kunagine) erakkondlane Kalju Kruusa, kelle tekste võiks samuti pidada nö … olmeluuleks (no kõiksugu (enese)irooniat on siin muidugi küll küllastumiseni). Kui Heinsaar jageleb loomedeemonitega, siis Kruusal on luuletajana kodused mured ja rõõmud (mis vast küll  ei tõuse deemonluseni), sest noh, kodusena pere kõrval pole just võimalust loominguline olla. Nagu öeldud, kuipalju sellest emotsionaalsusest tõepähe võtta, eks see ole iseasi (ERRi arvustaja nimetab seda “küünilisuseks”) - see on siiski luule.

Muidugi, pingekohti ole veelgi - see koroonaajastu ja sellest veelgi enam hoogu saanud nutindus, mis koolilaste ajud korralikult tuksi keeras.

Eks see luuletuste tsiteerimine jääb paljugi laiskuse taha, sest Kruusa kasutab teatavasti “õ” puhul mitmeid teistsuguseid tähti, mida väga ei viitsi andmebaasidest otsida.

MIND VALDAB LENGUS, olek tundub räinakas, kisub viuakaks …

Arusaadavalt

on seda keeruline seletada.

(lk 8)

 

KUI ON MIDAGI müütilist-poliitilist vaja ehitada -

võin panna õla alla

ja seda kehitada.

(lk 27)

 

SUURE INIMKONNA haledusest aru saan

oma väikese perekonnaringigi

hoiatava näite varal.

(lk 32)

 

KUI MUL MIDAGI öelda ei ole vaja,

siis tuba kraamin -

veits vihkamast väsinud, täitsa taunimast tüdinud.

(lk 34)

 

ET INIMELU ikka tasakaalus oleks,

on inimese parimad eluaastad

elu pahimad aastad.

(lk 39)

err kultuur

Charles de Lint - Small Deaths (Dreams Underfoot, 2003)

 

Väheke new age lugu noorest naisest, kelle peatab mingi mees (A), kes justkui tunneks seda naist; kui naine ei soovi temaga suhelda, siis mees hoiatab, et see naine ei soovikski temaga kohtuda, sest ta toob väikseid surmasid. 

Öösiti teeb naine ühes kohalikus raadios muusikasaadet ja sinna helistab järgmine mees (B), kes hoiatab naist varem kohatud mehega (A) suhtlemise või üldse tähelepanu äratamise eest. Vähe õudne jutt, sest naine ei tunne ei A ega B meest, ning B räägib, kuidas ta jälitab muudkui A ning seetõttu ta naist nägigi. 

Väikesed surmad on nimelt need juhtumid, mis on muutnud kellegi elu - valus lahkuminek, mõni eriliselt loll tegu või näiteks midagi, mis sinuga lapsepõlves tehti. Ja see mees A ongi selline … olend, kes seda omatahtsi levitab. Veider jutt, aga loo kangelanna ongi eluaeg olnud magnetiks kõiksugu veidrike ligitõmbamisel. Igal juhul, väga häiriv värk. Naine räägib oma sõbrannaga ja üheskoos õnnestub neil saada kohtumine selle öise helistajaga (mees B). Selgub, et helistaja B on ühtlasi see tänavatüüp A; lihtsalt ühe inimese kaks eri külge (AB või BA). Või siis mitte?

Jajah, puha müstika või alternatiivreaalsus. Ühelt poolt igati retrolik eelmise sajandi lõpu olustik, teiselt poolt selline … no davidlynchilik meeleolu (jajah, siin tekstis viidataksegi muuhulgas “Twin Peaksile”). Ja no teksti lahendus.

Manfred Kalmsten: Täheraua saaga

 

Väga omamoodi raamat. 
Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud. Eeskujuks põhjala saagad?
No ma olen saagasid ohtralt lugenud ja ei, ei ole samasugune. Mitte et see kuidagi halb raamat oleks - no ei - aga pole üldse sellist saagalikku kiretuse "juhtus see ja see ja siis tappis X Y-i ja P ja K said jagu N-ist" maiku. Pigem vastupidi - kõigi tegelaste tunded on tugevad ja tekst annab neid tundeid ka intensiivselt edasi. Aistingud ja kired on elavalt kirjeldatud, haaravad.
Et samas ühe inimese sisse ühel hetkel mahub ainult üks tunne ja et tegelane on kas kade, armunud või ülbe, aga mitte seda kõike korraga, ei ole ka vähemalt minule tuttavate saagadega sarnane. Võtame näiteks "Njalli saaga" - seal olid ikkagi inimestel mingid püsivad iseloomud, mitte ei haaranud neid tunded ja siis nad ... noh, olidki need tunded, muud asjad eriti ei mõjuta.
Eddadest või "Nibelungide laulust" rääkimata - need on ikka väga teistsugused.

Samas ega "Täheraua saaga" ütlegi, et on samasugune - öeldakse, et eeskujuks on Põhjala saagad. Nende eeskujude põhjal on Kalmsten täiesti omamoodi töö ära teinud ning loonud raamatu, mis ei meenuta väga mitte midagi. 

Ta on loonud täiesti uudse jumalate - vabandust, jumalde - süsteemi ja kosmoloogia, on segatud nii meile tuttavate jumalate kombeid (õdede ja vendadega abiellumine ja/või nendega sigimine näiteks) kui mingeid üsna tänapäevaseid kasvatusteooriaid "kõik hellitasid teda ja nõnda ta kasvaski ülbeks ja enesekeskseks". On loonud ühiskonnad, kus naised ja mehed on üsna võrdsed, ent kõik aina võitlevad, rüüstavad, tapavad - ja kes ei võitle, surevad hirmsat surma ikkagi - ning kütivad, muud elatusallikad on üsna tundmata. On loonud teose, kus leiavad aset korraga täiesti inimlikud sündmused ja samas on neil inimlikel sündmustel otseselt ja kõige kõrgemal-suuremal määral mõju jumalde eksistentsile või eksistentsi lõpule.

Isiklikult mulle kui lugejale ei meeldinud tegelaste iseloomutus, ühe-tunde-sees-täielik olemine ja et mitte midagi tegelase iseloomu põhjal oletada ei saanud. Aga samas ei oleks kuidagi teisiti saanud luua nii ettearvamatu sündmustikuga lugu - lugeja ei tea, mida tegelane tegema hakkab, sest tol ei olegi mingit püsivat tegevuste ja suhtumistena tuvastatavat iseloomu.
Ja omamoodi on see väga vinge saavutus - kirjutadagi nii, et loos on väga vähe aimatavat ja see, mis juhtub, tundubki täiesti ootamatuna. Et ma tean küll, et armastatu sureb, aga kuidas, mitte. Isegi ses osas, KES see armastatu on, on kahtlusi. Ja mis juhtub suures plaanis, pole üldse etteaimatav.

Aga tahaks ju isikustena mõjuvaid tegelasi!
Aga ei saa ju selliseid tegelasi olla, kui tegevusetunnetuse puudust, tegelaste tegude etteaimamatust lugejasse sisse kütta tahta!

Nojah - win some, lose some. 

Reaktor
Lugemissoovituse blog
Loteriis varem
Pärdikute päevaraamat

Lilli Luuk - Unemees (Vikerkaar 12, 2022)

 

Huvitavalt masendav tekst kirjeldab ühe naise elu lagunevas suhtes. Pealtnäha igati normaalne elujärg mehe ja lastega, mis tegelikult täis hirme mehega koosolemise pärast.

Ja siis need unenäod, mis lõikuvad mälestustega oma loogika järgi

Mul puudub igasugune kindlus, et ma nüüd autori kirjutatule kuidagi sain pihta. See unenägudest reaalsusse liikumine on nagu päris hästi teostatud, aga kas nüüd just selle tarvilikust mõttest aru sain.

Charles de Lint - The Conjure Man (Dreams Underfoot, 2003)

 

Peale erinevaid õudustäratavaid tekste tagasi turvalisematesse vetesse - ehk siis uuesti Jilly Coppercorni lähikonda ja seekord ei taba ühtki inimest erinevat sorti füüsiline vägivald. Kuid muidugi ei koosne see maailm vaid inimestest.

Ühel päeval näeb Wendy, kuidas pargis kiusavad poisid üht kodutut (kes on muidu tuntud nö trikimehena). Kui ta maha kukkunud mehele appi läheb, hakkab see temaga rääkima ja muutub lausa omamoodi pealetükkivaks, kui hakkab Wendy märkmikust lugema ja kommenteerima selle luulekatsetusi. Selge, et segane vanamees, aga Wendy ei saa kuidagi ta kütkest vallale - ning mees tahab näidata midagi; viibki naise ülikooli raamatukogu taha, kus on nüüd üks puuront. Vanamees ütleb, et raamatukogu direktor lasi selle puu maha raiuda, sest see segas ta vaadet. Kuid see puu oli nimelt iidne Jutupuu ja nüüd on maailmast kadunud üks selline nähtus. Mees kaob, Wendy läheb tööle kohvikusse ja räägib seal samuti ettekandjana töötava Jillyga. Ta soovib uut Jutupuud.

Kui nii vaadata, siis kergelt tobe või lihtsameelne tekst, aga ehk see taaskohtumine Jilly seltskonnaga tegi vastuvõtmise mõnusamaks. Eks siin ole ammune mure, et reaalse suhtluse asemel on jäädud massimeedia mõju alla. Tekstis on mitmeid viiteid selle kogumiku eelmistele tekstidele, seega üsna tugevalt Newfordi maailmas kinni.

Maria Lee - Äramõte (2007)

 

Võrreldes “Stereomeetriaga” on see pigem tõesti noore inimese luulekogu - kui seal jutustatakse eelkõige lugu ja vahel üsna sirgjooneliselt, siis esikkogus tuleb lugu kaunistada huvitavate väljendite ja kujunditega, mida on ehk ilus kogeda, aga röövivad vast väheke hoogu või löövust. Seepärast ehk siis tooksin esile ühe napima teksti, mis on … hea.

haigus

Ta tuleb jälle.

Mütoloogiline 

tõbi tõves,

haiguste keisrinna.

Ta tuleb mööda

veenjaid jõgesid.

Ta on su riigis.

Nüüd on ta su linnas.

Su ajukoor on küllalt sobiv pinnas.

Kõik talle polegi sümpaatsed.

Sina küll.

Ei tea, mis hetkel täpselt juhtub see, 

et ta imbub kuidagi su soontesse

ta võtab kuidagi su endale.

Su ajust saab ta trükipress,

su südamest ta armsaim trubaduur.

Sa pole hull,

sa näed ta värve küll,

kuid tema veetluse ees oled võimetu.

Jah, ta on võigas, aga elutruu.

Su enda õnn, et ta on prostituut,

ja viibib sinuga vaid mõne kuu.

(lk 7)

Charles de Lint - Ghosts of Wind and Shadow (Dreams Underfoot, 2003)

 

Iseenesest lihtne lugu, aga kuidagi südame ümber keerduv.

15-aastane tüdruk Lesli on lapsest saati uskunud, et meie maailmaga ühenduses elutsevad haldjad ja muud olendid, ja ta mäletab oma vanaema, kes ikka seda juttu ajas. Ema ajas see olukord meeleheitele; kuni viimaseks piisaks on neiu üks vähemuste teemaline koolitöö, kus ta kirjeldab õpetajale Newfordis elavaid olendeid - mis on muidugi päris tore, aga mitte päris see, mida õpetaja ootas. Ema arvab, et kui Lesli saab peagi 16, võib ta seaduslikult kodust lahkuda ja seejärel ühineda mõne satanistliku sektiga vms.

Ta pöördub abi saamiseks Lesli flöödiõpetaja poole, kuna tüdruk on temaga lähedane ja ehk see saaks noorele panna aru pähe. Aga ei … peale järjekordset kodust tüli lahkubki Lesli kodust ja leiab ööbimiskoha ühe paari juures, mis tegelikult kupeldab tüdrukuid. Ema võtab uuesti ühendust flöödiõpetajaga ja avastab selle ukse taga õudusega, et seegi on üks … haldjaveidrik koos oma abikaasa Ceriniga. Veel hullem - nad on tegelikult ammusest ajast tuttavad tänu vanaemale, aga see osa ema elust on ta mälust nö kustutatud. Need tegelased lubavad tüdruku leida … kes on sattunud juba järgmise kupeldaja võrku, ning see mees plaanib Lesli süütuse kalli raha eest maha müüa. Cerin kasutab väikeste olendite abi, et tüdrukule jälile saada.

Ühesõnaga, algab selliselt kergelt probleemse jutuna, ja siis võtab korraga üles vägagi sünged toonid. Ja loo lõpplahendus oleks justkui positiivsem, aga ühe suure agaga; igati plusspunktid niisuguse lahenduse eest. Loos vilksatavad taustal mitmed Newfordi “staarid”, asi seegi.

““There are no happy endings,” Cerin told her. “There are no real endings ever - happy or otherwise. We all have our own stories which are just a part of the one Story that binds both this world and Faerie. Sometimes we step into each other’s stories - perhaps just for a few minutes, perhaps for years - and then we step out of them again. But all the while, the Story just goes on.”” (lk 205)

Mehis Heinsaar - Eesti keelde sukelduja (Vikerkaar 12, 2022)

 

Lugu Karksi-Nuia eesti keele õpetajast, kelle üks 9. klassi õpilane ajab oma koolitöödes segast … aga väga andekat segast.  Viimaks võtab ta eravestluses õpilase ette ja kuuleb temalt, et see õpilane sukeldub koolitööde ajal eesti keele kirevatesse kihtidesse … ning ta jutustab õpetajale oma kõige vägevamast rännakust, mis juhtus ühe kontrolltöö ajal (mille eest oli ta õpetajalt hindeks saanud kolme, kolme pika miinusega - õpetaja mure ongi see, et lõpukirjandit hindavad teised inimesed ja siis pole noormehel mingitki võimalust saada positiivset hinnet).

No seda rännakut oleks muidugi üsna keeruline ümber jutustada, kuivõrd tegevusloogika võib käituda üsna vabalt ja samas ikkagi kindlamatele radadele naasta. Õpetajale on selge, et ta peab omapoolselt sekkuma, et eesti keelde sukelduja saaks üldse kooli lõpetada (noormehel plaan minna õppima mesinikuks).

Tekst on fantaasiarikas ja sellisena üsna lopsakas - mille puhul võib vast tänada, et see pole valgunud rohkematele lehekülgedele, kuna toimuvat on mõnevõrra raske mõistmisega kokku klapitada, kui see üldse eesmärgiks ongi: ehk ongi Heinsaare eesmärgiks lugejat lämmatada sellise koormaga, ja siis tekst lõpetada õige banaalselt. Veider värk.

Vadim Mihhailin - Бобер, выдыхай! Заметки о советском анекдоте и об источниках анекдотической традиции (2022)

Pole veel leidnud jaksu kirjutada juba traditsiooniliseks saanud raamatuaasta kokkuvõtet, kuid vähemalt ühest loetud raamatust võiks siiski rääkida. 2022 oli muidugi sitt aasta ja eriti sitad ja ängistavad olid esimesed nädalad pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Mõneti aitas sellest ängist üle saada aga seesinane raamat - uurimus nõukogude loomaanekdootidest ja anekdoodikultuurist. Kunagi bakaõppes tegin ühes seminaris ettekande, kus väitsin, et võimu ja vaimu vastanduse kõrval on vähemasti sama tähtis võimu ja sõimu oma (ma ei olnud siis veel Bahtini lugenud, aga eks ma midagi sihukest karnevalilikku silmas pidasin). Mihhailini raamat räägib ka muuhulgas loomaanekdootide rollist toimetulekus nõukogude tegelikkusega, alates Stalini ajast ja lõpetades Perestroikaga. Ja ega ma temast palju muud rääkida ei oskagi, jagan parem teiega mõningaid lemmikuid.

Esimene nali on arvatavasti Stalini-aegne, aga kõlbab väga hästi ka tänapäeva:

Lõvi kutsub kõik metsaelanikud kokku ja kuulutab: homsest alates söön iga päev ühe teist ära. Võtab siis kalendri ja hakkab kirjutama:

"Nii, hunt, sina tuled täna õhtul. Küsimusi on?"

"Ei ole."

"Siis oled õhtuni vaba. Edasi - rebane. Tuled homme õhtul. Küsimusi on?"

"Ei ole."

"Siis oled homseni vaba. Edasi - jänes. Tuled ülehomme õhtul. Küsimusi on?"

"On."

"Lase tulla."

"Kas tulemata ka võib jätta?"

"Ikka võib. Tähendab, sinu kriipsutame siis maha..." 

Loomade kõrval figureerivad anekdootides, mõistagi, ka nende inimsoost kaaslased muinasjuttudest, nagu Punamütsike või Mašake, kes sulanduvad tihtilugu ühte nõukaaja lõpu anekdootides tegutseva deemonliku plikakesega. Taas päevakohane näide:

On talv. Väljas - tuisk ja pakane. Majade vahel jäätunud liivakastis istub suvekleidis ja paljaste säärtega väike plika ning taob kühvlikesega kivikõvaks külmunud liiva. Inimesed, kes teda näevad, astuvad ligi ja küsivad murelikult:

"Tütreke, kas sul külm ei ole?"

"EI OLE! SOE ON!"

"Aga väljas on ju talv..."

"EI OLE! SUVI ON! SOE ON!"

"Aga vaata ometi, siin pole ju muud kui jää ja lumi."

"SELLINE KURADI SITANE SUVI, JAH, ONGI!"

Hilisema perioodi naljad eristuvadki varasematest oma jõhkrusega. Võtkem kasvõi selline, tuttavate tegelastega:

Gena istub kodus ja loeb lehte, kui sisse tormab Potsataja ja karjub lõõtsutades: "Gena, Gena, Kübaramooril sündisid pojad!" - "No ja siis?" - "Mis "no ja siis?"? Ma enda omad uputasin ära, aga sinu omad ujusid eest ära!" 

Üks absoluutseid lemmikuid kogu raamatust:

Metsas käib diplomitööde kaitsmine. Siseneb jänes ja kuulutab välja oma teema: "Metskiskjate söömise struktuur ja dünaamika". Komisjon on hämmingus. Rebane tõuseb püsti: "Kas ma saan õigesti aru, et jutt on just kiskjate söömisest?" Jänes vastab: "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Rebane ja jänes lähevad uksest välja. Tagasi tuleb ainult jänes üksi. Hunt tõuseb püsti: "Ma ei saa päris hästi aru, mis siin toimub. Mis idiootlik teema see on - ja kuhu kadus rebane?" - "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Hunt ja jänes lähevad uksest välja, tagasi tuleb ainult jänes üksi. Lauatagune jääb järk-järgult aina tühjemaks. Komisjonist viimasena alles jäänud metssiga mõistab, et asjalood on halvad ning lausub: "Lugupeetud kaitsja, ma saan aru, et miski on mulle siin segaseks jäänud. Töö kohta mul küsimusi ei ole - öelge lihtsalt, mis siin toimub?" Jänes vaatab teda mõtlikult ja ütleb siis: "Olgu peale, tulge, ma näitan teile." Nad lähevad välja koridori, metssiga koperdab värisevatel jalgadel ümber nurga, seal aga istub lõvi, hüpitab mõtlikult paljaksnäritud karu pealuud ning lausub: "Tähtis pole mitte see, milline on teie teema, vaid kes on teie juhendaja."

Lõpetagem kuldkalakesega:

Sai kord insener tuusiku Musta mere äärde. Seal pandi ta elama kuue ruutmeetrisesse osmikusse - ja isegi toidutalonge ei antud kaasa! Muidugi aimas ta sellist tükki juba ette ja mõtles: "Võtan parem võrgu kaasa, viskan kusagil merre, ilma kalata ikka ei jää." Viskaski mees õhtul võrgud vette, sõi kõhu Turisti einet täis ja heitis siis magama. Hommikul, nii kui ärkas, põrutas kohe võrkusid vaatama. Lappab ja lappab - ja äkki näeb võrgus kuldkalakest. "Lase mind tagasi merre," ütleb kala. "Täidan ühe sinu soovi - rohkem pole sulle reglemendi järgi ette nähtud." - "No hästi, soovin, et mul oleks nii palju raha kui minu hütikesse mahub!" - "Jumal sinuga, täitugu su soov!" Mees lausa lendab tagasi osmikusse, lööb ukse lahti - aga põrandal vedeleb ainult kolmekas. Mees padavai tagasi mere äärde ja hakkab kuldkalakest hüüdma. Kalake ujub kalda äärde ja nõuab: "Noh, mis tarvis, töötav intelligents?" - "Mis mõttes? Sa tegid mulle tünga! Seal oli ainult kolm rubla!" - "No ja siis, ei mahtunud ära või?"

Läheb siis vanamees kolmandat korda jõe äärde ja hakkab taas hüüdma kuldkalakest. Kalake ujub kohale, ohkab ja hakkab talle dikteerima üliõpilane Raskolnikovi aadressi...

Charles de Lint - Pity the Monsters (Dreams Underfoot, 2003)

 

Inglismaalt Newfordi elama sattunud inglanna satub tuisusel õhtul rattaõnnetusse, mille tagajärjel ärkab ta ühe kummalise vanamuti juures kuskil Tombsi getos - seal korteris elab ka hiiglaslik vaimuhaige noormees, kelle üks isiksus soovib selle inglanna endale naiseks võtma. Hädasolija õnnetuseks paistab see vanamutt hiiglase plaaniga igati päri olevat; muuhulgas kuuleb naine selle … Frankensteini lugu - ta olevat nimelt kokku traageldatud erinevate inimeste osadest, mistõttu on siis kokku pärinud 17 erinevat isiksust (neist hulleim siis soovib naist võtta omale). Inglannal õnnestub siiski põgeneneda ning politsei toimetab ta haiglasse, kus ärgates kuuleb, et see polnudki unenägu, ja ühest vaimuhaiglast ongi põgenenud selline paar …

Et siis väike viilakas Newfordi eluolust, mida kõike hulle võib sellest Tombsi getost küll leida. Eks vähe ootamatu on, et autor on korraga ette võtnud Frankensteini loo ja seda Newfordi sobivalt tõlgendanud (jajah, milline üllatus oli hiljem avastada, et algselt ilmuski see Frankensteini temaatilises antoloogias). Eks see vähe laast ole, pole aimugi, kas laiemas plaanis sellest midagi ka romaanides kajastub.

Anna Stephens - Godblind (2018)

 

Tempokas fantaasiamärul, kus võimalikel headel läheb võimalikult halvasti ja võimalikud halvad on haaramas võimu tagasi - seda peale aastasadu, kui nemad ja nende verised jumalad said kas ääremaadele ära peletatud või siis maa pealt pagendatud. Iseenesest loogiline algus ühele sünkmornile triloogiale (no sünkmorni loogika ütleb, et võimalikud head ei saa olla nii üheselt head - hetkel see veel nii žanriloogiliselt avanenud pole).

Lugu on tõesti meeldivalt tempokas, mida siis antakse edasi läbi kümne tegelase lühikeste peatükkidega - 4 naistegelast ja 6 meestegelast. Nö headelt 7 ja halbadelt 3 vaatepunkti - kusjuures mõlemal poolel on nö üks tegelane, kes on ühenduses vaenlastega. Galtas, kes tegutseb heade kukutamiseks ja Dom, kes on omamoodi vahelüli jumalate maailmaga, mis tähendab ühtlasi siis ühendust pagendusest naasvate verejumalatega: selline üpris veider seestumine, ka selle romaani kontekstis.

Peatükkide järgi kujuneb välja kolm peategelast: see seestunud Dom (18), Crys (15, teine võimalik seestuja) ja Rillirin (14, kahe üks vahelüli kahe vaenupoole vahel; seda küll orjast ülejooksikuna). Järgmise lüli moodustavad isa ja poeg Durdil ja Mace (kumbki 11 peatükki) - üks, kes pealinnas püüab ohjeldada kurbusest segiläinud kuningat, ja poeg, kes siis püüab kaitsta riigipiiri Mirecesi sissetungijate eest (ühtlasi paar, kellele pakutakse võimalikku kuningatiitlit, kui senine kuningas ja ta järglane peaks … riigikorrale liialt ohtlikuks muutuma).

Alles seejärel järgnevad nö pahade vaatenurgad (kummaltki 9) - Mirecesi uus liider Corvus (kelle õde Rillirin on sealt põgenenud ori) ja reetmise üks organisaatoreid Galtas (harvanähtav tegelane, kes ongi vaid negatiivne). 8 peatükki on Taralt - kes on muidugi märkimisväärne, et on naisena sõjaväes karjääri teinud, aga selles raamatus on tema tähtsus nagu teisejärguline; küllap triloogia edenedes tõuseb ta rohkem esile senise tapeedi asemel. Kummagi poole preestrid Lanna ja Gilda (kumbki 5 peatükki, neist vähemalt pooled on need üheskoos), neist ehk olulisem oma Lanna tegemised, kuivõrd ta on Mirecesi usujuht või nii (Gilda tähtsus on sarnane Taraga; hetkel ei muutuks suurt midagi, kui need jääks otsese vaatenurgata - aga see muidugi viiks kõvasti paigast romaani soolise tasakaalu).

Et tegemist on sünkmorniga, siis siin leidub üsna jõhkrat vägivalda (eriti siis üks rituaalne ohverdamine). Ja noh, need pagendatud verejumalad vajavad naasemiseks õige metsikul hulgal verevalamist - seda kasvõi eneseohverdamise vormis, nagu seda Mirecesi puhu tehakse. Jõhker värk.

Eks kaasaegsust lisab seegi, et üks peategelane avastab, et tegelikult suudab ta lähedust kogeda ka omasoolisega; et siis pole miski kõrvaltegelane - autor on selles suhtes ikka pedaali põhja vajutanud.

Ühesõnaga, üpriski hea litakas möllu; seda mitte küll nõrganärvilistele.

James Ballard - Ärkav meri (Mardus 2, 1991)

 

Juhuslikult sattusid kätte ajakirja Marduse mõned algusaja numbrid ning päris üllatav oli sealt avastada Ballardi lühiloo tõlge (algupärand ilmunud küll juba 1963. aastal; niisiis üsna samal joonel teiste seal ilmunud klassikalisemate tekstidega - mitte et ma arvakski, et tollal oleks olnud kuidagi lahedalt kättesaadav värskem ulme).

Tekst siis ise selline, et igati … ballardlik. Kuskil sisemaa linnakeses ärkab mees öösiti üles ja näeb, kuidas meri on tõusnud nende linnani. Ja kui hea enesetunde see tekitab. Abikaasa ei saa midagi aru (sest mees oli hiljuti pikemalt haige), aga on omapoolselt valmis öösiti ootama, et näha seda, mida mees kogeb.

Mees tunneb, et kui naine niimoodi pingutab, siis see … pole õieti enam see, pole enam tema enda kogemus (no naine jääb tegelikult ootamise ajal magama). Ta avastab järgmistel öödel seal mere ääres liikumas mingi teise naise, kelle juurde ta üha püüab jõuda.

Kas ma ütlesin, et samal ajal algasid seal kandis paleontoloogide või arheoloogide juhitud väljakaevamised eelajaloolise mere asemel? Igal juhul, mees … jõuab naiseni.

Nagu ikka Ballardi ulmeliste tekstide lugemiskogemuse puhul, tekib takkajärgi mõte, et mida ma just lugesin. Aga eks autori renomee on nii kõva, et paratamatult hindad seda modernse kirjandusena.

Seda lugu illustreerivad Jüri Mildebergi pildid.

ulmekirjanduse baas

Charles de Lint - Winter Was Hard (Dreams Underfoot, 2003)

 

Peale mõningast pausi on jälle tagasi Jilly Coppercorn, kes siis oma igavesel heategevuselutööl puutub kokku Tombsi getos elutsevate noorte tänavatüdrukutega, kes on … kummalised. Võiks arvata, et sellised tüdrukud peavad elatist teenima mitte just normaalsete meestega magamise eest, aga ei, nemad on tõesti iseseisvad ja kas ma ütlesin, et kummalised?

Igal juhul, Jillyl õnnestub neid visandada maalimise tarbeks ja kui ta neid visandeid ühele vanadekodu tuttavale (kelle eest ta samuti hoolitseb) näitab, ütleb see vanamees, et need on “gemminid” - nö kohavaimud või haldjad, kes elatuvad selle koha positiivsest meeleolust. Ja kui nad kaovad, muutub see koht nö kummituslikuks. Järgmisel kohtumisel selle kamba juht teatabki, et nad lahkuvad sealt talvisel pööripäeval (mil side kahe maailma vahel on kõige lahtisem). Hea Jilly loodab veel seda vanadekodu ätti nende olenditega kokku viia, aga elu läheb teisiti.

Lool on justkui kaks ülesannet - ühelt poolt saab autor fantaseerida oma mütoloogiate kallal (paistab, et sellise nimega mütoloogilist kuju pole mujal kui Newfordi maailmas; ja sedagi ainult selles jutus). Teiselt poolt jätkab ühe oma lemmiktegelasega - kuigi arvatavalt romaani “The Onion Girl” võrreldes on siinne Jilly kuidagi liiga tavaline. Pole juttugi, et tema oleks tänaval elanud jne. Ja Jilly süda on murtud, kuna selgus, et ta ihaldusobjekt on tegelikult abielus ja kes ei soovi naist maha jätta ning pakkus kunstnikule armukese kohta. Noh, romaani järgi ei lasknud Jilly oma lapsepõlvetraumade tõttu mingeid suvalisi mehi endaga lähedaseks saada. Aga noh, tegu ongi ühe varasema tekstiga.

““Gemmin are the spirits of place, just like hobs are spirits of a house. They’re what make a place feel good and safeguard its positive memories. When they leave, that’s when a place gets a haunted feeling. And then only the bad feelings are left - or no feelings, which is just about the same difference.”” (lk 155)

Anna Gavalda: Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks

Nad ütlevad: imeline karakteriloome, eripalgelised tegelased, oivaline jutuvestmine.

Mida mina leidsin: kahe erandiga (mees, kes põhjustas kokkupõrke, ja naissoost loomaarst) on kõik tegelased ühesugused.
See tähendab, väliste atribuutide poolest hästi erinevad, muidugi. Mõned mehed, mõned naised, mõned noored, mõned keskealised (vanu polnud ühtegi). Mõned hästi haritud, mõned üsna napi hariduspagasiga, mõned rikkad, mõned vaesed, mõned üksiklased, mõned pereinimesed.

Aga nad kõik kas vaatavad maailma kerge põlgliku üleolekuga või vaatab autor neid kerge põlgliku üleolekuga. Näevad pisikest vinni tüdruku suunurgas, kellega koos rongis sõidavad, ja mõtlevad, et muidu oleks ta päris pandav, või seda, kuidas ülemus suud kõverdab, kui alluvatega räägib. Oletavad vestluspartnerit nuputavat, kas nad kannavad sukki või sukkpükse, kui kallis aluspesu tal on, mõtlevad temast kui "sellest lollist". Kogu aeg on maailmale ja teistele inimestele suunatud kerge üleolev kõrvalpilk.
Vahel on see suunatud ka inimesele endale - ostan seda kallist veini, selle kalli aiamööbli ja eks see terake uusrikka moodi on, aga ostan ikkagi.
Kogu aeg kerge põlgus, mingi distants, vahetute tunnete puudumine.
Ja siis on neil kuskil sees selle ühe teema osas tugevad tunded.

Naistel enamasti anonüümne üldine iha armastuse järgi. Vahel ka konkreetne armastus näiteks lapse vastu. Viimases novellis tahab peategelanna oma novelle avaldada.
Meestel on peamiselt konkreetne iha mingi naise järgi, kes kätte ei anna.
Ja mis siis saab ja kuidas saab - vahel läheb hästi tugeva tunde osas, vahel halvasti. Vahel läheb hästi vähemalt ses osas, et selgub: paari teise inimesega on head suhted, isegi kui tugeva tunde objektiga asja ei saa.

Päris masendavat juttu ses mõttes ei ole, et kõik igal rindel pekki läheks. Aga ses mõttes on küll, et ma jälestan enamikku peategelastest.
Nad ei ole vahetud.
Nad on sellised inimesed, kes mitte ei ela, vaid mängivad elu ja siis on nördinud, kui mäng hästi ei lähe. 

Kahe erandiga. Kaks juttu on päris inimestest. Loomaarst ja reisiv müügimees on toredad inimesed, nendega tahaks rääkida ja tutvuda.
Kaks on veel, kes sellised ... enam-vähem. Pole nii hullud kui teised.
Enamasti on peategelased aga vastikud.

Ja üldiselt inimestele väga meeldib see raamat??? 

Ekspress
Thomas M. Vertigo
Proua Teisipäev

2022, parimad raamatud

 Eelmise aasta märksõnaks on minu jaoks kahtlemata Loomingu Raamatukogu, mis pani kindlasti kokku keskmisest kõvasti tugevama aastakäigu: mitmekesised eesti (mees)autorid ja muidu värskema kirjanduse tõlked (ja kui vaadata, mida reklaamitakse 2023. aasta puhul, siis valik paistab langevat tagasi harju keskmise juurde).

Viis parimat möödunud aastal ilmunud raamatut:

Tõnis Vilu - Kõik linnud valgusele

Guntis Berelis - Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga

Mircea Cărtărescu - Ruletimängija

Maarit Leijon - Musträstas

K. J. Parker - A Practical Guide to Conquering the World

Mehis Heinsaar - Ööpäevik

John Gwynne - The Shadow of the Gods

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas

Jonathan Strahan - Someone in Time. Tales of Time Crossed Romance

Michael Köhlmeier - Idüll uppuva koeraga

Peedu Saar - Loomad

Natsume Sōseki - Noorsand

Martha Wells - Kõik süsteemid punases

Hella S. Haasse - Uruq

Travis Baldree - Legends & Lattes

Voldemar Panso - Naljakas inimene

Paula Guran - The Year's Best Fantasy 1

Teisi eelmisel aastal loetud raamatuid (soovitaks Buehlman, Lafferty, Erikson, Addison):

Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

Kartowli kokk ehk õpetus, kuda kartowlidest 125 rooga walmistada wõib. Üks kasuline köögiraamat Eesti neiudele ja perenaistele. Kirjutanud neiu Helena (1893)

Anna Smith Spark - The Court of Broken Knives (2018)

Jonathan French - The Grey Bastards (2018)

Anna Smith Spark - The Tower of Living and Dying (2019)

Lynne Trillman - Weird Fucks (2021)

Naomi Kritzer - Cat Pictures Please and Other Stories (2017)

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)

Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

Charles de Lint - The Onion Girl (2001)

Karen A. Simonjan - Ainult kolm pääsevad Maale (1973)

Cameron Johnston - The Maleficent Seven (2021)

R. A. Lafferty - The Best of R. A. Lafferty (2019)

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

Valter Udam - Vastutus (1985)

Steven Erikson - House of Chains (2003)

Michael J. Sullivan - Theft of Swords (2011)

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

Pippa Goodheart - Parim võitku! (2021)

Ralf Parve - Telefon (1953)

Moriss Potshišvili – Vaikuskont (1978)

WeroniCa - Olen olematu ehk Börki päevik (2003)

Katherine Addison - The Goblin Emperor (2019)

David Gemmell - Legend (1994)

Kõrbeliivade kumedast kuminast (1982)

Peedu Saar - Pascual (2018)

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)