Manfred Kalmsten - Götterdämmerung (2023)

 

Kogumik jaguneb kolmeks - kõigepealt kolm nö inimeste lugu, siis kaks tagasivaadet (“Kaarnasüda”, “Valrafn”) eelmiste raamatute maailmadele, ning viimaseks osaks on kolm juttu, mis on võrreldes esimese osaga õige pretensioonikad, tulemused on nii ja naa. Keskmisest osast ei oska õieti ei oska kirjutada (sest see eeldab suuresti raamatute ülelugemist); huvipakkuvam on see, mis toimub õieti esimese ja viimases kolmandikus.

Esimeses kolmandikus jõudsin välja mõelda siinse lühiproosa mudeli - palju tegevust, nais- ja meeskangelane, kellest naine nö juhtiv aju. Maailma, tegevuse ja tegelaste kompotist jäävad tegelased pigem kolmandaks - mis aga läheb tasakaalu kolmandas tekstis “Lohe neelas alla päikse…”, mis on kogumiku kindlasti parem tekst ja kus Kalmsten keerab ikka lugejal kraani vängelt kinni. Ühesõnaga, esimene kolmandik on meeldivalt tempokas; alati mitte tipptasemel, aga igati loetav.

Ja siis see viimane kolmandik, mis algab õige … kurjakuulutavalt, tekstiga “... Tuli on igavene”, mis kompab lugeja vastuvõttu oma igavuse ja pateetilisuse ülevoolavusega. Trauma kandus edasi järgmise looga “Kuid tugevaim on armastus”, kus tuli sisse järgmise kahe teksti ingliteema ja alles raamatu viimase, kogumiku nimilooga  sai tardumusest välja (kuigi jah, eksole, inglid. Aga Odin!). Aga need kaks lugu, need ei istunud, jutud läksid eriliselt kammerlikuks või abstraktseks (või nagu ulmebaasis öeldakse: “hämarulme”) ja mida autor õieti soovib väljendada, igal juhul see ei hakka minu puhul tööle. Aga siis kogumiku viimases, nimiloos, läheb Kalmsten taas mängulisemaks või lihtsalt leidlikumaks, tegelased näevad vett ja vilet ning on ise … ambivalentsemad. Ning saatus juhib huku poole.

Nelja aastaga neli raamatut, neist kaks puhtalt jutukogud: autor paistab olevat vägagi agar kirjutaja. Hea oleks nüüd keskenduda millegi mastaapsema kirjutamiseks ja jätta lühilugude kirjutamine pigem vahepalaks. Või noh, eks Kalmsten tunnetab ise kõige paremini, kuidas jätkata. Kaks head lugu, neli normaalset, üks loetav ja üks nõrk tekst; lugude keskmine hinne 4,9 (võrdluseks: “Raske vihm” 4,8).

Igaviku väravale 5/10

Vari Albatrossosel 5/10

Lohe neelas alla päikse… 6/10

Kaarnasüda 5/10

Valrafn 5/10

… Tuli on igavene 3/10

Kuid tugevaim on armastus 4/10

Götterdämmerung 6/10

ulmekirjanduse baas

tilda ja tarakanid

mööda netti

Maureen McHugh - Just a Nudge (The Book of Witches, 2023)

 

Väheke selline lugu, mille lõpplahendus paneb küsima, et kas just nii on kõige parem. Või noh, ehk see ongi just inimlik. Igal juhul, tekitab eetilisi küsitavusi.

Loos on siis samasooliste abielupaar, kes kasvatab beebipoissi. Peategelane töötab haiglas õena ja saab seal vett ja vilet (aga vähemalt perele kindlust), lapsega kodus olev naine on raamatupidaja, kes hakkab naasema töötegemisse. Äsja on siis kolitud Los Angelesi, kus nende naabriks on vanamees, kes ei vaata just hea pilguga, et kaks naist on abielus ja pealegi kasvatavad poega. Vanamees on lisaks selline asjadekoguja, mistõttu ta aed ja maja on igasugu kola täis. Veel hullem - ta käib ka naiste prügi sorimas, mis ajab peategelase tõsiselt närvi. Peategelane pärineb isapoolsest nõidade vereliinist, ja kui lõpuks läheb naabriga suhe lõplikult tuksi, otsustab ta viimaks oma pere kaitseks lapsepõlves omandatud nõiakunsti kasutada.

Nagu öeldud, loo finaali moraal on küllaltki küsitav. Eks siin ole  oluline ka koroona-aastate mõju ja lapsevanemaks saamise võlu ja valu. Ja no muidugi LGBT küsimus. Ja kellel siis poleks naabreid, kellega üldse ei sooviks suhelda või näha lähemalt kui pool kilomeetrit. Aga jah.

Mikko Lagerspetz - Ja ikka on noored me hääled (Looming 11, 2023)

 

Kurblik lugu koorijuhiks õppijast, kes oma õppetööks organiseeris koori Soomes tööl käivatest eestlastest, kellega siis harjutati esmaspäeva hommikuti ja reede õhtuti (nädala sees on ta isegi Helsingis õppimas) laeva peal selleks eraldatud konverentsiruumis. Plaan siis esineda vabariigi aastapäeval Soomes. Huvitavat projekti toetati koguni Eesti riigiasutuste poolt.

Ja tõepoolest, inimesed tulid kaasa, tudeng leidis arhiivist Gustav Ernesaksalt ühe huvitava ja unustatud kooripala, mida peale professoriga konsulteerimist ja sõnade kohendamist sai valitud esinemispalaks. Aga eestlase parim toit on teine eestlane, nii ka seekord.

Tekst on justkui üks edulugu, kuniks siis isiklik kadedus või väiklus sisse lööb. Eks autor osutab läbi lillede, kuidas koroonaajastul ühiskonna tavalised kodanikud radikaliseeruvad - tõepoolest, kuhu on kadunud see 20-30 aastat tagasi olnud … olemisrõõm? Kahtlane tunne, et oleks justkui varem lugenud Lagerspetzilt midagi ilukirjanduslikku, aga ehk eksin.

Kodulehelt loetav.

Premee Mohamed - So Spake the Mirrorwitch (The Book of Witches, 2023)

 

Autor paistab olevat oma lühiromaanidega üks tõusvaid tähti ulmeproosas; see tekst on minu jaoks esimene kokkupuude ta loomega. Tekst on üllatavalt traditsioonilise moega, aga kuidagi … kurjakuulutavalt mõnusa atmosfääriga.

Niisiis, nõid tunnetab, et tema metsamajja saabuvad kaks meest, arvatavalt nõiajahtijad. Astuvadki need sisse, teatades, et neid huvitab siinse maakoha müstilisem pool; hilisemas vestluses siiski tunnistavad nõidade otsinguid. Seepeale kupatatakse nad resoluutselt minema.

Kuid mehed naasevad öö pimeduses ning nõid on selleks valmistunud. Ta vangistab mehed … peeglitagusele maale.

Et siis, huvitav olustik ja nõia siseilm ja no muidu tegelaste psühholoogia. Sest noh, enese päästmiseks võib ka nõid ette võtta radikaalse sammu - mitte et tal erilisi illusioone oleks, mis juhtuks siis, kui nõiakütid ta üle kohut mõistaksid. Nagu öeldud, Mohamedi loome arvustuste põhjal ootaks justkui mingit erilist või kõhedat maailma, aga siin on välja kukkunud hoopis … igati loetav lugu (hmm-hmm, kuulu järgi peaks autoril olema ka fantaasiaromaan).

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas (2023)

 

Väga huvitav oleks näha, kuidas see raamat oleks võrdluses Dominique Fortier’ “Paberlinnadega” - tegu ei ole vastanditega (mis võiks olla selle raamatu vastand? Või “Paberlinnade”?), lihtsalt esmapilgul väga erinevate nägemuste ja kogemustega. Aga samas, mõlemas on lähedane suhe looduse ja üleloomulikkusega (jajah, Fortier küll rekonstrueerib pea poolteist sajandit tagasi elanud isikut ja Tagaq oma noorusaega - mis küll läheb õige müstiliseks kätte). Igal juhul, selline võrdlus võiks olla huvitav ja asjakohane (mõlemad on veel ka kanada autorid) ning mina selliseks võrdluseks võimeline pole (sest nii palju on lugeda! “Book of Witches” on pooleli; ja siis ootab uus K. J. Parker ja Travis Baldree ja kõik need poolikud triloogiad ja antoloogiad ja muidugi Malazani sari).

maa kutsub meid enesesse tagasi

ja nõndasamuti nagu maad

tema algusse tagasi kistakse

nõnda pahvas universumi

üksainus hiiglaslik hingetõmme

meid kõiki välja

seepärast hingabki universum

meid kõiki

tagasi enesesse

kui sureme

võtab maa meid jällegi

oma rüppe

muudab taimedeks naftaks ja tuuleks

klopib meid elukülluseks

(lk 57)

Seda raamatut vast väga ei soovitaks nõrganärvilistele, sest üks hull teema on siin laste ärakasutamine; seda teevad sugulased, seda teevad vanemate joomakaaslased, seda teevad õpetajad. Ja siis on joomine ja mõnuained. Fataalsed õnnetused ja enesetapud. Põhjuseks siis esmalt põlisrahvaste ja nende maade koloniseerimine ja kultuuri hävitamine, seejärel veel nende ümberasustamine.

Selle kõrval on arktiline loodusküllus, lumi, jää, lõpmata pimedus või lõpmata päev. Virmalised. Loomad, linnud, mereelukad. Kõigel on lugu, kõigel on põhjus, sina oled seos, osa süsteemist. On maa ja on erinevad ilmad. Surm on … surm on ehk midagi muud kui meie kogemuses; seda on lihtsalt niivõrd palju, et see on justkui teisenenud elava maailma üheks osaks. Nii ka selle raamatu lugu paratamatult lõpeb väga eripalgeliste … üleminekutega.

öeldakse et andesta

andesta neile kes sulle haiget tegid

öeldakse ära hoia minevikust kinni

nii teed ainult endale haiget

aga minevik sünnitas ehituskivid millest

ma panen kokku oma luud

minevik jagas kõik minu rakud

nendeks lihasteks mida ma painutan

selleks nahaks mida olen venitanud

minevik on nende hingetõmmete maja

mida ma ei andesta ega unusta

ma kaitsen ja hoian ära

panen nad neelama häbi ja kahetsema

ma andestan iseendale 

(lk 127)

Garth Nix - The Unexpected Excursion of the Murder Mystery Writing Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Loos on kolm elementi, mis äratavad tähelepanu - antikangelaseks on hiiglaslik rotilaadne koletis, tegevus toimub II maailmasõja aegses Inglismaal (siis, kui Saksa õhurünnakud olid vaibunud) ning nõidadeks on keskealised inglise krimikirjanikud nagu Dorothy ja Agatha (ja Josephine, aga tema puhul ma nagu välja ei noki, kellega just tegu; mainitakse veel paari tuntud autorit).

Et tegu on nõidadega, siis nad sõidavad luuaga. Aga et samal ajal on ühiskond pidevas õhurünnakuhirmus, peab see luuatamine toimuma ettevaatlikult. Ja see omavaheline suhtlemine - Agatha austab traditsioonilisemaid viise (rääkiv tint!), Dorothy eelistab kasvõi kodeeritud telefonikõnesid (et neid ei peetaks ometi saksa spioonideks). Jne jne.

Ühesõnaga, meeldiv alternatiivajalooline lugu, ühelt poolt selline cozy fantasy (sest ega see koletis midagi metsikut korda saada), teiselt poolt … siiski II maailmasõja aegne Inglismaa olustik. Seni vast õdusamaid tekste selles antoloogias, kus pole just näkku karjuvaid kaasaegseid või üldinimlikke probleeme. Vanameister oskab.

Saad Z. Hossain - Orphanage of the Last Breath (The Book of Witches, 2023)

 

Bangladeshis, tuleviku Dhakas aset leidev põnevuslugu politseinikust, kes saadetakse linna keskuse getosse nõidu arreteerima. Nagu kohalikelt pisikriminaalidelt selgub, pole seal patukeskuses õieti nõidu (no on muidugi neid, kes esinevad nõidadena), aga on üks, kelle juures on nägudeta lapsed. Nõid koguvat lapsi, et neilt siis millegipärast näod võtta. Peategelane koos oma kahe alluvaga läheb asja uurima.

Ja tõepoolest, seal geto keskel ongi üks suur maja, mille valdustesse astudes … asjad muutuvad ning neid võtab vastu näota laps. Mehed satuvad veidrasse väändunud ilma, kus võimalik tõde võib olla midagi muud kui neile pandud ülesanne.

Jällegi, nõidus kui selline on siin pigem teisejärguline (muidugi, antoloogia pealkiri käibki ameti nimetuse, mitte selle olemuse kohta; ka siin on nõidus oluline ühe teatud asja tegemiseks), peamine on ikkagi see inimese tumeduses sumpamine. Et tegu on lähitulevikuga, siis on muidugi paras ports ulmelisemat tehnikat, aga noh, ega see siis kuidagi maailma paremaks või lihtsamaks muuda; ühtviisi õudustäratavad olendid oleme edasi.

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

Indrapramit Das - As Wayward Sisters, Hand in Hand (The Book of Witches, 2023)

 

Õigupoolest on seda lugu veidi keeruline tavaliseks ulmeks pidada (kuigi autor on igati tuntud ulmetekstide kirjutaja), pigem selline LGBT-armastuslugu kergelt üleloomulike momentidega (või siis ma ei saa pihta, kui maagiline see tekst olla võiks).

Indiast tuleb Tarik neljaks aastaks Ameerikasse ülikooli; siin satub ta ühiselamus kokku elama Michaeliga, sellise vähe müstilise tüübiga. Neist saavad väga lähedased sõbrad, kes ometi ei astu üle sõpruse piiri, kuigi mõlemad tunnevad teise vastu igati meelaid tundeid. Aga nad on siiski sõbrad. Indialasele on see üldse keeruline periood, just siin Ameerikas suudleb ta esmakordselt kedagi (on üks selline eriti meelas noormees), samas kohtub ta internetis kohusetundlikult kodumaa naistega; niisamuti tarvitab toanaabriga erinevaid narkootikume. Ühel ööl justkui külastab ta voodit paljude käte ja Michaelit meenutava näoga naisterahvas - aga mis see õieti oli (tulemuseks on küll seemnepurskest määrdunud aluspesu).

Ülikool saab läbi ja Tarik peab viisa lõppemise ja pere tõttu naasma kodumaale. Nad saavad veel viimased nädalad koos veeta ja meenutada ning tulevikule mõelda.

Nagu öeldud, ulmet või fantaasiat siit just suurt ei leia (no kui see armulugu pole just … kujuteldamatult fantastiline). Ent tekst on kuidagi … hingega kirjutatud, noore muslimimehe mõneti keeruline (ja psühhedeelne) eneseleidmine Ameerika ülikoolielu tingimustes. Eks tekib kerge võrdlus samas antoloogias ilmunud C. L. Clarki tekstiga, käesolev tekst on kuidagi … silmatorkavam või eripärasem.

Manfred Kalmsten - Götterdämmerung (Götterdämmerung, 2023)

 

Raamatu nimilugu jätkab autorit painava jumalate teemaga, seekord siis teemaks paganliku ja kristliku maailma jõudude mastaapse konfliktiga, mille tagajärjeks siis … jumalate hukk. Aga mis siis seejärel sünnib meiesugustest tõukudest?

Eks põhjala jumalaid on siin kogumikus nähtud, aga ikka jääb harjumatuks see inglite kasutamine, mille juhatas sisse juba eelmine jutt “Kuid tugevaim on armastus” (ma ei saa senini aru, kas jätkata John Gwynne’i esimese romaanisarja lugemist või mitte; tiivulised mitmesoolised kuidagi … mõjuvad häirivalt). Igal juhul, jutt on siis paganliku ja kristliku (või vana ja uue) maailma kokkupõrkest, nähtuna siis Odini silme. Ma ei tea, kas kasutatud aastaarvud loo kontekstis midagi erilist tähendavad - jutustuse algul võiks see ehk olla seotud Norra kandi ristiusu vastuvõtmisega? Ja hiljem, kui tegevus Eestisse kandub, võiks tegu olla Madisepäeva lahingu kasutamisega? Ja hiljem Jüriöö ülestõusu ajaga? Ja siis Mehhiko vallutamine 16. sajandil? Aga mis õieti 19. sajandi sündmustega seostub, ei tule küll abimaterjalideta pähe.

Oeh, tagasi tegevuse juurde. Niisiis, Odin, kes leiutab kõiksugu viise, kuidas olla … jätkuvalt jumalik (loo lõpus tuleb ka seletus, mis on jumalatele jumalikkus ja kuidas inimesed sellega sobituvad), hoolimata mitmekordsest allajäämisest ristiga inglitele ja pea kogu paganlike olendite hävingule. Aga Odin … tema ei jäta. Ükskõik üle milliste laipade ja tehingute minna, ükskõik millist valu on lähedastele ja kaaslastele põhjustades. Aga on muidugi need ristiga inglid ja selle jumal.

Kui ma nüüd hakkasin seda postitust kokku kirjutama, siis ausalt öeldes mu arvamus sellest tekstist tõusis. Sest see Odin, see on üks auahne jumal tollest hullude jumalate maailmast. Eks on ka ulmebaasis viidatud, et tekst võinuks olla romaaniks lahti kirjutatud, siin on vast liialt kokkusurutud mastaapsust ja grandioossust.

ulmekirjanduse baas

C. L. Clark - What Dreams May Come (The Book of Witches, 2023)

 

Selline kaasaegne LGBT lugu, mis vahepeal keerab justkui tumefantaasiaks või õuduseks, aga lõpuks ikka tagasi. Ehk siis lugu sellest, et ole kes sa oled, siis sa oled kõige tugevam.

Vajalik näiteks siis, kui su nõiast ema on kinni jäänud kuhugi unelusmaale (“dreamscape”) ja selle tulemusena tulevad sealt argireaalsusse … veidrad või häirivad nähtused. Sellest nõidade perest välja visatud Pol kutsutakse viimaks appi, et ta ema tagasi tooks. Pol, kellele on aastaid keelatud unelusmaale siseneda, sest ta on Perest välja visatud. Teatud põhjustel, sest nõiad ei ole sellised (kuigi just Polil on kõige suuremad võimed).

Tekst kui selline võiks ilmuda mitmes erinevad teema-antoloogias, aga see ei tähenda, et see midagi erilist oleks - võrreldes kasvõi selle autori esmatutvusega.

Ave Taavet - Remontika. Kootsing (Looming 11, 2023)

 

Sel aastal juba kolmas kord, kui Taaveti tekste on avaldatud Loomingus või Vikerkaares, see on igati kõva tulemus ja ei heida küll midagi ette.

“Remontika” on lugu kahest naabrist - minajutustajast naine elab majas, mis mälestuste rüpes vaikselt laguneb, naabrist mees on ehitaja, kes igal vabal hetkel ehitab järjekordselt maja ümber, ja seda tõesti kogu aeg. Naine loeb luulet, pikutab ahju ees tugitoolis ja vaatab vahel naabri järjekordset ümberehitust. Selles on koguni teatud korrapära - kuidas näiteks mehel kulgevad suhted naistega. Ehitaja püüab paar korda ka naist aidata, aga see keeldub resoluutselt, las maja laguneb. Aastad mööduvad, vananevad mõlemad, kuni jäävad pensionile. Ja tuleb remont(ika).

Tegu oleks justkui kahe äärmusega, aga noh, naise lähenemine on muidugi palju hingelähedasem (ja laisale inimesele omasem). Aga tekst ongi eelkõige mehe lugu, mis jõuab oma …. kohase finaalini. Kokku vähe anekdootlik värk.

“Kootsing” on hoopis teisest ajast, ehk mil siinsed talupojad mõisale teopäevi tegid. Peale kupja kadumist toob mõisnik uue … töölesuunaja, kes korraldab töövõtjatele puntrakoosoleku, et tutvustada neile uusi põhimõtteid teopäevade tootlikkuse ja teoliste hingeelu järgmisele tasemele viimiseks. Talupojad teevad oma järeldused.

Sõna “kootsing” on hiljuti sõnaloome käigus esile kerkinud uudissõna ja lugemise ajal selle tähendus ei meenunudki, küll aga oli arusaadav selle olemus. Ja tõepoolest, töö mõisa hüvanguks on midagi enamat kui lihtsalt orjamine, sellest on talupoegadelgi … kõva kasu, nii nüüd kui tulevikus. Tekstis on mõned viited Kivirähki “Rehepapile” (või ehk millelegi muule? Autor kasutab tekstis ka mitmeid väljendeid, mis pole kuidagi “ajastuomased”), mis muidugi tekitavad naljakaid paralleele. Aga teema on muidugi … tõsine: kuidas me peaks paremini orjama tööandjaid.

Eks Taaveti mõlemad tekstid on omal moel löövad ja võiks osutuda loetavaks laiemale lugejaskonnale. Proovida võib ka kodulehelt lugemist.

Manfred Kalmsten - Kuid tugevaim on armastus (Götterdämmerung, 2023)

 

Mingil moel jätkab eelmise loo “... Tuli on igavene” laadi - ehk siis selline kammerlik ulme, aga seekord vähe tegevusrikkamalt. Kui järele mõelda, siis Kalmsteni paremad tekstid on need, mis väänavad lugejalt igasuguse lootuse - aga sealt tärkavast katarsisest sünnibki üsna raske nö ülendus. See tekst lugejat just läbi ei klopi, või noh, vähemalt minus ei tekita just erilist hingevärinat inglite ja surmajärgse oleku küsimus. 

Kui kogumiku esimeste lugude puhul kiitsin maailmade loomist kui autori üht tugevamat külge, siis viimasel kahel puhul on see justkui ära langenud ning asemele on tulnud … ma ei tea, kammerlikum hämarulme? Või mõtteulme? Tegelased on justkui hüpiknukud saatuse (ja autori) käes, puudub … tumedam alge või hetketi kaarte segamini lööv Browni liikumine. Mitte et ma kuidagi sooviks, et autor kirjutaks nii nagu mina näha soovin - see oleks napakas mõte. Kõige loogilisem on, et mulle ei istu teatud teemad või võtted - kui need pole just väga hästi läbi viidud (kuid see on muidugi igal juhul haruldane).

ulmekirjanduse baas

Kelly Robson - In a Cabin, In a Wood (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu, mis jääb eelkõige meelde teemakäsitluse poolest - hooldekodus oleva ema suremine. Louise on Hollywoodis mingi niiditõmbaja, nüüdseks hilisemas keskeas naine, kelle ema on siis seal hääbumas. Louise mõtleb siis, millised on tema ja ema suhted, millist elu tema elas, kuivõrd see oli õnnelik - ema arvates oli, Louise’i arvates kaugel sellest. Ja siis see füüsiline hääbumine, ema elu viimased tunnid Louise’i ja temaga kaasatulnud kaaslase silme all. Elu saaks veidi pikendada, vähendades vaevusi - aga millised tagajärjed oleks sellest surijale, mida tunneb õieti inimene, kes ei suuda enam rääkida, kes enam pole … siin.

Et tegu on ikkagi teemaantoloogiaga, siis on siin ka see nõiandus sees, aga minu jaoks see ei kerkinud kuidagi esile. Mingil moel on see seotud kaasaegseks naiseks olemise ja võrdõiguslikkusega. Aga jah, hoopis enam on esil see lähedase lahkumise teema ning tollane ajastu, seitsmekümnendate alguse Hollywood.

Arvi Nikkarev - Ohver. Ulmeantoloogia (2023)

 

Kogumiku kaheksast loost on kolm päris head (Vuokko-Syrjänen, Tolonen, Weber), neli on igati loetavad (Djatšenkod, Tenn, Thomas) ja üks on vaid kuidagi mööda (Komatsu). Autorite nimekirja nähes polnud just kõrged ootused ja algselt ei plaaninudki kogu antoloogiat läbi lugeda, kuid nüüd takkajärgi pole küll ajast kahju. Lugude keskmine on 5,2, mis on päris hea tulemus.

Ja no tõepoolest, Nikkarev on mitmel puhul tõestanud, et soome ulme on päris huvitav, seda võiks nüüd teisedki kirjastused vähe uurivamalt vaadata. Järgmisel aastal on Skarabeusil plaanis ukrainlanna Maria Galina kogumik - samuti väga tänuväärne.

William Tenn: Karistus avansiks 5/10

Sakyō Komatsu: Bikuni surm 4/10

David Weber: Imeilus sõprus 6/10

Jeffrey Thomas: Valusate mälestuste arhiiv 5/10

Jeffrey Thomas: Ohver 5/10

Marina ja Sergei Djatšenko: Kohtunik 5/10

Tapani Tolonen: Siharzad 6/10

Reetta Vuokko-Syrjänen: Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda 6/10

reaktor

err kultuur

Manfred Kalmsten - … Tuli on igavene (Götterdämmerung, 2023)

 

See tekst on minu jaoks nõrk (etteruttavalt võib öelda, et minu jaoks selle kogumiku kõige lahjem lugu). Kalmsten on kahtlemata paatoslikum kui keskmine eesti ulmeautor ning koos dramaatilise tegevuse ja tegelastega võib see moodustada õige huvitava lugemiskogemuse, aga minu jaoks on see hämarulmelik tekst kaugel niisugusest sobivast segust. Sest siin on vaid … tegelase paatoslik sonimine kuskil mentaalsetes ulmades (jajah, aga lõpp. See siiski ei päästa). Niisugust asja suudan taluda või vastu võtta stseeni või peatükina, osana millestki suuremast, aga mitte terve jutuna.

Saan aru, et jutt peaks kirjeldama ühe erilise tegelase vaimseid piinasid ja meeleheidet ning jumalate käes mängukanniks olemist, aga selle lugemise / kogemise esteetilise naudingu (või noh, pigem küll katarsise) saamiseks mul küll puudub vastav soolikas (või siis, lugemiseaeg oli lihtsalt mööda). Kõik need Suured Sõnad, tabamatu püüdmine ja pagemine, Thanatos ja Eros. Oeh. Muidugi, eks tegu võib olla autori enda jaoks olulise väljendamisega, aga minu jaoks see tööle ei hakanud.

ulmekirjanduse baas

Tobi Ogundiran - The Nine Jars of Nukulu (The Book of Witches, 2023)

 

Antoloogia esimene aafrika mütoloogial põhinev lugu - tüdrukust, kelle isa on rikas valitseja ja kelle ema suri sünnivoodil. Isa ei lase tütart paleest välja, kuna tal on ohtlikud vaenlased, kes otsivad võimalusi mehele ligi pääsemiseks. Kuid nüüd on tüdrukul tekkinud imelikud unenäod, kus mingi mees vaatleb teda. Kui isa sellest kuuleb, laseb ta tüdrukule anda jooki, mis annab unedeta magamise - tüdruk püüab küll salaja joogita magada.

Ja ühes unenäos ajab teda taga vägev panter, kes ajab tüdruku oaasi, kus ümbritsevatest loomadest moonduvad välja inimesed, kes ütlevad, et nad on tema kadunud ema inimesed ja tema isa on tüdrukule endale suurimaks ohuks. Tüdruk põgeneb sellest unest; järgmistel päevadel viirastub talle, et teda jälgivad varesed. Neiu hakkab jooma isa tehtud uneeliksiiri. Kuid ühel ööl tunneb ta unes, kuidas isa temalt käed lõikab ja need enda kehasse paneb …

Et siis päris õudne eneseleidmise ja kättemaksu lugu, kus ühe pere hirmus saladus on ikka jõhkralt koletu. Huvitav autor.

Manfred Kalmsten - Kaarnasüda. Valrafn (Götterdämmerung, 2023)

 

“Kaarnasüda” on eellugu “Kaarnalaulu” raamatule ehk lugu sellest, kuidas Kaaren ja Susi kohtusid. Mille tagajärg siis Haldemari hiljem hirmsasti kurvastab. Nagu autor eessõnas teavitab, pole lugu eraldivõetavana just loetav ja tegu pole sissejuhatusega Aekadioni maailma - kuigi tõepoolest, tekst nö eelneb raamatule ja paneb mõned seal esitatud tõdemused veidi teistsugusesse valgusse.

Ühesõnaga, lugu raamatu ülelugemise tarbeks ja autor paistab lubavat sellest maailmast veelgi kirjutada - nojah, Haldemari erinevaid tegusid annaks veel küll ja küll valgustada. Tõdema peab küll seda, et Kalmsteni proosa on üldiselt tinaraske emotsiooniga ning temalt loetud tekstide uuesti ette võtmine pole küll just tegevus, mida tihti tahaks korrata. Vaimne meelerahu või nii.

Ja siis on veel “Valrafn”, mis on siis eelmisel aastal ilmunud “Täheraua saaga” algvariant, ehk siis paarkümmend lehekülge lühem kui raamatuna ilmunud lühiromaan. Selle avaldamine on omamoodi … luksus; suures plaanis on tegu taastrükiga, või noh, kompaktsema, toorema versiooniga - sellest siis vähem detaile ja kiirem tempo. Võib vast mõelda, kas selle avaldamine oli tingimata vajalik, otseselt see nagu midagi juurde ei anna.

kaarnasüda: ulmekirjanduse baas

valrafn: ulmekirjanduse baas

Kalle Käsper - Doktor Stockmanni variant (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Arvasin aastakümneid, et ma Käsperi ilukirjandust rohkem kätte ei võta. Aga kui nüüd Vikerkaar avaldas ta noorpõlvetöö, siis … uudishimu võitis kindlameelsuse (mäletasin valesti, 2011 olen siiski lugenud miskit huumorikogumikku).

Nagu pealkiri sedastab, on tegu variatsiooniga Henrik Ibseni “Rahva vaenlase” ainetel, algselt kirjutatud keset õitsvat stagnaaega. Küsimus siis sellest, kas ja kuidas tõtt rääkida. Millest muidugi tekib küsimus, et kes oled sina, et tõde kuulutada. Või miks sa arvad, et sinu tõde on see kõige õigem tõde, mida kõik muidugi peavad kuulma.

Stockmann arvab, et tema on nüüd valmis kuulutama tõde, mida ta on pikka aega vaaritanud. Kuigi see on raske, aga noh, välja tuleb öelda ja tema teab, mis kõik ees ootab. Kammernäidendi teine osaleja (taustal on ka Stockmanni naine, kuid ajastule omaselt on ta lihtsalt teenindav objekt) Heasoovija ütleb muidugi, et Stockmann elab illusioonides ja toob end ohvriks masinavärgile, mis võimu ülal hoiab. Nende dialoogi juhibki Heasoovija, kes vaat et põrmustab Stockmanni pateetika.

Nagu Käsper kirjutab saatesõnas, on selle näidendi sõnum tema meelest oluline ka tänapäeval. Ühelt poolt siis dissident ja tema sügavam arusaamine sellest, mis õieti toimub; teiselt poolt siis võimu käpiknukk, kes sellised vabameelsuse püüab ära nüristada või nullida, olles samas justkui … parim sõber.

Ega siin suuremat võrdlust teki Morna mininäidendiga, lihtsalt see fakt, et … need üldse ilmusid nii Loomingus kui Vikerkaares. Väga vast ei kujutle, et seda võiks lavale tuua.

DR STOCKMANN: Mees, mul on sinust kahju. Sa oled samasugune silmapette ohver, nagu kõik teised.

HEASOOVIJA: Luba!

DR STOCKMANN: Sa näed ainult neid ponnistusi, mida teeb igaüks eraldi - ja nii võib tõesti jääda mulje, et sinu soovituste järgi käitudes on võita rohkem kui kaotada. Aga niipea, kui me võrdleme üksikute meeste väikseid kordaminekuid nende tohutute kaotustega, mis tabavad meid vaikimis, käegalöömise ja arguse tõttu, siis on selge, et me saame iga päev ainult lüüa, lüüa ja lüüa. Ja me ei anna endale sellest aru üksnes sellepärast, et iga üksiku mehe roll meie suures kaotuses on nii pisike, et ei torka esmapilgul üldse silma. Mistõttu on lihtsamast lihtsam väita, et selles, mis toimub, pole keegi süüdi, see on objektiivne paratamatus, mille vastu me oleme võimetud- kuigi tegelikult on see paratamatus vaid meie orjameelsuse vili.

(lk 67)

Manfred Kalmsten - Lohe neelas alla päikse… (Götterdämmerung, 2023)

 

Kogumiku seni parim tekst, mis kirjutatud kliimateemalise antoloogia tarbeks, aga ei sobinud sellesse.

Jutt siis justkui tuumatalve aegsest elust, kus inimesed on regresseerunud enamvähem kiviaega; peategelase näitel siis loobutakse põllumajandusest, et elatuda vaid jahtimisest ja sellega kaasnevast rändavast eluviisist. Peategelane on noor mees, kes on peale vanemate surma jäänud üksi ning kes ei soovigi teiste inimestega kokku puutuda (ta pole neid näinudki). Vanemad veel orjasid end põllumaal, aga tema … ei taha ega oska. Ta rändab ümbruskonnas ringi, aga paistab olevat selge, et ühel kohal püsides end ära ei elata. Ja siis see päike, millest olid vanemad talle rääkinud, aga mida tema üldse näinud pole.

Ühel varaotsimisretkel satub ta aga jälgima üht inimrühma, kes paistab kaasa vedavat kolme vangi. Üks neist lüüakse peatuma jäädes maha ning … lõigatakse lihaks. Ja üht aheldatud naist tarvitatakse muul eesmärgil ning selle tegevuse pealtvaatamine tekitab peategelases korraga ootamatu iha see naine enda elukohta viia ja temaga seal kõiksugu asju teha - selleks tuleb aga naine nende käest päästa. See pole aga lihtne.

Tekst on postapo vaimus igati masendav ning Kalmsten lugejale armu ei anna. Nagu eelmistes tekstides, nii on ka siin loo kõige arukam tegelane naine, peategelane on taas selline rusikakangelane (milles küll selle teksti tegelane kõige edukam ole). Igal juhul, Kalmsteni üks paremaid tekste.

ulmekirjanduse baas