V.E. Schwab – Võlukunsti tumedam pool (2016)

Päris meelelahutuslik fantaasiapõnevik neljast Londonist ja isepäisest võlujõust, mis püüab taas esile tõusta ja võimu võtta – eelmine selline katse lõppes ühes alternatiivmaailmas paikneva Londoni blokeerimisega, mistõttu teised Londonid kaotasid niisamuti omavahelised portaalid, millega maailmade vahel liikuda. Teine London jäi üldse võlujõust ilma, kolmandas Londonis säilis teatud võlujõud ning neljas London (mis ehk sarnaseim meile tuttava ajaloolise linnaga aastast 1819) unustas võlujõu kasutamise. Aga portaalide kaotusest hoolimata on erilisi inimesi, kes suudavad maailmade vahel liikuda ning niimoodi valitsejate vahel sidet hoida.

Romaani toimumise ajaks on selliseid erivõimetega inimesi alles jäänud kaks – peategelane Kell (kes töötab kolmanda Londoni ehk Punase Londoni kasuks) ja Holland (kelle tööandjaks teine ehk Valge London). Lisaks teadete viimisele Valgesse ja Halli (ehk neljandasse) Londonisse tegeleb Kell väikestviisi salakaubandusega, viies võlujõuga esemeid naabermaailmadesse... mis on vägagi keelatud tegevus – mistõttu satub ta paraja portsu otsa, kui saab Valgest Londonist ühe eseme, mida ei tohiks olemas olla – Mustast (ehk esimesest) Londonist pärit maagilise kivitüki, mis on osa puhtast võlukunstist ning mida asub jälitama Valge Londoni valitsejate ülesandel see eelmainitud Holland. Tulemuseks on hunnik vägivalda ja maagilist võitlust, mille käigus teeb Kell mitmeid halbu ja valesid otsuseid ning muuhulgas saab noormees endale vastutahtsi kambajõmmiks Hallis Londonis tegutseva varganeiu Lila. Koos astuvad nad vastu Hollandile ja tema omanikele, koos põhjustavad nad suurt jama Punases Londonis jne jne.

Et tegemist on sarja esimese osaga, on arvatavalt järgmises osas tähelepanu all Kelli ja Lila päritolu, praegu on siin kõiksugu vihjeid õhku visatud, mis aga tegevuse arenedes taas varju jäävad. Ja eks arvatavalt leiab rohkem tähelepanu alternatiivmaailmade geograafia – mis on väljaspool Londoneid, vihjatud on ka sellele, et on enam kui 4 paralleelmaailma. Et puhas võlukunst on selline isepäine ollus ja Kellil tekib sellega vastuoluline side, küllap siis on oodata järgnevaid pinevaid kokkupõrkeid võlukunsti ja Kelli vahel. Tekst on kergelt biseksuaalne või hoopis trans- ja metroseksuaalne, eks seegi tekita kindlasti tulevasi konflikte ja üksteiseleidmisi.

Nojah, raamatu sisust sai väga minimaalselt kirjutatud, tegelikult on sealne konflikt vähe komplitseeritum kui siin kergelt visandatu. Kuigi arvatavasti on tegu YA värgiga, on tekst meelelahutusena igati tarbitav, pole mingit nõretavat paatost või teismeliste murrangulist maailmavalu. Plussiks seegi, et korralikult teostatud tõlge, normaalne kujundus ja näpukavaba tekst.

padjaklubi

Michel Faber – Fahrenheiti kaksikud (2016)

Veidruste paraad Faberi moodi, 5 novelli eksistentsist, mis kisub... sürreaalseks (no ehk „Hiir“ irdub sellest ansamblist, teiste tekstidega võrreldes on see kõige tavareaalsem). Mees, kes tahab reaalsusest kaduda („Turvamaja“) või vastupidi, mees, kes naaseb koomalaadsest seisundist reaalsusse ja avastab, et... elu on mujal („Andy tuleb tagasi“). Või naine, kelle pakutakse hallist ja väsitavast akna ees pulbitsevast getoelu nägemise-kuulmise vabanemiseks uut aknatehnoloogiat („Hingesilmad“). Või kaksikud, kes on kasvanud kaugel üksikul saarel ning peavad peale ema surma nö üles kasvama ja maailma toimimisele tõlgenduse leidma („Fahrenheiti kaksikud“). Tegelased puutuvad kokku ebameeldiva või tüütu või seletamatu reaalsusega, sellega kohanemine osutub mingil moel põgenemiseks, püüdeks oma reaalsus konstrueerida.

Tihtilugu Faber ei paljasta oma tegelaste motiive, mis loob üsna loob üsna irdunud meelelaadiga tekstid (no tõepoolest, miks tahab avaloo tegelane kaduda? Mis elu on ta elanud? Kas sel irratsionaalsel soovil on ratsionaalseid põhjendusi?). Tegelased äratavad ühelt poolt sümpaatiat, aga samas hirmutavad oma mõistmatu käitumisega (kaksikud!).

Raamat neile, kes soovivad veidi pahupidi vaadet olemisele, kergeid ebameeldivusi veidravõitu vormis.

laiapea

Joseph Zieja – A Cup of Wisdom (Shattered Shields, 2016)

Väejuhi poeg kipub sõtta – kangelaslik võitlus kodumaa ründajate vastu! Au! Kuulsus! Kangelasteod! Väejuht on aga tark ja kogenud mees, tema teab, et sõda on midagi muud kui kuulsusrikkad kangelasteod või -surmad. Ta annab agarale pojale miskit jälki võlujooki juua, mille kaasabil saab poeg mitmeid kordi kujutlustes kogeda reaalseid sõjaolukordi. Kõik need närused surmad, mis võivad ees oodata. Juhuslikud või lihtsalt... vältimatud. Ei mingit kangelaslikkust, lihtsalt... närune, verine ja jälk. Pealegi selgub pojale, et need kodumaa ründajad, nemadki pole vaid verejanulised tapjad, neilgi on kodu ja lähedased ootamas. Ja kes teab, mis neid õieti sundis sõjategevusele!

Selline moraalitsev lugu. Sõda on kole ja heroilisusest luuakse lugusid takkajärgi, reaalsus on midagi... mittevahvat.

Kelly Link – The Cinderella Game (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Pildike kärgpere ühtekasvamisest. 12-aastane Peter ja 8-aastane Darcy on jäänud kahekesi koju, kui nende ühte saanud vanemad on läinud kahekesi kvaliteetaega veetma ning lapsehoidja on pidanud äkitselt oma haige mehe juurde minema. Maja kuulub Darcy isale, kes on rikas. Peteri ema püüab teha nii, et võita nii mehe kui ka ta tütre Darcy südant, mistõttu Peter tunneb end üsna üleliigsena ja õigemini soovimatuna, mistõttu... kui sind nähakse negatiivses võtmes, siis vahet pole, kui käitudki halvasti.

Et lapsed on niimoodi kogemata kombel üksi jäänud, nõuab Darcy, et Peter temaga mängiks. Poiss küsib selle eest raha ja tingimise peale lepivadki lapsed kokku, et mängivad Tuhkatriinut – Darcy oleks Tuhkatriinu kuri võõrasõde ja seetõttu võiks Tuhkatriinust Peteriga kõike teha. Eks Peter leiab, et ta on siiski küllaldaselt vana, et saaks võõrasõe nõudmistega hakkama. Nad hakkavad mängima peitust ja Tuhkatriinu kuri võõrasõde poeb peitu. Ja sellele järgneb... õige verine kokkupõrge.

Selline psühholoogiline õudukas tänapäeva pereelust – mis siin tekstis on esitatud õige väänatud muinasjutulikus vormis. Loo lõpplahendus on kenasti mitmeti tõlgendatav, mis vast ongi horrori puhul oluline.

Edi Ruusmäe – Majutaja (2016)

Lühiromaan või jutustus või meeleolupilt noore naise taasleidmise tee algusest. Mirja on kontoritööline, kel ühel hetkel viskab kõrini oma elust – töö ei paku enam rahuldust ja ebalev suhe meessõbraga paistab lõplikult kokku vajuvat. Nagu kokkulepitult pakub talle aga töökaaslase onu turismitalu hoidmist – see onu läheb oma naist otsima, kuna see lahkus selle turismitalu pidamisest, sest tal sai kõrini näguripäevadest. Mirja lahkub töölt ja läheb põhimõtteliselt käed taskus sinna tallu.

On suvi, ilusad ilmad ja köögiviljad kasvavad ja muidu kena loodus, peagi saabuvad ka esimesed külastajad, kellega on huvitav juttu ajada – nad on samasugused pintsaklipslased nagu Mirja, kes on omakorda aja maha võtnud enese sisse vaatamiseks. Sõbraliku Mirja najal saab koht lähinädalatel päris populaarseks, naine näeb mitmeid õnnelikke inimesi ja kuulab porgandite kasvamist. Ja eks tuleb ka... südame soojendaja.

Et siis selline suvitusromaan või nii. Mitu vestlust külalistega kannavad olulisi mõtteid ühiskonnast või küsimusi olemisest. Palju meeleolupilte loodusest ja rahust ja hetkemõnust (teksti vormistust võib niisamuti võtta tähenduslikult). Siit raamatust ei tasu otsida intriige või tumedaid tegusid; vast toonilt tugevamad on Madise monoloogid tänapäeva ühiskonna toimimisest. Eks selline intriigitus on tahtlik, paistab, et autoril oligi soov lugejatele pakkuda pea meditatiivset olekut. Omal moel lihtne raamat, mida samas ehk keeruline kirjutada, kui kõiksugu muidu kirjandusele kohustuslikku tundeelu või põnevust eemal hoida – jätta alles vaid lihtne olemine.

C.C. Finlay – Poliitohvitser, poliitvang (2016)

Kaks kalki jutustust Max Nikomedesest, kes on selline mõneti raskestimääratletavat peremeest teeniv Bond. Aga niisugune Bond, kes on ulmestalinliku režiimi teenistuses ning kes peab reetureid jahtiva ametikoha varjus hoopiski tegelema riigi kahe jõuametkonna vahelise võimuvõitlusega, mis omakorda tähendab, et Nikodemes ise on vastaspoolele (aga kellele?) sihtmärgiks ja iga sisepoliitiline keeristorm tähendab niisamuti pea kaotamist. Ühesõnaga, kõik on asendatavad, kõik on võimalikud reeturid ja revolutsiooni vaenlased. Tulevikustalinism oma repressioonidega kuskil planeedil, mida endised usuäärmuslased püüavad terraformida. Usu asemel on süsteem (vanad fanaatikud on asendunud uutega), umbes nagu... 1930ndate Nõukogude Liit oma jõhkrate projektidega, kus inimelul polnud võimulolijatele mingit tähendust. Nojah, see on nüüd lihtsustatud kokkuvõte, tegelikult on süsteem, mille heaks (aga kellele?) Nikodemes töötab, vähe keerulisem – tegemist on ikkagi tulevikuga, kus inimkond kandunud eri planeetidele ja inimkonnast arenenud muteerunud liigid (jajah, sigainimesed) jms.

Kahtlemata huvitav ja värskendav tõlkevalik. Igati ulmeline maailm, kus tähtsam see, kuidas inimesed on loonud ja toidavad repressiivset süsteemi, kuidas see toimib, mismoodi igikestev revolutsioon õgib oma lapsi. Peategelane Nikomedes pole ei positiivne ega negatiivne kangelane, ta on eelkõige võimalusi kasutav ellujääja – kuid samas annab arutleda, kas tal on veel alles mingeid ideaale. Või on ta mutrike, kel on... oluline abikaasa. Nagu näha, midagi kindlat väita ei saa, kõik on tõlgendamise küsimus. Hea nüüdisulme, varane kandidaat kuu raamatuks.

„„Oled sa kuulnud ütlust, et nende kohutav saatus, kes ajalugu ei uuri, on seda korrata?“

Adareslane peatus. „Olen.“

„Nende kurb saatus, kes ajalugu uurivad, on näha kordumise saabumist.““ („Poliitvang“, lk 131)

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley – Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi lood (2016)

Orpheuse Raamatukogus on seni ulmehuumorit ilmunud vaid Strugatskite lühiromaanis, mööndustega võib naljakaks pidada Beljajevi campi. Eks huumorit on paratamatult keerulisem kirjutada kui mõnd lennukat seiklust või eksistentsiaalse kallakuga teksti – loo puudusi saab varjata või tõlgendada mitut moodi, aga kas lugu on naljakas või mitte, see selgub üsna selgelt. Ja siis veel huumorimeele erinevused...

Käesolevasse raamatusse kogutud 8 teksti on minu meelest päris naljakad ja meelelahutuseks igati sobivad. Kaks mõtlevat pead (või aferisti) otsustavad elatist teenida planeetide kahjutustamisega, ainult et uutel väiketegijatel pole turul ruumi ja seepärast tuleb vastu võtta igasugused pakkumised – sellised, mis ei käi kokku ettevõtte profiiliga (nt kahjurite hävitamine) või mida suurfirmad ei taha ühel või teisel põhjusel teostada. Lood on jutustatud Gregori poolt, kes on nö mõistlik pool sellest avantüristide duost, kuid kes ometi laseb end kaasa haarata Arnoldi pakutavatest afääridest (eelkõige see tehnika, mida vanakraamimüüja neile nii odavalt parseldab – päästepaat, igitootja jne).

Nagu öeldud, on huumori kirjutamine enam kui keeruline, aga Sheckley saab sellega hakkama (muidugi, eks see oleneb vastuvõtusituatsioonist, viimati püüdsin lõbu nimel Douglas Adamsit lugeda, kahjuks jäi kuivaks). Lood on enamvähem ühe klišee järgi – partnerid vaevlevad puuduses, saabub päästerõngas, mis aga osutub hoopis keerulisemaks kui Arnoldi optimistlikus nägemuses (no Gregor näeb kohe alguses, et... pole kõige parem tehing), seejärel selgub kohapeal, et lood on veelgi hullemad (no tõepoolest, hullunud päästepaat, säravaim kõrvaltegelane), kuni viimaks õnnestub kuidagi välja rabelda – järgmise äpardunud lepinguni. Lood pole kontimurdvad ega muutu tüütuks, see ongi peamine; ning ega sa oota, et oleks miski sügavam tagamõte vms. Meelelahutus iseeneses.

 

lugemispäevik

Charles Bukowski – Faktootum (2016)

Romaan sellest, kuidas Henry Chinaski 1940. aastate Ameerikas joob, töötab, rändab linnast linna ja sebib naistega. Vahel ka kirjutab lugusid, mida ei õnnestu ajakirjadele maha müüa. Kõik need tühjusest tähendusrikkad hetked, mis siin ja seal joomahäguses argipäevas esile kerkivad. Vabadus ja mõttetus. Bukowski tekstid on... noortele, seega ma ei suuda kuidagi erutuda kõige nende nii tähendustiinete nullkirjelduste peale. Või noh, sobiks siis lugemiseks, kui tunned end kaotusseisus olevat ning Chinaski vaba hing paistab sulle nii olemuslik ja ühiskonnavaba jne. Kui on illusioon, et illusioonituses on midagi cooli.

„Ma ei suutnud mõista, miks ma temast lahti ei saanud. Ta oli kompulsiivselt truudusetu – valmis minema ükskõik kellega, keda baaris kohtas, ning mida madalam ja räpasem too oli, seda rohkem see talle meeldis. Ta kasutas meie tülisid pidevalt enda õigustamiseks. Mina muudkui veensin ennast, et kõik naised maailmas ei ole hoorad, ainult minu omad.“ (lk 123)

Robert A. Heinlein – Uks suvesse (2016)

Romaan ajarännust ja alternatiivsest ajaloost. Et originaal ilmus 1957. aastal, siis on Heinlein fantaseerinud lähituleviku ainetel (1970. ja 2000. aastast), mis on tema tollases nägemuses (minu arusaamist mööda) ühtaegu tume ja helge. Tume seepärast, et inimkond on üle elanud tuumasõja (mis on ühtlasi maailma poliitilist olukorda muutnud). Kuid helge seepärast, et... toimub tehniline revolutsioon (juba enne 1970. aastat), mis toob kaasa robotite laialdase kasutuse – ja seda näiteks kodumajapidamistes, kus neid saab kasutada koristustöödel jne. Noh, Heinleini optimism on tõesti... optimistlik. Ajarännuteema seostub ühelt poolt külmutamisega, millega peategelane satub 1970. aastast 2000. aastasse, mis niisamuti pole just sarnane selle maailmaga, mis reaalselt oli 16 aastat tagasi – ühelt poolt on jätkunud robotite ja heaolu võidukäik, teiselt poolt pole nii mõnedki 21. sajandiks juurdunud endastmõistetavused juurdnud. Kuid Heinleini on raske „süüdistada“, eks sellised futuroloogilised nägemused on oma ajastu ootuste peegeldused (omamoodi tagupidi-Antsla on DuBois' 1972. aasta).

Omakorda võiks küsida, et miks selline retroulme õieti eesti keelde tõlgiti. Heinlein on ulmeklassika autor ja seetõttu müüb? Mingil põhjusel see romaan kõnetab praegust ajastut? Eks siin on ka põnevust ja romantikat, mis puhtalt meelelahutuslikul tasandil peaks lugejat puudutama. Tõlge vajanuks veidi rangemat toimetamist, nii on mitmeid trükiapse sisse jäänud, või pole leitud sobivaid vasteid anglitsismidele (nt avalehel: „rent oli madal“?), või mis mõttes Echo Canyon on hoopistükkis Kaja Kanjon?

Küllap on nurina põhjuseks see, et pole senini enda jaoks avastanud, miks peaks Heinlein olema märkimisväärne autor.

ulmekirjanduse baas

lugemispäevik

Brenda Cooper – The Hebras and the Demons and the Damned (Year's Best SF 16, 2011)

Dramaatiline lugu kolonistidest, kes on püüdnud pea kaks aastakümmet end sisse seada uuel planeedil... aga see on raske ja pikas perspektiivis paistab, et omapäi nad siin vastu ei pea. Kolonistid on pärit planeedile, mis on läinud väga tehnoks kätte ehk sealsed inimesed on kaotamas oma inimeseks olemist tehnika võimalustele. Seega sealt pagenud inimesed on justkui eriti vanakooli kolonistid.

Igal juhul, koloniseeritav planeet on täis erinevaid kiskjalikke eluvorme (nt inimsuurused „kassid“, kellele mekib inimliha kenasti, või koerlaste sarnased murdjad jne), ka botaanilised eluvormid pole kõige inimsõbralikumad. Iga aastaga saab üha selgemaks, et inimeste tulevik siin läheb hapumaks – kui just ei leita kodustamiseks mõnd kohalikku liiki. Ja noh, peategelase arvates sobiksid selliseks kodustamiseks hebrad (mingil moel meenutavad hobuseid), kes üsna organiseeritult ja edukalt suudavad toime tulla kiskjate rünnakutega. Ainult et... hebrad tunduvad olevat vähem sama arukad kui inimesed, kuidas siis kodustada... ohtu seadmata kasvõi seda, et loomad üldse inimasula naabrusest ei põgeneks? Nagu ikka, ei lähe asjad nii nagu plaanitud, kuid viimaks terendab ikkagi mingisugune lahendus.

Selline vähe klassikaline ulmelugu – koloniseeritakse võimalikult maa-sarnast planeeti, on lihtsalt teine võrratult ohtlikum. Seiklused ja õpetlik iva, õudus ja lootused. Pole tekst, mis taju avardaks või katarsist pakuks, küll aga sobilik niisama meelelahutuseks.

ulmekirjanduse baas

Seanan McGuire – The Fixed Stars (Shattered Shields, 2016)

Vähe tolkienlikus laadis võitlus pooljumaluste ja areneva inimsoo vahel. Probleem siis selles, et need pooljumalused on mehkeldanud niipalju surelikega, et tegelikult on nüüd inimsoolised rohkem või vähem sugulased kõrgemate olenditega – vereliin on küll lurr jne, aga ikkagi sugulased. Ja nüüd siis relvastatud konflikt.

Loo peategelanna on nende pooljumaluste seltskonnas üks tähtsamaid ninasid (tema isa on üks „jumalatest“) ning ta leiab, et peab oma siniverelised kaaslased reetma – sest kui inimesed on kaotavad, järgneb sellele omakorda karistusoperatsioon jumalate poolt, mis viiks välja inimkonna hävitamiseni. Kui aga pooljumalsued alla vannuvad, siis... peavad jumalad sekkuma ja looma uue maailmakorra, mis arvestaks rohkem aegade jooksul muutunud maapealseid olusid kui senine traditsooniline pooljumaluste valitsemiskord (kes oma inimestega lõbutsemiste tagajärjel ongi tekitanud olude muutumise).

Eks kõiksugu üleloomulike jõudude või jumalike olenditega ole see probleem, et neid on raske elusaks muuta, kipuvad jääma vähe... plakatlikuks. Käesolev lugu peaks kuuluma mingisse sarja (eellugu?), eraldivõetuna küll suuremat huvi ei tekitanud (esmatutvus oli küll päris tore).

Stalker 2016 hääletusnimekiri

Võimalus valida möödunud aasta parimaid ulmetekste, selleks tuleb pöörduda vastavale lehele ning hiljemalt juuli algul saata teele oma valikud.

 

Parim tõlkeromaan

Joe Abercrombie «Pool kuningat»

Sarah Addison Allen «Esimene öökülm»

Isaac Asimov «Jumalad ise»

Jonathan Auxier «Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad»

Victoria Aveyard «Punane kuninganna»

Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»

Jan Burke «Viimsete sõnumite tooja»

Pierce Brown «Punase tõus»

Lois McMaster Bujold «Peeglitants»

Orson Scott Card «Surnute eest kõneleja»

P. C. Cast, Kristin Cast «Ahvatletud»

Henry Chancellor «Muuseumi saladus»

David Cronenberg «Hävitatud»

James Dashner «Käsk tappa»

James Dashner «Surma ravim»

Oleg Divov «Väljapraakimine»

Ben Elton «Tagasi minevikku»

Cornelia Funke «Tindisüda»

Diana Gabaldon «Kiil merevaigus»

Edmond Hamilton «Tähekuningad»

Lucy Hawking, Stephen Hawking «Georg ja Suur Pauk»

Robert A. Heinlein «Taeva orvud»

Grady Hendrix «Horrorstör»

Robin Hobb «Hull laev»

Michel Houellebecq «Saare võimalikkus»

Hugh Howey «Silmapete»

Dave Hutchinson «Euroopa sügis»

Lauren Kate «Kirg»

Derek Landy «Detektiiv Luuker Leebesurm: Nägudeta jumalad»

Derek Landy «Detektiiv Luuker Leebesurm: Sünged päevad»

Åsa Larsson, Ingela Korsell «Kratt»

Åsa Larsson, Ingela Korsell «Kummituslaps»

Åsa Larsson, Ingela Korsell «Sünk»

Ann Leckie «Abistav õiglus»

David Levithan «Iga päev»

Sari Luhtanen, Miikko Oikkonen «Nümfid: Montpellieri legend»

Juan Manuel Marcos «Gunteri talv»

George R. R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham «Põgenemine»

Richard Matheson «Ja näha und...»

Richelle Mead «Kuldne liilia»

Richelle Mead «Verevalem»

China Miéville «Perdido tänava jaam»

Jason Mott «Kõik meie elus on ime»

Alyson Noël «Sünge leek»

Claire North «Harry Augusti esimesed viisteist elu»

Lauren Oliver «Deliirium»

Tom Perrotta «Allesjäänud»

Terry Pratchett, Stephen Baxter «Pikkmarss»

James Wesley, Rawles «Patrioodid»

Philip Reeve «Larklight»

Ransom Riggs «Tontide linn»

Rick Riordan «Percy Jackson ja Olümplased II: Koletiste meri»

Karen Robards «Viimane ohver»

Carlos Ruiz Zafón «Uduprints»

Angie Sage «Pimedus»

Angie Sage «Tuli»

Brandon Sanderson «Terassüda»

John Scalzi «Tondibrigaadid»

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»

Andy Weir «Marslane»

Rick Yancey «Ääretu meri»

 

Parim antoloogia või kogumik

( : )kivisildnik «Olovernes» (Jumalikud Ilmutused)

Ueda Akinari «Vihma ja kuupaiste lood» (Tallinna Ülikooli Kirjastus)

Veiko Belials (koost) «Keskpäeva varjud» (Fantaasia)

Angela Carter «Verine kamber» (Varrak)

Philip K. Dick «Vilistaja metsas» (Triquetra)

Alf Henrikson «Saatuse sõrmed» («Loomingu Raamatukogu» nr 40)

Ove Hillep - J. J. Metsavana - Artur Räpp (koost) «Tuumahiid 2: Toorium» (Fantaasia)

Anthony Horowitz «Horowitzi õudus 1» (Pikoprint)

Martin Kivirand (koost) «Pikad varjud» (Ajakirjade Kirjastus)

Ursula K. Le Guin «Meremaa triloogia I» (Varrak)

Merca «Jututulbad/Storypillars» (Fantaasia)

Jaan Mikweldt «Sõna jõud: Teine raamat» (Kentaur)

Mrs Molesworth «Neli kummituslugu» (Triquetra)

Raul Sulbi (koost) «Hirmu ja õuduse jutud I» (Fantaasia)

Raul Sulbi (koost) «Täheaeg 14: Teise päikese lapsed» (Fantaasia)

Maniakkide Tänav - Reidar Andreson - J. J. Metsavana - Mairi Laurik - Leila Tael-Mikešin «Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood» (Fantaasia)

 

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus

Orson Scott Card «Kingituste sõda» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Angela Carter «Verine kamber» (autorikogu «Verine kamber»)

Robert W. Chambers «Sadamaülem» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Philip K. Dick «Mees võrrandis» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Philip K. Dick «Mr. Tähelaev» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Philip K. Dick «Teine generatsioon» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Lee Francis «Õudus telefonis» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Joe Haldeman «Hemingway võltsing» (Fantaasia)

Anthony Horowitz «Vanniõhtu» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Andrei Lazartšuk «Kõik on hästi» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Andrei Lazartšuk «Meie, urus-haid» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Thomas Ligotti «Arlekiini viimane pidupäev» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

George R. R. Martin «Jäälohe» (Varrak)

Katarina Mazetti «Viikingid ja vampiirid» (Tänapäev)

Jack McDevitt «Lucy» («Reaktor» nr 40 (jaanuar))

Mrs Molesworth «Seletamatu» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Andrei Nazarov «Maletaja» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Patrick Rothfuss «Vaikivate asjade aeglane settimine» (Varrak)

Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Kauge vikerkaar» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung» (Fantaasia)

Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Poiss põrgust» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Mihhail Uspenski «Rästikupiim» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Jaroslav Verov - Igor Minakov «Operatsioon «Viirus»» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Stanley G. Weinbaum «Hull kuu» («Reaktor» nr 50 (november))

Edith Wharton «Öö võidab» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Henry S. Whitehead «Paani rahvas» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Martin Widmark «Nelly Rapp ja frankensteinlane» (Tiritamm)

Mary E. Wilkins Freeman «Tuul roosipõõsas» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

 

Parim tõlkelühijutt

Ueda Akinari «Kibuvitsa padas» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Krüsanteemiõite vanne» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Rohtukasvanud kodu» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Sinine rätik» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Valge mao iha» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Unede karpkala» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Aleksandr Batšilo «Õige muinasjutt» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Jacey Bedford «Panda pikk üksindus» («Algernon» märts)

Ambrose Bierce «Moxoni isand» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Johanna Braun - Günther Braun «Haigused» («Algernon» märts)

Joseph Payne Brennan «Pajutorn» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Angela Carter «Armastuse koja emand» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Haldjakuningas» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Hundi-Alice» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Huntide seltsis» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Härra Lyoni kosjalugu» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Libahunt» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Lumelaps» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Saabastega kass» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Tiigrimõrsja» (autorikogu «Verine kamber»)

Irvin S. Cobb «Kalapea» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Philip K. Dick «Vilistaja metsas» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Andreas Eschbach «Lendav silm» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Andreas Eschbach «Miks päikesevarjutuse ajal peab alati sadama» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Ellen Glasgow «Minevik» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Bruce Golden «Kõik saab korda» («Reaktor» nr 50 (november))

Nathaniel Hawthorne «Noorperemees Brown» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Alf Henrikson «Athanasios» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Bismarck» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Issos» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Luther» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Mooses» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Nemesis» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Poltava» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Pompadour» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «San Bao» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

William Hope Hodgson «Hääl koidikul» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Anthony Horowitz «Ahvi kõrv» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Harrieti hirmus unenägu» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Hirmul» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Karjäär arvutimängudes» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Kiirelt kohale» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Kollaka näoga mees» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Mõrvarlik fotokas» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Öine buss» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Robert E. Howard «Ära kaeva mulle hauda» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Mike Jansen «Isand Okassäär» («Algernon» oktoober)

Mike Jansen «Vaskoaas» («Algernon» oktoober)

Ivar Jorgensen «Peotäis tolmu» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Simon Kewin «Mälestuspäev» («Reaktor» nr 50 (november))

Mark Lawrence «Keset tantsu» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

H. P. Lovecraft «Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

A. Merritt «Kuristiku rahvas» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Mrs Molesworth «Kaks tunnistajat» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Mrs Molesworth «Lugu voogavast slepist» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Mrs Molesworth «Proua Farquhari vanadaam» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Henry Toke Munn «Hingede saar» («Reaktor» nr 48 (september) & antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Fitz-James O'Brien «Mis see oli?» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Patricio Pron «Ideed» («Värske Rõhk» nr 44)

Frank Roger «Lootusetu juhtum» («Reaktor» nr 48 (september))

Al Sarrantonio «Kõrvitspea» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Alex Shvartsman «Selgitades Cthulhud vanaemale» («Algernon» oktoober)

Douglas Smith «Muutlikel piirimail kõndija» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Vaughan Stanger «Mesilastulevikud» («Reaktor» nr 48 (september))

Julia Zonis «Malekuninganna» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Deborah Walker «Kolm vennaslinna» («Algernon» märts)

Deborah Walker «Miskit väärt» («Algernon» oktoober)

Sylvia Spruck Wrigley «Tee kahele» («Algernon» oktoober)

Parim eesti autori romaan

Ele Arakas «Esmaspäevad» (Tänapäev)

Elara «Hingede mäng» (Business Prana Consulting Group OÜ)

Indrek Hargla «Süvahavva: Teine suvi» (Varrak)

Mari Järve «Klaasmeri» (Hea Lugu)

Armin Kõomägi «Lui Vutoon» (Tuum)

Tea Lall «Katki» (Tänapäev)

Mann Loper «Algus pärast lõppu» (Tänapäev)

Paavo Matsin «Gogoli disko» (Lepp & Nagel)

Kätlin Padesaar «Jaht pärandiks» [e-raamat] (Ersen)

Tiit Sepa «Tulija ja jälgija» (Ersen)

Tiit Tarlap «Äraneetute pärijad» (Varrak)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa» (Fantaasia)

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

( : )kivisildnik «Kellel on pikem?» (autorikogu «Olovernes»)

( : )kivisildnik «Olovernes» (autorikogu «Olovernes»)

Reidar Andreson «Teise päikese lapsed» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Reidar Andreson «Tema meeltes voolab jää» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Meelis Friedenthal «Võõras jumal» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Indrek Hargla «Sõstar ja käoking» («Looming» nr 5)

Miikael Jekimov «Läbi külma metalli» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Miikael Jekimov «Pärast kättemaksu» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Mann Loper «Lugu Kordost» (antoloogia «Pikad varjud»)

Merca «Kelle uni see on?» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Merca «Manadus» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Triinu Meres «Kauaks jätkub lootust» («Algernon» detsember)

Triinu Meres «Võtja» (antoloogia «Pikad varjud»)

Jaan Meriniit - Kaire Meriniit «Tappa naer» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Kristjan Sander «Pikad varjud» (antoloogia «Pikad varjud»)

Maniakkide Tänav «Neuronite ja bittide sõda» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - Mairi Laurik «Prussakad jäävad» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Elu ei hüüa tulles» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Valge härrasmees» («Lääne Elu» nr 40 (9. aprill) – nr 51 (7. mai) & «Reaktor» nr 45 (juuni) – nr 50 (november))

Juhan Voolaid «Supergripp Anton» (autorikogu «Supergripp Anton» (Hea Lugu))

Juhan Voolaid «Tartu kõige suurem nuhtlus» (autorikogu «Supergripp Anton» (Hea Lugu))

 

Parim eesti autori lühijutt

( : )kivisildnik «( : )jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik» («Reaktor» nr 46 (juuli))

1695 «Gurja ja kosmos» («Reaktor» nr 50 (november))

1695 «Kangelased sünnivad vaid korra» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Nikolai Baturin «Aken allikaga aeda» («Looming» nr 5)

Tõnis Hallaste «Tundekasutus» («Värske Rõhk» nr 42)

Indrek Hargla «Tammõküla viljakuivati» (antoloogia «Pikad varjud»)

Mehis Heinsaar «Tiigi sünd» (antoloogia «Pikad varjud»)

Maks Hull «Ühes teeäärses parklas» («Reaktor» nr 48 (september))

Henri Hundu «Päkapiku mure» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Meelis Ivanov «Labirünt» («Reaktor» nr 40 (jaanuar))

Meelis Ivanov «Paljasjalgsed» («Reaktor» nr 47 (august))

Piret Jaaks «Koolibri lend» («Värske Rõhk» nr 41 & autorikogu «Linnalegend» (Jumalikud Ilmutused))

Piret Jaaks «Tassija» (autorikogu «Linnalegend» (Jumalikud Ilmutused))

Miikael Jekimov «Koristajad» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Miikael Jekimov «Õnnepäev» («Reaktor» nr 44 (mai))

T. K. Jürgens «Teisel sagedusel» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Holger Kaints «Maailmalõpp» (autorikogu «Päev, mil Stalin suri» (Eesti Keele Sihtasutus))

Martti Kalda «Loomaaed kontoris» («Looming» nr 6)

Mart Kangur «Teet» («Vikerkaar» nr 1/2)

Martin Kirotar «Seeme» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Andrus Kivirähk «Inimväärne elu» («Looming» nr 3 & autorikogu «Inimväärne elu» (Eesti Keele Sihtasutus))

Andrus Kivirähk «Pime hobune» («Looming» nr 3)

Kersti Kivirüüt «Metsavana maja» (antoloogia «Pikad varjud»)

Jüri Kolk «Heldur vihastab» («Looming» nr 10)

Krafinna «Sinised silmad» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Kaarel Kõvabait «Inimkonna viimane lootus» («Reaktor» nr 48 (september))

Kalle Käsper «Tõeeliksiir» («Looming» nr 3)

Mairi Laurik «Otsustamise hetk» («Reaktor» nr 45 (juuni))

Mairi Laurik «Surmast hirmsam» («Reaktor» nr 42 (märts))

Andres Lehestik «Lumehelbed» («Looming» nr 5)

Triin Loide «Kriitik» («Värske Rõhk» nr 42)

Mann Loper «Jahiretk» («Reaktor» nr 44 (mai))

Mann Loper «Maielaul» (antoloogia «Pikad varjud»)

Mann Loper «Saabaste küsimus» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Jana Maasik «Barbara ja tuvi» («Looming» nr 8)

Merca «Jututulbad» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Merca «Las vahepeal mõtleb keegi muu» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Triinu Meres «Relvade kasutus» («Algernon» märts)

Lauriito Meriloo «Interceptorid» (autorikogu «Triibuline elu» (Jumalikud Ilmutused))

Lauriito Meriloo «Päkapikk ja hambahaldjas» (autorikogu «Triibuline elu» (Jumalikud Ilmutused))

Lauriito Meriloo «Triibuline elu» (autorikogu «Triibuline elu» (Jumalikud Ilmutused))

J. J. Metsavana «Vanamehe unistus» («Reaktor» nr 43 (aprill))

Jaan Mikweldt «Ebajalg» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Kodukäija» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Kosilane kalmust» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Kurejärve mõrsja» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Röövitud raha» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Seitsmes Moosese raamat» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Tedrekarjane» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Tohukarbike» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Martin Oja «Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma» (autorikogu «Sõnumeid sisikonnast» (Maailmamustrid))

Martin Oja «Sõnumeid sisikonnast» (autorikogu «Sõnumeid sisikonnast» (Maailmamustrid))

Karen Orlau «Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai» (antoloogia «Pikad varjud»)

Egle Palberg «Keelatud armastus» (antoloogia «Pikad varjud»)

Kadri Pettai «Sei tu bah?» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Lea Pullerits «Valge mälestused» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Aira Rakav «Tööaeg» («Reaktor» nr 43 (aprill))

Aira Rakav «Muumitroll» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Helju Rebane «Minu pea» («Reaktor» nr 42 (märts))

Helju Rebane «Taruaeg» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Taivo Rist «Miks ma ei tulnud 2013. aasta Estconile» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Seio Saks «Viimane robot paradiisis» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Lauri Sommer «Kupak» («Vikerkaar» nr 6)

Leila Tael-Mikešin «Mõistlik valik» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Maniakkide Tänav «Pagemisruum» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Surema programmeeritud» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - Leila Tael-Mikešin «Manajad» (antoloogia «Pikad varjud»)

Maniakkide Tänav - Leila Tael-Mikešin «Öönõia laps» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Siim Veskimees «Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Heinrich Weinberg «Ringkaitse» («Reaktor» nr 45 (juuni))

Heinrich Weinberg «Saapad ju ka põlevad» («Reaktor» nr 47 (august))

Raul Sulbi – Täheaeg 15. Ajavärav (2016)

Kogumik on päris huvitav ja mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi); teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov, Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi, teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat, aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).

Tõlketekstidest suutsin vaid „Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega, siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).

Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka veritasu“

Koostajalt päris julge samm avaldada kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta (sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega, et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see, et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.

„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)

Mairi Laurik „Surf ajalainetel“

Teaduslik fantastika, eks sellised tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus). Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest teaduslikust fantastikast.

J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli kohta peale koma“

Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti, tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on allveelaeval, eks seegi värskendav.

Mann Loper „1905“

Kogumiku naisautorid loovad eesti ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss, kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised – tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine, baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega). Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore lugu.

Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“

Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine, meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek. Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile kutsuma jne.

Armin Kõomägi „Punamütsike“

Selle loo puhul võiks ääriveeri mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest (kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste). Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine), siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“ välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks. Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“

Eksootiline fantasy, kodumaine panus mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku; psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos – eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest seikluslikust SFFist.

reaktor

reaktor

Kalju Luuleleid Vill – Luuleleid (1939)

Villi luulekogu ilmus noore luuletaja kümnendaks sünnipäevaks – enamus kogus ilmunust on kirjutatud nii kaheksa-üheksaaastaselt, ent on ka varasemast eluperioodist värsse (varaseim vast kolmeaastaselt, mis pühendatud kadunud isale?). Muidugi, nii noore inimese puhul on raske oodata meisterlikku värsiseadmist, küllap omapoolselt on kohendanud ja juhendanud autorit ta ema. Nii leidub siin luulet loodusest, eluolust, patriotismist ja kõlbelisuse teemadel – ja tegemist pole mõnerealiste lulladega, vaid ikka põhjalike sepitsustega, kus mõnel puhul ka vormiga katsetatud (ehk ka trohheuse või daktüli vms, aga seda ma ei suuda jälgida). Mõnel puhul võiks mõtiskleda, millist rolli mängis noore inimese puhul isamaaline kasvatus, aegajalt siin kõlab kiidulaul Kalevite kangele soole ja eestlaste kindlale meele ja kui kindlalt on kaitstud Eesti riik – mis takkajärgi mõjub üsna irooniliselt, kui mõelda, et autori kümnes sünnipäev oli 22.08. 1939 ehk siis pea samaaegselt MRP sõlmimisega. Mis omakorda tekitab mõtteid, et milline võis olla Villi edasine elukäik, kui palju kibedust pidi kogema või kuidas kohanes muutunud oludega.

Muidugi, siin luulekogus on ka küllaga traditsiooniliseks lasteluuleks kvalifitseeruvat, kus siis aineseks autori argisemad tegemised või hoopis fantaasialennud. Raamatut illustreerivad mitmed paraadfotod noorest autorist eri eluetappidel. Pätsi pildi puhul tundub tegemist olevat suisa kollaažiga, kuhu paistab olevat lisatud mitmeid lapsepäid – aga kes teab, ehk on tegu mõne tuntud fotoga Pätsist lastekarjaga, mida ma pole senini märganud.

Ühesõnaga, praeguses kontekstis üsna veider raamat, kuid samas – omal ajal olid lugemiskoodid kahtlemata selgemad jne.

TUNDEELU SUVEILUS.

Ei kirjeldada suuda ma suve toredust, ilu.

Kõikjal elu on tärganud rõõmus ja uus.

Mul tundmu, kui elaksin loodustaimede elu

rohus, lilles, pehme laia lehena puus.

Õrnasti õhku mind tõstab tuul mahe,

kui kiigun puuoksal hõljudes ma.

Nüüd täitub mu suurim soov – tahe

vabas õhus hõisates laulda linnuna.

Konnane hüpeldes läbistan oru.

Mäenõlvakul kasvan, pleegin, valmin viljana.

Tasa tuulega vesteldes sahistan naeru

aasal kasteheina ja looduslillena.

Kalana sulistan päikesepaistel veevoogudes.

Laineid ma laksudes vahule löön.

Päev möödub nii rõõmsalt vabas looduses

ja suveuni on meest magusam ööl.

(lk 26)

SÕJA JÄRELDUS JA KAJA.

Meil ajakirjandusest tihti läbi lõikab nüüd suur hädakisa, et siin ja seal on perekonda maha jätnud hooletu või joodik isa. See kohusetunnetus on möödaminev haigus, sõja järeldus ja kaja. Meil, noortel, jõudu pingutades seda haigust parandada vaja.

Nüüd kutsun kõiki noori, vaeseid, kurbi, isadest hüljatud lapsi – tulge, koondame end meie armsa Riigiisa ümber – lauldes rõõmsad olge. Ta tugeva tammena toeks kõigil ja kõikjal seisab me keskel. Me, noored, julgelt kiigume pehmete lehtede varjul ta tugevail oksil.

Kõikjal ta poogib oma suure tarkuse värsked idud me külge, külvab head, tuumakat, viljakandjat seemet me hinge. Kui astume ellu, ei valda meid tühjus, ei elutüdimustunne. Täispäivilja siis lõikame, maitseme ise ja jagame teistele õnne.

Tuimunud isade keskel ei seisnud neil lapsepõlves hea hoolitsev juht. Neid kohusetunnetuks, tuimaks on teinud sõda, ka lapsepõlves vist tühi kõht. Kadestades nad ütlevad – kes enne meie eest hoolitses nii, oma lastele nüüd kättemaksuks meie ka suutäitki ei vii.

Kurb sündmus see lastel – ka jääpurikaks külmanud isadest on kahju. Siin kõrgeauline ühisisa tuli abiks, neile valmistas sulatusahju. Nüüd paljud kardavad sulatuspannile sattumist riigiproovikotta. Perekonda lastega saatuse hoolde hüljatult nälga ei jäta.

Nüüd tänutäheks, noored, tõstkem kooris rõõmust rõkatavat kisa. Tervitame oma armsat kõrgeaulist, head ja hoolitsevat ühisisa. Ta elagu..., ta elagu..., ta elagu kaua – kaua – kaua! Meil rikkalikult ta täitnud on lõuna-, ka vaimugi valguselaua.

(lk 31-32)

INIMESELE KÕIGE LÄHEDASEMAD LOOMAD JA LINNUD.

Ämblik, oh-oo, õnne võrku sa koo,

koiliblikas, liu, riidest pitsi tee, viu,

kirbuke, hopp, hüppa nüüd, ja

täike, tiu, roni sa ka!

Lutikas, oe, prao vahele poe,

prussakas, uu, leivast leian su ju,

kilgike, kill, ahjul lahti löö pill,

kärbseke, pirr, laula linnuna, sirr!

Hiireke, iiks, sa ahju all viiul, piu-piiks,

rotike, sa, keldris elad ju ka,

kassike, mäu, löö nurru ja näu,

koerake, auh, kaitse kodu, urr-rr-auh!

(lk 41)

Kij Johnson – Spar (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Tegemist on kõige ulmelisema erootika või soft porno tekstiga, mida olen lugenud (võrdluseks eelmise aasta Cooney lugu, mis on ikka... päris siivas). Avakosmoses toimub kahe erineva liigi kosmoselaevade kokkupõrge (äärmiselt ebatõenäoline juhus), mille järel avakosmosse katapulteerunud naisastronaut tõmmatakse teise liigi päästekapslisse (nendegi laev hävines), mis on lihtsalt väike ruum, mida täidab... võõras. Ollus, mis on kaetud lima ja ripsmetega ning millega pole võimalik suhelda. Naine ja ollus on nädalaid teineteise embuses ja seksivad tuhandel eri moel (naine leiab, et see on parem kui mõelda juhtunule), kasutades kõiki avausi ja eenduvaid kehaosi. Astronaudile meenutab see seksi, aga kuidas ollus sellesse suhtub, jääb naisele selgusetuks. Seks pole vaid lihtne penetreerimine või lakkumine, nad tekitavad teineteisele uusi avausi (haavad küll paranevad kiiresti), mis mõnel puhul tundub minajutustajale vägistamisena – kui ta vaid ise niisamuti sellesse tulnukaolluse keha ei moondaks. Aga kõik veider saab kord otsa.

Nagu näha, on kirjeldatud õige külluslikku sadomasomaratoni, ja omal veidral moel on see ehk erutavgi – tõsi küll, et ma olen mees, siis mu keha tundlikkus on palju tuimem võrreldes sellega, mida naised võivad seksuaalselt kogeda; seega naistel on seda teksti ehk huvitavamgi lugeda. Sest no tõepoolest, oma äärmuslikkuses on tekst lugemisväärt. Päris huvitav on jälgida, kuidas tegelane püüab oma teadvust ja mälestusi maha suruda, olla vaid... ellujäämismasin. Eks tekib paratamatult küsimus, et kas... on siis vägistamine või mitte – minategelane arutleb selle üle, aga leiab, et hädaolukorrast lähtuvalt on see mingigi viis, et kuidagi sellega toime tulla. Pigem siis sadomaso, mida naine ja ollus teineteisele teevad.

Päris huvitav oleks lugeda mõne naise nägemust selle loo kohta.

„She cannot communicate, but she tries to make sense of its actions.

What is she to it? Is she a sex toy, a houseplant? A shipwrecked Norwegian sharing a spar with a monolingual Portuguese? A companion? A habit, like nailbiting or compulsive masturbation? Perhaps the sex is communication, and she just doesn't understand the language yet.

Or perhaps there is no It. It is not that they cannot communicate, that she is incapable; it is that the alien has no consciousness to communicate with. It is a sex toy, a houseplant, a habit.“ (lk 141)

ulmekirjanduse baas

Vonda N. McIntyre – Little Sisters (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu meenutab natuke eelmisel aastal loetud Rosenbaumi teksti – ehk siis ulme, mis kirjeldab täiesti võõra eluvormi eksistentsi, kust midagi tuttavat on raske leida. Ja ma ei ole üldse kindel, kas käesolevast loost sain enam kui kolmandikust aru.

Qadi nimeline olend korjatakse peale hädakutsungi tabamist kosmosest üles. Qad on... oma liigile ressursside otsija, ta otsib planeete, mida saab liigi heaks kasutada. Ja noh, et planeet ikkagi sobiv oleks, tuleb seda... töödelda, ehk intelligentsemad eluvormid eemaldada. Oma reisul ta tegeleski kahe planeedi ettevalmistamisega, neist teise puhul kohtas ta niivõrd vihast vastupanu, et pidi peaaegu oma laeva vigastuste tõttu kaotama. Aga nüüd on ta kodusadamasse transporditud... ning nagu selgub, pole liigi ülemused tulemustega rahul. Üks ülemus pakub eraviisiliselt lepingut – Qad peab loovutama ühe oma... järglase, et sellega ülemusele uusi järglasi teha. Qadil on 4 erinevas staadiumis järglast, mis on ta kehas arenenud (midagi sellist nagu kukkurloom, kehast välja eenduvad jätked vms) ja tal on plaan neid ise üles kasvatada ning oma dünastia luua, mitte neid solkida mõne liigikaaslase seemne või millega iganes. Aga noh, kuna ülemus on ikka Ülemus, siis see saab, mis tahab, ja vaene Qad...

See kokkuvõte on ikka väga hägune. Plusspunktid tõeliselt võõra maailma loomise ees, iseasi, kui palju sellest üldse aru sain, kõik need jätked ja tavad ja mured. Veider, veider värk.

Neil Gaiman – Black Dog (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu paigutub „Ameerika jumalate“ järgsesse aega ning Shadow on rändamistega jõudnud kuhugi Inglismaa kolkakülasse. Seal on ta sattunud pubisse, mis tundub niihästi mõnus kui imelik. Omapärased kohalikud, nende veidrad koerad ning pärimused, mis võivat pärineda väga ammusest ajast. Räägitakse paganlikest kommetest, millega sajandeid lepitati üleloomulikke jõude – selleks siis müüriti ehitistesse erinevaid kahe- või neljajalgseid. Veel segasem, sinna kanti on toodud Egiptuse hauakambritest rüüstatud kassimuumiaid, mida on nende külluse tõttu lausa põldudesse külvatud. Igal juhul, kena maaliline maakoht, sõbralikud kohalikud ja pärimused kuidagi võigastest kommetest (mida siis enam justkui ei järgita).

Aga eks ikka... järgitakse ning Shadow satub veidrasse olukorda, kus üheaegselt on tal kokkupuude isa pärandiga, oma armsama egiptuse jumalanna tahtmistega (seos eelmise jutuga?) ning surnu hingega, keda on õige ebaõiglaselt koheldud. Et Shadow on selline mees nagu ta on, ei saa teda nii kergelt jalust maha lüüa.

Muidugi võiks see tekst olla vahepalaks romaanide vahel, muidu on see vaid Gaimani fännide maiuspala, konteksti tundmata jääb mõnigi finess märkamata (mitte et ma ise oleksin asjatundja). Nagu mitme teise loo puhul, mida olen siit antoloogiast lugenud, on siingi väike flirt naistevahelise armastusega.

„They say the barghest used to wander all around here. But now its just in Shuck's Lane. Dr. Scathelocke once told me it was folk memory. The Wish Hounds are all that are left of the wild hunt,which was based around the idea of Odin's hunting wolves, Freki and Geri. I think it's even older than that. Cave memory. Druids. The thing that prowls in the darkness beyond the fire circle, waiting to tear you apart if you edge too far out alone.“ (lk 35)

Tamsyn Muir – The Deepwater Bride (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Dark fantasy, mis tõukub Lovecrafti loomest. On veealune kadunud kuningriik, kust tuleb kuningas, et omale maa pealt pruuti nõuda. Lugu jutustatakse läbi 16-aastase neiu Hesteri silmade, ta pärineb miskist... Blake'i nimelise teadjate suguvõsast, kes on aastasadu kirjutanud kroonikat kõiksugu müsteerilistest asjadest, mis seostuvad üleloomulike olendite ja nende tegudega (okei, et ma pole Lovecrafti huviline, siis on ehk siin juttu Cthulhu värkidest, aga ma tõesti ei tea – igatahes olenditel on hulga koledaid jäsemeid ja muidu metafüüsiliselt imelikud).

Nojah, Hester on siis oma tulevase üleloomuliku kroonika ülestähendaja karjääri alguses (üsna neetud amet) ning ta loeb mererannas toimuva järgi märke, et kohe on midagi hirmsat algamas, mis kohalikele elanikele ennustab igati letaalset lõppu. Hester peab aga peagi toimuva õuduse üles tähendama – ehk millised märgid viitavad, et süvamere kuninga tuleb oma pruudile järgi ja mis siis saab. Neiu otsustab üles otsida selle õnnetu pruudi (kes ei tea midagi oma tuleviku perspektiividest) ja ehk päästa ta oma saatusest. Pruudiks paistab osutuvat üks eriskummaline väljakutsuvalt käituv neiu. Preilid siis... sõbrunevad.

Loo teeb ehk toredaks see, et Hester pole mingi paatoslik plika, vaid üsna tänapäevane... neiu, kes on mõneti segaduses oma rollist – kas ta peab olema normaalne tiinekas või siis oma suguvõsa (asi levib emaliini kaudu) väärikas järeltulija. Et tegemist on tänapäevase ulmega, siis on siin natuke segadust soorollidega, kes ja mis ja kuidas. Ühelt poolt on siin... aegade paatost, aga samas – tegelased pole mingid pühakud (nagu Hesteri tädi, kes on neiule põhimõtteliselt juhendajaks). Ja no muidugi see apokalüptiline segadus, mis selle pruudirööviga kaasneb...

Caitlin R. Kiernan – Dancy vs. the Pterosaur (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Ameerikakeskne, aga väga kihvt lugu. Alabama palavatel aladel rändab Floridast pärit noor naine Dancy, kes on peast parajalt soe ja arvab, et inglid juhivad teda. Ja eks ta siis inglite juhtimisel on pidanud tegema asju, mida seaduskuulekas või normaalne inimene ei teeks. Aga nüüd on ta taas teel eiteakuhu... ja siis näeb... kummalist olendit õhus lendamas. Suurem kui ükski lind ja muidu kole ka. Selge, draakon; inglid on millegipärast ta sellise olendi juurde juhatanud ning nüüd on ise kadunud.

Korraga hüüab teeäärsest võsast tüdrukuhääl, et neiu tee pealt peitu kaoks, aga Dancy ei tee väljagi, tema võtab sõjaväenoa ja valmistub pikeerivat draakonit tapma (inglid, teadagi). Mis aga ebaõnnestub... õnneks päästab Dancy elu see võsas peitunud tüdruk, kes veab Dancy teelt minema ja juhatab neiu oma onni. Ning seal puhkeb nende vahel arutelu – mis olendiga tegemist on, kas evolutsioon või kreatsionism. Jezebel pakub, et tegemist on pterosaurusega, kes mingi ajaaugu kaudu on miljonite aastate tagant sinna Alabamasse sattunud, kus siis see nüüd mõned aastad ringi lennelnud ja kohalikes segadust tekitanud (saatana saadik!). Dancy raiub vastu, et evolutsioon on jumalateotus jne.

Ja nii edasi. Mõnusalt vaimukas lugu, plusspunktid selle eest, et jutustaja on peast soe ning Jezebel selline... tõesti vales kohas elav evolutsiooni nooruke pooldaja, kes teab, et tal on masendav tulevik. Ja no muidugi, saurused alati rokivad! Kiernan paistab olevat üle keskmise autor (millegipärast mõnda aega arvasin, et Celine Kiernan on sama autor (no kui palju autor-Kiernaneid saab olla, eksole), ning imestasin, et kuidas siis võrdlemisi igava romaani avaldanud autor on niivõrd hinnatud), eelmise aasta lugu oli vähe... mitte mokkamööda road movie, kuid samas varasem trollilugu oli näiteks vägagi mõnus klišeedekeeraja. Elagu bad ass või peast soojad naistegelased! (No normaalsed ka, aga ikka on parem, kui tegelased on kiiksuga.) Kuigi jah, see Dancy võib tegelt päris tuntud tegelane olla.

Ira Lember – Hea kasvatusega mees (2016)

Vanamoodsa meeleoluga romaan staažikatele lugejatele. Lugu siis sellest, kuidas menukate kriminaalromaanide autor on hea kasvatusega egoist, kes hoolib vaid oma romaanide kirjutamisest ja kes on harjunud lapsest peale, et teda poputatakse. Kuigi täiesti eluvõõras (ja egoist) on ta väga edukas autor (kui romantiline!), kel õnnestub tervelt kahel korral abielusadamasse põrutada – esimene abielu läks küll mõne aastaga lörri (naine ei kannatanud kooselu sellise egoistist lojusega); kuid teine abielu on hulga püsivam, hoolimata sellest, et mehe kirjutamisvajadus (jälle – autist?) ja lastevihkamine lööb aastate jooksul naise armastusse parandamatud mõrad. Ja kui majja ilmub mehe romaanide noor austaja, kes ootamatul kombel saab lähedaseks selle abielupaariga, hakkab mees üks hetk kahtlustama, et tema naine ja sellest 15 aastat nooremal kriminaalromaanide austajal on tekkinud midagi kahtlast... ja ehk naine plaanib teda raha pärast mõrvata. Oleks siis lahendus nii lihtne!

Nagu öeldud, on tegu vanamoodsaid väärtusi kandva romaaniga, mis mõnel puhul paneb nalja pärast juukseid katkuma (last on vaja! Milline romantiline arusaam edukate autorite elust!), aga tõepoolest, lugejate sihtgrupiks on pigem vanemapoolsed inimesed. Lember pole kuidagi võrreldav Milvi Lembega, kelle romaanide lugemine võib esile kutsuda terviserikkeid – Lemberi stiil on rahulikum, on mitmeid kordusi, pole mingit... hullumeelsust. Ja noh, teose antikangelasest peategelane on päris hea leid, sellist egomaniakki romaanides just igapäevaselt ei kohta.

postimees